Käsi, mille Magda mulle andis, ei olnud kerge ega raske Zoega külm, väike ega suur. See oli käsi, käemõõt ja mudel. Näidis, mille järgi vanajumal inimeste käsi teeb. Muidu ma ei räägiks siin Magda käest, kui sedasama kätt poleks mulle mitu aastat hiljem ulatanud see lapsega tüdruk, kes Roomas Santa Maria sopraminerva kiriku ukse eeskirjas ja võib-olla kerjab seal veel ka siis kui keegi enam ei tule selle pealegi, et ta oli kord tüdruk. Ühel külmal ja hallil jõulueelsel päeval läksin ma sinna kirikusse postkaarte ostma. Just sel hommikul oli tulnud telefoniarve, mis must-valgel näitas, missuguse meeletu summa ma olin kulutanud Eestisse helistamise peale. See summa oli Eesti riigi rahakoti jaoks tõepoolest liig ja selle tõttu tuli Eesti riigil loobuda uuest valgest meeste särgist. Ja minul tuli loobuda uue põlvkonna õhtukingadest, milleta teiste riikide abikaasad õhtul peale kella kuut seltskonda ei läinud. Jah, isal oli tõesti õigus, kui ta enne oma surma ütles, et vanajumal on suur naljamees. Sest just sel vaesel kurval hommikul lasi vanajumal kiriku trepitüdrukul minult raha küsida. Võtsin oma muret tõsiselt, nagu oleksin ma alles eile põhja poolt Alpe siia jõudnud. Maailm tundus mulle ülekohtune ja ma valasin oma meelegibeduse selle ettejuhtuva tüdruku peale välja. Kaebasin vigases itaalia keeles, et kust minulgi seda raha võtta on ja et oleks tore küll, kui keegi mulle ka vahel natuke annaks. Mille peale tüdruk sõna lausumata käe omale põue pistis ja põuest rinnalt mõned rahatähed välja koukis. Tema käsi polnud väike ega suur, kitsas ega lai, see oli käsi. Ja see käsi sirutas minu poole parajasti mõned kurvad rahatähed. See on tõsi, see sündis minu endaga, Santa Maria sopraminerva trepil 1998. aasta detsembris, kui Itaalias tarvitati alles liire, mitte veel eurosid. Võtsin need ihu soojad Liirid vastu, sest vastu võtmata jätta ei olnud võimalik. Sellel tüdrukul oli oma au ja uhkus. Andsin talle käe ja tundsin hetkeks tema kätt oma käes. Inimese luude haprust ja veresoojust. Nagu oleksin ma iseendale kätt andnud. Me ei öelnud midagi. Mei naeratanud. Nii sünge ja saatusliku ja sealsamas nii tühise asja juures nagu raha Polnud võimalik naeratada. Järgmisel päeval viisin talle roosiõie ja ümbriku ja ütlesin. Eco. Näe. Ta murdis roosiõie kohe osavalt varre küljest ära ja pistis juustesse, võttis raha ümbrikust välja, rullistav ilunult kokku nagu mõne vana aja pühakirjarulli. Pistis lipsti põue ja andis mulle kätt. Seekord me naeratasime. Elus oli muid tähtsamaid asju kui telefoniarved. Kui ainult oleks teadnud, mis asjad need on. Mina ei teadnud veel. Võimalik, et see tüdruk teadis juba. Sel viisil ühendas Magda käsi oleviku tulevikuga. Kange kiusatus on ütelda, et Magda käsi ühendas Berliini roomaga kuid see on juba näpuga näitamine puust ettetegemine. Kuid siiski alles siis, kui ma juba Roomas elasin, sain ma aru, miks härra Atspol mulle Magdat näitas. Härra ads, pool oli rahul. Ta arvas, et Magdalon mulle midagi teada anda. Ja et see, mis ma temalt teada saan, tuleb mulle ainult kasuks. Oli kokku lepitud, et Magda võtab meid, härrad Spoli ka sinna kaasa, kus ta niikuinii tihti käib ja kuhu ta täna just minna oli kavatsenud. Laps ootas kannatlikult, millal me minema hakkame. Tal oli käes seebimullitops ja teda ümbritses