Tore pühapäeva hommik on käsil, te kuulate vikerraadiot, jutusaade alustab, mina olen Sten Teppan ja mul on hea meel tervitada ning tutvustada saatekülalist täna tema nimi on kav näha. Tere aitäh kutsumast. Ma ei tahaks ikke sellel nime asjal väga pikalt ja põhjalikult peatuda. Aga oma uurimustöö käigus ikke ei ole ju tegelikult sinu päris eesnimi. Ei jõudnud ma selle vastuseni, et mis asjaoludel on see nimi, mille järgi tegelikult sind Eestis kõik teavad just kust see tuleb ja tänu kellele see sulle külge on saanud isegi nii külge. Ma vaatasin, tuletasin meelde millenniumi alguses aastal 2001, kui sulle Eesti tänab korras teenetemärk presidendilt anti siis ka seal, olgu, oli mainitud ka Igor, aga igaks juhuks oli ikkagi sulgudes ike juures. Ema arvas, et mu nimi võiks žanres olla, aga kuna ta oli raskesti haige sel ajal ja minu kaksikvenna nimi on Peeter siis kuidagimoodi otsustas isa panna nimeks skandinaavia kõuejumala teedi tähenduses. Vägev ja võimas. See oli tol ajal oli Rootsis absoluutne eelis nimi. Ma ei tea, miks ja, ja tegelikult on ta ja vene nimeks saanud tänu vürst Igori ooperile. Aga väga väiksest saadik on kogu aeg meie tüütud vennaga ytlejabeke isegi koolis, kui ametlikult öeldi Igor Volkov, siis ma noh, ei osanud nagu reageerida. Ja siis, kui ma töötasin mingites ametites, ma olen paarisasutuses töötanud nagu kultuuriministeerium ja looduskaitseministeerium ja noh, erinevatel ametipostidel arhitekt tänu oma arhitektiharidusel siis täpselt samamoodi keegi ütleb, nüüd võtab sõna Igor Volkov, siis vaata, kes veendunud, et, et ühesõnaga lapsest saadik on mind saatnud see nimi. Ja kunagi, kui oli passi saamise aeg, siis ma ja passi vahetamise aeg siis ma palusin korrigeerida seda nime esimest korda, kui ma selle ideega lagedale tulin, siis perekonnaseisuaktide büroos üks kena näitsik ütles, et jah, et kahjuks ei saa, et siin on üks niisugune suhteliselt tuntud inimene on selle nimega. Kahte nihukest ei saa panna ja ja siis, kui ma küsin, mis valdkonnas inimene tuntud on, siis siis ta noh, nagu läks näost punaseks ja ma ei hakanud jamama, seal oli 28 paberit vaja täita, kaasa arvatud laste sünnitunnistused minu noorema poja sünnitunnistusena kiitvalt. Nii et, et segadust väga palju. Jah, ja minu nimekaardid ja kõik on ikka valku ja passi, isegi pangas aktsepteeritakse minu nime. Ike Volkov. Ma olen nii kõva mees. Ja ikka paari päeva pärast 65, muide ei ole. Mis hetk see sinu elus on praegu ma nüüd ei mõtle, et sa peaksid siduma konkreetse numbriga oma juttu ja arutelu sellele, et mis on tehtud ja mis veel tegemata. Aga see moment ometi, et kuhu sa oled jõudnud, mis sinu ümber sinu endaga praegu toimub, et kus sa elus oled? Vabanemise tunne. Esiteks ei ole ametis kuskil riigiasutuses ega munitsipaalametis. Ise sätin oma asju, annan nõu, küsitakse, mängib pilli, kui tuju tuleb. Hakkasin uuesti tšellot kodus harjutama. Näiteks nalja pärast ja mängin kitarri iga päev natukene. Fermat päris kangeks läheks, lapselapsed on suured, noh, lapselaps on igas vanuses, tähendab, aga kõige vanemad on juba ülikoolis, nii et, et mängid lapselastega ja siis, kui ära tüdined, ütled, et võtke oma lapsed ja minge minema ja oled jälle vaba meest, et olen rahul oma eluga. Sa juba mainisid eelpool arhitektiks olemist siia juurde paneme siis kohe ka muusikuameti või hobi, millega sind seostatakse või Kukerpillid tänu kellele või mille kaudu sind teatakse. Kas sa soovid siia oma tegemiste kokku, võtaks midagi veel juurde, lihtsalt on midagi piisavalt mahukas, et ja olulist nende kahe kõrval olnud. Noh, selle arhitekti elukutse juurde ja mingil määral ka muusiku elukutse juurde kuulub kirjutamine. Ma olen olnud ka ajakirjanik oma elus, kolm aastat ajalehes sirp ja vasar, arhitektuuriosakonna juhataja, toimetaja ja läbi elu olen kirjutanud nii filmistsenaariume kui artikleid ka mingisugused luulekogusid ja mingisuguseid juhuproosat erinevates väljaannetes, noh, ma olen olnud võrdlemisi aktiivne, telefilmis mitu filmi valmis saanud ja üks kõige paremaid asju, mis ma elus ilmselt olen teinud, on see, et ma suutsin režissöör Andres Söödi pehmeks rääkida ja tegime filmi Tartu kavas peaarhitektist Arnold Matteuse, mis oli mitukümmend aastat Kultuuriministeeriumi seifis. Praegu on see digitaliseeritud kujul Tartu linna kingituste fondis. Seal olid tolleaegse Kultuuriministeeriumi ministri Johannes Loti kuldsed sõnad, et selle filmi läbivaatamisele rääkimata sellest, et vastutav ametnik Volkov mahitas selle halvas mõttes Isamaalise filmi tegemist, ta isegi osales selles. Kurvastav tõsiasi on praegu minu jaoks üks uhkuse asi, et Andres filmi tegi, mina olin nagu idee autor ja siis intervjueerija ja kuna ma arvan mingil määral teadsin ja ta oli hästi sümpaatne rahvas. Kõik need ametid, elukutsed, hobid mahuvad ühe katuse alla, mille peale me võime kirjutada sõnalooming. Laia profiiliga kultuuritegelane. Kas üks või teine valdkond on sinu jaoks loomingulisem, kui