Tere, Kajalood läheb uuel aastal edasi ja meie esimene külaline selles saatesarjas nüüd uuel aastal on üks nendest sadadest, kes tulevad jõuluks koju ja umbes pühade järel ja enne aastavahetust me selle jutuajamisega salvestame. Tere tulemast saatesse emakeeleõpetaja, Edward, kes? Tere. Me kohtusime sinuga viimati. D see võis olla 2015. aasta alguses ühe saate salvestusel, mille järel, enne kui sa mantlit hakkasid selga panema, sa rääkisid ühest oma magistrandil Tallinna Ülikoolis, kellest oleks saanud väga hea emakeele õpetajaga, kui sa küsisid tema käest, et millal siis võib lugupeetud magistranti kooli oodata, siis sa said vastuseks, teda on juba ostnud endale üheotsa lennupilet ja ma ei mäleta, kuhu ja ta läheb Eestist ära. Nüüd enne kui seisund parandada, pean ma ütlema, et. Ma olin sügavas hämmingus, kui ma kuulsin, et ka sina oled ostnud pileti Eestist ära ja oled küll kooliõpetaja, aga Eestist kaugel. Kas sa tahad kõike seda juttu parandada? Jah, hakkame algusest peale, et see aasta ei olnud mitte 2015, vaid juba 2014 oli see aasta, kui mul oli tõepoolest praktikant, et kes oli väga särav praktikant ja kui ma ääri-veeri hakkasin juttu veeretama sellele, et kas sügisest alates võitjale tööpakkumise teha siis tõepoolest pean nentima. Praktikant ütles, et tal on piletid Austraaliasse ostetud ja kui ma siis küsisin, et tagasipilet on, millal siis tuli vastus, et see on üheotsa pilet. Nii et see on see lugu. Aga nüüd jah, on ka niimoodi, et mina läksin Brüsselisse tööle, töötan seal eesti keele õpetajana ikka, nii et selles suhtes ma ei ole vahetanud eriala, vaid ma teen ikka seda, mida ma olen kogu aeg teinud siis siit vist linnulennult 1600 kilomeetri kaugusel, eks see füüsiline kaugus on tänapäevases maailmas võib olla suhteline. Vaimne kaugus võib-olla on teinekord kaugemalt lähemgi. Aga noh, see vist vaatepunkti küsimus. Kas sulle tehti pakkumine Brüsselist või sa otsisid sealt ise? Tellid otsest pakkumist ei olnud ja ega ma nii väga ei otsinud ka. Vaadake Eesti silmud, selline ajaleht nagu Õpetajate leht ja erialalehena, ma loen seda iga nädal ja ilmus seal kevadel kuulutus, et brüsseli Euroopa teine kool vajab eesti keele õpetajat. Vaatasin seda üks nädal. Natukese aja pärast ilmus kuulutus jälle, et otsitakse. Ja mingil hetkel, kui ma olin oma sõpradega natukene rääkinud ja veidike mõtteid vahetanud inimestega enda ümber, tekkis idee. Et aga kui prooviks selles suhtes, et me kõik teame Eesti hariduse olukorda, eesti keele õpetaja võib vist praktiliselt igasse Eesti kooli igal aastal kandideerida eesti keele õpetajat. Karjuv puudujääk on Eestis. Aga kas just Brüsselisse igal aastal kandideerida saaks? Ja lõpliku otsuse ma tegin vahetult enne seda, kui ma läksin suvepuhkusele. Sellepärast et oli viimane tööpäev. Ja mul lõpetas Tallinna lilleküla gümnaasiumis üheksas klass. Ja nad tulid oma lõpupiltide järele. Ja siis me istusime seal, vaatasime pilte, rääkisime, mis elu on. Ja Õpetajate leht oli mul seal lauapealsele reedene päev. Lükkasin selle lehe neile ette, ütlesin vaadake seda kuulutust. Mis arvate? Noored viskasid kuulutusele pilgu peale, ütlesid, loomulikult tasub kandideerida. No, ja niimoodi ma konkursi viimasel päeval dokumendid ära saatsingi, et vaadata, mis siis saab. Tuli välja, et. Kui palju seal Eestist oli konkurente? Ma seda numbrit täpselt ei tea, ma olen niimoodi kuulnud, et see on kuskil 20 kanti, aga kas see 20 kanti on 18 või 22, et seda numbrit öelda ei oska? Mul on mõista andnud, et ta on 20 kanti olnud neid soovijaid, kes proovisid. Võib-olla see on suur konkurss Eesti mõistes, et kui me mõtleme, et et ütleme, et kool A otsib eesti keele õpetajad, siis võib-olla tuleb üks avaldus, mis ei sobi. Et siis konkurss Eesti mõistes oli vist kõva või suur. Konkurss toimus nüüd, kirjelda palun seda Euroopa kooli, neid on praegu Brüsselis neli, kuuldavasti orant saadud ka luba asutada, viies Euroopa kool Brüsselis. Jah, Euroopa koole on tõesti Brüsselis praegu neli ja eesti lapsed õpivad teises Euroopa koolis ja Euroopa koolon, selline kool, kus õpivad põhiliselt Euroopa institutsioonide töötajate lapsed ja selle kooli põhimõte on pakkuda head emakeelset haridust, et ollakse multikultuurne keskkond ja oleks siis mitmekeelsus igatpidi. Meie koolis Brüsseli teises Euroopa koolis on üheksa erikeelsed osakonda või üheksa erikeelset sektsiooni. Nii et meil on töökeeled nii, inglise, prantsuse, hollandi, saksa, soome, rootsi, itaalia, portugali, hispaania, pluss veel Leedu, Läti ja ka eesti keel. Leedu osakond on hakanud kasvama ka Lätil ja Eestil oma osakonda ei ole. Et Läti ja Eesti lapsed õpivad siis kas prantsuse või ingliseosakonnas põhiliselt aga neil on siis alati on neile ette nähtud need emakeele tunnid ehk esimese keele tunnid on kohustuslikud. Aga need rahvad, kellel on oma osakond, neil siis käib kogu töö emakeeles plussis, on juures väga tugev võõrkeeleõpetus ja mõned õppeained, et lähevad siis kas inglise või prantsusekeelseks muusika ja kehaline ja midagi sellist. Aga mida võib-olla on rõõmus, tõdeda on see, et