See reibas ja kõigile vähemalt viiega Kümneaastastele kuulajaile ülituttav Leo Tauts marsruus. Tallinn tuletab masoorselt meelde, et 1955.-le aastal algas rahvuslikus ringhäälingus televisiooniajastu. Raadio kõrvale astus uute ja muinasjutulist võimalustega elektrooniline meedia, mis toob koju kätte kasvõi tähed taevast, kuid vahest kamaise põrgu. Esialgu aga alustati märtsist 1955 telemasti rajamist Tallinna kesklinna. Kogu rahvale põnevust pakkuv töö usaldati Tallinna ehitustrustile. Masti vundament tehti valmis päevaga. Järgmisel kuul saabus kohale telekeskuse aparatuur. Mais alanud telemasti montaaž taas kestis kuus nädalat. Kui 200 tonni terast oli omale lõpliku asukoha leidnud, mõõdeti masti kõrguseks koos antenniga 192 meetrit. 14. juunil oli eetris juba esimene proov, mis pakkus 620 viierealist pilti, mis möödus hämmeldunud vaataja silme eest kiirusega 25 pilti sekundis. Jaanipäevaks ilmusid pealinna kauplustesse ka esimesed televiisorid. 10. juulil kinnitati Tallinna telestuudio koosseisuks 26 inimest. Stuudiokompleksi ülemaks sai Neeme eeljõe. Režissöörina alustas Leonard. Teleoperaatoriks valiti Inno varandi, kes tegi esimese kaameraproovi stuudios 12. juulil ning oli tööl ajaloolisel päeval, 19. juulil 1955, mil eetrisse läks esimene ametlik proovisaade, mida õigusega loetakse Eesti televisiooni ajaarvamise alguseks. Ööpäev läbi täis kõik, närveerisime ja uus ja huvitav ala oli ja väga palju ootamatused olijate seal. Mina näiteks olin muusikasaris, mina pintsis muusikatest tabeli all, hoidsime seal ja stuudiost, vaatame esineja laudades korrase prožektorid kohas ja kaamerakohas kõik oleks ja siis maigu saada, läks lahti, siis seal juba laotus natukese närvipinge see siis läks testtabel muusikalil all, mida välja valisin ja ja natuke enne selle, kui see meie tiiter ta saate alguses liita tuleb. Leomaatide vussis. Linnud, meil pole midagi, saate peamuusikat. Mees Ivar raadio fonoteegis kunagi raadiost toonilise, tunned seda asja ja otsi midagi hästi lõbus marssaga silma, sigade. No ma hoidsin kätega mõned miinused aega, läksin tuttu fonoteeki ja trehvasin, tahtsin uus Tallinn ja kohale sinna ja panti magi peale ka ja nagu läks lahti Tratrahtraks seal ja ja tema ütles ka, et kuram hinna, mis Digizone Soome relistadelt alguses muusika oli jah, selle. No ja siis oli seal enam mitte midagi teha ja ja läks lõpuni ja päras rahunesin maha kõik ja siis ja see muusika oli kaastaga aastateks, jäime sa saate alguses muusikaks? No tänaste kaamerate ja tänaste võimalustega võrreldes olid need esimesed Eesti televisioonikaamerad loomulikult üsna primitiivsed, aga ütle, mida ta siiski võimaldas? No võimaldas normaalselt, kui nimetada normaalseks normaalset televisiooni teed, seal seal algus oli kaamerale tohutu, ränkraske oli tal video fantrolli verbin, pildi otsi oli igalt kaamera peal kinni, seal kõrgem punkt tuli kaamera kõrgemal, siis lihtsalt kikivarvul viijaid, ülesupitamine, piltidena, kaamera näitab see. Ja muidugi raske oli ja selle sisi on Trasvokaatorisenda nimestena zakaatorid kõik pidisel suurde plaani pidi kaameraga pääle sõitma hüüdma, tagasi sõitma, seal meil oli, kutsuti, operaatoritöö võrreldi vasekaevurid ega seepärast tohutu tuum stuudiosse, prožektor passis kuklas, igal päeval ka soe. Ja siis kolm punkti oli, mine kaamerat liigutades mäepilet täis otsa esinemist toetas kaamera selle pildiotsija raami peale ja siis nii vaid lükkasid kaameraid vahes tagasi ja kui mingisugune asi juhtus, kaamera seal prožektorid kaabelkaamerate ette ja siis Ghana rüüpas jälle puldist üle, et mis te teete stuudioks näed pilti hüpakas. Aga ei näinud ette, mis elektrituled või põrand oli niisugune õhukene, kohe kaamer hüppas, värises klasse. Kas selles, et sa said just selle ameti, mängis mingit rolli ka see, et sa oled pikk mees? Ausalt öeldes, kui see Lembit kaid niitväljakutsesse ja otsa vaatasid, innova erandid otsesaates Moskvasse ja kuna Moskvas oli öelda, et esimene mitte tingimusega on soovitused, oleks pikk mees kaamerad, aga just sellepärast see. No ja siis oli ka, et ma olin muusikaharidusega, olin fotograafi, kolin noortena fotoringis ja siis