vikerkaarevärviline viirastuste parvmullid hõljusid vaikselt ümber lapse, nad ilmusid eimillestki ja kadusid teadmata, kuhu. Lapse kannatlikkus oli seesama, mida näeb tänaval ja metroos, kus lapsega tüdrukud istuvad, käsi õieli. Nende lapsed on nagu kompsud, nad ei virise, aga neil on silmad, mis siin saadavad veel siiski, kui oled juba rahva hulka ära kadunud. Magda polnud last ülearu uhkesti välja ehtinud, nagu härra ads polarvas oli talle lihtsalt ühe möödunud aegade madrusepluusi ja ühed selles kontekstis võrdlemisi ootamatud, kuid väga stiilipuhtad. Põlvpüksid õmmelnud tumesinist pluusi kraed kaunistas veinipunane pael. Kes on näinud vana filmi Surm Veneetsias, see teab, millest ma räägin. Kõik, kes mööda läksid, vaatasid teda nii, nagu poleks ta laps, vaid tegelaskuju, tatsio. Inimesed vaatasid teda nagu eest, ära libisevad igatsust nagu elavat pilti. Paistis, et laps oli sellega harjunud Polnud edevaks läinud. Ta usaldas inimesi ja saatis oma topsist nende poole seebimulle nagu õhusuudlusi. Ehk ta arvas nagu Eesti tuntud lasteluuletaja omal ajal, et meri on alati sinine ja täis varjatud kullateri on viimne kui inime. Sealjuures nägi ta välja nii lahke ja armulik, nagu kuuluksid talle joon ja kuningriik. Teda nähes tuli meelde mitte ainult Surm Veneetsias vaid ka sälynzeri roosisuu ja silmad. Rohelised. Hiljem nägin ma teist peaaegu täpselt samasugust last kondikesi poleerimas roomakingsepatöökojas mis oli ühtlasi ka luukerede paranduse töökoda. Mis tähendab, et igaüks, keda me kuskil juhuslikult kohtame ja kes meile meelde jääb, on märkija sõnum tulevikust. Mis märk või mis sõnum? Eks see selgubki tulevikus. Kas me sööma ka lähme? Küsis laps lootusrikkalt. Magda vastas. Ei lähe praegu, kiisu, sa just sõid jäätist. Me lähme täna Koko juurde. Sellest sõnumist sai laps tiivustust. Tema roosi suu kordas innukalt Coco juurde Coco juurde ning tema rohelistes silmades süttisid täht ja kuu. Järsku talle meenus midagi. Ta muutus murelikuks uuristes näpuga ettevaatlikult põõsaalust mulda ja küsis. Kas see ongi see, mis inimesele peale visatakse, kui ta on hauas? See jah, just see on muld, vastas härra ads pool innukalt. Kuid siiski õpetlikult. Muldtee erde sattus laps vaimustusse ja küsis seejärel tõsiselt ilma igasuguse seoseta. Kas me nüüd enam verd ei näegi? Kas nüüd näen ainult mulda? Magda puhus juuksesalgud näo eest ära, ei sattunud segadusse, vaatas meid oma selgete jahedate silmadega ja selgitas. Kiisul on vanad asjad veel meeles. Mul olid ju ennemalt žileti ja plaastrid kogu aeg kotis kaasas. Läksime kiisuga mõnda suvalisse peldikusse, siis ta oli veel väike, oli just rääkima õppinud. Aga näe, mäletab, kuidas ma ennast sületiga lõikusin. Seni kui veri välja tuli, siis kiisu naeris ja rõõmustas talle, veri väga meeldis ka muudkui nurus kallal. Tema, kunas Me peldikusse lähme ja kunas lõikuma hakkad. Aga kui ta niimoodi peale käis, siis mul läks lõikumise tuju üle ja ma ei tahtnudki siis enam ennast lõikuda. Paistis, et härra ads polile oli see lugu juba nii pähe kulunud et ta isegi ei vaevunud kommenteerima. Lisas ainult kuivalt ja pisut pilkavalt. Ja ma panin tähele, et ta Magdat teietas Ramsteinist, kulla laps seekord ei rääkinudki. Lõikumise juurde käis teil ju Rammsteini röökimine. Võib-olla polnud teie kõige suurem probleem