brüsseli neljandas koolis avatakse sügisest Eesti osakond aga see avatakse niimoodi, et ta hakkab kasvama lasteaiast peale, siis hakkab järjest suuremaks kasvama. Ja siis teises koolis seal siis hakkab see eestlaste osakaal vähenema tasapisi, niimoodi aasta-aastalt. See on selline kooli eripära. Õpilasi on koolis palju natuke alla 3000 õpilase on meie koolis, nii et süsteem on suur. Aga eesti lapsed õpivad siis kas prantsuse ja inglise küll keeles muid aineid, ajalugu, geograafiat ja nad teevad seda siis kas belgia koolikava järgi mitte eesti koolikava järgi, et kui neil vanematel peaks olema tahtmist koos lastega Eestisse tagasi tulla, et siis lastel oleks kerge Eesti koolisüsteemis jätkata Ta. Või oleks neil kergem jätkata kuskil Prantsusmaal, Inglismaal, Belgias. Õppekava on Euroopa kooli õppekava, see ei ole belgia kooli õppekavas, on Euroopa kooli õppekava ja kui palju seal on teistes ainetes kattuvusi eesti õppekavadega, sellele küsimusele ma vastata ei oska, sest ma pole teisi õppekavu lugenud küll, aga minu erialal eesti keele õppekava seisukohast on 99 protsenti õppekavas sama, mis on eesti õppekava. Et me võime panna sellise võrdusmärgi eesti keele tunnile Euroopa koolis või siis eesti koolis, et noh, kas seest väga tugev võrdusmärk on, aga me võime selle mõelda küll, et õppekava on sama ja töö on eesti keele osas küll sama, mis Eestis. Kirjeldama õpilasi, palun. Minu õpilased on täpselt samasugused nagu õpilased ikka oma rõõmude-muredega oma teismelise ja probleemide ja keerukusega selles suhtes ei, ei ole väga suurt vahet, et kas ma õpetan Eestis koolis võime, õpetan seal inimesed on inimesed ja lapsed on lapsed ja noored on noored. Seal ei ole sellist suurt vahet. Võib-olla mis minu jaoks on selline, see on nüüd selline isiklik tunnetus, on see, et mulle näib, et Euroopa lapsed on kuidagi ümaramad, rahulikumad, malbemad kui eesti lapsed. Et Eesti lapsed on natuke rohkem neid, siis ma mõtlen, kes Eestis elavad ja eesti koolis õpivad, et need on natukene rohkem iseseisvamad, natukene rohkem nõudlikumad, natukene rohkem rabelevamad sellises heas mõttes. Et seal ma tajun seda, et raamid ja reeglid on väga konkreetselt paigas. Need ei ole mitte minust tulenevad raamid, vaid vaid lihtsalt on nagu raamid paigas. See ei ole teps mitte kurb, et need raamid olemas on, aga loova isiksusena ma tahaks neid raame natukene lõhkuda, et kuskilt peaks mõtlemine, mõtlemine rohkem tulema, et seda vahet ma märkan küll õpilastel, kes on elanud Belgias kauem ja on selles koolisüsteemis kauem olnud või need, kes on alles hiljuti tulnud viimasel aastal või viimasel kahel aastal siis selline nagu märgatav vahe on. Aga see on selline tunnetuslik vahed, et ma praegu ei, ma praegu üldse ei lahterda midagi, ega ma ei taha sildistada mitte kedagi, vaid mõte on just nimelt see, et eesti laps tundub natukene iseseisvam hakkama, saavam, loovam, rohkem müttavam. Seda ma märkan küll. Et Belgias lapsepõlv kestab kauem ja et Eestis saadakse natuke varem iseseisvaks Võib-olla Eestis on, Eestis on keskkond natukene soosivam, et kuigi ka väga palju lapsi viiakse autodega kooli, aga siiski lapsed astuvad ise tänavale, ise trollibussikott seljas lähevad ise trenni, et seda iseseisvumist ja iseseisvalt hakkamasaamist tundub eesti noortes rohkem olevat. Aga mul ei ole mingit, et uuringuid siin taga, eks mul ei ole suurt statistikat, et see on ainult selline sisetunde küsimus praegu, mida ma märkan. Et võib-olla ma olen liiga vähe seal veel olnud, et otsustada, et nüüd on nii. Kooliaasta algas seal 20. augustil. Ei esimesel septembril. Selles suhtes on Euroopa koolisüsteemis niimoodi, et kui, kui kooliaasta algab, siis algab see kõigi jaoks ka õpetajate jaoks. Õpetajad ei tule kaks nädalat varem tööle ette valmistama ja koolivaheaegade ajal ei ole õpetajat tööl, klassi, koristamas või sisekoolitustel või lihtsalt aega täis istumas. Vaid üldiselt on ju niimoodi, et kool algab, siis ta algab kõigile ja lõpeb siis ta lõpeb kõigile ja vaheajad on puhkamiseks ka õpetajale. Aga kas kooliaasta on kevadel pikem kui Eestis? Kooliaasta lõpeb, kui sellel aastal hakkas kool esimesel septembril õpetajate jaoks ja lõpeb esimesel juulil siis ta visuaalselt tundub pikem. Aga kui võtta arvesse ka kõik vaheajad, siis lastel vist on koolipäevik kaks päeva rohkem kui Eestis. Et seal on see sõna vist, et ma ei ole arvutanud, aga aga et, et meil on neid vaheaegasid natukene kuidagi rohkem, et veebruaris on üks vaba nädal karnevalinädal ja siis on kaks nädalat on lihavõtete vaheaega ja et neid vabasid päevi on kuidagi teistmoodi. Nelipühad on vabad Jeesuse taevaminemise pühade. Selliseid vabu hetki on rohkem. Kas selles Euroopa koolis on niisugust sotsiaalset elu ja igasuguseid meelelahutusi? Ma vaatasin kooli koduleheküljelt, et seal on teadusepäevad ja siis on igasugused spordipäevade käiakse Roomas ekskursioonile. Niisugune sotsiaalne elu on tugevamini esindatud kui eesti koolis, et Eesti kool on väga õppimise ja õpetamise keskne. Kui nüüd võrrelda Eks need aktiivtegevused, kõik, mis tulevad