leiti teadjad, sobilik mees, teist kandidaati ei ole kohe silma Moskvasse. Kuigi sellel esimesel saatepäeval oli Eestis vaid 238 teleriomanikku, arvab Tallinna telestuudio esimene pearežissöör ja hilisem kunstiline juht Vello Rummo et vaatamata ülikiirele stardile ei tehtud midagi uisapäisa, vaid aeg ja olud televisiooni tekkeks Eestimaal olid üsnagi optimaalsed. Pealegi oli ukse ees Eesti NSV 15. aastapäev ja üldlaulupidu. Ja kuigi neid ju siis mingeid otseülekandevõimaluste võimalust ei olnud, vaid stuudios siis igaveseks esimesi sõnavõtjaid, keda toodi sinna mikrofoni ette ja Cabernet oli Gustav Ernesaks, oligi kõige esimene, jah, jah, ja siis oli tõepoolest elu käes, baasvastastoas oli raamatupidamine ja ja rohkem seal ja siis siis juba tekkisid need kuuldemängustuudio ruumidesse tarbiti raadiokuuldemängustuudioid ja seal oli siis tehniline keskus ja ja stuudiopult ja tikristuudio rohkem seal sel ajal siis ei olnud päris algul. Raadioga raadio meestega käis kogu aeg niisugune vägikaika vedamine, kuigi minusse ja meisse ei puutunud nendesse, aga see käis kõrgemal kõrgemal tasemel. Et siis me võtsime raadiumalisest hulka ruum ära, nii et terve teine korrus oli, oli televisioon mõni käest välja arvatud siis suur sümfooniaorkestri stuudio ja siis aga see väike ruutmeetrine kooristuudio estraadiorkestri stuudio, see tuli puhtalt televisiooni kätte, nii et nad jäid kõik töötama, ainult selles raadio teadis hiljem, aga algul hakkas just raadioteatris televisioon tööle. Nii et ülekandejaamaga sai sealt esialgu antud saateid edasi, aga pärast me tegime telelavastusi mulle nimelise Estonia lavastuses, Rummu Jüri oli esimene, mida me sõime muusikalavastuse stuudiosse ja see käis kahes ruumis seal suurest raadioteatrist ja välist geenid, nii-öelda. Õues toimuvad asjad ja siis toa tubased stseenid läksid teises stuudiost. Kas tehnilist Saaki katkestusi tuli ka tihti, eriti sealt esimesest, eriti esimeses stuudios, mul seal meeles, kus Leo Martin siis mina siis veli teinud saatjaga Leo Martin jooksis stuudio puldist sealt teise korruse teisest vastoppis jooksis sinna madinaks võrdlemisi kõva häälega, sõimles seal. Sest siis oli kaks kaamerat. Üks oli varus, üks töötas siis sel ajal pärast tuli kolm, väiksema stuudios oli meil kolm kaamerat juba ja siis oli ka kogu kohustused üks päev reservis olema, aga meil rakendasime ikka kõigi kolme, kui vähegi saime. Hilisemad tulijad on rääkinud ja nendele on räägitud lausa muinasjutulise lugusid sellest, kuivõrd üksmeelne ja tore pere olid see. Eesti televisiooni algus. Oli see siis niimoodi, et elasite nagu ühte elu, kõik ühised olid rõõmud, ühised olid muret, sest et programm oli lühike. Ka saade oli suursündmus. Jah, pere oli väike, mul on see ikka meeles, ühes ühes toas elasime kõik need kolm med teatiagarcii brigaadid, nii palju, kui me seal toas saime olla, meil olid omad tegemised. Esimene režiibrigaad oligi siis Leo Martin, režissöör Ants Kivirähk assistent ja Tiiu Vaher, Vahi pärastine jahtis, mina olin, siis moodustasin teise brigaadi ja minu assistendiks tulivusesse Tiiu võsa juba abikoha pealt. Sinna abikoha peal läks sinna Astra, Astra Kikerist oli ka draamastuudios käinud, hilisemas rabeledes teha vist oli Haabel jah, ta oli tööl üsna kaua toolidele. Lavamees oli Arvi püsseks. Harja püsse oli, kas ta oli valgustaja või lavamees algul, nii et tema oli kolmas operaator, minu meelest innovaarandi Ülo Raudmäe ja Arvi püsseli vist kolmas kesiseks operaatorid. Pärast kogunes neid sinna terve rida. Kes käisid veel, keda õppisid tundma alles siis, kui käisid telelavastust ülekandeid tegemas juba Pärnus ja mujal. Aga need kolm olid, kellega me seal kogu aeg koos töötasime. Esiotsa edastati telesaateid vaid laupäeval ja pühapäeval, oktoobris lisandus teisipäev ning novembris neljapäev. Ja nüüd mõned meenutused neist, kes televisioonis esinesid esimestena. Esimese saatepäeva teadvustajad olid Ofelia Mikk ja Zinaida Madissova esimeseks stuudiokülaliseks Gustav Ernesaksast. Kohe-kohe algas ju üldlaulupidu. Ferdinand Veikese tegi koos Buratiinuga esimest lastesaadet. Helmut maag esines ekraanil esimeses estraadikavas esimese instrumente. Ansambliga mängis vaatajaile Emil Laansoo orkester. 