Austraalia on kauge maa, seda võib päris julgesti öelda igaüks, kes ise parajasti ei asu Austraalias. Nii ta on. Üksik väike manner India ja Vaikse ookeani vahel on kõigist teistest vanadest ja uutest ilma jagudest küllaltki kaugel. Ja sellepärast külalised Austraaliast viibi, kui nad siis Euroopas või Ameerikas on ikkagi kauged külalised ja nende arvamine kannab seda erilist kaalu, mida tavalise üleaedse jutule ei omistata. Täna on meie mikrofoni ees vestlemas härrassavik mees, kes juba kaua aega tagasi Eestist asus elama Austraaliasse ja kes seetõttu tunneb Austraalia olusid hästi. Nüüd on ta aga juba teist korda kodumaal Jaan viibinud siin mõlemal korral õige pikka aega. Niiet praeguse olukorraga Eestis on ta kaugelt rohkem tuttav kui ükski teine meie külalistest, kes lühikest aega on siin peatunud. Kuulakem siis millest kõneleb austraallane härra savik. Härrashoiti olete juba teist korda Eestimaal ja ja see tee ei ole eriti lühike. Austraaliast, mis on õieti see, mis inimesi nii kaugelt ajab kodumaale? No vaadake, ma arvan, see on igalühel, oleks kui võimalus oleks tulla, siis inimene tuleb kodumaale, selle päevaseid iga-aastasi täna teda huvitab ikkagi midagi veel enne kui ta hakkab ära kolima siit maakera pealt. Jälle seal siis siis ta tahaks nagu ikka veel kaldute. Vaatame, kuidas asjad siin on, ka mina olen teist kord muidugi. Aga võib-olla võib-olla saab veel kord. Ja. Ma võib-olla seda teha ja kuidas üldse tervise ka on? Tervis on praegu tõesti ja ei saa ütelda, midagi tuleb välja nii nagu ma poleks haige olnudki. Praegalt on, on küll niimoodi oli nagu ma oleksin aeglasse, neerud, Nad leidsid, mul oli kivi ja siis tegid esimese lõikusega. Kaks lõikust tuli teha, see oli siin juba siin ja keskhaiglas, Tallinna keskhaiglas kaks kuud ja 10 päeval, mis on see esimeses ja teises lõigus vahepeal seitse nädalat ravi oli ja selle kohta ei saa midagi ütelda. Natukene naljakas küll oli, et tule uksest välja ja midagi su käest. Note paistis küllata Keemalegi, see jäägu. Paralleelselt, mis Austraalias oleks niisugune kahe poole kuune ja haiglas viibimine maksnud ja need operatsioonid Kergemad lõikust on odavamad, aga vist eelnäärme lõikus on vist midagi 120 või 150 naela peale selle on siis muidugi maksate haigla raha ja siis kõik need arstirohud ja niisugused asjad on veel peale selle. Nii et ta läheb kaunis suur summa maksma minu kaks kuud ja 10, see oleks ikka pall, ma hakkasin, siis nad saatsid, mindi puhkekodus, seal on veel 16 päeva, see oli Pirita. Ja see, ma hakkasin seal, mitte midagi, ühesõnaga kosuma kosmoja ja seal oli niisugused vahvad toidud, kaheldi, koslasin kohe rutta, võitsin, Pärnus olin tuusiku peale, saadeti ka veel sinna, seal on 26 päeva ja seal ma hakkasin küll, aga salakümme rubla oli see 26 päeva laarstimised ja kõiksugused süstid ja mis seal anti, need olid kõik, käis sealjuures ja siis ma sain veel odava sõidusatsi 31-ks päevaks. Seal ma käisin ka, sain jälle süstisid Novokayni kaks korda 10 12 süstees vitamiin piirega kindlasti peaneks viis 10. nooremaks olema, lähen. Tunnetage, seda tunneb vist küll. Käsikirja vahetas kodu, kodu-Austraaliaga on ja ikka on jama naisega allkirjavahetuse andma, ühte lugu tihti on kirjutanud. Ja siis on mõne sõbrale ka raamatut ma palju saatnud. Siis kindlasti üks 20 pakki lendavat kirjandust saatnud, sinna on kirjandus on siin väga oda ja. Te pole kodumaad unustanud, olete katsunud kodumad