Mina olen sedasorti mees, et võin kõik kui tahad, võin maad harida, kõik see viimase tehnika sõna järgi, kui tahad, võid ükstapuha mis käsitööd teha, kõik käib minu käes kui käkitegu. Mis puutub aga vaimsesse tegevusse, kas mõni lugure tekkida või mõni peenikene asi jutti ajada, siis palun väga, see kukub mul isegi hästi libedasti ja suure päraliselt välja. Ma mäletan, et olen isegi inimesi terveks teinud. Elas kord üks Mölder ja kas sa oskad ette kujutada, mis tõbi mehel oli? Kahepoolsed möldri ma tegingi terveks. Kuidas tegin, usu või ära usu, vaatasin ainult korraks mehele otsa, vaatasin otsa ja ütlesin. Jah, Sul on kahepoolsed. Aga ära sa sellepärast endale peavalu-d ja verest välja löö, see tõbi pole elukardetav ja ma ütlen sulle isegi suu sisse, see on tühine lastehaigus. Ja mis sai? Mölder hakkas sellest ajast peale kosuma juurde võtma. Ainult et edaspidi läks tal elu vussi ja ta lõpetas kurvalt. Mind on väga paljude imekspandav instruktor rõllo, kui ta alles linna miilitsas oli, pani kohe väga imeks. Juhtus, vahel tuleb minu juurde, nii nagu oma südamesõbra juurde ja küsib. Nassar iilitš, seltsimees siniJuhow, ega sul ei juhtu leiba laialt olema, mina näituseks annan talle leiba. Aga ma mäletan, istub laua taha, mugib ja Matsutab, laiutab käsi ja ütleb, Kaaennsinud isand siniprioughow ega leia sõnu. Ihukarvad tõusevad püsti, kui mõtlen. Nisuke inimene, sa küll oled savist, hakkasid isegi riigi juhtimisega hakkama. Hehe tore sell, oli see instruktor, rõlo õemees, vael hakkab painama, käib nagu uni peale, räägi temale mõni põnev lugu, noh, mina muidugi räägin. Ainult, et riigi juhtimine põle mul küll ealeski pähe tuld. Ma ütlen ausalt, kooliharidust mul põlema täitsa kodu kasvanud. Aga talumajapidamises olen ma kuldaväärt mees. Talumajapidamises olen ma väga kasulik ja asjatundlik. Seda talupoegade värki, ma tunnen läbi ja lõhki. Mul pruugib ainult korraks pilk peale visata, kui kõik on klaar. Ainult et minu elu on teise kanti keeranud. Praegast, kus ma peaksin elama nagu süda lustib kollandma kõiksugu kolkaid mööda nagu mõni kaltsukorjaja justkui Püha Maria Egiptimaalt. Ainult et ma ei tee endale sellest peavalu, näe, käisin alles just kodumail ja nii ta on. Talumajapidamine ei tõmba enam oma poole. Mis elu see on, vaesus, totrus ja väga maha jäänud tehnika. Võtame või saapad? Mul olid saapad, ega ma ei ütle, ja püksid olid isegi väga head püksid. Ja kas te oskate ette kujutada? Ära kõdunesid aamen igavesest ajast igavesti omaenesemajas kõdunesid ära. Neid saapaid ma kandsin tervelt 12 aastat, ma ütlen ausalt, kandsin käes nagu vähegi märg või vihmane oli, võtsin jalast ära, ratsutasin läbi pori, hoidsin saapaid. Mis ma nüüd peale hakkan ilma saabasteta? Ma olen kutu. Saksa sõjas anti mulle ka massid ja keetrid lausa totrus. Hale oli neid vaadata. Nüüd näituseks, aga võtaks küll. Aitüma. Läheb sõjaks, antakse jälle massid jalga. Kuigi vaevalt küll minu aastakäik on mängust väljas ja minu asi on selles suhtes räbal. Ja kõik peab ilmtingimata vaesusest ja väga mahajäänute Nikast. Minu lood aga on igal juhul elust võetud ja kõik on sulatõsi. Minu nimi pakub vähe huvi seda ja siniprioughow Nazar Ilitz. Ja minust endast ei tasu ka juttu teha. Ma olen isegi väga kõrvaline inimene elus. Aga ometi juhtus minuga kõrgemas seltskonnas üks põnev lugu ja sealtpeale hakkas minu elu igasse kanti viltu vedama, ütleme nagu vesi pihust valgub läbi sõrmede. Põlegi teda enam. Eks ma ole vangipõlve ja surmahirmu ja kõiksugu sigadusi tunda saanud. Ka selle loo pärast kõrgemas seltskonnas oli mul üks südamesõber