Sel talvel möödub 100 aastat Eesti ühe kõige tähtsama luuletaja Betti Alveri sünnist. Ja seekordses maailmapildi saates räägib kirjandusteadlane Kristi Metste Betti Alveri päevikust, mis nüüd on Eesti kirjandusmuuseumis. Mina olen saate toimetaja Martin Rand. Meile tulid ainult käsikirjad, käsikirjaline pärand, kõik siis need märkmed, käsikirjad, kirjad, paberimaterjal, mis järele jäi mõned üksikud esemed ka mõned kohvitassid kunstikogu ka tulipärandiga meile. Ja muidugi raamatukogu, Betti Alveri ja Mart Lepiku suur raamatukogu. Aga nüüd, kas on teada, millal alustas Betti Alver oma päeviku pidamist? Meie kogus on esimesed päevikut 1949.-st aastast ja niisugused kaustikud, kus on hakatud tegema päevikulisi märkmeid. Kõige varasemad on niisugused kaustiku, kuhu ta on üles tähendanud oma kirjade mustandit hoopiski. Nii et see on nagu eraldi kaustikute rida, tohutu hulk ligi 700 lehekülge materjali. Teine rida on siis märkmikud, kaustikud, kalendermärkmikud, nii nagu neid omal ajal trükiti, on ka lahtistele lehtedele tehtud märkmeid. Mis on siis päevikud, mida võib pidada päevikuteks? Betti Alver ei ole ühegi kaustiku peale kirjutanud, et see nüüd päevik ühe kaustiku peale oli näiteks, et midagi päeviku taolist ja muud sellist. Ja need on siis 49 kuni surmani 89 peetud sellised kaustikud 24 päevikut jah, ja lehekülgi on ka tohutult sadu üle 2000 korraldaja poolt nummerdatud lehekülje. Et läbi elu ikkagi on Betti Alver päevikut pidanud. Sõjaeelsest ajast pärinevad materjalid läksid kaduma, enamasti ainult üksikuid asju on säilinud. Näiteks kuulus Heiti Talviku kaustik luuletuste ja kirjadega väljakirjutustega, mida Betti Alver on hoolikalt säilitanud ja kasutanud. Nonii räägime nüüd konkreetsemalt nendest päevikutest, mida me, et tal oli väga ilus käekiri. Kuidas nägid välja need päevikut puht väliselt? Puht väliselt 49.-st aastast on hakatud pidama. Me teame, mis olukord siis oli, tavalised lihtsad, omaaegsed kaustikud, ruudulised, joonelised, mina ütlen Vakstuga Antega niisugused, muide mis materjal see oli tindiga kirjutatud tint on sellel halval paberil läinud natukene laiali, aga need kaustikud ei ole muutunud veel loetamatuks. Ilmselt ei muutu ka. Meil siin spetsialistid on arutanud, et kui see tint on korra laiali läinud, siis seda seda kai valgu. Ja noh, käekiri on loetav, tav, selge. Kas just kalligraafiline niisuguse niisugustes oma tarbeks tehtud märkmik, kes seda ei saa öelda, aga. Kui suur on näiteks, siis see ühe päeva maht pool lehekülge lehekülg kaks. Ei, Betti Alver ei ole pidanud niisugust klassikalist päevikut, et ta on kõik päeva sündmused üles tähendanud. Ei ole seal ka pikki mõttearendusi tavaliselt, et on selgelt märksõnalised fragmentaarsed nagu telegrammi stiilis ülestähendused. Kuupäevad on ikka olemas, kuupäevad on olemas, nädalapäev on fikseeritud, aastaarvud on fikseeritud kaustik, millest sai publitseeritud lõike ajakirjas tuna ja seal olid pikemad sissekanded. Need olid aastatest 1955 56. Betti Alver elas siis Tartus pargi tänaval keldrikork korteris elas üksi, ei olnud veel Mart Lepikuga abielus, tõenäoliselt oli tal ka rohkem aega ülestähendusi teha. Olud olid väga Spartarlikud, see on pehmelt öeldud. Kõrval oli pesuköök vist pesakagi. Aurud tungisid tuppa, nii et väga meeldiv. See keskkond ei olnud. Eetia mälestuste jutustajad räägivad, et peti oskas oma kodu alati ilusaks teha. Nii et see ei olnud kõle korter sugugi. Mart Lepik on teinud mõned fotod petist seal pargi tänava korteris ja need on hästi huvitavad. See korter oli ilmselt mugav muidugi, seal olid omad hädad. 