Tänases deltas on minu külaliseks vestluskaaslaseks Nadezdapxilowoodova, kellel alles üleeile anti pidulikul tseremoonial üle valgetähe viienda klassi orden, teenetemärk udmurdi ja Eesti kultuurisuhete arendamise eest. Suur rõõm, et said tulla stuudiosse. Ja muidugi palju õnne selle suure tunnustuse eest. Aitäh Sulle kutsumast. No mina tean sind juba pisut pikemat aega, aga meie kuulajad võib-olla mitte, et seetõttu ma alustaks üsna algusest ja küsiks su käest seda, et kuidas sa üldse kuulsid esimest korda sellisest riigist nagu Eesti ja kuidas sa jõudsid sinnamaale, et sa nüüd oledki tegelikult päris Eestis ja elad ja töötad siin? Mina udmurdimaal olles olen õppinud udmurdi filoloogiat, udmurdi, riiklikus ülikoolis ja esimese haridusega, ma olen udmurdi keeleõpe ja kui ma õppisin murdi filoloogiat meie ülikoolis, siis nendel aastatel asutati ja soome-ugri keelte kateeder udmurdi riiklikus ülikoolis. Nii et Eestis ma olen kuulnud ja eestidele näppinud, ka. Tulid ka esimesed need välismaalt tulnud õpe juute ehk Ungari keele õpetaja ja soome keele õpetaja oli ka ülikoolis, kuid ei olnud mikskipärast eesti keele õpetajad mitte kunagi. Küll me õppisime ungari keelt, ilmi hakkisime soome keelt, kuid Eestist saime ainult lugeda. Ja nii see, mis oli Eestist lugemiseks tol ajal see tähendab ka mitu-mitu aastat tagasi 90.-te aastatel, et ei olnud seal väga palju midagi lugedagi. Et minu jaoks eesti kultuuri kohta info jõudis venekeelse ajakirja raaduga kaudu. Sealt ma lugesin, mõned tekstid, kirjanduslikud tekstid ja siis, kuna udmurdi maali on olemas selline tegelane nagu Kutšerani jurii. Tema korraldas igal ja korraldab praegu ka igast, et nagu turistide kokkutulekud, seal ma kohtusin Eesti kunstnikutega ja udmurdimaal oli ka toimumas soome-ugri kirjandust, assotsiatsiooni kokkutulek, kongress ja seal ma ka kohtusin Eesti kirjanikud, ega ma mäletan, kuidas ma esimest korda kohtusin Kristina Ehiniga. Et ta oli nii ilus ta nägi nii õrn ja nii muinasjutuline. Ma töötasin sellel ajal juba rahvusraamatukogus, tähendab, tegin teed hommikust õhtuni, aga palka selle eest ei saanud, väga hea. Ja siis pidin üürima korterit, ühesõnaga neid olmeelu mul oli madalam liiga ja kui ma küsisin Kristiina Ehini käest, et millega sa tegeled kusse Teedata, ütles, et ma olen luuletaja. Ja see vastus oli minu jaoks imelik. Hedetena udmurdimaal on võib-olla iga teine luuletaja, aga see ei tähenda, et et sa oled luuletajaid kuskil ja peale lillede, mis ei tee mitte midagi. Ja jäigi seekord Kristiina ja teised kirjanikud, kes seal olid täiesti kirjanikud, kuidagi palju konkreetsem oli Arvo valda, nii et kes kohe tuli minu juurde ja küsis, kas sa kirjutad oma emakeeles, ma ütlesin ja mul on juba üks raamat ka ilmunud, et siis ta küsis, kas sa tahaksid tõlkida ka. Vaidlesin Ma olen juba Liinat ka vene kirjandust natukene, ent Lermontovi diateisi klassikuid ja tena päevaseid luuletajaid. Nii, ja siis ta ütles, et on olemas selline programm nagu hõimurahvaste programm. Et kui tahad, siis ole valmis ja tule. Siis mul tekkis huvi, ma uurisin ja tuli välja, et selle programmi kaudu tulid juba mitu, mitu, mitu