Tere, olen Enn Eesmaa ja kutsun teid kuulda rännakule Eesti ringhäälingu keskminevikku aastatesse 1982 86, mille ekraanile ilmus kõige suurem sõber Prillitoos ja kitsas king. Eesti televisiooni peatoimetajaks tõusis Mart Siimann. Mati Talvik sai Valdo Pandi nimelise preemia ning alustas vaatevinkli saatesarja. Urmas Ta tõi ekraanile teletutvuse ning Eesti televisiooni hakkas juhtima Rein Elvak. Eesti raadios algasid digitaalsaated ning eetrisse jõudsid esimesed kultuurikajad ning hommikukajad. Stereoraadios tehti algust pikkade pühapäevakavadega kogu Eesti raadios, aga kolmanda programmiga oli aastatel tehti palju Eesti ringhäälingu lahendamiseks rahvusvahelisele tasandile. Raadio muusikasaadetele algas tänaseni kestev viljakas koostöö Euroopa raadioliidu Ebuga. Osaliselt sellepärast kiirendatika digitaalsaadete ja aparatuuriga, sest tehniline maha jäänud enamus oleks ähvardanud sündinud seoste kvaliteeti. Loomulikult polnud digitaalraadiotegijaile juba aastaid tundmatu maa, nüüd tuli teooriast praktikani jõuda. Eesti raadios kuulus selliste mitmekülgselt võimekate meeste hulka ka Aavo Tereping. Peaks siis asja jagama nagu, nagu kaheks tähendab lihtsalt digitaalsalvestus? Jah, see on ammu, see on käibes. Ja noh, ütleme see, mis toimub arvutitega vahendusel. Ma istun oma arvuti taga ja kuulan muusikat näiteks ja küllalt hea kvaliteediga. See kõik on digitaalne üheks arvutustehnika tudeng ilmselt oligi see, mis võimaldas siis digitaliseerida kogu siis selle helitehnika ja CD noodid, mis praegu plaate mul küll kodus on, aga isegi mängija on. Aga noh, palju neid kasutatakse, palju mugavam on seesama CD-plaat. Aga teine pool on see et see raadiosaatetehnika ja see vastuvõtutehnika ka see pikapeale hakkab muutuma digitaalseks, aga jällegi kahtlus, et millal stardid on enam-vähem vastu võetud, aga see tehnoloogia ei ole siiski veel päris massidesse läinud, sest esialgu on riistad liiga kallid ja need vanad asjad, need rahuldavad. Kaan, eks diregi. Läheb ju Digisse, kuid võib-olla mitte nii kiiresti, kui me kõik siin televaatajatele sooviksime. No eks see täpselt samuti nagu on raadioga ei olnud, et digitaalsed salvestusseadmed televisioonis ammu olemas, digitaalsed ülekandesüsteem, nii see satelliitvastuvõtt toimub kõik digitaaltehnika vahendusel. Aga vaat see lõpp lõppots sama saatjast kuni televastuvõtja, nii noh, see on nüüd esialgu veel ikkagi hoog, ehkki katsetusi tehakse, soomlased on siin, proovi. Prooviks pannud digitaalsaatjat tööle. Noh, eks see asi areneb, võtab veidike aega ja tõenäoliselt ta selle juurde nüüd läheb. Lausa tänapäevaselt kõlab me saate järgmine teema, sest ühinemismõtteid mõlgutanud Eesti Ring häälingus juba kaheksakümnendail aastatel. Vähe sellest, 1982. aasta augustis moodustati Eesti raadio ning Eesti televisiooni ühine spordisaadete toimetus, millest algas seitse aastat kestnud protsess ühtse ringhäälingustruktuuri loomiseks. Tollane Eesti televisiooni programmidirektor Voldemar Lindström kunagi kuulunud nende hulka, kes uuenduste vastu põhimõtteliselt ja alati oleks. Kuid ometi arvab kogenud telemees, et täna kiputakse vägisi kordama kunagi tehtud vigu. Ega idee ei ole alb. Peame ainult silmas pidama, kuidas on kujunenud organisatsioonid, kas nad ühe materiaalne baas kas ehitused, kogu struktuur, infosüsteemid. Vot need kerkisid seoses olümpia ka, tõesti, me tegime, ühiseb spordisaadete toimetuse. Kõne all oli uudistesaadete toimetus, kuid me peame tõdemalt raadio, televisioon on kaks eri enda spetsiifilist. Kui seda algusest peale rajada, siis ta kindlasti annab majandusliku efekti. Tookordsed arvestused näitasid, et ümber korraldusteks ja ja uute süsteemide paikapanekuks külastamiseks vanade läheb ja kahel-kolmel aastal täiendavaid kulutusi. Küllaltki igatahes ületas selle aasta televisiooni eelarve. Seda tookord kontrollisid rahandusministeeriumi spetsialistid ja kui nad need arvutused tulid läbi vaadanud, siis muidugi see idee lagunes kohe ära, sest et