Hei, kuuled ka, vä? Hakka astuma, kell on pool kuus. Anton Vaarandi ärkas seepeale, et keegi teda õlas tugevasti raputas. Ta tõstis pea, vaatas ringi ega saanud tükk aega millestki aru. Mis lahti on, kus ta on, mis päev täna on? Üks tüse ja pahur mees, seisis ta kõrval. Mis sul vaja on, küsis Anton unesegasel häälel. Pooles kuues oled mees ja kell on pool kuus, kõrts pannakse kohe kinni. Hommik, noh. Kurrat küll, ma ju lubasin endale. Anton tõusis vaevaliselt ja hakkas ägisedes otsima oma mütsi ja kindaid, kuid ei leidnud. Neid polnud enam kuskil, polnud ka salli jopetega portfelli, kus oli ehitusluba ja teised tähtsad dokumendid. Mida kuradit, et kus mu asjad on? Ei, kelner, mu asjad on ära varastatud. Teinekord joo vähem, pole minu asi siin kõigile lapsehoidjat mängida, ühmas kelner lapiga lauda pühkides. Anton tundis end korraga väga üksildase ja mahajäetuna. Talle meenus ema, kellel ta polnud juba teab mis ajast külas käinud. Näed, vedas sul, vennasasjad on siin. Hõikas korraga kelner. Mees jõllitas kollast jopet ja mütsi, mille kelner talle ulatus. Aga need ei ole ju minu omad, mul pole iialgi nii tobedat mütsiga jopet olnud. Eks sa ise tea, siit pead sa igatahes jalga laskma. Anton rühkis trepist üles ja uksest välja, kuid varahommikune külm sundis teda trahtrisse tagasi minema. Ta tuigerdas trepist alla ja nägi kollast jopet ühes mütsiga baariletile vedelemas. Kelner toimetas kusagil tagumistes ruumides. Antoni peas süttis tige tuluke. Nuppersetroosi, mida ma siin hellitan. Kuidas külahundile, nõnda hunt külale. Mees haaras jope kaenlasse, surus pähe totaka suusamütsi, mille peale oli kirjutatud tunduri mees ning tuigerdas uuesti trepist üles. Vähemasti oli tal nüüd soe. Trahter ees au hämus, jauros kümmekond purjus tüüp, pikk ja üks tuli temalt kohe suitsu lunima. Ei ole, ühmas Anton ning tegi kiiresti minekut. Kodu poole vaarudes mõtles Anton paaniliselt, mis temaga küll viimase viie tunni jooksul juhtunud võis olla. Kõik oli õigupoolest alanud sellest, et nad koos arhitekt Kaaga olid eelmisel õhtul otsustanud elamu projekti kinnistamis tähistada. Kuna asi oli seda väärt, et suruda läbi elamuehitusplaan Ihastes viis päeva enne seda, kui too jõeäärne maa kuulutatakse kaitsealaks. See oli magus võit. See oli koguni nii magus võit, et seda tähistamata jätta. Olnuks lausa papp, et. Võis juba ette kindel olla, et kõik need 26 korterit lähitulevikus vägagi suure summa eest maha müüakse võis juba ette aimata vähemasti 1000 protsendilist kasumit ja kindlustatud elu mitmeks aastaks. Säärast õnnelike asjade kokkulangemist olidki nad otsustanud niisutada paari pitsi konjakiga. Kuid nagu ikka neil harvadel rõõmsatel puhkudel läks Antonil kahe pitsi järel hammas verele. Ta lõi kõigile enesele antud lubadustele rõõmsalt käega ning kahest pitsist sai peagi kuus ja seitse. Genialistide klubis viibimisest mäletas Anton siiski veel kõike. Seejärel kiskus asi udusemaks. Kennist olid nad igatahes edasi suudlevatesse tudengites läinud vennastudes seal näitlejatest abielupaariga, kellel oli parasjagu suhtekriis. Mingil hetkel oli ta palun abielunaise tantsule püüdnud teda vist isegi suudelda aga siis ilmus nende seltskonda veel keegi kolmas mees, kelle nägu ta enam ei mäletanud. Aga kes elavdaks kogu seltskonna tuju märgatavalt, kuid pärast seda, mis juhtus pärast seda mingid üksikud pildid ilmusid