Loetud ja kirjutatud. Saatejuht Peeter Helme. Tere algab kirjandussaade, loetud ja kirjutatud, mina olen Peeter Helme ja koos minuga on täna stuudios Tammsaare muuseumi juhataja Maarja Vaino. Tere maarjatervist. Tänane jutt ei tulegi otseselt ilukirjandusest, vaid ilukirjanduse uurimisest. Aga eks me räägime ikka ilmselt ilukirjandusest ka, sest et kui me räägime selle uurimisest, siis me peame rääkima ka sellest, mida uuritakse. Maarja, sinu sulest on ilmunud raamat Tammsaare irratsionaalsuse poeetika, mis on siis sinu doktoritööl põhinev teos siis raamatuis tegeleb Tammsaarega. Ja sa ütled kohe raamatu alguses, et Tammsaaret on küll palju uuritud, aga selle suure uurimise ja ilmselt ka selle klassiku staatuse varju ongi mõningad valged laigud või, või mõningad nüansid, mida Tammsaare puhul ei ole vast nii oluliseks peetud või mida ei ole osatud seni märgata. Kas ma sain õigesti aru? Ühelt poolt jah, et võib-olla ilmselt et ei ole osatud märgata, aga teiselt poolt on meil ikkagi nagu alati see 50 aastat, kui osa asju lihtsalt pidid jääma varju, neid ei saanud uurida. Ja, ja minu see doktoritöö sai tegelikult alguse ka just nimelt sellest, et ma hakkasin, pöörame tähelepanu siis nendele all tekstidele või dimensioonidele, ütleme siis Tammsaare loomingus mis ei olnud nõukogude mina olen nii-öelda lubatud, et ütleme, kõik need religioossed taustad viited piiblile, irratsionaalsus kui niisugune oli ju taunitud nähtus valitses ikkagi vägagi selline ratsioon, reaalne realistlik suhtumine ja minu meelest Tammsaare kannatabki tegelikult siiamaani selle tõlgenduse all, et ta oli suur, kriitiline realism, ta oli nagu niisugune ala eesti Tolstoi või midagi niisugust. Ja seetõttu kuigi noh jah, Tolstoi kohta ka tegelikult ma arvan, et Tolstoi, uurija, kohe vaidleks mulle vastu öeldakse, et nii ei tohi üldse rääkida. Aga need ongi neetud, mõnes mõttes sellised nagu klišee arusaamad väike kohta aastakümnete käibel olemisega käigus on kuidagi kehtima hakanud ja minu eesmärk oli seda Tamsar kuvandit natukene nagu muuta ja raputada. Võib-olla enne, kui me läheme Tammsaare kuvandi juurde, küsin ma sinult niimoodi täitsa üldiselt, et miks üldse ühte kirjanikku uuritakse, kelle jaoks kirjanikku uuritakse? Tean ise päris mitut täitsa elus ja kirjutavad kirjanikku, kes ei pea õigeks seda, et neid uuritakse, ütlevad Nende looming peab jõudma puhtalt ilma vahenduseta luge ja nii on iga lugeja enda asi, kuidas ta seda tõlgendab. Kas Tammsaarele meeldiks, et teda uuritakse? No siin on mitu aspekti, tähendab kirjaniku tekst jõuab lugejani ju niikuinii otse selles mõttes, et et ega sa, Ma ei saagi ju kirjanikku lugeda otseselt, kellegi teise kaudu, ikkagi sa võtad raamatu, sa loed kirjaniku ja juba seal sellel sama lugejal iseenesest tekib tõlgendus. Ei ole olemas niisugust asja nagu puhas tekst, mis läheb puhta autoriteadusest puhtana lugeja teadvusesse, et noh, see on utoopia. Et nii kui nii kui lugeja võtab selle autori teksti on see lugeja juba tõlgendaja nüüd teine asi on kirjanduskriitikat, kirjanduskriitika kui ütleme on selline ajakajalisem, ta on niisugune vahetu reaktsioon sellele, et mingi hulk lugejaid paneb oma arvamuse sellest raamatust paberile ja vastavalt sellele siis kas ütleb, mis talle selles meeldis, mis ei meeldinud ja järel vahendab siis enda seda lugemismuljet ütleme siis niimoodi ja neid lugemismuljeid saab jälle ka jagada, siis natuke professionaalsemaks ja natukene selliseks tavaliseks lugeja blogiks ütleme siis nii. Ja kolmas tasand on ikkagi akadeemiline uurimus ja ma ütleksin, et kõik Need elavad kirjanikud, kes tahavad, et nende looming jääks püsima peaksid akadeemiliste uurimuste suhtuma suure lugupidamisega. Sellepärast et tekstid või raamatud ütleme ilukirjanduse ja autor, kes ei pälvi akadeemilise uurimise tähelepanu, suure tõenäosusega hääbub ära. Tammsaare puhul äkki võib siis pigem ära mainida või esile tuua veidi kriitiliselt selle, et võimetud ongi liiga palju akadeemiliselt uuritud? Pean silmas sel ajal seda, mida minu meelest ka sina oled ise mõnikord välja toonud, et klassikutel suurim oht ongi see, et neid nimetatakse klassikute, sest see tekitab lugejas hirmu. Sellist vale lugupidamist, et noh, mis nüüd mina, kas ma aru saan ja see on vist miski, mis on Tammsaarele kui mitte saatuslikuks saanud, siis igatahes tema