see oleks olnud teist eelarvet. Praegu jälle on päevakorral, aga on selge, et see, et eks kaks kolm võib-olla neli aastat nõuab täiendavat kulutusi ja siis võib temaga efekt olla, sest maailmas on näiteid nii ja naa. Kuid kõik see on saanud valgusest, ühise struktuuribaasi, alates tehnilisest baasist, aga ka hoonetest ja kõigi nende rajatistest, mis seda teenivad nii koha peal kui keskustes. Ühtse ja ühise tele-raadioideega haakus oivaliselt ka 1982. aasta detsembris tegevust alustanud Eesti televisiooni ja raadio korrespondendipunkt Moskvas. Mis tänu, Heimar olengi tõhusale tööle ja säravale energiale, tõi selle maailma linna ning tollase impeeriumi keskuse arengud uudised kiiresti ja emakeeles meile kõigile koju kätte. Eesti esindusse saime ruumid, saime sinna väikese tehnika, kuigi mittesobiva pida lavalevaid hertsiga ja saime ja kus oli niimoodi, et sinagi, mäletad ju vannituba oli ainult külma veega ja, ja vahepeal ilma dušid ja nii edasi. Aga noh, ta oli jällegi sellega aluse üles meie entusiasm ja ja nii-öelda see tahe ja, ja rõõmus meel ja nooruse jõud panime seal kõvasti selle asja käima ja iga päev peaaegu tegime kaastööd nii Eesti raadiole kui Eesti televisioonile. Kui kõrgele sa korrespondendina pääsesid? Moskva võimukoridorides? No v ütleme niimoodi, et Kremli sööklas võisime alati süüa. Selles mõttes nüüd vaat see suurte meeste juurde pääsemine, no sel ajal ta ei olnud nad, kui me praegu läheme Sami intervjuu näiteks, sa lähed teede, kuku raadio intervjuu, Putinil vaikses on sündmus. Aga sel ajal, kui oli, noh, seal Brežnevi ajal õppi pärast Gorbatšovi aeg see enam nagu noh, ei olnud meie eesmärk, et Gorbatšovi saada mingi intervjuu pigem oli meie, meil oli palju nii-öelda endal meeldivam jaga ja kodus hinnatud olid need kunstirahvas, kes Moskvas käis muidugi Moskva enda tähed sinugi sõbranna alla Pugatšovat või niimoodi nad olid supertähed, eks ole, et nendega kokku saada ja ma mäletan, pikad saadud oli meil seal Natalja, Kunda revast ja nii edasi ja nii edasi. Ja, ja muidugi, mis oli, ütleks niimoodi kõige värvikam selles töös oli see noh, ma ei tea, kas need põrandaalune Moskva, aga see, ütleme see, see mitteametlik kunst, eks ju, ja need kunstinäitusel ja siis ma ei räägi veel seda igasugustest ufo uurijatest ja mis praegu on kõigile kättesaadav ja näiteks mulle endale enam peaaegu et huvi ei paku tolle aluse kohutavalt huvitav tegelikult kui võtta nüüd need 80.-te aastate keskpaika ja võib-olla isegi pisut varem tegelikult Moskva iseenesest Moskva intelligents oli ju palju. No ma ütleksin, sõnana seosed laulva revolutsiooniga revolutsioonilisem kui näiteks Eesti intelligents, ega me siin ju peale 40 kirja midagi eriti ei mäleta, aga me võime alustada peale Aleksandr Kuznetsov oli esimene enne Sursanyydsonit oli selle dissident, kirjanik, kes avaldas oma need romaanid ja põgenes liidus läbi musta meremaskiga ujus. Selles mõttes oli Moskva oli niisugune see uue meelsust eriti seal tipp tippintelligentsi seas ja väga palju juudi intelligentse, eks ju. Ta oli hoopiski edumeelsem ja näiteks, ega see inimõiguste võitlemist Eestis eriti ju midagi ei mäleta, ikkagi suhteliselt vähe, kuigi meil on komasid Enn Tarto ja Lagle Parek, aga siiski Moskva tipplähevad, need olid ju üle maa. Ja nendega sai ka vahetevahel kokku nii ja, ja siis isegi Moskva akadeemilised ringkonnad ja nad olid nagu vaatasid mu meelest maailmale tunduvalt laiemini laiemalt. Ma ütleksin niimoodi, võib-olla adekvaatsemalt. Jaa, muidugi hellitavalt vaatasid Pribaltika poole, sest nad teadsid, et noh, et nagu tajusid, et eks siit võiks asi kunagi kõige kergemini midagi minna. Arvaksin, ütleksin niimoodi. Moskva ning teistegi suurlinnade publikut vallutas vastatel Anne Veski, kes Me naislauljatest suutis vähemalt sama, mida Jaak Joala Meestest. 