Tere, mina olen Märt Treier ja ma tahaksin teid siinsamas jutusaates teha täna tuttavaks ühe inimesega, kes meid igapäevaselt ajakirjades ja teleris ei tüüta. Tema elutöö seevastu on suurem kui elu ise. Kui sõnaga elutöö kipub kangastuma ehk eakas inimene, siis tema on täies elujõus ja head aasta talle sees mida ei saa ka öelda kõigi kohta. Käekäigu eest ühes oma kolleegidega päevast päeva hoolitseb, kelle ülalpidamiseks heade inimeste annetatud kaupa müüb ja siis veel kõigele lisaks oma kodukohale päikesele, putkast, sulale, Hiiumaal, Käina vallas tähelepanu pöörab. Sealsamas putkastes asub Hiiumaa Samaaria misjonikeskus mida Hiiumaale sattunud moeteadlikud mandriinimesed tihti külastavad. Et seal pärast kastide ja korvitäitekraamiga lahkuda. Poekülastajale jääb enamastega märkamata hoone teine tiib, kus leiavadki peavarju inimesed valdavalt miskipärast just mehed, kellele elu ei ole eriti helde olnud. Nende heaks kogu aparaat töötabki ja tegusaim inimene majas on juba paarkümmend aastat Ingrit Burge. Ühel lumisel teisipäeval õnnestuski ta pärast mõningast vastu põtkemist raadiomajja mikrofoni ette toimetada. Muide, endise muusikaõpilasena on kõigis südamelähedasem talle just klaverimuusika. Sellest ka need hetked Tšaikovski laste albumiga, millel, nagu peagi selgub, on väike taga mõtegi. Tere, Ingrippulge, tere. Nii paljud saated algavad ühtemoodi, alustame siis hoopis teistmoodi, teeme kõigepealt kokkuvõtte, ma olen aru saanud seda, mille põhjal aru saada on olnud väga palju neid inimesi, neid jutte teile endale võib-olla üllatuseks. Et te olete esiteks väga tagasihoidlik inimene, kas nii? Ma tahaks loota, te olete väga hea südamega inimene, ärge uskuge kõike, mida te näete tõsiga kindlasti. Olete siis vähemalt tugeva iseloomuga, tahaks olla hea organiseerija levimisvõimega, seda napika lihvida, oleme jõudnud poole peale. Siis te juhite veel putkast külaseltsi? Ei mina üksi ei juhi, meil on juhatus. Seda ma arvasin, ikkagi olete tagasihoidlik, korteriühistud putkast viisu, ei juhi seda, ma olen üks juhatuse liikmetest kindlasti ütelda samaga siis Samaaria misjoni kohta. Ma seal astun juba sammu tagasi, kuna Ta on juhatuse liige, ma lähen lihtsalt lihtsalt osakonna juhataja, aga tegelikult ei huvita asja. Teiste käsupärastes juhatus käsib seda teha. No ja siis tuleb veel toidupank armukest, natukene peate vist Hiiumaal, seal on mul ääretult suur rõõm seda teha. Te, ütlesite mulle, kui ma tegin talle ettepaneku tulla siia saatesse, et ma olen hull mees, teie olete hoopis hull naine, noh, siis on võrdsed. Või millest need kaks hullu tahavad rääkida, ma pean ütlema, et esimese emotsiooni teist sain ma kunagi päeval, mida ma täpselt et, aga ma käisin seal poes. Ja seal oli äraütlemata tore miljöö selle miljöö taga seisite teie tegite seal lõbusalt nalja võlusid oma olekuga inimesed arvavad, et mul on selline versioon, et inimesed käivad seal poes suuresti teie pärast. Ärge laske ennast igasugustel välispidistel leppeta. Ingrid, millega te üldse päri olete, kui teist juttu räägitakse? Olen päri, et ma olen päris tavaline ekslik inimene neid eksimusi päris palju olnud kindlasti neist viimane ja kõige suurem. Ei ma seda küll rääkima ei hakka, aga see oli ikka päris suur prohmakas, aga ma õppisin sellest palju. No siis te peate ikka rääkima, nii põnevaks olevat juba teinud. Las mõni asi jääb siis niimoodi ikka üllatuseks ka, äkki tuleb mõnel korral välja ja salapärane, öeldi teie kohta veel ka? No las ta olla salapärane, ongi äge. Võtame siis algusest peale, ma rääkisin tõesti üsna mitme inimesega, üks neist oli teie klassivend ütles, et ega enam väga tagasihoidlikumat tütarlast ei olnud. Aga mida nad kõik tähele panid, et juba varases nooruses, varases lapsepõlves rääkisite kuidagi väga täiskasvanulik kujutu. Võib-olla, et mul olid vanad vanemad, kodune, karm kasvatus, äkki õpetas, et ei tohi lapse äkki ta vajab suure inimese moodi mõtlema, mida see karm kasvatus tähendas. Kodus oli hästi karm kasvatus selles mõttes, et kõik oli paigas, ema juhtis ja meid oli viis last, igaüks pidi teadma täpselt, mida keegi tegi. Sellist laveerimise maad ei olnud, rollid olid jagatud. Minu meelest küll teie roll oli. Minu roll oli kõigile oma õdede ja vendadega lapsi kasvatada. Nii tuli ka palju, oli küll, kui lõpuks oli 13, kui mina viimati mäletan, 13 aga neid ei kasvatanud, kasvasid vahepeal suuremaks ka, aga kes järjest tööle tulid, siis need ma pidin kasvatama. Ja kui vanalt selle rolli endale saite, ei mäleta. Mida see lapse kasvatamine lapse eas siis tegelikult tähendas. Õpetas inimeseks olemist, arvestamist, lastega arusaamist, see oli ka hiljem minu haridustee otsustamisel tähtis osa. Ma õppisingi lasteaiakasvatajaks. Ma olen täna lasteaiakasvataja. Aga ometi te vist väga palju erialast tööd teinud ei ole? Mul on täna ja nende lapsed on lihtsalt vanemad, mõned on 25. ja mõned on 85-st aga üheksakümneviiene laps olnud, kes ütles, et oh emakene kõik kes sellest, et õppisite lasteaiakasvatamiseks on nende natukene eakamate lastega ümberkäimisel kasu. Jah, ma saan aru seda, et tänapäeval on raskem väikseid lapsi kasvatada, aga suuremaid lihtsam täiskasvanuid on juba lihtsam suunata ja kasvatada, kui tänapäeva