tekstidele võib-olla natuke halvasti mõjunud. No see on see probleem, jah, see klassiku staatus ongi niisugune nii-öelda kahe teraga mõõk, et ühest küljest saab ju kirjanikust klassik seetõttu, et ta on väga hea, et noh, üldiselt kehvad kirjanikud ei saa kirjandusklassikute, eks. Ja teistpidi on tõesti niimoodi, et niipea kui klassik tuleb otsaette, tundub, et nad on kõik ühesugused, et nad on klassikud võrdub igav, raske, loen parem krimkat. Et, et see on tõesti nii, et. Ma arvan, et Tammsaare üheks suureks probleemiks on see, et väga paljud inimesed omavad tema kohta väga selgeid seisukohti, olemata teda tegelikult kunagi lugenud. Ja minu nagu eesmärk on tõesti alati nagu öelda ka kõikidele kooligruppidele, kes meil käivad ükskõik kellele. Et lugege kasvõi natuke, lugege vahetut teksti, et ärge võtke nagu seda anna abi kokkuvõtet. Sest et lugude hulk me teame, et on niikuinii taandatav kindlale arvule, nagu meile jällegi uurimused on tõestanud. Aga see, kuidas kirjanik kirjutab, on ikkagi oluline. Väga vahetult sa küll viitad siin väga palju oma raamatus ka varasematele uurijatele, aga tegelikult sa lähed ju ise teksti ja võiks öelda, et sa lähed selle teksti juurde väga värske pilguga ja väga ei hooli sellest, mida varem öeldud on. Kuigi seal teeb seda ma vaatan väga lugupidavalt viitabki ühele ja teisele ja siis ütled, et aga siin võib ka näha hoopis midagi muud. Ja, ja tõesti nagu selle raamatu pealkiri juba ütleb Tammsaare irratsionaalsuse poeetika, noh see kõlab. Kujutan ette selliste vanakooli Tammsaare sõprade jaoks võib-olla isegi ehmatavalt. No minu eesmärk oli tõesti lugeda Tammsaaret otse, ütleme niimoodi, et, et kui rääkida akadeemilisest uurimusest, eks sealgi on väga palju erinevaid lähenemisvõimalusi ja minu lähenemine kuidagi läks mööda sellest ikkagi üldkehtivast arusaamast, et kõigepealt peab olema väga selge teoreetiline raam ja üks kindel teoreetik, kellest ma lähtun ja kelle abil ma siis nagu tõlgendan seda autorit. Ja minule nagu see ei tundunud eriti huvitav, sellepärast et mulle tundus, et sellisel juhul tuleb alatise töö lõpuks teoreetikust, mitte sellest kirjanikust, et kirjanik on lihtsalt mingisugunegi näidis materjal, et tõestada või kinnitada näitaja teoreetiku arusaamasid. Aga mina tahtsin jah, ikkagi jõuda selleni, et ma vaatan, et mis, mis kirjanik see Tammsaare siis selline on, mis on tema selline maailmapilt, maailma tõlgendus, kuidas ta seda paneb kirja, mis on see, mis teeb tema tekstidest ikkagi väga mitmekihilised. Samas tempokad huvitavad, et mis on nagu see, mis teeb Tammsaare Tammsaaret, mind huvitas, nagu ennekõike see ja see irratsionaalsuse aspekt tunduski mulle, selles mõttes maksimaalselt hõlmav No kui sa mainisid juba teoreetikuid, siis raamatus viitad sa mõned korrad ka erinevatele välismaistele uurijatele, kes Tammsaare kohta üht-teist kirjutanud ja öelnud on kui palju üldse Tammsaar, see on praegu sellise rahvusvahelise teaduse uurimise objekt, kui palju Tammsaare uurimine on rahvusvaheliseks muutunud ja kui palju Tammsaare retseptsiooni puhul võib üldse rääkida mingisugusest rahvusvahelisest retseptsioonist kohe raamatu alguses toodsa niimoodi natukene nukralt välja ka selle, et Tammsaarele endale võis küll kindlasti pakkuda mõnu teadmine et ta suudab oma mõtetes väidelda rahvusvahelise filosoofia tippudega, aga ilmselt võis ta tunda ka teatud valu teadmisest, et ega need filosoofia tipud temast kunagi midagi teada ei saa. Nojah, seal oli ka see paradoks, et kuna suurem osa neist on surnud, et siis nad ei saa vastu vaielda, aga neid ei saa ka ümber veenda. No tõsiasi on, et Ühest küljest me võime öelda, et Tammsaarel on rahvusvaheline retseptsioon olemas, sellepärast et eriti suurt rõõmu teeb see, et ka paljuski Katre Talviste eestvedamisel on Prantsusmaal toimiv täiesti niisugune Tammsaare uurimine või et sellega on seal tegeldud ja tegeldakse praegugi, samamoodi on, on kirjutatud ju nendele suhteliselt värsketele prantsuskeelsetele tõlgetele järelsõnad või noh, sellised nagu raamatu ilmudes väikesed sellised arvustused või vastuvõtt on, on tõel ja õigusel seal olnud. Samamoodi tegelikult esimene akadeemiline uurimus, mis Tammsaarest tehti vist aastal 34, kui ma õigesti mäletan, oli ju tehtud soomlase poolt veel Ilmari Mikkoneni poolt, nii et ütleme Tamsar uurimine kui niisugune algaski