kaunimaks teha. Me teame, et te olete toonud siia orhidee sibulaid, olete saatnud kodumale. Kuidas see kõik tuli ja kuidas te ise selle peale tulite. Taani kaasneb on asutatud botaanikaaed ja ma mõtlesin, et kirjutan endale ja ma saatsin olen endale siis esimese saadetise, see on juba kaheksa aastat tagasi ja need nüüd õitsevad, nendest on need pildid tehtud, isegi täna sai käidud seal hallaga seltsis tekki piltisid ja film sai tehtud seal. Tulemus on küll suhteliselt Motion tänavast õitsevad minemast, juba õitsesid ka, aga need on nende esimest. Aga need teised, mis ma saatsin minema aastal, saab need kõik kaasnevad väga hästi, väga hästi. Muidugi, kuna saab kirjandust, veel ja näpunäiteid, ma saadan nende, sest olen kindel, et nad saavad neil kasvatama väga hästi. Suur tulevik saab seal nendel olemas nende orhideedega, see on üks haruldane lill. No see on tänu teile on Eestis. Mul on hea meel, et ma niigi palju saan teha oma kodumaja, aga Eestis on tõesti ilus, loodus on ilus. Ja praegalt on püütud ju Eestis ka palju siin, nüüd ise elasin Tallinnas ja kus ma olen käinud siin palju püütud ära teha. Linna lon, jäädud, suured pargid rohelistega kaasanud ja see on tõesti väga ilus ja kui suvelikest Tallinnas ringi käid, siis on ikka ilus linn ja mõne aastate pärast nad peavad ennast ikka veel. Nagu ma isegi lugesin, tahavad teha temast ilusama linna, siin Paldi rannikul. Ma olen natuke liiga vana, oleks maanduski. Me oleme, oleks, ma ei mõtleks liiga kaua midagi, et tuleks ise siia jälle tagasi, aga vanad natuke liiga suur, aga 70 aastat orjasse on ikka natukene kõrge. Seda ei saa. Seda ei saa kuidagi jälle idee, võib-olla harjunud natuke Austraalia kliimaga ka juba küllalt kaua. 37 aastat. Tänaseks lõpetame aga meie järgmises saates võite kuulda härra savikut jällegi vestlemas. Me palusime teda öelda mõni sõna eestlaste elust Austraalias. Neist, kes peavad seal kana- ja lambafarme. Uutest raamatutest räägib meile Manivald Vallikivi. Eelmistes saadetes oli juttu käesoleva aasta Eesti kirjastuse plaanidest sellest, milliseid raamatuid on kavatsus 1964. aastal välja anda. Kindlasti huvitab raadiokuulajaid, aga ka see, kuidas nende plaanide realiseerimine edeneb. Aasta algpäevil ilmus trükist Paul Kuusbergi uus romaan Andres lapetavuse juhtum. See huvitava probleemistiku ja uudse käsitluslaadiga teos äratas suurt huvi meie raamatusõprade hulgas. Andres lapetavus põhjustas raske liiklusõnnetuse. See juhtum kujuneb teoses mitte kriminaalse uurimise objektiks vaid sotsiaalsete ja psühholoogiliste probleemide lähtepunktiks. Raamatus avaneb Andres lõpetavuse iseloomu kujunemislugu. Kõik, mis temaga on juhtunud viimase paarikümne aasta jooksul sõjas ajast alates, on seotud ajajärgu ühiskondliku elu iseärasustega. Seetõttu kasvab isikuromaan üle sotsiaalseks üldistuseks. Veera Saare romaan üle allikate on kirjaniku 1959. aasta romaanivõistlusel auhinnatud teose lõokesed taeva all järg. Ka selle romaani tegevuspaigaks on vana võhma põllumajandustehnikum. Teos jutustab meile noorte kujunemisest ning käsitleb uue ja vanavahelise võitluse teemat kahe õpetaja lille ja kõnnusaare konflikti kaudu. Konfliktis puudutab kirjanik mitmeid pedagoogika ja kasvatusprobleeme ning ütleb oma arvamuse selle kohta, missugune peab olema õpetaja. Käesoleva aasta 15. veebruaril suri 84 aasta vanuses meie vanema põlve näitleja Eesti rahvakunstnik Leopold Hansen, kelle sulest on