juurde, see on ikkagi kooli osa, loomulikult osakonniti, käiakse ekskursioonidel ja muuseumides ja on teaduspäevad ja spordiüritused. Aga kindlasti põhirõhk on ikkagi õppimisele, et kõik see muu on seal taustaks juures. Et võib-olla natukene rohkem on reglementeeritud see, et kui on nende ekskursiooni ajad, kasvõi seesama rooma näide, et siis see ongi teatud päevad aastas, mis on pikalt kokku lepitud, et me teeme nendele nendele nendele klassidele ekskursioonid nendel ja nendel päevadel Eestis võib-olla on see natukene vabam, et Eesti koolid on väiksemad ja selles suhtes paindlikumad, et saab rohkem mängida. Aga et ikka tehakse ka koolivälist tegevust, et on laulukoor ja väitlusklubi abi ja nii edasi ja nii edasi, et selline lisa lisategevusi koolis on, küll, on õpilastel seda sotsiaalset tegevust, sealsamas on ka õpetajatel selliseid omaalgatuslikke sotsiaalseid tegevusi, et võrkpalliring ja kinoklubi ja teisigi selliseid ettevõtmisi. Sa ütlesid, et sinu õpilased on teismelised, sellest ma teen vaikse järelduse, et umbes viies, kuues, seitsmes, kaheksas klass. Mina õpetan vanemad kooliastmed numbrites siis klassid s2 kuni S7, mis Eesti mõistes tähendab seitsmest kuni 12. klass. Nii et vanuses, mis nad siis on, 13 kuni 18. Hindeid paned ka, panen selles suhtes seal niisamamoodi millegagi mõõdetakse õppimise tulemust ja ja selleks on hinne, hindamine on 10 palli süsteemis ja kuus on siis esimene positiivne hine ja see kuus on siis 60 protsenti teadmisi, oskusi. Kas hinnete peale käib võistlus või et kas õpilase edukust määratakse hinnete järgi või kas hea hinde saamine on Euroopa koolis sama tähtis, kui ta on eesti koolis? Huvitav küsimus. On natukene laiemalt filosofeerimist selles suhtes, et kas õpilased õpivad hindele või, või kes soovib või kelle jaoks on see hinne oluline. No selle küsimuse tagamaa, võib-olla see lõputu koolide edetabelisse seadmine, et mitmendal kohal üks või teine kool, missuguses aines on? Jah, et kui seda edetabelipoolt vaadata, siis selliste hinde panemise või saamise või nõudmise survet ma ei tunneta. See, kuidas hinded kujunevad, selle eest vastutab õpilane ja siis kamina õpilane peab ära tegema oma tööd. Ja poolaasta lõpuks kujuneb siis kokkuvõttev hinne, et ei ole mitte igal veerandil kokkuvõttev hinne. Vahepeal on küll vahehindamine, et kui ma paneksin täna väljapoolaastahinde sisse, hinne oleks see, et see on selline suunav hinne, näidata milline olukord, vahehinne, näidata olukorda. Aga hinne tuleb ikka, kujuneb poolaasta lõpuks. Ja S viiendast alates on ka eksamid iga poole aasta lõpus, need kujuneb ka eksamihinne suuline, ei, kirjalik eksami hinne ja siis on justkui need jooksvad hinded. Et näidata sellist igapäevahindamist, et no näiteks tunnihinded võivad anda kokku üheksa ja eksamihinne on siis äkki kaheksa või 10 või samamoodi üheksa, et et on nagu kaks sellist paralleelset hinnet. Ja s neljandas ehk siis Eesti mõistes üheksandas klassis ka jälgitakse A hindeid ja B hindeid, et vahepeal on kohustus teha selliseid natukene suuremaid ja mahukamaid kontrolltöid. Millest kujunevad, seisneb bee hinded, et siis tulebki tunnistusele K2 hinnet üksinda on see, mis näitab seda igapäevatööd, kuidas tundides mõne vastamise hinne kujunenud on, aga siis see teine hinne p hinne näitab siis just neid konkreetsete testide hinnet teistmoodi veidikese süsteem. Et Eestis võib-olla paralleeli saab tuua, et kooliti on erinevalt, et aga et kas siis on need arvestuslikud hinded ja mitte arvestuslikud hinded ja siis tullakse ja pannakse arvestuslik, mitte arvestuslike hinnete pealt Eestis kui üks siin aga et siis meil on kaks imetleda nende arvestuslikud hinded ja siis need. Ehk need p hindad või eksamihinded ja siis need tunnihinded ehk ka hinded. See on hindamise puhul teistmoodi. Aga eks ma usun, et ikka hinnatakse. Või antakse hinnangud õpilased tulemustele selle järgi, et kas tal on 10 või üheksa või kaheksa, et eks see vist on natukene normaalne, et number on kurimõõdik, et, et saab vaadata, et number on kaheksa, et siis kas on hea või halb? Kuidas siis on selle valdkonnaga, mida meil siin nimetatakse kodu ja kooli koostööks, ehk lapsevanemad ikka sageli ütlevad, et see on asi, mida peaks kool lapsele selgeks tegema, talle ära õpetama ja sama asja peale ütlevad õpetajad, et see on nüüd küll koduülesanne. Missugune on sinu läbisaamine oma õpilaste vanematega, kui palju nemad sinu töö vastu huvi tunnevad? Vanematega on olnud selle esimese poolaasta jooksul kokkupuude täiesti olemas ja selliseid elementaarseid e-kirjavahetusi on ka olnud, et, et me kirjutame, kuidas olukord on, kuidas kodu saaks teha nii, et õpilast toetada ja motiveerida. Selliseid kirjavahetusi on, et, et loomulikult tunnevad vanemad huvi. Ei ole nüüd drastilisi erinevusi eesti, lapsevanema või Euroopale seal vanema osas, et ikka oma laps ikka tunnen huvi, oleks siis mõeldamatu, et ei tunneks. Ei ole nii, et saad õhtul pool üheksa hommikul pool seitse e-kirja, et miks mu lapsel on selle töö eest pandud see hinne ja millal ta saab järele teha. Panen lihtsalt Eestis