Tere, mina olen Leila Säälik. Ma loen teile Juhan Peegli külavaheloo pika Priidu. Öeldakse, et olevat laisk. See pole päris õige. Õige on see ta neljal viiel päeval nädalas tõepoolest, töölusti ei ole. Aga ühel-kahel päeval rõhuta tööle nii armetult peale, et saab kõik enam-vähem ära tehtud. Ainult et nädal lõpeb liiga järsku ära. Öeldakse, et ta olevat napsiarmastaja. See pole päris õige. Õige on see, et kui ta jooma peale satud Tube siis teeb ta seda põhjalikult tralli ning mölluga ning ühest päevast on talle vähe. Kuid et tal endal tuleks järsku mõte pähe, et hakkamegi jooma. Seda ei ole. Öeldakse, et ta olevat olnud naistemees. See pole päris õige. Õige on see, et kui võõras naine talle juhtus külge lööma, siis Priidu alistus ilma vastupanuta sest ta ei tahtnud naisterahvast solvata. Praegu langeb see etteheide lihtsalt ära, sest Priidu aastad on juba nii kaugele, et ta iseenesest on muutunud vooruslikuks. Kõik see tuleb sellest, et Priidul on hea ning pehme lapse süda mis ei luba liiga teha ei endale ega teistele. Mis tahab aiva head ning päikesepaistelist. Kõige rohkem armastad tika, Priidu omaette mõtisklemist. Läheb ütleme hommikul kell seitse kolhoosi tööle, aga tööpaika jõuab ikka kell 10. Ta istub Kadariku vahele kivile ja vaatab, kuidas siis täna ilmaga lood tulevad. Näe, sipelgad on oma linnaväravad lahti teinud. Vihma ei tule. See ei tähenda midagi, et praegu pilvitab sipelgad juba ei eksi. Imelik küll, miks need kollased lilled nyyd tükati kasvavad? Siin üks lapp nagu suure mehe püksitagumik süld kaks vahet, teine, kolmas on tuul, seemned niimoodi toonud või või annad võrsumisega oma perekonda laiendanud. Väin pahiseb tasakesi Kadarbiku taga. Eks siingi olnud vanasti merepõhi kivide peal veel veejäljed näha. Pae sees on isemoodi kivist sitikad, mis kindla peale pidid vees elama. Kes teab, millal siia maa kasvas ja missugune see esimene inimene oli? Imelikke asju on aja jooksul juhtunud. Versta seitse, siit on raba. Aga vahest tuleb suuri männi ning tamme kände turba seest välja. Keegi ei mäleta, et siin kunagi mets oleks olnud, aga kindlasti on olnud. Mis hädapärast järsku metsa asemele raba tuli. Ojamaja siiski tööle kõbida. Priidu tõuseb kivilt ning hakkab tantsima kolhoosi heinamaa poole, kus niidumasin juba lõkerdavat kuulukse. Nojah, seal lageda maa peal veel masinaga saab, aga põõsaste vahe jääb käsitsi võtta peredele lehma heinaks. Aga kui oleks niisugune masin, ütleme, võsa, kombain ees oleksid terad, mis ka käsivarre jämeduse puud ära lõikaksid, saeksid lind viiks need trumli alla, mis kõik puruks Exceldaks. Siis tuleks press, mis puru briketiks teeks. Seejärel tuleksid sahad, mis juured üles käristaksid ning maakultuuriheinamaaks ümber pööraksid. Ei, see on väärt mõte, Arnold, Priidu ning istub kannule. Tarvis veel kord läbi mõelda, saaks head kütet, puubriketi kohe. Võib-olla on puumahla sees, mis press välja muljub, veel üht-teist, eli ollust, millest ei tea, mida teha võib. Ja sile heinamaa jääb taha viskaveid seeme sisse. Hoo ja vaja siiski tööle kõbida. Priidu tõuseb kännult ning hakkab kaudu rada heinamaa poole rutama. Tõepoolest ruttama. Sest ega ta südametunnistuseta inimene ole. Töö tahab ikkagi teha, kuigi täna nagu õiget lusti pole. Rada viib mööda lagunud tuulikust. Võlli otsas kõlgub vaid kaks tiiva Roo konti. Hänna poon vastu maad langenud katus on läbioks ripakil. See on unna Peetri vana tuulik, ehk nagu neid enne enamasti igas peres oli. Vanal Peetril on suu ammu mulda täis, peres hoopiski võõrad inimesed, kellele seda tuulikutena leib tuuakse poest, loomajahu teeb mootorveski imelik vanastaja siga, hakkaja mees, tuulel rootori püsti, pumpas vett, hõõrus elektrit, jahvatas jahu. Ja hirmuda tuli kätte. Sest issanda tuuleõhk ei maksa midagi. Ei tea nüüd, kuidas. Aga kolhoos ei oska tuulega midagi peale hakata, ükski asi ei liigu selle jõul. Vean teisiti, kultuursem, elektriga või eli mootoriga. Aga sa vaata, laiu lauto elektrivalgus on küll sees, aga vett veavad naised käsitsi. Mineva aasta, kui see vali põud oli, kuivas karjanaiste söödakapsas nina tubakaks, kohe. Tuule jõul oleks saanud kastmisvärgi käima panna ja asi oleks päästetud olnud. Hollandis tuuleveskit selle pumpamis töö peal just ongi. Priidu vaatab kaastundlikult tuulikuvaret ning astub edasi. Vaja ju ikka heinamaale jõuda? Ta jõuab sinna, annab jõudu ning saab brigaadilt tööotsa kätte. Saab pragada, et nii hilja tuli. Aga seda juttu ei aeta õnneks mitte pikalt. Sellega ollakse harjunud, et tika Priidu jääb hiljaks. Aga kui ta ka loo rehal omaette jäädes vaalu mitte päris õige koha peal maha ei pane, hakkavad naised kägistama. Priidu vaatab neid looreha istmelt, sihib nooremate pruune sääri ning Atsakaid rindu ja sülitab südametäiega otse kuiva heina sisse. Kurat oleks ma ometi veel noorem. Mis sa teed? Niisugune mees on tika, Priidu, mitte ei saadast positiivset portreed.