rahvusvaheliselt. Aga selge on see, et kui me kuhugi läheme, siis me ei saa Tammsaare nime käia iseenesestmõistetavalt välja, nii et kõik noogutavad, ütlevad ja, ja see on see teie suur klassik. Et pigem on ikkagi muidugi niimoodi, et, et see töö oleks pidanud tehtama samamoodi neljakümnendatel, et kui Tammsaare tõlkimine tegelikult oli just hoo sisse saanud ja see sõda pani mõnes mõttes kõik kinni, nii et mõnes mõttes on see töö ikkagi hiljaks jäänud, et, et ajal, kui me oleksime saanud Tammsaaret rahvusvahelisele üldsusele rohkem tutvustada. Et see, see aeg võeti meilt nii-öelda ära Nii et nüüd me peame siiski lootma Kiviräha ja Hargla peale. Ja kuigi Tammsaare tõlkimine on jätkuvalt kogu aeg päevakorral ja, ja kõik need kaasaegsed uurijad jaga tõlkijad, kes Tammsaarega nagu tegelevad, on temast suures vaimustuses selles mõttes, et kellelgi pole nagu kahtlustki, et ta tõesti kuulub maailmakirjanduse tippu. Lihtsalt probleem on selles, et tõesti ta ei ole laialdaselt tuntud. Ütleme, et võib-olla mõnel välismaisel lugejal on temaga palju lihtsam suhestuda, sellepärast et ei tule kogu seda meie kõigi koolihariduslikku taaka kaasa. Jah, ja noh, teine asi ongi see, et milline see kooliharidus on, et praegu on ka ikkagi noh, üks üks asi, miks ma loodan, et et ka õpetaja Nad leiavad, leiavad selle raamatu üles, on see, et kuidas ikkagi ka tuua esile seda, miks nagu Tamsar tika veel võiks või peaks lugema või miks ta nagu igal ajal kõnetab, et praegu ma mulle tundubki, et nii mõnigi õpetaja võib loobuda Tammsaare käsitlemisest koolitunnis sellepärast et talle tundub, et ta isegi ei julge lasteta minna selle esiteks paksu raamatuga teiseks raamatuga, mis algab ikkagi nende jaoks väga võõras olustikus juba, et noh esimeses peatükis jääb ikkagi nagu mutta kinni ja tuleb sealt välja tõmmata kuidagi. Et seal on nagu väga lihtne tuua seda, seda vabandust, et, aga et mis mõttes, et, et see, see ei kõneta meid ja see on vanaaegne ja, ja meil ei ole seda vaja. Noh, muidugi, alati võib ka piirduda ju Kõrboja peremehega. Jah, aga no vot, see ongi tegelikult, et, et ei maksa nagu ei maksa nagu sellesse olustiku tingimata kinni jääda, kuigi samal ajal olustik on ka hariv, aga siis lõpuks on lapsed peavad ka teadma, mismoodi tegelikult umbes 100 aastat tagasi Eestis elati, et ega kogu aeg ei ole olnud elu selline nagu praegu seal kuulub hariduse juurde. Aga muidugi kindlasti peaks Tammsaaret lugema minu meelest selleks, et teada saada, kuidas see talupoeg elas, vaid ikkagi hoopis teistel põhjustel. Ja sa tood ju ise ka oma raamatus välja selle, et Tammsaare kirjutas taluelust mitte selleks, et seda romantiseerida, vaid selleks, et teda vaeva, vaid üsna metafüüsilise probleeme oma lugejale arusaadavas keskkonnas lahti seletada. Jah, et ta valis lihtsalt selle keskkonna, mis tema lugejale olid kõige tuttavamad. Ja teiseks ta muidugi ma arvan, et üsnagi teadlikult tahtis ka Eesti talupoja kui nähtuse tõsta kõrgemale kui tema, selline võib-olla sotsiaalne positsioon oli, et, et ikkagi umbes sel ajal või ütleme, Vello eelmise sajandi alguses oli suhtumine talupoega noh, üleolev. Et keegi ei tahtnud olla maalt või kuidagi, see oli niisuguse halva halva mainega ja noh, talupoeg, eriti eesti talupoeg ei olnud midagi väärtuslikku. Ja, ja tegelikult võib-olla üks asi, milles seisnes ka see Tammsaare tolleaegne fenomen lugejate hulgas Nata nii haarasid kohe, et temast sai koheselt kõige loetum kirjanik. Tõe ja õigusega oligi see, et võttis selle eesti talupoja ja tõstis ta ütleme siis võrdlema väärsete maailmakirjanduse tegelaste hulka, et ütleme siis eesti talupoeg võis rääkida jumalaga piltlikult öeldes, jumal vastas talle, et ta oli teistega samaväärne. Aga see vist viibki meid nüüd juba Tammsaare ja sinu raamatu sisu juurde. Me oleme mitu korda maininud seda sõna irratsionaalsus, praegu rääkisid sellest, et Tammsaare tõstis Eesti talupoja sellise tegelase staatusesse kellel oli siis otsekontakt jumalaga siis kas siin juba ei peegelduse teatav irratsionaal reaalsus, et ta võttis midagi elementaarset ja asetas selle mingis mõttes harjumuspäratusse olukorda? Jah, see ongi, miks see irratsionaalsus mulle tunduski kõige hõlmavam, et ma kirjutan ka seal nii-öelda ratsionaalsuse seletuses, et kui päris alguses, et ennem kui me hakkame rääkima, et mis asi see siis