otsekui udust Antoni silme ettetoos oma ebamäärase välimusega mees, kellega nad tõenäoliselt vennastusid ja kes talle naerdes jooke välja tegi. Vist pihtis Anton talle isegi oma elulugu segiläbi nuttes ja naerdes mispeale võõras oli teda jällegi naerdes lohutanud ning mingit jooki talle klaasi valanud. Mispeale kõik kuhugi soojal ja hägusesse tuvaius mitte midagi ei mäletanud enam, mis pärast seda viimaste tundide jooksul juhtunud oli. Oh, saaks ainult kiiremini koju. Ühes koiduvalgega koduuksele jõudnud, tõstis Anton väriseva käekella lüliti juurde kuid vajus järgmisel hetkel jõuetuna longu. Tal ei jätkunud julgust ning teda piinas metsik süütunne. Erika, tema armastatud naine on kindlasti kohutavalt pahane ta peale ja seda õigusega oli ju Anton lubanud, nii talle kui tütar Maarjale vandunud lausa et sel aastal ta end enam purju ei joo. Ja nüüd oli tulemus käes. Kolm nädalat kõigest kolm tühist nädalat oli ta vastu pidanud. Aga küllap ta annab andeks, püüdis Antonenud julgustada, sõimab näo täis ja annab andeks, on siiamaani andnud ning annab ka seekord see juba naisteamet. Ja kadunud dokumentidest on samuti olemas koopiad, nii et hullu pole õigupoolest midagi. Anton tõstis otsustavalt käe ja vajutas pöidla kellanupule. Ta võttis nõuks Eerikale ära rääkida, nii, kuidas asi oli ilma keerutamata või õigemini küll nii palju, kui ta kogu eest mäletas. Lõppude lõpuks tegin ma ju hiilgava äritehingu, mis tähendab, et meil on vähemalt kolmeks järgnevaks aastaks olemas korralik elamisraha ja see loeb ikka ka midagi. Õigemini just see loebki. Väikevõtmine käis lihtsalt tehingu juurde, see on juba selline traditsioon, isegi kohustus, sisendas ta enesele. Kostis luku raginat ning uksele ilmus keegi unise näoga mees. Mis sul vaja on? Tervist, kas ma saaksin korra oma? Oot-oot, aga mis siin siis praegu sünnib? Mida teeb see võõras mees tema korteris ja veel pealegi öösel. Samas tundus see unine nägu talle kuidagi väga tuttav, tav? Kurat, see on ju. Aga ei, see ei saa ju võimalik olla. See on ju tema ise tema ise, kes seal praegu seisab ning talle see tähendab iseendale sünge näoga otsa vaatab. Antonil vajus suu tõllakile ning ta jäi silmad pungis omaeneseteisikut jõllitama. Kas sina oled siis ka Anton? Küsis Anton tuumil häälel. Olen küll, mis siis? Anton Vaarandi? Kuule nüüd küll aitab, Su nägu on mulle võõras, kel on kuus pühapäeva hommikul ja me tahame magada, kausid minema, said aru. Ja, aga see on ju võimatu. Mis asi on võimatu? Sest tegelikult elan ju mina siin. Kuidas palun? Kurat võtaks, see on minu korter. Anton tundis, kuidas temas kerkib õiglase mehe viha ja kes iganes aga pole, tahan nüüd oma koju sisse saada ja oma naise kõrvale magama heita. Kaugemale ta jõudnud, uks virutati ta nina ees kinni. Veel viimasel hetkel jõudis Anton kinganina ukse vahele pista. No no nii lihtsalt sammust ka jagu ei saa. Teisik üritas hammaste kriginat ust kinni suruda, kuid et nad olid enam-vähem ühetugevused, siis ei õnnestunud seda all. Ning meeste vahel tekkis äge rüselus. Eerika kuuled või? Hüüdis Anton, samal ajal, kui teisik üritas sõrmedega ta kõri kinni pigistada. Erika, ma tulin koju, Anton, olen. Sind tahetakse petta, keegi teeb meiega siin mingit hirmsat nalja. Sa kuradi hulgus, ma kägistan su omaenda kätega ära, kähistas teisik. Kuid juba ilmuski esikusse Eerika, helesinine hommikumantel kiiruga alasti