Hommikupoolik oli unisevõitu, udune ja niiske. Nagu tuhakarva lõtv nöör, mõtles milja, preili, mis on hooletult tõmmatud kaduva talve ja veel kauge kevade vahele. Palju hiljem meenuks talle, kuidas ta oli unistanud varakult kojuminekust ja tal oli olnud selge plaan, mida päevaga ette võtta. Unistus lahkuda kontorist kell kolm ja kõndida paar kvartalit eemale akadeemilisse raamatupoodi. Tuhmilt läikivas Stockmanni hoones. Osta ajakiri kõige parema meelega Elo kuvaita viimane number mille kaanel on Rolf Panka järel üritada pääseda Rooma salongi prouad toomistu juurde maniküüri tegema. Kuigi tal ei olnud aega kinni pandud. Ta oli lubanud endale elu esimese maniküüri eelmise aasta suvel, juulis, kui Hoffmanni Loreen oli andnud talle täispalgaga kaks nädalat puhkust. Need olid tema käed jälle hooldamata, küüned krõbedad ja sakilised. Kõik selles tüüne juures paberites ja mappidest tuhnimisest ning kodutöödest Võnnileks valetada. Kui milja preili oli tujust ära ja keegi ei näinud, siis näris ta küüsi. Just see tegi need inetuks, mida korralik proua viik pidi siis häbenema ja varjama oma puudusi nii hästi kui oskas. Müüa preili näriske sõrmeotsi, see juhtus õhtul hilja, kui kardinad olid ööseks ette tõmmatud. Siis või seda raamatut lugedes end ära unustada või nii sügavalt mõttesse vajuda, et ei märganudki, kuidas ta hajameelselt sõrme otseselt nahka pures, seda hammastega rebis. Nahk tuli ribadena lahti ja milja oli aastatega omandanud sellise osavuse, et teadis täpselt, millal peab kirimisel õpetama. Ta tõmbas õhukese nahariba lahti, enne kui sõrmeots veritsema hakkas. Sülitas siis nahatüki põrandale või voodi kõrvale. Mõnda aega oli ta sellega nüüd vahet pidanud. Küüned olid krõbelised, muidu aga olid käed hoolitsetud ja terved. Nendega oleksite saanud filmiajakirja lugema asuda juba salongis, kui proua toomist ühele käele maniküüri tegi. Vaba käega oleks saanud kenasti lehte keerata. Ta oleks valinud lugemiseks mõne artikli, võib-olla rahvusvahelise kroonika Hollywoodi klatšist ja UFO ateljees Berliinis. Ta oleks tahtnud vaadata oma iidolite Leslie Howardi Garry Granti pilte ja lihtsalt tunda end mõnusalt. Rahakotis oli tal supelpükstes grantist Eradols kotist kolletanud väljalõige. See oli kolm aastat vana ja ta ei olnud seda kellelegi näidanud. Ta häbenes milja preili oli juba peaaegu 30 seitsmeaastane kui teda vaimustasid endiselt Ameerika näitlejad, kelle juuksed olid Pumatiga võitud ning kellel olid säravvalged hambad ja täiuslik lohuke lõua otsas. Muuseas, Sanderi soistul oli peaaegu sama täiuslik lõualohk nagu käri grantil ja Rolf pankal. Aga see ei olnud see. Sanderi soistu elas koos oma naisega tööle linnaosa korteris. Näete kauge imelise filmi linnapalees. Teda võis argipäeviti Helsingis üsna tihti näha, kuidas ta siseneb pangakontorisse või sööb kämpis Monte Carlos või mõnes muus linna nooblis restoranis õhtust. Filmis mängis Sostu vaprat aktivisti, kes võitles 1902. aastal Venemaa rõhumise vastu või ausameelset jäägriohvitseri 1918. aasta talvel. Kuid päriselus ei olnud