teine saab seda niimoodi mõõta. Oled sa mõelnud? Ei ole mõelnud, võib-olla kõige piinarikkam, kõige meeldivam on, on kirjutamine seda, seda üksi, arhitektuur on ikkagi adapteerimine. Kõigepealt mõte. Kõigepealt tellija tellijaga läbirääkimised, sõbraks saamine, tekib mõte peas, mõte mõttest tekib üks kits, sketši alusel tekib joonis, joonise alusel tekib maja, see tekib koostöös erinevate inimestega, oma sõpradega, oma kolleegidega väljastpoolt inseneridega. Et see on kollektiivne protsess ja sa oled nagu protsessi noh, mingil määral juht või ütleme noh, projektijuht, muusika, sõpruskond, sõbrad, kellega koos on mõnus olla, muidu ei tahakski muusikat teha, kui ei, oleks tore, kaua aega juba, noh, 45 aastat? Sõbrad olnud, noh sa enam paned ikka võiduka lõpuni. Ja musitseerimine on niukene, sulaselge rõõm ja endast andmine ja see, kui sa oled laval, sa saad sellega tagasi. Energialaengu peegeldab tagasi, sul, siin võib pikalt jääda rääkima sellest, et kuivõrd erinev on publiku võrd, erinev on esinemine, üks asi on. Me oleme laulupeol lauluväljakul esinenud, kui oli laulev revolutsioon, eks ole. Kus on ikkagi mitukümmend 1000, no ma ei tea, räägitakse 100-st 1000-st vaevalt, aga ikkagi plats on täis, puude otsas on inimesed, eks ole, sa seisad seal neljakesi praktiliselt üksi alasti, seal laulukaare all laulad, eks ole. Laulu ise ei kuule, kuule, reaktsioon ei kuule mitte midagi, mingi mühin on, eks ole, ma lapse nagu ma harjutasin, tellim laste muusikakooli eksamiks, siis ma panin ühe niukse ruudulise padja endale ette. Ja siis ma kujutasin ette, kuidas saal mühiseb Estonia kontsertsaal, kus ma olen ka esineb. Et kas rahvas tuleb ja kuidas toolid kolksuvad ja ja siis oli täpselt samamoodi nagu, nagu üks vahvel ruuduline vahvad inimesed, kes seisid seal lauluväljakul püsti. Need olid need ruudud ja kes istusid, nädalid, madalam osa, eks ole, selline pilt ja sa, sa oled täiesti üksi, nagu kui sa oled väikses klubis, siis sa oled selg vastu sooja plekkahju ja mängid ja vanemad prouad toovad sulle moosipirukat või rasvapirukad kehaga. Miks sul seda tunnet lapsena vajali, seda publikutunnet? Sellepärast, et närveerimisest lahti saada, see oli teadlik, enesega tegelemine. No ütleme nii, jah, kui sa oled neljandas viiendas klassis, sa pead minema laste muusikakooli erialaeksamile, noh siis on nagu rihiselt ja mul on siiamaani, kui ma lähen lavale, mul näpud higise, tema paar tundi ikka närveerib, kui oled laval ja esimese noodid omad, siis on korras, siis on juba eal. Ja üks asi ikke, mis sa oled varem öelnud ja mille ma siia intervjuusse kaasa noppisin on mõte, et tähelepanu keskpunktis olemisele eelistaksid sa nurgast vaatlemist. Kas pole irooniline, et Kukerpillid ühest küljest ja kui ma hakkan mõtlema, siis ka tegelikult sinu toimetamised arhitektina ja arhitektide liidu juhina on toonud sind sealt nurgast ikkagi lava keskele? No võimalusel ma sinna küll ei trügi ja ka bändis ma olen ikkagi oma kohusetäitja. Meil on front Männana Toomas Kõrvits silma tõmmata, kukerpille pole. Mina olen olnud praktiliselt sama kaua ansamblis, aga ma korraldan asju, eks ole, ma olen sunnitud ka laulma, kuigi ma laulda ei oska eriti, aga aga olen ka mõned lood teinud ja laulude sõnu ja nii edasi, aga ma olen ansamblis vajalik inimene, ma ei eita seda, aga ma ei ole fantmen. Kui Rolling Stones siis on, eks ole selgelt šotlane Kukerbildisin Toomas Kõrvits. Aga laval ikkagi lava küll jah, koos nelja mehega ja alasti, nagu sa ütlesid, just. Kas see tunne muutub pikapeale meeldivaks ka või, või on ikka endiselt harjumatu? Ta ei ole harjumatu, on meeldiv, aga vaata, meie ansambli spetsiifika on see, et me noh, me ei saa poosetud, meil ei ole nahktagi, siis meil ei ole poolpaljaid, tüdrukuid ega suitsu, eks ole, laval me oleme, need, kes me oleme, neli niisugust ma ütleks kilet, äkki meil on kaks kõrgelt haritud pillimeest viiuldaja akordionimängija. Aga noh, ikkagi Me teeme Niukest suhteliselt, et lihtsalt muusikat, aga me tahame südamest, me teeme seda, mida oskame. Me ei, ei ole võltsing. Minu meelest see ongi see mikspärast, me oleme nii kaua vastu pidanud ja mikspärast, meid on ka Indias ja ja ma tea, Kuubas ja kus tahes Portugalis hästi vastu võetud. Me tuleme Kukerpilli tegemiste juurde veel kaarega hiljem tagasi, lihtsalt vahemärkusena olgu öeldud, et, et vaadates ja kuulates üle ERRi arhiivis olevaid varasemaid intervjuusid ansambliga või sinuga seoses siis see oli juba aastal 1987 kui ansambel sai 15 aastaseks ning faili juurde, mis salvestati ja mis on sellest ajast alles üks tunniajane muusikasaade on kirjutatud, et intervjuu Eesti ühe populaarsema ja pikaealisemad bändiga juba siis, kui kuklid olid 15, eks, aga selle numbrite maagia juurde me tuleme Velikke hiljem tagasi. Ma tuuniksin kõigepealt ikkagi arhitektuuriilmas natukene ja ja alustaks sealt, et sina arhitektina oma peres või suguvõsas ei ole ju arhitekt esimest põlve, et kas see on