1984. aasta on olnud ta särava karjääri edukaim. Anne Veski alustas koostööd oma uue ansambliga, neemo võitis rahvusvahelisel estraadilauljate võistlusel sopotis esimese auhinna teenis Poolale laulu parima esitaja preemia ning samal 1984. saia Eesti televisiooni laulu. Konkursil kaks takti ette kuus aastat tagasi särasilmse neiuna rahva ette ilmunud Anne veskist teeneline kunstnik 1982. aastal, kes Eesti televisioonis saatesari, mida enamus rahvast veel tänagi tänuga mäletab. Lilian Põldre ja Tiiu Vahi alustasid kõige suurema sõbra ekraani seiklusi, mis lasteaia vähe vanemate seas tegid populaarseks nii mõnegi käpiknukunäitleja ning loomulikult Raivo Järvi Lõvi, kelle ühise koostöö jättis sageli mulje, et tegijad seda ka ise südamest lustisid. Mida rahvas mõnuga vaatas? Jah, tõepoolest oli lõbus teha ja ja, ja, ja kamp oli vahva ja, ja ütleme nii, et jällegi Liliann mõtles välja, mina aitasin neid valmis joonistada, nii palju rinna ette ajada, et postiga nagu sellise, mõtlesin mina nagu algusest peale välja ja sellega ma võin uhkustada, äpu, mõtlesin kunstnik Guntaanla välja ja viime ta kamba peale, tegime. Aga tõesti läheb improviseerin, tegemist oli palju ja ütleme eriti näiteks Hendrik Toompere, kes on tuntud üpriski terava keele hea improviseerimisvõime poolest. Nii mõnigi kord kord pani, noh ütleme siis maakeeli öeldes pirnid, mida tuli saatest välja pühkida, näiteks ma mäletan väga hästi, kui kunagi postikanakoolid, nii-öelda oktoobripühad lähenemas, hüüdis päris saate lõpus ja teine lapsed, soovin kõigile häid revolvri pühi, hurraa, eks ole, ja midagi sarnast. Nii et meil oli tõesti jah, päris lõbus. Eakamale publikule sai kiiresti harjumuseks vaadata hagi Šein ei alustatud ja targa südamlikkusega juhitud Prillitoosi saateid. Paljudel ehk üllatuslikult sündis see vajalik seriaal hoopis soovist ajurünnakutega tihti liiga vabameelsete järeldusteni jõudnud ajakirjaniku ohjeldada. Et mitte öelda ekraanilt kõrvaldada. Mind pagendati ajurünnakust, tegelikult ajurünnak võeti maha. Mulle televisioonijuhid on öelnud, et ainus tingimus minu jäämiseks Eesti televisiooni ekraanilt kadumine või ilmumine niiskusel ajal, kus ei ole noh, ütleme õhtusel vaadeldaval ajal. Omal ajal oli ka mingisugune kampaania käis, et minu rahvusest inimesed võiks televisioonis enam olla, eriti veel ekraanil. Jaa. Jaa. Samal ajal raadiokeskuses arvutuskeskusest tehti üks uuringus auditooriumist ja vanema auditooriumist ja seal selgus, et neile jah, tõepoolest, niisugust saadet ei ole, mina ei teadnud, mille peale ma satun. Ma lihtsalt võtsin selle teema üles. Pakkusin seda, et see saab osaks minu elust tol hetkel üldse ei aimanud, nii et ütleme, et kõik see, mis sellega kaasa tuli. Ma olen jumalast selle eest tänulik, et me saime midagi nende inimeste jaoks teha invaliidide ja noh, kogu selle arusaamise muutmiseks ja Endal loominguliselt kõik need filmid, mis sellele järgnesid ja nii edasi. Alguses ei, vanemad inimesed, ma olin, noorkorrad on vanad, noh, mis ma sest teadsin, aga aga see tohutu noh, ütleme vanad inimesed, vanemad inimesed klammerduvad selle saate külge, nad nägid nad midagi, võib neid aidata, jäigi nendest hoolib ja võib-olla see see siis nagu kannustas ja hoidis meid seitse aastat suutsime teha ja mul on hea meel, et noh, mul on Hille Tarto järgnes ja ela, Tomson järgnes ja Heiki Meeri järgnes ja mis iganes see asi on kestnud ja, ja noh, selles mõttes on hea, et midagi ta sinust edasi läheb. Jällegi küsimus jälle ühiskonna ja inimeste vahekorrast, elanikkonna sotsiaalne probleem selles mõttes ikka sama teema, kuigi objekt ja teemadetailide närida. Peagi sai tippvormi jõudnud hagi Šein mõjuka mõttekaaslase, sest Eesti televisiooni tollaste propagandasaadete toimetuse juhiks kinnitati seni ekraanil peamiselt teadusteemadel tarendatud Mart Siimann. Tõele au andes jätkas ta küll veelgi kõrgemates ametites aktiivselt ka saadete tegemist, mis tollaste tavade kohaselt polnud just liiga tavaline valik. Kui iseseisvalt sa said saateid teha, kui iseseisvalt said teha silu alluvad saateid, kas valgest majast palju mõjutati, milline see mõjutamine oli? Ma ei mäleta, et