24.-st augustist alustas diktori tööd seni filminäitlejana tuntud Ruth Peramets ning ta tulevane mees Arvi Püssi, kellest aastakümneteks sai Eesti televisiooni tippoperaator. Detsembris määrati stuudio direktoriks Leopold Piip, kes juhtis televisiooni arengut 16 pikka ja otsustavat aastat. Raadiole algas 1955. aasta raskelt. 15. mail suri Felix Moor. Suvel tormilist tegevust alustanud televisioonistuudio paiknes raadioruumides, tõrjudes paljud inimesed ja aparaadid kitsamatesse oludesse. Kuid raadio tööle tulid andekad tegijad, Ene Hiion ja Aado Slutsk, kellest kujunes raadioringhäälingu tippjuht. Kellesugust pole ei enne ega hiljemgi nähtud. Paljude meelest kahjuks. Felix Leet Slutski ei kiru, vaid peab lugu tööka mehe ettevõtlikkusest ja oskusest oma ideed ükskõik mis tasandil ellu viia. Andekad inimeseks suure tööjõuga inimeseks vaatamata kõigile, vaatamata kõigele puudustele. Vaatamata kõigele puudustele oli ta kõva töömees. Ja väga nõudlik ja väga nõudlik inimene ja ja alati uue otsija ja tänud, kellele ta uut veinist ta oskas ka seda kõrgete ülemuste, jällegi meie finantseerimine, olenes Moskvas teda näidata ja. Ja ma arvan, ei ole veel väärikal pinnatud. Ja eks muidugi kui juba niisugune oled, eks see, eks seevastu kriitikat. 1956. aasta oli teles suuresti Kalmer Tennosaare nägu. Jaanuarist alustas diktori tööd. 11. märtsil läks Kalmeri juht esimesel eetrisse esimene uudistesaade aktuaalne kaamera ning üsna varsti algas tema toimetatud esimene muusikasaadete sari televisioonis Nõukogude Eesti muusikakultuuri arengutee. Mitmekülgselt andekas mees oli ka esimene laulja, kelle esitus koos Emil Laansoo saateansambliga jäädvustati kontserdipalana filmilindile, mis peagi remondiks kulus. Sest lahedalt lauldud ja mõnusalt lavastatud postipoissi taheti ikka ja uuesti näha. Kui rõõmu näeb seda, teab, et tema selle tõi, aga vahel ka ümbrikke annab käest, millest mured ja halba võib leida. Ka lopa postipoiss kuivana. Ta noogutab mõistvalt, kui rõõmu näeb, sest ta teab, et tema selle tõi. Aga vahel ka ümbrikke annab käest, millest mured ju halba. Lokka masti poiss kui vanad tuttavad Muhe postipoiss on jälle teel vile suus ja rõõmus on ta meel, palju värskeid uudiseid ta vallas on. Alla. Selle postipoisi laulu lavastas Artur Rinne kõrval äsja teatrist telesse tööle tulnud virve aruoja, keda võib õigusega pidada Eesti esimese filmiklipi kaasloojaks. Tema lõplik läbilöök tuli mõni aasta hiljem koos Nõukogude liidu esimese telefilmiga. Näitleja Joller, mis oma küpse teostus tasemega jääb igaveseks Eesti televisiooni kullafondi. Näitleja Joller sai niimoodi algused, Karin tuus tuli minu juurde, ütles, et vaata see nüüd volli kirjutatud jutustus ja mina tellisin selle järele telelavastuse. Voldemar Panso, jah, jah, jah. Et vaata, mis sa sellest nüüd arvad? Mina lugesin läbi, ütlesin, et jah, et see on väga huvitav, aga siin peaks kaunis palju filmima, muidu ei saanud seda teha. Ja siis hakkasime juba ette nagu filmi hoidma, jah, okset katsusime teistes asjades niimoodi väga vähe duubleid teha ja kus olid niisugused kindlad asjad, nii et meil oli juba nagu teatute limiiti sihukest silmi tagavaraks korjatud, mina nagu mäletan niimoodi, et sa pidid alustama seda telelavastusena ja natuke täpselt kaval oligi. Appi võttes hakkasite juurde võtta, siis läheb ilmselt niimoodi, et, et me hakkasime tegema neid. Noh, kõigepealt osalistest tantsu oli nagu mulle juba ette määratud, et Panso hakkab mängima ja ise seda Jolleri seal midagi valida ei olnud ja ega ma tegelikult ei kahetse käiga. Prantsu ei ole väga hea näitleja. Et ta tahaks olla, tahtis olla parem näitleja, kui ta oli tegelikult ise. Aga see osa, see näitleja oli ka natukene niukene näitlejalik elus ka, nii et noh, ta oli kirjutatud ka niimoodi nüüd sellesse osasse, minu meelest ta sobis, mina mäletan neid jutte, et kui see näitleja Joller tuli ekraanile prototüübiks oli Kaarel Karm, oli nii kindel mees või oli see siiski mingisugune kunstiline? Natukene võib-olla sinnapoole küll. Oli jah, aga, aga nii mitte mitte täpselt, mitte