Tere vanasõnad varasemalt eestlastega alati kaasas käinud, ilmselt leiaks sellegi kohta ühe vanasõnana rahva põhjatust tarkusevaramust. Kas varamuga tänapäeva kõnepruuki toidab või on vanasõnad minevikku jäämas? Kui palju tänapäeval pruugitakse vanasõnu või on vanasõnad hoopis kis moes? Eesti Kirjandusmuuseumi vanemteadur Piret Voolaid. Tere. Tere. Minu nimi on Piret Kriivan. Kas on nii, et eesti rahval on olnud iga elu nähtuse kohta vanasõna? Täiesti õige tõepoolest on nii, et vanasõnavaramust on võimalik päris iga olukorra või iga nähtuse kohta tuge leida, kui on tarvis, kas on püütud üles ka lugeda, kui palju on vanasõnu suurusjärku vähemalt ja kirjandusmuuseumis. Eesti rahvaluule arhiivikogude põhjal on küll umbes 160000 see varasalv. Ja kaheksakümnendatel aastatel koostatud vanasõnade akadeemilise väljaande põhjal võib öelda, et et sinna sai siis selles 160 tuhandelisest varamust sisse 15140 eri tüüpi. Nüüd võib muidugi küsida, et kas siis, kui akadeemilises väljaandes seda vanasõna sees ei ole, et kas ta siis ei olegi enam Eesti vanasõna, et ma võin päris julgelt öelda, et vanasõnad elavad tänapäeval päris jõudsalt edasi ja me kasutame neid. Võib olla sageli nii, et ma isegi tähele ei pane. Et ei saa arugi, et me ei saa arugi, just nagu siis tuleb kuulajatele meelde tuletada, mis on vanasõna. Just klassikaliselt kuuluvad vanasõnad koos lendude ja mõistatustega folkloori lühivormide hulka. Nagu sa juba ka öeldud. Ja seda distsipliini, mis siis uurib. Vanasõnu ja vanasõnalisi ütlusi nimetatakse paremioloogiaks. Et see tuleb siis kreekakeelsest sõnast pareemia ehk ütlus Jaloogos ehk õpetus. Ja nagu paljude nähtust selline defineerimine on väga keerukas ja vaatenurki, mille kaudu sõnastada on rohkelt, nii on ka vanasõna puhul definitsioon hästi palju. Ja võib-olla kõige lihtsam on on kasutada siin Ameerika folklaristadželt eirale toetudes. Ja öelnud, et vanasõnad on rahva hulgas viibivad ütlused. Et see on selline väga lihtne seletus. Aga kui seda veidi laiendada, siis vanasõna on kindlasti lühike. Tabavalt ja kujundlikult sõnastatud õpetliku sisuga selline üldistav mõtteavaldus mis on öeldud üheainsa lausena. Et kui näiteks mõistatus on selline küsimus, vastuse vormiline kõnekäänd on tavaliselt enamasti meil lauseosa, et me lihtsalt kaunistame oma kõnet sellega, et siis vanasõna on just selline. Terviklikke üldistav mõtteavaldus. Siis, kui on õpetamisega tegemist, siis ikka vanasõnu kasutavad rohkem vanemad inimesed. Võimis. Ja tõepoolest on uuritud vanasõna kasutamist pedagoogilises kõnes üsna palju ja ja kui 2011. aastal Eesti kirjandusmuuseumis olin ise lasteaiaõpetajad sellise rahvapärimuse kogumise aktsiooni korraldaja, siis siis samuti selgus, et, et väga palju tegelikult kasutatakse ka lasteaedades ja lasteaiaõpetajad kasutavad vanasõnu ja selle pedagoogilise vormi tõttu just tuuakse siis lastele välja, eks ole selliseid Häid väärtusi, töökust, ausust just nende vanasõnade kaudu. Mulle kuidagi tundub, et tänapäeval tegelikult lasteaedades õpetajad kasutavad seda, aga võib-olla noored pered nii väga ei kasuta, tänapäeval kardetakse nagu üle õpetad ka lapsi. Ja samal ajal olen ma kuulnud vastupidi noorte suust ühte väga toredat vanasõna ja see on tark, ei torma. No ma julgeksin isegi vastu väita, et tegelikult päris nii, võib-olla see ei ole, et et ei kasuta noored et kasutavad ikka ja just seesama tark ei torma, on päris hea näide. See on tegelikult uuema aja vanasõna. Ja samas sedasama