see mõjutamine oleks olnud väga ränk või väga rang. Need inimesed, kes tol ajal partei keskkomitees töötasid, olid ka ise ajakirjandusega seotud. Tolnud Tõnu Laak, Peeter Sookruus. Need olid mehed, kellega sai kõiki probleeme käsitleda, niisugust survet ei olnud. Pealegi oli meil televisioonis tollase Sis propagandasaadete peatoimetuses, mis tegelikult oli, oli põhiline telešurnalistikakeskustes, seal töötasid, tegid saateid Mati Talvik, Märt Müür, Feliks Undusk, Juhanaar, Andres Vihalemm kindlasti ma unustasin kellelegi nimetamata, oli vaatevinkli, oli vaatevinkli ja viljaveski aeg oli akadeemikute maailmapildiaeg, nii et ma arvan, et need inimesed, kes töötasid televisioonis, püüdsid oma tööd teha nii hästi kui tol ajal võimalik oli tuua elu ekraanile, kuid loomulikult ei saanud olla tol ajal lõpuni aus ja ma mäletan, et mõned teemad olid nii tabu all, et, et seda ei tasunud isegi üritada. Kui Mati Talvik kavatses teha saateid rahvus küsimusest rahvusprobleemist, siis lõigati kohe juba eos ära, need saated olid kindlasti väljas ja loomulikult võib tuua selliseid kurioosseid näiteid, kus praegu noh, lausa arusaamatut sõnaühendid või viited tekitasid probleeme ja inimesed kannatasid selle all. Mul on meeles, et Rein Hansoni mõist jätsi nimetamata Johanson aga populaarne saatejuht kasutas oma viljaveski, saates Ühe küsitatava poole pöördudes niisugust tol häält tabuteemat, et teie isa Eesti ajal tegi seda ja seda ja seesama Eesti aeg tekitas niisuguse probleemi ja siis küll reageeriti valges majas, ma ei tea, kes siis reageerige oli, aga mäed? Trei Hansonil vist vähendati honorari, nii et ise on välja arvutanud, kui palju üks täht tal maksma läks, et ta ütles, et Eesti ajamises praegu praegusele põlvkonnale, kes seda aega ei tea, ei tunne, ei mäleta, tundub täiesti absurd. Niisuguseid näiteid võib tuua. Valdas siiski loominguline meeleolu ja taheti teha nii hästi, kui suudeti. Piirangud olid, aga ei saa ütelda, et see oli kohutav piirang või kogu aeg jälgiti kogu aeg, keegi valvas silm, siis tegi märkusi. Meil oli probleeme tolleaegse tele-raadiokomitee esimene kullastega, kes kes ei olnud ajakirjanik, kes teadnud suurt ajakirjandust, midagigi püüdis parteilist joont ajada, aga, aga ei mäleta, et oleks ka pidevalt aeg-ajalt ta plahvatas. Nii et võib öelda, et tänase päevaga võrrelda ei saa, kuid inimesed olid loomingulised, püüdsid teha tööd hästi ja ka need saated olid rahva hulgas väga populaarsed, nii palju kirju ma ei usu, kas tänapäeva tulebki, tuli viljaveskile, vaate vinkile, teravale pilgule ja nii edasi. Rahva seas jätkuvalt populaarne oli ka tihti raadios ja televisioonis laulnud Tarmo Pihlap. 1985. aasta Aarne Oidi nimelisel võistluskontserdil sai mõnelegi üllatuseks auhinna helilooja Tarmo Pihlap kirjutatud ja esitatud laul, mis sabas veel ühe tahu selle mitmeti andeka mehe loomingus. Laulukaare alla kogunes samal, 1985. aastal vähemalt veerand Eesti rahvast, sest kätte olid jõudmas eriliste ühislaulude ajada. Toona aimasid vaid vähesed, et juba mõne aasta pärast kogunetakse lauluväljakule öölaulupidudele, mis paljudes tekitaski illusiooni, et eesti rahvas laulis end vabaks. 1985. aasta üldlaulupeost tehti ka heliplaat, mille repertuaari valik sisaldas tegijate meelest liig palju ideelis poliitiliselt küll laitmatuid, kuid laulul Loomingu vaatevinklist vähetähtsaid Opusi. Heino Pedusaar oli üks nendest, kes eestipärast, kavalust ja jonni kasutades viis oma soovi täide tegi plaadi, mida nii täna kui hommegi kuulata tasub ja suutis ka põhjendada ka miksplaadil. Nii märkimisväärselt vähe on Leninit ja parteid Julistavaid laule. Lindistasime laulupidu läbi telefoniliinide raadiomajas. No juhtus niisugune situatsioon, et teisiti ei saanud telefoniliinid, on asi, millest ka iga võhik saab aru, et ega sealt mingitest jääb. Kui kvaliteetset heli läbi suruda ei saa. No siis valmistasime ette ühe näidis lingi sellepärast, et mind võeti vaiba peale. Ja aga aga vaipa kõrvale ma