Meie kangelase isa Anthony Champs kolime viimase kuningliku valitseja, esimesel valitsusaastal abiellunud pühas võistluseni päeval. Tooracaffeniga. Anthony sai nüüd jõukale järjele, ent vastuoluliste asjaolude kokkulangevuse tõttu käis tema käsi siin ilmas peagi kiiresti alla. Ta laastus ning tal tuli vabastada oma elukoht Püha Pauli kirikuaias oli sunnitud kolima Pattingtoni maantee äärse kalmistu majja number kolm, kus provothamps tõi ilmale lapse, kes ristiti Davidiks. David ja lapsepõlv kadus linnutiivul nagu teistelgi imikutel ja tittedel. Ning kui ta poisivolaskid sirgus, oli tema palgel tõsidust. Tema silmad väljendasid palju kära ei millestki. Hea loomuga inimesed kuulutasid, et viitavad tema sügavmõttelisele ja sisukusele. Teised jälle, kellele ei meeldinud magusalt meelitada, väitsid, et see ei tähendavat muudkui puudulikku mõistust ja juhmi nürimeelsust. Mida vanemaks David sai, seda tõsisemaks ta muutus. Tal tekkis nukker pilk ja sünge hääl. Temaga pool tunnikestki vestelda oli vägagi vaevaline tegevus. Padingtoni maantee äärse kalmistu hooned olid tema lapsepõlve mängukohaks. Isa oli pärast oma äpardusi asunud teenima elatist kas vaikiva või siis kaasa elava matuselisena. Tema kaubamärkideks saidki vaikija ja vabatahtlik leinaja. Pereisa kurblikud väljaskäigud pälvisid pikapeale pisut rahalisi sissetulekuid. Teiste igavesele hingusele minek tõi talle leiva lauale. Pärast mõnd soodsat nakkushaiguse puhangut naeratas ta teenitud üle, lugedes mornil ilmel leinaja võidu rõõmutses ning vaikija muutus järsku jutukaks. Siis juhtus järjekordne sündmus. Pärast nii paljude inimeste professionaalset matmist tuli tald matta prouade amps. Seda ei saanud muidugi pidada igapäevatöö hulka kuuluvaks. Me oleme juba märkinud, et proua pärines Kofonite suguvõsast. Nüüd oli siirdunud ta oma esivanemate juurde. Polnud üllatavaid Tampsuma ametis ülespoole ronis Taali kurbade kombetalituste alal tõeline meister. Inimelu heitlikkuse tumma kuulutajana ei leidnud talle võrdset. Suvine päikesepaiste ei küündinud mitte kunagi pimedusse tema endise Üürbi all ei iial. Tema pale aga osutas tusameel selle talvele ka siis, kui ta abitult naeratas. Olgu või ainult endamisi. Tähendab, see oli juba kaua olnud uhke oma peene välimuse üle. Tema töö riietuseks oli must kostüüm, mistõttu oli tantsil väga lihtne saada. Meniks härrasmeheks. Ta hakkas, soetas omale greif stendis villa, valis elutoaks ruumi, mille aknast avanes vaade vaid ava usteta müürile. Ning ajal, mil ta oma pehmetel patjadel lamaskles mõlgutas ta tõsiseid mõtteid oma poja võimalikust haridusteest ja otsustas, et too peab jalamaid asuma õppima surnud keeli. David oli ebausklik kuigi tema loomus ja meelelaad polnud ei südi ega reibas. Olid seda tema unistused ja hirmud. Ta oli kalmistu maja aknast päevast päeva pidanud nägema, mis toiminguid oli peaaegu veendunud, et öösel nõidade tunnil on ta näinud ebamaiste meele lahutustega tegelejaid, murukamaral lõbutsevad olevusi, kes õigupoolest pidanuks olema kamara all. Mõnikord arvesta märkavat oma toa akna alusel maa-alal uustulnukaid. See maa-ala polnud ju mitte mingil juhul mõeldud aja viitmiseks kepsetamas nendega kokku sobivas kahvatus kuuvalguses. Kõik see avaldas talle mõju. Ta sirgus kahtlemata