Mina olen Margus Vaher ja ma loen Karl August Hindrey romaanist Lembitu katkendi. Ennelõunal, kui õhtu tul linnusesse tagasi tulnud rahvas oli ärganud ja vaikis nüüd mõtelnud oma saatuse oma kaotuse üle. Tuli aeg-ajalt vaenlaste leerist saadikuid ning need ütlesid oldagu valmis ristimisele. Siis tulid preestrid ja rahvas, imestus, kui palju neid oli. Ülevalt Kanzilt nähti, kuidas vaenlaste vägirivistus ja kuidas toimusid oja ääres oleval lumisel niidul mingisugused ettevalmistused puhusid, pasunad ratsutas üles värava poole kiirelt mehi ning need laususid, tulgu nüüd alla kogu rahvas eesotsas Lembituga ja vanematega. Ja siis sammusid Lembitu, maane, Valde ja teised ristimisele. Iha. Meel otsis hari Valded kuid see oli kadunud. Ta oli kas peitnud ennast või oli öösel läbi hiilinud vaenlaste sõõrist ja minema läinud. Eelkevadine hele talvepäev oli lähenemas lõunale, kui Lembitu jõudis alla lumisele niidule. Sellel oli võõrapärast uhkust ja toredus nõnda palju, et seda ei oleks teadnud aimatagi. Üks kitsas sõõr oli piiratud raskeis kuld tikandustega lippudest värvi rõõmsaist varte otsas alla rippu, vaist palakast ja vaipadest. Neil peal oli tuvisid, riste, kujutusi, inimeste nägudega, mõni naine lapsega süles ja mõnelgi olid kuldketid ümber pea. Helkis kõik siidist ja sametist, kullast ja hõbedast ning läiklas isegi kalliskive. See kõik oli kaasa veetud lagu suurte pühade pidamiseks. Oli hõbedasi. Kausikesi oli üles seatud punase kaleviga kaetud pukk, millel seisis hõbedane risti kuju ja selle küljes rippuv inimene. Kullast oli hõbedast anumaid ja kõndis selle ümberringi laulvaid poisikesi ja toredaid rüüdes vanemaid vaimulikke kelle kätes oli suits vaid hõbedast ja kullast anumaid. Lembit oli tulnud nagu kogu rahvas ja nii nagu oli juhatatud ilma peakatteta. Tema juurde astus üks vanem eriti toredas rüüs vaimulik ja kõneles maa keelt, mis kõlas nagu liivlaste kõne. Ta ütles, Lembitu pidavat põlvitama vaibale, mis oli punasega kaetud puki ees lumes. Lembitu vastas, et tema polevat põlvitanud oma jumalate ees. Ja tema põlv ei paindu, ammugi mitte endise vaenlase praeguse võitja ees. Vaimulik ütles, et ta pidavat olema alandlik sest on olemas üksainus jumal. Ja see on valge kristus, kes on isa poeg ja püha vaim. Lembitu vastas, et siin maal elab teisi jumalaid, kes on siin kodus ja keda pole veel võidetud. Olgugi, et Leole on langenud aga Leole on vaid üksainus koht maarahvamaal astusid lähemale teisedki preestrid kelledest, mõni kõneles maa keelt. Ja nad püüdsid Lembit tule selgeks teha kuidas tuleb austada põlvitades suurt loojat ja maailma valitsejad. Aga Lembitu vastas, et tema rahvas pole teda kunagi ega kellelegi ees näinud. Põlvitavat ja tema jumalad on seni olnud tema suured sõbrad kes pole nõudnud enesealandamist ja kuigi nad on murdnud temale truudust. Nüüd siiski ei saa surmgi sundida põlve painutama kellelegi ees, kellele ta ainult peab alla vanduma praegu. Sest et oma jumalad ei ole teda küllalt toetanud. Nad nägid, et ei saa Lembitut veenda ja hakkasid toimetama ruttu, et sündigu üldse ristimine ja ärgu nurjuga püha talitus vanemate vastuseisu pärast. Nad laulsid ja palvetasid. Nad painutasin ise oma põlvi. Ja nad niisutasid pehmete harjadega, mis varte otsas Lembitu otsaesist ja rinda. Nad kastsid neid harju õbedaisse anumaisse ja piserdasid temale vett, nii nagu teistelegi vanemaile kolmes reas Eesti selle punase pukki ees. Kuna rahvas oli pikas joones üles seatud mõlemale küljele. Iha, meel kuulus oma seisuse poolest vanemate ja Kalevase rahva sekka. Ta oli kolmandas reas. Ja kuna Kustis kogu aegu võõrakeelne laul kõndisid ridade vahelt läbi vaimulikud oma hõbedaste anumatega poisikesed oma viiruki kausikesega ja iha meel tundis, kuidas temal niisutati otsaesist ja teda piserdate lõhnava veega. Ta nägi, et siiski oli põlvitajaid. Aga neid oli kaugel eemal rahva seas sest need seal ei teadnud ja ei näinud eeskuju võtta vanemaist Lassident sundida võõraste vaimulikude poolt põlvedele niisama, nagu nad olid harjunud palvetama oma jumalate ees. Nii mõnigi neist võis aga mõtelda ka sel puhul, kui