Koju jõudes nägi Esta, et ukse taga ootab teda vend Vahindra. Vend Vahindra oli eesti rahvusest lammaist passi järgi Karl Tõnisson, kes ennast lamaismi Baltimaade piiskopiks pidas. Esta suhtumine, vend Vahindra, see oli skeptiliselt uuriv. Eemale tõukavalt mõjusid vanamehe pruun hõlst ja harituse ilme puudumine. Kuid teisest küljest äratas imetlust asjaolu, et mees käis aasta ringi paljajalu ja jooksuvõistlustel jooksis noortega kaasa. Ta ei saavutanud küll kunagi esikohta ja tükk maad enne finišit aeglustas sammu, et rohkeid mahajäänuid mööda lasta. Vanamehel olid ilmselt tugevad kopsud ja sportlase võimed. Ta oli ista lõpetanud budistlikke lõdvestus ja endasse süvenemise harjutusi ning jutlustanud mingisugust udust Nirvana õpetust, meelerahu saavutamisest, mis osutus praktiliselt kasulikuks. Kerjusmunga neelab Vahindra tuli endale külla selleks, et saada suutäis rukkileiba. Been normal, mida tartus küpsetati, täheldas seda küll peen normaalaga tundus maailmavaatelt olevat omapärane isiksus kes oli kõik olemasoleva mõtestanud idamaise värvinguga tervikuks. See ei olnudki nii naeruväärne, kui esimesel silmapilgul paistis. Vend Vahindra unistuseks oli audientsi dalai-laama juures Tiibetis. Kui lesta kord küsis, millises keeles Tõnisson saaks vestelda. Dalai-laamaga oli vend Vahindra vastanud. Tiibeti keelt ma enam ära õppida ei jõua. Aga dalai-laama laseb külalistele teed pakkuda ja naeratab buda naeratust, mis on võimsam kui ükski sõna. Ja siis saadad ta mu kloostrisse, kus hommikumaa targad minda aastakümne võrra nooremaks teevad. Kuidas ta koju jõudis, väsinud nagu raju sundis vend Vahindra teda voodisse heitma ja silmi sulgema. Olevat saabunud õhtune mediteerimistunud. Esta mõtteid segas veel voodi ääres istuva kur kuju. Kuid mõne sekundi pärast õnnestus kõrvalised mõtted eemale tõrjuda ja esta teadvus kontsentreerus sissepoole. Vend Vahindra nõuannet järgides püüdis ta saavutada ükskõiksust ja suunata mõtteid sellele, mis võis olla vend Vahindra õpetuste taga. Kui kõrvale jätta müstika. Ta katsus endas elustada selle ürgse vaimsuse bioloogilist olemust. Hämmastusega märkas Esta, et täna see tal õnnestubki. Jäsemed muutusid raskeks ning mõnusalt soojaks. Ainult laupäevale jäi jahe triip. Konkreetsed mõtted, mis varasemate harjutuste ajal ei kadunud, lakkasid vahele segamast. Ei häirinud enam meelerahu teaduskeskendus omaenda minale. Ja nõudis mälult mälestust kõige varasemast. Miks ei suuda ajurakud, mis on olemas sündimisest saadik teadvusse tagasi kutsuda, meenutusi esimestest elutundidest. Selleni meenutus või me ei jõua. Kuid täna ilmub teadvusse midagi uut. Läbi kogu keha täitva soojustunde. Esta ei taha, ei suuda enam käsi ega jalgu liigutada. Dünaamilise jõuga voolab midagi läbi kogu ihu, kuni sõrmeotsteni. Raskus. Soojus. Kas ka mingi vibreerimine midagi enamat kui piiratud raatsia? Estal tekib soov hetkekski tunnetada ainult oma olemasolu olla ilma õpitud teadmisteta, ilmaminata lihtsalt olla soojuses hingata. Kui saaks seda mõtet jälitada kuni kõige olemasoleva lähtekohani siis muutuks mõtlemine vaiksemaks kui saaks vabaneda igast soovist igasugusest minalikkusest tunda veel ainult hingust. Aeg ja ruum aga teadvusest haihtuma. Pole vahet rahvastemaadega ajastute vahel, kui elu on tekkimas. On nagu astuks teadvus kongist välja. Ürgvabadusse. Mõtete koorem langeb ihult nagu Raudri. Mina ulatub lõpmatult kaugele kõiksusesse. Mina uus, mina ei vaja ei kibedaid kogemusi ega muret tuleviku pärast. Hirmutav nina sulab kokku, kõiksusega. Mõistab kõike olevat. Armastab kõike olevat. Teetu kaugus on mina päralt. Singsine naeratus on suunatud iseendasse. Samuti nagu buda naeratus nagu dalai-laama