tõsise mõtteviisiga noormeheks. Väidetakse, et koolipoisi iga on kõige õnnelikum aeg. See võib käia rõõmsameelsete ja Uljaste poiste kohta, kellena andeid, millest piisab rutiinseks õppeainete omandamiseks eriti õppimist pingutamata ega ole ohtu sattuda aiva ebasoosingusse. Niisuguste poiste seas pakuvad mänguväljak ja kondiitripood mõnetunnilise vaevale küllaldast hüvitust. Ent tundlikku meelelaadi ning kohmetuvõitu loomusega poisi puhul see nii ei ole. Tema ärkab hommikul vaid selleks, et orjata klassiruumis õppetööd teha. Ning koogid ja kriket ei paku talle sõrmenukkide ära löömise heastuseks mitte kui midagi. David ei olnud mitte mingil juhul loll. Ta omandas grammatikat ja suutis saada hakkama kooliharjutustega nagu iga teinegi hüüdnime koba poiss sai ta pigem mänguväljakul kui koolitoas. Ta ei lükanud väljas naerda, ei jooksnud ega karanud nii nagu teised poisid vaid tal sai rumalaks moeks minna, lagedale väljale kõndima, mitte millestki mõeldes. Ta ei paistnud ealeski naljadest aru saavat, kuni ta ise pilke sihtmärgiks ei sattunud, mistõttu heitsid suuremad poisid just alatasa tema üle nalja. Väiksematele poistele pakkusega rõõmu voltida tema voodilina teki all kokku, nii et ta ei saanud voodisse ronides ühteqi jalgu sirutada. Seitsmeteistaastaselt lahkus David koolist ja asus isaga elama Saipressi villasse kreemsendis. Ent tema isa oli õnnetu mees. Paraku on see rikkaks saades ja oma ametist loobudes kurb ja peaaegu vältimatu tulemus. Anthony Thompson oli vaesuses elades ning vaikides tööd rügades sageli ohanud, kui pani kõrvale osa oma teenistusest päevadeks, mil ta saab härrasmeheks ega pea enam midagi tegema. Nüüd oli see aeg käes. Ta ei teinud hommikust õhtuni tõepoolest enam mitte midagi. Leidis samas, et see on väga õnnetu olelusvorm. Sinu poeg saab varsti täiskasvanuks, ütles naaberkord härdamsile. Kelle sa mõtled temast teha. Eikellelegi vastas too end sirgu ajades ja käsi püksitaskusse pistes. Kuidas eikellelegi? Loomulik ju. Olen oma ainsa lapse tarvis küllaldaselt raha teeninud ja Davidil pole vaja muud teha kui end hästi tunda. Kui kahetsusväärne viga see oli. Ei, keegi olek on inimesele kõige vaevarikkam amet. Me ei taha mingil juhul väita, nagu peaksid kõik isad, kasvatame oma poegadest sama elukutse esindajat, kellena nad ise on rüganud ja edu saavutanud. Ent me leiame, et rikas mees peaks võimaldama pojale hariduse mingi elukutse omandamiseks ning rebime ta lahti neist küüsist, mis on isikule, kel pole tegevust, paratamatult nuhtluseks. Vaadake vaid teatud eas mehi, kes on joon elanud terve elu tegevusetult. Neil võivad olla taskud raha täis, kuid neil pole püüdlusi ning nad peavad väga oluliseks igapäevast keelepeksu. Nende tõsised mõtisklused piirduvad neid vaeva reuma pärast muretsemisega, millest nad aina jahvatavad iga õnnetu tuttavaga, kel Nad on nööbist kinni saanud. Kui David pidi saama eikellekski ja kuigi eimillestki ei tule midagi, oli tema isa pettunud, et inimesed ei hinda teda kõrgelt. Nähes, kuis poeg istub tundide kaupa nukralt vaikides ja iga Vaisse raamatuis vahtides, ilma et kordagi lehte pööraks teatas ta ühel päeval. Nii ei lähe, David. Mis ei lähe, söör küsis too raamatu lauale pilates. Ja sa peaksid ka muud maailma nägema ja muu maailm