täpselt natukene jah, mitte mitte. Igatahes Ants Eskola, see oli hoopis midagi muud. Jah, ennem karm, sa said igal juhul ideaalse koosseisu, sest et tuli ka järve ja Rummo ja parimad sellel ajal ja ja väga õnnestunud. Muuseas Sulev Nõmmik mängis seal oma esimese rolli, mida ta seal mängis, tema mängis ühte noort näitlejat, kes kangesti kippus seal jah, seal sulekoosolekul ei ole ja ja, ja seal oli see jah, see oli tema Pajus oli juba teatris olnud, aga see oli ka tal üks niisugune, esimene suurem katsetus, aga, aga oli täitsa Sulev olnud üldse proovinud midagi ja mina ütlesin, et proovi tegi seda väga ilusti. Millal sa hakkasid aru saama ise juba lavastajana, sest üks käsitsi emal lootsin küll, et ta tuleb sellest, et me hakkasime algusest peale, tegime ikka kõvasti proove ja ja proovisime neid, noh suur osa selles muidugi etas film sai, oli Anton mutil ja seda see sellepärast, et mina ei teadnud ju filmist, ma olin teinud mõningaid teid lihtsalt väljas, aga ma ei, ei olnud filmitegemisest ikka suurt aimugi, kui me olime juba neid võtteid teinud, ega meil ei olnud kavatsust nii suurt kavatsust, et me nüüd teeme kohe filmi valmis. Aga noh, kuna kõik oli juba väga palju, oli filmid, spiip, kutsus mind. Mis jutt see käib, et te teete filmima, ütlesin, taevas hoidku. Et meil ei ole uneski mõttesse tulnud, et kuidas me saame filmida, ta mõtlesin teil pole aru peas, kus meil on need rahad ja kuidas me saame üldse filmi teha. Ma ütlesin, et me ei tee filmi. Me teeme telelavastust, aga et siin on väga palju tarvis filmida, seda me küll võime ütelda. No ja siis kui juba kõik need välisvõtted olid tehtud, siis järele neli episoodi, mis olid ruumis sees. Ja neid sai siis teha stuudiost ja siis vanast õhtul tema läkski niimoodi sisse. Et need neli pikka episoodi tulid stuudiost ja muu oli kõik filmitud. Ja siis kutsus Peep mind, Lea ütles, teate, me teeme sellest filmi sisulises, kui jutt oli teine jah, sellepärast et ta nagu ikka üldiselt. Kõigile meeldis. Kuigi televisioon huvitas juba, siis enamikku rahvast tehti tõhusat tööd edasi ka Eesti raadios. 1956. aasta mais algasid ultralühilainesaated Tallinnast. Samal aastal läks eetrisse esimene saade menukas raadioseriaalist perekond ja kodu. Taas ilmuma hakkas raadioleht. Kuulajate arvuks mõõdeti 1956. aastal 190500 kuna see meenutuste saateaegruumis kasvas nelja aastaga ligi veerand miljonini. 1957. moodustatud raadio ja televisiooni komitee nimetuseski oli auväärse meedia veel esimesena nimetatud. See oli Endel Jaanimägiajast valgus, mida suutis lõpetada vaid tegusalt sõbraliku komitee esimehe surm. 17 aastat hiljem. Jaanuaris 1957 läks eetrisse päevaga ja eellane reporteritund, mida põhiliselt sisustasid Valdo Pant ja Lembit Lauri. Koos käisid nad ka Moskvas, kuuendal maailma noorsoo- ja üliõpilasfestivalil, tehes koos oma kolleegidega pikki reportaaže kohtumisõhtutelt. Läbivaks sisuks ja vormiks olid kaks venekeelset sõna Mir ja truusma. Sellised kõrgeima ideoloogia kvaliteediga kaastööd sillutasid reporteritele teed ka tunnustuse ja auhindade nii. Raadio esikolmik pant. Lauri ja Trikkel teenisid Eesti NSV Ajakirjanike Liidu preemiat, saatesarjade neid vabastas nõukogude armee ja laevad sõidavad merele eest. Tava kuulajaile meeldisid loomulikult hoopis teist laadi saatma ning rahvusringhäälingu tollase kombe kohaselt tegid neidki pant Lauri ja Trikkel. Siinkohal meenutame Ivar Trikkel reportaaži tunnustatud rahvaluulekoguja Emilia Poomiga mis läks eetrisse 1958. aasta kevadel. Rahvaluule kogumine, see on ikka raske tööpäeva läbi käib, mitmes peres pole midagi selgunud, midagi siis minul ei tahtnud. Aga siis ühel õhtul saad jälle mõne huvitava ja siis on jälle hea meel, kui neist küll siis kui me saaks nüüd kolhoosidel distennislikeltsepteeriv kafala niukseid toredat naljalugusid ka meeles, on. Võib öelda et ma tuletan meelde, see koer oli peremees, andis talle väga viletsalt süüa, kohe läks kohtusse. Kohus mõistis ta paremini, siirdelanna andiski, pääseb näidata, kohe tõi kirja koju ja tal on mõttes, kus, kus ma hoian, mullad, väljas olemine. Ants kassi kätte saadi, keda ma luban, et sa ja ma kirgedki