Mina olen Priit Võigemast. Loen Jaan Kruusvalli novelli, käis. Üle pika aja oli Andre saamas jälle teatris. Pealegi üksipäini. Ta tundis siin ennast mugavalt, uued riided olid tal seljas, pilet oli tal esimesse ritta võetud. Ta vaatas, kuidas mängisid vanad tuntud näitlejad. Inimesi oli saal paksult täis. Lava keskelt rippus aga silmus alla. Silmuse all oli taburet. Silmus rippus ja ilus oli seda vaadata. Siis tuli lavale üks keskealine mees. Andres Ammas oli ka keskealine mees. Ta oli intelligentne ja korralikult riides. Ta läks üle lava, kadus kulisside taha ja tuli jälle tagasi. See kõik käib keskealise mehe kohta. Keskealine mees jäigi lavale edasi-tagasi jalutama, nagu poleks tal midagi paremat teha. Isegi suud ei avanuta. Andres Aadamsoo luges kavalehelt, et seda meest mängis Ants loik. Lõpuks nägime ess ilmust. Andrei saam, soli eelistatum olukorrast temalegi silmust varem. Juba enne oli ta närviline, nüüd veelgi enam, see käib keskealise mehe kohta. Mees katsus silmust, silmus kõikus mehe puudutusest, nagu kellapendelmees astus taburetile Dadakseeris silmust igast küljest. Ta vaatas ärevalt kahele poole, siis pistis pea silmusesse, tõukas tabureti jalahoobiga endast eemale ja jäi rippuma. Kõikus veidi aega. Saalis karjatati, Andrese Amsov muigas. Boonu rippus, enam ei kõikunud. Siis tuli lavale kooli õpetaja koos õpilasega. Kooliõpetaja oli vanamoeline prillidega. Õpilase vanus oli 12 ja 15 vahel. Õpilane oli sorakil juustega, taskust vaatas välja ragulka, jalas olid tal lühikesed püksid, sukad olid alla vajunud, käed olid tindised. Kooliõpetaja ja õpilane tõid endaga kaasa suure klassitahvli. Kooliõpetaja võttis tabureti ja käskis õpilasel sellel istuda. Ise istus tahvli juurde ja täitis selle kõikvõimalikke arvutuste ja valemitega. Algul selgitas õpilasele mingit tehet, hiljem tegi vist vea ja süvenes arvutustesse ja unustas õpilase hoopis. Kooliõpetaja varjas oma kehaga ära, peaaegu kogu tahvli. Õpilasel oli igav. Ta võttis ära Kulka ja laskis õpetaja suunas kivikese. Algul läks mööda, teinekord tabas õpetaja ei võpatanudki. Siis laskis õpilane rakulkast Andres Aadamsoo pihta. Andres Adamson röögatas saalis hirmsasti naerda. Kolmas kord tabas kivi õpetaja kannikat. Õpetaja sai aru, milles asi, astus ähvardavalt õpilase suunas. Õpilane pani eest plagama, nad tegid mitu ringi ümber tahvli rippuva mehe ja, ja kadusid lõpuks lava taha. Andresoo hingas kergendatult. Boonu rippus. Siis tuli lavale noorpaar, kena neiu ja noormees. Nad õrnutsesid, nägid täis soditud tahvlit. Noormees vaatas arvutusi ja parandas kuskil ühe vea. Neiul oli igav. Ta võttis lappi ja pühkis tahvli puhtaks, joonistas tahvlile kuu ja tähed. Noormees võttis aga teise kriiditüki, joonistas maja. Korstnast tõusis suits. Taevas lendas kurg noka vahel väike laps. Neiu häbenes. Noormees võttis neiu õlgade ümbert kinni ja mõlemad lahkusid. Näitemäng meeldis Andre saamisele, ta naeratas. Boonu rippus. Siis tuli lavale moraali tugev noormees ja kergete elukommetega neiu. Neiu oli pikka kasvu noormees, väike noormees kirjutas tahvlile kure ja maja alla. Ma tahan sind ümber kasvatada. Neiu kirjutas vastu, miks. Noormees lisas, et sa võõraste meestega ei magaks. Andres Hanso itsitas ja vaatas enese ümber. Saal oli peaaegu tühi. Palju pahaste nägudega inimesi liikus väljapääsu poole. Andres Hanso süvenes lavategevusse. Lavale tuli mingisugune vanamees. Seda näitlejat Andersaalse tundis. See oli tema vana hea sõber. See oli Priit Pille Berg. Tal oli käes suur kohver ja see kohver oli köiega kokku tõmmatud. Oli kohe näha, et Pille Vergi, Priit tuli laval olevat köit kaema. Arvatavasti oli boonu köis parem, kui ta enda omamiskohvri ümber. Pille Vergi, Priit vallandaski kohvri ümbert, köiekohver vajus laiali. See oli täiesti tühi kohver. Priit asetas tabureti boonule jalge alla, tõusis siis ise taburetile ja hakkas boonult köit vahetama. Köievahetamisel on ka oma spetsiifika. Naised Pille Vergi. Priit oli vastavate lõksudega kursis. Köie vahetamine õnnestus suurepäraselt. Andres Ammas ei saanud seda nentimata jätta. Ta aplodeerida headele näitlejatele ja kogu teatri kollektiivile. Järelejäänud publiti ühines Andresega. Köis oli vahetatud. Boonu rippus endiselt. Etendus oli läbi. Siis ruttas Andres Hanso läbi öise linna koju. Taksod heitsid tema pihta pori. Andres andur ruttas ja keegi ei keelanud teda rutamast. Ta sööstis oma maja trepikotta ja tormas krigisevaid astmeid mööda üles katuse alla, kus ta elas. Ta tõmbas voodi alt välja kasti ja avas selle. Ta soris kastise, tiris sealt lagedale köie. Köis oli ilusasti lappest, oli tarvitamata seisnud, kuid, kuid polnud teda kahjustanud. Andres Hanso hingas kergendatult. Tähistus voodile ja laotas köie põlvede peale laiali. Ta tegi köie mõlemasse otsa silmuse ühe otsa, viskas lake konksu taha. Siis pani ukse lukku. Hüüdis eesriie. Algab köiemäng.