ilmunud mälestusraamatuid ja näidendeid. Tema viimaseks teoseks jäi raamat pealkirjaga karjapoiss on kuningas, mis ilmus aasta algul veidi aega enne autori surma. Raamatus karjapoiss on kuningas moodustavad põhilise osa mälestuspildid möödunud sajandi lõpust ja käesoleva sajandi algusest. Leopold Hansen meenutab oma noorusaega kooli ja karjapoisipõlve tolleaegset elu ja inimesi teiste hulgas Aleksander Teezzavit, Juhan Simmi ja Aleksander lätet. Mälestusteraamat ilmus ka akadeemik Hans kruusilt. Raamat kannab pealkirja, sajand lõppes, teine algas. Autor jutustab siin oma lapse ja koolipõlvest. Teose kohta ütleb Hans Kruus ise. Mälestuslehed, mis on praegu sinu käes, pole mingi juturaamat. Selles pole mingeid väljamõeldisi ega ahvatlevat ilukirjanduslikku luulet. Püüdsin jääda kindlalt omaaegse tegelikkuse ja faktide pinnale. Tahaksin kujutada iga loo iga lehekülje kui range ajaloolise dokumendi sarjast Eesti heliloojaid ilmus lehteri raamat Mart Saal. Selles monograafias on näidatud Mart Saare Teed Hüpassari laantest Peterburi konservatooriumisse, tema elu ja loomingut Tartus, Tallinnas ja sünnikohas. Harri kõrvitsamonograafia. Tiit Kuusik annab ülevaate laulja kunstnikuteest. Pildimaterjaliga illustreeritud raamatus on käsitletud kunstniku noorusaastaid Pärnus õppeaega, Tallinna konservatooriumisse ja osavõttu rahvusvahelisest konkursist Viinis 1938. aastal kus Tiit Kuusik tuli esikohale. Palju ruumi on teoses pühendatud Tiit Kuusiku loodud lavakujudele luulele. Loomingust on käesoleval aastal lugejani jõudnud Minni nurme luuletuskogu metsõunapuu milles räägitakse pojetisse kiindumusest kõige hea ja ilusa vastu. Räägitakse inimhinge visadusest ja inimese usus tulevikku. See on luuleraamat, julgest ellusuhtumisest ja optimismist. Käesoleva aasta algul ilmunud Noorte Autorite 1963. aasta luulekasseti on koondatud kolm raamatut, mis on autorite esik teosteks. Helgi Mulleri värsikogu pealkirjaga tähesärk on kantud tugevast kaasajatundest. Poetess luuletused räägivad töökas tänapäevast lastest, armastusest ja kodulinnast. Sügava leinaga meenutatakse fašismi ohvreid. Rudolf Rimmel värsivihik hommik jutustab maailma mandrite ärkamisest kõigest uuest ja edasiviivad meie elus. Raevukalt paljastab luuletaja neid, kes arengut takistavad ja meie ühiskonda tagasi kisuvad. Maalikunstnik Aleksander Suumann on kirjutanud oma esimese luuletuskogu pealkirja all. Oh seda inimest. Suumani luulet iseloomustavad looduse ja maastikupildid, mis väljendavad inimese mõtteid nii rõõmsaid kui kurbi luuletajale lähedased loodus ja inimene ning meie rahulik tulevik. Loomingu raamatukogus ilmunud Jaan Krossi satiiriline poeem Tuule-Juku paljastab allegoorilise vormis tuuleliputaolisi inimesi, kelle kohta ütleb rahva sõna, kust tuul, sealt meel. Poeemist kujutatakse sellist konjunktuuri haistjad, parasiiti plekist tuulel, punaspordi huvilistele ilmus fotoalbum sportiv Eesti, milles ulatusliku pildimaterjali kaudu tutvustatakse meie sportlasi, treenereid ja kogu vabariigis tehtaval sporditööd. Albumis on toodud andmed eestlastest olümpiamängude medalivõitjatest ka Nõukogude liidu meistritest 1962. ja 1963. aastal. Äsja ilmunud album Viljandi sisaldab 80 fotot. Milledes kajastub Viljandi mitmepalgeline elu ning kaunis loodus. Ülevaatetööstusele arenemisest Eestis annab karma raamat tööstuslikult revolutsioonile sotsialistlikud revolutsioonile Eestis. Autor vaatleb manufaktuur