temas midagi põnevat. Või siiski? Elo kuv aitas oli kirjutatud, et Sanderi Suistu on tema näitlejanimi ja filmitäht soovib oma tegelikku nime saladuses hoida. Et saaks elada rahus, kirjutati seal. Ja siin lõi milja preili põikpäisus välja. Tema jaoks ei olnud sellel mingit tähtsust, kui ta sai teada, et käri granti nimi ei ole Archibald liitš vaid Broni Mirman Gulovski või et Lesley Howardi sünninimi oli Iioram, kardas seal nitel eesli Steiner. Kuid siin Helsingis tahtis milja preili teada, kust inimesed tegelikult pärit on. Kui keegi teadnud Sanderi solisti õiget nime siis ei olnud ju ka teada, mida ta oli teinud 20 aastat tagasi. Siis pidid olema alles lapseohtu poiss. Aga mis siis, kui ta oli viibinud mõnes laagris? Võib-olla oli ta töötanud jooksupoisina või puhastanud soldatite saapaid, et toiduraha teenida. Siis valitses ju kaos, viletsus ja hirm. Ning tehti asju, millest hiljem vaikiti. Kui maniküür oli valmis ja proua toomistule raha ära makstud oleksite läinud koloniaalkauplusse mõnda uhkemasse nagu klimpsaski või marstia lubanud endale õhtuks midagi head. Purgi suhkrusiirupist, konserveeritud virsikuid või tuututäie karamellkompvekke. Või vahest mõned tacato šokolaadikommid. Talle meeldis nende päikesekullane paber ja tume šokolaad selle sees. Siis oleks ta sõitnud trammiga töölesse. Sõidu ajal oleks nina tundnud rauarooste, niiskete riiete ja pesemata kehade lehka. Kaloonis kuutanil oleks ta sisse astunud, toidupoodi valmistanud, õhtusöögi söönud ja pesnud, nõud oodanud kuni raadios algab õhtu kontsert. Keeranud hääle natuke vaiksemaks, süüdanud lugemislambi, istunud heledate käetugedega punasesse tugitooli, võtnud pleedi ümber elukäänud šokolaadikommid või taldrik virsikulõikudega käeulatuses. Ta oleks unistanud, et on kuskil mujal kus on paarikümne toaga villad, lahtised luksusautod või basseinid maailmas, mille hooldatud aedades kasvavad palmid, akaatsed ja poogen lillejad nihkus, autojuhtidel on maani ulatuvad vormikuued. Ja lopsakate neeger, teenijatel on alati lööd, kuid lohutav sõna käepärast. Teistsuguses kui tema tusane, julm ja hall maailm. Ta oleks lasknud end artiklitele kaasa haarata ja võpatanud, kui kõlas riigi hümn, saadi läbi, olnuks ta tagasi tegelikkuses pannud raadio kinni, kustutanud lambi, teinud õhtust tualetti, kontrollinud, et gaasipliit on välja lülitatud. Magamistuba oleks jahe, tema väike kahetoaline korter oli kogu aeg külm ja tuul tõmbas maikuuni. Voodi oli sestpeale tühi, kui Hannes ta maha jättis. Mehel oli lihtsalt mõõt täis saanud ja tuli sõnagi lausumata lahkunud. Ta oleks laotanud pleedi voodile pugenud teki alla ja lamanud ühel küljel tõmmanud jalad konksu Köstsitanud looteasendis, surunud käe igaks juhuks vastu kõhtu, tekki ja öösärgi vahele, et pisutki sooja saada. Ta oleks tundnud end üksildasena? Jah, seda tunduks kogu tema olemas. Aga ta oleks ka nautinud et on pääsenud eemale kõigest sellest, mida mitte keegi, isegi advokaat kloos, tüüne ega tema peened kliendid ei võinud aimatagi kui nad heitsid vargsi enda arvates pilke