kuuldud õpetajatelt kurtmist, et privaatsust hakkab väheks jääma ja ma pean olema mis tahes tänapäeval mis tahes kellaajal valmis aru andma, miks ühel õpilasel on seis nii või teistsugune. Siin on jälle Eestis on üks võluv, võluv süsteem mis seda soodustab, sellise idee kirjavahetusi seal e-kool ehk millest ma tunnen võib-olla natuke Belgiast puudust Brüsselist puudust just sellest e-koolist, et sellist, sellist tugevat trumpi või tugevat süsteemi nagu e-kool on, sellist meil seal ei ole, ei ole sellist süsteemi, kus me paneme kõik hinded, kuhu me kõik tunnid niimoodi sisse kanname. On olemas omamoodi süsteem, kuhu kantakse sisse puudumised ja lõpphinded ja registreeritakse tund aga sellist tunni teemat või siis just seda koduse tööde jälgimist või hinnete jälgimist, sellist asja, sellist lahendust ei ole. Nii et selles suhtes võib-olla see kaitseb natukene õpetajat, no see on naljaga pooleks, aga et võib-olla see kaitseb natukene õpetajate, et lapsevanem ei tea, mis hinde laps on saanud, kui laps talle seda kodus ise ei räägi, nii et see võib-olla jällegi mitme otsaga asi. Aga mida ma nagu märkan, on see, et kui ma teen mõne tunni töö ja näiteks töö ei lähe õpilasel kõige paremini siis ega ei ole ka sellist otsest kohustust, et ta peab selle ebaõnnestunud töö järele tegema. Või kui ta puudub, et, et see on selline kokkuleppe küsimus, et kas ta teeb selle järele või ta ei tee seda järele? See on küll minu jaoks natukene teistmoodi, et, et sellist järelvastamist, pinget või survet. Mul ei ole. Ja võib-olla see on ka sellest tingitud, et me paneme poolaastahinde, mitte ei pane iga veerand hinnet, et ma ei pea neid, ei ole kohustus töid teha nii palju, et Seitsme veerandi nädalaga tuleb saada kolm arvestusliku hinnad kokku ja selle põhjal hinne panna, et selliste tööde tampi pole nii palju taga, et on aega natukene rahulikumalt võtta, on aega, protsessi, seda õpetamise õppimise protsessi natukene pikendada ja teha selline kokkuvõttev test või töö alles siis, kui on tunda, et kõik õpilased on nüüd selleks valmis. Et sellist liigset kappamist või tormlemist ma nüüd ei tunneta, võib-olla seal on, seal on nüüd neid mitu asja koos mitu aspekti koos, et lapsevanemal puudub, see on ülevaade. Sellepärast ei tule ka kurikirja, et miks on see hinne ja kas ma saan selle järele vastata. Need on jah, sellised huvitavad nüansid võid olla. Kuulan sind ja mul tuleb meelde, mismoodi Soome ja Rootsi tööle läinud arstid ja medõed ütlevad, et see ei ole niisugust metsikut tüüta b et lähed esimene kuu mett, tõde nagu ta ei oska nagu kohe ollagi, sest et kui ta oleks mõnes Eesti haiglas tööl, siis tal oleks 100 ülesannet kukil, aga seal tal on aega oma päeva planeerida, et et see on muuseas asi, mis torkab silma nende eestlaste jutus, kes on natukenegi kusagil mujal töötanud oma erialal, kui Eestis. Ega ma küll ei andnud nentima, et tõepoolest aega näib rohkem olevat, et ütleme niimoodi, et kui kell 16 10 lõpeb üheksas tund, mul lõpeb tundidega päev lõpeb 16 10 et ei ole tarvidust viibida väga palju kauem tööl. Ja samas on aega kuidagi piisavalt, et tööasjad jõuab ära teha, tööl ei ole pidevat sellist kodus töötamist kuidagi laupäevad ja pühapäevad natukene vabamad, kuigi jah, selles suhtes ikka tundide ettevalmistamine, läbimõtlemine, see käib ikka peas kogu aeg, et see, see on paratamatult, et see tuleb nagu mõelda, et olgu, järgmise nädala teisipäeval teen selle klassiga seda ja, ja siis nagu mõte liigub, et ahah, et mis ma selleks tegema pean ja käib, selline ajutöö on ikka, aga sellist tohutut töötampi küll ei ole. Kui ma võrdlen oma eestipagasit ja tõepoolest meditsiin Eestis õpetajana töötades vahepeal lugeda kokku, palju mul nädalas töötunde on, sest ametlikult on kõikidel paberitel kirjas, et õpetaja koormus vist on 35 koma muidugi 35 tundi, et see on nagu see, et kõik peab mahtuma. Reaalsuses oli see alati 55 70 tundi midagi sellist, et topelt jah, et korra vist mingis haridusministeeriumi uuringus testime, ütleme mingis mingis haridusministeeriumi uuringus ma osalesin, kus ma pidin panema kirja oma ühe nädala töötunnid. Ja see ajatabel algas esmaspäeva hommikul kella kuuest, aga mina olin siis kella kolmest alates juba kirjandeid parandanud, et mul ei olnud nagu mul ei olnud nagu kuhugi kirjutada seda tundi, sest seda ei olnudki graafikus. Aga tõepoolest, et jõuda valmis, oli neid hetki, kus tuli tõusta öösel kell kolm öösel ülesse kirjandi rahulikult ära parandada, et 12.-le klassile need kätte anda või midagi, et Eesti õpetaja seda nüüd väga raske öelda, aga et eesti õpetaja teeb meeletult palju tööd tänamatult palju tööd ja ta teeb õiget tööd ja väga tagasihoidliku tasu eest. Seda on väga alus öelda, et, et kuskil on mõra. Aga kas see on rahvuslik loomus, et hästi, see kraav tuleb ära kaevata ja eks me selle kraavi ära kaevame, ükskord tuleb see Vargamäe üles ehitada, aga noh, mis hinnaga seda tehakse. Lubadust tõsta palka 60 eurot või 56 eurot miinus maksud. Kas see on nüüd see, mille eest peab väga palju töötama, eesti õpetaja töötab palju ja Ma arvan, et Eesti lapsevanemad ja Eesti üldsus peaks olema väga uhke oma õpetaja üle kes on valmis panustama noore arengusse. Nii palju aega. Ma olen aru saanud, et mujal maailmas seda ei tehta. Olen kuulnud selliseid lauseid, et just nagu rahvuskoolidest, et et kui eesti õpetaja läheb 20.