See meie sihtkoht juba viis aastat, muide jätkas ta inertsist. Kas teate, kus asub Eesti? Muidugi tean, vastas neeger. See on seal, kus vanasti elas Arvo Pärt. Õpin ülikoolis muusikateadust, lausus taksojuht ja mängime orkestris, asendan, kui vaja. Ma tean Pärdi töid küll, kõva vend. Triumfi väljaku ääres klubis kohtusid nad Momseni endaga kes osutus suureks tugevaks umbes 50 aastaseks meheks. Ta paksude laugudega pisut pungist silmad ja võimukas suujoon andsid mõista, et Momsonile ei meeldi, kui temaga vaieldakse. Seepärast oli isegi Rudolf vait, kui Momsen arendas oma ideid seoses Eestiga. Te peate loobuma idaturust, väliskapitalile on vaja garantiist. Teile võiks olla tulu turismist, õpetas ta tugitoolis, lebaskledes suletud silmil. Te peate korraldama vabad valimised. Ajakirjanduses ei tohi olla tsensuuri, teil on vaja oma raha. Nad istusid hiirvaikselt ja kuulasid nagu koolipoisid. Ses käskis Andersonil kogu jutt üles kirjutada ning andis faabenile vargsi märku, et too veelgi andanuma ilme näole Manags. Momson rääkis kaua. Lõpuks lisas ta mõned Loomakasvatuse alased nõuanded, soovitades Eestil loobuda kitsede kasvatamisest. See on vaeste inimeste loom, lausus ta. Näiteks New Mexico kandis kasutavad kohalikud elanikud lamba ja kitse kohta ühte ja sama sõna. Küll tuli tark hommikumaalt, lausus Rudolf. Kui nad liftiga, laskusid tema loba pärast läämildit kohutavalt kiireks. Seda oli näha. Kui nad järjekordselt taksos istusid, küsis Rudolf luba autost helistada. Teises otsas oli keegi Flannery, kes oli äsja kohtunud väliskantselei juhatajaga. Kas ta julgustas meid? Uuris Rudolf. Tegi seda diplomaatilises keeles vastast lääne oligi siis kuidas on lood Jeltsiniga? Tal oli hiljuti autonets, vastas. Mul on tunne, et bee kavatseb välja käia balti kaardi. Oleks vesi meie veskile. Kui tal ainult jätkuks julgust. Ülehomme, siis SF lülitas telefoni välja. Kuidas oleks ühe Mariaga? Viitas ta sigari Etti sohvri poole. Säärane karussell kestis kolm päeva. Fabian pidi šeff tahtmatult imetlema. Rudolf polnud ju enam noor. Ta oli õhtuti väsinud, silmad auku vajunud, nägu veel kondisemaks muutunud ning pilk tühi. Ta kõneles hajameelselt nii et sellest oli vahel raske arugi saada. Saab endale tundus, nagu käiks plaat tema jutu ajal ühe koha peal ringi. Kolmandal õhtul oli šeff nii väsinud, et üksnes vilistas marseljeesi. Ja tema tantsud, mida ta oma Hotellitoas keerutas meenutasid vaevatud võistlejat, tendentsi, lõikumist, tantsumaratoni, lõpupoolel või hobuseid, kes on terve elu liikunud veskikivi ajades ringiratast. Ent tarvitses tal vaid sattuda prožektorite säras kaamera ette või kõnepulti, kui temas ärkas lahingu ratsuta mõtte fokusseeris. Ta muutus vaimukaks. Jutt jooksis soravalt dekordusteta, aga mis peasid tema tantsud muutsid taasfunktsionaalseks ja väljendasid väljendamatut. Tal oli menu. Nende lähim eesmärk pääseda presidendi juurde muutus iga tunniga aina reaalsemaks. Lõppeks pidise teoks saama. President oli nõustunud neid vastu võtma. Eestlased olid kutsutud tema residentsi kella 12-ks. Siis pidi president pühendama neile vastavalt elemendile maksimaalselt 20 minutit, mille jooksul Eesti delegatsioonil pidi avanema võimalus esitada oma registreerimistaotlus ja rääkida probleemidest alates muinasaja vabadusvõitlusest kuni soovini liituda NATOga. Puumõõgaga Kalevipoega nõuti juba eelmiseks päevaks presidendi valvemeeskonna kätte, kus seda röntgenikiirega uuriti. Äkki oli seal peidus pomm või mingi salamehhanism, mis vägilase ellu äratab ja see hakkab mõõgaga ümberringi vehkima ja presidendi nõuandjaid surmama. Nad läksid neljakesi kuue Becklane Jekabpidi tõlkima. Fabieni ülesandeks ei ajalooliselt tähtis kohtumine üles tähendada. Uute ruumis kingiti Rudolf vale, kui delegatsiooni juhile presidendi autogrammiga ameerika