Kärstna on väike ilus küla ühes uhke mõisa ja pikkade tamme alleedega jäädes suurtest maanteedest tüki maad eemale. Et küla paikneb mäenõlval, paistavad sealt ülemetsad ära nii Mustla kui Suislepa kirikutornid ja selge ilma korral võib näha isegi Võrtsjärve sinetavat vett. Ürgne veisjärv jääb aga asulast neli kilomeetrit lõuna poole. Inimesed on seal töökad ja tublid nagu mulgitika. Ja sellega võikski ju siinkohal piirduda, kui ühel päeval poleks juhtunud midagi, mis külas kogu elu ja olemise sassi lõi. Nimelt ilmus sinna imelik mees, kellest mitte keegi ei teadnud, kust ta tuli või kuidas ta Kärstmasse üldse sattus. Aga kohalda korragoli. Selles võisid kõik külaelanikud ise veenduda, kuna mees asus elama otse Suislepa Helme ja mustlasviiva teeristi kõrvale väiksesse rohelisse majja, kus avanesid kolm akent, kolme ilmakaarde läände lõunasse ning itta. Ja kardinaid akende ees polnud. Paljud tulidki, vaatasid akendest sisse ja nähes kõhna ning särasilmset meest keset heledat päeva voodil põrmutamas, pangutasid päid. Aga ta ei tee ju mitte midagi, imestas üks. Tõesti imelik mees, arvas teine. Oleks see mees siis vähemasti põhjakäinud, joodik, invaliid või lootusetu laiskvorst olnud. Siis saanuks külaelanikud sellest omamoodi aru, oleksid seda kas mõistnud või hukka mõistnud ja omi asju edasi ajanud. Aga ei olnud ju. Igal hommikul ärkas imelik mees juba enne kuut jooksis päripäeva ühe tiiru ümber maja ja siis vastupäev kaks tiiru hüppas korra lähedal asuvasse tiiki ja tegi tiigi kaldal kolm kükki. Seejärel läks ta majja tagasi, pühkis aknalaudadelt tolmu kammis vuntse ja heitis taas voodisse, jäädes käed kuklal reipalt lakke vahtima. Lamanud liikumatult neli tundi kargas mees uuesti asemelt üles ja läks idapoolsel aknalaual kasvavat seent kastma. Seen kasvas potis ja meenutas vägagi punast kärbseseent. Õigupoolest oligi ta seda. Pärast kastmist, puudutas mees ninaga õrnalt seenekübarat, nagu olnuks mõni väike loom. Tiris siis laua sellesama akna alla, tõi välja munaleiva piima ja sõira ning asus naerulsui sööma. Süües vaatasid alati aknast välja, kuhugi kaugele ja naeratus ei kadunud hetkekski ta näolt. Toit söödud, pühkis mees peopesaga puru pahemasse pihku ja neelas ka selle alla. Siis heitis ta jälle diivanile, jäädes käed kuklal lage vahtima. Et rohelisel majal jagus kolme ilmakaare peale kolm akent ning igal aknalaual kasvas üks potiseen tõusis mees nelja tunni möödudes taas üleskastis seent, pani nina vastu seenekübarat, tiris laua akna alla, kus just seent oli kastnud, kattis laua ja asus jälle naerulsui sööma. Aga peale seda kohe voodisse tagasi pikutama. Küla elanikud, kes seda kõike salamahti akna tagant piilusid panid säärast eluviisi aina enam imeks. Kuidas saab olla, et üks täisjõus mees terve päeva peale hommikvõimlemise, seente kastmise ja söömise muud ei tee? Ja kuidas saab ta sealjuures olla nõnda reipas ning pidulikus meeleolus? Elevuse järgimis meest valdas, võis arvata, et tal on juba homme pulmad tulemas või mõni veelgi suurem sündmus ootamas. Aga kõik need, mitte midagi tegemise tseremooniat kordusid päevast päeva, ilma et temaga ometi midagi suuremat oleks juhtunud. See uue elaniku eluviis sai Kärstnas peagi suursündmuseks nõnda et paljud katkestasid oma töö kella 10 kella kahe ja kella kuue ajal joostes akna taha, et näha imelikku meest seent kastmas söömas ning aknast kuhugi kaugele välja vaatamas. Ja kui mõni astus siis veidriku vaateväljale ette, et näha, mida too seepeale teeb. Ei teinud imelik mees seepeale midagi. Vaatasite seisjale lihtsalt otsa, kuni kiusajad hakkas valdama. Kõhe