hirmus haritud mees, ütlen ausalt, suurte vaimuannetega inime oli kammertiineri aukraadis mitmel pool väljamaal käinud ja mine tea, mõistis ehk koguniste prantsuskeelt ja oli ehk välja Mawiskitki joonud. Aga ise ei olnud ta nii kui minagi midagi muud kui jalaväepolgu kaardiväe reamees. Saksa väeliinil, kui me blindaažis kükitasime, jutustas ta tihtipeale kole põnevaid juhtumisi elust ja kõiksugu imeasju ajaloost. Mina õppisin tema käest väga palju. Aitüma. Tänu temale sain palju asju teada ja jõudsin välja sinnamaani, kus minuga tehti kõiksugu sigadusi. Aga südame poolest ei anna ma tänase päevani alla. Ma tean, Pippin Lühike, saan näituseks mõne mehega kokku ja küsin tema käest, ütle, kes on Pippin, Lühike ja jalamaid loen välja kogu inimese hariduse nagu pihupesa pealt. Ainult et lugu ei seisa selles. See oli, kui palju see oligi aastat neli tagasi kutsub roodu ülem aukraadi poolest kaardiväe Borutsik ja teie vürstlik hiilgus mu oma juurde ei või laita ja mees oli, kutsub oma juurde ja seletab, et nii ja naa, et ma pean sinust Nazar väga lugu, et sa oled täitsa vahva poiss. Ütleb, et osuta mulle üks väike teene. Et veebruarirevolutsioon on toimunud, et isa on juba vanavõitu ja mina olen kohe suures mures kinnisvara pärast. Sõida meile koju vana vürsti juurde ja anna talle edasi, näed see kiri otse tema enda kätte ja oota ära, mis ta kostab. Minu abikaasale aga ütleb imeilusale pohlatarile Victoria käsi, Mirovnale annan edasi kõige palavamat tervitused ja rahusta teda, kui ta ainult oskas. Et ajajumala pärast kõik joonde, mina kingin sulle kenakese summa raha ja lasen su enne aeda puhkusele. Mina vastu. Heakene küll, teie vürstlik hiilgus, aitüma lubaduste eest, mis võimalik, õiendan ära. Sees arutame, et kuidas asi joonde ajada, et kange himu on puhkust saada ja kõva rahaga. Teie vürstlik hiilgus oli minuga väga meestis. Ta oli hakanud minust lugu pidama päris tühise asja pärast. Mina muidugi esinesin nagu kangelane, see on tõsi. Seisan üks kord saksa väeliinil, täitsa rahumeeli vürsti blindaaži ees postil, teie vürstlik hiilgus, aga Brassipsata prodega. Ma mäletan, et kambas oli ka üks halastajaõde, no muidugi kirgede mäng ja ohjeldamatu orgia. Teie vürstlik hiilgus on lakku täis aja laulujoru. Mina seisan, kui äkitselt kuulen eesliini kaevikutes miski lärm, kohe kõva lärm, sakslane, aga jumal paraku on vait nagu sukk. Ja siis järsku puhub mulle justkui atmosfääri lõhna ninasse. Oh satant, mõtlen Sassindrima kaas ja tuuleõhk, sihuke õrn puhub meie venelaste poole. Mina võtan külma rahuga, Zelinski maske, selle kummist ja kargan blindaaži. Karjun, et nii ja naa, et teie mürstlik hiilgus, hingake läbi maske. Kaasekspunkris läks lahti õudseks madinaks. Halastajaõde kukkus plärtsti pikali, jäigi maha, justkui kärvanud on. Mina tirisin teie vürstliku hiilguse välja, tegin väikese lõkke üles, nagu määrustik nõuab. Panin põlema, ise oleme pikali, ei kitsad tagi, mis saab hingame kaasa ka? Sakslane on kaval nagu madu. Aga eks meiegi tingimata ole peenikesed poisid, gaasil pole võimu tule peale alla langeda, kaaskeerleb küll siia, küll sinna otsib, neid, muudkui ronib külje pealt ja ülevalt ronib justkui pilv noogutab justkui koer. Meie muutku, oleme kõhuli ja hingame läbi maske. Nii kui gaas oli üle läind, vaatame ringi. Elus. Teie vürstlik hiilgus, ainult oksendas väheke, kargas jalule, pigistas minu kätt ise vaimustust täis. Nüüdsest peale ütleb oled sina, Nazar mulle sama hea kui esimene inime ilma peal. Tee mulle seda rõõmu, ütleb ja tule mulle tentsikuks, mina tahan sind hoida ja kaitsta. Ilus on, elasime