teadlik traditsioonide järgimine. On see küsimus asjaolus, et vanemad tõid töö koju ja poiss ei leidnud mujalt inspiratsiooni, milles küsimus? Ajaloos sukeldudes minu isa, vanaisa oli see, kes ehitas Aleksandra raudteed pääsküla jaama, Haapsalu jaamahoone. Ta oli ehitusettevõtja? Jah, ja minu isa on arhitekti haridusega, tema on olnud ka Tallinna peaarhitekt, kui ta ülikooli lõpetas kaks aastat. Ja pärast seda läks aspirantuuri ja oli Arturi teadlane. Minul mingit survet arhitektuuri õppida ei olnud, mina tegelesin koolis juba algkoolis nagu ansambli tegemisega ja tegin sporti. Ma olin mingisuguses A-klassi koondises kergejõustikus jooksin ja siis terendus filmees korraks treeneri elukutse. Laste muusikakoolis, kui ma õppisin tšellot seal mõnda aega, siis avati just muusikakeskkool. Ja siis eriala õpetaja arvas, et kui on soovi lõpetanud lastemuusikakooli, aga ma lõpetasin kaks klassi ühe aastaga, ma ei tea, miks kuidagi läks niimoodi, ma olen vist liiga vana selle lastemuusikal ja siis oleks võinud minna muusikakeskkooli õppima. Kas ma olen kaotanud üldhariduskoolis ühe aasta ja see langes ära ja ma mõtlen praegu, et ikka väga hea ja mu erialaõpetaja Jaan Reinaste oli sümpaatne inimene, ta ei ütelnud, et mine muusikat lõppema, muidu ma oleks kuskil kolmandas puldis Estonia teatris praegu ja kiruk seda elu ja talveks pensionis. Pillime. Et noh, ma oleks seda ilmselt ka läbi läbi teinud ja siis arvas kirjandusõpetajat võiks minna Tartu Ülikoolikirjandust õppima Tartu Ülikooli, ma tahtnud minna. Et need valikud mul olid ja siis hakkasin hoopis koma 40 kuuendas keskkoolis õppisin noh, nagu kunstiklassis ja siis hakkasin kunstiinstituudis ettevalmistuskursusel käima ja sealt kuidagi sai siis alguses värk, et kui sa juba seal käinud noh, ettevalmistuskursusel siis katsuge ikka sisse saada. Ja meil arhitektuuri sisseastumisel oli 200 kandidaati ja 25 võeti ja siis kuidagimoodi ma ei tea, mismoodi ma sinna sisse sain, mul eriala. Erialaainetega ilmselt sain ja kirjand oli, oli hea ja, ja matemaatikast ma ei tea tuhkagi. Ja mingist füüsikast. Ja kas värvusõpetusest tähendab, et koolis matemaatika ja füüsikatundide ajal sa ikkagi joonistasid õpetaja jutu saateks? Ei joonistanud, meil oli sihuke õpetaja, kes käskis võtta juhtme otsad ja need ära ühendada ja siis keeras palke peale, küsis, mis tunne on. Rauamaitse tuli suhu ja käed hakkasid värisema, vot nüüd on seda 10. Katse-eksituse meetod. Aga pihus oli see väga sage vaatepilt sinu puhul lapsena pigem sulepea pihus ja mingeid luuletuste kirjutamine. Sa ütlesid? Otseselt arhitektuuri või arhitekti elukutse suhtes kodustul mingit survet ei olnud, aga mingit mõjutusi või, või momente vanemate juures, mis sind on edasiseks eluks vorminud, kuidagi või kujundanud, tuleb sulle ette, et mille või kelle kaudu sinusse jõudsid, milles need väljendasid? Mina olen õnnelik inimene, sellepärast ma olen oma ema moodi tädid, oleme õnnelikult pojad, ema suguvõsasse või noh, ema ema sarnased. Tema oli niuke, kes tuli enne sõda Tallinnasse ja tikkus laulu õppima. Aga sõda tuli vahele ja siis talle meeldis ka kirjutada. Humanitaarkalduvused isa oli mul väga niuke korrektne pliiatsid rivis ja minul ei ole kunagi siis. Aga, aga nad olid väga head vanemad ja väga hoolitsevad, aga mina ei olnud nii väga korralik poeg, mari nippi ja noh, niuke hulkus ringi natuke, mitte mitte halvas mõttes. Et aga ma olin niisugune. Kui sa ajas veel rohkem tagasi, mõtlete, mis sul esimene pilt lapsepõlvest on, kui seal niisugune on mille kohta sa julged väita, et see päriselt leidis aset niisugune oligi. Minu esimesed eluaastad möödusid luha tänava otsas, vineerimööblivabriku Lutheri vabriku vastas puuma. Ja mina mäletan selgelt, isa oli komandeeringus ja siis olid autod, mille laternate ees olid mustad paberid ja väiksed pilud. Ja siis olid õhuhäired. Isa ei olnud kodus, ema oli väga pabinas ja meil ennast mustad rulood, mis tõmmati aknad. Ja siis hakkas vineerimööblivabriku poolt hirmus hülgamine, siis tuli need rulood alla tõmmata ja siis vaatasin akna vahelt piilusime, siis sõitsid need autod ja niisugune noh, võrdlemisi hirm tuli peale, see oli vist 54 või midagi nihukest võis olla nii, et ma olin kolm või neli noh, niuke teine mälestus oli, mis oli ka niuke, võrdleme, šokeeriv oli, ehitati ühte lasteaeda, meie tagahoovi, mis on praegu jalas. Ja Koidu tänava lasteaed, kaevati suur auk ja seal olid mingid suured jämedad torud ja liivahunnik ja me hüppasime ülevalt alla liivahunnikusse. Meie sõber oli ülakorrusel elav Timka, kelle isa oli tsirkuse trompetimängija, et Timkaga mängisime ja siis kuidagimoodi ta lükkas mu venda ja vend kukkus alla ja ta toetas osta toru ja toru veeres üle mu venna ja vennal oli süda haige nagunii tol ajal ja siis ma mäletan seda põrinat, kui see suur jäme savitoru Tasa liivase sikutasin, mida siis üles ja siis, kui ta nutma hakkas, siis oli väga hea kerge tunne. Nutta. Kuidas su enda hilisem elu kulgenud