mitte see, et lapsega tänaval olite vaid et peldikutes ei saanud Rammsteini kuulata. Magda selgitas püüdlikult nagu koolitunnis. Aga härra Atspol, te teate ju ometi, et mul oli pleier Der Walkman jääk, Rammsteini, ma võisin kuulata igas suvalises kohas. Ta lisas samal pidulikul pühapäevakooli toonil. Ma olen ikkagi uhke, et ma selle kõik välja kannatasin. Seda ma ei teadnud, et armid ära ega. Laps oli kuulanud sõna Rammstein ja drillerdas nagu metsalind rootes triimen, auh, Vaisserhaut, punased vorbid valgel nahal. Need read olid tal peas. Nende sõnade tume sisu ei läinud kuidagi kokku, tema selge ja puhta kooripoisi häälega. Härra Atspol pidas tarvilikuks mulle seletada. Magda jooksis kodust oma Egiptuse lihapottide juurest ära ja läks läbi kõrbe nagu Iisraeli rahvas. See pateetiline ja piiblimaiguline selgitus jättis kõik otsad lahti. Härra Atspoli vana Citlik, roheline Volvo oli pargitud paari kvartali kaugusele Aleksander platsilt ja sinnapoole me suuna võtsimegi. Kõige ees härra ads pool lapsega, kes jutustas ja seletas ja tema kannul meie Magdaga esialgu vaikides. Magda riietest tõusis kerget lavendli lõhna ja lavendlivärvi ta riided olidki. Mitte tavaline must Berliini univorm vaid udune, sinine, lillaka varjundiga, niisama uduse punasega palistatud. Tema kleidi palistus voogas, kui tuul puhus. Magda nägi välja nii, nagu oleks ta teel tuletorni juurde. Võimalik, et ta oli lapsele kunagi tuletornist rääkinud, talle tuletorni näidata lubanud ja sellest peale oligi iga nende päev teekond tuletorni juurde. Mis võisin mina sellest teada? Ma ei teadnud veel ju sedagi, et iga päev on viimane, et see, mis täna on, võib homme olla kadunud nagu aur ja suits. Magdale oli see sündinud. Ma ei tea tänini, mida härra ads pol talle minu kohta rääkis. Kuidas ta seda selgitas, miks me kokku saama pidime, kuid Magda seda igatahes imeks ei pannud. Paistis, et härra Atspolil oli Magdale palju ette heita. Igatahes kiitis ta teda ainult selja taga. Silma ees oli ta võrdlemisi kriitiline. Näiteks ütles ta talle saksa keeles. Teie laps kaldute äärmusest äärmusesse olete korra must ja korra valge, olete kahe poolega. Aga kui te need pooled kokku paneksite, saaks teie elust ilusa kirju kera. Sest inimese elu läheb sellepärast Vinta vänta ja ei hoia õiget kurssi, et on ühe poolega ja ilma tasakaaluta. Teine kera pool on alailma kadunud. Aga kui mõlemad pooled kokku aetakse, siis on inimene pääsenud. Mulle ütles ta eesti keeles vabandavalt. Ise, teine alles laps, aga näe, juba laps kaelas, toita. Minule ta pole usaldanud, kes isa on. Eks ta ise muidugi arvab, et isa on püha vaim, kes on talle ilmunud mõne Kreutzbergi kaagi kujul. Ja miks ta ei võigi olla. Vanajumala käes on kõik võimalik. Nende sõnade juures leidis härra Atspol lõpuks oma volvo üles, lasi Magdal lapsega istuda taha ja minul ette ning võttis suuna linnast välja Hamburgi poole. Polnud teada, mis asjus me sinna Hamburgi poole sõidame ja kes on kooko, kelle juurde me lõpuks jõudma peame. Mul oli kahju, et ma härra ads polimeeleheaks kaasa läksin. Sellel heledal suvepäeval oleks muudki teha olnud, kui koos võõra vaikiva tüdrukuga vanas umbses volvos istuda. Muidugi mõista ei olnud härra ads poliautos konditsioneeri. Magda ja laps sosistasid meie selja taga, nagu oleks tuul puulehtedes