naeratus. Kuid juba kisub midagi, ajalist teda taas maa peale tagasi. Ikka selgemini tundub, et Nirvana elamus on lõppemas. Teadvus poeb aja ja ruumi raudrüüsse esta avab silmad. Näeb, et keegi istub ta jalutsis. See on ju vend Vahindra, kes talle vastu naeratab. Teie olite peaaegu tund aega poolunne suikunud, kas olite nirvaanasse pärita? Siis ta tahab vastata, märkab aga, et ta ei leia selleks sõnu. Möödub veel viis minutit, enne kui ta kõnevõime tagasi saab. Vend Vahindra, harimata habe ja pruun hõlstid häirivad teda tuulatab kerjus Muugale terve leivapätsi ja pudelipiima temast kiiremini lahti saada. Aga midagi neis joogaharjutustes siiski vistu mõtleta. Oma muljetega jooksis Esta kohev Ilmar Adamsi poole Adamsoni tuntud kaarti meditatsiooniste priima filosoofia tõlgendajana. Ta voodikohal rippus sildike summugo kiitans kuid ta uuris kõikide aegade õpetusi usundeid Deckardi skepsisega. Aga allikate põhjal. Nad otsustasid vend Vahindra objektiivselt läbi uurida. Adams kutsus Vahindra enda poole ja kostitas teda kõigega, mis Tartu turul ja kauplustes leidus. Vahindra sõi kõhu täis, siis kas Liina ja hakkas siis mõnuledes oma roosikrantsi lappama? Äkki lähenest Aadamsoo tõstis käe ja lausus pidulikult. Ma võin teid vaatleja Laamaks nimetada. Mina olen Jotist seda oliga buda ise aga nii kaugele ei jõua kogu rahvas, kelle jaoks nende tahtmise järgi tuleb säilitada usurituaalid. Mis tähendab vaatleja laama. Laama tähendab tiibeti keeles, kellest kõrgemat pole. Lama ism on väga hierarhiline õpetus. Ilmalikud laamad jagunevad kolme kategooriasse. Tegutsevad laamad nagu lemmina vaatleja, laamad, kes mediteerivad omaette ja ebateadlikud vormistamata laamad kes on ainult toetavad liikmed. Mind pühitses ametisse dalai-laama Peterburi esindaja, kelle tiitliks oli back-laama sõnade valitseja tarkust, ooker. Mis rahvusest mees oli? Mis tähendab rahvustarkuste ookeanis? Aga see kõik on keskaegne müstika. Kellele müstika, kellele autoriteet. Kas teie paavst Roomas on paljas müstika või õigeusu patriarh Moskvas. Kuid need, kes minevikus kinni ei näe, oleviku minevikku suudab ületada vaid see, kes elab tulevikus. Ainult suure buda naeratus on kõigest üle tee, vend Vahindra, elutsete teiste armuandidest. Aga keegi pole minust kõrgem. Ja kui ma kord vanadusnõrkuse lähenemist tunnen, siis rändanita ja sulan buda naeratusega üheks. See on odav lohutustest. Buda naeratus on kipsist. See on dalai-laama naeratus, mis tuleb igavesest nirvanast. Ta tõstis mõlemad käed ja lausus laulvalt pühitsensu vaatleja Laamaks. Ära kunagi kipu tegutsema, siis võid sinagi läheneda nirvanale ja taanduda omaenda loomingusse, nagu too nimetu hiina kunstnike surmatunnil kadus oma maalisse siis ei ole kedagi sinust kõrgemat. Vend Vahindra naeratas. Adams kostitas teda Vellik nööriga, mille juurde tõstis lauale suure juustutüki. Ta sõi ja jõi kõik viimseni ära, tähendades, et kerjusmunk peab sööma varuks, sest ta ei teadnud kunagi, millal taas süüa saab. Taibulanud likööri, juue saadamsist kolm korda rohkem sest pühi tuleb pühitseda siis, kui nad su teele kukuvad. Kalla mulle veel seda piparmündilikööri piparmünt, teeb hingamise puhtamaks. Laulan sulle lorilauluajast, mil ma karjas käisin. Oh, seal Haara ratas kestab patustele veel väga kaua. Elu lõppes kauges Birmas, kus ta tõusis diplomaat uut anni Birma riigitegelase ja pärastise ÜRO peasekretäri nõuandjaks. Postuumselt tunnistasid Birma budistid ta pühakuks, oks oli ta osav kelm või aus budismi propageerija. Seda ei saa kunagi teada. Kes end suure tähe külge seob. See jõuab taevalaotusse nagu Tõnisson, Vahindra, keda autor mäletab sammumas Kitzbergi matuserongis oma perekonnanimekaimu kõrval.