tema lihtsale, kuid hästi istuvale kostüüm-ile läikivatel juustele ja peentele kederluudele, mis kõrge kontsaga kingadest välja ulatusid. Ja alates homsest ka tema hoolitsetud kätele viilitud ja punaseks lakitud küüntele. Jah, täna õhtul oleks üks tema asja maniküüritud käsi lebanud kõhu vastu soojas ja nelja preili oleks lihtsalt vaikinud ning Matilda saanud rahulikult uinuda ja edasi unelda millestki paremast millestki paremast kui see, mis tal oli. Pool tundi pärast lõunat oli maid Tilda välja minevad kirjad ümber kirjutanud, need ümbriku pannud ja neile margi peale kleepinud. Ta tõstis pilgu ja vaatas üle kasarmuväljaku. Udu oli tihenenud, nii et hädavaevu nägi teisel pool väljakut raadiomaja. Ta tõusis ja tahtis koputada advokaadi uksele, et küsida, kas ta tohib juba kell kolm lahkuda. Tüünel oli ennelõunal olnud mitu klienti, kelle ta oli kabinetti vaatanud aga üldiselt ei olnud ta tüünett eriti näinud. Mees oli dikteerinud talle kaks kirja. See oli kõik. Kirjad olid lühikesed ja jahedad, peaaegu ebasõbralikud. Tüüne oli lõunastanud kontoris paar pasteedi, marineeritud kurgivõileiba oli hooletud keeratud pärgamentpaberisse. Matilda oli näinud, kui ta neid juba hommikul portfellist väljundit, siis võileivad paistsid kuivadi kärbatanud ning ta oli endamisi mõelnud, et mida tüüne nende kõrvale joob. Vahest kalja, mis oli akna kõrval külmkapis. Ta oli näinud seal pruune pudeleid. Ta teadis, tüüne oli äsja lahku läinud. Näis, et ta ei olnud oma uue eluga veel harjunud. Uks avanes ja sealt ilmus nähtavale advokaadi piklik, peaaegu kiilaspeamatil Taistes kiiresti tagasi oma kohale ja ootas mind advokaadil välton. Tüüne meenutas natuke peenikest. Stan Looreli. Seda oli maid Tilda juba töövestlusel tähele pannud. Nüüd nõjatuste vastu ukse piita, käed püksitaskus ning tema kõhetu kuju paistis suisa ussilik. Bussiga. Sarnasus on silmapete, mõtles Matilda. See oli miljamate peas tekkinud terendus. Tüüne ülikond istus halvasti nagu alati. Täna oli see sinine ja kortsus. Ta pidas tüünest päris palju lugu. Aeg-ajalt oli mees üleolev, ilma et oleks seda ise tähele pannud. Riietus lohakalt ja ütles mõnikord kummalisi asju. Aga ta oli sõbralik ja tundus õiglane. Intelligentne ja kena. See ei olnud enesestmõistetav kombinatsioon. Igatahes mitte nende klientide puhul, kes käisid tüüne kontoris. Matilda meelest olid need lärmakad ja teeseldud rõõmsameelsed. Osa neist vaatas temast läbi, nagu oleks ta tühi koht. Teised tegid häbitud silma. Proua Leenu on tõsiselt külma saanud ütles tüüne ja tema hääles oli tunda närvilisust, kui ta jätkas. Ta on kodus voodis. Paari minuti pärast on kohtumine Grenn pluusiga ja koile päeva klubil, täna õhtul siin kontoris kokkusaamine. Kas proua viik ei oleks nii kena ja käik sära poes ning tooks minu arvel head ja paremat? Proua Leimu oli tüüne majapidajanna ja pärast lahutust tema parem käsi. Ilma temata oleks tüüne igapäevaste asjadega jänni jäänud. Leopold Kron Ruus oli kolmapäeva klubi liige. Ilmselt kõige rikkam korterite üürileandja rantjee spekulant, ihnus