ahistanud. Siiani ei olnud Magda mulle veel mitte midagi peale tere ütelnud, kuidas iletist ja peldikutest Rammsteinis verest oli rääkinud siis ilma kellegi poole pöördumata tühjale õhule, prügikastidele, poe vaateakendele, taeva inglitele. Ta oli vait ja kinni nagu raamat, mida härra Atspol mulle sõidu ajal avas ja küllaltki lüntlikult Eesti keelde tõlkis. Härra ads, pol rääkis nii, nagu Magda polekski siinsamas meie selja taga istunud. Tema jutu järgi oli Magdal silmailu peale, olgugi et see tekiräbal, mis tal alles mõni aasta tagasi metroos kirjates ümber oli, küll ilus ei olnud. Härra ads poli kõige paremat ülikonda pidavat Magda väga inetuks ja olevat seda mitu korda ka otse öelnud. Aga see olevat härra Atspolile ainult tiivustuseks. Sellest saavad aru, et on õigel teel ja ei raiska tühja välise hiilguse peale jõudu ega raha. Kui ta iga aasta uue ülikonna ostaks, millega ta siis neid metroost välja toodud maa alt leitud lapsi järje peale aitaks. Pealegi olevat Magda arust ka Chaneli kostüümid väga inetud. Neid olevat kandnud Magda peenia kultiveeritud ema. See ema olevatki Magdale saatuslikuks saanud. Kui ema olevat ära näinud, et Magda last ära ei kaota, olevat ta Magdale peale käinud, et ta lapse kohe pärast sünnitamist sahtlisse paneks. Mis sahtlisse? Küsisin ma arusaamatuses ja just seda küsimust, härra Atskol ootaski. Kui ta seda küsimust kuulis, puhkes ta õitsele. Sest tema enda eestvedamisel kiriku eestvedamisel olid juba mitmesse linna tehtud lapse sahtlid kuhu vaene meeleheitel ema põis oma rinnalapse panna. Kohe, kui lapsuke kasti pandi, helises sees valveõe juures kell. Kohe võeti laps kastist välja, söödeti kui tarvis ja pandi puhtasse sooja voodisse. Härra ads, pool oli nende lapsesahtlite peale väga uhke. Need lapsesahtlid olid tema suur võit vanakuradi üle. Magda oli elanud alalises hirmus, et viimati ema kasutab ära seda hetke, kui ta magama jääb, paneb Snelli kostüümi selga, võtab oma kuldsete kett sangadega koti ja viibki lapse sahtlisse. Ja püüa siis tuult väljal. Isa olevat neutraalseks jäänud, olevat öelnud, et tema ei keela ja ei käse kedagi. Ja et kui ema on Magdat enne niimoodi kasvatanud, et nüüd on vaja lapsesahtlit, siis nüüd ema ise ka otsustagu. Metroos olevat olnud palju kindlam ja turvalisem olek kui kodus. Ema olevat lasknud Magdad politseiga otsida, kuid Magda olevat oma tüüpi muutnud ja politsei polevat teda ära tundnud. Isegi ema oma Shanelli Jakikesega olevat metroost teda otsimas käinud, olevat seisnud otse tema vastas, niiet Magdal jooksid külmavärinad üle selja. Aga ema polevadki näinud, et see on Magda. Keda ema Magda asemel nägi, ei tea mitte keegi. Magda olevat jutustanud, et tema lapsepõlve peale langes kookosAnelli vari. Sest peale kostüümide oli emal ka raamat kookosAnnellist ja see oli esimene raamat, mille Magda peale lugema õppimist läbi luges. Snelli valed huvitasid Magdad palju rohkem kui Chaneli riided. Eriti huvitas Magdat see, et need valed olid välja tulnud. Seda asja olevat Magda isegi härra ads poliga arutanud. Härra ads pole ka, arvas, et ega valed muidu välja ei tule, kui iseennast ära ei anna. Ikka ise peab vihje andma. Üle kõige olevat Magdale meeldinud kookosNelly sündimise lugu. Sünged ja mustad prantsuse metsad. Vilets haigemaja vaevalt hingitseb tuli, mis olevat