ideed, et otsustamisega ei tasu kiirustada, annab edasi terve hulk tegelikult eesti varasemaid vanasõnu näiteks. Ruttu töö on hooletu või üheksa korda mõõda, üks kord lõika aegamööda härg jänesele järele. Kel rutsel nutt, et ei, ei tasu, ei tasu kiirustada, kui on sellised suured otsused teha. Ja tegelikult siit koorub ka mõnes mõttes selline vana salalik elufilosoofia või maailmapilt välja, et selline mõõdukus, arukus, talupoja mõistuslikus või mõistuslik lähenemine on, on valasena varamule tegelikult päris omale. Aga kui see vanasõna on suhteliselt uus, ei ole väga vana väljend, kas siis on teada ka, kuidas ta on tekkinud? Mõnikord on tõesti üsna lihtne jälgida, kuidas mõni vanasõna mõnest konkreetsest juhtumist olnud inspireeritud. Näiteks kui me siin hiljaaegu ühe poliitilise skandaali järel nägime, kuidas tekkis vanasõna rääkimine silver, vaikimine kuldet, siis selle põhjal oli, oli väga hea folklaristidel kahe salvestada konkreetse sellise uus vana sõna tekkeaega. Aga vanade vanasõnade puhul muidugi nii lihtne ei ole. Et on küll ka vanasõna uurijad väitnud, et sageli, et iga vanasõna on tegelikult kellelegi selline autorilooming, aga sageli meie anonüümse folkloori puhul seda autorit ei tea. Küll aga on lihtne sellise sekundaartraditsiooni puhul tekkinud vanasõna tekkelugu jälgida. Näiteks me võime öelda, et päris päris päris vanade vanasõnade ristiisad võivad olla Aisopose valmid. Et ütleme, viinamarjad on ikka hapud. Et puhtalt sellisest valmist inspireeritud vanasõna. Päris palju vanasõnu on näiteks Kreutzwaldi Kalevipojast rahva sekka jõudnud sellised tekstid nagu ülemaks kui hõbevara kallimaks kui kullakoormaid, tuleb tarkus tunnistada või siis ka tänapäeval üsna üsna levinud vanasõna tänaseid toimetusi ära viska homse varna, mis on ka edasi arendatud, teinekord sellises paroodia vormis tänaseid toimetusi ära viska homse varna, sest ka ülehomme on päev. Või ära hõiska enne õhtut, et neil kõigil on selline algupära tegelikult olemas. Ja sellist autoriloomet on päris palju tegelikult olnud, ütleme siin Ado Grenzsteini piirikivi 19. sajandi lõpus on selliseid mõtteid taime sepitsenud mida, mida täiesti vanasõnadena võib arvestada, et siin vara tööle hilja voodi nõnda rikkus tuppa toodi või mis sa külvad, kevade, seda lõikad sügise peale, kui me isegi neid kasutame, ega me seda autorit ju ei tea. Nii et vanasõnad tekivad iseenesest, vanasõnu laenatakse teistelt rahvastelt, kirjandusteostest ja elust enesest. Ja elust enesest ja luuakse samamoodi. Ja, ja siin võib-olla võibki ka kohe ära tuua need vanasõna, sellised vormi tunnused, mille järgi me üldse selle vanasõna tegelikult ära tunneme, et et selline süntaktiline vorm, vanasõna omane on täiesti olemas, et vanasõnadel on sellised lausalised vormimallid väga sageli, et kes see, et kes ees, see mees või, või kui, siis kui üks nõue mitte, siis katsu teist nõu. Või näiteks kuidas nõnda et kuidas töö, nõnda palk, et tavaliselt me seda selle vormi järgi juba võime ära aimata, et tegemist on vanasõna, aga veel parem kui parem varblane peos kui tuvi katusel, et need on sellised parallelismi elemendid ka seal siis sees. Aga tark ei torma, sellele ei ole ja, ja, ja selliseid lühemaid lühemaid vanasõna on küll näiteks elu õpetab või selliseid kahesõnalisi vanasõnu on täiesti olemas või ilm õpetab, õnnetus õpetab, et kui enamasti vanasõnad, on sellised nelja kuni Kuuesõnalised keskmiselt, et siis selliseid alusest öeldisest koosnevaid lühitarkusi on täiesti