-st augustist kooli tööle aastat ette valmistama, siis võib-olla välismaa koolide õpetajad küsivad, et aga mis te teete seal nii vara, laps ei ole ju, mis te teete koolis, kui seal ei ole õpilasi? Natukene nüüd on selline delikaatne teema või natukene problemaatiline teema. Aga eesti õpetaja teab, palju, oskab palju ja töötab meeletult palju. Saates Kajalood on täna külas eesti keele õpetaja Edward, kes praegu tööl Brüsseli Euroopa koolis, Brüsseli teises Euroopa koolis. Aga räägime nüüd sinust. Kuidas sa otsustasid oma elukutse valiku, kas sul oli omal koolipõlves väga hea emakeeleõpetaja või sul olid endal kirjanduslikud huvid, mistõttu sa rohkem lugesid, sealhulgas ka eesti kirjandust või, või kuidas see elukutse valik tuli. Elukutse valik tuli väga huvitavalt. Mingil hetkel ma tajusin, et ma õpin ainult neid aineid, kus kohas oli hea õpetaja, seda ma olen takkajärgi aru saanud, et kus oli igav õpetaja, ega me seal ei pingutanud, aga olid mõned korüfeed, kelle tunnis tuli alati käia, kelle tunnist puudumine oli justkui lubamatu nagu iseendale, lubamatu. Ja õppeaine pidi olema viis, see õppeaine peab olema viis ja see lihtsalt oli ja see ei olnud nagu otseselt aines seotud, et, et ei olnud nüüd niimoodi, et see peab olema ainult keel ja kirjandus. Muidugi keel ja kirjandus olid ka ühed nendest indikaatoritest, minu jaoks aga oli ka teisi aineid. Aga lugu on selline, et 12. klassi lõpus, kui oli vaja teha eriala valikuid riigieksamid olid ammu kõik juba valitud siis Tallinnas oli teeviida mess Eesti näituste messikeskuses ja see oli vist veebruarikuus sel aastal, kui ma lõpetasin, aasta oli siis 99. Ja ma olin käinud põhikooli Ma arvan, kaheksandast klassist peale koolidest kogu aeg ju õpilasi viidi teeviida messil, et nii nüüd kõik lähevad ja ja kogu karjaga ja igal aastal olin ma saanud sealt hunniku pabereid, me kujutame ette messikeskus. Me jalutame ringi, väga palju bokse, iga boksi juures seisavad kenad noormehed, kaunid tütarlapsed, kes jagavad pabereid, tulge meie kooli, tulge meile meile kooli ja igal aastal ma võtsin ikka kõik need paberid vastu ja sama targalt manek kodus ahju ette tõstsin ja ega ma neid paberit kodus ei lapanud, see on kogu see varasem süsteem. Ja ma mäletan, kui ma astusin seal lauluväljaku peatusest bussi pealt maha ja ma hakkasin siin Eesti näituste messikeskuse poole jalutama. Ja siis mul aju töötas, vaatasin Merdi, mõtlesin, aga mida ma sinna lähen? Kas ma tõesti nüüd lähen, ma võtan terve hunniku neid pabereid ja tõstan kodus ahju ette? Mis ma teen nendega. Ja siis ma mõtlesin hästi selleks et midagi nüüd leida, ma pean välja mõtlema, mida ma siis konkreetselt sealt tahan ja hakkasin välistama valdkondade kaupa, mida ma ei taha, mida ma ei taha põllumajandusjäi ära, majandus jäi ära. Ja nii edasi. Mis ärijuhtimine ja õigusteadus, mis olid väga populaarsed sel ajal? Jäid paraku ära jah, et ja siis alles jäi see, et olgu, mis siis, tuleb hakata õpetajaks. Et see ei olnud nagu mitte nüüd see, mis alles jäi, vaid ma mõtlesin pigem niimoodi, et mida ma teha ei taha. Et mida ma teha ei taha, et kus ma ei näe enda potentsiaali. Ja siis ma mõtlesin, et hästi ma siis peaksin hakkama õpetajaks, see on huvitav. Ja siis ma mõtlesin, et mis eriala, et algul oli see õpetaja, aga mis siis eriala on ja hakkasin siis välistama seda väiksemat ringi, et lükkasin kõrvale, bioloogia, lükkasin kõrvale ajaloo lükkasin kõrvale matemaatika ja nii edasi ja siis jäi, et noh, et see vist siis on eesti keel ja kirjandus. Ja astusin sealt väravatest läbi Tallinna Ülikooli või siis toonase Pedagoogikaülikooliboks oli kohe paremalt esimene. Astusin sinna boksi, ütlesin tere. Ma soovin saada eesti keele ja kirjanduse õpetajaks, mida ma teadma pean. Ja tütarlaps ütles, kes mind seal vastu võttis, boksis ütles, väga tore. Andis mulle sellise tillukese taskukalendri, nagu nad ikka on Tallinna Ülikooli taskukalendri tõmbas sinna ringi ümber ühele kuupäevale, see vist oli 18. märts midagi sellist ütles siis on Tallinna Ülikooli avatud uste päevad, siis on eesti filoloogia osakonna avatud uste päev ka. Minge sellel päeval sinna kohale ja saate kogu täpsema info. Ja niimoodi ma sealt messilt ära tulin, ma tegin muidugi selle kohustusliku tiiruga, vaatasid, mis oli, aga ega rohkem ei olnudki. Et seeläbimõtlemine sündis, minnes teeviida messile ja küsimusega endale, et aga mida ma sinna lähen. Kas mul on vaja neid pabereid, seda hunnikut pabereid, mille Mahju ette tõstan ja võtsingi väikese märkme selle kalendri, mis ma sain ja käisin pedagoogikaülikoolis avatud uste päeval ja Toomas Liiv, professor Toomas Liiv tegi meile ekskursiooni, rääkis, mis elu on lõpetatakse, tegi oma nalja ja noh. Nii ma sinna läksingi ja, ja isegi kui me ülikoolidesse kandideerisin. Mõnes mõttes on