55. aasta päevikus on juttu näiteks sellest, kuidas torud lõhkesid ja, ja korter uputati veest üle keset külma talve ja nii edasi ja kogu aeg on kütteprobleemid. Ilmselt 55. aastal ei olnud siis küttepuid saada ja Betti Alveri ei olnud siis ka raha, et puid muretseda, nii et vahepeal on päevi, kus Mart Lepik on oma kodust kotiga küttepuid kandnud. No kui päevikud algasid 49.-st aastast, siis Heiti Talvik oli kaks aastat tagasi surnud. See oli kõige raskem perioodist Betti Alveri elus. Küllap oli, aga nendest muljetest päevikutes juttu, ei ole see 49. aasta kaustik sisaldab ainult sissetulekuid, väljaminekuid ja ka mitte läbi aastavaid vaid üksikute kuude koht, seda, et tõesti 55.-st aastast on pekki hakanud niimoodi süstemaatiliselt need päevikut pidama. Kirja kaustik 49.-st aastast sisaldab siis läkitatud kirju. Ta on mustandit üles tähendanud endale kaustikusse. Need kirja kaustikud on ka nagu omamoodi päevikut kirjades, sealt saab siis lugeda vaata kuidas Betti Alver Heikile pakke saatis ja, ja kes inimestest teda aitasid, kes pakke kätte toimetasid. Kes teda aitasid ja kuidas see pakkide asi toimus, täpsemalt? Marie Pedajase peet, vallak Voldemar Erm Renaataja, Laur Tammmahu need pakid läksid Tallinnasse, esialgu patarei Patarei vanglasse ja, ja hiljem muidugi komplekteeris pakkega Siberisse saatmiseks. Räägime nüüd konkreetsemalt päevikutest, mis teil praegu meelde tuleb, mis on seal huvitavat või olulist? Seal on fikseeritud inimesed, kes käisid külas, käis Renate Tamm, käis Voldemar Panso ja nii edasi tavaliselt ei ole kommenteeritudki, aeg-ajalt on üles tähendatud mõni jututeema. Alati on kirjas see, mis lilled keegi kaasa tõi. Kui Betti Alver on teinud vastukingituse, siis on ka see üles tähendatud, tan kinkinud raamatuid, kui ta on kirjutanud raamatusse pühenduse ja siis ta on ka selle pühenduse üles märkinud. Kas teile tundub, et tal käis palju külalisi, kas ta ütles ka juhukülalistele nonii, sugustele ootamatutele austajatele ja luulesõpradele, et kahju küll, et, et ma ei saa teid vastu võtta. Päevikutest jääb selline mulje, et seal on olnud lakkamatu külalistevool ja mitte ainult elu hilisematel aastatel, vaid ka Mart Lepiku eluajal. Umbes 15 aastat tagasi kogusin mälestusi Betti Alveri, võib-olla mõni mälestus ja jutustas sellest, et Mart Lepik oli inimene, kes kaitses Betti Alveri nagu selle külaliste tulva eest. Tõrjus need eemale, aga ka lepiku ajal on käinud külalised enamasti see on külalised vastu võetud, aga mõnikord on neid ka eemale tõrjutud ja see küsimus tekkiski mulle, et millal inimene ometi tööd sai teha, kui lakkamatult tulid külalised majas. Aga päevikutes selgub, et enamasti on külalised tagasi saadetud siis kui käsil on olnud mõni suurem töö, mis on nõudnud kogu vaimuenergiat või hingejõudu. Ja siis võib-olla mõni külaline ka veidi solvunud, et teda sisse pole lastud. Ja neis eriti hilisemates