inimest siia Eestisse õppimas ja nad õpivad tegelikult ka praegu ja siis uurisin natukene, taasta, tahtsin Viljandi kultuurikolledžisse tulla Piimaraamatukoguhoidmist aga kahjuks seal ei olnud seda võimalust tolajal ette ei võetud mind sinna. Ja siis ma tulin Tallinna. Tallinnas oli selline programm nagu minule spetsiaalselt mõeldud programm, et ühe aasta jooksul ma pidin õppima eesti keele selgeks ja hakkame tõlkima eesti kirjandust udmurdi keelde ja udmurdimaal samal ajal aastal 2002 olid tekkinud selline erakirjastus, mis töötab praegu, nii. See on Tetra Sahharovi kirjastus ja temaga hakkas, avaldame siis eesti kirjaniku uitud murdi keeles. Nii et minu tulek siia oli nagu väga konkreetse eesmärgiga, et õppida eesti keele selgeks ja hakkama siis tõlkima eesti kirjandust murdi keelde. Eesti keelt sa enne siiatulekut ei osanud absoluutselt? See Haapsalu üldiselt ei osanud, et tulin Eestisse, nii et kuulsin seda eesti keelt esimest korda raadios ja mõtlesin, et huvitav, millal see lause lõpeb ära ja teine lause algab. Tundus mulle nii ilus, lõpmatu hele jõgi, et nii ilus oli kuulata seda keelt. Siis tuli üks sõna, siis tuli teine ta sõna ja siis oligi nii. Ma õppisin eesti keelt Tallinna Ülikoolis koos teiste välismaa üliõpilastega, meil oli väga hea grupp esimesel aastal. Et seal oli kyll kada läänlasi ja küll prantslasi ja teisi huvitavaid inimesi, jaapanlane on praegu ikka veel siin olemas ja ta elab ka Tallinnas. Ja kui Reiljan, Lenna on ka Tallinnasse jäänud, kellega koos ma õppisin eesti keelt nii, aga siis teisel aastal juba see grupi keegi ei tulnud ja mina õppisin siis iseseisvalt olid mul õpetajad ka, kes aitasid mind. Käisin ma Tallinna ülikooli kursustel, kus ma sain käia eesti keele kursustel. Noh, see eesti keel on nagu praegu, aga tõlkinud ma olen väga palju astusin ka kirjandusteaduse magistriõppesse ja seal tuli väga palju lugeda seda, mis ma varem ei ole lugenud üldse väga, väga väga raske oli ja ma mäletan, et Tamsar, et ma vaatasin ikka, mis on tõlgitud vene keelde ja ta lugesin ka paralleelselt vene ja eesti keeles, aga muidu ma lugesin kõige eesti keeles. Ja kui mul oli aega, siis ma samal ajal tõlkisin ka kirjastuse jaoks esialgu klassikat, mida mulle soovitas Arvo, valdan. Ja tema esialgu valis ka tekste, mis oleks hea tõlkida, nii et esimesed valikud olid tehtud arvu Waldoni poolt. Ja viimasel ajal ma hakkasin tõlkima iseseisvalt juba kui mõned küsimused hõlma, muidugi pöördun ikka aru Waldeni poole või kui autor elab, siis autori poole. Aga praegu tõlgin rohkem Eesti tänapäeva kirjandust udmurdi keelde, nii et esimesed raamatud olid aladest Kristian Jaak Petersoni-ist kuni Betti Alveri nii ja ka muidugi arvu Waldonigaks, raamat ilmus udmurdimaal ja Hando Runneli raamat. Siis on Karl Ristikivi on tõlgitud udmurdi keelde. Luuleraamatut mull meeldib rohkem tõlkida, luulet mitte proosad. Kui proosa, siis olla Ühige, proosa, minulik. Miks sulle rohkem luulet meeldib tõlkida, kas siin on ka mingi muu põhjus veel? Mina ise kirjutan kaaluledusi ja selles žanris ma tunnen ennast paremini selle poolest ka, et, et see on üks luuletus, on lühike tekst