lapsi. See on huvitav veendumus, rääkige veidi lähemalt, mõned ikka ütlevad, et täiskasvanud inimesed, eriti veel vanuses 80, ei ole suurt midagi kasvatuslikutenam ette võtta. Siis ma alustan algusest siis, kui ma olin lasteaiakasvataja, kui mu esimene töökoht oli, siis ma väga nautisin oma tööd nii, seal, kus ma praegu töötan, seal vanasti mu esimene lasteaed, esimene töökoht, kui ka hiljem Emmaste lastest aias olin ma kasvataja, siis selleaegsed lapsed olid lihtsad. Kui ma pidin paar aastat tagasi asendama ühte muusikakasvatajat mingil perioodil, siis ma tundsin, et laste kasvatamine on läinud raskeks ja ma loobusin sellest. Mida tähendab lihtne ja raske laste kasvatamine, kas see tuleb nüüd jälle klise? Kodust ma ei usu, et tänapäeval enam kõik kodus tuleb, sellepärast et ühiskonda hästi palju muutunud. Kui minu lapsed on tehtud iga seitsme aasta tagant, siis ma nende järgi saan vaadata, kuidas laste kasvatamine ja kuidas ühiskond ja kõik muu ka muidugi kodune kasvatus aitab kaasa, aga see, et ainult kodust tänapäeval ei ole ikka palju. See, mis väljaspool kodu on, mõjutab lapsi väga jalaga. Kolmas ja noorim laps on praegu 11 teda siis ei õnnestunud enam kasvatada. Eks ma siis püüan, ega ma pole palju neid nuiaga taga ajanud, nad on head lapsed, mul on superlapsed, aga, et ega ta paha poiss ei ole, et on hästi hea laps, aga ma näen, et tõepoolest meedia, arvuti, kõik see, mis täna mõjutab lapsi ka teda, mõjutab see teeneid mitte lihtsamaks. Ei kindlasti mitte lihtsamaks. Et nendest arusaamine ja kõik see, millised on nende sõnavara ja slängid ja, ja kui ta saadab mulle mõne sõnumi, siis ma pean väga olema tark, et aru saada, mida ta mul räägib. Kas need on tõsiselt ka sellised keerulised sõnumid või jutuks hea küll. Ei ole jutuks hea küll, nendel on oma oma sõnavara arvutis lühisõnumit, ta tegi mulle pika nimekirja, et tõbi 18. tütar tegi ka mulle nimekirja, et uus sõnavara arvutis on, nii ei pea kirjutama, kuulevad, kirjutan ka EL-i. Selle omandamiseks ei lähe palju aega. Ei, see oli ainult kõige lihtsam asi. On seal veel midagi, mis Chitreerimist ootab. Las ta täna jääb, neid oli oma 30, ainult sõnasel, läheme siis eakamate patsientide juurde. Ma kujutan ette, et ka kaheksakümneaastasel mehel võib olla muresid, mis esimese hooga kohe ei olegi lahendatavad? Jah, võib olla küll, aga see ei ole enam kasvatuse küsimus vist, või on? Kes teab, kui anda aega. Ma siiski arvan, et ma olen näinud oma elus hästi ilusaid, muutusid ikka natukene kasvatamist, aitab kaasaga. Ja me räägime just nimelt eakamatest inimestest. Aga rääkige üks lugu ära, ärge tooge nimesid. Ütleme, vanus on 70 kuni 80 aastat ja ta ei ole oma elus päevagi oma lapsi kasvatanud. Ta ei ole nende vastu huvi tundnud ja oma pere, et ei ole ta näinud vähemalt 50 aastat. Ja siis ta erinevate elukäikudega on jõudnud minu juurde meie juurde. Ja me ei olegi tõepoolest esimesed, et kolm aastat mitte midagi saanudki temast teada. Aga me andsime talle selle, mida talle oli vaja. See oli turvatunne. Ja see, tal on kodu. See oli ta jaoks oluline. Tal on kodu pisikene tuba, meil ei ole ühtegi suurt tuba varjupaigas. Ta sai oma kodu, ta sai omale toetusgruppi, kelle peale ta sai toetuda ja aega võttis, ma arvan küll kolm aastat, kui hakkasid esimesed koored sealt pealt maha murenema. Ja siis mingil hetkel ta tuli hommikul pool kuus. Ma tegin paberitööd, mulle ei meeldi teha suure massi sees paberitööd, lähen hommikul vara tööle. Pool kuus, ma tegin paberitöötaja, ta tuli mu juurde ja ütles, et nüüd on jama kaelas. Mu laps võttis minuga ühendust ja tahab minuga kokku saada. Aga mina ei ole selleks valmis. Seda ei olnud tema elus on juhtunud. Ei. Ta viimati nägi oma lapsi kolmeaastaselt ja see oli ka kõik. Ja mina ütlesin, et väga tore, ta ütles, et see ei ole kaugeltki tore, sest nad tulevad juba ülehomme. Ta oli see vanamees oli tõeliselt hirmul, mida teha oma perega. Me rääkisime temaga pikalt ja ja see, et ta üldse nagu usaldas mulle selle asja rääkida, oleks võinud kohesele öelda, et ma ei taha kohtumist, ma ei taha, et üldse keegi minuga suhtleb. Ja minu pere ei ole tarvis üles otsida kuskilt poolt. Ometi see ülehomme jõudis kohale ta protesteeris ja vanu pükse ära ei vahetanud, mina ütlesin, et kell 12 tulevad su lapsed, tal on ka poeg. Pane oma riided selga ja siis ma ühel hetkel nägin, kuidas üks vanamees silkades pani, niipalju kui jalad võtsid kasvuhoone taha peitu. Sest sama mees, sest ehkki ta pere tuleb, ta süda tundis, et see suur kamp, kes kahe autoga talle tullid. Ta tundis oma südames, et see on ta pere ja ta ei suutnud neid vastu võtta, vaid pani kasvuhoone taha jooksu peitu et teda välja sealt meelitada. Ja, ja täna mul ei ole kirjeldamiseks eesti keeles sõnu. Mis oli see emotsioon, kui ma nägin tema poega, kes oli isaga nagu kaks tilka vett ja tema tütart ja nende suurt peret ja mõlemad lapsed on hästi korralikus peres. Milline õnnelik kohtumine oli see üle 60 aasta? See asi väärib see asi väärib kasvatamist, et kui me oleksime kohe esimesel aastal mõelnud ja kui see oleks olnud peale esimesel aastal, kui ta oleks tulnud siis ilmselt seda kohtumist ei oleks olnud. Sest see mees ei olnud valmis ennast veel avama ja ei