Prantsuse heliloojad on juba ammust ajast tuntud oma värvikate muusikaliste helimaalingute poolest. Erinevalt oma saksa kolleegidest, kes sageli eelistasid ilma programmita sümfoonilise muusikažanri kindlasit prantslased muusikas alati konkreetsust looduse ja olustiku piltide kujutamise täpsust. Meenutame Hector perioosi, romantilisi sümfooniaid või mahlakaid pilte rahva elust Roursbysee sümfoonilistest teostes. Neid tendentse jätkasid 20. sajandi alguse silmapaistvad prantsuse meistrid Kloote visii ja Morris ravil. Need andekad kunstnikud avasid kuulajate ees uued poeetiliselt rikkused. Uued helide maailmad. Püssi rafineeritud muusika erines märgatavalt prantsuse 19. sajandi muusikast. See oli Romero laani sõnade järgi prantsuse kunstilise geeniuse teine külg. Berlioosi abi, see Prantsusmaa olla kangelaslik, tegelikus joobumus, arukusest. Naer, kirg valguse poole. TPS-i, Prantsusmaa on vajunud hämarusse ümbritsetud vaikusest. Mina eelistan PCIe Berlioosi Prantsusmaad tunnistas romaan. Kuid hoidku mind jumala ehitamast teist. Nende kahe Prantsusmaatasakaal moodustab prantsuse hõngu kunstis. Pluuto visiit peetakse muusikalise impressionismi rajajaks. Sibul, mis tekkis Prantsusmaal möödunud sajandi üheksakümnendail aastail oli tihedalt seotud impressionismi maalikunstis prantsuse maalikunstnikud Impressionistid Claude molee obist veenva edu aarmale ja teised oskasid ebatavaliselt veenvalt kujutada õhu ning valguse muutuvaid olukordi. Looduse elavaid värve. Väljunud ateljee seinte vahelt vabasse õhku hakkasid nad kasutama vaba ning läbipaistvat maalimismaneeri. See oli maalikunstis omamoodi tehniline murrang. Kuid saavutavad suurepäraseid resultaate valguse ja varjumängus, nõrgestasid kunstnikud Impressionistid märgatavalt huvi ühiskondlike sündmuste inimese ning tema kirgede ja vaimumaailma vastu. Nende maalides kujutas maailm endast võluvat, kuid mõnevõrra piirastusliku kombinatsiooni kiiretest, pintslitõmmetega, värvikatest, laikudest. Seejuures kerkis esiplaanile kunstniku põgusat aistingute rafineeritus. Midagi taolist võib täheldada ka Claude TPS-i kunstis. Ka tema rikastas muusikalise helimaalingu värvikat balletti võttis tarvitusele uusi, kõige peenemaid kooskõlasid, uusi orkestreerimise vahendeid süngeid ning helgeid impressionistliku maalikunsti vaimus. Kuid ka tema juures viis muusikaline kujukus sageli peenimate põgusate aistingute kapriissed vaevalt tajutavate värvikate laikude edasiandmisele. Seejuures elu reaalne ilu jäi helilooja loomingulise natuuri, rafineerituse ja aristokraat suse varju. Tutvustame teile üht kõige karakteersemat teost Klootidesse loomingust. Tema sümfoonilised prelüüdi fauni pärastlõunal. See on tüüpiliselt programmiline teos, mis on seotud prantsuse poeedi Stefan Malarmee luuletusega. Kreeka jumalad, fauni peeti karjuste kaitsjaks, kes kehastab ürgset loodust. Mal armee kujutas Fowni raugena suvisest kuumusest ja nägemustest haaratuna. Talle piirastuvad imekaunid nümfid, kes elutsevad metsa tehnikus. Prelüüdi, muusika, kirjutas ta. Püssi kujutab endast vaba illustratsiooni mal armee poeemile. Need on üksteisele järgnevad dekoratsioonid, mille taustal on antud Hauni unistused. Väsinuna hirmud nümfide tagaajamisest pajutav võlun. Debiicii muusikat tunnetame nagu peent maali suvepäevast laisalt ja raugelt nagu karjuse vile kõlab flöödi üksikmeloodia. Metsa salapärane sosin, lindude seadistamine ja arvu unelmate motiivid liituvad poeetilisekski