mida saab korraga näha ja korraga vaadelda. Et ei pea olema väga palju aega selleks, et lugeda seda romaane, tõlkimisest ma näiteks mõeldagi kardan, sest. Ma ei kujuta ette praegu veel, et kuidas inimesed tõlgivad suuri romaane või suuri tekste. Minu jaoks on praegu sel hetkel väga oluline, et ma ma näeksin algust ja lõppu. Mis need esimesed tekstid olid, mida sa tõlkisid ja mis on see, mis on sulle kuidagi sellest eesti luulesse eriliselt läheb korda? Täitsa alguses oli lasteproosa Pillerini lood, olid esimesed, mida ma hakkasin tõlkima ja sipsik oli ka üks esimestest, aga nad ilmusid hiljem. Siis luulest oli esimesena muidugi Arvo valdani tekstid, saladused. Ja siis Karl Ristikivi jäi väga meelde Karl Ristikivi tänapäevani minu üks lemmikutest autoritest, et väga arusaadav, on tema luule minu jaoks lähedane. Betti Alver on ka väga meelde, jääb oma tekstide poolest ja lähedane. Raske oli Juhan Liiviga Juhan Liivi ühe raamatu kallal, ma töötasin vist kaks aastat, et see oli nii raske minu jaoks, et väga paljud tekstid jäid. Valitud, tekstid jäid tõlkimata, sest tekst on arusaadav, aga tõlkida kuidagimoodi ei õnnestunud või mulle ei meeldinud see, mis, kuidas ma tõlkisin. Lydia Koidula, jah, on ja Anna Haava on väga sellised lihtsalt leidnud tõlkimises autorid. Milline on olnud selle luule retseptsioon udmurdimaal ja üldse sa oled väga palju ka Eesti kultuuri ja viinud udmurdimaale, kuidas seal on seda vastu võetud? Eraldi artikleid seal nende kohta ühtegi raamatu kohta ilmunud ei ole. Aga udmurdi maali kirjutada keegi kriitikat või ei ole levinud see, et raamat ilmub ja sellest on ilmunud ka artikkel, sellist ei ole, aga paljud on rääkinud, et väga huvitav luule on. Ja see, kes avaldab neid tekste alati, küsib uusi tekste juurde, et neil on huvi, mida ma teen ja mis tekstid on tõlgitud ja et ma saadaks ka uusi tekste neile. Ja siis ma tunnen ka sellist vastukaja, kui udmurdi noored hakkavad tsiteerima. Samad tekstid, mis ma olen tõlkinud ja nad on lugenud, seda on näha. Ja yks õpetaja, udmurdi keele õpetaja on saanud kätte siis Betti Alveri, Matu ja oli vaimustuses ja helistas mulle, leidis mind ja helistas mulle, ütles tänusõnu. Ja minu esimene lugeja on muidugi minu ema ja temaga vahel tsiteerib. Vahel tuleb tal meelde mingi luulemist andnud murdi keeles, lugenud eesti autoritest. Viimased raamatut, aga mis käsitlevad tänapäevast kirjandust. Proovisin teha nii, et kui ilmub raamat, siis viijaga autorit sinna murdi maale ja koos raamatuga näidata ka autorit, et mis kaks aastat olid sõitnud, need, kelle raamatut on ilmunud. Need on siis Maria Kangro, Mihkel Kaevats, Indrek Koff, Need kohtumised on alati huvitavalt leinud ja oleks palju veel vaja teha selleks, et ilmuks Ramad ja siis tuleks ka ise autor. Aga raamatute avaldamise nii praegu jõuda väga raske ja vahel on, tihtipeale on nii, et ma tõlgin umbes kuus kuni 10 kuni 15 luuletust ühelt autorilt, kes mulle väga meeldib ja keda ma näen raamatuna, aga, ja siis need tekste, mis on tõlgitud, me loeme siis autoriga koos originaal ja tõlge koos siis udmurdimaal. Need kohtumised toimuvad tavaliselt Jaanuariti, viis