peaks nägema sindki. Kuis nii, söör. Vaata, David. Ma ei ole ju tegelikult mingeid sümptomeid, nagu sa näed. Pole ealeski olnud ega saa ka selleks mitte kunagi. Kas tõesti, söör? Aga sina jälle oled džentelmen, kuulutas isa. Olen või ser, mis olen või söör? Täiesti kindlasti. Kas ei ole haritud? Kas sul pole korralikud riided seljas, kaukas kõvasti taskuraha. Kas ei kasvatanud sind üles vaimus, et sa saaksid eikellekski? Kõik on tõsi, seal kostistievidia, ohkas Salakusid koolist 10 aasta eest. Ah või juba 10 aastat on möödas. Ja sa oled juba 27. Sa oled koos minuga elanud meie kodus täiusliku teentleminina, mis on ühele isale suureks meelerahuks. Sa ei ole pidanud sõrmegi liigutama peale hommikul voodist tõusmise, riietumise, söömise ja joomise, jalutuskäikude õhtul riiete seljast võtmise ja magama minemise. Mis puudutab raamatute lugemise, siis oled saanud ise raamatuid valida. Aga ma ei usu, et sa eriti palju loed. Mõnikord mõtlema küll, et oleksin õnnelikum, kui mul midagi teha oleks, söör, tunnistas David. Mida sa silmas pead? Uuris isa. Soovinud vahel, et sa oleksid mu kasvatanud üles millegi tarvis. See poleks olnud been, David poleks või isa? Ma ei tea, aga ma vist oleksin õnnelikum. Kui ma ei oleks. Been. Häbi, David. Isa. Sina ei ole ju ka been. Õdesid on, aga mind kasvatati vaimus, et peaksin olema millegagi hõivatud. Seetõttu tunnen mina tööst puudust. Sind aga sai kasvatatud eikellekski ja sinuga pidigi sedasi minema. Isa, ma arvan siiski, et minuga ei peaks nii minema. Ma ütlen sulle, milles on asi, David. Ma leian, et ma ei ole ühelegi õigele džentelmenile heaks seltsiliseks. Sa peaksid minema laia maailma. Oi, isa, see oleks liiga vaevarikas. Kas ma ei võiks lihtsalt kodus laiast maailmast lugeda? Ei, Sa pead siit ära minema. Sa näed isegi, et sul ei ole siin sobivaid kaaslasi. Kui mina ametist lahkusin ja siia elama tulin, siis ma ei saanud just sinu pärast käia edasi läbi isikutega, kellega olin olnud varem tihedalt seotud. Arvan, et siitkandi parem rahvas peab mind lihtlabaseks vanameheks ja ega nad väga palju eksigi. Omavahel öeldes ma ei tunne siin peaaegu kedagi. Sestap mine oma teed võtta kaasa nii palju raha, kui tahad. Ja tagasi tulles jutusta mulle oma reisist sinuta jääma üsna üksildaseks, kuid kas ei ole see päev, mil sa naased seda rõõmsam? David polnud harjunud isale ega ka kellelegi teisele vastu vaidlema. Kui isa pani talle ette minna Prantsusmaale Maale jäi ta vaguralt nõusse vaatamata sellele, et tal oli küll kreeka ja ladina keele oskuses hea põhi all. Ent kooliõpetaja ei olnud teda pühendunud prantsuse keele saladustesse. Isaga veenistada. Prantsusmaa rannikul saab inglise keelega igal pool hakkama ning ei keegi härrasmees suudab kõigi talle ligineb taipu hõbedase võtmega nii palju lahti muukida küll, et teha end arusaadavaks. David loobus edasistest vastuväidetest ja andis järele. Läks ja ostis raamatupoest reisijuhi ning taskuväljaande prantsusekeelsete väljendite kohta soetas riiete poest oma rõivapisut täiendust, jättis heldinult oma ainsa vanemaga hüvasti ning ütles mõttes adjöö Saipressi villale. Greif sendis. David Thompson lahkus kodunt kopsaka kukru ja musta nahkohvriga ning astus ühelt Toweri tänava Kaidest väiksele postilaevale mis pidi ta