Me elame ju rõõmsalt riigis paigas sellises vööndis, kus on normaalselt neli aastaaega. Ja iga kord, kui sa kuskil tunned, et oh, see on nii tore, et seal on ikka veel soe ja Iisrael on praegu nii mõnus ja soe ja kuigi on detsember, siis koju tulla tundub alati väga tore, et meil on see kevad, sügis, suvi, talv. Aga ma ei tea, millal ma siis esimest korda ära lõhkusin, selle oli vist 2008 aasta 2000 üheksandat juhtus nii et millegipärast ma ei ole kunagi mõelnud selle peale ka, et ma peaks talvel saama nagu suve mitte see muinasjutt 12 kuud, kus tahate, saadab veebruaris lumikellukesi ja, ja kõike seda. Ja aga siis oli mingi kokkusattumus, et pakuti mingit reisi. Mõtlesin ka toime, võiks terve perega minna Kanaari saartele. Kanaari saared tundus ka nii huvitav nimi, ma ei tea, kas kanaarilinnu järgi või need tunduvad nagu õnnestunud nimi igatahes Kanaari saartele, lennukranganaariale, hiljem ma olen aru saanud, et seal on palju Maarja ja seal võib ringi käia. Olgu ja meie, Lähme oma perega Kanaaridele reis väljus esimesel jaanuaril nädalaks, kui tore. Ja nii ma sain esimese suve endale aasta alguses oma elus. Siit käis väike krõks ära, nüüd ikka mõtled, et praegu on talv, praegu on külm, aga see ei ole väga kaugel, see ei ole väga raske organiseerida, et tegelikult on võimalik näpistada nädalake, vahest rohkem sellist sooja aega, aga see oli esimest korda ja hakkame Terjega minema. Mäletan nii toredasti, et sihuke joovastus oli Kaili, tore, mõtlesin, et oi, aga me saame ju vanas ta ära ilusta saata ja uue vastu võtta ja otsustasime sel korral kaetu, kutsume endale koju külalised ja seekord otsustasime ka niimoodi, et käime turul ja teeme kõik toidud ise, et tähendab kui tahame näiteks pasteet, no siis ei ole midagi. Margus, Karmen maks, hakklihamasin kõik, et hakkame siis tegema, kui meil on tahtmist ja et kõik toidud teeme ise algusest peale. Ja meil tulid sõbrad külla ja kõik läkski hästi. Paljud juba läksid meilt ära ja kadestasin, oi, ma tahaks ka ära sõita, kui tore. Meil oli järgmine päev kell kolm või kell viis päeval vastu õhtut siis minek. Ja mul siis väike Teodor oli veel ikkagi selline väike laps. Ja kell oli kolm öösel, uusaasta oli edukalt vastu võetud, oli tore minna keegol juba kadestanud, et sa lähed. Ja millegipärast ma otsustasin, et ma panen oma käe sinna puhvetkappi, kus on meie passid. Vaatan, et need oleks kõik olemas. Ja mis ma siis avastasin kell kolm, et neil kolmel inimesel olid kehtivad ID-kaardid ja passid, kõik olemas. Ja Kanaaride on ju Euroopa liit ehk Hispaania osa. Ja kõige nooremal ei olnud ID-kaart tee jaga, pass oli juba paar kuud kehtetu ja kui sa selle avastad endal esimese jaanuari öösel hommikul kell kolm siis ma Ma ei teadnud, mida teha, see väike Teodor, päkapiku müts peas oli uinunud tigu diivanile, tema juba teadis, kui ta silmad lahti teeb, pakitakse kohvrid ja Me sõidame Kanaaridele. Ja ma ei mäleta, kuidas ma üldse suutsin uinuda, aga mingisugused tunnid olid hommikul Jelse ahastus, ma püüdsin nagu seda reisifirmat kätte saada. Ja siis ikkagi ma sain kedagi ka ilmselt pidulauast ära tõmmatud, seekord oli mul reisifirma kaudu, lausus ei võetud. Ja ta ütles, et nojah, et ei, ei selle passi. Ta ei saa reisida. Ei ole midagi teha, et veel hullem on, kui teid lennujaamast saadetakse tagasi, noh ütleme ka meie, lähme, Teodor, sina jääd siia ja, ja siis kuidagi oli ikkagi nii, et me saime ära vahetada