see paratamatu, et keskkooli lõpetaja gümnaasiumilõpetajad Nad proovivad igale poole, kandideerivad mitmesse ülikooli ja siis mõtlevad, et katsetavad ja nii see on ka mõnes mõttes hea, aga mina mõtlesin siis hoopis teistpidi. Et olgu, et ma proovin eesti filoloog esse ja ma tahtsin just Tallinnasse, sellepärast et Tallinnas oli eesti keel ja kirjandus koos Tartus olid need eraldi, aga Tallinnas on see koos. Et kuna ma ei osanud valida, kas eesti keel või kirjandus seal nüüd konkseks, et eesti keelt ja kirjandust ei osanud nende nende vahel paide, siis valisingi selle, et Tallinnas oli koos ja ma saan õppida, tahaks kohe ja esitasin oma paberid ja sain sisse. Mingid B- või C- või D-varianti ei olnud, et kui ma nüüd ei saa sisse, mis ma nüüd siis teen. Ma ütlesin, eks ma siis vaatan, mis ma teen. Nii et selline lugu. Kuidas õppida õpetajaks. Jah, aga koolisüsteem, mida sa olid tundma õppinud 12 aastat, see oli sulle täiesti selge, kaasa arvatud koolitüdimus, mis tabab mitte ainult õpilasi, vaid ka õpetajaid. Kogu see niisugune natukene, et peab ja hästi raamides ja see ei hirmutanud sind. Sa ju nägid õpetajate tööd iga päev. Sa nägid, missugune õpetaja oli särasilmne, missugune oli läbi põlenud või sa ei teinud sellest välja. Ma ei läinud õppima eelarvamustega, mul ei olnud ühtegi eelarvamust, teadsin, et ma tahan saada õpetajaks siin Pedagoogikaülikooli õppima ja teiselt kursuselt läksin õpetajana tööle, see oli nagu see, et ma tahan saada õpetajaks, et et ei, ma tahan saada eesti keele ja kirjanduse õpetajaks. Ma ei seadnud endale võIts illusioone, et kõik mind ootavad, et lapsed on alati inglid ja ma ei matnud oma ideid mudaga, et noh, et see on vastik. Et kui ma oleks võib-olla niimoodi mõelnud toona. Ma arvan, et siis ma ei oleks ka praegu õpetaja, sellepärast et ma ei lähe ju hommikul tööle selliste tunnete või emotsioonidega, et issand, kui vastik. Ma vist ei ole kunagi läinud kooli tööle mõttega, et täna on üks vastik päev või, või jälle on need vastikud lapsed. Ei, see ei ole see, see ei saa ju nii olla. Ei saa ju niimoodi niimoodi seal tööd teha, et raadioajakirjanikuna ka ju ei mõtle, et ma pean nüüd sellega intervjuud tegema, oo õudust või arst ka ei saa ju valida, millist haiget ta ravib. Ei ole ju niimoodi, et lõikan poole skalpelliga või ei tee täislõiget või ma ei tea, ei saa nii olla, ma ei saa töötada õpetajana, kui ei meeldiks, kui ei meeldiks töötada noortega või teha nii, et oleks hea ja vahva. Loomulikult võib-olla alati võib-olla nõme ja vastik ja halb õpetaja. Ja tõesti huvitu õpetaja, huvitu, õpetaja oleks küll kuritegu, see õpetaja, keda ei huvita, mida õpilased tahavad, mõtlevad või vajavad. Sest noh, loomulikult on, igas erialas on on neid teemasid, mida võib-olla esialgsel mõtlemisel tekib tunne, et aga miks me seda õpime, miks me õpime vält vaheldust keda huvitab ütte koma, aga, aga siis see ongi nüüd see õpetajaoskused, et iga ka ebahuvitava teema võib teha nii huvitavaks, et, et see meeldib kõigile. Ja see ongi, see ongi see ongi kunst. Praegu Brüsselis. Ma olen tajunud seda pedagoogika, universaalsus või seda pedagoogilise metoodika universaalsest. Just nimelt niimoodi, et meil on kohustus pakkuda välja üks tund nädalas, kus me oleme valmis asendama. Mis on tunniplaanis, märgin ära, kus on minu asendustundi, et ma pean olema alati valmis selleks, et selle tunni ajal ma asendan. Ja minu esimene asendamist kogemus oli teadustund. Tanja nimetus on inglise keeles Science, et see minu jaoks tähendab see, et seal on natuke füüsikat, seal on natuke keemiat, seal on natuke bioloogiat, et selline loodusõpetuse või teadustund. Ja minu esimene asendamis kogemus oli see, et ma andsin rootsikeelsele rühmale teadust. Rootsi keelt meil nii palju ei räägi, et ma võiksin anda teadust. Tund oli keemia. See tähendas seda, et ma sain tabeli sellega, mis tunnis teha tuleb. Ma sain aru numbritest ja siis oli seal hunnik tähekombinatsioone, Mendelejevi tabel. Ei, see on Mendelejevi tabel, see oli tähekombinatsioonid olid siis kas lehekülg või harjutuse number või no midagi sellist, eks seda, mis nad täpselt on, sellest ma paraku aru ei saanud, mul olid ainult need numbrid ja hakkasime siis noortega tööle. Seletasin ära, et miks ma seal olen, mis me täna teeme ja andsin neile ette sellesama koodi. Ütlesin Ma ei tea, mis see kood tähendab, aga murrame need lahti. Noorte jaoks oli see väga selged, ahned on harjutused, need on leheküljed ja kõik hakkasid tööle. Ainult võib-olla see küsimus oli, et kui nad niimoodi iseseisvalt vaikselt töötavad, et, et kas nad võivad klapid kõrva panna, niimoodi süüvida ja vaikselt muusikat kuulata. Kuna mul ei olnud korraldust või keeldu, et nad ei tohi seda teha, siis niimoodi nad oma neid ringe, mis seal keemias on aatomituuma, ümber neid ringe määrasid, neid kihte lugesid ja, ja lahendasid mõnuga tööd ja jalutasin aga klassis ringi ja küsisin, et kas saate hakkama, kuidas on, vahepeal oli mõni küsimus või probleem, siis hakkasime uuesti, vaatasime, mida me tegema peame ja ja siis ma tajusin küll pärast, kui