olnud valmis selleks, et keegi tema ellu üldsegi astuks. Et ma ei tea, kas see on kasvatus. Aga võib-olla need on vist need hetked, mille nimel tasub elada absoluutselt. Ingrid, milline on hea ülemus ja ülemus on see, kes teab, kuidas tuleb puid katlasse panna, kuni selleni, kuidas sokid käivad hoolalusel jalas. Ta peab teadma kõike tema diagnoosist, kuni töötajad Vabade päevadeni vajadusel valves olla? Jah, ma olen olnud oma majas kõikidel ametipostidel viimase kui üheni katlakütja olen olnud ja poemüüja, kokk, koristaja ja praegu ma teen mõnuga valveid, 20 neljaseid hooldusvalveid ja mulle ääretult see meeldib, siis ma näen, mis päriselt tegelikult juhtub majas, mis toimub. See pole üldse muserdav ega masendav, seal saab väga palju toredaid asju. Mida see valvesolek tegelikult tähendab? Valvesolek tähendab seda, et ma teen kõike ikkagi ikkagi, panen ka sokid jalga ja viin süüa ja ja kavandan Jaan on natukene määrin, kui vaja ja ja ikka, kas, kas on külm, kuidas su kampsun on? Jah, kes arsti juurde läheb, kust tee lahti lükatud on ikka kõik, tuleb ikka teada ja kui öösel mõni, kes ei maga, miks sa ei maga? Ega ma öösel ei maga, et kui öösel mõnel päeval võtab ikka ta tuleb ju või noh, ega tihti need ei ole, aga mõni ikka kotib ringi unes, eks ole, juhtub ikka igast asju. Nad teavad väga hästi, kus sa elad, mingil hetkel on ka ukse taga ja teevad sinna näiteks keset ööd. Jah, see oli päris tore algus, kui mulle öeldi, et sinu telefon peab olema sees 24 tundi ja ma kogemata ütlesin selle hoolealustele välja. Nad katsetasid seda paar kuud, et pool neli kolmveerand viis hommikul inglit mul kõht valutab. Kuule, aga täna meil on öövalve olemas, ta täna ei pea mulle enam helistama, see oli päris alguses, kui ma olin üksipäini nii kokk, koristaja kui, kui siis kainestaja. Läbi proovitakse ju kõik, mis oli hea vastuse öösel kell pool neli, kui helistate, mul kõht valutab, head vastust ei olnud, läksin kohale alati. See oli nende jaoks väga sümpaatne. Eks nad nägid, mis siis sai, kui need näiteks nad ilmaasjata kutsusid, no ja mis siis sai, kui ma ühel korral kutsusin siis ühe kiirabi ka välja ja kiirabi ütles niimoodi, et oh oleks ma teadnud, nemad juba tundsid meest. Et alati ei pruugi olla klient, et kuningas vaid aega, vahest võib-olla ka koostööpartner ja koostööpartneriga ei pea alati olema siis ühe liini peal? Ei tõepoolest, nad ei, ei kuritarvita praegu. Nad teavad, et ma olen alati kättesaadav ja kõige keerulisem aeg on siis, kui mõni tõepoolest on väga haige või kui mõni inimene tõesti hakkab ära surema. Et siis ma olen nagu, nagu vältinud seda, et nad peaksid omapäi seda tegema, kuna mulle omale see teema meeldib väga, see on väga võõras kuulda. Tõesti, mulle meeldib. Mulle tehti ka ettepanek, möödunud nädalal võime põhimõtteliselt koos hakkasime plaanima hospiitsteenus ja mul paluti tegelema hakata hospiitsteenusega. Mulle väga meeldib, kui mul oleks palju raha. Kui mul oleks palju raha, siis ma teeksin täna ja kohe hospiitsteenuse Hiiumaale. Ja ma tean, et ma saaksin ikkagi 10 kuni 15 klienti täna ja kohe hoobilt sinna sisse. Ka sama hästi, ma saan aru, seda tööd juba tuleb tänagi teha. Jah, teeme näpu otsas, teeme nii, kuidas oskame, aga et see on koht, kui nad tõepoolest nad vahest helistavad mulle, et noh, kui me räägime nagu ööpäevaringselt saadavusest, et nad ei kuritarvita vaid just siis, kui on nagu kreisi olukorrad, et siis nad töö tõepoolest helistavad saamist. Haruldane empaatiavõime, mis teil on? Mul on väga head koostööpartnerid, mul on väga head töötajad, kellega me koos teeme, ei sõltu minust üksinda, mul on ääretult hea meeskond, kuidas õnnestub need inimesed leida, mina ei tea, nad on ise tulnud ja keegi pole ära läinud. On, kellele on kitsaks jäänud, on ära läinud, mõni on tahtnud suure kasu peale minna ja on ära läinud. Mõne tervis ei ole vastu pidanud, on erinevaid põhjusi. Suure kasu, lootuse siis sellesse ametisse Julamatutel, Hei, meie palgad on tõesti väiksed, ma ei tea, nad käivad küll ilu pärast, ilmselt mul tööl seal, aga nad tulevad ikka hommikul kohale ja ikka Natele. Ma imestan, et nad tulevad kohale, kui väike palksaun, mille pärast ilupeole tullakse. 450 miinus maksud on töötajal 480 miinus maksud on minul. Sellega siis töötate kuu otsa. Peame töötlema, teeme vahest ületunde ka, aga peame töötama. Poolkogemata, see hoone, kus ta seal putkast või sa oled, on ka endine lasteaiahooned. Ta on lasteaiahoone jääda, ma olen ise seal lasteaias käinud, nurgas istunud, sest ma ei tahtnud magada. Et siis oli see mu esimene töökoht hiljem, kui lasteaed ära kadus, siis pärast kutsuti mind tagasi ja ja täna ma olen seal olnud 20 aastat, küll on seal nüüd see küsimus sees, mille üle ma olen mõnel korral vaielnud, et Emmaste lasteaiast kutsuti mind tagasi tegelikult ühe töötaja dekreet puhkuse pärast, et ma läksin ainult asendama. Ja täna ma ei ole näinud seda paberit, mis oleks öelnud, et oleks dekreet puhkuselt tagasi tulnud. See tähendab, et ma olen 20 aastat ikka veel tema dekreetpuhkus asendaja. L1 amet, mis alguses ununes, mõnel korral seda küsinud, aga nad ei osanud mulle vastata, miks see nii kauaks jäi. Inglite tunnete putkast seda imepisikest kohta, kui oma viit