on, kas on ohtu sattunud kunagi? Ühe korra pidin ära uppuma, aga ilus väga ilus oli olla. See oli Viitna järves, hakkasin üle ujuma ja tagasimasti ujuja. Siis väsisin kuidagi ära, aga siis. Mingid kellad hakkasid helisema. Hästi läks värviliseks kõik, aga siis hakkasid, sõbrad hakkasid kalda peal karjuma, siis ma loobusin kätega vehkimist või ma ei tea, kas oli siis kuidagimoodi ikka jalad ulatusid põhja, et päris päris ei, alla ei jäänud ikka kuidagi, väsimus oli nii ilus. Kuidas arhitekti tööga on, ma tulen selle teema juurde tagasi, on see stressirohke amet sinu enda kogemusel? Põhjal väga miks, sellepärast et ma ei saa aru, miks peavad riiklikud institutsioonid linna ja ma läksin arhitektiks huvi pärast, et vaadata, kuidas mehhanism töötab samuti nagu oleksin kultuuriministeeriumisse huvi pärast, et kas minister teieta sinatab. Ja ja linnas ka töötades ma imestan, et inimesed ka seadusandjad tekitavad väga palju probleeme, ajavad asja keeruliseks. Ja sa pead need enda püstitatud barjääre kogu aeg lõhkuma, lükkama ja, ja asjade hulka lihtsamalt ajada, kui ma võrdlen matuse ajal oli Tartus, eks ole, peaarhitekt 34 35. aastal siis oli solvav, kui arhitekti joonistas näiteks pottsepale ette müks, ahi peab olema, see oli pottsepa elukutse, solvamine, ei tohtinud joonistada. Ta tegid, eks ole, maja meie mõistes eel eskiis või noh, niukene asi ja panid mõõdud peale ja vaatame seda maja ilus vaja töötab ja on 70 aastat seisnud. Ja tehti sihukese sketši järgi. Sest et olid meistrid, kes tegid ja arhitekt vastutas praegu nagu ei vastuta keegi, kõik vastutavad ja keegi ei vastuta, eks ole. Noh, siin on nad juhuseid olnud, kus eks ole, mingi konstruktsioon kukub kokku, kui hakatakse otsima süüdlast. Lõpuks on võib-olla isegi mingi minister, astub tagasi või midagi nihukest, aga ei ole konkreetset inimest. Tegelikult. Need asjad võiksid hulka lihtsamad olla ja funktsioneerida. Varem sa olid jah, aastaid nende otsuste lähedal siin, mis on kujundanud tänase Tallinna silueti, et oled sa rahul sellega, mida sa näed. Seda niimoodi ei saa öelda, et olen rahul või mitte sellepärast et et linn on nagu kihiline tort ja sealt, kui hakati välja võtma mingit juppi sisse, tort laguneb ära või noh, pole enam see, et iga ajastu toob midagi juurde. Ei saa olla nii, et mõlemad on need linnad, mis tehakse totaalselt ühe korraga kuidagi Brasiilia pealinn Brazill. Siis üks tark inimene ütles, et aga siin ei hakka kunagi kõlama sambarütmid mis on ka õige, et see ühe ajastu totaalne ehitus, Tallinn on õnneks suhteliselt vaene linn olnud, siin on igast ajastust mingit jäljed ja need jäljed peaksid säilima ja mul on kahju sellest, et mingi nõukogude aja arhitektuuriobjektid noh, kaovad kas või Kadrioru kohvik, Must Luik, eks ole. See oli oma ajastu näidis, eks ole, või oli mis maha põles, ütleme merepiiga kohvik, eks ole, mis oli rahvusromantismi oma ajastu näidis. Rahandusministeerium, seal isegi kultuuri, seal viieskulptuur, see lifti sahtise kate, eks ole, see oli, see oli kunstiteos, ei olnud mitte niisama noh, mingi tohutu dolomiit. Et asja eest teist taga täiesti korralik maja, vaalsest mitu artiklit kirjutan, tema on täitsa pahaseks, kui ma selle peale mõtlen. Korralik maja, mis ehitati tolle aja tippsaavutusena võetakse maha ja meil pole enam see ajajärgust, on, tähendab kangast on üks kild välja rebitud, mina käsitlesin ennast linnas, nõuandjana, linnavalitsus, volikogu õieti on see, kes otsustab. Linnavalitsus peaks olema spetsialistidest koosnev, need aga poliitikud. Eks ole, ja, ja eriala spetsialiste on seal suhteliselt vähe. Noh, ikkagi on, midagi teatakse. Aga selle tõttu mina käsitlesin ennast ameti juhatajana, käsitlesin nõuandjana minule seda halvematel aegadel 175 inimest, kui ma ära läksin, 427, eks ole. Nemad annavad mulle nõu ja mina vahendan seda nõu siis inimestele otsustajatele, nemad peavad otsustama, mina ütlen, kuidas parim otsustamise viis. Aga kui mind ei kuulata, siis mind järelikult mind ei ole vaja ja ma läksin minema, kui enam ei kuulata. Ehkki see vist isegi talusid päris pikki aastaid seda olukorda, et püsti said asjad läbi, leksid plaanid, millele sina oma allkirja polnud nõus panema. Nojah, noh, eks ma siis hakkasingi kaaluma, kas kas jääda või mitte. Jüri Ratas oli väga sümpaatne ja energiline ja noor ja teotahteline linnapea, kellega ma koostööd tegin, ta teinekord ta helistas hommikul kell üheksa. Kuule, lähme vaatame seda asja või teist asja või noh, käisime ja jalutasin mööda linna ja püüdsin selgitada, aga aga noh, palju asju sõltub ka majandust, ütleme, kui vaatame Pariisi linna, eks ole, mikspärast Pariisi linn on praegu selline, nagu ta on, sellepärast et Pariisi linna peale anti käsk teha linna struktuur selliseks, et kui mässud on, et siis saab otse suurtükiga tulistada ja siis võeti see vana vanalinn maha, eks ole, mida on suhteliselt vähe jäänud alles seal Pariisis ja tehti need bulvarid, mis praegu on seal