kui elumees. Matilda oli kuulnud kõiki neid nimetusi krõnduvusi kohta kasutatavat kuigi töötas tüüne juures alles teist kuud. Kolmapäeva klubi oli tüüne jooma vennaskond, kes kogunes iga kuu kolmandal kolmapäeval mõne liikme juurde. Midagi rohkemat Matilda klubi kohta ei teadnud. Aga ta sai aru, et kui proua Leimon haige ja kui märtsi kohtumine toimub tüüne kontoris siis varem ta minema ei pääse. Mida peaksin poest tooma? Küsis ta. Maksapasteeti Tennis, soovitatavalt tuleks Greftine, selgitas tüüne paari sorti juustu, küpsemat, rulaküpsiseid. Võtke neid inglise omi ja Kilita rohelisi oliive, itaalia, mitte hispaania omi. Võtke kaks purki. Tüüne nihutas prillid ninaotsa ja vaatas, motildad sõbralikult. Ma olen teile öelnud, et ei maksa mind kogu aeg härratada. Piisab vähemast. Ta tõmbas kortsus pintsaku taskust rahakoti lehitses rahatähti ja tõmbas välja 50 Margase. Mõtles siis ümber suskas viiekümnese tagasi ja võttis selle asemel 100 Margase. Kas saaksite ka viinapoest läbi käia? Kaks pudelit portveini ja kaks viskit? Küsigi kaupluse juhatajat Lehtust. Tema võtab tellimusi vastu, neil ei ole kaup välja pandud. Matilda võttis rahade ja uuris seda. Esiküljel oli rühm paljaid atleetlik inimesi tagaküljel paar tossavat vabriku korstnat. Ei tea, kas tüüne oli tähele pannud, et vasakult kõige äärmisel naisel on ümar tagumik. Küllap ta oli, vastas Matilda ise hääletult oma küsimusele. Hiljem meenus talle, et tolle päeva udu oli suitses ja üsnagi sõbralik. See ei olnud tavaline märtsikuu hallus. Vinge läbilõikav. Meil sadamabasseini ta ikka veel mustas vees hulpisid jääpangad ja väiksed jäätükid. Haljas oli muheda tekk, millesse ennast mähkida. Nagu septembris, kui soojalained olid läbi ja viimased äikeseilmad taandunud. Linna kohal valitses ebatavaline õhkkond. Elu kui uni. Piirjoontega terendus taas sõna. Miks just see teda ikka jälle kummitas? Siis meenestele, konni. Vend oli kirjutanud talle veebruaris turust, kus ta elas ja kus Arizona oli palgatud terveks talveks hamburger börsi mängima. Ta oli rääkinud oma loodud uutest lauludest. Üks neist kandiski pealkirja terendus. Kolmi kirjutasid ta Parizonaga terenduse salvestada. Aga raha oli vähe ja ta kaalus laulu müümist Allappele pööranbersile. Ta oli ennegi laule müünud, kui Arizona plaatidel ei olnud erilist minekut. Armas väikenendkonni. Nad ei olnud juba peaaegu aasta kohtunud ja Matilda tundis temast puudust. Nad olid aastaid elanud eri paigus ega teadnud, kuidas teisel läheb. See oli siis, kui Matilda hakkas täiskasvanuks saama ja Connie oli ikka veel laps. Homiteeellid Nad lähedased kirjutasid kirju, kui ei olnud võimalik kokku saada. Kuid konni kirjutas harva oma tunnetest või salajasematest mõtetest. Connile tuulikil oli sündinud novembris veel üks laps. See oli juba kolmas ja algusest peale olid need rahapuuduses vaevelnud. Matilda oli mõnikord mõelnud, et kuidas konni üldse toime tuleb. Oli hakanud sadama ja korraga tekkisid igale poole järjekorrad. Poeskäik võttis loodetust kauem aega ja kui ta kontorisse tagasi jõudis, ei