näppu arvutasin välja olles seal korra ikka käinud või paar elasite seal sisuliselt paarisaja ruutmeetrise ala peal, seal oli teie esimene kodu, siis nüüd seesama Samaaria keskusi, aga teie praegune kodu, et kivi või kahega visata ühe kiviga visata küll. Hiljaaegu räägiti Saaremaalt, müstiline lugu sellest, kuidas seal olevat. No ei tea, kas see lugu nüüd tõsi on või mitte? Üks vanaproua, kes polevat kunagi mere ääres käinud. Teie olete seda maailma ikka vaadanud küll. Jah, olen mul on õnnestunud maailma näha. Olete tulnud tagasi sinna, seal kohal on mingi külgetõmbejõud. Ma olen ise ka selle kohta küsinud, mulle tegelikult on, on väga hea töökoht Rootsis juba ammu ja ammu ja ma arvan, et kes kaheksa aastat on mul üks väga hea töökoht ja ma olen nagu villane sopran ikka putkasse tagasi. Mis töökoht see sisaldab? Üks hooldushaiglas, üks töökoht. Miks see parem on, kui see, mida te praegu teete? Seda pakuti palga pärast. Siis võtsite korraks vastu? Ei võtnud, ei võtnud kordagi vastu seda mulle pakutud, aga ma ei ole seda kordagi vastu võtnud. Ma vist olen laisk inimene. Ja ma vist ei, sellepärast ei ole ära läinud. Ei, olete laisk ühtid, tegite, iseloomustatakse kui väga hea organiseerimisvõimega inimest. No räägime siis sellest väikesest külast, kui sinna sattuda, siis ega seal ju väga palju vaadata polegi. Mõned puitmaja siis seesama Samaaria keskus, siis mõis, millele võiks olla määratud tult õnnelikum saatus, aga nii hästi ei ole läinud, siis olete teie, kes te teete seal külapäevi ja ärge pingutage küll pead, kui teid seal ei oleks ette ei võtaks asja, siis vist ei oleks seda, mis seal täna. Ei tasu uskuda kõiki asju, kindlasti ei tasu kindlasti uskuda. Tahavad kindlalt, valele teele. Jah, mina ei tea seda, miks sa pead leidma õiged inimesed, kes ütlevad sulle, et kindlasti ei jää mitte midagi tegemata kui ma ühel päeval seal ei ole. Ingrid tagasihoidlikkus on voorus. Püüa seda üldse maha võtta, aitäh. Räägime sellest Samaaria keskusest. Inimesed oskavad seda siduda mingisuguse usuliikumisega ka niipea, kui ma hakkasin teilt selle kohta täpsemat juttu küsima, hakkasite kohe kätega vehkima, ütleme ei ole seal midagi. Jah, ta on Samaaria, on kristlik abiorganisatsioon tõepoolest aga ta ei ole suunatud ühegi usulise konventsiooniga eraldi. Vaid tõepoolest, meie majja mahuvad igasuguseid istid. Ma kuulun küll baptistikogudusse, aga see on niimoodi juhuse tahtel, kuna mu ema tuli Keilast ja ta ei osale kuskile minna ja küsiti, kus on esimene kirik ja esimest kirikut ei olnud ennem kui neli kilomeetrit Mäelse palvemaja. Ja siis me juhtusimegi siis sinna, aga seal käisid koos vene kirik, luteri kirik, baptisti kirik, noh, siis me jäime sinna. Aga see ei määra midagi. Minu jaoks on jumalik. Ühtegi isti mu jaoks olemas ei ole, see on inimeste tehtud asi. Kuidas satuvad need inimesed sinna, olgu nad siis vanuses 25 või 80 aga üks neid näib ühendavat küll nad on tõsises hädas ja vist üks veel. Millegipärast kõik mehed. Ei pruugi olla mehed. Meil on Hiiumaal tehtud põhikiri ümber ja Samaaria kolmes osakonnast kahel Pärnus ja Haapsalus on tõepoolest kõik mehed, aga meie oleme ta kohandanud Hiiumaa vajadustele vastavaks ja seal on ka naisi. On olnud ka pisikesi lapsi, on olnud ka eelmise aasta kevadel, oli ka pisike kolmeaastane koos oma emaga, et ei, meil ei ole ainult mehed. Hiiumaal tunneb vanaks saamise hästi ära, siis teised ütlevad, et kas nüüd lähed Tohvrile seal hooldekodu, mida kõik hiidlased teavad ja mis on selle juba 1000 aastat olnud, siis see tähendabki, et nüüd on vanaduskohal, aga tegelikult võib sattuda Meie juurde ka vist ei ole vanadus, nagu me siin korduvalt oleme öelnud. See üks ja ainus põhjus, miks teie juurde võib sattuda, mis võib tuua ühe, 25 kolmekümneaastase mehe teie tuppa. Eks neid põhjuseid ole erinevaid, aga, aga noh, üks on küll see, et kuna tal ei ole kuskil elada, kuna ta on juhtunud oma elus mingite olukordade sisse, kus ta ise on välja ei oska või ei saa. Vahest ei ole ka tahtmist enam tulla. Ja siis on teda ka suunatud või on ta lihtsalt juhtunud mööda minema. Mõnis näitab sõrmega, et vaata, astusid uksest sisse. Et on erinevaid põhjusi, miks inimesed jõuavad meile, Tulevad, koputavad teile ukse peale. Ja siis võib juhtuda, et jäävadki paljudeks aastateks, kuni surmani võib jääda. Nii on jäädud. Jah, mulle meeldib surma teema ja mulle meeldib, kui nad saavad rahulikult seal surra. Mõni neist vajab juba esimesest päevast ettevalmistust. Jah. Mis elu see on, kui surm on kõige tähtsam? See on erinev, see oleneb inimesest. See ei ole päris üheselt võetav, sest surma teema on hästi selline isiklik, ääretult isiklik teema ja see sõltub, et mõni tõesti kardab. Ja ikka leiab, et see on ainus lahendus. Teine, kes läheb ilusti, mina mulle meeldib väga meie inimesi nagu surmal teele saata, ma tavaliselt üritan olla kohal, kui inimene teile läheb. Ma hoian teda käest ja saadan ta ilusti Teile. Viimane oli möödunud aasta märtsis. Üks noormees läks meil ja saadan ta teele. Mulle väga meeldib seal. Kaua Tadel oli olnud. Võib-olla 10 kuud, ta oli haige. Neid inimesi on väidetavalt veel ja veel, kes tahavad teile sinna tulla, aga kõigil ei ole ruumi lihtsalt. Jah, meil on 15 voodikohta