on, millest ma lähtur, kui ma neid elemente seal Tammsaare loomingus kirjeldan, mis ratsionaalsus on siis ma rõhutangi seal seda, et ma ei pea irratsionaalsus all silmas midagi, mis vastandub realismile. Et ta ei ole midagi absurdset otseselt, vaid ta hõlmab endas ka nagu reaalsust sellisena, nagu me teda tunneme. Et ta ei muuda selles mõttes ratsionaalsuse aspekt, mis loomingus on olemas, ei muuda teda ulmekirjanikuks, ütleme niimoodi. Aga rajal ta tõepoolest laiendab selle selle nii-öelda reaalsuse siis väga erinevates aspektides, ütleme siis, kui inimese psüühika selliste nüansside nii välja. Et üks asi, mis ja saab seal maastikke käsitlevas peatükis välja toodud, on, on ju näiteks see, et et Andres, keda, keda alati peetakse siis nagu selleks talupojaks, kes rügab tööd ja, ja kes kes siis ongi nagu just nimelt sellise justkui mingi realistlikku tegelaskuju näidis. Et tema tegelikult ei suhtu ju oma ümbritsevasse kõigesse inimestesse, loodusesse sugugi realistlikult, ta näeb seal kogu aeg seda, mis tema kujutluses, mitte seda, mis on seal reaalselt olemas, et ta näeb, näeb oma unistust tegelikult kogu aeg selle, selle reaalse maastiku kohal. Sõdudki raamatu alguses välja ju ka selle üldisema kirjandusliku tausta kaheksandana. Alguses arutleti ka selle üle, kuidas üldse realismi mõista. Realismi mõiste hakkas laienema. Et realismi ajal hakati silmas pidama ka nii-öelda subjektiivset realismi, ehk siis, et ka ühe inimese irreaalsed kujutlused on ju reaalselt olemas. Jah, ja ta ju kujundab reaalsust selle järgi sellepärast, sest et, et ka Andres ju, kui ta ütleb, et ta ostis vargamäe mitte sellepärast, mis on, vaid sellepärast, mis tema sellest saab teha. Ja, ja sellest tulenevalt töötas ise, pani teised tööle ja kujundas selle elu selliseks, nagu vargamäelt oli. See tõi kaasa väga selged tagajärjed nagu krõõda, surm või mingid muud kas või kaklused Pearuga ja nii edasi, nii et tema nii-öelda subjektiivne reaalsus või see tema unistus või kujutlus noh, väga selgelt kujundas ja sekkus sellesse nii-öelda pärisreaalsusesse, nii et seetõttu nad ei olegi omavahel lahutatavad isenesest. Aga kas ei ole natukenegi selline mõisteline küsimus, et kas sind vaeva natuke lihtsalt selline mõistete probleem et need mõisted, mida Tammsaaret käsitledes, mida Tamsar kirjeldades seni on kasutatud on lihtsalt võib-olla ajale jalgu jäänud või muutunud liiga kitsaks? No see mulle tunduski hea, et, et just nimelt see, see paigutan, selle paigutamine alati ikkagi nagu ennekõike realismi kaanonist, et et see on minu meelest kitsendav ja kitsandavasti mitmel põhjusel. Muuhulgas ka seetõttu, et see realism nii-öelda kirjandusvooluna on juba ise tegelikult väga selgelt kuidagi defineeritav, noh, ütleme niimoodi, et ega tänapäeval ju ka suures osas niikuinii on paljud mõisted ju kõrvale heidetud, et me, me ei meie aja enam näpuga kõrged, mis realism ei aja enam näpuga järge, mis on romaan. Novell, et me ju oleme need piirid suhteliselt vabaks lasknud, et, et keegi ei, ei heida ühtegi kirjandusteost välja, sellepärast et ta ei vasta nüüd täpselt ütleme jutustuse kindlale sõnade arvule või, või muule niisugusele. Üks üks põhjus, miks kirjanikke tulebki kogu aeg uurida, et ei ole niimoodi, et ühel hetkel, et kuna ütleme aastal 78 ilmus näiteks Endel nirgi suurepärane selline loonud käsitlus Tammsaarest, et see on tehtud, et meil ei ole rohkem teda vaja uurida, et on küll, sest aeg muutub, ühiskond muutub ja, ja meie muutume ja me peame selle kõik uuesti üle lugema ja vaatama, mis sealt meie jaoks nagu välja koorub. Aga mis siis sinu jaoks välja koorus, selle irratsionaalsuse mõiste võtsid keskseks mõisteks, aga see on siis nii-öelda sinu keskne mõiste, aga kas tuli välja ka midagi sellist, mis Tammsaare puhul võib-olla on seni täitsa märkamata jäänud, aga mis on hoopis palju olulisem kui seni arvatud. Ma arvan, et, et Tammsaarega seoses üllatav ei ole see, et olulised on, eks ole, maastikud tema loomingus, mida ma seal käsitlen ja välja on ka varasemal ajal juba toodud. Muusika olulisus Tammsaare loomingus. Nüüd mida mina nagu tegin, oli see, et ma vaatasin, kuidas ta käsitleb seda näiteks avastuseks nii-öelda selles uurimuses, ma võin nimetada siis seda, et, et Tammsaare puhul näiteks muusikamotiiv tuleb üldiselt sisse puhkudel, kui esiteks kui ta tahab tuua teksti mingi