panin magnetofoni ja valmistasin ette ühe lindi, mille kuulamisel seda vaibale toojad ka nõudsid. Selgus peatselt, et millegipärast kõik need laulud, mida jutumärkides vaja oleks olnud, sattusid olema kas raginatega või, või mingite muude moonutustega, nii et neid noh, hirmsasti oleks tahtnud, aga vist ikka nagu ei saanud hästi, sest siis plaadi heli režiiline kvaliteet oleks nii palju kahjustunud, et mina niisugust plaati oma hea nime all ei oleks tahtnud välja kasulik. Koerus läks keravi ilusti läks läbi, kusjuures. Vaibale tõmbajate hulgas oli ka tore mees Enno Mattiisen, nüüd juba kadunu. Tollal ta oli vist filharmoonia pealik või midagi muud võimalik, et midagi valges majas hoopis. Tema muidugi, ja mitte ainult ja seal oli ka heliloojaid ja teisi, nemad kõik loomulikult nägid selle kõik läbi. Pidasid nähtavasti vaikset muljet salajews ja kõik läks ilusti läbi ja maa, tulin puhta poisina sellest afäärist välja. Laulupeokuul sai Valdo Pandi nimelise preemia laureaadiks Mati Talvik, kes täna kanna paustavalt kadestamisväärset tiitlit Eesti teleekraani grand old man. Sedavõrd tugeva tegija käest ei sobi küsida nii trafaretselt, et mis on sinu pikaealisuse vabadus ning kui seda pisut fantaasiarikkamalt tehagi saad vastuseks ikka Mati Talviku vormilt ja sisult selge vastuse. No ma arvan, et mul on mingil määral kohustus vaataja ees ja ja ma olen seda ka varem öelnud. Siin aastaid viis tagasi, kui ma nabism viis, sain neli ja pool aastat tagasi, kui. Ma näen, et ma ei suuda vaatajale midagi pakkuda, siis kaob ära ka motivatsioon, aga kui ma aasta aasta järel ja juba mitu aastakümmet. Et need teemad, mida ma käsitlen ja see laad mida ma siis nagu viljele ühe või teise saatesarja puhul, et see jõuab vaatajani, see ongi see kõige. Ma olen endale sisendanud, et ma olen vaatel vajalik ja seda ma näen nendest numbritest, mida me noh, nii või teisiti vaatama olenemata kellaajast, kas seal on paarkümmend, 30000 vähem või rohkem? See pole üldse oluline, see oleneb väga, nagu sa tead, kellaajast, millal saad eetrisse, läheb naabrusest, mille vahel kust ta läheb ja tänapäeval ka väga palju sellest, mis jookseb naaberkanalitel. Mul on tõesti aasta aasta järel on olnud mingi. Ma niisugune kindel sari mida ma olen siis üksi teinud, siis on olnud kindlasti selle kõrval isegi mõni väiksem sari, kas sponsoreeritud või, või siis on olnud nagu koostöö, nagu näiteks oli meil siin mitu aastat, me tegime seda argipäeva igahommikust hommikutelevisiooni ja, ja see hoidis väga hästi vormis. Nii mõnelgi kanalilt läinud ära inimesi, keda keda rahvas on kutsunud lausa telestaariks olnud sedavõrd rohkem õnne, et sinu iga järgmine hooaeg on olnud enam-vähem kaetud, et sul on antud võimalus. Võib öelda nii, et on sinu ülemused, küsinud Matti. Mida sa järgmisel hooajal teed? Seda ilmselt on nende inimeste käest, keda sa nimetasid telestaarideks küsitud kõigi käest. Teine asi on see, et muidugi peab ise hoolitsema selle eest, et sul oleks midagi välja pakkuda. Võib-olla kõige olulisem, et selle peale peab aegsasti mõtlema, mitte et sa süvened ühte asja, mis on nüüd igapäevane ja ei näe kaugemale järgmisest päevast või järgmises saates. Aga teine asi on muidugi see, et Neid inimesi, keda kutsutakse telestaariks, teda kutsutakse, ju ikkagi või neid kutsutakse ikkagi Mill millelgi põhjusel neid on rahvas omaks võtnud, aastaid asetanud pjedestaali kõige kõrgemale astmele ja armastanud jääksid siiski mingit hoolitsust. Sellepärast võivad puhuda noh, siit või sealt uued tõekspidamised võivad tulla, aga auditoorium ei muutu sekundiga ega minutiga ise luua juhtkonnaga. Ja Need inimesed, kes on tõepoolest leidnud oma tegudega ekraanil oma saadetega, tee rahva südamesse ning tuleb siiski hoida. Ja kahjuks selle peale meil üldiselt siin vähe mõeldakse. Ja. Kanaleid oli see probleem tõesti, et võib-olla kanal kippus, tegijad kippusid ekraanil noh, keskikka jõudma ja isegi üle selle aga ega siis ainult noortega ja ainult kogenematutega