tunne, et mees vaatab temast justkui läbi ja näeb ikka seda, mida tahab. Nii sai see nüüd olema iga jumala päev. Jutud levisid ning üha enam ja üha enam inimesi hakkas ka mehe akna taga piilumas käima. Et mis ta seal üksi päise päeva ajal teeb. Ning igaüks veendus, et ta ei tee tõepoolest midagi. Ainult põõnab käed, kuklal kastab kolm korda päevas, kärbseseeni sööb. Aga midagi peab ta ju ometi veel tegema, imestasid ühed hull on, mis muud, arvasid teised. Varsti läks asi nii kaugele, terve küla ei saanud enam mõelda muust. Abielunaised, kes oma korterit aknaid pesid ja lastele süüa tegid, mõtlesid aina mehest, kes ei tee peale söömise ja seente kastmise mitte midagi. Aga ometi on õnnelikum, kui nemad piima müüa hakkas piima tooma valede uste taha, sest ta mõtles aina mehest, kes ei tee mitte midagi. Aga ometi on õnnelikum, kui tema apteeker, riidekaupmees, kooli direktor, tabasident tihti unistamal pilgul aknast välja vaatamas. Sest nad mõtlesid aina mehest, kes ei tee, aga on siiski elurõõmsam, kui nemad. Noorpaarid leidsid end armastatu asemel mõtlemas mehest rohelises majas, kes ei tee mitte midagi. Aga ometi õnnelikum kui nemad. Isegi joodikutest, vanamehed, kes poe kõrval muidu maad ja ilmad kokku rääkisid, leidsid end nüüd rääkimas aina mehest, kes ei tee mitte midagi. Üks aega mees lõikas selle peale mõeldes kogun endale kogemata pöidla maha joostes siis maruvihasena külavanemale kaebame, et tal on kõrini mees, kes ei tee mitte midagi kuid on ometi õnnelikum, kui tema. Külavanem laiutas seepeale käsi, öeldes, et sellist seadust ei ole, mis keelaks kellelgi päise päeva ajal lihtsalt niisama pikutamise, seente kastmise, õnnelik olemise. Viimaks leidus kogu Kärstna peale ainult üks inimene, kes ei mõelnud mehe peale, kes ei tee mitte midagi. Selleks oli mees, kes ei teinud mitte midagi. Nii see asi enam edasi minna ei saa, ütles siis mõnigi külamees, viskas mutrivõtmeremonditöökojas nurka ja läks, selg vimma ning silmad punased, kui pullil rohelise maja juurde prõmmis vihaselt ust ja karjus, et lõpetagu ta juba ükskord see jama ära, teised tahavad ka elada. Aga kui siis imelik mees ukse peale tuli ja talle naerulsui otsa vaatama jäi, ei osanud vihane mees teha muud, kui vaid jõuetus vihas hambaid kiristada ning kurjalt vandudes minema kõndida. Enam ööl ega päeval ei saanud külaelanikud rahu. Keegi Jaani poeg Jaan jättis traktori igal keskpäeval põllu peale seisma, joostes rohelisse majja, et näha naerulsui lakke vaatavat meest. Olles teda paar minutit jõllitanud, rahunes ta maha ja jooksis traktori peale tagasi. Mõned hiilisid öösiti ümber rohelise maja, püüdes akendest piiluda, et kas mees ka öösiti midagi ei tee. Vahest on ta osav varas, kes käib pimeduse varjus saagiretkedel kus ta muidu oma söögi saab. Kuid mees oli alati kodus. Tasahilju hakata, siis ka tuppa hiilima. Kuna imelik mees mitte kunagi oma maja ust ei lukustanud. Nende julgete seas võis näha ka üht üle valla lugupeetud inimest. See lugupeetud inimene istus vargsi voodi kõrvale küünitades lähemalt vaatama, et äkki mees vähemasti imiseb või räägib midagi omaette. Ei saa ju olla, et ainult niisama naeratab. Ent ei kostnud ta suust mitte hiire piuksugi. Saekaatriülema kaksikutest tütred heitsid aga pärastlõunal koolist tulles kahele poole meest pikali et nahaks pole diivani kohale lakke mingit saladust kirja pandud või midagi muud põnevat maalitud. Ja kuigi nad ei näinud seal peale valge lae midagi, hakkasid nodentsile naeratava mehe kõrval lamades ometi nõnda hästi tundma, et keeldusid enne õhtupimedust tema kõrvalt lahkumast. Rohelisest majast