kõigest viie Schilling eest viima 11 tunniga. Volonsormeeri. Odavaid hindades on oma võlu. Nende halvem külg seisneb aga selles, et suurt hulka inimesi peibutatakse ühe ja sama söödaga. Ja nii palju püütakse nagu käesoleval juhul ühte ja samasse lõksu. Väiksel laeval, millega David üle kanali sõitis, viibis ligi 300 reisijat. Merehaigus paremates tingimustes väga jõle, ent rahvarohkes kohas muidugi veel õudsam. David, kes oli leinariietega maast madalast harjunud oli varunud omale väga noobli kallihinnalise ja ehtsa leina. Beleriini, mis ulatas talle vööni tähistas noore daami kõrval. Ilmnes, et too lausa imetleb seda riideeset. Vabandage, aga teil on väga ilus särk, täiesti ehtne leinasärk, kui ma ei eksi, tundise daam huvi. On jah, madam vastase David korrakse noore naise poole pöördudes Andres, aga järgmisel hetkel järeletungile kummarduda, nägupidi üle parda. Järgnes vaikushetk. Kui ta oli taas võimeline otse enda ette vaatama, tähendas tema naaber. See vist maksis palju raha. Mis asi, madam, see teie särp ser ja 30 naela 30 naela, hüüatas daam. Te muidugi teate, et see võetakse teil tollis ära, tähendab juhul kui teie naine seda kaldale astudes ei kanna. Mul ei ole naist, kostis David iivelduse käes pead raputades. Harmas aeg. Päris kahju ja sellest ilma jääte nagu kindla peale läheb. Mida. Kas ma jään oma Beleriinist ilma Beleriinist? Te võite nimetada seda Beleriiniks, kui soovite, kuid tegelikult pole see enamatega vähemalt daami särbist mistõttu ei lasta seda kandvat meest ilmaski tollist läbi. Kas te räägite tõsiselt? Ma ei tahaks mitte mingil juhul, et see minu täna võetakse. Sel juhul söör, pakkuse daam viisakalt. Võin ma teid aidata? Pange siin minu õlgadele, ma tulen teile ses mures hea meelega vastu ja läbin ise sellega tollimaja. Rõõmustav David, palun pange see parem kohe oma õlgadele, sest ma, ma kohe idia, vabandage mind, aga mida küll ette võtta? Pannud oma 30 kinnise särbi daami õlgadele andosta häbistavale Halinale ning viidi kajutisse, kus ta lebas niisama liikumatult nagu inimesed, kes olid tema noorpõlves paigutatud pädingtoni, maanteeäärsesse surnuaeda. David tämbsoli postilaevaga teel Poloniasse tema muretsev isa oli soovitanud tal mõneks nädalaks sinna jääda ja seal üksjagu öid uinakuid teha, hõõruda endalt roostet maha, omandades varakale härrasmehele väga olulise hoiaku ja nii vajalikud kombed, mida õige raske saavutada, kui vara on kogutud väikest viisi pisku haaval. Pole just lihtne rabeleda väikestest viisidest välja. Terve inimkond on tehtud ühest ja samast räpasest savist, selles pole kahtlust. Edasi on aga inimesed vormitud eri kujulisteks pärast põletatud erikraadi kuumuses Ühed jäetud paljakse, kaunistusteta, teised maalitud ohtra värviga ilusaks. Rääkimata lausa üle kuldamisest, millega mõnda on heldekäeliselt õnnistatud. Labasele väikesele illustusteta savipotile pole aga värvega kulda mõtet raisata. See on saadetud laia ilma lootusega, et see seal ümber kujundatakse ning kulla ja lilledega ehitakse, nagu minu abikaasa kambrid kaunistab vaas. Jättes kõnekujundit sinnapaika ja laskudes ausameelse tõe manu, peab tõdema, et David polnud nagu meiegi sugugi ilus mees ja oli ka nagu paljud meie tuttavast ülimalt sobimatu isik ilmuma peenesse seltskonda. David