Ma lähen kiiri, tamm. Loen teile, Aira kaalu. Oma kini ja oma sisalik. Seda leebet tuult. Seda rohekashalli mahedust. Seda väikeste valgete lainete paitavad pehmust ei jõua ära kiita. Suur meri on seda täis. Seda jätkub kaugele ja kauaks. Istun rannal ja vaatan ringi. Mis toimub siis siin nende suurte roosade hallide ja mustade kivi mürakate vahel. Oma elu on siingi, kuid mitte alati olema seda jälginud. Täna tunnen selleks aga erilist vajadust. Mööda kivi pind roomab Ruskisi nii tehniline päevakoer. Teadagi see laisk elukas. Temal kulub terve päev selleks, et paarkümmend sammu edasi liikuda. Kivi ääres niiskete rohuliblede kohal sõeluvad mõned sääsed. Nad on tibatillukesed ja laiud. Naaber Kivi tipulistubkiil suur ja õhuline. Temagi mõtleb enne tükk aega, kui minema hõljub. Täna ongi vist selline päev, kus kellelgi pole kiiret. Aga siis vilksatab pisike tumesisalik. Ent mine tea. Mul on siin rannas oma lemmikkivi niisugune suur ja lai, mille peal pikutada. Ja selle kõrval seisab väiksem ümaram kivi, millel nägin kaks päeva järgemööda üht ja sama sisaliku. Küllap oli sama. Imestasin kas tõesti sisalikud paiksed? Ma ei osanud vastata ja käänasin asja naljaks, et juuda, käib seal päevitamas. Aga täna lähen tingimata ja vaatan, ehk ta on jälle seal. Kuid ennekõike tahan teada, kes on praegusel sõõrial hallil kivil tolle kõrge vareskaerapuhma taga. Puhmas ise meeldib mulle oma hõberoheliste lehtedega ja viljapäid meenutava ladvaga. Kõik teised taimed on temast madalamad. Randa astujaid on siin väheldased. Rand-teeleht, kidur, mõned kollased mets, vitsad, mis tont nende nimi oligi, kasvavad vaid küünrapikuseks. Isegi põletav lilled, kukesabad ja prisked põdrakanepit tagapoolkuivamaa piirile ei üllata oma vägevusega. Kuid vareskaer on siin kuninglik. Ta ulatub mulle õla nime koguni üle pea. Ja ainuke, kes temaga võistleb, on pilliroog. Kuid seda kasvab siin veel hõredamalt, mõni üksikpeotäis, juhuslik ribake. Hakkan astuma ikka kivilt kivile sest neid on siin tihele, üksteise kõrvalkivide vahelt välgatab pisut vett. Mürkrohelist Tutraja värskeid pruune adrutükke. Nende pehmel pinnal hüplevad sinepi, värvikonnapojad. Tänan neid ootamatult. Palju. Nad on kenakesed, hüppavad kaunis kaugele ja sealjuures ka kõrgele. Valge liblikas. Jään teda vahtima ja siis kukub üks konnapoeg potsti kõhule ots mu jalg ette. Nipsutan seisma. Kas ta tõesti kukkus? Hea, ta libiseb ja veereb kivilt alla. Kuid kohe samas on ta jälle oma jalavedrudele ning hüppab veel kõrgemale. Pea, vennas, mitte nii kõrgele, ikka esialgu kaugemale. Kuid pole viga. Uuesti kivile uuesti edasi. Ja kahe kolme hüppega kaotab silmist. Sõõrial hallil kivil pole enam kedagi. Aga sama puhmallammel muhklik roosa kivi. Silmitsi seda hoolega. Roosal kivil sibab vasekarva sipelgas. Ja ümber ahta samblalaigu kogunenud kenake hulk leppadrinosid. Nad ei lase end üldse segada. Miks nemad siis ei lenda? Vaatan nagu lahendust otsides mere poole. Meri on endiselt täis rohekashalli mahedat valgust. Iga laine kumab läbipaistvalt. Kaldast kaugemal ujub pardiparv peanupud nagu mustad täpikesed üksteise järel reas. Laisalt liigutab tiibu kajakas. Aga lepatriinud muhklikul kivil. Kas nemad ei imesta, kui imestavad nemadki, et miks elu nii lahke on? Ei, kibedat külma ei kõrvetavad kuumust? Ei üliteravat, lõhnavat adru läpatist. Las tulevad, imestavad kõik, kes aeg-ajalt ilmuvad roosale kivile, varres, kaera, puhmal. Minul aga oleks aeg minna malla mamis kivi juurde ja pikali heita. See paistab juba eemale kätte. Ma arvan, et ta võiks rabakivide hulka kuuluda säärane jämedateraline lillaka moega hiiglane. Jõudnud kohale, vaatan kõigepealt kivi taha, mis ämblikud teevad, nemad elavad seal. Märkasin seda alles eile. Nad punusid oma võrke kivi järsul tagaküljel, mis hästi päikese eest varjatud ja vaatab metsa poole. Ja ämblikud on kohal. Oma võrgule toeks on nad haaranud ka taimi. Kasteheinapruunid ladvad on õrnaniidiga seotud, samuti üks põdrakanepileht. Aga niitide teised otsad kinnituvad kivikonnaruste külge. Ämblikud ise pistavad punuma. Kaks hirmuäratavalt tüsedaid musti, mitu väheldast pruuni. Ilmselt kardavad mind. Mudivad oma pikki jalgade nagu meeletud, aga leidnud mõne peitevärvilaigu seisatavad justkui hinge kinni pidades. Ah, jääge rahule, argpüksid, ei mina teie asjadesse oma nina topi. Ajan selja sirgu ja tõstan pea. Otsime kuklasse, siristavad Sirtsud. Küllap kaldaäärselt lepalehtedelt. Kuid Sirtsam otsima ei hakka, neid on parem kuulata. Väikese sinise liblika järel ronin oma kivile, märkan otsekohe sammu kaugusel minust veidi madalama tumedama kivi peal lesib seesamasisalik pisike mustjas sõrme pikkune seesama, kes eile ja üleeile oli. Ta nihutab end veidi, kuid jääb siiski paigale. Rõõmustan teda nähes kõigest südamest. Tundub, nagu oleks ta mulle siia kohta, mis on määranud et üheskoos nautida augustikuu pärastlõuna mahedaid päikesekiiri. Olgu nii. Külitades oma Kiviley unustama teda. Vahetevahel heidan talle silmanurgast pilgu. Sisaliku mustale kivile külgneb omakorda üsna sile ja kumer heleroosa. Kui sisalik muutub rahutuks, teeb ta väikese luurekäigu roosale kiilile kuid tuleb siis jälle tagasi oma pesitsuspaika. See kõik meeldib mulle. Sest näib, et tal minu naabrus vastu midagi ei ole. Püüame teineteisele kindlaks. Lõpuks, aga ära minnes leian, et sisalik on kadunud. Lasin end korraks pilvedest ahvatel, sest mere kohal olid kerkinud haruldased rammusat valged pilvekuhilad. Nad liikusid ja muutusid. Nad olid kui õitsvate põõsaste rida, mille oksad üha kasvavad ja põimuvad. Miks ta ära läks ja millal? Kahju. Kahju, et ma tähele ei pannud. Kuid olen ennegi kuulnud, et pilvede vahtimisega võib maha magada mõne ülimalt huvitava hetke.