Pariisi sümbolid, tehti need laiad Põlvard, ehitusõigusnägijate, seal neli-viis korrust, aga siis oli niuke nutikas insener Mansaar, kes tegi katuse kolm katusekorruste pääle palakut ja ütles, et see ei ole maja seal lihtsalt katus vaja. No seitsme kaheksakordsed mansardkorrusel, et väga paljud niuksed välised tegurid mõjutavad linnaplaneerimist ja seda linna üldilmet. Kas sina mõistad, millest sõltuvad trendid, kas või Tallinna linnaosasid silmas pidades, et ühel hetkel eelistatakse ühte varianti, teisel hetkel teist. No see on linnaehitusteoorias väga-väga levinud värk, et noh, see sõltub transpordiühendustest sõltub lähedusest mingitele tõmbekeskustele, eks ole. Mõned linnaosad käivad alla, seal elavad asotsiaalselt inimesed, sinna ei tahaks korralik inimene minna võrdlemisi halvas seisukorras majad, vaata, seal on veel, ka need omandisuhted tekivad, eks ole, et noh, et omanikud ütleme, linn ei luba nende üüri tõsta, näiteks, eks ole, hambriks kesklinnas on palju mitul linnaosa, kus need inimesed, kes seal elavad, Nemad elavad ja need on kehtestatud üürinorm ja, ja ei, ei saa üüri tõsta, omanik ei saa maja renoveerida, majad käivad alla, eks ole, sinna koguneb siis niuke kahtlane rahvas. Ja sealhulgas ka noored noored inimesed, näiteks meil kalamaja, ma tean seda linnaosa ühiskonnast sõpru elanud, seal barakid olid igavesed nirud elamistingimused, siis hakkas sinna kogunema muusikuid ja kunstnikke ja ta linnale lähedal Kedelauk. Tahad jala minna linna kesklinna ja siis hakkas, sealt hakkaski inimesed hakkasid odava raha eest kunagi korterit kehvad ja need, kes seal sees elasid, nemad surid maha või ei tahtnud. Ja need omanikud, kes said maju tagasi, ei jaksanud neid renoveerida, siis hakati ostuselt korter, treid, väikseid kortereid tehti korda ja muutus trendikaks, sest seal elasid kuulsad inimesed ja tuntud inimesed ja seal mõnus hubane keskkond, eks. Nüüd on need inimesed needsamad jupid, eks ole, ja ja ta saanud vanemaks, need perekonnad nad enam ei mahu sinna kahetoalist ahjuküttega korterisse. Nendel on vaja juba uut keskkonda ja siis vaadatakse, need on, praegu on trendikas juba, võtad kopli, eks ole, sellepärast et liin liin hakatakse arendama. Seal on vabadus jälle noh, teha midagi, et see on loomulik protsess ja, ja mõnes mõttes ettenähtav aimatav, aimatav jah, aimatav on ta niipalju, et tse luustik ja vereringe peab olema paigas, noh, transport, infrastruktuur, eks ole, kunagi kui Sonia saani viisama tsehhid ja masinad välja sitsimäelt, balti manufaktuur. Ma käisin seal vaatamas, inimesed ei teagi, kui, kui kihvt kant on seltsi mägiselt nätselt. Tööstushooned on hästi vägevad ja sealt katuselt sa näed otse Ansipi kabineti või noh, ütleme Rõivase kabinetti, eks ole, Stenbocki majja ja kahel pool meri ja noh, see on uskumatult vägev ja siis, kui hakati seda asja arendama. Miks ma toetasin hullu ideed ja pakkusin välja, et sinna tehakse seitsmekümnekordne maja, sellepärast et ma Malmö linnapead olen temaga vestelnud. Reet palu, eks ole, kes arendas ja kutsus malevasse kutsus geeniuse Santiago galatraava, kes ehitas sinna suure kõrge maja, mis on nagu pööratud nagu punnivinn. Maja läks 10 korda kallimaks maksma, kui ta algselt planeeritud sotsiaalmajal, aga ta muutus linna sümboliks. Ma eeldasin, et kui Sonyafaanideks ka konkursi, kuhu tuleksid siis noh, ma Levskinud ja no mingisugust kuulsad, eks ole, saha Tiidja, noh, mingid niuksed, kuulsad kujud kokku ja tehtakse sinnaks sümbol. Siis viiakse see naftavärk välja kopli naftaterminal, eks ole, tsiviliseeritud säärase raudteeharude metsik kolin ja mürin ja tehakse lõpuks ümber Tallinna raudtee, need rongid, naftarongid ei peaks tulema sinna Koplisse, seal ennast lahti monteerima, teistpidi sõitma siis Peterburi pool, eks ole, või vastupidi. Paldiskist tulevad rongid lähevad Venemaalt. Et selleks nad pidid sõitma kopis. Aga kui üks naftarong sõidab üle Endla tänava viadukti ja keegi kas meelega või kogemata ei ole kinni keeranud ühte mutrit ühte liitrit ja see naftarong kukub, eks ole, noh, kolm kord sülitada kukub Endla tänavale või Kristiine keskusesse, siis lendab õhku kogu Toompea ja pool Tallinna linn, eks ole, aga need naftarongid sõidavad iga päev vahepeal sõitis 12 rongi edasi-tagasi, eks ole, et niisugused asjad on tegelikult linnaplaneerimisväga tähtsad, aga, aga neid komisjon on veeretatud siin mitukümmend aastat ja selles on ehitada kaks pool kilomeetrit raudteeliini, et paljuski rongid saaksid otse sõita Peterburi poole, selle asemel tehakse komisjone ja see raudteearu on veninud 67 või ma ei tea, mitme 70 kilomeetri pikkuseks ja räägitakse rail Balticast, eks ole. Noh, mis on omaette teema? Sa oled elu jooksul nii mõnegi eramaja projekteerinud, millal viimane töösse läks? Viis kuus asja peabki olema laual, selleks, et see protsess nii pikk üks on ehitusloa hotell, teine proteerus tingimuste ootel, kolmandat joonistad neljandat, et kooskõlastatud ja viiendaga teete koostööd noorte meestega, kes mulle arvutiga valmis joonistada. Ma ise. Hädaga saaks hakkama ka seal klaverimäng, paid iga päev harjutada, ma parem joonistan pliiatsiga, annan noortele. Nii et käsi rooste ei ole läinud, selles mõttes? Ta on küll võiks rohkem joonistada, aga aga noh, otsest vajadust ei ole ja tegelikult on on küll arhitekte, kes ütlevad, et iga päevadja joone vähemalt tõmbab. See on vikerraadio jutusaade Meie tänane külaline on Ike Volkov. Sinu teismeliseaastad sattusid 1960.