limaalinguks. Kloote püssi oli Pariisi konservatooriumi kasvandik tema varajastes teostes kaheksakümnendail aastail on selgesti tunda sidet prantsuse muusika eelnevate vooludega Franki romantilise instrumentalismi ja Masoni ooperil üürikaga kuid uute kunstivoolude mõjul loobub ta püssi järk-järgult romantikut traditsioonidest ja hakkab otsima vabu muusikalisi vorme, mis pole seotud mingisuguse tinglikkusega. Ta loobub arendatud neljaosalisest sümfooniast sümfoonilise arengu tavalistest võtetest püüdes oma sõnade järgi lähendada muusikat elule, anda helides edasi oma vahetuid muljeid loodusest. Siit ka tema pöördumine puhtmaaliliste, väikeste helipiltide eskiiside poole, mis, nagu kujutaksid tegelikkust. Sellised on paljude püssi klaveripalad, aiad, vihmas, rõõmude saar ja õhtu granadas. Sellised on ka tema sümfoonilised, eskiisid pilved, pidu, Ibeeria Meri ja rida teisi. Muusika peab tema arvates edasi andma vete liikumist lainete mängu päikeseloojangut. Ainult muusikud on võimelised kujutama öö ja päevapoeesiat, maad ja taevast üleva looduse atmosfääri ja rütmi. 1899. aastal kirjutaste püssi, kolm väikest programmilist pala üldnimetusega nokk turnid. Need kolm värvikat lisandit on seotud looduse ja kunstnike Impressionistide peente maalidega. Esimese teose nimetus on pilved, teine pidu ja kolmas sireenid. Elurõõmus, helge ja ülev meeleolu valitseb Locturnist pidu. On teada, et helilooja ei tundnud rõõmu üksnes loodusest vaid ka prantsuse, Itaalia ja Hispaania rahvamuusikast. Sageli kuuleme me läbi vetemängu või tuule vingumist väljendavate kummaliste helide lihtsaid rahvalaulude motiive. Oma orkestri palades järgistab jussiiv vene meistrite mussowski Rimski korsakovi traditsioone. Selline on sihuke Libeeria, mille aluseks on hispaania rahvalaulud nagu Rimski korsakovi Hispaaniaga bridžalgi. Selline on ka suurepärane pala pidu, samuti lähedalt seotud Hispaania ja Itaalia poeetilise folklooriga. Kuid püssilon, rahvapidu, karnevalirongkäigul lähenemine ja kaugenemine antud nagu lummutava uduliniku läbi. Tüssi kapitaalsemat, milliste teoste hulka kuuluvad tema sümfoonilised, eskiisid meri. 1904. aasta suve veetis helilooja Atlandi ookeani rannikul. Jälgides mere ilu, andis ta oma looduse muljed edasi muusikas. Nii tekkis kolm eskiisi, missioonistavad merestiihia kolme seisundit. Koidust kesk vanim merel, lainete mäng ja tuulevestlus merega. Kuulame, kuidas kõlab kolmanda osa algus. Möllava merepilt on siin antud ebatavaliselt reljeefselt peaaegu silmanähtavalt. Nagu näeksite enda ees ookeani kõrgeid laineid kuuleksite tuule kohinat ja kaugelt kostvaid ärevaid hädasignaale. Klootovisii suri 1918. aastal 50 kuueaastaselt. Tema tuntumad teosed, kaasa arvatud ooper Bella ja meni saanud, valmisid eelmise sajandi üheksakümnendail aastail ja käesoleva sajandi esimesel aastakümnel. Teistsugust hoopis hilisemat epohhi kajastas oma loomingust teine prantsuse suur muusik Morris Rawell. Siin noorem, kaasaegne ta elaste püssist 20 aastat kauem ja terve rida tema tähtsamaid teoseid on loodud juba pärast esimest maailmasõda. Raven on üks populaarsemaid 20. sajandi välismaa heliloojaid. Kogu maailmas mängitakse pidevalt TEMA programmilisi sümfoonilisi teoseid nagu Hispaania rapsoodia Vals, boolero dema, süüteballetist tahvlis ja Kloo võluvaid klaveripalu, salatiin, vetemäng, tsükleid, peegeldused jagu, bräni haud. Samuti nagu ta püssi lõpetas karra veel Pariisi konservatooriumi ja ühines noorusaastail sama