keha ümber tõmmatud, juuksed sassis, nägu, suudlustest õhetav. Mõtles Anton, mis olnud, see on olnud, aga nüüd saab see kõik ükskord läbi. Nüüd seatakse õiglus jalule. Ja läbi pisarate naerda, süüdistama naisele. Erika, keegi üritab meid petta. Näedsa, see olen ju mina. Sinu mees, Anton, palun vaata mulle otsa, mina olen ju tõeline Anton, aga see, see siin on mingi kaabakas, kes alatu pettusega on sinu juurde sisse trüginud. Ega ta sinuga veel midagi halba teinud pole? Naine põrnitses teda viivu ja küsis siis teisiku najale liibudes, kes see hulgus on? Ei tea, väidab, et sinu mees. Naine jäi hirmuvärinal Antonile otsa vaatama, ka tema silmis peegeldus hirm. Anton nõudis seepeale last näha, et see tõestaks tema isadust. Kirjeldas kiiresti kõike, mis tubades või kappides leida oli. Kuid miski ei aidanud. Eerika hirm üha kasvavas Antonile otsa vaadates, kuni too viimaks põlvili langedes palus. Siin peab olema tegemist eksitusega, mingi koletu eksitusega, palun. Eerika, vaata mulle otsa. Vaata mulle otsa, see olen ju mina. Don, ütle palun mulle, et sa pole veel jõudnud temaga magada. Vaata teda söön ju saatan ise, sest salakaval lõust, kes mu koha su kõrval on röövinud, viskame ta välja, kutsub politsei või palume koos jumalat. Ma ju tean eerikat, sa usud jumalasse ja nüüd usun ka mina. Usu mind, me saame temast jagu. Peame temast jagu saama. Naine vaatas meest nüüd juba lausa õudusega ja sosistas Antonide isikule kõrva. See on mingi maniakk. Ma lähen helistan politseisse. Sa pead teda senikaua kinni, jumal teab, mis tal veel plaanis on, äkki nuga põues? Kuulsid, mis sulle öeldi. Kao minema, võime kutsume politsei. Uks löödi põlvitava mehes kinni. Anton ei saanud enam millestki aru. Tal oli tunne, nagu hõljuks ta keset avakosmost, et emalaev on ta hüljanud ning pole teada, kui kauaks veel balloonis hapnikku jätkub. Ta õndsus põlvitades ja korrutas endamisi nagu mantrat. Siis oled tõsi. See ei ole tõsi, see ei saa olla tõsi. Tantsu ära nõidunud, ma tean. Ma tean, kus su salajane sünnimärk asub. Hüüdis Anton kaeblikult. Kuid talle ei vastatud enam. Äkki avanes uks ja korteri hõivanud teisik piilus uuesti välja. Kuule sa ära lase pead norgu, sosistas ta kiiresti. Mul on endal ka paar korda sellist asja juhtunud. Kontrolli hoolega kõik oma taskud läbi, mine kuskile kohvikusse, paranda pea ära ja küll sa näed, et kõik laabub. Seda võib kõigiga vahel juhtuda. Siin on sulle kümnekas. Aga nüüd lase Sid ruttu jalga, muidu kutsun tõesti politsei Anton vaataste isikule ahastades otsa ja nägi tema pilgus helkimas kuratliku sädet. Ei, see on tõesti saatan ise, pomises Anton ja tegi deemoni suunas ristimärgi. Kuid selle asemel, et sinise suitsu õhku haihtuda, muigas teisik hoopis põgusalt ja uks klõpsates uuesti kinni. Kõik läbi. Anton, tuikus koridori trepist alla tagudes loiult pead vastu seina. Oh jumal, tuleta ometi meelde, mis sinuga öösel juhtus. Siunas ta ennast, tuleta ometi kord meelde. Kui varem polnud Anton maa-alustesse jõududesse uskunud, siis nüüd pidi ta vastu tahtmist sellise võimalusega arvestama. Mingit talle seletamatud ja tumedad jõud olid siin mängus. Muud võimalust polnud. Mehe silme ette kerkis vanaaegne hõbekuuliga laetud püssi. Kas sellist relva veel kusagil müüakse? Jalutades pigem küll komberdades läbi varahommikuse Tähtvere tagasi südalinna poole tegi Anton pargis peatuse ja