tööstuse teket seitsmeteistkümnendal sajandil, tööstusliku revolutsiooni algust 19. sajandi esimesel poolel ja hilisemat vabrikutööstuse arengut kuni oktoobrirevolutsiooni võiduni 1900 seitsmeteistkümnendal aastal. Teos on rikkalikult illustreeritud fotodega kolmeosalisest raamatust üleval, et Eestimaa kommunistliku partei ajaloost ilmus aastavahetusel teine osa, mis hõlmab ajavahemikku 1920 kuni 1940 jaan pühendatud võitlusele kodanliku diktatuuriperioodil, mil Eestimaa kommunistlik partei tegutses kommunistliku internatsionaali sektsioonina. Järgnevalt mõnedest eesti keeles ilmunud tõlketeostest. Hiljuti anti välja Sülvi Kekkoneni raamata maalija, mis Soomes on suure populaarsuse omandanud penti kirves. Mees on autoriks raamatule pealkirjaga kolhoosiperemehed, mis mõni aeg tagasi ilmus eestikeelses tõlkes. Autor, kes koos oma kaaslastega 1962. aastal Nõukogude Eestit külastas viibis pikemat aega paides Rajooni õiguse võidu kolhoosis. Samuti tutvusid külalised Soomest, Kehtna näidissovhoosi ja Eesti maaviljeluse ja maaparanduse teadusliku uurimise instituudiga. Sakus. Nähtust-kuuldust ja saadud muljetest ongi sündinud raamat kolhoosiperemehed fašistide süngest võimutsemis ajajärgust Euroopas jutustab aastavahetusel eestikeelses tõlkes ilmunud kogumik. SS tegutseb. Kogumit paljastab dokumentaalse materjali põhjal SS-i kuritegusid nii fašistlikul Saksamaal kui ka Saksamaa poolt okupeeritud Euroopa riikides. Raamatus on toodud ära liitlasriikide otsus Essessi gestaapo ja SD kohta, milles need organisatsioonid tunnistati kuritegelik. Eks organisatsioonideks eraldi osades käsitletakse kuritegusid saksa rahva kallal. Juudi rahvusest inimeste massilist hävitamist tuuakse andmeid Osfelcemi puhenwaldi tahhov, Mauthauseni, Lublini ja teiste koonduslaagrite kohta. Materjale preventiiv, vangide juures teostatud kuritegelike eksperimentide ja vaimuhaigete plaanipärase hävitamise kohta. Esitatakse dokumente saksa kontsernide osast vangide tööjõu kasutamisel ja paljastatakse okupeeritud aladel sooritatud kuritegusid. Raamatu lõpupeatükis esitatud dokumendid näit. Kuidas Saksa föderatiivses vabariigis toimub ESSi rehabiliteerimine ja Saksa föderatiivses vabariigi Nato sõjajõududesse lülitamine sündmustest seoses ebaõnnestunud atentaadi ka Hitlerile 1944. aasta juulis jutustab Milsteni raamat vandenõu Hitleri vastu. Raamatus räägitakse vandenõu tekkest ja vande Seltslaste aktiviseerumisest ühendusest sakslaste sõjaliste lüüasaamistega ning paljastatakse nato juhtivate tegelaste endiste hitlerlike, kindralite Holzingeri ja Šbedeli provokatsioonilist osa vandenõus. Samuti käsitleb autor Erlend alles kahepaiksed mängu, kes oli samaaegselt ühenduses nii vande, nõudlaste kuulge kestaapoga. Selline oli lühike ülevaade mõnedest raamatutest, millised käesoleval aastal on juba lugejani jõudnud. Manivald Vallikivi tegi kokkuvõtte ilmunud uudiskirjandusest. Sellega lõpetame Meie aadress, Tallinn, Eesti Raadio välissaadete toimetus, Tallinn Eesti Raadio välissaadete toimetus. Järgmine saade väliseestlastele on neljapäeval samalajal kuulmiseni. Möödunud nädalal te kuulsite Austraalias elava eestlase Oskar Saviku muljeid Nõukogude Eestist, kuidas ta viibis ravil meie haiglas ja puhke- ning raviasutustes ning hiljem ka vestlemas eestlaste elust. Austraalias aga jätkab ta oma vestlust, puudutades põllumajanduse, laste asutiste ning hariduse probleeme. Päeva Viljandis üks päev