tegelikult Euroopa Liidu nõuetes, meil võiks olla ainult kaheksa kohta, kuna nemad väidavad, et kaheksa ruutmeetrid on see pind, mida inimene peaks vajama oma normaalseks igapäevaelu toimimiseks. Meil ei ole sellist pinda, aga ma olen aru saanud, et inimene ei vaja üldsegi seda kaheksat ruutmeetrid vaid ta vajab oma pinda, kus olla omaette või kellegi kaaslasega koos. Üksikuid kaheksa ruutmeetriga tube. Meil ei ole mitte ühtegi ameti, kõik need 15 kohta on täidetud aastaringselt. Nalja. Ja vääramist ettekujutus, et lihtsalt loetakse raamatut, oodatakse surma siis, kui lumi on maas nagu praegu, siis annate neile korraliku kühvli kätte ja lähevad ja ajavad. Jah, vahest nende südameis täis ka mu peale, et ma nii palju sunnin, et tööle, et meil peavad kõik õues käima ja tööd tegema. Tulete seal üldse väga kõva korra pannud püsti, minu meelest ka, ma pean vist natuke leebemaks hakkama, jah, tõsi ka, ma arvan, kahetsete kohe? Jah, vahest mu kriibib küll selle koha pealt nagu ei ole väga usutav. Praegu ma räägin ära kõike, usu, mida sa näed. Ütles mulle üks teie kolleeg, et ise ütlesite, äinad seal, joo äinad, tee midagi paha. Kuidas on võimalik sellisest meeste hulgast ikka ühel naisterahval sugugi tõmblukesel, aga ikkagi ühel naisterahval nii selgelt üle olla? Seesama keskmine lause seal keskel seemis komade vahele jäi, see on õige juba ammu meelest läinud, üldse mitte õbluke. Kas see tähendab, On ka füüsilises Madistumist olnud? Elus on kõike olnud, joomist ei ole meie majas küll ammu enam olnud, et mehed teavad, kes on korra kaineks saanud, kui hea on kaine olla. Ja tõepoolest täna meie majas joomist ei toimu seda mulle öeldagi. Alkohol on jutuks, siis ta nalja ei mõista. Kas siin on mingi isiklik lugu taga? Kui päris algusest võtta, siis mu vanaisa oli piiritusevedaja panete talle tagantjärele pahaks? Lihtsalt loomulik asjade käik. Et ma alkohoolikutega töötan ja mu peres on olnud alkoholiprobleeme palju ja täna, et see on teema, mis on mind elus saadud, mida ma üdini tunnen. Kui keegi telefonis paneb suitsu ette ja räägib minuga telefoni, siis ma tegelikult tean ja üten, võta suits ära, kui sa minuga räägid, läbi telefoni. Et ka mehed teavad, et ma otsa eest tean, kas ta jõi eile õlut, piina, kas tal on kaks nädalat joonud või ei ole. Tegelikult ma tõesti tunnen seda teemat. Ja kui selgub, et vaatamata lubadustele on ikkagi need tilgad alla läinud, siis mis saab? Noh, ega palju ei saa, oleneb olukorrast. Et ikka ma, ma leian, et et inimene on tähtsam, et kõik see, mis mis on nagu haigus, alkoholism on haigus. Me teame sellest lähtuma, alkoholism on haigus. Ja kui ma viimane kord küsisin Tallinna televisiooni doktor Vassiljevi käest sain sinna eetrisse ja küsisin, et kas tänapäeva Eestis on alkoholism ravib siis ta tõepoolest kätega vehkis ja ütles, et ei ole sisepeame sellestki lähtuma. Kui meestel juhtub äpardusi, siis käib haiguse juurde, meil tuleb kipp ka tagasi ja me jälle uuesti ravime. Ja, aga seal on nüüd see vahe, et mees peab teadlikult teadma, kui haige ta on, kas ta tohib võtta või ta ei tohi võtta. Ja kui ta teab, mis sellega kaasneb, ei kaasne ainult see, et ta saab nagu pahandada, vaid kaasneb ka see, et iga järgmisel korral, kui ta on alkoholijoobes majas, ta kaotab oma koha ja kolmveerandil meie maja elanikest, kui ma saadan nad uksest välja. Ükskõik missuguses ilmakaares, ei ole täna kohta, kuhu nad läheksid, see tähendab, ta kaotab ka oma oma toa ja oma voodi. Ja kuna meil on järjekord, siis ta ei pruugi sinna tagasi saada. Ja niimoodi on ka juhtunud. Hirmu ja ähvardustega siis natuke nagu lasteaiaski on võimalik kord majja saada. Kui sa käisid meie majas ja said nalja ja naeru, siis päris kurjalt nad igapäevaselt roomates ei käi mööda maja. Et ma siiski tahan loota, et nad on ikkagi rahul ja nad on rõõmsameelsed majas, et nad ei, ei ole pinget. Ingrid, nalja ja naeru sain ma maja teises tiivas, seal, kus müüakse igasugust väikest kaupa üsna väikese nalja tegeva hinnaga. Arvestades, mis seal teisel pool seinu toimub, kus on inimesed, keda te kirjeldasite oma elusaatuse ja haiguste ja kõige muuga siis vahetevahel võib vist päris naljakas olla, vaadata neid mandril tulijaid ja takseerijaid, tingijaidia, rumalasti, küsijaid, nendega, kes seal teisel pool oks tekitab selliseid mõtteid ka, et läheb nagu uitamas mõte. Ei, ammu enam ei tekita, kõik oleme inimesed, mul on huvitav vaadata. No seda küll jah, loomulikult see reaktsioon, kuidas. Ja, ja on, mulle meeldivad reaktsioonid, millised reaktsioonid, no see, kuidas ta avastab üks tass võib maksta kaks eurot, kui ta tuleb Tallinna kesklinnas tühi 20 sendi saada selle noaga, kui oli kaks eurot, mis mõttes Samaaria poest saab kahe euroga tassil Hiiumaale tulema, nii kallist asja ostma? Sedapidi just et kuidas jah, sellised reaktsioonid ägedad. Mul ei lähe meelest, kuidas üks ostja tuli täpselt minu nina ees korvitäie asjadega, mis kõik maksid tükist 20 30 senti siis tuli arve kokku, oli kaks pool eurot, vot või midagi taolist ja ta küsis, et kas natukene soodsamaks ei saa. Siis te ütlesite, saab küll, panid euro otsa. Sellised naljad on teil sagedased ta muide maksiski sele ikka. Te müüte need asjad maha ja see raha läheb siis