hakati nüüd sõeluma sisse ja välja, nagu oleks mõni seltsimaja. Istuti maja ümber maas, suitsetati, arutati ilma asju, joodi vahiti ringi ja vaieldi muidu mehe üle, kes toas pikutes. Tekkisid lausa erinevad rühmad. Ühed, kes kaitsesid pikutaja, Eluviisi üldised õnn on igaühe enda teha ja teised, kes säärast logelemist külarahvale näkku irvitamiseks pidasid. Kui mehel saabus seenekastmise ja söömise aeg, kogunesid aga inimesed ometi Aubaklikul ilmel tema ümber. Ja neid valdas kummaline tunne, et kohe-kohe on juhtumas midagi suurt. Viimaks saabus aeg, kus paljud külaelanikud keeldusid üldse rohelisest majast lahkumast tuues põhjenduseks tunnevad end seal paremini kui kusagil mujal. Ning ainus, mis nad veel soovivad siin ilmas on jagada selle imeliku mehe saatust. Kutsuti kokku küla eestseisus, sest nii see asi enam jätkuda ei saanud. Mingi lahendus pidi ju sellele mõistatusele ometi leiduma. Millegi eest pidi see mees ju enesele toitu hankima ja kuskilt enesele uusi riideid saama sest puhtad rõivad olid tal alati seljas. Järelikult pidi tal olema raha. Oli see rahahunnik tal kuhugi tuppa ära peidetud või oli ta võlur? Võlureid ei ole olemas, vähemasti nüüdsel ajal enam mitte, teadis aga öelda füüsikaõpetaja, Naatan ja teda kui haritud inimest tuli uskuda. Peale pikemaid vaidlusi otsustati välja panna ööpäevane valve kes pidi uurima, et kust ja kuidas hangib too imelik mees enesele toidupoolise ja rõivad. Vahikorda pandi korraga kolm meest kõigil malakat käepärast ning iga 24 tunni tagant vahetasid järgmised kolm meest nad omakorda välja. Janne aeg ei möödunud nelja päevagi, kui ühel ööl enne varajast koitu kõige vaiksemalt tunnil Mustla poolt üks poiss jalgrattaga külasse väntas. Rohelise maja juures pidas jalgrattur kinni, võttis pakiraamilt kompsu ning kavatses sellega juba majja hiilida, kui mehed varitsusest talle tee peale ette kargasid ja keretäie ähvardusel ehmunud poisilt nõudsid, et kust ta tulnud on ning mis tal kompsus on. Ja hirmunud poiss rääkiski viimaks ära kõik, mis ta teadis. Järgmise päeva õhtul tuli Kärstna küla eestseisus seltsimajja jälle kokku et anda teada uutest ja põrutavatest uudistest. Rahvast oli sedakorda kogunenud rohkemgi kui vaja, sest jutud juba levisid niheleti ja sosistati, kuni külavanema abi haamriga vastu lauda lõi ja vaikust palus. Asjalood on nüüd sedaviisi, andis külavanem teada, et mees, kes ei tee mitte midagi ja kes on meie külaelu pea peale pööranud, et see imelik mees toodi meile siia salaja mustlast. Hommik salaja nõudis kohe keegi kuulajate seast aru. Mis kord see on meile siia salaja poole arulisi sisse veetakse, hüüdis teine. Kas mul lastakse rääkida või ei lasta. Külavanema abi põrutas jälle haamriga vastu lauda ning saal jäi vaikseks. Niisiis toodise messija, meile mustlast, kus ta oli elanud Kuninga tänaval asuvas majas täpselt samasugust elu nagu siin jätkas külavanem. Ma ise päeval helistasin Tarvastu vallavanemale ja sain selle kohta kinnitust. Ja mis selgus, selgus see, et see mees ei teinud ka seal mitte midagi, jooksis vaid hommikul paar tiiru ümber maja, kastis seeni ja vahtis rõõmsalt päevad läbi lakke, kogu moos. Aga mustlasolevat, see mees toodud enne seda Holstrest Holstresse omakorda kõpust, Kõpusse omakorda Tohvrilt Tohvrisse omakorda Vastemõisast. Kus kohas see mees aga Vastemõisasse toodi, selle kohta puuduvad nii minul kui ka vallavanemale andmed. Nii on see mees arusaamatul moel, ent paljudes külades mugavasti sisse sättinud, ilma et ta ise selle heaks lillegi oleks liigutanud. Ja ikka on talle mingil ajal järgmisse asulasse eluase