jalg. Päris. See antakse kõigile delegatsioonide juhtidele, selgitas protokolli ohvitser sõbralikult. Ühtlasi ta vabandas, et neil tuleb natuke oodata, kuna eelmine delegatsioon pole veel välja tulnud. Lõpuks juhiti neid kabinetti, mille põhiplaan meenutas number kaheksat. Aga kui külje pealt vaadata, siis lõpmatust. Selle kaheksa või lõpmatuse vasemas sõõris paiknesid vastamisi kaks musta nahkdiivanit ja nende otsa kohas midagi tugitooli ja drooni vahepealset. Selle hobusekujulise moodustise keskel asetses madal laud. Mikrofonidega. Seina ääres seisid klaasustega raamatukapid nurgas hiiglaslik pöördteljega gloobus. Selle kõrval George Washingtoni pist. Ruuni teine sõõr oli peaaegu tühi ning meenutas tantsupõrandat. Juhuse pakuti mõnikord kokteile. Ameerika poolt esindas seitse inimest algul käteldi, siis võeti istet. Farben märkis üles, kes nad on. Tutvustamist tseremooniast selgus, et siin viibisid rahvusvahelise tunnustuse registreerimise komisjoni, esines kaitseminister väliskantselei juhataja, protektoraatide ja vähearenenud riikide komisjoni asejuhataja riigipea etnograaf ning looma psühhiaatriaseltsi president. Kolm viimast olid naised. Fabinile turgatas pähe, et Eesti delegatsioonis on ka seekord kõik mehed ei ühtegi naist, mustanahalist. Tõsi, presidendi kõnet tõlkis eesti keelde neiu Aino naistepuna, kes kandis Halliste rahvarõivaid aga temale kohalik väliseestlane, keda kuuldavasti telliti välja nendeks harradeks tähtsateks puhkudeks kui riigivõimu kõrgeimate struktuurides oli tarvis midagi eesti keelde või eesti keelest ümber panna. Muide, ainunaistepuna ei rääkinud Rudolf ja teistegi enne ametlikku osa sõnagi eesti keelt. Võimalik, et nii nägi ette professionaalne etikett. Seltskond vaatas nelja Eestist tulnud varjamatu huviga. Rääkis loomulikult Rudolph. Jacobs ei saanud sõna sekka öelda, kuna oli ametis tõlkimisega. Anderson tahtis mitu korda suud avada, ent jäi alati hiljaks, sest oli erutatud. Te kujutate kindlasti, et Eesti olukorda Rex Rudolf. Me ei saa maailmaga ühte sammu astuda. Sest me ei ole rahvusvaheliselt tunnustatud objekt. Kui rääkida tantsukeeli, siis me ei ole täieõiguslik partner. Meil puudub partnerite vahel tarvilik kontakt. Meie sõrmed on küll koos, aga me ei tunneta Euroopat. Ameerikat puusadega ei liigu ühtses rütmis. Vanasti tantsis Eesti ilusasti paremal nagu kogu muu maalgi sest paremale pöörata oli inimese loomulik pöörlemisviis. Me tantsisime 20 aastat kahe ilmasõja vahel täieõigusliku partnerina paremal ning meissbeetilu. Tantsisime vähemalt sama hästi kui meie põhjanaabrid Soomes. Ja ta sundis kõiki, kes sattusid tema mõjusfäär pöörlema kuracet. Ameerikal oli õnn. Aga tervelt pooleks sajandiks muudeti meie suund väevõimuga risti vastupidiseks, sinisel mis võisid olla selle ajaloolised kontsekvintsid. Häda on muidugi kõigepealt selles, et Venemaast ei olnud üldse õige tantsijat. See oskus oli seal väga madal. Teiseks oli ta liiga suur, et pöörelda ühtse korpusena. Kui üks osa temast oli juba pöördunud, siis viimane osa alles alust. Piltlikult öeldes. Kõigi hämmelduses, Rudolf tõusis püsti tegi looma psühhiaatri ees kummarduse ning kui too ebalevalt tõusis, juhtis ta kaheksa või lõpmatuse paremasse sõõri parketil. Need Me pöörlev rääkis šeff daamiga Kerdes. Nii. Nüüd me peaksime tegema pöördsada 80 kraadi. Aga hilinemist sellega natuke ja teeme ainult 170. See tähendab, et järgmine kord on meie pööre juba ainult 160 kraadi. C diferents. Ta saab aritmeetilise progressioonis. Lõpp on see, et ühel hetkel, kui me teeme tagasisammu vasakule, siis me ei jõua enam välja pöörata. Põrkame bassein ja oleme omadega ummikus. Ja tõesti, nagu ma sõnade kinnituseks põrkaski, tantsupaar kaks pööret hiljem tubli mürtsuga vastu seina. Rudolf teeskles, nagu oleks kaotanud pea ning karjatas