selle teise poole maja jaoks. Me peame sellega kogu oma maja ülal pidama, majandama kõik osakonnad on isemajandavad kõik palgad, maksud, investeeringud, katlaparandused, me peame leidma selleks kõik ise vahendid, et selle tõttu täna anga kriipiv koht, meie töötajate palgad, et me peame leidma ise vahendeid, et suurendada palgafondi. Kas inimesed, kes tulevad sinu ostma, teavad, et see raha just sellist eesmärki täidab? Ma loodan, et nad teavad küll, meil eile oli juhatuse koosolek, kus meil oli jutuks see, et me peaksime tõesti teavitama inimesi rohkem ei ole tulnud selle peale, et peaks rohkem teavitama, kuhu raha läheb. Et see ilmselt on oluline. Saab sellest aeg-ajalt ka midagi ilusat lubada neile, kes lamavad. Nad saavad kogu aeg midagi ilusat, mis on nende jaoks kõige ilusamad hetked. Üht tõsi, kirjeldasite väga kenasti, aga nii igapäevasemalt. Nuh kui ühte väikest seika kirjeldada veel siis oli üks 25 aastane noormees, kes tuli vangist. Sellest on aega küll mööda, tema viimane sünnipäev oli peetud viie aastaselt, kuidas ta kasuisa lükkas ta koos roomiksaapaga koeraga laua alla ja see oli ta viieaastane sünnipäev, nüüd oli aega läinud mööda ja ta oli siis 25. Ja ta sattus meie majja. Ja siis ta juhtus sünnipäev tulema, aga meie peamegi sünnipäevi niimoodi suurelt ja ühiselt kõik hoolealused saavad lille, mitte üks lillekimp ei ole niimoodi nina peale lihtsalt, et Annane, lille ja palju õnne sulle vaid kõik hoolealused, kõik töötajad saavad omale lille kätte. Aga kui sul on 25 lille seal suurem, kui on üks pisikene lillekimp. Ja siis ta sai torti ja sai natuke kingi ja ja ta ta kütt, mis asi see nüüd on, miks see siis täna on? Ma ütlesin, sul on täna sünnipäev, 20 viisa, mis mõttes sünnipäev pole elus? Sünnipäev seal ei olnud, ma ütlesin, vaata nüüd, tänasest päevast alates hakkab sul jälle sünnipäev olema ja noormees 25 aastane tähtis mees, talurina nuttis ta tõesti Lorina nuttis, et ta et ta ei mäletanud, millal ta viimati oma sünnipäeva pidas, ta sai ühe habeme v Ta ütles, too visake õpetaja, või et sünnipäevad on asjad, mida me väga isiklikult peame. Ja me oleme püüdnud ka näiteks nagu tänavu. Et kui midagi ilusat, siis jõulude ajal. Me ei tee vahet, kas on hoolealune või on töötaja. Kõik saavad ühesugused kingid tänavu aasta meie hoolealused ja töötajad, kipadjad omale tuttuued, uued padjad, uuel aastal tuleb hästi magada. Kui seda sünnipäeva juttu veel meenutada, siis ma ei saa jätta ütlemata jälle see lasteaiakasvatajaks õppimine vist oli omal kohal. Ma arvan, et see algas juba siis, kui ma neid oma vendade ja õdede lapsi kontseldasin. Ingrid surm on ta ikka ennast väga lähedalt puudutanud. Te olete neiupõlve nimega Peetre ja Taavi, teie vennapoeg? Jah, teie jaoks oli see 11. september või on märksa teise tähendusega, nüüd tuleb minna tagasi aastasse 2010. Ma kujutan ette, et teie kogemusest, sellest, mida teie olete pidanud oma hoolealustega üle elama, oli ka selle kriisi lahendamisel abi. Jah, ma loodan, ma tahaks loota seda, et ma sain olla oma venna perele nii palju toeks, kui ma küll alguses ütlesin, et pere oli hästi karm kasvatus aga see kandis vilja selle tõttu, et meil on täna oma perega hästi soojad suhted meile ema ja isa ja vanaema ja kõik on nagu juba läinud oma teed. Aga need, kes me oleme ka järgi need Me ütleme üksteisele väga ja väga toeks. Ma tahaks loota, et mu vend ja venna pere siiski said loota selle peale, et ma et ma toetan neid selles olukorras, see oli jah, neile raske igal aastal meenutada. Me alustasime jah, tõepoolest ühte sellist ürituse tegemist, see oli, meie mäletame, oli Taavi mälestusüritus tegelikult Me paneme küünla ühe suure tamme alla, kus Taavi esimene jõusaal oli. Et kui ta oli päris pisike ja tal ei olnud kuskil jõusaalis harjutada, siis tema maja otsas oli üks suur tamm ja selle tamme otsast ta käis jõusaalis, siis ta siis bussi ja tegi oma jõudu siis seal, et selle tamme alla, see on tänaseks hästi suureks kasvanud selle tamme alla. Me paneme igal aastal küünla. Ja tõepoolest, jah, me üritame teha seda üritust ja ka esimesel aastal oli 620 inimest ja seal olid meie Eesti parimad Hiiumaalt välja läinud, ütles, et see on meie eesmärk, et me võiksime just sinna sellele üritusele kokku tuua just neid, kes maalähedaselt on saanud nagu kuidagiviisi Hiiumaalt välja. Heiki Nabi oli kogu oma kaaskonnaga ja Eveli Saue. Seal oli kuus inimest, kes on hästi tuntud inimesed, kes tegid oma töötoa ja meenutamaks just seda, et Hiiumaalt väikesest kohast, kus ei ole treenimisvõimalused, kusseere harjutamisvõimalusi on võimalik saada kellekski Olete te vahel mõelnud, Ingrid, et kui ise nii palju head teete, siis miks need hädad ja õnnetused tulevad siiski ka sinu õuele? Mina ei, ma ei peaks seda just niimoodi, et mina teen head, seal on väga suur vahe, sellega ma nimelt ei tee head mitte midagi ja see peaks olema iga inimese loomulik osa. See peaks olema asi, mida eraldi välja ei tooda. Ma ei pea ütlema, et mind häirib see aga ma pean ütlema, et see ei ole hädavajalik teha heategevuskampaaniaid. See on väga valus laks nendele, kes sellega tegelevad. Aga ma tahan öelda, heategevus ei ole asi omaette, vaid just nii nagu ma hommikul pesen hambaid ja nii nagu