välja ei vea ja seda on ka näha nii mitte ainult meie kanalil kui, kui ka teistel kanalitel. Aastal 1986 polnud Urmas Ott veel telestaar ta esimene suurem saatesari oli estraaditähestik, mille jätkajaks maise oma noort kolleegi otsustajatele pakkusin. Tollal luges Urmas ka Aktuaalse kaamera uudiseid ning mäletan, et juba siis ei mahtunud ta kuidagi oma kunagist eelkäijate mõõtudesse. Urmas Ott oli küpsemas suure isikupära ja vallutava sarmiga saatejuhiks, kelle parimad pojad algasid estraaditähestiku seriaalist välja kasvanud tele tutvustega. Hoopis ise ja põnev lugu on see, kuidas algselt eesti vaataja jaoks mõeldud sari kesktelevisiooni ja kümnete miljonite vaatajateni jõudis. Kui ma käisin Moskvas tegemas kolmeosalist saadet Moskvast või kaheosalist saadet Leningradis tegime seal paljude inimestega kümneminutilise jupi intervjuu ja tähendab õudsalt, palju jäi küsimata, ja ma sain aru, et need inimesed vääriksid pikemat saadet, täiesti oleks huvitav, eks ole. Ja peale selle on, poliitiliselt oli kõik korrektne, eks ole, Vene Nõukogude erinevate liiduvabariikide kunstimeistrid Eesti televisiooni ekraanil ainult tervita kogu lugu peale selle situatsioon oli erakordselt minu jaoks soodne, sest 86. aastal vahetus televisiooni peadirektor. Tähendab jaa, saabusid uued ajad, peadirektori nii-öelda läks minema, tulid uued inimesed ja mul õnnestus selle segaduse noh, niisuguses olukorras öelda hüpata välja, kusjuures ka enne igal aastal, meil ju igal kevadel kuulutati välja muusikasaadetesse uute ideede konkurss, kus mina, idioot aastast aastasse kirjutasin igasuguseid ideid, saatesarjade projekte, mis toimus muusikasaadetes, kuidas seda arutati, kas seda arutati? Absoluutselt ei pea, igatahes mitte keegi pärast neid saateid isegi ei kommenteerinud neid ideid ja siis tänu Voldemar Lindström üle 86. aastal õnnestus see asi käivitada ja sa käivitasid selle siiski ka enne Eestis. Ei, absoluutselt. See oli, see oli mõeldud ainult Eesti televisioonile ja mitte mingisugust moskva perspektiivi siin polnud olemaski. Lihtsalt selle saate režissöör, kuivõrd me salvestasime ju väga palju Moskvas. Režissöör Jaan Pihlak käis sealt nagu pidevalt Ostankinas pommitas meid, et me saaksime üürida või rentida tehnikat, mis oli kohutavalt raske, et seda tehnikat sealt saada. Sest eestist jälle meile ei andnud keegi Moskva komandeeringus seda kaamerate, seda asja kaasa, eks ole, et me mängime Moskvas seda üürima, kas sa selle said, kas sa seda ei saanud, see oli kohutav organiseerimine ja kui sa selle said, pidid tegema kaks, kolm saade, vaid need olid pooleteisetunnised saated alguses, eks ole, et sul oleks mingisugune reserv, kui see kaamera seal juba käes oli, sõitsid küünte ja hammastega kinni. Ühel heal päeval keegi küsib pihlaku käest Moskvas, aga piinlik oli tookord mingisugustel kursustel, nagu me aeg-ajalt käisime Moskvas, seal, mina, kallan seal käinud paar kuud 83. aasta alguses diktorite kursustel püsib pea koos, mis asi see on, mis asjade kogu aegsin salvestate mingit kurtšenko, märgid, mis, mis mis, mis asi see niisugune anud. Ja pihlakul seepärast on kaasas VHS kassett, mis oli tookord suur imevideomagnetofon ja tähendab, ta annab selle kasseti, mingisugune asi oli tal kaasas seal kursustel. Ja tänu sellele noh, seal ilmselt katas sattus mingisugusesse situatsiooni, kus teda kasutati ära, sest kellelgi oli tarvis meid ära kasutada meie ilmumist kellelegi vastu ja nii edasi. No nagu on, et televisiooni niisugustes ja tänu sellele, see läks Moskva ekraanile ja esimene saade, mida seal näidati kursingu keeldusetsemalt, tema saadet näidatakse Moskvas õudselt keeldus, kusjuures hiljem ta helistas mulle. Ja, ja 18 esimene saade, mis läks eetrisse, oli oktoobris 87, siis aasta pärast meie Tallinna esilinastust oli Raimond Pauls läks eetrisse siis kursingu helistab mulle. Kuule Ma vaatasin seda saadet, kõik on normaalne, kuule, võib-olla tõesti tattattattattat ja siis läks noh niimoodi Kortšenkoga