Pärnus kolm päeva ja see, meid oli seal 18 ameeriklast oli ja meie kahekesi olime siis Karliga sele Monagiga Ameerika eestlased ja siis me olime paljudes kolhoosides, käisime sovhoosidest, käisime ja kuidas põllumajasid. Nendes poodides, kus ma käisin soli Mai üheksat, no seal oli tõesti suurepärane kolm, meil oli väga head loomad, olid Nad olid ehitatud kõik täiew ja oli näha, et et ikka jõukad on tahes jõukas kolhoos oli ikka nii soli sovhoos, kus me käisime. See oli väga-väga. Aia maasikate ja nendest veini siis oli Põltsamaa ja seal väga huvitav. Seal ilusad ilmad rahvast ka olema, kes piha järel käisime, seal sõitsime mootorpaatidega ringi ja kohtadele pall, kus me bussidega käisime, edasi-tagasi Eesti loodus on ikka tõesti käisime Väikse-Munamäel. Usk on haruldane, et Eestis ka on mõned mäed olemas. Ikka tuli ette, et Eesti on ikka Lanema. Aga tuleb välja, et Eestis on mägesid, olen Lõuna-Eestis ilusad metsad, kolhoosis. Ja siis on nendel klubiruumid, mida vanast, mis võis üks moonaga seal mingisugune talu sulane ehk isegi talu peremees ise, millega ta võis uhkustada. Ma tean, mul on onu, on tartus, Ahjas on eluaeg seal murdnud ja rabelenud tammed majakesed seal ümber ehitanud. Poegased ei ole, tütred on linnas või sellest kasu anda, oma ema elusin ära raiskavad ja vaevanud, jätab pole midagi sellist saanud, ta pakkus mulle, et kuule, et sa oled noorem mees ja tervise juures ja nii edasi. Tule ja. Ja siin ma annan kõik sulle, muidu ma vaatan, praegu on ju, mul on vennapoeg siin niisugune tal on, vanem tütar käib tööl ja siis järgmine ja siis ise käivad mõlemad tööl ja kõik saavad palgad ja ma ei leia küll nendele, et nad millestki puudus oleks. Vahel nuriseb ka mees teinekord, et võiks parem olla, aga noh, ega siis Soome ei ehitatud ühe päevaga, siis ma ütlesin talle isegi üks päev niimoodi, et kui inimesele kõik hunnikus kätte antakse, ellub ega mingit softi, siis see polegi elu üldse. Siis mina leian, et et siis elu palju lahtisem, kui sa midagi teed, aga mitte istudes raha saad, siis ei kõlba kusagile. Jah, aga nüüd ütleme, töötajate vennapoeg ja kus koolis nüüd tema lapsed on käinud ja kus kohas nad töötavad? Et nemad on praegu see vanem tütar õpib pensionäriks ja töötab kus tehakse televisiooni ja raadioosasid seal kusagil seal tondi poole ja tema saab ta raadioinseneriks ja ta ongi juba vist osalt selles ja nüüd ta tal on veel koolis käia vist kaks või kolm aastat ja siis on ta valmis insener. Aga tema palk olnud aegade juba 120 rubla kuus. Inseneriks saab kindlasti üle Gazarblad, teised lapsed on ka kooliharidust saanud, kuna nad on kõik nendel ei olekski ilma, kooliharidus oli kõigil väga Inglise keelt õpivad ja, ja siis keskmine järgmine tütar on, see on sealsamas vabrikus, teed saab 90 rubla. No on alles 20 aastat vana ja eks ta saab kuus ja siis on kolmas noorem seal 17 aastat vana, see käib reaalkoolis seitsmendast kaheksandast klassist. Ja poeg on vist juba teist aastat või 30 aastat seal 10 aastat vana ja, ja kõik on head õppijad ka, nendel pole kooli raamite sugugi maksmist mingi arsti juures, kui tarvis minna, siis muudkui ühtelugu jookstaks väikse iga väikse asja pärast arst ei ole. Mida meil küll ei saaks nii kergesti? Vähemalt mina pole seda tehas on mul, mul ei ole arsti tarvis ka olnud, selle lühikese ajaga on elu nii palju edasi läinud, et kui mina mäletan sind tööd said tehtud. Tõelisel panin talle siin