jälle sisel kassile tähendab kadestada, püüelda, mängida kyljes aitab mõni Villusalühelejaid. Ja kui ta koju tuli, siis pöörles käsist, küsime toonid kirjele, ma näitan teile selle kirja. Väljast ei, leegid, kõrvad ei ole IRL kirja ära närida. Nüüd kohe esimene rassi Kallel yhe peale, kellele niuksed läbisid. Noh, see oli huvitav lugu ja eks neid lugusid tuleb veelgi, kui me mõtleme. Te olete kirjutanud väga toredaid asju oma lapsepõlvest, kui ta seal vaim ei saa koolis käisite, lapsed seal mängisid ja jutustage nendest mängudest. Luterlased mängiti ringmängu, tehti vähe väheseid Sultroomigamete tippi mängisin registrist ringis. Mäng on yks, võttis midagi hästi pisikest raha või muidu kõigeks. Panigi tipi tipi näite. Kui näitatakse saategi ringi ringi käis ühe tableti, siis selle, mis ta oli, selleni siis läksisenegi Cecile küsis, kelle sees on. No siis oleks, üks, hakkas tõsiselt teise selle, kes siis selles on, see jäi selle tipizexe. Mäng läks edasi. No vaat need mängud on päris huvitavad ja praegu ongi nii, et ega noor rahvas paljusid mängisid, enam ei oska, on ära unustatud ja varsti nüüd jaanipäev tulemas, kuidas vanasti mõni päev pühitseti seda, et ja neid on sellima nende jumal saigi ütlesi. Kuule meie siis teie lapsepõlv oli küll raske. Valdo Pandi imeline hääl ja sõnamaagia ilmestas 1958. aastal raadiolugu Padise kloostrist, kus teejuhiks oli kõiketeadev Villem raam. Tasahilju just nagu mälestusi heietada, pes vuliseb Simmiku jõgi mis kaugetel aegadel ühes oma kaunis sopikeses andis paiga Padise kloostrile temalt vastutasuks uue nime. Kloostri jõgi. Oleme täna tema kaldal koos arhitektuuriajaloolase Villem raamiga kelle palusime vahemeheks summade kivide ja meie mikrofoni vahele. Postri põhjafassaadi halli paekivivärviks äike. Lumi saab, tähendab, kõik on vaikne. Sajandid vangistavad märkamatult vaata end mõttelt, kas mitte siinsamas ei seisnud tol hämaral ajal esimene rühm lõunast tulnud hallides peakotiga mantlitest mehi et joota hobust Simmiku jões. Jõgi muidugi on palju muutunud. Ja keegi on väikseks jäänud, näete, vanad kõrgkallad on näha. Uurijad on praegu paljatus kunagi vesine tuhus. Viimane langus on alles sündinud hilisemate aastate jooksul, kui silla juures kaotati vana veski koos oma tammiga kaitseb pea kahest küljest ja Maardu ulatuvad peaaegu vette kuna teine poolt kaevati kraav ja nii haaraski vesi kogu kloostri kitsama ala. Selles uue kiriku põhjafassaadile on hiljem külge ehitatud kõrge avardada väravatorn. See parempoolne parempoolne osa, mis pidin kaitsma kloostri teist peaväravat rünnakute eest. Kuna ta oli piiratud veega, siis näete, ta, torn on ehitatud väravatega, mis olid varustatud. Minge sildadega nende parema poolt kivi, kus võllid peal olid, kus siis kettidega sild, vajaduse korral üles Winati esimene kaitsesõlm või esimeestest. Arvatavasti oleme läbi, siis tuleb, teised tulevad. Ja, ja see oli kinnine kõik ja see oli kinnine, nagu tunne, põlvi ja kaetud selle võlvide peal oli väravatornis Väike-Riga veel. Uskumist järele pidi kaitsma väravat rünnakute puhul. Siin on üks vägev palk. See palk pärineb 16.-st sajandist. Nüüd see padi selleks siia, et sinna peale toetuda. Toetada vana püssinimetatut, haakpüssi ja nii hästi säilinud, seal on vihma eest kaitstud. Näete, vana aukul seiskus, püstoetus ongi. Lembit Lauri oli kohal, kui Narva kosk veel viimset päeva vabana mere poole sööstis. Narva hüdroelektrijaama avamiseni oli tol päeval 1955. aastal jäänud vaid mõned tunnid. Viimaseid päevi veeretavad vetevood määratuid energiahulki kasutult mere poole. Praegu võtavad paisu terasest tõkked vaid käsku, et sulgede jõele tee vanasse sängi ja suunata sinna, kus inimesele kasulik. Niisugune käsk antakse varsti Narva hüdroelektrijaamast. Narva hüdroelektrijaama ehitusplats Sellest kraanade, ekskavaatorite, roomiktraktorite ja ise kallutajate sagemisest on raske väävel välja lugeda. Palju veel teha on jäänud ja kaugele jaama avamispäev. Palusime seepärast mikrofoni juurde vaneminsener endalt, tarkpea. Hüdroelektrijaama ehitustööde kõige viimases järgus oleks vast kohane teha kokkuvõtteid ulatuse kohta. Ehitajate kollektiivi