-tesse. See oli periood, kui maailma muusikas hakkas tooni andma ansambel Piitels ja teismeliseiga kipub olema tihti niisugune, kus kuuldud ja nähtud asjad kipuvad juhul, kui nad sulle meeldivad, jääma külge eluks ajaks. Nad on tähtsad sulle elu lõpuni. Kas seesama mainitud piitals on sinu jaoks ka läbipõetud haigus või olite sinu teismelise eas muusikaga seoses teised lemmikud? Ma tegin jah, viiendast või kuuendast klassist alates klassi bändi. Minu esimene suurem mälestus oli Marino marini. Siis oli Himma Sumak, keda ma mäletan laulmas tohutajale neljal oktavi, seal aurat naisterahvas tegi loodushääli ja väga huvitav oli. Aga piidersiga ma olin kursis praktiliselt esimestest aegadest, mina olen vist 62 või kolm tädi oli, elas Rootsis ja tädipoeg oli Rootsi ühes bändis mängis pilli. Kes mulle ordis Redingi plaadi soulmuusika, mis mulle meeldib siiamaani must muusika Jäbidaksi plaadi ja muidugi ma arvasin piidest sära ja siiamaani minu lemmik Piitel on George Harrison ja John Lennon kui nähtus, keda ma väga austan, aga mind kõige rohkem võib-olla mõjutanud, aga keda ma väga austan ja lugu pean, on Jimi Hendrix. Proovisin ka soolosid ja ei noh, pole mõtet. See on, tädi oli väga üllatunud, kui ma talle kirjutasin, et siin ma ütleks, et see on üks hull, et see põletab pilli lava peal ja ja noh, on niuke nihukest asja ega välja ei mõtle. See on uskumatu. Ja, ja siis loen kohe üles, geenius, keda ma pean tõeliseks kunstnikuks. Pieter geimine, ma käisin mitmel kontserdil teda vaatamas käinud. Ja fantastiline muidugi Sting ja noh, tegelikult ma avastasin, Me oleme Stingi ja politseiga käinud ühtedes kõrtsudes pilli mängimas, Hollandis ja Saksamaal. Taanis. Aga see nimekiri on juba soliidne, aga siin ei ole ühtegi niisugust nime, mida ma suudaks seostada selle muusikaga, mida sa oled Kukerpillide koosseisus ise rohkem kui 40 aastat mänginud, mis tähendab seda, et Kukerpillide tegemised noh, põhimõtteliselt ei väljenda mitte kuidagi seda, missugune su isiklik muusikamaitse On no me hakkasime rääkima sellest teismelise east lihtsalt mul olid need plaadid olemas, aga, aga noh, Bob Dylan näiteks mulle mehed on, on, eks ole, kahte tüüpi muusikuid, ühed on pidasid ja Bob Dylan ja teised Rolling Stones, eks ole, ja bluus, mina austan ja kuulan hea meelega Rolling Stonesi ja pean neid nähtuseks, aga minu minule meeldib, kui Bob Dylan käis ja kõik olid väga solvunud, et ei tundnud tundnud ühtegi laulu ära. Mina tulin poolteist laulu ära. Ja naine taks poole kontserdi pealt ära minna, mõtlesin, et vähemalt ma olen hingandist õhku. Bob Dylani. Et noh, seesama vägev, vägev värk, et niuksed, mehed olemas. Et noh, ta niuke ignorantne kõik, aga Bob Dylani plaadid on ikka fantastiline. Ja ta muutub. Aga mis puudutab, noh, mul on päris suur kantrimuusika plate kogu ka. Aga noh, kuna ma olen oma elus mänginud neli aastat, kõrtsus Pill muide seoses linnateatri juubeliga minu esimene tööraamatut, linnateatri muusika. Olav Ehala oli muusikaline juht Maal Olav Ehala ansamblis kaks aastat ka suveti tuure teinud ja ja aasta otsa olin vist või oli rohkem poolest. Olin linna noorsooteatri pillimees, juhtub igasugust, just kõrtsus mängisin neli aastat pilli, enne kui Kukerpillid tulid. Kas sinu jaoks on olnud kunagi tähtis laval olla, et sellega kaasneb midagi? Ei, seda ma pole mõelnud, kaasneb noh üldse selle kaasnemisega on niimoodi, et ütleme, kui sa teed midagi südamega teed ausalt siis kaasneb ka kõik muu sellepärast kobida lavale. Et nüüd ootad, et midagi kaasneb nii pidi ma ei ole, ma olen läinud, kui on vaja, ilmselt ma olen piisavalt edev, ma ei ole peljanud, aga ma ei ole ka ise nagu peale surunud või sundinud, et minu jaoks on see elu loomulik osa. Kui sa midagi teed, siis sa vastutad selle eest, kui sa oled laval, sa pead vastutama, pillimängu eestima, kõrtsus laulsin ka veel, eks ole. Mul oli päris suur repertuaar mikspärast nahka, Kukerpillidest oli kuuetunniseid, tantsupidusid oli võimalik valudeta läbi teha. Praegu on, noh, mõnel on repertuaar siis laulu olla superstaar, superstaar, las olla, noh, väga tore. Mulle õudsalt meeldib, ma vaatan ka neid saateid teinekord ja väga andekaid inimesi ja ja praegu on see pillimehe, elu on ikkagi ja maru vägev, ma võtan ka siin juutuubist ja kuskilt trükin välja mingit Jacobastoorisonoodide õppinud selgeks. Aga siis, kui ma alustasin, noh, mul polnud makigi, eks ole, pidin lihtsalt kuulmise järgi meelde jätma. Lapsena