ma selle tunni lõpetasin. Et just, et pedagoogika universaalne. Oluline on oskus panna inimesed tööle, tulemuslikult mõtlema. Ja see toimib, see töötab, et võib-olla ei olegi vahet, mis õppeainete õpetaja annab, vaid oluline on see, et õpetaja peab oskama õpetada niimoodi et noored töötaksid, sest hea tund on ju alati see, kus noorel on selg higine, mitte õpetajal. Mida rohkem saab teha õpilane, seda vähem peab tegema õpetaja. Õpetaja peabki andma neid ülesandeid, et õpilane teeks tööd. Sest kelle jaoks on kool õpilase jaoks mitte õpetaja jaoks. Vaata, kuidas sa kirjeldasid meile üksipulgi, kuidas õpet taia õpib pärast seda, kui ta on ammu kõrged, koolid lõpetanud ja ma arvan, et võib-olla 15 aastat koolis töötanud õpetajana, mida sa oled veel õppinud, töötades Brüsseli Euroopa koolis isiksuse täiendamise mõttes ametioskuste täiendamise mõttes. Ma olen õppinud seda, kui oluline on sõna. Ja nüüd on ka see võrdlus, et mida ma eesti koolis õpetasin Eestis ja mida ma õpetan praegu Brüsselis. Ma töötan palju rohkem sõnavaraga sõnavaraga selles suhtes, et kuna neil on õppeained, on ju teistes keeltes prantsuse, inglise keeles ja eks see on ka elu, et Eesti keel on noortel sageli ainult kodukeel võib olla söögilauakeel ja, ja see on ka kõik sellise sõnatasandil ma töötan palju rohkem. Ja ma teen seda täiesti teadlikult niimoodi, kui meil tuleb sõna, siis me hakkame ennustama, mis see sõna on just vahetult enne vaheajale, nüüd tulekut või puhkusele tulekut, lugesime Faehlmanni Koit hämarika ja sõna mõrsja. Ja hakkasimegi leiutama, mida võiks tähendada mõrsja üks noor, kes jutustas seda lugu, kasutas neid sõnu ja ma hakkasin kohe küsima. Mõrsja, kes mõrd ja nüüd siis on. Ja hakkasime leiutama, kes siis on mõrsja. Kas võid tänaval meile vastu tulla, kus me teda kohata võime, kes ta üldse olla võiks, milline ta välja võiks näha, kes on mõrsja. Ja siis Koit ja Hämarik, kas hämarikonda poiss või tüdruk selles loos? Millal see hämariku aeg on, mis kellast alates me saame öelda, et see on hämarik, mis kellast alates on koit või hoopis teisest valdkonnast, et sõnamaardla või, või väljendeid liivale kirjutama, sõelaga vett kandma, mida sellised kujundlikud väljendid tähendavad. Ja huvitav on ka see Need, noored, kes on kauem elanud seal eriti nüüd vanemates klassides, et kui nad tahavad diskuteerida minuga, siis nad, et ei tea eestikeelset sõna ja nad üritavad seda tõlkida teise keele vahendusel. Ja samas ka, et, et ma ei anna neile ju vastust ette, mida see sõna täpselt tähendab vaid ümber nurga katsume jõuda sõnani sünonüümide kaudu, et sellist tõlkimist ma näen ka tundides. Ja see on jällegi selline huvitav, see on natuke hirmutav. Samas on see paratamatu ja samas on huvitav niimoodi tööd teha. Ja mida ma veel tajun, üha rohkem. Brüsselis töötades on see, et ma ei õpeta ainult eesti keelt ja kirjandust. Vaidma õpetan Eestit selles suhtes, et mis on Eesti kõrgeim mägi. Millal lahkuvad rändlinnud, millal õitseb toomingas. Mis on sügavaim järv? Milline on Eesti suurim linn? Ajalugu, geograafia, ühiskonnaõpetus, kes on kultuuriminister ja nii edasi, et mis iganes Eestit puudutavad küsimused, mis on Eesti kuulata radiojaam milline on suurim päevaleht ja nii edasi, et see Eesti õpetamine on palju suurem kui ainult koma või käänamis õpetamine. Muutund ei ole enam nii palju keele kirjanduse keskne, kui ta oli Eestis selles suhtes, et Eestis koolis ju kõik ained töötavad, sa elad selles kultuuris, elad selles sõnasüsteemis sees, elab nendes tundides sees ainetes, sest sõnavara, teadmised kõik areneb. Aga seal ma töötan just nimelt selle ka taustateadmiste loomisega tulebki ehitada seda taustateadmiste. Muidugi, mõnes mõttes väga huvitavas mõttes on noored teistsuguse silmaringiga minu üks mõõdikuid, mõõdik, vanemas kooliastmes on alati see, mis kirjanditesse sisse pritsib, ehk mida ma kirjandites lugeda võin, need ained toetavad minu õppeainete, et kas mis iganes globaliseeruv maailm, füüsika ja nii edasi, kuskohast õpilased näiteid toovad, järelikult need ained lähevad korda. Ja tõeliselt huvitav lugeda kirjandeid, kus analüüsitakse või tuuakse sisse probleemid Kongo iseseisvumisest. Minu jaoks tähendab aga samas väga imetlusväärne, et noored teavad Kongost palju, aga Belgia, Belgia, Kongo Kongost ei tule ja, ja see samase Kongo Kongo temaatika. Et nad teavad sellest rohkem, aga loomulikult nad õpivad seda koolis, nad teavad sellest palju rohkem kui Lembitust või esimese detsembrimässust 1924. aastal või balti ketis. See ei ole nagu see teema, aga, aga ongi nagu huvitav, et nad mõnes mõttes nad teavad kuidagi rohkem. Aga jällegi teises suhtes, eks ole, võib-olla sellise Eesti mõistes tahaks, et noh, peaks natuke seda Eesti poolt ka ja siis ongi see eesti keele kirjanduse tund natuke rohkem ajaloo, tund, loodusõpetuse tund, ühiskonnaõpetuse tund, geograafia tund, vajadusel keemiatund. Et kõik need teised ained tuleb sellise eesti nurga alt sättida minu tundi kuni mõtlen selge. See on väga huvitav, sa saad õpetada palju rohkem, kui on keel ja kirjandus, mida sa õpetasid