poolt teostatud tööde maht on õige suur. Nii on kaevandatud pinnast üle kahe ja poole miljoni kantmeetri. Ja sellest sellest võiks öelda umbes miljonit kantmeetrit, paat on lähetud ja väljaveetud ja no see arv on suur küll, aga ikkagi on raske ettekujutust saada. Võib-olla ehk leiame mingisuguse võrdluse või näite, näiteks kui koostada on, ütleme, viiekümnetonnise kandevõimega vagunitest siis selle pinnasega saaks laadida, ongi mille pikkus on üle 1100 kilomeetri, nii et õige suur rõõm. Nii et Narvast kuni ikkagi Moskvast. Tööde juures on tarvis läinud mitme vabariigi töökäsi. Ja kindlasti nii suur töömaht oleks ainult eestele, eks ei käinud, ei leia. Meie ehitusest võtavad osa kõik Nõukogude liiduvabariigid, võiks öelda, missugused on teil päris viimased tööd, mis ukse ees seisavad. Et võiksite Veedurbiinidele peale lasta. No kõige viimane. Voolukanali põhjas pumbad on meil juba pandud seisma, tähendab et enam välja pumbata ja vesi kogu aeg hakkab tõusma, näed, juba on, kujunevad tiigid betooni peal, nii et minu jaoks on vesi veel tõuseb. Homme hommikul juba avatakse siin allpool olev ajutine muldtamm ja vesi tungib juba jõesängist äravoolukanalit mööda kuni jaamahooneni altpoolt, see tähendab, et vesi tuleb altpoolt elektrijaama. Aga juba mõne päeva pärast, kõige lähemal ajal lastakse juba vesi juurde voolukanalisse Sordo basseini, nii et jõuab vesijaamahooneni ka ülevalt poolt. Ja siis kohe algab masinate masinate proovimine. Tähendab, esimese agregaadi proovimine ei ole praegu äravoolukanali põhjas. Kui me oleksime siin homme, see tähendab pühapäeval, siis me oleksime vee all ja siis oleksime tõenäoliselt juba kalade juures, nii et tuleb aegsasti ärev jää. Inveräägeravite. Kuid raadio eetris kõlas neil aastatel veel rõõmustavalt sageli ka täis kunstiline sõna. 1957. aastal korraldati esimene pärast sõjajärgne kuuldemängude võistlus, kus ilma tegid Ardi Liives, Raimond Kaugveri ja Rudolf Aller. Juhan Smuul. Aga vormistati oktoobris Eesti Raadio erikorrespondenttiks, kes asus mootorlaeva kooperatsia pardal purjetama lõunapooluse suunas. Hiljem selgus, et Smuul oli kaasas ka kitsasfilmikaamera Kiiev 300 meetrit negatiivfilmi ning tunnistus selle kohta, et kirjanik viibis lõunapoolusel telestuudio operaatori kohustes. See eksperiment siiski nähtavat tulemust ei andnud, sest Kiiev keeldus ülimadalatel temperatuuridel töötamast. Hiljem kordasid Smuuli teed ja Ringhäälingu kaastööd ka Enn Kreem ja Andres Tarand. Siinkohal kuuleme Juhan Smuuli avamas raadio ülikooli esimest õppeaastat, mis ei jäänud kaugeltki viimaseks. Lugupeetud raadiokuulajad täna alustab oma tööd raadioülikool ja nagu iga uue ürituse alguses ja me ka nüüd endale küsimuse, millised on meie ülikooli ülesanded, mida me temalt ootame, mida ta peab andma raadiokuulajale? Arvan, et eelkõige seisab raadio ju ülikooli ülesanne selles, et aidata lahvatada sügavalt kultuurset ja harmoonilist inimest süvendada, arendada neid jooni Mei, mis peavad omasid olema ühiskonna liikmetele, kes käivitasid üles sotsialismi ja ehitavad kommunismi. Kes muutes maailma muutuvad Kaise meiega, seal on mõtlevate ajude sajand sügavale looduse saladustesse tungiva inimese sajand, kohmude vallutamise, ookeanide Ma õppimise maapõue kaduvate, kambrite avastamise ja imede kasuks rakendamises ajal, kus mõtlemise distsipliin ja lennukus eksisteerivad kõrvuti. Kui lehitseda meie ülikooli kirjanduse ja kunstiküsimusi säravat programmi, tundub mulle, et selle tähelepanelik jälgimine suudab kuulajaile anda väga palju, et ta on vajalik. Naine tuleb nõunud taeva alla. Elurõhu kallakoja, su su teri TomTomTom, venemiller kaadrid on ka tellid oppa kõigeni. Erinevad kaadrid on ka meile, meile, kaadrid on ka oma. 1957. aastal valmisid televisioonis esimesed pikemad kontserdiprogrammid Georg Otsa, Artur Rinne osavõtul. Aasta oktoobris jõudsid tele-eetrisse esimesed reklaamid, järgmisel aastal algas mälumängude ajastusest. Ekraanile jõudis esimene televiktoriin nuputa, milles esinenud tavalised inimesed said parteinomenklatuuri tüdinenud rahvale sümpaatse yks uut, õigemini küll vanamoodi kangelasteks. Nad tõestasid veenvalt, et