ise ka seda ei teadnud. Ta oli isalt kuulnud, et raha teeb tõeliseks meheks ja kuri, ta võis kukrut taskus kõlistada, oli ta kindel tunne, et teda peetakse täiuslikuks isendile meniks. Tema maabumist mullonnis võiks pidada ta elu tibüüdiks. Ent see oli kogenematule noorele mehele hoiatuseks ja vintsutuseks. Merehaigus alandab ja surub maadlegi vapraimagi vaimu. Kuid kohutavalt tunda, ent tõusmas tõusmas ja tõusmas ning siis langemas langemas jal langemas. Tekib tobe iha haarata millestki kinnimisega liigub ja sinuga täpselt ühtemoodi kaasa. Kui hakkab pisut parem ja tärkab hirm uppuda, milline kartus ägeda merehaigushooajal vahelgi meelde ei tule? Kui siis ilmub kujutluse hulpiv lauatükk, mis ainsana eraldab sind kaladest üle alpide või Atlandi rännanud, võivad irvitada Davidi ärevuse üle. Ent tema siirdus esmakordselt elus hingama välismaa õhku ja oli panemas esimest korda oma jalga võõramaa rannale. Ärbelgu härra Bedford, pealegi oma Itaaliaga. Lora kui prouad Uppama Ameerikast. Kirjeldage meie sõber major Skinner oma ausal avameelsel ja võluval moel seiklusrikkaid reise idas, nii elavalt, et me justkui kõnniksime seal temaga koos. Aga iga rändur peab ju kuskilt alustama, enne kui kaugemale siirdub, kus tal ehk käsid nii väga hästi ei pruugi käiagi. Seega oli meie kangelasele igati lummavalt uudne paik juhtumise elu esimese välismaise paigana, mida ta oma silmaga nägi, kõigiti oluline. Lõpuks seisis laev koos Davide ja kõigi kaasreisijatega vastehitatud kai otsas. Sadama külje tuletasid merele nagu pikad tumedad tundlad. Merevee tõus ei olnud järgmise poole tunni jooksul veel nii kõrged, võinuks söandada sõita üle 100 meelse madaliku ning laev seisis haledalt rullate siia üles-alla viseldes paigal. Kuni viimaks tõmmati punane märguande lipp vardasse. Postilaev läks liikvele ning maabus tavapärases paigas. Postilaev jõudis Voloniasse just parajal ajal, et reisijad saaksid tulla maale iseäranis rohkearvulise ja peene vaatajaskonna silme alla. Varakult õhtust söönud olid tulnud õhtusele promineerimisele hilised õhtustajad ei olnud Veldine, eks rõivastama läinud. Veepiiri ja tollihoone vahel oli üsna suur ala piiratud kahe köiega, mille vahel pidid õnnetud laevalt tulnud kõndima ametiasutusse, kus kontrolliti nende basse. Teispool köisi oli rivistanud innukas pealtvaatajaskond tunnistama oma silmaga laevareisijate Jantliku saabumist. Esimeses reas olid jalgsi lutt nagu ka teises ja kolmandas teine ja kolmas rida küünitas vaatama üle esimese rea õlgade. Nende taga oli igasugu hobusõidukeid, kõik rahvast täis. Taganenud laevatrepist nii kaugele kui võimalik. Lubasin teavilt lahkelt teistel köietaguse rahva lõbustamisega alata. Peksleva südamega vahtis ta vaikselt, kuidas neid vastu võeti. Parajasti ronis trepist üles väga paks mees ühes oma ülikõhna naisega ja kolme haletsusväärse tütrega, kel lohisesid kleidisabad trepil järele. Tüdrukutel olid mõni aeg tagasi olnud sihukesed vaevused, et nad köitsid isegi umbes sama palju kannatanud Davidi tähelepanu. Laevatrepi ülaosas tuli paksul mehel oma kleenuke naist talutada. Ei tea küll, mis talle pähe lõi, aga ta nihkus ühest talutatava küljelisi köiepoole, et selle alt läbi pugeda ning niiviisi kõige otsemat teed linna suunduda. Neile