tõmbas ahnelt ära ühe sigareti. Oli väga veider tunne olla korraga väljavisatu, lihast ja luust viirastus. Taevavalges ringi koperdab, ei keegi koni minema, visanud sobrasta igaks juhuks kollase jope igalt poolt läbi ja leidis ühest voodrisse peidetud taskust passi kellelegi Lars Johan bester Bloomi nimele. Siis veel pangakaardijuhiload ning korraliku summa sularaha. See lohutas teda veidi. Vähemasti oli see mingigi niidiots, mis teda kuhugi edasi võis juhatada. Anton tundis kerget peapööritust ning otsustas kohvikusse rahunema minna. Istun tunnikese soojas, lasen mõttel selgineda, siis vaatame, mis edasi saab. Ülikooli kohvikus ostis ta pitsi konjakit ja tassi kohvi. Naeratades müüjannale kui vanale tuttavale entooli Antoni vastu kuidagi tõrges ja külm paistis, nagu oleks kogu kodune linn mehele selja pööranud. Anton istus suurde saali akende alla, kust avanes vaade piki Ülikooli tänavat kuni Pirogovi pargini välja. Puistas tassi kolm lusikatäit suhkrut ja jäi tõkat musta kohvi vett segades mõtlikult aknast välja vaatama. Oli vaikne sügishommik. Päikesevalgus, sädelus õrnas tuules kiikuvate vahtralehtede vahel kõditades nägu ja silmi. Anton viskas konjakisingi alla ja rüüpas lonksu kuuma kohvi silmitsedes aeglaselt langevaid lehti. Minagi olen nüüd üks nende seast, mõtles ta. Tuules langev leht. Päevavalges eksleb viirastus ära visatud inimene, kellel pole enam, kohtasin linnas. Hale hakkas tal endast. Umbes praegusel kellaajal lõpetaks ta ühes naise ja tütrega hommikusöögi ja nad riietuksid pühapäeva hommikuseks jalutuskäiguks Toomemäele. Jalutaksid pikki päikeselise alleesid, aasiksid naerdes üksteise kallal ning unustaksid igapäeva mured. Pärast seda viiks ta tütre autoga trenni. Nad käiksid naisega poes ja sõidaksid siis tagasi koju. Neil ei jääks veel poolteist tundi omaette olemist, enne kui tütar trennist koju tagasi jõuab. Tavaliselt kasutasid nad seda aega teineteisega olemiseks aeglaseks, rahulikuks armatsemiseks. Õudusega mõtles Anton, need tõenäoliselt juhtub see kõik nii ka täna kuid tema asemel langeb kogu see rahulik õnn osaks tollele teisikust tõprale. See deemon või kes ta iganes on armatseda täna tema naisega suudleb aplalt tema kõhtu, huuli, rindu ja naine laseb sel kõigel naudinguga sündida. Antonit haaras võimetu raev. Vihahoos pigistas ta kohvitassi ja palju ei puudunud, et ta oleks selle vastu seina puruks virutanud. Küüsi vastu otsaesist surudes püüdis ta uuesti mõtteid koondada. Mis oli ikkagi öösel juhtunud, kes on see mees, kes oli röövinud tema identiteedi, tema korteri, naise ja tütre talle nii kallite inimeste armastuse, kes on see mees? Et mingid tumedad jõud on siin mängus? See oli selgemast selgem. Aga kuri ei saa pääseda võimule, sest tema, Anton Vaarandi seda asja nii ei jäta. Mingi väljapääs peab sellest olukorrast olema. Alati on olnud mingi väljapääs ja on ka nüüd. Hullematest olukordadest on välja tuldud. Selle viimase mõtte juures jäi ta küll toppama, sest praegusest jubedam olukorraga polnud mees elu jooksul siiski silmitsi seisnud. Anton tundis iiveldust. Ta kiirustas alla tualetti. Röökis tükk aega WC-poti kohal kuid välja ei tulnud midagi. Ta hõõrus külma veega põski ja kaela ning jäi pilku peeglisse tõstes juhmi näoga sealt vastu vaatavat nägu jõllitama. Näed, saab ikka hullemaks minna küll. Täheldas keegi temas kiretult vet nirises mehe kätelt ja