olnud tüünega Kron Ruus enam üksi. Kolmapäeva klubi oli kohale jõudnud. Ta kuulis juba trepikotta läbi naerumeeste hääli. Jutuvada oli elav. Maja oli pärit sajandi algusest ja seal ei olnud listi. Ta ronis tavaliselt trepist üles ühes käes proua Leimu laast korv ja teises pudelitega võrkkott. Nüüd kuulis ta hääli selgelt. Ilmselt seisid mehed esikus kobaras ja välisuks oli lahti. Ta kuulis tüüne ja Kron pluusi häält ning teisi tundmatuid hääli. Nad vestlesid valjusti ja liialdatud joviaalsusega, nagu meestel kombeks, kui nad ei ole 11 mõnda aega näinud. Ta kangestus tundmatute häälte hulgas tundiste ühe ära. Ta ei osanud seda määratleda, aga see võttis tal tuju ära. Ja peagi ta juba aimas, kelle hääl see on. Ja kui ta kuulis meest lausumata midagi lõbusat. Matilda ei saanud aru, mille kohta see käis ja kellele see oli mõeldud. Ja naermas oma sõnade üle. Siis ta juba teadis. Hääl oli ehk veidi madalamaks muutunud. Koer oli täpselt seesama. Meeste hääled kajasid trepikojas valgusid talle pidurdamatu hooga vastu. Mõttes liikus ta teis aega. Lahtine aken. Suvi akna taga liivaväli, avar päikseline tolmune harjutusväljak. Väljaku üks luisust rikkus üksnes üksik kõrge mänd. Vana Pedajas. Kuulnud, et seda kohta kutsutakse Sahharaks. Tal oli halb olla ja ta tahtis välja kuigi teadis, et iga päev sureb seal keegi tööd tehes näljast või kurnatusest. Ta kuulis hääli. Need olid sealsamas toas ja kõlasid eri keeltes. Pilk kangekaelselt aknast välja suunatud iste kintsada külgi kleepumas, pallid, jalad külmetasid. Ta seisatas trepi jalamil juulis kiireid samme ja siis suleti ülaluks. Hääled sumbusid tasaseks sümineks jäid veel nõrgemaks, kui mehed liikusid esikust edasi. Tüüne kabineti. Matilda seisis liikumatult. Vaikus oli kume ja kõmisev. Kogu ta keha külmetas, jalad värisesid ja läksid nõrgaks. Kui jaksaks teda enam kanda. Siis võttis ta end kokku, haaras võrkkoti ja laast korvi juustude kraamiga kindlamalt pihku ja sammus trepist üles. Paari lühikese hetke jooksul enne kui ta oli proua viiki kõnetanud või Jentale näidanud. Kui ta oli pisut usbaatanud, ei näinud teda kõhklevalt seisma sees toas kirjutuslaua ees. Kui ta ise seisis veel toa hämaruses neelasid püünele tööintervjuu reserveeritud laused. Ta teadis proua Matilda, viik on intelligentne, aga ka mõistatuslik. Tema masinal kirjutatud avaldus ei rääkinud palju. Ta oli 30 kuueaastane ja tüüne, kes oli hiljuti saanud 40. Oleks tegelikult tahtnud palgata kedagi nooremat ilusamat. Aga tal oli raske seda endale tunnistada. See ei puudutanud ju kontoritööd. Proua viik ei olnud kaugeltki ebameeldiv. Tal olid selged näojooned. Riietus oli lihtne, kuid stiilne. Ta oli ilusa kehaga ja nägime aastate kohta noorem välja. Ja tema teenistuskäik oli laitmatu. Ta oli lõpetanud kaubandustehnikumi, oskas masinakirja ja stenograafiat, valdas suurepäraselt rootsi ja soome keelt. Oli tööta nüüd tükk aega mainekas ekspediitor firmas Hoffmanni Loreen. Aga temas oli midagi nurgelist, mingi jäisus, mis tegi tüüne töövestlusele ettevaatlikuks ja