emotsiooni, mida tal on raske sõnadega kirjeldada lülitub mingi muusikalise motiivi peale selle kirjeldamise peale või kuidagi teisiti toob selle muusika sisse. Ja, ja teiseks kasutab ta näiteks helisemise sõna siis, kui tema tegelaste hinges tekib mingi harmooniline seisund. Et, et need on asjad, mida võib nagu korduvalt ja korduvalt tuvastada tema tekstides. Nii-öelda ta tegi seda teadlikult. Ta võis teha seda alateadlikult, seda me enam kinni ei võta. Aga igal juhul see nii on. Ja samuti nüüd selle, nagu varem ei ole näiteks tähelepanu pööratud on, on kindlasti see saladuste rohkus Tammsaare loomingus, et just see saladus sündmusi käivitava elemendina, et kui tohutult palju on Tammsaare loomingus erinevaid nagu saladusi, et saladus kui asi iseenesest ei ole midagi ratsionaalset, aga irratsionaalne seemnega käivitab, et see, kuidas inimesed hakkavad käituma mis sellest tuleneb ja see on muidugi ka, ütleme sellise nagu teksti poeetika seisukohalt, siis on tal väga hea võte, sellepärast et, et sellega ta siis saabki nagu lükata mingi sündmuste ahela nagu käima ja tal on tükk aega, millest kirjutada. No võiks ju öelda, et see on selline hea lihtne võtta, et selle asemel, et mingi asja põhjuste üle järele mõelda, sa lihtsalt ütled, see on saladus ja panete tegelased amokki jooksma. Rajal sa oma raamatus ka seletad, et Tammsaare puhul see siiski ei olnud selline vastutusest kõrvale hiilimine, vaid ta tegi oma tegelastega meeletult tööd, nii et kõrvalt vaadates võis isegi ilmselt hullumeelne välja näha, et ta ju elas oma tegelastega, kui ta neid kirjutas, nii et ta ilmselt oli ju ise nendest saladustest vähemalt teatud määrani teadlik. Ja nüüd see Tammsaare kirjutamise protsess, nii nagu ta on seda ise intervjuudes kirjeldanud ja nii nagu tema sõbrad on seda kirjeldanud tundub olevat tõesti selline omalaadne transiseisundi lähedane protsess, seda, et ta tõesti hakkas kirjutama siis, kui see lugu oli tema peas niivõrd valmis või, või niivõrd painav, et ta ei saanud seda enam mitte kirjutada. Ja siis ta kirjutaski ühe hooga kirjutaski kasvõi kaheksa tundi järjest, kuni lihtsalt tuli puhata ja süüa ja kui käsi lõi krampi ja nii edasi ja siis nägin neid tegelasi edasi unes ja nii edasi. Nii et, et kindlasti ta on väga palju oma tegelaste, seda on mitte ühes või kahes tegelase saitan ikkagi kõigis oma tegelastest, mis on ka üks asi, mida Tammsaare puhul on alati peetud just tema tugevuseks on see, et tal ei ole selgelt positiivseid või negatiivseid tegelasi, vaid tal, tema kõik tegelased on nagu inimesed ja ta suhtub neisse kõigisse ühesuguse empaatiaga, et ütleme nii, et ta armastab üldiselt oma tegelasi, et on üksikud üksikud tegelased, kelle puhul tal on nagu täiesti selgelt noh, niisugune irooniline, negatiivne suhtumine nagu nagu Kaval-Ants või siis põrgupõhja paganas või noh, ütleme kassiaru Jaska või või mõned sellised tõusikutes tegelased, kelle suhtes tal ei ole nagu erilist empaatiat. Ta kindlasti selles mõttes see, neid saladusi ei kasutanud enam selleks, et oma elu lihtsamaks teha vaid pigem oli tal vaja ühte sellist nagu käivitavad probleemi, et tal oleks võimalik just nimelt kõik need oma mõtet kuidagiviisi nagu välja tuua, et tal on ju ka väga palju dialoogi, on Tammsaare loomingus, et et tal on olnud nagu tohutu vajadus oma peas pulbitsevaid mõtteid maksimaalselt paberile panna. Ja ma arvan, et need võtted, mida ta kasutas, olid siis tõesti kas teadlikult või alateadlikult ka selle teenistuses. Tammsaaret vist natukene ka võib öelda, vaevas üldse selline inimeseks olemise probleem, sest ta oli väga teadlik sellest, et inimesed ei ole ratsionaalsed olevused ja selles mõttes ma arvan, oled sa siiski selle irratsionaalsuse mõiste päris asjakohaselt kasutusele võtnud. Ja kuna inimesed ei ole ratsionaalsed olevused, siis tõesti neid käivitavad ka ju kõige ebaratsionaalsemad ka vahel endale kahjulikud jõud. Mulle tundub, et selles mõttes on Tammsaare selline kirju tegelaste galerii mingis mõttes ikka sarnane, et kõik need on ju mingis mõttes millestki vaevatud tegelased ja sellised tegelased, kes ju isegi kui nad Andres ütlevad, et nad teavad, mis on hea ja halb, siis nad võivad ju ometi ka iseendale kahjulikult käituda. Millest tuleb välja, et nad tegelikult ei tea, mis on õige, mis on vale. Jah, see on tõesti üks asi, mis mind ma