ka ja nüüd me võime ka tänapäeval väga paljudes reklaamides kohata tabavus teha ja lühidust nad kannavad edasi. Näiteks missuguses reklaamis on vanasõna kasutatud sinu kohal meenutada, kuidas näiteks üsna hiljuti kutsus üks tervise arengu instituut või kui ma nüüd õigesti mäletan rahvast ülesse näiteks tervislikult toituma kasutama toidulaual just köögivilju. Ja sellega Haanja enda nimi oli juba selline üsna rahvatarkust sisaldavad köögiviljad, kaalu ei kasvata. Ja rahva kaasamisel olid abiks just sellised toredad uus vana saladet kaalikas kanni kasvataja, paprika, pihtai paisutaja, porgand põske, Ibunnita, et need on sellised. Väga ilusat näitab tegelikult sellisest vanasena Tänapäevastest eludest, kus on siis ka alliteratsiooni ja heakõla olemas. Reklaamis me võime tänapäeval üsna sageli vanasõna uusi elusid kohata. Ja nende puhul on siis ilmselt võimalik ka välja uurida, tegelikult, kes selle lause välja mõtles, absoluutselt, nende taga on päris kindlasti päris konkreetsed autorid olemas, reklaamibürood töötavad tasu eest mõnikord terve meeskond, võib-olla kindlasti. Aga üks niisugune lause ma ei tea, kas see on päris vanasõna, mis on nüüd viimase kahe kuu sünnitis, ma arvan. Ainult eestlased hoiavad pagulased vaos. Kas see on vanasõna? Siin on selline moraal olemas küll, et me võime seda vanasõnalise, ütle sõna nagu tõlgendada küll, et ja jällegi väga hea näide sellest, kuidas teatud ühiskondlikes oludes, ühiskondlikes situatsioonides hakkab rahva loometööle, et siin ka eks ole juba naljategemise eesmärgile, et mingeid pingeid leevendada, siis sellised ütlused või rahvaluule on väga-väga sageli selle pinge leevendamiseks ideaalne vahend. Sõnamängulisus sõnamäng. Kui suure tähega ja vaos väikese tähega absoluutselt sõnamäng üldse kasutatakse vanasõnades ka palju. Ja kasutatakse kindlasti ja eriti justkui neid ümber tehakse. Võib-olla siin võikski rääkida vana saade ümbertegemisest, et mis on ka ju tänapäeval üsna populaarne, et kus ongi peamine eesmärk just naljasaamine, mitte aga enam selline õpetlikus või moraal. Ja sõnamängu kohtab siin päris palju, et üks selliseid variante, kuidas, kuidas parodeerida ongi näiteks see, et asendatakse varem tuntud klassikalises vanasõnas mõni sõna? No ütleme, häda ajab härja raevu, siin piisab ühe tähevahetamisest isegi, et järele jääb häda ajab härja raevu. Või siis muudetakse teist poolt vanasõna, et kes püüab, kõigest pääs saab üle, igast mäest. On selline rahvapärane vorm, aga, aga kui natukene nalja teha, siis saame juba sellise vanasõna, et kes püüab kõigest, vahest saab igaühe käest. Oi, kes teisele auku kaevab, see ise sisse kukub. Aga versioon, kes teisele auku tabab, selle käes on labidas, on ju ka päris õpetlik või siis lisatakse just sellisel ajal yht lauselisele vanasõnale ka kõrvallause, et mis muudab senist tähendust. Ja siit see juba mainitud vanasõna, näiteks, et tänaseid toimetusi ära viska homse varna, sest ülehomme on päev, et see on selline näide või. Või sellised pikad naljasõnad nagu solgisurma poleks keegi surnud ja edasiarendus ja kui on surnud, pole õige solk olnud. Et vanemad inimesed kindlasti mäletavad sellist vanasõnaga. Aga kuidas vanasõnad on arenenud ja muutunud? Mulle tundub, et tänapäeval, nagu püütakse rohkem nendesse vanasõnadesse kasvõi siis nende muutmisega või parodeerimisega rohkem nagu seda naljanurka panna. Või on see nali olnud vanasõnades alati omal kohal. Siin tulebki tegelikult rõhutada, et vanasõnade puhul on väga