aastat juba olen korraldanud need kohtumisi udmurdimaal. See aasta, see Janar jäi vahele, sest ma hakkasin töötama koolis ja ei saanud oma aega planeerida nii, et oleks sobiv ka eesti luuletajatele ja oleks sobiv ka udmurdi poolele. Nii et selle aega kokkupanemisega praegu veel mõtlemist. Aga ma arvan, et ma teen seda ikka edasi ka, sest see mulle meeldib näha, kuidas võetakse vastu, on neid tekste ja kuidas võetakse vastu luuletajat? Kirjanikud, see on väga huvitav. Ja kuidas kirjanikud ka, kes ei olnud varem sõitnud udmurdimaale või Venemaal ja üldse, kuidas nende silmade läbi vaadata, seda maad on ka väga huvitav. Udmurdi ja eesti kultuurilised erinevused on vist päris suured, aga noh, mõnes mõttes ka võib-olla mitte nii suured. Kultuurierinevused on selles mõttes suret, et Eesti on juba 20 aastat vaba ja ilma nõukogude aja neljanaga toimub see nõukogude süsteem ja erinevusi on vist rohkem kui sarnasusi, sest udmurdimaal näiteks ei ole üldse merd. Aga Eesti kultuur on merega seotud kultuur ja kõik need sõnad, mis ristikivil olid laevade kohta ja natukene on võõrad. Udmurdi lugejale aga esinema see, et looduselähedus näiteks linna ja külavahelised probleemid või see on, mis on ühine eesti kirjanduse kohta. Mulle väga meeldib see, et Eestis ei ole enam ta muusid. Et see klassikaline luule, mis tuli vene luule kaudu ja mis on väga kinnistunud udmurdimaal. Kuuekümnendatel aastatel hakkasid mõõtkaa kirjutama valget luulet ja vabavärssi, aga ka arenes luule, nii et praegu nii kirjutatakse riimise rütmis ja seda murda. Tundub, et väga raske, aga noored praegu, kes kirjutavad, et kes on sündinud kaheksakümnendatel ja üheksakümnendatel, nemad on juba teistsugused. Nemad ongi need põhilised lugejad, kui tõlgin eesti kirjandust. Udmurdikeelne. Sa oled ise ka luuletaja, kas sa ise kirjutad vabavärssi või või riimis? Mul on nii, nii ja naa, kuidas tuleb Kinnis nendest aga näiteks viimane kord, kui me käisime udmurdimaal, siis olid kaasas ja ma olin ja Romet ja kapid ja Triin Soomets Roomet ja Jaan teevad hääleluulet, mis udmurdimaal üldse ei ole. Ja udmurdi kultuuris ei ole omane oma luulet häälega ette lugeda, sellist ei ole, traditsiooniline, ei ole välja kujunenud. Ma tean, et see oli kaheksa hotell aastatel, kui luuletajad tahtsid oma tekste lugeda ette ja klubides koolides, nad lugesid oma tekste, aga näiteks et Tallinnas igav, kolmapäev keegi tuleb musta laega saali ja lööb oma loomingut ette. Seda udmurdimaal ei ei ole välja kujunenud veel. See on ka erinevus, et murdi luule on see, mis on kirjutatud ettelugemiseks vaid silmadega lugemiseks ja raamatu jaoks. Muidugi on palju heliloojad, kes loevad luuletusi ja kes kirjutavad viise. Ja kõige parem luuletus on see, millele on loodud palju viise. Ja seda on tunda udmurdimaal, et see traditsioon ikka on olemas, et kui sinu luulet lauldakse, siis sa oledki lilledega. Aga ma arvan, et kõik see muutub. Praegu on väga populaarne näiteks Murnimali rep ja rock tuleb ka udmurdikeelne tase. Pisi märtsis peab tulema Eestisse üks väga tuntud udmurdi luuletaja ja laulja Bogdan antinogeenov, kes on saanud ka preemiat ja kes võttis, luuleb