mäletan, kui ma esimest korda Tammsaaret lugesin tõesti, natukene isegi ma ei saa öelda, et häiris, aga, aga jah, niimoodi natukene nagu traumeeriv, et tegelased võivad nagu käituda iseendale nii kahjulikult, et nad võivad näiteks otsustada, midagi teha ja siis teha täpselt vastupidi ja ise ja üldsegi mitte teada, miks nad nii tegid või et ühesõnaga et just nimelt see inimese ebaratsionaalne käitumine kõige suhtes mõnes mõttes teiste inimeste iseenda. Et see oli kuidagi asi, mis mind jäi nagu vaevama ja ma olen üldiselt odanudkijatega paratamatult saavad ju rohkem hinge need kunstiteos, ütleme siis laiemalt, et mis, mis ikkagi jäävad sinu hinge kuidagi vaevama, et ütleme, selline väga, väga lõbus, selge, mingisugunegi lookene võib sulle korraks pakkuda, kena meelelahutust, aga sa mõtle tema peale võib-olla hiljem väga palju järgi. Et et Tammsaare puhul ikkagi just nimelt see, mida ta nagu nendes inimestes nagu esile toob ja, ja milliseid mõtteid need tegelased mõtlevad, mis on minu meelest ikkagi fenomen reaalne, et esiteks kõik need mõtted on pidanud ju Tammsaare enda peast kõigepealt läbi käima. Ja teiseks ikkagi noh, me oleme nagu harjunud sellega, et, et sellise nii-öelda postmodernistliku hoiakuga, et noh, et kõik on nähtud, kõik on kuuldud. Tegelikult see ikkagi nii ei ole, et tegelikult on võimalik lugeda inimeste ükskõik siis kas kirjalikult tegelaste mõtteid, mis sind ikkagi täiesti vapustavad, et et see on minu meelest üks Tammsaare rikkuseta. Et tema tegelased räägivad ikkagi nagu väga-väga huvitavat juttu. Aga äkki kuulaks vahepeal muusikat, sa mainisid juba enne, et muusika on Tammsaare loomingus siiski oluline ja seda ei ole võib-olla alati osatud märgata. Sa valisid nüüd siia ilusa klassikalise loo, äkki sa räägid natuke, miks see lugu emiks esitas? Valitud sai see artist just nimelt seetõttu Kennedy, et ta on praegu üks tuntumaid viiulivirtuoos, kuna viiul on selles raamatus ka olulisel kohal, Tamsar ise armastas viiulit mängida, tal on ka üks väga müstiline novell viiul, kus, kus inimene täiesti irratsionaalselt ongi oma viiuli võimuses või viiuli nagu mõju all. Ja just nimelt, et viiul on ka eesti kirjanduses laiemalt selline täitsa omalaadne nähtus. Nii-öelda viiulikirjandus on, on täitsa olemas viiul kui nähtus eesti kirjanduses. Et seda, seda esiteks ja kevadel sai valitud pigem seetõttu, et ja just nimelt Tammsaarega sisse sellist hoogsust ja tempakust, sellepärast et tihti peale just selle klassiku kuvandiga käib ju kaasas see, et teda on, et ta on tuim või igav või, või noh, raskepärane, et minu meelest Tammsaare nagu ka tõesti Dostojevski ja mitmete teiste selliste väga tuntud autorite või kuulsate klassikute puhul on see, et kui sa neid lugema hakkad, nad on ootamatult kaasahaaravad, Nad ei kirjuta tegelikult igavalt, nagu arvatakse, et see on lihtsalt üks eelarvamus jällegi. Niisiis kuulame Vivaldi neljast aastaaiast kevadet briti viiuldaja Nigel Kennedy esituses. Loetud ja kirjutatud. Jätkub kirjandussaade, loetud ja kirjutatud, mina olen Peeter Helme ja minuga on täna stuudios Tammsaare muuseumi juhataja Maarja Vaino. Räägime Maarja raamatust Tammsaare irratsionaalsuse poeetika. Mis on Maarja doktoritöö edasiarendus või laiendatud väljaanne või kuidas sa siin ütledki? Jah, no sinna ta tegelikult sealt on välja võetud üht koma teist liiga akadeemilist, ütleme niimoodi, et ta on mõeldud mõeldud ikkagi just selleks, et ka tavaline kultuurihuviline inimene saaks teda lugeda, et see oleks talle nagu ladus lugeda. Aa, et siis mitte, laiendas vaid kitsen. No siin on lisatud juurde, et pikem sissejuhatus, pildid, pildid, pildid, mis on, kes aru saab, siis? Loomulikult jaburad natukene irratsionaalsed. Ja muidugi ma arvan, et seal on üks seemneke minu ühest eesmärgist, ma ei tea, kas ma selleni kunagi jõuan. Tammsaare selline leksikon, et seal on niisugune väike väike algus olemas, selleks. Ja see on väga huvitav, et kui me saate esimese poole, lõpetasime tõdemusega, et Tammsaare ei ole sugugi mitte mingi igav tolmunud klassik, võitjad on huvitav lugeda, siis ma pean sama ütlema Maarja sinu raamatu kohta. See on tõesti väga, võiks isegi öelda kerge lugemine, huvitav lugemine. Ja selle raamatu lõpus on siis väike mõiste sõnastiku hooned pannud kokku mõisted, mis seonduvad kuidagi Tammsaare irratsionaalsuse ka ja need