dramaatiliselt. Help. Oma psühhiaater kirjutas naiselikult. Šeff vabanes tantsupingest, silus pintsakut, kummardas naeratades ning juhtis daami oma kohale. Muidugi on võimalik üht-teist päästa, üleminikus sammudega jätkas ta juba istudes. Moskva ongi neid eelnevalt 75 aastaseks aeg-ajalt teinud. Muidugi, šeff naeratas mõistvalt ja andestav alt. Ei ole me nii naiivsed, usuks midagi absoluutset. Kahtlemata ongi vasakpöörded vajalikud Belgia vahel olevat lauset paratamatud. Seda on ilmekalt tõestanud lääne ühiskond, kus vaba turumajanduse alati kombineeritud riikliku sekkumisega. Šeff vaatas ringi. Kõik kuulasid teda ilmse huviga. Ta oli saavutanud, mida oli tahtnud. Ta jätkas. Me tahame jälle hakata paremale pöörlema. See ümberõppimine peaks meil õnnestuma suhteliselt kergesti, kuna me oleme väikesearvuline ja kompaktne, suhteliselt hea haridusega rahvakild. Et me ei saa teha olematuks vahepealset poolt sajandit. Teie võite seda meile anda. Ekstsellents. President kinnitas vastukõnes, et nad on alati mõelnud Eestist kui riigist, kes tantsib paremale poole ja et nad ei ole kunagi tunnistanud talle peale surutud ainuvasemat. Ta tundis veel huvi, kuidas tantsib valssi eesti muukeelne elanikkond. Kas need muutuvad koos eestlastega parempoolseks või peavad jäigalt kinni vasakpoolsest. Ja kas Eestil on piisavalt heatasemelisi tantsuõpetajaid, kes võiksid ümber õpetada nii hästi eestlasi kui ka muulasi. Võib-olla saame meie teid selles suhtes aidata, arvas president. Rudolf aga ei lasknud end lubadusest uinutada ning tuli tagasi peamise juurde. Teie abi pakkumine, eks Lindsid, suuremeelne ja teeb teile au. Me oleme selle eest tänulikud. Aga ma kinnitan teile, et tähtsam kui 1000 välja koolitatud õpetajad on eesti rahvale teadmine, et teda võetakse tõsiselt. See annab meie jalgadele tiivad ning me teeme vahepeal kaotatud aastat tasake omal jõul. Fabian muudkui kirjutas. Ta tajus teatava üllatusega, et ei närveeri üldse ja suudab isegi tähelepanekuid teha. Näiteks märkastajad. Presidendi sokid on heledamad, kui tal endal. Ning ülikond pole üldsegi mustriga tumesinine või tumehall nagu etikett ette näeb, vaid hoopis rohekas, jälipskibunud punastes toonides, vaid pruunikas, meenutades männikoort. President kinnitas, et see kohtumine oli erakordselt kasulik sest ta sai teada palju uut olukorrast Eestis. Ma jätkaksin meelsasti seda vestlust, aga näete, see džentelmen seal ukse vahel annab mulle juba märku. Tema seab kokku minu päevaplaani. Mind ootavad uued ülesanded. Tan hirmus nõudlik ja täpne mees ning ma ei julge temaga tülli minna. Juuresviibijad Mohelisid Fadena mõttes, et kindlasti tegi president seda nalja mitu korda iga päev kui mingi asi kippus üle ettenähtud aja minema, aga sellegipoolest muheles ta kaasa. Kõik tõusid ja osa inimesi oli juba eestoas. Ent Rudolf ei tahtnud niisama lahkuda. Korraga hõikas ta eesti keeles. Hakkame nüüd kaerajaani tantsima. Ja ta kummardas etnografees, näitas tollele paar sammu ette ja hakkas koos mustanahalise naisega kepslema. President, kes oli juba Vellimas, vaatas tagasi ning hõikas siis kaitseministrilt. Chan, tule, vaata, mis mees teeb Rudolfiga kepstri spaa pianisti Andersonist mööda ning lausus väga kindlalt. Vaata nüüd, noored meed, peate küll tantsima, nagu oleksid tulised kuradit kannul. See on käsk. Ja Farben, kes kunagi ei viitsinud tantsida ning Anderson, kes nägi ka sedamoodi välja hakkasid hüplema nagu hüpnotiseeritud. Jaak Jakobson oli juba Aino naistepuna tantsima võtnud. Siis jäi Rudolf presidendi ette seisma, seletas sellele kiiruged. Eesti külapidudel tantsisid kiiremaid tantsega mehed omavahel ning tõmbas presidendi maropolkanud kargama. Presidendi ihukaitse võpatas selle peale instinktiivselt, ent looma psühhiaater andis talle märku, et karta pole midagi. Tants