rummu Soomes ja ma arvan, et teda on väga huvitav näha ja vaadata märtsis. Kuidas udmurdi kultuuril praegu läheb? Ma mõtlesin sellest, kui ma kirjutasin viimati artikli sirbi jaoks. Mina näen seda kultuuri nii palju, kui ma näen, et ma ei ole enam 12 aastat selles ruumis kuid ma arvan, et olla kaugemal, see annab isegi rohkem, kui mina oleksin ise seal sees ja teaksin seda seestpoolt. Seestpoolt on alati, tundub, et elad ja teed midagi ja püüad avaldada raamatuid, mis on täitsa võimatu, sest Kirjanike Liidu liige eks võetakse ainult siis, kui sa oled 50 aastat vana, näiteks ja kui on ilmunud Rama toitja või näiteks kui sa oled noor, siis on väga raske avaldada oma esikogu, et sellist head fondi nagu siin Eestis, kultuurkapital näiteks seda ja ühtegi sellist kultuurifondi udmurdimaal ei ole. Nii et mina avaldasin oma esimese luuleraamatu, et ma korjasin väikse palgakokku ja see raamatu avaldamine oli ainult minu enda oma isiklik asi. Nii et noored on tänapäevani selles situatsioonis, et kirjutavad küll ja tahavad avaldada küll. Ja seda on ka tunda, et kui Arvo Alton ning alustasime siin ja Arvo Altoni, Riho Räändiga kirjastusega kirjastuskeskus, hakkasime siin avaldama soome-ugri noorteraamatuid, mis ilmusid nelja keelsetena ehk originaalkeeles siis eestikeelses inglise keelses venekeelses tõlkes. Kohe oli tunda seda huvi selle raamatusarja vastu. Väga paljud noored tahtsid avaldada oma luulet siin, sest see oli nende jaoks tasuta, need pidid maksma ainult inglisekeelset tõlget. Ise korraldasid seal ja huvi oli suur. Siin pole nii palju võimalusi rahaliselt, et igaühe debüütluuleraamatu avaldada, siin ma arvan, et ikka peab otsima neid võimalusi, kuidas seda teed teha udmurdimaal koha peal. Ja ma arvan, et praegu on tekkinud see võimalus, kuigi muidugi noored peavad seda ise maksma, aga vot Murdoniaaja lehe toimetuse juures on väga aktiivselt CD edenemas. Jaga infosha ajakirja noorte kirja juures on olemas selline päike, Kirjastus, sama Sahharovi oma kirjastus, kes seda tööd teeb tasapisi. Suur kirjastus aga avaldab juba suurud mulje, riiklik kirjastus tähendab riigi rahaga avaldab aga väga vähe udmurdi kirjandust. Kõik see udmurdi kirjanduse avaldamine on oma autoriasi, et otsid räha, otsid inimesed, kes aitab sind ja siis avaldad oma raamatu. No eile oli vabariigi aastapäev, kuidas sina tähistad sellist päeva tavaliselt? Iga aasta ma 23. veebruaril ööseks lähen ma Eesti Instituudi filmi filmi vaatama siis teistega koos lähme Toompeale. Ja siis ma lähen lihtsalt kohvikusse ja tunnen ennast hästi ja mulle väga meeldib vaadata õhtul telekat, kuidas see terve tseremoonia läheb ja see on alati huvitav olnud, kui ma esimest korda nägin seda kooride esinemist 24. veebruaril hommikul. Sellest ma isegi luuletasin siis päris kaua, sest et see oli nii hea tunne, et sadu seal, mees, koorid lippudega ja nii külm oli see esimene aasta, kui ma tulin 2005, veebruar. Aga nad seisid, laulsid, hoidsid ka lipud käes ja nii hea oli vaadata. Mõtlesin, et mina tahaksin ka seista samal päeval samal üritusel udmurdimaal. Seda sellest võib ainult tunnistada. Aitäh sulle selle vestluse eest.