eestlaste seas on hulgaliselt tarku ja nutikaid inimesi, mis tõstis kogu rahva eneseteadvust aastatel, mil seda isegi tugevatelgi pus, nõrkuse hetkel nappima. Samal ajal selgus üha selgemalt, et raadiomaja kitsastes tingimustes tulevikumeediat televisiooni kaua enam teha ei saa. Vello Rummo meenutab uue telemaja ehituse idee algust ja arengut. No see oli kohe-kohe võrdlemisi ruttu, hakkasime plaani ema ja, ja meile pakuti kohe ka ehitage oma maja sinna, kus nüüd hotell, ma ei tea, mis ta praegu on, Kungla oli seal seal televisiooni vastas peaaegu. Seal oli üks suur garaaž, vojend tordiga raasu, mis seal olid mingid niuke garaažihoone, mis pärast selgus oli usulahu kirik olnud osaliselt mingil määral nii, et seda ei saanud nende käest asid, aeti, linn tahtis ära võtta, see käisime punas joonelised parki, pikendaluse pioneeride väljaku parki ja siis vot sinna ehitate saanud seal olid jälle, vaat nüüd tuli tagasi anda hooned ja kõik need asjad, mis seal käisid. Ja siis kuidas see koht leiti, kus ta ehitati, ma isegi seda ei mäleta, aga, aga aga selle kogu selle ehituse ja planeerimise juures olin mina. Nüüd jõudumööda algusest peale hakkasime kohe vaatame, pakuti meile vaat niisugust, nagu oli ehitatud Jerevanis ja Tbilisis ja kuskil veel ühe ühe löövilist niisugust suurt ja tüüpprojekti vaadekas hambad ees Moskva maneeži tuletasid meelde ainult muidugi väiksemas mastaabis palju niisugune niisugune ratsamaneeži taoline ja neid olen käinud? Jah, vat mina käisin ka neid. Vaata, ma ei, jumala pärast niisugust mitte. Aga siis see oli kas 57 või kaheksa. Kui me käisime, siis tegime suure reisi sisearhitekt, kes oli planeeritud ja ja Helmut Riikoja oli ta nimi vist, kes oli planeerinud seda esimest raadiomaja juba vana raadiomaja neid, seda raadiotehnilist poolt. Ja siis nad kõik tunnistasid, et ei, et meil ei oska keesid projekteerida, vot seda tehnilist osa. Nii et see maja on, maja on tutta uut maja, ma ei tunne siiamaale seda hilisemat. Olen seal täiesti korra või kaks ainult üldse sees käinud. Raadiotöös jääb aastad 1958 ennekõike tähistama esimese päevaga ja eetrisse jõudmine selles ajaloolises saates oli oma lugu sees ka Pärnu korrespondent Felix leedil, kes palgalist raadiotööd tegi juba kolmandat hooaega. Pärnus sammas mitte kaugel siin õieti toimuski, siis. Siin on see laskmine, park ja tuli hõlmadi olid ilm seal ja Pärnus toimus lehtede langemine need minu reportaaži, mis pealkirjaks võis olla? Lehed langevad suures Nat luuleti Pärnus siis ja siis ajasin juttu, kui palju see lehtede, kui palju nihkunud lehtedele maksma läheks, milleks neid võib kasutada, miks me klite, komposti, layerile ja nõnda edasi ja ime küll, sain kiita ise ja mis oli ka minu õnnetuseks nüüd. Müüd nüüd selle asemel, et mind välja praakida. Järjest koormuse Anby järjest koormust juurde. Kajab muidugi nimed iga iga üksik muidugi lugude sümbi, suurte laevadega ja, ja nii tegija enda poolt kui ka kui ka tehnitehnika puudu, seepärast. Kaja oli ikkagi suur samm edasi. Jah, võiks võiks öelda, et kõnnin nagu uus kvaliteet, võib, lõppes ära see saade. Vähemalt keegi teda usub ja mõtlen, et mis, mis mis oli, aga me olime kõik Rodid võiks öelda väga, kui see juba ilmunud, siis tuli veel koju saata, seal lindilõikaja oli meil väga tore. Meie nende nippide. Põlvi ja nooruse andis sinna, elas meiega kaasa. Oleks duširuumi vaja pärast seda olnud siis need tegijad seal. Läksime, ostsime raadiomaja vastas keldris seal pooliku pudeli ja jupi vorsti ja läksime sinna. Tähendab, minu ajal seda kutsuti, politsei blattib seda minuga voorus. Fenomede koorus mööda puuma oma kooliaja nooruse mööda, see oli mu mänguväljak seal pingi peal, mõni löö siin, arutasime, vaidlesime, mismoodi ei peaks olema nihukesi vigu, tegime niisuguseid vigu, tegin sündmus ja oli sündmusi, andis kõneainet veel paremini teha. Seda vaevalt keegi usund ja mõtlen, mis nalja te teete, see sünnib nii kergelt ja mida siin rääkida, mida siin arutada on. Aga peab ütlema, et peab ütlema, et kõik läks kuidagi kuidagi raskelt. Päevakaja pakkus mõttekat vaheldust ka diktoreile, kes tavaliselt lugesid ette pikki ja sageli vene keelest