on, on väga meelelahutuslik lugemine. Siit saab teada, mis asi on elekter Tammsaare loomingus hing ja hinged, mis roll on kividel ja baasil milline roll on huultel ja suul igavene inimene ja teisi selliseid toredaid mõisteid, mis vähemalt minu jaoks küll aitas ka Tammsaare loomingut natuke nagu ümber mõtestada ka sellise noh, mitte kergluse suunas, aga igatahes mingi üldarusaadava kerguse suunas küll. Ja Tammsaare puhul on ju selge ka see, et minu arust on väga hea huumorimeel, mis on muidugi alati intelligentse inimese tunnuseta, et ka just sellist absurdihuumorit mõista ja ka elus näha ja, ja kogu sellele võib-olla absurdi traagikale vastu panna ka sellist absurdihuumorit just nimelt, et et kui Tammsaare loomingust tõepoolest on hästi palju ka niisugust nagu traagikat, et tõesti seal on palju surmasid ja selliseid nagu võib-olla raskeid olukordi, siis Tal on seal kõrval hästi palju ka sellist nalja ja isegi Jantlikust, et ütleme, et tal on tõesti nagu väga erinevat tüüpi lugejad, ilmselt võiksid leida sealt üht koma teist, et et mulle tundub, et näiteks omaaegsed etendused, mis tehti Andrese ja Pearu pinnalt väga palju keskendusid ikkagi sellele kahe kahe vargamäe vanamehe võitlusele ja see tegi nagu suurt rõõmu nendele vaatajatele, et ega võib-olla need vaatari otsinud sealt midagi nagu filosoofilistega sügavat vaid vaid neile tõepoolest läks nagu rohkem peale see see kemplemine. Ja samas selles kemplemises on midagi tõesti vägagi eestlaslikku, et, et see on midagi, mille kaudu on ära tuntud see, see, see tüüpiline ala naabrist parem fenomen, mis, mis on noh, kehtib tänapäevani. Kas sa mõtled siis, et näiteks oleks võimalik koostada ka Tammsaare tekstidest kogumik tingliku pealkirjaga naljakas Tammsaare? Absoluutselt näiteks põrgupõhja uues vanapaganas on ju episoode, mis ajavad nagu tõesti kohutavalt naerma ja mis põhinevad põhiliselt sellel põrgupõhja Jürka arusaamatused. Sellele ta vastab kogu aeg mööda sellele, mis, mis temalt küsitakse. Nii et et seda, seda võib lugeda tõesti nii, et, et see on väga naljakas. Samas sa tood iseenda raamatus ka välja mis iseenesest tänapäevast midagi väga uut ei ole. Et põrgupõhja uus vanapagan on, nagu oleks väga filosoofiline raamat ja ja oma raamatu alguses osutad Tammsaare filosoofia juurtele ja need on ikkagi sellised sügavad ja võimsad, et näiteks toodsa, nalja, religiooni, filosoofide, Solovjovi, Berdjaajevi mõju Tammsaare loomingule, mis ikkagi tema erinevates raamatutes vastu kajab, et Tammsaare oli ühesõnaga väga suur filosoofia huviline, võib vist öelda. Ja ta oli väga hästi kursis, ta oli väga hästi kursis, nii erinevad rahvast, aga eriti kreeka mütoloogia, aga millele on ka viiteid tema loomingust päris palju, et ütleme, see on üks aspekt, mille, mis on läbi uurimata, et sealt annaks teha ilmselt täiesti erineva uurimuse, eriti kui oleks nagu vastav ala tõeline spetsialist. Samuti tundis ta väga hästi piiblit, et see Tammsaare ateism, esiteks noh, on on niikuinii väärtõlgendus. Mitte et ta oleks olnud ka usklik inimene, aga ta lihtsalt tundis piiblit väga hästi, et ta kasutas neid piiblikohti alati. Mitte ainult piiblit ja ikka nii-öelda konkureerivaid õpetusi, et näiteks Blootinast tsiteerib ka ja see on ju selline hiljem kiriku poolt hermeetiliseks kuulutatud filosoof Just ja ta tundis väga hästi ka loomulikult kõiki hilisemaid filosoofe nagu kanti ja heegel ja nii edasi. Nii et ta looming on tõesti väga rikkalik kõikvõimalikest ohvilistest, sellistest kategooriatest, see kõlab nagu raskelt, aga tegelikult eks filosoofide filosofeerimine on ju ka alguse saanud elu üle mõtlemisest ja Tammsaarega mõtles elu üle järgi. Ja kui ta vaatas, mida teised need mõtlejad on elu üle arvanud või elukohta arvanud siis ta ja hakkas nendega koos arutlema ja siis vastavalt sellele väitis vastu või oli midagi nõus, võttis midagi siit, midagi sealt, aga kokkuvõttes tegelikult oma loominguga lõida sellise oma maailma tõlgenduse või oma filosoofia, nii et selles mõttes me võime alati öelda, et Tammsaare raamatut on, mõtle raamatud, et nad on filosoofiline kirjandus mida ei pruugi nii lugeda, kui sa ise ei ole filosoofiast huvitatud, aga see annab selle sügavuse. No ta oli vaieldamatult sõltumatu suveräänne mõtleja, ta ju mõtleb edasi teiste filosoofide mõtet, diskuteerime, aga mis sa arvad, kas oleks