järgnes kohe kaks tumerohelises vormis ametiisikud, piirivalvurit hiiglaslikud kolmnurk, kübarad peas. Ärritunud mees laskis oma jõuetel naisel peaaegu maha kukkuda. Peagi suundus kogu seltskond paari ametniku juhtimisel tollihoone ukse poole. Neid jõllitavad rahva hulka läbis kuuldav naerukihina. Sissekäigu juurde oli koondunud kõige lärmakam ja tüütum kahejalgsete summ, keda iial nähtud ja kuuldud. Nood lõugas täiest kõrist tulijaile kõrvadesse. Igaüks püüdis teistest üle karjuda. Nad toppisid võõrastele väikseid määrdunud reklaamsedeleid peaaegu kui iga mees röökis eri moodi, üritades meelitada ohvreid just sinna hotelli, kus ta ise töötab üha järgmine ja järgmine ja järgmine inimene ronis laevatrepist üles nagu tapalavale tõusvad kriminaalkurjategijad. Teavidega hoidlus ikka tahaplaanile, kuni oli viimane laeva jäänud reisija. Selle asemel, et talle sosistada. Ma ei jäta sind üksildast siia laeva täevile või siis ahtrisse otse lõppema, käratas Stewart tul käega, söör, nüüd on teie kord, kui te nii lahti oleksite, pakkudes talle käsivart toeks. Ah, kes võiks öelda, kui raske on ronida üles mööda sihukest asjandust, kui ei olda sellega harjunud. Laevatrepi ronimisliistud paiknevad suurte vahedega. Raske mantel on sellest tülikas. Ööriiete kotike on ühes käes jalutuskepp, vihmavarje kübarakarp teises ja kahe trepiliistu vahel üle laevatrepiääre avanev vaade lainetavale soolasele veele paneb hinge värisema. David ei näinud kaugeltki kõige parem välja. Tema paremgi välimus polnud ju üldse kiita, aga nii armetu ei olnud ta veel kunagi olnud. Tema avar Macintoshi vihmamantel oli just sihukest luitunud pruuni paberi värvi, mida meie oleme alati pidanud kõige sündmatumaks värviks. Läbinud viimaks vaevarikka passikontrolli ning piiriületajate läbi tuhklemise tolliametnike poolt lähenes David end kõigest väest kokkuvõttes tollele lahkele daamile, kes oli võtnud enda peale ülesande viia tema kolmekümnenaelane leina särp ohutult tollist läbi. Ta sirutas juba käe seda daami kaelast ära võtta, kummardas talle, naeratas ning kiitis. Ma tõesti ei tea, kuidas teid tänada. Mida te soovite, söör? Küsis noor naine, tõstes käed tõrjumaks tema püüdu haarata särpi. Ma olen džentelmen, kuigi tema praeguse välimuse järgi ehk ei oska seda arvata. Olen džentelmen ja telje nii palju tänu võlgu ette mu baleriini enda hoolde võtsite, tunnustas David. Vabandage, millest see mees räägib, pöördus noor daam inglase poole, kes nägi hotellitöötaja moodi välja. Ta ütleb, et te olite selle karvase Beleriini oma hoolde võtnud madaam ja palub, et selle talle tagastaksite. Ohoo, peaaegu kriiskas daam. Nii palju siis odava postilaevaga sõitmisest. Ma olen kuulnud, et nende pardal leidub alati sihukesi mehi. Mu onu ostis mulle selle särbi Waterloo majast. Kas Prantsusmaal ei ole tõesti seadusi? Seletas nii valjuhäälselt, et nende ümber hakkas rahvast kogunema. David kuulis, kui üks kõneles teisele, teine, kolmandal ja nii edasi, et keegi petisest nolk püüab daamilt Temasserpi üle lüüa. Pole imed, vaene David, võõral maal ühegi sõbrata, oskamata sõnagi selle maa keelt. Kohkus edasisest nõudlemisest jättis oma 30 kinnise leina Beleriini vaidlusse. Laskumata daami omandusse jõudnud mingisse hotelli, heitis ta kohe voodisse magama.