Eestis, aga tegelikult vastutus on muidugi ka palju suurem, enne kui sa hakkad seda kommenteerima. Tahaks veel nii paljudest asjadest rääkida, kui sa ütled, et sul on nädalavahetused vabamad, kui olite õpetajana olles Eestis. Kui palju sa oled saanud käia Brüsseli kunstimuuseumides, nendes vanavara poodides, mis on täis Aafrikast toodud maske ja igasuguseid rituaalsed esemeid, kui palju seal on olnud mahti õppida näiteks flaami või ballooni keelt, kas sa oled saanud sõita Brüsselist välja näiteks väga hea rongiühendusega Pariis, et käia seal teatrites ja muuseumides, kuidas sa täidad oma nädalavahetused? Üldiselt mul on olnud juba Eestiski elada sellise reegel, kirjutamata reegel mul iseenda jaoks, et kord nädalas tuleb teatris käia ja seda ma testi jälgin ka seal, et kord nädalas ma käin teatris. Seal on ka muuseas, Brüsselis on väga aktiivne eestlaste seltsielu, et ma väga hindan neid aktiviste, kes kutsuvad eesti teatri truppe Brüsselisse. Nii et selles suhtes mul on rõõm tõdeda, et võib-olla mõnda etendust ma poleks Eestis vaadanud, teatris, aga seal. Ma läksin seda vaatama sellepärast, et toodi koju kätte. No kus sa jätad kodumaa karjed vaatamata, kui see kohale tuleb? Ei saa nagu vaatamata jätta. Aga jah, et kord nädalas teatasime, ikka püüan käia. Ja korra isegi oli niimoodi, et mul ei tahetud piletite anda kassas sellepärast et öeldi, et see on prantsuskeelne etendus ja kui prantsuse keelt väga vabalt ei valda, siis etendus põhineb ainult tekstile. Olete te kindel, et te olete õiges kohas ja mina ütlesin, et jah, ma olen kindel, et ma olen õiges kohas ja mina tahan seda piletit saada, mina tahan seda etendust näha sellisi Santiigonalise, mida ma vaatama läksin. Et selles suhtes skulptuur ikka jagub. Ja noh, muidugi Brüssel on sellise asukoha peal, et tõepoolest rongiühendus Euroopa teiste punktidega on täiesti pooleteisttunni kaugusel olen sattunud Amsterdami ja Rotterdami ja ei ole, ei ole probleem sõita Brüsselist välja nädalavahetuseks ja meile tehti ka väike belgia kanalite tuur ja Euroopa kultuuripealinna külastasime sügisel see siis oli õpetajate selline sügisreis ja näidati meile, mis elu siis väljaspool on. Nii et ka see kuulub asja juurde. Mis on sinu koolivaheaja maksimumprogrammis siin Eestis, mida sa tahad näha, kus sa tahad käia, mida sa tahad lugeda, või on sul kõik lugeris? Ma olen rohkem paberraamatu-usku, mulle meeldib paberraamat. Võib-olla ma olen natuke vanamoodne selles suhtes, aga aga ma tahan raamatut füüsilisel kujul hoida, seda näppu libistamist on päevad tihkelt täis, et siis tahaks seda head teksti. Aga eks see puhkus kulub lugemisele, magamisele, sõprade ja perekonna külastamisele, kinos, teatris, kontserdil, käimisele täiesti loovalt, kuidas kujuneb? Jah, see on ikka kulub, et vist ei ole siin nagu reeglid. Sest ma ei oska niimoodi öelda, et mis see siis peaks, nagu oleme siin sellist otsest reeglit ju ei ole, et, et nii nagu ikka puhkab, inimene teeb. No ma mõtlesin, et võib-olla sul on juba kõik e-piletid hangitud, teatrisse kontserdile. Teatrisse lähen küll, jah, ja kinos olen ka käinud, et aga et see ei ole selline paanika, et nüüd tulevad need asjad ära näha. Ja niisugune hakkab sinu elu olema, et jõuluks koju ja siis esimesest juulist esimese septembrini Eestis enamasti kui mitu aastat sõelunud niimoodi kujuneb. Euroopa kooli võetakse õpetajat tööle üheksaks aastaks, iga üheksa aasta tagant on vahetus pikemaid lepinguid ka üheksa aastat ei tehtagi. Et siis üheksa aastat ja see vist on, mõnes mõttes on see väga hea, et see hoiab vaimu värske ja sunnib vahetama. Et see on nagu hea. Kas üheksa aasta pärast sa tuled Eestisse kooli õpetajaks tagasi? Kuidas sulle praegu tundub? Või sa tajud seda maiust? No ma võin niimoodi, ma küll ei oska öelda, et mis me üheksa aasta pärast teen? Ega ma ju ei teadnud veel juunikuuski, et ma septembrist alustan Brüsselis, et selles suhtes ma ei saa niimoodi veksleid välja käia, et kus inimene on üheksa aasta pärast, et et milline on see riik või milline on see töö. Ja ma ei saa niimoodi öelda, et mis me üheksa aasta pärast teen selleks natuke liiga liiga pilvede järgi, viljasaagi ennustamine. On inimesi, kes terve oma elu planeerivad ette ja siis kramplikult hoiavad oma plaanist kinni ja mõnel õnnestubki realiseerida see, mida nad nooruses on paika pannud ja omale ette näinud. Võib-olla ma olen nii loovinimene, et ma ei oska nagu plaani järgi küll elada, et kas need inimene ongi plaanitäitja või me ju ei täida plaani, et me proovime oma elu sättida nii, et meil oleks hea tore inimestest Rõõmus meel. Teeksime kirega seda, mis meile meeldib. Ja tunneksime olemisest rõõmu. Õpetaja Edward, kes ma soovin, et, et sa saaksid järgmise üheksa aasta jooksul kirega oma tööd teha Eestit, õpetada Brüsseli Euroopa koolis, Eesti lastele. Ja et sära sinu silmades ei kustuks mitte kunagi siis kui sa räägid koolitööst ja õpetajatest. Täna oli Kaja loodimisel Eesti emakeeleõpetajate seltsi liige, vikerraadio ette heitluste üks eestvedajaid, emakeeleõpetaja Edward, kes küsitles Kaja Kärner.