olid mul ka omad vanad arved õiendada, miks tema oli just esimene. Sest mulle tundus, et tuleb naisega avada ilmtingimata. Ja see peab olema tõepoolest noh, niisugune vaieldamatu staar ja kui me siis hakkasime lugema kokku, kes need võiksid olla. Pugatšova oli tookord problemaatiline ja poleks ilmselt tähendab veenev olnud selles situatsioonis plisseltskaja Freinglihkurtšenko võib-olla veelgi ongi kõik, eks ole, teistega ei õnnestunud aga kurtšenkoli mulle kunagi äärmiselt inetult öelnud ära intervjuust estraaditähestik, kuule, kui ma tegin Moskva saadet lühikestest intervjuus kapriiside staaritses ühesõnaga jamas ja lõpuks ei andnudki intervjuu, aga siis ta oli unustanud olemas oleku, juba. Suur oli tema üllatus, kui sa Tallinna lennuväljale saabus, laskub trapist, näeb seal mind hiljem, on ta tunnistanud. Tähendab, ebatsensuursete sõnadega, mida ta tundis, jääb seal selline situatsioon olija. 1986. aasta suuremate spordisündmuste hulka kuulus kahtlusteta jalgpalli MM-turniir Mehhikos, kus maailmameistriks tuli Diego Maradona koos teiste Argentiina vutitähtedega. Kohapeal käis kuningas jalgpalli vaatamas ja kodustele kommenteerimas Toomas Uba, kes pärast superturniiri lõpu tegi spordiprisma, saates temalikult täpse ja tempoga ülevaate. Siin Mehhiko, tere, jõudu lugupeetud spordiprisma kuulajad-vaatajad, oleme viimast korda kuuldel jalgpalli maailmameistrivõistluste pealinnast, kui maailmameister Argentiina on selgunud. Peab ütlema, et maailmameistrivõistlustel oli palju meeldejäävaid mänge. Algas see kasvõi meie meeskonna mängus Ungari vastu alagrupis oli Taani Uruguay. Mängu väravate tulevärk oli selline igaveseks meeldejääv kohtumine kui Brasiilia, Prantsusmaa, kus penaltid panid kaalule kolmekordsete, maailmameistrite, brasiillaste saatuse ja nii siis edasi Euroopa meistrid, prantslased ja mida üksmeelselt hinnati juba eelfinaaliks. Ent ometi. Turniiri otsustavasse kohtlemise oskasid läbi võidelda meeskonnad, kelle taktikaline küpsus oli kõige kõrgemal tasemel. Jalgpalli maailmameistrivõistlustel oli pideva ründestiili jalgpalli maa. Argentiina oli Euroopa sellise kinnise tugeva surve mängu meeskond Saksamaa liitvabariik küll väheste väravatega, kuid kindla kaitsega. Ometi see läänesakslaste kindel kaitse ei maksnud midagi. Argentiinlaste ründejõu ees finaalmängus Brauni Jabalbano väravad tehtud Maradona väljaku sügavuse läbi mõeldud söödumängust olid need, mis teise poole keskel vääramatu, tunnistasid Argentiina parem meeskond. Kuid läänesakslased näitasid, et neid ei tasu hetkekski unustada. Et nad õigusega jõudsid finaali, kui nad nii pingelises situatsioonis suutsid argentiinlaste ka kaks, kaks viigi rumeniigija Mölderi väravatest välja võidelda. Ning Burruizzaaga värav lõpuks oli, nagu võiks öelda, siinsetele jalgpallisõpradele suureks kergenduseks ikkagi ladinaameerika. Jalgpall oli saanud maailmameistritiitli. Toomas Uba kolleeg Andres Vihalemm juhtis ja toimetas neil aastatel akadeemikute tänuväärt teleseriaali, mis aastateks jäädvustas tippteadlaste tollaseid mõtteid elu ja teadustöö kohta. Ühel õhtul oli saatejuhi külalisena kaamerate ees tippkeemik Viktor Palm. Olete öelnud. Pöid võlub praegu üldiste seaduspärasuste otsimine. Miks noh, üldiste seaduspärasuste otsimine või seaduspärasuste otsimine on üldiselt teaduse eesmärk teaduseesmärk kuni lõpuks öelda on saada uut informatsiooni, tuut, toota uut informatsiooni, see tähendab meil on võimalus kahte moodi informatsiooni saada reaalsuse kohta, kas vaatluse eksperimendi teel või siis, kui meil on mingisugused töötavad. Lubaks endale nimetada neid mudelid, teksti mudelid siis vot neid mudelit kasutades ilma eksperimendi tegeledes ja vot ma näen, et teaduse eesmärk on töötada välja eksperimendi baasil lõppkokkuvõttes niisuguseid mudeleid, mis võimaldaksid meil asendada eksperimenti näiteks arvutustega, ütleme kvantitatiivselt asel väljarehkendamine. Ja vot seoses sellega siis siin kerkib ülesse ka muidugi kerkivad üles