ma keeran oma hommikul oma ukse võtit täpselt sama loomulik, ma unustan selle teo ära. Ja sama loomulik peaks olema lähedase nägemine, ligimese nägemine lihtsalt aitamine möödaminnes ära unustades. See peaks olema nii loomulik, see ei peaks olema eraldi tegu, heategu ei pea olema eraldi välja toodud tegu. Ta peab olema inimese loomulik olek. Kampaania pigem Pisanduvad. Jah, minu meelest kolmveerandaurust läheb kõige ettevalmistusele ja siis see pisike inimene ootab seda tulemust ja kui ta siis lõpuks sinna nimekirja ikkagi ei jõua või jõuab siis mingil määral siis on ainult see pisikene veerand tipust, mis sealt kokku saada. Ma ei leia, et see on õigustatud. Ühte nimekiri olete teiega saanud, 2007. aastal saite te Hiiumaa kõige paremaks sotsiaaltöötajaks siste ohkasite, seal näed kõik siin väljaõppinud, aga teie ainsana ei ole? Jah, endiselt on seni sellele te olete pigem uhke. Mulle tundub seda eelmist juttu kuulates. Sest see on teie jaoks loomulik. Mulle ei meeldi autasud, mulle meeldibki, et on loomulik ja sellest eraldi välja ei tooda. Ma olen jah mõned saanud, mul on Samaaria seina peal kaks kohustuslikku, mis puudutavad Samaaria Eesti misjoni tunnustamist varjutanud kõiges neid. Ei, nad on üleval sealt keegi, mu töötaja pani need sinna seina peale. Aga need, mis ma olen ise saanud, ma tõesti neid ei hoia kuskil üleval. Aitäh nendele, kes on seda näinud, kes on kirjutanud ja vaeva näinud sellega. Aga ma leian, et heategevus, heategu, lähedase nägemine peab olema loomulik, mitte eraldi välja toodud tegevus. Ega ta ometi pahandaks nende peale, kes teil auhinna tahavad anda? See tegelikult ma ei tea, ei, mis ma nendega üle pahanda, eks igalühel on tarvis midagi teha, et eks nad tahavad k ike anda, mida ka edasi. Aga noh, mu jaoks ei ole see oluline, ütleme nii, kui ma kõik need aastad oleks olnud ilma nende auga indadeta, siis midagi tegemata ei oleks jäänud. Te olete nüüd 20 aastat seda Samaaria keskust seal putkastes vedanud. On see pikk või lühike aeg, hirmuslik? Kuis nii, kui lihtsalt teed iga päev ärkad üles nagu hambapesu. Jah, vahel, kui ma mõnda kahte pragu näen terves majas, siis ma mõtlen küll, kui ma olen näinud esimestele juhtudel, kui ma tulin Samaaria tööle, siis me nii hoolealuste kui töötajatena. Me vajusime kõigis põrandades läbi kõik põrandad, olid mädad, üks mees, üks hoolealune oligi mul elektrikapis, ma ütlen, et sa ei tohi sinna tuppa minna, sest seal remontimata tuba, aga noh, ta ikka tahtis minna. Mis on nüüd elektrikapis, elekteritoas, seal, kus on kilbiruum, grill-viru heakene küll, kilbiruum ja, ja kilbiruumis oli põrand mäda ja ma nägin ainult pea nuppusel. Ja mõtlesin, et sa ei tohi siia tulla, ütlesin ma tahtsin näha ühte juhet. Noh näiteks meil ei ole olnud pesumasinat, meil pole olnud, meil pole tarvis olnud pesumasinat, selles mõttes meie hoidsime Pealtlaetav pesumasina, sest meil on tarvis veetrassi, kuna lagilasi nii palju läbi katus lasi läbi vihmavee, suunasime täpselt sinna pesumasinasse ja pesimeni nalja, eks ole, see oli tõsielu, aga ma ei tea, kas see mees enam elama võiksin ta tuua siia. Niimoodi lasi katus läbi, meil oli lamekatus, see oli nagu pigitatud vana lasteaiakatus ja see asi niimoodi läbi, et tõepoolest üle maiadelasi läbi, aga õnneks just sauna eesruumis lasi ta selle koha pealt, kus meil oli pesumasina ja mina lasin, siis võtsin selle pealtlaetava, tegin lahti ja ütlesin, palun. Meil on vett vaja. Ajad on nüüd nii palju paremaks muutunud, et teil oli siiski vaja see pesumasin soetada, millal? Täna, meil on üks vana pesumasin olemas ja tunnete seal millestki puudust ka. Joa joome kuivad suurest kuivatuskapist, meil on väga pesu kuivatamisega, on väga suur probleem, meil on väiksed ruumid ja, ja suurest kuivatuskapist ja töötajate puhkeruumist. Need kaks asja oleks hädavajalikud. Kas te oleksite väga imestunud, kui pärast seda saadet oleks keegi ja tooks teile selle vajaliku aparaadi? Ma oleksin ääretult tänulik selle üle. Ei hakkaks nägusid tegema, poleks vajanud, ja mis te nüüd? Ei, kui keegi, kuule palun, meil on hädasti vaja suurt pesukuivatuskappi, aitäh. See peaks olema väga loomulik tegu, näed, raadios räägiti, kellelgi on vaja tõesti ilmselt asja eest. Korralik perenaine, lähenevyinzonokeid. Jah, me oleme valmis ka, tasume natuke, kui meil võimalik on, et me niisama tasuta nii ei kingitusena, ei peaks seda saama, et me võiksime võimaluse korral ka maksma selle eest, aga kui keegi kuuleb, et ja talla lihtsalt ripakil kuuri all seisab või on ees, et autot ei saa garaažist välja siis võiks selle ära. Ingrid teie jutust ma küll välja ei loe, et teil oleks nüüd mõjuv põhjus sealt majast ära minna ka läinud aastal korraks siiski käisite. Jah, mul oli paberitööst juba meetri 76 ja rohkem. Nii tüütas ära ja siis tulite tagasi kahe kuu pärast, sellepärast et see, kes oli minu asendaja, tema ütles, et temal oli katseaeg ja tema ei saanud hakkama, sai küll hakkama, aga tal oli perekondlikud põhjused, miks ta ära läks. Siis te pidite tulema tagasi, ma küsisin ühe inimese käest teel ja siis ta ütles, et sul on nii suured saapad, mina siia sisse ei astu. Aga täna ma lähen tagasi. Ja täna ma olen mõtteid. Eile meil oli tõepoolest nimetatud