Palun, jutustage punase tuul ei saa, mis loost. Ent punase tuule juurde minna. Pean ma enne paar sõna ütlema romaanist, mis on nii-öelda sissejuhatuseks punase tuurile, see on valge pilve valge pilve pidin ma kirjutama nii nagu omal ajal indie kirjutas. Iga päev jooni aluse kuni paarsada rida ja saatma selle siis Postimehele. Ma ei olnud siis enam mitte ajakirjanik ajalehe juures ametis ja võiks arvata, et siis vabal kirjanikul oli parem põli. Aga see on täiesti vale arvamine. Kõik varemad asjad kirjutasin ma ajalehetöö kõrval, aga siis oli igatahes mul mingi kindel sissetulek. No siis ei olnud ma enam ajakirjanik, olin lahkunud viltusugustel põhjustel ja kirjutasin siis ka jätkukaupa. Seda romaani valge pilve Postimehele. Punase tuulega oli juba parem lugu. Ma sain niisuguse kauba teha. Osa honorari sain juba The käti ja mul oli siis võimalik romaani kirjutada nii lõpuni ja anda siis ka lõpuni tervikult juba kirjastusele. Niisiis ilmus punane tuul 28. aastal. Millises osas olete romaani uustrüki jaoks ümber töötanud? Mina olen kirjutanud esimeses trükis mõned peatükid, mis ei sobi hästi realistliku romaani Taani. Seal on näitiseks lugu, kuidas üks tegelastest punane Kaarel jääb pärast seda, kui ta juba paranenud on, oma haavadest veel tükiks ajaks sinna, kus ta vanematekodu oli ja ja peitis ennast köini ja seal käis teda üks peretütar vaatamas tõi temale vist ka toidumoona ja ka riideid. See on liiga romaanlik lugu realistlikule romaanile ja sellepärast jätsin ma selle välja. Ja asendasin tema osalt teise looga. Ja Kaarel tabatakse seal, kus ta peidus oli. Pääle selle Mehine mees olema peab, nagu ma teda mõtelnud olin, aga mitte viimistlenud. Peale selle võisin mina neid kirjutada, siis ma ei julgenud kirjutada, mitte. Kuidas nimelt alma kinni võetakse, kuidas tema sõi selgeks, tehakse kohtuuurija poolt. See peatükk on mul täiesti uuesti kirjutatud. Pääle selle olen mina kohtusseni uuesti kirjutanud täiesti juurde lisanud ja ühtlasi ka viimase peatüki, kus. Vangilaagris, ja kus teda siis sõbratar külastab, see on siis nii-öelda viimane lahkumisstseen, mida mul esimeses trükis mitte ei olnud. Kust te olete võtnud algkujud peategelase Alma, vana vallavanema Reinu ja ja Kaarli Ma olen Tartumaalt pärit ja siis tunnen sealset ümbruskonda kõige paremini. Seal on ma üles kasvanud ja siis pärast käisime alati suveti seal ja ka vahest talvel. Sellepärast oli mul kõige tuttavamad nüid tegelasid tegelaste kujudeks prototüübid sealsest ümbruskonnast. Kõik ei ole mul mitte võetud nii-öelda puhtalt tegelikust elust vaid mõned on nii-öelda kombineeritud nimelt ka peategelane, halva. See on nii kombineeritud mitmest tüübist naistest, keda ma olen tundnud ja kes siis oleks sobinud selleks vahest vana vallavanem Rein. See on peremees. Minu naabrusest. Õppisin tõmbama vanematekodus, kes käis sagedasti seal ja ajas minu vennaga seal kaunis kirjanduslikku juttu. Nad olid mõlemad suured ajalehelugejad, aga peale selle olid nad lugenud Kalevipoega ja teisi teoseid. Tsiteerisin isegi kalevipoega peast. Ja rääkisin siis poliitik asjast nii palju, kui sellest nüüd ajalehtede järele. Nad teadsid. Võib-olla et maavallavanema tüüp olen liiga idealiseerinud. Ja Kaarel Kaarel on ka kombineeritud, see on üks nendest tegelastest keda mina olin enne juba enne oktoobripäevi tundma õppinud, kes poliitikast olid väga huvitatud. Eriti aga olid nad tugeva kooli läbi teinud sõjaväes selles lagunevast tsaari sõjaväes, toobri päevil krundilt ära tuli. Kaarel oli üks nendest, kes läbi tegi niisuguse metamorfoosi nii-öelda. Kuidas võttis teie romaani vastu õhtule aegne arvustus? Ma olin juba valmis selle vastu et arvustus teda väga lahkesti mitte vastu ei võta. Sest ma olin juba mitme endise teosega tuntud kui tendentsi kirjanik. See tähendab tendentsi all mõisteti muidugi pahempoolselt kallakud. Ja nii see oligi. Arusus leidis, et see teos on liiga tendentslik ja mäletan, ta läks paari aasta jooksul sama palju kui nüüd viimast trükki. Paari päeva jooksul, mille kallal töötate praegu? La hakkasin kirjutama juba aastate eest. Romaani 40. aasta pöördes, siis jäi ta ka seisu ja nüid kirjastus tuletas mulle seda meelde, et tuleks valmis teha. Ma võtsin selle käsile. Ma. Olen nüüd üks pool aastat selle kallal töötanud. Nii et see romaan toon mille pealkiri oleks suvine pööripäev on mul praegu käsil ja on kirjastusel võetud tuleva aastal avaldamiseks.