põskedel varrukaid ja särgile. Üks vanem mees, kes pesi tema kõrval kraanikausis käsi piidlas teda silmanurgast, kuid Antoni pannud seda kõike tähele, sest sealt peeglist jõllitas talle vastu kellelegi võhivõõras lõust. Oli see mingi nali, oli sinna mingi naljapeegel pandud. Meeleheitele viidud Anton jooksis kõrval asuvasse naiste WC'sse, et vaadata ainult teisest peeglist kuid sealtki kargas talle vastu seesama võõras nägu. Anton põrkas kohkunult peeglist eemale. Ta kompis värisevate sõrmedega oma põski, nina ja otsmiku. Ning peegelpilt tegi sedasama. Ta vaatas peeglid külje pealt ja tagant ning veendus, et see oli igati korralik poolesentimeetrine peegliklaas. Seda halvem talle. Õuduse tunnet maha surudes sundis Antonen nüüd tähelepanelikumalt uurima seda kummalist sihverplaati mis, nagu mingi paise või kasvaja oli koguda näo, vallutanud sirge nina asemel keset nägu passimas juskui, rammus tumeroosa kartul mille all olid omakorda üleöö kasvanud punakaspruunid, vuntsid. Otsad lõbusalt, keeldus nagu ukraina kasakal huuled vuntsid all oli taga meelad ja lihavad nagu mõnel paadunud naistevõrgutaja all. Tema meeldivalt tõmmu jume oli välja vahetanud kahvatu, rõugearmidega kaetud valge nahk must ja tihe, siili uus, muutunud pea laelt hõrenevaks seljani ulatuvaks vaskpunaseks juuste Sabruks. Kulmud olid puhmas ja õlekarva silmad, aga silmad olid endise ilusa helesinise asemel võtnud ebamääraselt hallikaskollase tooni ning kaetud mingi kummalise vanainimese liku kilega. Veelgi hoolikamalt uurimisel leidis ta siiski ka mõningaid sarnasusi oma kadunud näoga. Vähemalt peakuju oli jäänud samaks, ots mitte, kõrvad tulid samuti tuttavad ette. Kõik muu aga oli tundmatuseni muutunud, kadunud, varastatud, mingi groteskne lolli vannilõust, vahtis talle peeglist vastu. Anton kompis veel kord värisevate sõrmeotstega oma nägu ja puhkes siis hüsteeriliselt naerma. See kõik oli liiga unenäoline ja totter, et olla tõsi. Ta naeris ja läkastas ning tagus kahte kätt vastu kraanikausilauda ja naeris aina valjemini. Kuni tualetti astus, keegi naine nägi Antonite kiljatus kohkunult. Alles nüüd meenus Antonileta naiste WCs. No pole midagi, vennas, pole midagi. Pomises ta siis end rahulikuks sundides. Nii lihtsalt me alla ei anna. Arvunad lootkugi. Ta kuivatas näo ning kaela. Vaatas veel korra uskumatul ilmel peeglisse ja naasis kohvikusse. Palun veel üks kohv ja pits. Või ei, kaks kolm, neli pitsime taksot ja valage see kõik ühte suurde klaasi. Tänan. Anton tuikus tagasi oma kohale, asetas joogi lauale ning ei põrmitsema mingit punkti enda ees. Niisiis polnud temalt pihta pandud mitte ainult jope ja müts ja portfell ühes ülitähtsate dokumentidega vaid nülitud nahaga, tema nahk koos juuste, suu ja silmadega ta ilusa näo asemele oli kiirustades pandud mingi väljasurnud tõugu meremehelõust. Vastu tahtmist pidi Anton tunnustama varast kui tõelist oma ala meistrit. Ta oli küll kusagilt lugenud identiteedivargustest, mida tehti inimeste isikuandmeid varastades, oli kuulnud kõrtsides purju jootmisest ja hiljem kusagil metsas filigraanselt läbi viidud neeruvargusest kuid et need asjad tänapäeval juba nii peenelt võiksid käia, seda poleks ta miski hinna eest uskunud. Aga ometi oli see kõik juhtunud. Pealegi veel tema endaga. Anton neelas 160 grammi medtaksot kolme konksuga alla ja asus lusikaga tassis olematut suhkrut segama.