temaga koos ühtekokku aasta otsa lausa suure päraliselt. Ja siis juhtuski, et teie hiilgus saatis mind kodukanti. Panin oma kili kooli Kuu ise arutan, et täidan kõik, mis kästud ja siis põrutan koju. Mul kodus jumal para, kui noorepoolne naine ja pisike poisike on, mõtlen, et oleks põnev näha ja asusin teele. Järgene küll, jõudsin smolenski linna ja sealt õnnekombel aurulaeva peal vana vürsti kodupaika Lähen ja vahin mõnuga ringi. Imeilus vürsti häärber ja kole naljakas silt, ma mäletan, villa, teller, kaar, mina küsima, et kas siin elabki vanade Jeviovskit hiilgus. Et mina tulen tegevast armeest ja pean väga hädalise asja pärast ise oma käega kirja üle andma. Ühelt vana moorilt, küsisin, alamor, ütleb Näedsa, ütleb. Vana vürst kõnnib omaette kurval meelel mööda teed. Mis siin rääkida, kõnnibki teie hiilgus mööda pargiteed, aatan. Väljanägemise poolest pole laita aukandja, hiilgav vürst ja parun, vägev habe ja pakid, jumala valged. Ise küll üpris vana juba ka näha, et kõva tervisega astun ligi, kannan kroonu kombel ette, et nii ja naa, et veebruarirevolutsioon on nii-ütelda toibunud ja teie olete juba vanavõitu jääd noorel teie vürstlikul hiilgusel on hirmus suur mure liikumata varanduse pärast. Ütlen, et ise on ta elus ja terve ja tahab teada, kuda elab tema noor abikaasa Ilus pohlatar Victoria käsimirovna. Siis andsin salajase kirja üle. Vana vürst luges kirja läbi ja ütles, et kallis Nazar, tule, lähme sisse. Et tema on praegalt koledasti endast väljas, aga esiotsa puhtast südamest. Säh, võta rubla. Siis tuli tuppa ka noor abikaasa Victoria käsi Mirovna lapsuke süles ja tegi ennast mulle tuttavaks. See oli tal poisike, alles seal rinnalaps. Mina kummardan alandlikult ja pärin, kui ta lapsuke elab, temal aga läks nagu justkui pilvelapsuke ütleb, on väga põdur, muudkui rapsib jalgadega, kõht puhitab ja ise nagu surmavari. Oh sa aeg, ütlen ka, teil ütlen, Teie hiilgus on lihtsurelikud, inimeste mured. Ma kummardusin teist korda ja palusin luba ära minna, sest maju saan muidugi aru, mis aukraad seisus mul on. Vürsti töö pere hakkas parasjagu õhtuoodet võtma, eks mina ka nendega, kinnitame keha, veeretame väikest viisi jutt. Mina küsin äkitselt, kas vana teie vürstlik hiilgus on ka hea mees? Emad ütlevad, pole laita ja mees ainult, et küllap nad varsti koksavata maha ai-ai, ütlen, mis ta siis paha on teinud. Nemad ütlevad, ei ole ta midagi paha teinud, täitsa tore, vürst on, aga ja mehed on veebruarirevolutsiooni tõttu ärevil ja hauduvad, midagi pole sugugi rahul, sest maamehed ei näe, et nende põli võiks sellepärast muuta toda. Ja siis jumal para, kui hakkasid mehed minu käest pärima, et mida see revolutsioon endast õieti kujutab. Mina ütlen, olen valgustamata inime. Veebruarirevolutsioon, ütlen küll, toimus see on tõsi ja tsaari tsaari proua on troonilt tõugata. Mis aga edasi saab, siis kordan jälle, mina olen valgustamata inimene. Aga ma arvan, et inimesed peaksid sellest siiski päris palju tulu saama. Järsku kargab, mul tuleb meelde üks kutsar püsti tige vanamees ja ütleb mulle ja küll, ütleb veebruarirevolutsioon, tont temaga. Aga mis revolutsioon see sihuke on? Terve meie maakond ütleb, kui tahad teada, on valgustamata. Mida see endast kujutab ja kellele tuleb tuupi teha, kes ei tea, kas nii tohib olla ja mis tulu sellest võib saada? Sina ütle mulle, mis tulu sellest võib saada sularaha. Võib-olla ka sularaha, ütlen aga vaevalt küll. Misjaoks sularaha? Ega muudkui saatemaad, tema läheb põlema, mis kurradi varal mul sinu ka tarvis, kui ma olen kutsa, ah mina ütlen, kust mina tean, mina olen