oluline see kontekst, kuidas kasutatakse, et kas võetakse selline vanasõna käitumisjuhiseks reegliks, mis siis peaks mingisugust maailmapilti väljendama või, või mingisugust sellist õiget moraali esile tooma. Või on ta just nagu naljaka nalja eesmärkidel, et neid kontekst ütleme arhiivimaterjali puhul, mis puutub vähemat materjali, ongi väga sageli uurijatele raske seda konteksti ei ole või seda ümbrust ei ole sageli kogutud, et me lihtsalt ei tea, võib-olla kasutati neid tõsimeelseid vanasõnu ka väga sageli ikkagi ka selliste naljasituatsioonide kokkuvõtteks. Aga tänapäeval tundub küll, et juba väga sageli on, on sellesse teksti ise selline ja mõnu või loome mõnu sisse kirjutatud. Et just mis, mis nende vanade vanasõnade ümbertegemist puudutab, et see on ka see, miks reklaamides vanasõnu kasutatakse sageli ja ümber tehakse, et selline nauding loomest on kindlasti loome, nauding on kindlasti olemas. Teemadel tänapäeval vanasõnu luuakse, kui, mis teemadel neid kõige rohkem tekib. Päris üheselt on sellele küsimusele raske isegi vastata. Aga nii nagu vanasti, ilmselt ka kõikvõimalikel teemadel. Ja muidugi on väga rikkalik vanasõna allikas tänapäeva internet, internetikommentaariumid. Näiteks on teadlastele päris hea materjal sellise loomuliku vanasõna elu jälgimiseks. Et sellisel juhul rahvas reageerib näiteks vanasõnadega teatud poliitilistele sündmustele või ükskõik mis elujuhtumitele, et seesama, eks poliitiline näide, mis mul siin oli poliitilise skandaali järele või see pagulaste vanasõna, et väga erinevatel teemadel tegelikult kasutatakse vanasõnu ka tänapäeval. Ja loomulikult jäävad need vanad vanasõnad ütleme kasvõi sealsamas pedagoogilises kontekstis täiesti alles nii kuumadel teemadel kui ka igihaljaste teemadel nii kuumadel teemadel, kuigi haljastel teemadel ja näiteks laste igatahes on sageli ka sellised vanasena nädalad, mida me oleme nagu näinud, et võetakse konkreetsel nädalal, eks vanasõna elatakse selle järgi nagu terveneda tablette, mõtestatakse seda ja ja seletatakse seda vanasõna, et selles mõttes Eestis on küll folkloristid veel päris tore jälgida kuidasmoodi, see vanasõna juba lapsest peale tegelikult elab ja jõuab ise internetti ja kommentaariumides jõuab internetikommentaariumides sega, mis te sealt olete leidnud? Kommentaariumid on olnud jälgimise all küll ja, ja kinnituseks, et, et vanasõna on, on päris elujõuline ja üleüldse kujundkõne ja väga sageli oleme märganud tegelikult vanasõnu ka ajakirjanduses, et ütleme, kasutatakse päris sageli artikli pealkirjades või sellistes sisse juhatavates lõikudes kokku võtvates lõpulausetes kui sellist autoritaarsed või sellist võimsat kõnekujundit, millega siis oma artikkel näiteks lõpetada. Aga ka poliitikute kõnepruugis, et olla rahvale võib-olla lähemal sellises mahlakas sõnakasutuses. Ja Eesti kontekstis on, on seda ka natuke uurinud Anneli paraannetest, poliitikute sõnakasutust, ka ütlusi laiemalt. Kujundkõne ja uus tehnoloogia on päris kindlasti toonud ka uusi vanasõnu, et ütleme näiteks, mida Juku ei õpi, seda Juhan ei pesti. Et kui esimest korda kuulda, siis on päris päris kindel, et on juba aru saada, et see on seal uus vana sõna. Või enne Ligi sisseeri. Et Facebooki kontekstis näiteks või nagu kopid, nõnda peestid. Ehk siis kuidas selle saaks eesti keelde panna, nagu kopeerid, nõnda kopeerid nõnda kopeeris. Ja enne vajuta meeldib nuppu ja siis jaga siis jaga. Et siin on juba näha, kuidas selline ingliskeelne arvutimaailm on eesti