üldisemad probleemid teaduse kohta üldse ja selle kohta, kuidas selles teadvuses tegutseda, tuleb. Oma ala tipptegija, Eesti löökriistade virtuoos mahehäälne Kalju terasmaa alustas muusikuteed väljaõppinud koorijuhina. Kaheksakümnendatel aastatel oli ta juba ise õppejõud ning üksta konservatooriumi tudengeid oli mõned aastad hiljem ta tütar Terje Terasmaa. Ühel oktoobrikuu kõrval, 1984 tähistati Eesti televisioonist teenelise kunstniku Kalju terasmaa poolesajandat juubelit ning loomulikult küsis saatejuht Tomson ka eesti rahva jaoks erakordselt olulise kvarteti kohta, milles lisaks juubillarile laulsid ka Eri Klas, Uno Loop ja Arved Haug. Kui tenori poolt passi suunas liikuda. Tooli. Rohelust. Taevaaed. Üle. Öeldakse ju, et kui inimene noor on, siis on rohi rohelisem ja päike paistab selgemini. Meil Eestimaal on üks suur hulk inimesi, kelle noorusaastaid saatsid kaks niisugust ilusat laulu, nagu rohelised, niidud ja romantika. Ja lauljaks olid neli noort meest ja üks neist meestest oli Kalju Teras. Jah, eks nad olid küll noored mehed. No see laulmine kuidas meil siis üldse välja kujunes, ega ega me nagu ise nii väga laulma ei kippunud. Aga, aga meil ei olnud ka võtta selliseid lauljaid, kes, kes oleks tunnetanud seda stiili, kes oleks jaganud seda rütmi kes oleks osanud sulatada seda kordi, et see oleks kõik tasakaalus. Te kuulate teineteist, ühesõnaga, ta kõlaks nii, nagu nagu see stiil seda nõudis. Ja meie jaoks oli see, no see oli primaarne, see oli esimene asi, kuidas me laulda oskan, oskasime, see oli muidugi juba teine asi. Aga meile tundus nii, et ilma selleta seda muusikat teha nagu ei saa ja sellepärast olime me nagu sunnitud. Ise alustame selle laulmisega, nii, see kujuneski välja. Ja nii kujuneski välja siis tõesti see meeskvartett, millest te rääkisite. Ja ega siis iga algus on raske ja ega meiegi peale alguses nii väga noh, nii soosivalt ei vaadatud, sellepärast ikkagi noh, mis lauljad need nüüd siis on, kes ei ole lauljad. Ja need mitte lauljad olid peale teie veel Eri Klas, suunaloopia. Nojah, seda küll, olgugi et Uno Loop, Uno Loobi sai ju väga hea laulja hiljem ja Arved Haug laulis ju ju kooris. Ja no mul tuli ka koolis natuke selle hääleseadmisega tegeleda, kui koorijuhtimist õppisin. Ja Samudeeril. Aga näiteks ma mäletan, ma mäletan, kui me seda romantikat lindistasime raadios. Siis no me tegime väga palju tööd ja ja meie enesekriitika oli minu arvates küllalt tugev. Ja kui me selle selle romantika pakkusime raadio fonoteeki, siis, siis see fondi komisjon tuli kokku, ütles, et ja see on, aga see ei ole see veel, et teate ikka, tehke veel ikka tööd ja harjutage ja, ja vaatame mõne aja pärast. Aga meie teadsime, et see oli meie lagi, me ei saanud sellest paremat ja nii ta jäigi, võtsime selle lindi ja. Mõne aja pärast siis andsime uuesti fondi komisjon ja siis kuulati, öeldi, noh teine asi. Nii et niisuguseid asju on ka juhtunud. Villaku. Ja need laulud, mis teeb olukorra vaid kuule Ära täpselt nädala pärast meenutame, kogume rahvale ning loomulikult ka Eesti ringhäälingule rõõmsalt murrangulisi aastaid 1000 987909. Kümmend üks, mil taasiseseisvusEesti vabariik ning iseseisvat elu jätkasid taas kord Eesti Raadio ja Eesti Televisioon, sest ajalukku hääbus kaliidulis vabariiklik moodustis. Tele-raadiokomitee taastatel pidas olulisi meedia ameteid Mart Siimann. Juhan Aare alustas pandaseri Taali, millest kasvas välja meile nii oluline fosforiidisõda saatesarjas mõtleme veel, astuti järgmine samm ning sündis rahvarinne, mis juhatas rünnakuid kopitanud ja ammu mahakandmiseks küpse süsteemi vastu. Need olid aastad, mil raadio- ja tele vaated olid otsekui majakad, mille järgi seadis sihti kogu meie vabadust ihkav rahvas. Kuulake nende aastate ja neil aegadel tegusate inimeste meenutusi saates Eesti ringhääling. 75 pühapäeval, neljandal novembril kohe pärast KUKU raadio kolmeseid uudiseid, kuulmiseni. Nad meeles sul veel laulda neid laule rõõmu. Mis räägivad meid lauludest?