soetatud. Kuhu ta siis salamisi edasi on toimetatud ja teda seal senikaua toidu- ning riietega varustatud, kuni omakorda järgmise külaelanikud kõigest teada on saanud ja selle mehe siis jälle järgmisse külla edasi toimetanud. Vaat nõnda on asjalood. Püha jumal, aga miks seda meest seni siis veel Seewaldisse pole viidud? Kostis nüüd kuulajate seast imestus, hüüd. Või tagasi sinna, kus ta kord teele asus. Hüüdis teine. Selliste meeste jaoks on Eestis olemas vangimajad, lärmasid kolmandad tagareast. Kas ma saan rääkida või ei saa? Nõudis külavanem häältustes. Ja külavanema abi põrutas haamriga kolm korda vastu lauda. Olen nüüd oma jutuga jõudnud asja ivani, jätkas külavanem. Asja iva peitub selles ja selle kohta andis mulle kinnitust vallavanem isiklikult, kelle usaldusväärsus ma arvan, pole kellelgi põhjust kahelda, et kui mõni küla ongi sedaviisi temaga toiminud ühesõnaga sellesse inimesse kuidagi halvasti suhtunud või püüdnud teda hooldekodusse või mõnda hullemasse kohta toimetada. Et siis on õnn selle koha edaspidi maha jätnud, Pole inimeste elu seal enam õitsenud, on tekkinud tülide riiud, mingid kummalised tõved on hakanud levima loomad lausa kärntõppe surnud ja põllud küla ümber löönud kahjuritest kihama. Tohvril, kus sellele mehele haledalt kere peale anti ja külast minema kupatati, kõik nõnda just sündiski. Võite ise vaatama minna, mis olukord seal praegu on, kõik laguneb ja mädaneb, mõni põdur, kits või kana veel vahib keset õue. Alles jäänud inimesed istuvad suu töllakil lävepakul või teeveeres nagu elavad muumiad. Justkui mingi katk oleks üle kogu küla vajunud. Puha lora ja pettus, kostis seepeale kuulajate seast nurinat. Korda pole majas vaatmis hõikasid mehed, tagareast võib olla. Võib-olla on see tõesti loraja pettus, vastas külavanem. Kuid teie eest seisjana pean ma vastutama meie kõigi heaolu eest ega saa riskida isegi mitte võimalusega, et säärased asjad meil hakkaksid juhtuma. Pealegi pole see mees meile midagi halba teinud, miks peaksime siis meie talle seda tegema? Ei, mu armsad kaaskodanikud, me talitame nüüd täpselt nõnda, nagu on talitatud enne meid ning seetõttu teen ma ettepaneku toimetada see mees edasi Suislepa külla. Vargsi ja öö varjus. Olen siin juba paari inimese abiga välja vaadanud ka maja, kuhu me ta seal elama paneme. Toidame ja katame teda seni, kuni suis Leplased ühel päeval avastavad, et mis ja kuidas ning siis vaadaku nad juba ise, kuhu ta edasi toimetada. Sedasi on seekord juba kombeks saanud ja nõnda peame toimima ka meie. Seepärast teen ettepaneku, kes on otsuse poolt toimetada veel täna öösel see mees ühes oma seentega Suislepa tõstku käsi. Kuulajate seast kostus küll nurinat, kuid enamus oli ometi asjaga nõus. Nõnda sai see asi otsustatud ja tõepoolest, veel samal ööl transporditi imelik mees ühes voodilaual ning seentega Suislepa külla ja pandi seal salamahti ühte suurde tühja majja elama. Pärast seda pöördus elu Kärstnas peagi oma vanadesse rööbastesse tagasi. Piimamüüja hakkas piima viima jälle õigete uste taha. Noored armastajad tundsid, et just nemad on need maailma kõige õnnelikumad inimesed ning apteeker, riidekaupmees ja kooli direktor said taas oma ametioskustest rõõmu tunda. Olid küll mõned, kes kummalist meest rohelise maja ümber taga nutma jäid ning tahtsid talle järele minna kuid karmi omakohtu ähvardusel keelati neil sära. Aga saekaatriülema kaksikutest tütred nägid imelikust mehest edaspidigi und isegi siis veel, kui neist kunagi täiskasvanud ning väärikad pereemandad olid sirgunud ja neil kummalgi omakorda uued kaksikud sündisid. Ühel poisid, teisel tüdrukud.