ämmaemanda näole tontlike varje heitnud. Kui seal üldse ämmaemandat oligi. Sellest ei olevat Väike-Magda päris täpselt aru saanud, kas oli või ei olnud. Ta ei teadnudki, mis ämmaemand on. Aga jutu ämmaemanda Ast olevat seal olnud palju. Võib-olla neil polnud raha, et teda tellida, rääkisid temast muidu niisama. Kõige tähtsam olevat olnud siiski see, et sündimise juures viibisid kolm haldjat. Nende nimed olevat olnud teleriin, sabu ja mansett. Nimed on teada sellepärast, et nad olevat need kirjutanud vastsündinu mälusse. See olevat olnud nende kingitus. Härra Ats pool arvas, et see on päris kena muinasjutt, kuid seal oli oma mõju, jääd kingitus läks Magdale edasi, sest miks ta muidu õmblemise justkui õhust selgeks sai? Miks ta muidu härra ads polipüksisääri ja kuue varrukaid rahule ei jätnud ja neid pikemaks teha tahtis? Härra ads pole jõudnud ära imestada, et niisugune lõhkiste teksadega tuust nagu Magda metroos oli, nii peenikest näputööd oskab ja sellega omale isegi laulukooliraha teenida võib. Härra ads pool, kes oli omast arust alati kõigeks valmis selleks küll valmis ei olnud, et nõel Magda näpu vahel imet teeb. Anna talle aga kas või üks halja näotu karvane riidetükk kätte ja sa ei jõua ära imestada, missugune sonimüts või seelik kuke sealt välja tuleb. Kogu aja, kui härra Atspol mulle eesti keeles Magda minevikust ja olevikust, tema Bergangen Haitist ja tema keegen vaardist tema mälestustest ja kujutlustest jutustas, oli Magda ise vait. Ei sekkunud meie kõnelusse, kuigi ta väga hästi teadis, et räägitakse temast. Ta sosistas lapsega kiisuga ja laps sosistas vastu. Vahetevahel purskasid nad naerma ja panid käed suu ette ning see ajas neid veel rohkem naerma. Nagu öeldud, tõusis Magdast kerget, aga ainult õige kerget Body Shopi lavendli lõhna, mis ei püsi peal. Paistis, et see oligi Magda taotlus. Lõhnata nii nagu polekski lõhna, vaid ainult lõhna mälestus. Tal olid tennised jalas ja udusinine justkui luitunud ja pleekinud punaste palistustega kleit seljas. Kui ta oli näha, et tal võiks seljas olla ka midagi muud. Näiteks meeste triiksärk, kui nii kitsaid meeste triiksärke oleks olemas või must lehviv kleit mustade pitsidega ja mustad säärikud. Sest nii oli härra Atspol teda näinud ükskord laulutundi minemas ja oli selle nähtuse üle väga imestanud, sest tema meelest rikkusid säärikud kleidi ilu ära. Sinipunakleidike päikesest pleegitatud hobusesaba läbipaistev nahk, vasekarva ripsmed. Kõik see süütu väline atribuutika oli justkui millegi hoopis muu varjamiseks mida õieti varjata ei saanud, sest see paistis iga kord, kui Magda silmad üles lõi. Need silmad olid üleliia selged, nii selged, et nad muutusid läbi lõikavateks. Need silmad olid midagi näinud, oskasid silmapilkselt inimese ära mõõta, välja lõigata ja tükkidest kokku traageldada. Magda ei olnud kogemata ega juhuslikult metroost elu ja tervisega pääsenud. Võimalik, et ta oli seal õppinud midagi oma elukera kahe poole ühendamise kohta ja selle kohta, kui kerge on kaotsi minna. Annad elu raskusele korraks järele. Jäädki uskuma, et elu on raske ja kukudki maha ja veered kapi alla tolmu sisse. Paistis, et elu kergust oli Magda õppinud oma noore elu kõige raskemal ajal jääd härra ads, pool hindas seda raskust ja seda kergust omaenda mõõdupuu järgi. Täpselt niisama nagu minagi.