juhatuse koosolek, kus ma sain oma tahtmise ja ma sain selle, kes teeb minul kirjatööd ja ma olen valmis Samaras arendama edasi, meil on kaks maja projektina kaante vahel Kärdlasse Me planeerime suurt poodi ja üks väga magus koht on käimas, et saaksime meestele tegevust juurde laopinda juurde, et me saaksime oma tegevust laiendada. Teil endal on 15 kohta, kuhu te need õnnetud mehepojad ja mõne üksiku daami saatega ära panna. Unistate järelikult sellest, et neid kohti oleks rohkem. Vajadus oleks täna, kui ma täna ütleks, et tulge kohe, siis on 10 inimest kohe, et kes täna võiksid kohe tulla? Noh, see peaks olema suur juurdeehitus. Ma ei ole julgenud oma kohtade arvu nagu suurendada, pigem ma olen näinud, et me peaksime nagu teenuseid laiendama nendele, kes ka kodudes on, kes vajavad abi, et mõned sellised inimesed on, kes, kes oma kodudes nendel on kodu olemas, ta ei pea meile tulema. Aga ta igapäevane elu on kuidagi nihu. Et me saaksime toetada ka neid, kes on oma kodus ja kes kuidagi ei saa hakkama. Kas neid inimesi tuleb juurde ja miks tööd ei ole? Tööd ei ole ja inimesed ei kuidagi, on murt mures, kuidagi on kõik see meediavõime ja kõik see võimalik, et see pole ka võimendus. Võimalik, et see päriselt ka nii on nii hullusti, kõik need pagulased ja sõjad ja ja see hirmutab inimesi, kõik inimesed ei ole tugevad võtma negatiivseid emotsioone vastu iga päev tekib jõuetuse Sis murdutakse, kesis murdutakse, siis ta enam ei jaksa üles tõusta. Et ma pigem olen täna valmis tegelema just sellega, et inimesed jaksaksid. Kui on suured mured, ma tean, et ega need Sinaga neist päris ilma ei ole. Veel saab teha inimene enda jaoks. Jah, ma olen harjunud suurte muredega ja tegelikult suured mured ei muserdab mind. Ma tean, et, et ma ei pea üksipäini lahendama, esiteks ma olen selle aru saanud, et mul on jumal, ma räägin talle, mul on väga hea ülemus seal üleval, vahest ma tunnen, et ta väga humoorikas. Vahest ta ütleb niimoodi, et ma ei anna sulle rohkem, kui sa suudad kanda, siis ma pean talle tuletama meelde. Kuule, sa unustasid mind rohkem ma ei jaksa, et seda nüüd juba palju. Ühel korral ma nägin, et noh, ma ei jaksa üle selle mäena ronida. Et Ta ütleb mulle, kui sa oled sellest mäest üle saanud, on väga okei. Ja kui ma olen selle saanud mäe otsa, siis ta näitab tublijaled. Aga vaata, järgmine mägi on suurem. Sa pead sellest üle saama. Et aga ma täna olen nagu aru saanud, et ei ole selliseid ületamatud asju. Ma käin külmaga ujumas, ma tegelen iseendaga, ma teen, teen asju, mis mulle meeldivad, mulle meeldib käsitöö, mulle meeldib muusika. Ulu oleks võimalik uuesti abielluda oma abieluks, koorilauluga. Ja kõike, seda saab ju teha. Ei pea ootama, et tuleb järgmine elu või Armina. Järgmist uudne jah, järgmiste elu, no mis, kui see on antud, siis tuleb seda elada. Et jah, ma leian, et, et pigem tuleb elada väljapoole ja mitte ei pea muretsema lõpuni oma sees, mis nüüd küll saab, vaid tuleb tegeleda ja asjadega tegeleda, tuleb asjad ära korraldada ja probleemid ära lahendada. Et kui ma jätan ühe asja lihtsalt küdima, siis ta jääb küdima ja ta nagu haige hammas ja ühel päeval ta ikkagi tuleb välja tõmmata, et tuleb kohe ära korraldada need asjad mitte jätta venima. Kas on üldse niimoodi mõistlik küsida, et mida siis uuelt aastalt oodata või järgmiselt või? Ilmselt ikka on mõistlik, iga inimesed ootavad head. Minul on sellel aastal ootus teha oma pisikene MTÜ juurde midagi hingele, oma tütrega koos hingele pai, mis sisaldab massaazi muusikat, kunsti, matuseid, ilusaid ära saatmisi, surnuid. Et kõike sellist, mis puudutab ilusaid asju, hingele, kõike, mis on hingele keset seda musta ja muserdavat ja ja, ja inimesi nagu alla suruvaid asju on tarvis midagi, mis oleks hea. Mis võib kesta 10 minutit ja sellest natukeseks ikka piisab. Tütar on vist ka väga teise. Kõik kolm last on minu tehtud. Vanim poeg on Kanadas, mida tema seal teeb, ma isegi ei tea. Viimane kord ma küsisin, kui ta mulle pildi saatis, ma teadsin, et tal on ainult jalgpall ja kitarr käes käinud. Ja nüüd ma nägin viimati, et tal oli kiiver peas ja ta oli torumees ja mina ütlesin, kui Calgary linnas on veeavarii, siis ma tean, mille pärast see on. Et siis ilmselt tema, ta läks lihtsalt proovima, kuidas on võimalik elada aasta mujal. Tema pärast ei muretse. Ta on tugev isiksus. Ma lähen, Ingrid, et ka teie olete tugev ja andku taevased, tõid miski murraks aitäh, aitäh teile ja ilusat päeva. Kõike head. Mõne inimesega on kohe selline lugu, et ta nihkub jutu vestluses kuidagi hingele lähemale. Ehkki mõne korra oli ning redit ju varemgi näinud, otsustasin, et viisakusest kuulaja vastu jäme selles jutuajamises teie peale. Aga kui salvestuse üle kuulasin, sain aru, et üle veerand tunni ei õnnestunud sellest kinni hoida. Pole ka imet, sest hiidlastel evist teisteski pisi kogukondades kasvanud inimestel on keeruline ühes kaasrääkijas korraga mitut näha. Küllap olete seda isegi tähele pannud. Selline naine on Ingrid Burge. Kui tahate ise juttu vesta, leiate ta Käina külje alt putkastest ja kui pesukuivati asjata toas ruumi võtab, siis toimetage see talle. Miks ei võiks olla sama loomulik tegu kui hommikune hambapesu? Mina olen Märt Treier, aitäh ja kuulmiseni.