istusin, selg vastu sooja ahju, kuulasin Georg Otsa ja teadsin kõiki Georg Otsa laule peast. Sa intervjuu alguses ütlesid, et sa praegu ka ikka iga päev mingit kitarri natukene. Mida sa mängid, kas sa mängite kukrite Repsist lugusid või täiesti teisest ooperist? Ma kukrites mängin basskitarril ja basskitarri, harjutan lihtsalt noh, mingisuguseid heliredelid kombinatsioone, tähendab, mul on mõned noodid välja kirjutatud ja mingisuguseid partiisid nagu endale selgeks teha, et näpud liiguksid. Et noh, et ma võtan õige helistiku, eks ole, mäng aga kitarri peal, mida ma oma lõbuks mängin, seal ma mängin igasuguseid lugusid seal ma ei ole kohustatud Kukerpillid lugusid mängima vaid vaid näiteks näiteks piidaksite luust. Jah, ja, ja näiteks noh, neid, mis ma olen ise kuidagimoodi kokku kirjutanud, noh neid teinekord ka mängin ja mingeid soolosid sinna vahele sokutada. Oma lõbuks. No korra juba sai mainitud, et juba 87. aastal peeti eriti ansamblid Kukerpillid pikaealiseks kollektiiviks, siis kui täis sai, 15 45, terendab vist nüüd järgmisel aastal. Noh, see on ikkagi väga soliidne ja muljetavaldav. Minu teooria ikke on selline, et need 40 pluss aastat ka kooselus, kui inimesed jagavad elamist ja oma elusid tuleb ette raskeid hetki. Ei ole lihtsalt võimalik, minu nägemuses saburjetabki läbi elu, naeratus kogu aeg suul. Muresid, probleeme võib-olla ka tülisid ette ei tule, no ma ei kujuta seda hästi ette. Ansambel tundub mulle mõnes mõttes sarnane organism aastaid neid on ikka väga palju, kui tuleb taluda, mitte küll alati, aga ikkagi valdavalt samasuguseid nägusid, nende tujusid erinevaid arusaamu. Palun ütle, kas selle 40 pluss aasta jooksul Kukerpillidest on olnud sinu jaoks hetk, mil sa oled olnud valmis kaabut kergitama, aga see on siiski ära jäänud. Kui oled. Riigitööl, ma olen kultuuri mas teenust 1979 80 olümpiamängudeks oma vastutasin nagu olümpia ehituste ja selle värgi eest seal küllaltki pingeline. Ja tol ajal olid mängud, mitte niimoodi, et sa, et sa lähed ja teed kontsert ja tuled tagasi, vaid sa sõitsid kuskile Antslasse, tegid seal viis-kuus tundi, sõitsid, gaasibussid, olid kehvad ja teeolud kehvad ja ühesõnaga. Hommikul jälle kell kaheksa, 15 tööle, eks ole, ja kui olete jõudnud kell viis kuskil kojusaabumine, noh siis kui on sõjamehed ja piimaautod ja tunned kuidagi mingi reeturina ennast, et inimesed, nad askeldavad, lähevad tööle, eks ole, toimetavad ja sina oled lähedal magama ja lapsed, eks ole, kes olid mul siis niuksed ütleme, 1981 oli siis kaheksa ja teine oli neli. Vanem poeg karjub kõrvaäärselt ärasega isamaaga. Et noh, et see oli niukene küll, noh, võrdlemisi väsitav ja, ja kunagi veidi varem oli selline sümpaatne inimene, keda ma väga austan siiamaani kadunud Taivo Linna, tema niukene juhi tüüp, jah, ja tema oli seal Kukerpillid ellu kutsunud, aga siis ta kuidagi andis teatepulga mulle üle, kuna ta nagu arvas, et, et ma võiksin olla see koordinaator või mänedžer või noh, kokku leppida rahadega sehkendada, aga vaata, võiks teinekord noh, kuidagi niimoodi järsult ütelda. Ja ma olin väsinud, kuskil mängisime ja midagi ta hakkas seal seletama, ma ei mäletagi, mis asjus. Jah, ja mina panin pilli nurka ja läksin koju. Mängige ise soovitasin oma klassivenna ja kunagine pinginaaber Toivo Undidel mängib minu eest ja ohkasin kergendatult. Sest nad tulid paaripäevast Tomiga ja konjakipudel kaasas ja Taivo palus vabandust ja kuidagimoodi. Nii et sa oled ikkagi paar päeva ansamblist ära olnud. Jah, võib öelda küll, aga kuna me oleme isereguleeruv mehhanism, siis me saame mänge ära öelda ja me saame ka teha mingit puhkepause ja mida küll väga sageli ei ole ette tulnud, meil on regulaarselt iga aasta mingisugune noh, 55 60 mängu, mis on piisav. Ma pikki vahesid ei tahaks, sellepärast siis tuleb närv sisse või läheb, see tunne kaob ära, tunne kaob ära. Vaata bändis on niimoodi, et sa tunnetad need Toomas ütleb, et ma ütlen Toomasele, teeme seda lugu, et omastav ma tahtsin öelda, et teeme sedasama. Et see on niuke ühise mõtlemise värk, sa hingad juba ühtemoodi, eks ole, et ja kuna me oleme ka noh, võiks öelda sõbrad ja saame kokku, kui ka bändivälisel ajal, eks ole, ja kui on, aeg-ajalt on sellised turgutavad asjad nagu lindistamised ja, ja noh, plaadi komponeerimine välja mõtlemine ja siis see kõik on niisugune kollektiivne töö, eks ole, ja ja mingid kontserdid 44. aasta jookseb järgmine aasta, eks ole, peab hakkama seal 45.