ehitustöölismaakleril, pomisesin talle midagi teha. Nad veel täitsa ilma töötasin. Mu isa isegi raius maantee peal kila. Ja mis ta Saises sülawi, uni kvantkätest, villapall ta teenis päevas, mina ei tea kedagi üle 50 kopra vist küll ei näinud. Käis lina edastel, nii et mina, minu lapse Põlval küll vilets olnud ja vaenanud isa oli kaunis, aga, ja nupukas mees, nii et siis kui me juba vanemaks saime, siis muidugi ehmatama ei olnud. Aga ütelda ikka uhkustada ka ikka millegiga. Aga nüüd lasteaedades olete käinud ja ma olen paljudes lasteaeda, kuidas kasvavad neid meie lapsed? No seda ei maksa kohe, seal ei saa kohe räägida, see läheks juba liiga pikale. Rääkimine, mis ma olen näinud, ma käisin Pärnus, mind viidi niisugune kool, kus see pidin maksma 10 ja pool miljoni, seal alles Esmabakasse kuul peale, aga lapsed olid juba sees. Üks kordne hoone oli suur hoone tütarlast, teine oli poisslaste jaoks, siis me käisime köögis, see pidi olema nii palju korraga ei mahu see magi, need lapsed kaks korda ja siis oli lõpmata suur peegoli. Need aparaadid, köögid, Plitad ja need katlad ja kõik, need olid automaatidest ja väga-väga korras kõik see. Ja siis lastel oli sul turnimises saaled ja teatrisaalid ja no niisugust asja lihtsalt et ei oska kohe lihtsalt imestate räägite kooli ruumid, klassiruumid ja puhtus ja korraldus. Ei ole meil isegi Austraalias niisuguseid asju. Me ei ole näinud, et meil niisugust laste polegi lastekodus, seal on küll jaanist, kus emad võivad oma lapsed jätta. Tähendab, kui ta läheb ärisse midagi ostma, ehk poodis toidud on ostnud, siis viskab oma lapse sinna tunniks kaheksa pärast võtab koduni kaasa, aga siis ütelda niisugused, kus lapsed seal nädali viisi koolis on ja siis sealt süüa saavad ja neid pestud pesevad seal, et need on ju. Ja missugune puhtaks ma isegi olen pildisid seal teinud paljudest nendest asutustest valasin Pärnus käinud ja Tallinnas käinud ja Tartus käinud ja isegi Sotšis käisin lasteaedades ja igas kohas paljus koht ja neid on lõpmata palju neid lasteaedades ja mis see maksab riigile praegu, et see on hirmus väljaminek. Policsotsis vaata, seal on need, need puhkusekodusid sanatooriumis ja niisugust. Ma tegin seal hirmus palju pildise, tegin seal seal kohta, mida aparaadiga võiks võtta, nii, nii, ma olen käinud maailmas palju reisijaid palju näinud. Aga ma tõesti võin ütelda, et niisuguste kohta nagu sotsi ei ole ma veel näinud. Loodus on lopsakas. Sa imestad ja vaatad ja see puhtus, sanatooriumi ehitusse, nende pargid ümberringi. Seda ei saa ükski teine riik teha niimoodi, mis ma seal nägin. Sotsiaalislamiriik saab ainult seda teha, see on imestamisväärt, kõik need hooned, mis on ehitatud ja need söögisaalid ja ma käisin seal mitmes kohas sain kah eestlasega tuttavaks, need viisid ja näitasid meile seal palju kohe noh, ei, ei oska, lihtsalt seda või see on juba seda tuleb samad kirjutada, sellest, aga mitte nii paari sõnaga ütelda, see on liiga raske ütelda. Mul on nii palju sõprazi praegalt siin, kus ma ei lähe mitte igas kohas võetakse mind sõbranna vasta, on kahju neist lihtsalt lahkuda, õieti ütelda, ega ka sinna tagasi nii midagi seal oli, küll taga on, ainult kodu on seal, siis tuleb ikka sinna minna ja sest perenaine on ikka seal ja. Soovime teile, head reisi, tänan väga ja saabugises õnnelikult jälle hästi, tervena koju. Väga tänan. Te kuulsite vestlemas hiljuti kodumaad külastanud Austraalia eestlast härra Oskar savikut.