tehtav või isse nõuaks, et teha Tammsaare? Noh, võib-olla kui mitte kogutud teostas siis ütleme ainult tõest ja õigusest selline kommenteeritud väljaanne, kus sealjuures kõik viited, et see on nüüd piiblis see koht ja see on sellelt filosoofitsee kohti. See on asi, mis teoreetiliselt tuleks teha, kui me mõtleme, et Tammsaare on meie selline seiks piir, eks ole, et et kõik need sellised kommenteeritud väljaanded on ju olemas suurte klassikute kohta, see on kindlasti kitsale ringile, et see ei ole kindlasti mingi massiväljaanne, sellisel juhul. Aga kellele jah, eelne vana, ongi seesama mõiste sõnastik, et minu meelest nagu ennem kui tehase kommenteeritud väljaanne, mis on ikkagi nagu tohutu töö on, oleks ikkagi vajalik teha selline nagu leksikon, kus tuuakse välja ka kõikvõimalikud, mitte ainult mõisted, vaid lased vaid ka isikliku elu seosed. Mis annakski niisuguse võimaluse siis nii õpetajatel, õpilastel kui ka tavalistel lugejatel. Vaata mingisugunegi selline Tammsaare muster kätte, ilma et nad kogu loomingut läbilvaksid, sest et me ei saa eeldada, et tavaline inimene võtad kätte ja loed Tamsar kogu loomingu läbi ja siis mõtestab selle ise nagu kõik ära, et, et see on tegelikult ikkagi tõesti nagu kirjandusuurijate töö rohkem. No sa oleks iseenesest selline väga luterlik lähenemine Jah, et loomulikult muide, ma tean ja olen kindel, et on väga palju inimesi Eestis, kes on lugenud Tammsaare loomingu kõik läbi ja kellel on väga isiklik arvamus, isiklik suhe sellesse, nii et see ei ole sugugi nagu selles mõttes ainult kirjandusuurijate nagu, nagu pärusmaa aga lihtsalt me ei saa seda tõesti teha igale igale üksikule eestlasele kohustuseks. Ja ma usun, et selle kommenteeritud väljaandega pole vast ka nii kiiret. Shakespeari puhul jõuti selleni ju ka vist alles kuskil neli 500 aastat pärast autori surma, nii et ma usun, et Tammsaare uurimise kuldajad on alles ees. Jah, need ma tahaks ka loota, et, et ei kao selles mõttes, et tõesti autorit tuleb kogu aeg uurida edasi ja minu arust selline kirjanik, mis seda kogu aeg võimaldab, et ma ka ise võtan nagu mõne tema romaani kätte ja märkan seal kohe jälle midagi, mida ma ennem ei ole märganud või mida, mis on veel uurimata? Seal vahel seda tunnet ei ole, et sa hakkad juba liiga palju märkama, jõle tõlgendama. Ei ole selles mõttes, et et vahepeal ma siiski lülitan ennast mõnede teiste autorite peale ja loen, loen teisi raamatuid ja, ja selles mõttes pean nagu pausi, et pigem võib tekkida see tunne, et, et mulle tundub, et ma olen sellest nii palju rääkinud, et võib-olla minu enda jaoks muutub asi igavaks, et ma kordan juba iseennast, et see on ikkagi iseenda motiveerimine ka või selline põnevuse hoidmine. Et mis, mis seal ikkagi nagu veel on. Selles mõttes on tõesti suurepärane, et ma võtan raamatu kätte ja ikkagi alati on selle lugemiselamuse veel, et ma ei ole ära tüdinenud. No minu meelest sinu Tammsaare irratsionaalsuse poeetika näitabki seda, et sa ilmselgelt ei ole tüdinenud ja vähemalt minule kui raamatu lugejale oli see ka väga värskendav, seni on värskendav, uus vaatenurk justkui tuntud, aga tegelikult siiski mitte igas asjas nii tuntud autorile. Ja sa esitad selle ka ikkagi väga mõnusalt loetavas vormis, nii et julgen seda ka täitsa raadiokuulajatele. Nendele, kes ei ole võib-olla kogu Tamsar loomingut lugenud, mida ka mina ei ole teinud. Julgen seda raamatut tõesti soovitada, sest et ma arvan, et see avab täitsa uusi põnevaid uksi Tammsaare loomingusse. Ja ma tänan sind selle vestluse eest ja kas me kuulame äkki lõpetuseks David põuit? Jah, mõtlesime nii nagu sinna raamatu lõppu said lisatud mõned pildid, mis, mis on tehtud aja jooksul erinevate kuidagiviisi Tammsaare on, on nendes piltides kas nimega või pildiliselt olemas ja tundus, et need sobivad just selle irratsionaalsuse lõppu ja tundub, et see David Bowie lugu võiks mõnes mõttes Moody olla osalt täiesti haakumatu, midagi hoopis teistsugust, aga teisest küljest ikkagi seesama kosmiline dimensioon, mis Tammsaare loomingus on David Bowie, Speys poiss, samamoodi olemas. Aga selge saadet jääb siis lõpetama David Bowie ja Maarja Vainomaa, tänan sind veelkord saatesse tulema. Eest soovin jõudu Tammsaarest hitte tüdinemisel. Ning mina olen Peeter Helme ja loetud ja kirjutatud on taas eetris juba märtsikuus. Kuulmiseni. Loetud ja kirjutatud.