valgustamata inimene, pealegi, mis see minu asi on? Tema seletab jälle, ega maamehed ilmaasjata rahutud ole, et mis tule ja kuidas saab. Külavanem Ivan kost Tõlli nutisid asja ees teist taga maha ja küllap nad teevad vürstilegi otsa peale ta ju mõisnik. Nõnda siis me ajasime õhtuni mõnusasti juttu, õhtul aga lasevad teie hiilgus mind oma juurde kutsuda. Panivad muu, ma mäletan pehmesse tooli istuma ja ise räägivad mulle sedasi. Sinule, Nazar ütlen ma avalikult, mina vetsogada ei armasta. Ja nii ja naa, et täna-homme võivad maamehed mõisa maha põletada. Nii et vaja päästa, mis päästa annab, et sina oled üks väga ustav hing, et mul pole mitte kelleltki abi loota. Jumala pärast aita hädast välja. Võtab siis vul käe alt kinni ja talutab mööda, tubasid, Näedsa ütleb, siin on kaunistatud saksi, hõbe siin kallihinnaline mäekristall ja siin igasugu kuldasjakesi mäed missugune suur varandus ja kõik läheb jumal paraku kõige liha teed ja kus kurat teeb kapiukse lahti, ise murest murtud. Tõsi, jah, ütlen teie hiilgus, teie olukord on hirmuäratav. Tema ütleb, tean, et on hirmuäratav ja sellepärast kallis Nazar, osuta mulle veel üks eelviimane teene. Võta labidas ja kaeva hane laudas maa sisse auk. Öösel ütleb, matame maha, mis vähegi saab ja tallame tasaseks. Olgu peale, ütlen teie hiilgus, kuigi ma olen mis tõsi, see tõsi, valgustamata inimene. Aga maamehe viisi elada ma ka ei taha. Ja kuigi ma põle, ütlen väljamaal käinud siis seda, mis on kultuur. Ma tean oma südamesõbra jalaväepolgu kaardiväe reamehe kaudu. Uutin on tema nimi, mina ütlen ilmtingimata olen selle asjaga nõus, sest kui on tegemist kaunistatud saksi hõbedaga, siis väljamaa kultuur näeb ette, et seda ei tohi mitte kuidagi lasta rikki minna. Ja sellepärast ma olen teie kultuurilise ülesandega nõus seda väärtustama, haavatma. Ja ise juhin jutu kavalasti ajalooliste asjade peale, uurin ääri-veeri, et kes on Pippin Lühike. Selle peale näitas Teie hiilgus välja kogu oma kõrge hariduse. Elus on öösel, kui iga viimanegi krants juba magas, võtsin labida ja hiilisin hanelauta. Valisin koha välja kaevan. Ja äkki hakkab mul justkui ube, igasugu jõledad ja ennenägemata asjad tulevad meelde, kaevan loobin mulda nii, et nahk märg ja käed värisevad. Ja silme ette kerkivad igasugu surnukehad. Austria liinil ma mäletan, kaevasime kaevikuid ja sattusime austria soldati surnukeha peale ja näeme, et küüned on surnukehal, pikad-pikad, sõrmedest tükk maad pikemad vaatama, et tähendab, nad kasvavad pärast surma maa sees edasi. Ja meil hakkas, kuidas üteldagi kole-jube hirmus vaadata. Üks kaardiväe reamees aga hakkas surnd austria soldati jalga tirima ja muudkui tirib. Ise ütleb, et hea välja saabas, eks kindlasti Austria oma Siim saabast ja võtab mõttes mõõtu ja muudkui tirib ja tirib. Kui järsku jäi terve jalg sedapsi, näete misuke surma, jälkus tikub pähe, aga mina kaevan kõigest väest, sunnin ennast kaevama. Äkitselt kuulen miski krabin nurgas, ma vajusin kükki. Vaatan, teie hiilgus hiilib sisse, latern käe, sisemurelik ütleb, et oi-oi, kas Annazarroled surnud või et sa nii kaua koperdab, toome kohe kähku kastid ja asi on ühel pool. Tassime, ma mäletan 10 maailmatuma rasket kirstu lauta, ajasime mulla peale ja tallasime tasaseks. Hommikul annab teie hiilgus mulle 25 rubla vahib rõõmsalt otsa ja pigistab kätt. Seal ütleb. Siin on kiri noorele Teie hiilgusele. Siin on plaan, kuhu varandus maetud. Ütle talle pojale tervisi ja anna edasi isalik õnnistus. Mõlemad vaatasime teineteisele lahkelt otsa. Jätsime jumalaga. Mina läksin koju. Aga sellest pole suurt midagi rääkida.