keelt mõjutanud ja ka vanasõnades sees või et kui enne oli palasena kõik lapsed kasvavad vitsata siis vahepeal ühe arvutiprogrammi tulles kõik lapsed kasvava Advistata. Aga kui rääkida sellisest internetiajastu kirjaliku folkloori kontekstis vanasõnadest, siis võib-olla mäletate, kuidas Eesti Euroopa Liiduga ühinemise aegu olid liik veel sellised omapärases niinimetatud ametnikukeeles esitatud sellised pikad vanasõnad, mida e-kirjaga siis saadeti Läti folkloori-na mis olid siis sellised nii-öelda hästi tuntud eestikeelsete vanasõnade tõlked, et et me võime proovida, ütlen ühe ühe sellise kontse liitkeelse vanasõna ja siis tegelikult on see väga lihtsa vastusega. Proovime eakas pruunikarvaline imetajate esindaja ja ei omanda aeroobilist muusikalist liikumist. See on see, kuidas see täpselt see vanasõna oligi aru ei pane tantsimas vana karu tantsima, vana karov tantsiva õppija. Just või eksponentsiaalne treening manöövritel lineaarne relvastatud konfliktis. Ei, ma ei tea, need on nii keerulised väga raske õppustel, kerge lahingus. Nii et siit üleskutse, et jääme ikkagi eesti keele juurde. Aga, aga sellega seoses need olid küll väga keerulised vanasõnad, aga aga kas on võimalik selgeks teha, mis on olnud kõige vanem vanasõna? Kas on võimalik öelda, missugune on kõige lühem eestikeelne vanasõna siis ikka selles ilusas eesti keeles? Jah, neid vanema kõige vanema vanasalu selliseid väljaselgitamise on küll ja kui tugineda Arvo Krikmanni uurimusele fraseoloogilist minnes Eesti vanimaid grammatikates ja sõnastikes, siis tema toob seal selliseks kirjalikuks varasemaks vanasõnaks 1587. aastal Hiiumaa arvete kirjutaja, Loorents Bekkeri soolaarve alla üles kirjutatud laused. Need on siis kaks lauset. Taevas koidab siis talupoeg, hobused joodab. Mis on siis üks nendest kahest vanimast vanasõnast ja arurikkus iga päev rõõmus? Et see teine on nüüd küll saksa tõlge, et selline välja jätta linna struktuur, Arurik, kus iga päev rõõmus, et siin võib näiteks öelda, et kell aru ja rikkus, et see tunneb ka iga päev rõõmu. Ja kui üldse rääkida, et kus me neid vanimaid vanasõna üleskirjutusi kohtame siis siis ikka sellises varasemas eestikeelses kirikukirjanduses näiteks Georg Mülleri jutlustes, Heinrich Stahli kirikuraamatutes ja samuti saksa pastorite poolt saksa pastorite tarbeks kirjutatud sellistes eesti keele grammatikates ja sõnastikes, kus nad on olnud siis eesti keelenäited ja selline suur varaseim vanasõna kogu on leitav siis Gösekeni grammatikast 1660.-st aastast, et see on siis üle 100 vanasõna selles. Ja seal on ka selliseid levinumaid vanasõnu. Selles Gösekeni grammatikas kohtame ka selliseid tänapäeval tuntud vanasõnu nagu tõbi tuleb hobustega, läheb härgadega või häda ajab härja kaevu sisse. Kaua tehtud kaunikene või oma silm on kuningas, et sellised, mis on ka tänapäeval päris tuntud või kus on tegijad, seal on nägijat. Ka sellised. Jällegi annab tunnistust, et tänapäeva tänapäeval elujõuliselt kasutatavad vanasõnad võivad olla ka päris vanad. Aga kõige uuem vanasõna võib ilmselt see vao vanasõna olla, aga, aga ega te ei oska öelda, võib-olla kuskil juba levib mõni veel kiiremini. Absoluutselt, et me võime siin ju praegu ise mõne välja mõelda ja käibele lasta ja, ja kui on väga hea ja elujõuline vanasõna, siis võib-olla tuleb temast väga hea folkloor. Aga kõige pikem vanasõna, kui pikk see küll võiks olla. Jällegi, toetudes Eesti ühe parima varasele uurija Arvo Krikmanni uurimusele, saan ma öelda, et, et