tähelepanelikuks. Tüüne. Teie nimi on milja, Matilda Alexandra viik. Proovik jah. Aga te eelistate kasutada Matilda ja seda küll, miks? Ma ei tea, lihtsalt on jäänud. Matilda on ilusam. Ja te olete rootsikeelne. Minu isa oli, ema, rääkis üksnes soome ja vene keelt. Kas teie oskate vene keelt? Kahjuks ei oska, tean ehk sadakond sõna. Aga nendest aru saada ei ole sama, mis rääkida. Tüüne oli naisele naeratanud ja õelnud. Ja mingil teemal rääkimine tähendab sellest arusaamist. Proua viiki, suunurgad värelesid pisut, kui ta vastas. Jah, seda küll. Tüüne. Ja kust teie vanemad praegu on? Proua viik, nad on surnud. Ta oli oodanud, jätku, aga seda ei tulnud. Uudishimu sai võitu. Mis nendega juhtus, kui tohib küsida? Nad surid varakult haigusse. Ma kasvasin üles sugulaste juures. Kas see on oluline? Naisotsekohene vastu? Küsimus olid jahmatanud. Ta tahtis oma taktitust heaks teha ja küsis. Miks te Hoffmanni ja Loreeni juurest lahkusite. Sellest ma ei tahaks eriti rääkida. Kui teile on antud hiilgav soovitus, kuid teid nii väga hinnati, siis miks? Naine vaatas näoga, millega mõni inimene kuuleb kiuslikku rumalat last. Ja vastus. Kas ei taha siis uskuda, et kõik, mis seisab soovituses, on tõsi? Tüüne oli ära näinud, naist ümbritseb üksindus. Aga tema napilise täpsetes vastustes oli ka mingi võlu. Ta oli riskinud, ei võtnud naise tööle ning too ei olnud talle pettumust valmistanud. Ta tegi oma tööd laitmatult ja möödunud seitsme nädala jooksul ei olnud tüüne pidanud naise oskusi kordagi kahtluse alla seadma. Tol kolmapäeval võttis tööle kolm klienti, vastu juba enne lõunat. Ta palus proo Weekil tellida paar välismaa kõnet. Üks neist oli Soome Moskva saatkonda Stankeevitši tänaval ja teine ühte Stockholmi panka. Ta dikteeris kaks kirja. Need olid karmi tooniga jõhe, eriti terava sõnastuse puhul märkas ta, kuidas proo liiki vasak kulm pisut kerkis. Muidu oli kõik tavaline. Ta kasutas proua viiki teeneid vaevamata pead selle üle, kes ta on ja mis tema sees toimub. Proua viik oli kiire taibuga ja tubli. Aga ta oli palgaline, oli käepärast, tegi seda, mis tüünel oli vaja ja kogu lugu. Kuid uksel seisis 100 marga, see rahatähe välja tõmbas ning proua viiki toidu- ja viinapoodi saatis. Ei mõelnud ta enam ka oma tööülesannetele. Nende lihtsate harjumuspäraste asjadega oleksite ka unes hakkama saanud. Ta mõtles sellele, et juba paari tunni pärast koguneb kolmapäeva klubi tema kabinetti. Õhtul vestlusteemaks kujuneb saksa vägede sissemarss juubeldavasse Austriasse. Selles oli ta kindel. Selles möödunud nüüd paar päeva, aga keegi muust ei rääkinudki. Tüüne oli seisnud oma üksildase magamistoa akna all ja mõelnud kabile ning kuulnud, kuidas kirikukellad kutsusid pühapäevasele jumalateenistusele. Kui Soome uudisteagentuuri esindaja edastas raadios Hitleri võidukõnet. Suur-Saksamaa Rooma keisririigi pärija maailma riik, mida ootas 1000 kuldset aastat. Selline kõne esindas aja vaimutöödel, oli kolleege, kes pärast advokaatide liidu lõunasööki purju jäädes maalisid pilte Suur Soomest, mille idapiir ulatub Uurali taha.