selle mingi raha eest. Leidsime ühe selle kadestaja, kes meil külas oli, ütlesime, et nüüd sul on kaks pool tundi aega, kas sa tahaksid tulla Kanaaridele? Olgu organseni kõik ära ja ta jõudis. Ja tuligi meiega ja siis mul nii kohutavalt süda vaevas, kuidas seda veksli Theodor liuelda. Et tema jääb maha ja mõtlesin, et no on selline asi, et tead, et sinu pass on kehtetu ja sa ei saa. Ja minu üleelamised olid nii kohutavalt suured video, ta ütles selle kohta. Et no ei siis ei, et takistus on ja kui seda ei ole võimalik lahendada, mis siis ikka. Ja siis Teodor läkski, vot see oli ikkagi nii kohutav hetk, aga, aga teater võttis, tema võttis meie peres seda kõige rahulikumalt. Meie kõik kolmekesi täiesti tõmblesime, et kuidas nüüd nii. Ja kõige naljakam on see, et me olime kõik täiskasvanud inimesed ei anna sulle ka suur poiss, eks ole, ja, ja meil ei olnud seda süüdistada kaatega Teodor, vaata millal sa passis kehtiv, sa pead hoolitsema, sest me ikkagi olime need, kes pidime tema eest hoolitsema. Ja siis me sõitsime ära ja siis me nägime seal palmide all päkapikke jõuluvanu kes ronisid siis poodud päkapikud püüdsid nendesse akendest mingite nöör redelitega sisse ronida ja see oli päris kentsakas soojal maal, see oli päris naljakas, et näha siis midagi sellist lume kujutamist ja siis sattusime las Palmasesse kolmekuningapäeval, me võtsime selle bussi, mis teil ikka linnas tiire ja jõudsime sinna ja siis parajasti see buss jäi kinni sest rahvamassid olid ümberringi ja sa oled mingi kolm kuningat ja kuidas lastele jagati kommi, aga sealt ülevalt nagu teiselt korruselt, meil sõidavad ka kahekordsed bussid, väga tore oli seda kõike vaadata, me saime, me ei pidanud kuskil rahva seas olema, vaid niimoodi. Meie ümber kõik see keris ringi ja me vaatasime kõik see kolmekuningasaabumise ja selle rahvamassi selle ürituse ära, et see oli väga tore, et need olid nagu esimesed jõulud või uusaasta viibimine siis soojal maal. Ja siis me sõitsime tagasi. Väike Teodor oli lõpuks tulnud koeraga koju külarahva juurest kaera ja ütles, et kõige parem on mul siin olla, kui ta oli teinud toreda pesa endale sinna ümber, seal nüüd toidud, krõbinad, pitsad käike, vaatasime, noormees oli teinud endale pesa ja tundis meie väikese koera seltsis ennast ilmselt väga hästi. Aga minu südametunnistus, piinad olid ju nii suured, et mul oli kaks etendust mängida ja õnneks ma vaatasin, mul on jälle 10 päeva vaba ja ma ruttu otsisin, kuhu minna Teodoriga siis ma ütlesin, et nii, et selle reisime, teeme ära, aga sina kooma reisi saad, siis selguski, et soomlased pakkusid mingit reisi ja ma sõitsin kahe päeva pärast Teodoriga tagasi teisele Kanaari saarele koerte ventuurale, nii et me jõudsime seitse küll kuus tundi, kuus, pool tundi. Missid, siin, kaks päeva mängisin oma etenduselt, lugesin vist midagi raadiosõna või, või teles, mis mul tööd teha oli ja tagasi, nii et noh, see ei olnud võib-olla kõige õiglasem, sest mina sain faks, soojamaa, reisi, aga teine liiduga tasandusreis ja ja kokkuvõttes mul oleks ebaõiglaselt ebaõiglaselt hästi. Mina, kes ma oleks pidanud vaatama selliste asjade järgi ja nüüd ma alati näed, elu õpetab, eks ole. Et iga kord vaatad, kas su pass tegelikult kehtib või ei kehti, sest võib veel traagilisemalt minna, et, et selgub lennujaamas ja siis sa pead paari minutiga otsustama, et kas me keegi ei lähe ja kas me jääme maha, et see oleks nagu suurem traagika.