nad nägid seismas Lembitut ja tema seltsimehi. Et vanemad on ikka lähemal jumala eile, niisama nagu targadki. Nemad ju ei tarvitse endid alandada nii suures aukartuses. Seejuures teadis aga iha meel kindlasti, et see märg koht, mida ta tundis praegu oma laubal ei olegi mingi nõidus. Ta ei tundnud temast mingisugust mõju, ei löönud tema süda kiiremini, ei toonud kaasa enesega neid viirastusi milledes, ta elas siis, kui ta ennast näljutas ja ei olnud tal mingit niisugust nägemust nagu siis kui ta satutas ennast lobesse loitsu lauludega rohtude suitsuga ja tantsuga. Ja kuigi sellel lõhnaval veel võis olla sees mingit jõudu, mis hakkas mõjuma alles hiljem siis teadis hea meel, et tema läheb peale võõra sõjaväeminekut otseoja äärde raiub jäässe augu, ronib sinna sisse üleni ja nühib eneselt kõik maha, mis teda on teinud temale enesele praegu nagu roojaseks ja vastikuks. See kõik ei olnud midagi, sellest saab lahti. Aga et ära viiakse Lembitu ära, viiakse maane Valde ja veel mitut vägevat ja tarka meest, see painab, rusub see teeb väga vaeseks. Ja vaeseks teeb ka tunne, kui sa tõstad pilgu ja näed, kuidas kõik need võitjad seisavad, vagas harduses, kiivrid peast võetud ja palvetavad selle tundmata võõra jumala poole kellele nüüd pidavat kuuluma ka tema iha, meel ja kogu siin ristitud rahvas. Vaeseks tegi seal rammetus, mis tekkis sellest, et olid alla jäänud relvadeta ning abitud praegu. Meeles oli muidugi Harry Valde sõnad, niisamuti nagu ka Lembitu omad. Et Leole pole veel ammugi Sakala ja ta oli veel rahvast küllalt Sakalas ja muud rahvas saarest kuli, kulda, leni Anilas kuningal, Räveleni Ridalast kuni Alutaguse, nii et on rahvast mõhus, jogen tagalas ning paigas harjus ja Järvas. Ja meelde tuli ka Lembitu läkitus peale Ümera lahingut kõikidele maakondadele. Et siitsaadik olgu koguma rahvas vastu vaenlasele nagu üksainus mees ja üksainus rusikas. Niisama tuli aga meelde, et see üksainus rahvas ei osanud siiski mitte üheaegselt lüüa oma rusikaga. Aga seda peaks ta ometi ükskord võima. Nõnda ütles ka Lembitu, kui nad koos läksid tagasi Leole linnusesse, et panna endid soojades riietesse kaugesõidu jaoks Riia poole. Rahvas ise läks ainult osalt linnusesse tagasi, suurem jagu kogunes üles nõlvakule täitis murruna ära sõtkutud lume välja ning vaatas siit ülevalt alla, kuidas vaenlase vägi hakkas end korraldama minekuks. Keskele võeti veised, hobused ning ära tassitav varakoormat kuhjusid ja hakkasid kõikuma mööda maanteed kaugele vajus kõik, mis seni oli olnud oma ja nii palju, läks kaasa, mis ei olnud küll väärtuslik varandusena. Kuid mille küljes rippus süda ja mille järele tundis käsigi leina ja igatsust. Sellel oli tapper olnud just peo järele ja päritud juba isalt. Teisel oli oda saanud nii omaks, et ta oleks meeleldi andnud mitu vankritäit, vara, et jäeta, kui ainult kätte harjunud relv. Vara võib saada uuesti kas või uuesti taotleid, mõõgagi veel paremini tehtud vibugi. Kuid see, mis oli vana ja harjunud ja nagu külge kasvanud see läks nüüd ära sinna, kaugele võõraste ja vaenulike meeste ülbe naeratuse saatel. Ja kadus nagu kõiges sügavama pimeda järve põhja. Siis tuli Lembitu väravast alla tema järel maane Valde ning teised, keda viidi vangi. Ja nüüd naeratas Lembitu jälle oma endist naeru. See oli nii imeline näha, et rahvast käis läbi nagu pühavärin. Ning see naeratus, mida nad olid harjunud nägema tema tugeval näol oli jälle kuidagi heatahtlik, siiski üleolev ja jõurikas. Ning rahval tõusis soe lootus, et on kadunud küll väga palju. Aga pole kadunud lõplikult mitte kõik. Aegamööda hakati aimama, et Lembitu tuleb jälle tagasi. Ja siis nägi võõrad. Kuulsid midagi, mida nad kunagi poleks uskunud. Rahvas hakkas hõikama, Lembit, tule tervitusi. Rahvas hakkas nagu sulama. Näod vabanesid tardumusest ja läksid lahkemaks. Ja lõpuks hüüdis kogu see rahvameri lahkuvale Lembitule ja ühes sellega ka maanteed mööda edasi liikuvale vaenlase väele järele nagu rõõmuhõikeid. Rüütlid, liivlased ja lätlased pöörasid ikka pea tagasi. Kuid see maha jää, mustendav hulk oli ikka veel nagu kevadtuule käes, kohiseb mets.