tõlgitud vere vaeseid materjale. Eino Irjasest kujunes kiiresti pidev päevaga ja esineja, kes juhtis saadet kuni diktoreid, hakkasid raadioeetris asendama ajakirjanikud. Milline suhtumine oli, kui teadustaja diktori poolt vaadata, kui hakkas ilmuma päevakaja, mis sai kiiresti rahva hulgas väga nõutud saateks. No see oli huvitav, aga sellepärast, et 51. aastal ja pärast seda uudist Abe oli pikk 25 minutit, see viimane uudistesaade oli kell pool 11 õhtul 25 minutit uudiseid lihtsalt uudiseid paberilt maha lugeda. Päevakajas oli juba helilõike kuskilt ja hoopis-hoopis midagi muud. Ja ta öö ja päev seal oli rohkem sisu, rohkem häälte vaheldust. Ja see on õige raadade. 1958. aasta novembris alustas raadiomajas tegevust Noorte reporterite Klubi, milles hakkasid kaasa lööma ka mitmed tulevased teletähed. Neist säravaim oli äsja Tallinna Pedagoogilise Instituudi füüsikaõpetaja diplomiga lõpetanud Rein Karemäe, kes paljudele täna ehk isegi üllatuseks töötas esiotsa vasta õpetajana, siis mõned hooajad raadioreporterina ning alles 1961. alustas säravat teletegevust. Oli mingisugune konkurss, kus ma käisin diktoriks. Sul on imelik öelda, aga diktoriks. Ja siis, ja siis ma arvan, et seal pank, kes ütles, et diktoriks absoluutselt ei sobi reporter Peipsist küll tulla. Sealhulgas ma tegin raadiot, ei, mäletan Liidulimanni ja kiiragaa nii ja ja kõiki neid, kes tol ajal raadiot tegid ja üks sile poiss tuli sisse ja ja ma pean selle all päris jahe häälega, eks ole, ju. Tuli sisse ja harjuta, tee, tee midagi. Ja see oli niisugune vändaga vändaga niisugune magnetofoni, sinist värvi. Leidsime selle selle vända üles, eks ole, rääkima. Ja lõpuks, kui noh, see ära asi ära väsis, eks ole, siis tuli see hääl. Ja alguses või selle tibi-tibi ees kiiresti. Sest midagi lugusid tehti ja, ja, ja need, et ma arvan, see oli nii tuim, on niisugune kena, kena inimene, kes ütles, et tule, tee mõned lastesaated, nii ma tegingi. Kuidas sa telesse üleminek läks? Oma soov või tuli sealt ka keegi inimene kutsuma, et kena pikk poiss, tule meile. Tead, ma arvan, see oli niimoodi, et, et telestuudio esimene oli ju? Jah, raadios ju ja ma ei mäleta, mis stuudio nimi oli, kas oli neljas või viies või kuues, aga ta teisel korrusel teisel korrusel ja, ja sinna pandi need dekoratsioonid püsti ja, ja need nii magusad. Nii asi käib. Ja, ja siis Köik läks otse ju sel ajal. Ja siis ma ei mäleta, kes oli, ütles, et kuule, teeme ja, ja muide see oli, ma mäletan, see oli, oli mingisugune viktoriin, sel ajal ma ei mäleta nimena üks esimesele nuppuda? Ei mäleta, ei mäleta, anna andeks ja nii palju aega tagasi. Aga mingisugune asi käis seal ja, ja siis. Ja oli kuna oli tarvis nagu, noh, ütleme sellist kaamera ees, eks ole ju mingit reaktsiooni. Ja see tuli välja. Hakkasime tegema. Rein Karemäe, tulevased telekolleegid alustasid juba 1959. aastal tõsist tööd tervikliku teleprogrammi väljakujundamiseks. Televisiooni ilmusid peatoimetused, programmi anti eetrisse juba kuuel õhtul nädalas peale neljapäeva. Selle eest alustati kahel õhtul teise kanali proovisaateid, mis tõid vaatajani Leningradi kolleegide toodangu. Tallinna telestuudios töötas 1959. aasta lõpus 141 inimest, televiisorite arv oli tõusnud ligi 27000-ni, mis kattis küll vaid kaheksa protsenti elanikkonnast, kes viimast aastat tasus veel raadio- ja telemaksulevi suurendas Kohtla-Järvel tööle hakanud võimas telesaatja ikk la mille tegevusraadiuseks hinnati kuni 70 kilomeetrit. Heinaküünist laduma mullusuvist heina. Ja, ja ja. Ja hakkan küünis laduma mullusumis. Aga äkki vastutav? Kisub kaldub vägisi võsa poolel. Raps. Täpselt nädala pärast, 30. septembril kell kolm pärastlõunal meenutame rahvusliku ringhäälingu arengut aastatel 1960 65, mil kadus raadio ja telefon. Kas Eesti televisioon, eks nimetatud 1965. aastal uue ja uhke maja saanud organisatsioonis alustas eetrielu noortestuudio Rein Karemäe, liiklussaade STOP ning Tartu telestuudio raadios alustasid legendaarsed saatesarjad. Tere hommikust, põllumehed, muusikaline tundja, rameeto ning lood. Esimene ühiskondliku arvamuse grupp. Kuulmiseni pühapäeval, 30. septembril kell kolm pärastlõunal.