see koosneb 55-st sõnast. Ja tegelikult on see sulam kahest vanasõnast. Et võib-olla oleks päris huvitav see ette lugeda, et siin ma pean küll paberit kasutama. Et seda mina pähe ei suutnud õppida. Kolm on neid, mida kõrv ei taha kuulda, need on emase ihkumine, lehma möiramine ja kanalaulmine ja neli, mis ei taha uskuda naest, kui sa ise tema seltsis ei ole laeva, mere sääres jumala ilma ja lapse perset ja üks, mida süda ei suuda kanda, kui see, kes sinu võlglane sinu vastu suureline on. Üksikud elemendid osade kaupa võtavad, aga niimoodi kokkupandult on väga huvitav just. Aga kui palju neid vanasõnu üldse tarvitada võib, et võib kutsuda küll üles, et, et kasutagem vanasõnu ja, ja loogem isegi vanasõnu, aga, aga võib minna ju ka hoopis üle piiri. Ma isegi ei usu, et see oleks tänapäeval probleem. Et see vanasõnadega targutamine või, või nende ületarbimine vanasõnad tulevad tegelikult üsna loomulikes situatsioonides. Või siis, kui neid ka sellise kujundina kasutada, siis ma ei usu, et sellega väga palju saab liiale minna, et, et ma pigem, et et võib-olla me ei kasuta seda suurt varamut piisavalt palju, et, et igatahes võiks neid vanasõnu kasutada ja mitte karta, et neid üle tarbida. Võib kasutada kodus koolis tööl puhkehetkel just ja tegelikult me seda teemegi kindlasti, aga me lihtsalt sageli teadvustav reklaamides. Tänavasiltidel. Tänavasiltidel ja tänavakunstis tõepoolest, et meil on olnud siin omal selliseid uurimisprojekte, kus me vaatame näiteks vanasalu seina kirjutistes, et paar aastat tagasi osalesin ma ühes sellises Poola Eesti koostööprojektis, kus Krakowi ja Kello Ülikooli lingvistid pillaga vaatasime siis paralleelselt vanasõnu Poolas ja ka Eestis ja, ja mina siis keskendusin rohkem vana salamaterjalile just Tartu seintel. Kui Poola partner mulle selle ettepaneku tegi, siis algul ma olin suhteliselt pessimistlik, et meil lihtsalt seda materjali ei ole. Et kui meil isegi graffitit ja seina kirjutisi võib leida küll siis igal juhul mitte vanasõna sellest nähtusest. Aga selle aspektiga nagu natukene ringi käies või selle vaatenurga alt majaseinu vaadates võis materjali leida küll ja mind huvitasid just ütlused siis nii nendest valasena, vormilistest mõtte üldistustest ja aforistlikest autoritelt tsitaatidest kuni siis selliste humoristlikud, mahlaka, kujundlikkusegalenud lausetteni või loosungite ja käibefraasid ja nii välja. Ja no seintelt võib siis üsna selliseid klassikalisi mõtteavaldusi Ki leida, et näiteks tähegi järelikult olen olemas või või selline ladinakeelne in grafitiveeritas. Sageli siiski kasutatakse erinevaid autori tsitaate erinevate kirjanike või laulude selliseid tsitaate näiteks Tartus võib olla selliseid sageli leiduvaid sagedamini leiduvaid tsitaate on USA kirjaniku Henry David horoo selline retooriline küsimus, milleks see kiire, mis kuhugi ei vii. Et me vaatasime ka siis selliseid üleüldse selliseid ütlusfolkloori valdkonda kuuluvat ainest. Väga sageli tehakse ka seinakirjutiste jaoks, sest vanasõnu ümber, et näiteks tasa sõuad kuhugi ei jõua, on Tartu seintel täitsa leitav ja. Või siis selline mõtteavaldus, et aeg lendab, sina oled piloot või vihje. Para fraseering. Julius tseesar ütlusele tulin, nägin ja jäin vaatama. Väga põnev leida oli. Ühel suvel Kärdla keskväljakul sellist prügikasti graffitit kohates, et kus siis prügikastidele olid tegelikult sellised uued vanasõnad tekkinud näiteks kes armastab, see kaua elab, et selline huvitav kooslus linnapildis või kulunud