-le juubelile mõtlema. Noh, see, see on niukene, väga tülikas. Aga innustav ette võtma. Et need kavade, sellist huvitavat, noh, mõtled välja, ma pakkusin välja, kui meil oli siin 30. või mis oli kolumn, viies juubel, akustilisi kontserte ja väikestes kohtades. Ja niuksed laulud mida me tavaliselt ei mängi ja see on minu lemmikkontsert lemmik DVD. Aga paar kolleegi leidsid, et mis kuradi jama soigumine, et on vaja ikka teha siis leiutaja. Muidugi, ega Rolling Stonesi pääseti, saksofonist ka, eks ole, et on selge, et sa pead tegema neid oma mingisuguseid tunnuslugusid, noh seda oma lõhna levitama seal lava peal, et teatakse, eks ole. Ei, seda pettumust ei tohi inimestele valmistada jah, et, et üks või teine teie klassikast või kullavaramust esitamata jääb. Kas sa suudad praegu niimoodi käigu pealt tuletada meelde mingi indikaatori või näidiku enda jaoks, mis räägib Kukerpillide absoluutsest populaarsuse tipphetkest? Väga ülev hetk oli kunagi algusaegadel kui me olime Tartu lauluväljakul, seda uut lauluväljakut ei olnud ja seal oli ehitusmalev ja ehitusmalev tegi mingist kilest, tegi katustelt vihmalikus, sadamaplats oli täis, ma tea, metsikut rahvast, ma ei tea, kui palju sinna võis mahtu 10000 15000 seal meie jaoks oli see metsik rahvamass. Ja meil oli väike legendi võimendus ja, ja, ja kõik laulud ausõna vist kolm korda läbi tähendab ei pääsenud. Ükskord oli, kui ehitusmalev jälle päästis meie elu, kui meid hakati bussi ümber ka maja ja loksutama Võrtsjärve ääres olimegi Võrtsjärve mängud või ma ei tea, mis asi ja siis rahvas läks ka nagu pöörde fooriasse. Miskipärast tikkusid meil bussisel loksutama, kui me hakkasime ära minema. Malevlased tegid sõõri. Eks paleest saime minema, eks vaata, see kantrimuusika on käinud ka niimoodi üles-alla ja kantrifestivalide lõppesid ära, sest et publik orienteerub ümber diskole ja aga ma ei saa öelda, et meil oleks mingisugune mõõnaperioode olnud, sellepärast et eks me oleme ka muutuse seal. Me oleme rockabilly teinud, oleme Keitsinite ja selliseid erikantri ja kantrirokivärki teinud Scudiitoli elektrikitarriga. Tiit sageli käib meiega kaasas ka rock hotellist vabal ajal. Et siis teeme rohkem niuksed elektrilistel ja meil on rock n roll, mitu tekki, varastate laule, laulva revolutsioonivärk seal oli kindlasti niisugune, me tegime neid kontserte, kus Raivo Trass oli, luges isamaalisi luuletusi ja mingit pätsu kõnedest fragment ja me tegime Hando Runneli kava näiteks, mis läks väga hästi suures linnahallis, eks ole, rahvast puupüsti täis, noh ja siis hakata tasapisi võib-olla mõistma ka neid suuri artiste, kes on oma eluga. Kui sa oled midagi sellist kogenud, eks ole, sissekukkumine enne järgmist mida kõrgemal sa oled, seda sügavamasse kukkunuks sina, soid on ju niisugune kogu see elu ja siis, kui on mingi eriti vägev kogemus, siis tunned, et pärast on kuidagi tühi tunne, noh, ei taha isegi näiteks juubelikontserdil ei taha kuskile afterparty'l minna, eks ole, niuke kuidagi niuke üksinduse tunne või ma ei tea, miks. Peaks olema ülev ja rõõmus ja õnnelik, aga aga siis, kui on mingid narkotsi toruks, siis mõni paneb narkotsi ja mõni joob ennast täis ja noh, nagu nagu see artisti elu on, et meie oleme vastu pidanud klaasi sülita, aga alkohoolikuks pole ka muututakse elu. Me konkreetsetest lauludest täna siin rääkinud ei ole, aga intervjuu lõpetuseks Hikema ühe kohta siiski küsin. Ühiselu, kui naine armastab meest, on sinu tekst ja kas sul on tulnud kodus kunagist seletusi ka anda nende asjadega seoses nende mõtetega? Tol ajal ma töötasin kultuuriministeeriumis ametniku elu oli nagu silme. Me pidime ühe teise laulu tegema, aga mulle see laule ei istunud ja ma külma proovisin ja proovisin ja ja ei tulnud välja, järgmine päev lindistamine. Ja siis kuskil lindi otsa peal oli see on selle autor, on ka Hendrix, aga teistmoodi kirjutatakse. Ja ma olen nüüd, ma olen leidnud üles sellega tol ajal mulle lindijupi peal oli, see klappis, see rütm ja kuidagi tuli. Just, ma olin kunagi solvunud selle Kultuuriministeeriumi asja peale ja, ja siis tulin koju ja siis kirjutasin ühe ropsuga. Sõnade järgmine päev lindistasime ära. Niisugune on selle loo saamislugu. Muidugi ma vihastasin kultuuriministeeriumisse, mõistasin oma Pobedase sõiduauto Pobeda ja siis tegin kolm ringi Pirita ringrajal. Läksin tööle tagasi. See lahutus meeldis. Oli tore veeta seda pühapäeva hommikut sinuga siin stuudios. Loodan, et elu veeretab toredaid hetki sulle veel ette ja kui me varem ei kuule, siis Kukerpillid 45. Tänan, kutsumast ja elu läheb aina paremaks. Jutusaate külaline oli Ike Volkov. Teda küsitles Sten Teppan aitäh kuulajatele ka toredat nädalavahetust. Kui naine armastab meest kõik tööd teeb ära ta. Tulge, muidu jahtub see. Meestepäeva askeldus lõunasõbrana Page kohvikus, Dave rei, jää lauale toimetada, meil viis. Tulge muidu jah, tutte see. Neil lapsi kodus on, kas viis või kuumees, arva neid, näeb täpset arvu ei tea. Vanem tütar on vist see, kes on pruudi noorem poeg. Kes arve teab peas. Kuningriigiks ei lauale, hüüa, tulge, muidu jahtub. Kui naine armastab meest kõik tööd teeb ära ajada. Kuningriigiks on köök ja siis, kui laual ta leiab. Tulge, muidu jahtub see. Kui lapsed juba magavad ees mees ehk oma naisega juttu ja ta räägib oma raskest päeva kui naine norskab, kuigi ei ole Kui naine armastab meest kõik tööd teeb ära ta. Tibu. Kuningriigiks lauale. Tarja. Tulge, muidu jahtub see ta kuningriigiks ning. Ta hüüab. Tulge, muidu jahtub.