muusikalise impressionismi kooliga. Tema muusikas on samuti peeneid looduse helide peegeldusi, ojade ning koskede vulinat, metsakohinat, lindude sädinat või hispaania temperament, seid laule ja tantse. Raveli ema oli rahvuselt pask ja helilooja ise pidas Hispaaniat oma teiseks muusikaliseks kodumaaks. Me tunneme seda tõepoolest kuuldes haaravaid olustikupilte tema Hispaania rapsoodias. Nagu debiicii pidu, kujutab ka see kirevaid ning rõõmsaid lõunamaise tänavapilte orkestratsiooni virtuoosse ning pimestab värvikus lausa hämmastab meid, tuletades meelde Nendel Rimski korsakovi õnnestuma maid. Partituuri hispaania rapsoodias on neli lühikest osa. Öine prelüüd. Kuuleme avanierat, mis on tulvil peidetud kirde ning üles ehitatud aeglase hispaania tantsurütmile. Ravelli peetakse õigusega rohkem klassikaliseks heliloojaks, kui ta püssid. Ta pöördus sagedamini muusika traditsiooniliste vormide ja žanride ning 18. sajandi vanade tantsude poole. Tema meloodiad on laiemad, lihtsamad laulvamad. Tema sidemed rahvamuusikaallikatega on käegakatsutavad. Balleti süüdis minu emahani või Florina unenäos äratab Rawell ellu naiivseid ja patriarhaalse kujusid vanadest prantsuse muinasjuttudest. Kaasaja muusika keerukusele vastandab ta siin meelega puhta ja range laste maailma prantsuse laulul lihtsuse ja selguse. On teada, et Morris Rawell kaitses veendunud patrioodina Prantsusmaad esimese maailmasõja-aastail. Lihtsate sõduritega koos rindel viibimine oli andekale heliloojale suureks elukooliks. Pärast sõda köidavad Ravelli sügavamad dramaatilised kujud. Ta kavatseb kirjutada patriootilisi ooper oratooriumi prantsuse kangelanna Strandarkist, kuid raske haigus takistas selle mõtte teostamist. Idee poolest üks imetlusväärsemaid Välja programmilisi teoseid on Vals lõpetatud 1920. aastal. Autor kavatses seda omapärase korreograafilise poeemina orkestrile särava Viini valsi Aapo Teoosina. Teose juurde lisatud programmis on isegi näidatud muusikalise tegevuse aeg ja koht õukonnaball Viini imperaatori lossis umbes 1855. aastal. Läbi liikuvate pilvede on näha valtsi, tantsivaid paare, pilved hajuvad, ilmub tohutu suur saal tantsivate inimestega. Lava täitub silmipimestava valgusega. Kuid selle muusika tõeline mõte ei piirdu hiilgava palli kujutamisega. Meeletu elu nautimise katkestab mingi fantastiline keeris, mis tormina pühib kassikullast särava rahvahulga maapinnalt. Muusika nagu meenutaks õiglast kättemaksu, mis ootab kergemeelseid elunautijaid. Kogu maailma muusikaarmastajad aplodeerivad Ravellisümfoonilisele le boolero. See on tema kõige kuulsam teos, mis võlub raugemata elujõu ning rahvatantsu igavesti elava ja ürgse stiisiaga. Boolero pea meloodia, mida korratakse palju kordi erinevate orkestrihäälte poolt on helilooja loonud Lõuna-Hispaaniale omase orientaalse meloodia vaimus pidevalt halastamatu mehaanilisusega järjest tugevnedes kõlab trummi tantsuline rütm. Üha uued pillid lülituvad võitlusse, kuni tants omandab kirglikku massi pidustuse ilme. Esialgu oli boolero mõeldud ballett etendusena kuulsa baleriini Ida Rubensteini osavõtul. Helilooja kavatses laval kujutada episoode Hispaania olustikust Bizee Garmini vaimus. Kuid Pariisi suure ooperilaval esitatud ballett unustati varsti. Ometi kõlab selle muusika juba rohkem kui 30 aastat pidevalt kontserdisaalides. Veelgi enam, meie ajastu inimesed kuulevad selles muusikas nende kaasaja kangelaslike kujude kehastamist millele helilooja vist ise ei mõelnudki.