saapad jätavad jälje. Et siin on ka täitsa vihje kirjandusklassikale või hirm ei passi põõsas. Et kindlasti nad elavdavad sellist linnapilti ja, ja annavad ka jälle vanasõnadele uue tähenduse. Tänapäeva kontekstis. Vanasõnad võivad liikuda ühest kunstiliigist teisega päris kindlalt laulu ja laulust tänavale, kes ei tööta, see ei söö. Täiesti kindlasti ja neid leidub ka tegelikult teistes rahvaluuleliikides, ütleme kanaljades kasutatakse neid sageli. Et siinkohal tuleb mulle kaheks nalja küsimus meelde, et meestele nõuanne, et kuidas aru saada, et naine on sinu jaoks õige. Valel on lühikesed jalad. Aga kui te Poola kolleegidega koos töötasite, siis kas te leidsite sarnaseid jooni rohkem kui erinevusi olgu sisuliselt või vormiliselt kindlasti võrdlesitega. Ja sarnasusi oli tegelikult küll, et nähtus iseenesest on üsna universaalne. Et just nimelt, et see tõestas veel kord, et kui me arvame, et meil seda nähtust ei ole, siis me võime olla valel teel. Ja sellist vanasõnade ümbertegemist on ikkagi hästi palju. Sellist klassikalist vanasõna võib-olla leiab, leiab pähe, aga just see huumorielement on, on selles nähtuses ütluste puhul väga oluline. Vanasõnu on uuritud Eestis ka ju ka kaua aega pikalt ja päris suunasse uurimine edasi liigub. No vanasõna on uuritud tõesti juba 60.-test aastatest peale, Mil Soome folklorist ja vanasõnade uurija Matti kuusi eestvedamisel alustati sellist rahvusvahelist koostööprojekti eesmärgiga publitseerida selline läänemeresoome ja hiljem ka kogu Põhja-Euroopa rahvaste ühisvanasõnade väljaanne. Ja, ja siis moodustati Tartus kirjandusmuuseumis selline eestipoolne töörühm, paramioloogia töörühm, kes alustas just akadeemiliste vanasõnaväljaannete koostamise tööga ja 80.-te aastate lõpus siis need akadeemilised väljaanded ka valmisid. Nüüdsed suunad on pigem just seotud selle tänapäeva aines jälgimisega nende uute kontekstides kaardistamisega. Et me vaatame näiteks just nimelt vanasõnu ajakirjanduses, veel hiljuti oli ka üks koostööprojekt Soome ja Sloveenia Eesti ühisprojekt, kus me vaatasime kolme riigi selliste esipäevalehtede vanasõnade kasutust. Eesti poolelt näiteks postimeest. Ja muidugi kasutatakse vanasõnu, nii nagu ma ka ennem juba nimetasin, et artikli pealkirjades artiklites arvamuslugudes väga sageli, aga Eesti puhul oli väga huvitav, et vanasõnu kasutati palju, näiteks päevahoroskoop ides. Et see võib muidugi olla selle horoskoobikoostaja selline käekiri, samuti kasutada sellist head kujundlikku vanasõna, sest tõesti sobib, et horoskoobi kant, ehk siis kui sa loed, et õnn on sinu enda kätes või aeg on raha. Siis need on täpselt sellised teemad, mida vanasõnadega hästi väljendada annab. Ja teisalt loomulikult horoskoobid üleüldse Eestis on kuidagi väga selline huvitav usundiline aine mida ei saa alahinnata ja Sloveenias Soomes tõsiselt võetavates päevalehtedes sellel tegelikult kohta ei olnudki. Nii et, et see oli tõesti selline Eesti omapära. Sirvisin vanasõnade loetelu ja leidsin ühe vanasõna, vanasõnad on kuldsed sõnad. Kas see sobib meie tänase saate lõpetuseks. Minu meelest sobib selle vanasõnaga lõpetada küll ja võib ka lisada, et et meil on ka selliseid eesti vanasõnu, mis ütlevad, et vanasõna on alati tark või vanasõna ei valeta või vanasõna on vana hõbe. Nii et kasutagem siis valasena julgesti. Aitäh Kirjandusmuuseumi vanemteadur Piret Voolaid. Headja jõudsat eesti keele rikkuste märkamist ja kasutamist soovib ka saate toimetaja Piret Kriivan. Kõike head.