meenutas aabianile karglemist Metsiku Lääne filmis ning tundus vist ruumis viibiaile Allywoodlikult kodune. Vaata John, mis mees minuga teed, hõikas president kaitseministrile. Kui tants läbi sai, teatas ta. Džentelmenid, teiega oli väga meeldiv. Mul ei olegi täna vaja pärast öödava oma kolme miili jooksma minna. Kõik naersid heatujuliselt. Kindlasti ei teinud president seda nalja iga päev. Hingeldades läksid nad Rudolf paganul väljasaadetuna kõike pealt näinud protokolli ohvitseri ja sekretäripreilid lõbusast naerust ja hüvasti, hüüa sest. Kuigi ka sel hommikul, nagu tavaliselt oli nende toas käinud rutt nõmmeliivatee oma traditsioonilise Termusega hakkas neid tasapisinälg näpistama. Edu residentsis ning ajakirjanike kiidusõnad olid küll meeldivad. Aga nagu kiuste ei olnud neid selleks pärastlõunaks ega õhtuks kuhugi. Külla kutsutud. Fabian Jekab Anderson otsustasid minna McDonald sisse einestama. Seda nende rahakottigatahes võimaldas meeletutele taksosõitudele vaatamata. Neil tekkis ainult küsimus, kas kutsuda Rudolf kaasa, et nad otsustasid esimese variandi kasuks ning paistis, et tegid õigesti. Šefil oli hea meel. Kui nad parajastama friikartulid ootasid, esitas šeff leti taga askeldavale Tõmule nurkile. Ta võis olla Pakistanist oma traditsioonilise küsimuse. Kas te teate, mis asi on Eesti? Ei, naeratas norg neile tuttavasse, ketšupit tilgutades. Kas midagi söödavat? Naerdes, Rudolf? See on maailma kõige demokraatlikum riik. Seal käivad isegi presidendid. McDonald's. Pärast nad istusid tänavakohvikus ning sõid jäätist maasikatega. Ei tea, kas ikka registreerivad meid ära, mõtiskles Anderson. Marie Su huvistas. Šefi usk oli kõigutamatu. Nad teevad seda niikuinii. Milleks asjatult plekiks nende südametunnistus ja riputatsioonil. Mõistagi on nende auto summutinil tähtsam kui meie iseseisvus. Seepärast ei pühendanud selles kokkuleppimisel paar minutit. Urineerida. Šeff oli õigus olnud. Hotelli valvelauas ootas neid väiketeatis et nad ilmuksid kell pool üks väliskantseleisse. Põhjuseks oli märgitud vestlusele. Ent suurima tõenäosusega pidi sellele järgnema Eesti iseseisvuse registreerimine vastavas kabinetis. Nad otsustasid seekord taksoraha kokku hoida ning läksid jalgsi läbi linna. Juba tuttava raudvärava taga. Roheluses paikneva hiigelhoone allkorruse registratuuris said nad numbri. Neid oli seal neli, aga registratuuris öeldi, et kuna kabinetid on väikesed, siis võetakse vastu ainult kaks inimest. Ülejäänutel soovitati minna baari kohvi jooma. Kuna kohv oli siin kallis, siis anti neile kui vaese riigi esindajatele vastav vouther. Otsustati, et vestlusele lähevad Rudolf Andersson. Nad jäid ootama polsterdatud pingile ühe ukse taga pikas koridoris. Fabian Jacobs läksid baari otsima. Minutid kulusid hommikust oli tükk aega möödas ning pärast paari tassi kohvi tundis Fabian vajadust WC'sse minna. Tohutu suur WC sarnas marmorist metroojaamaga Moskvas või Peterburis. Ta sulgus kabiini. Kohest, sisenes hiigelruumi seltskonda, kostis kahe mehe juttu, kõne, nad jäid seisma päris Fabini lähedale piss vaaride juurde. Fabian oli hiir vaip. Üks ütles. Kuule, anname neile selle tunnustuse. See nende juht nii naljaks. Jätkas teine tehes väikese pausi, mille jooksul kõneleja tõenäoliselt riista kuivaks raputas. Niimoodi tantsiti kolmekümnendatel aastatel Oxfordi tudengipallidele. Ja aga mulle retro meeldib, ütles esimene. Hillary ütles ka, et selles mehes on midagi piibel ikka midagi vana testamendi prohvetite taolist. Anname neile selle tunnustuse. Kas sa astud nüansi poolt läbi ja ütled, et ta blanketi ära näideks? Ah olgu, ma võin seda ise ka teha. Käsi selle peale, lausus esimene. Oota, ma kuivatan ära, vastas teine ja kätekuivati hakkas sumisema. Vastust Fabian ei kuulnud sest uks sulgus lahkujate järel aikse klõpsuga.