päevikumärkmetest tuleb välja see, et Betti Alver on olnud külaliste tulvast veidi väsinud. Ja kui külalised on teda väsitanud, siis ta loomulikult ei võtnud neid vastu, ei vastanud telefonikõnedele, ei jaganud teinekord isegi ust, kui ukse taga koputati. Ühes päevikus on näiteks niisugune märkus, et kord käis üks külaline hapu, sünge ja vilu. Palusin teda natuke naeratada. Imelik, miks nad külastavad teisi inimesi, keda nad mõtlevad, sellega rõõmustada see on ju selge nuhtlus ja sääraseid on palju, kes kõik siia tükivad. Ma pean ennast nende eest kaitsma, see on olnud väga raske. Raske elu, sinu elu ei kuulu enam nagu sulle endale, vaid kuuluks nagu teistele inimestele. Aga sellega on tulnud ka leppida. Üks märkus veel päevikust 1984. aasta märtsist kus on jälle külaliste tulv olnud kõne all ja siis on Elsa kõrge. Betti Alveri kauaaegne hea tuttav doktor Kuuno kõrge abikaasa on meenutanud Martin lepikut, kes olevat peti häirituse puhul öelnud. Kes käskis sul nii häid luuletusi kirjutada? Nüüd tema elust-olust veel, me teame, et seal ei anna haavale kuulunud korter, kuidas ta sattus sinna Koidula kaheksa majja. Pärast abiellumist Mart Lepikuga abiellusid 56. aastal, 57. aastal oli Koidula tänava korter vabanenud ja Betti Alveri Mart Lepik said sinna kolmetoalises korteris kaks tuba. Nõukogude aegset korteriolud on enamasti neile ka ju tuttavad. Ilmselt kolm tuba kahele inimesele loeti ülepinnaks nii, et ühte väiksemasse tuppa siis leiti või anti elamispind eraldi orderiga tookord noorele ajakirjanikule, et Betti Alver elas ühiskorteris kaua aega. No kas need ebamugavad olud kajastasid ka päevikutes ja kuidas nad kajastus? Eks nad ikka kajastusid, see oli niisugune sundolukord loomulikult iga inimene ihaldab privaatsust ja, ja sellised loomeinimesed eraldi, kus loominguks on vaja ikkagi rahu ja vaikust ja segama Dust. Mulle tundub, et kardamber viibiski ainult ajuti selles oma toakeses. Jaa, ta liikus seal väga arglikult ringi, sain ma aru, sest meil on muuseumis säilinud ka kardambergi kirjad peti Alverile ja Mart Lepikule neis kirjades muud juttu ei olegi, kui sellest korteriküsimusest. Vaene õnnetu noor inimene, kellel ka ei olnud oma piinlase tuba, oli imepisike, tegelikult kus ta pidi siis elama. Ja Ta viibis palju komandeeringutes, korraldas seal ka mõned peod, aga need olid tõesti üksikud peod. Ja Betti Alveri päevikutes enam niisugused üksikud killud, et Karl Tamberg on vist siin käinud või olnud näiteks. Ja siis see probleem jookseb päevikutest läbi, et ka kardamber kummalt poolt on tahtnud astuda samme korteri saamiseks kusagil mujal Tallinnast oleks Tallinnasse tööle hiljem nagu need korterid ju ei saanud niisama lihtsalt. Kui palju üldse olmeküsimusi nendes päevikutes on? Kõik niisugused asjad, mis puudutavad korteri remonti, millegagi parandamist, küttepuude hankimist, puude virna ladumist ja nii edasi, need on ka fikseeritud, aga niimoodi märksõnaliselt ainult et ostsin küttepuid nii ja nii palju. Nii ja niisuguse summa eest tuli see ja see inimene ladus küttepuud riita. Küttepuude hankimine oli varaske teatud limiidi alusel sai ju neid ja siis on Betti Alveri olnud mõned tuttavad, kes talle puid muretsesid, tartu lähedal. Mis te arvate, kui praktiline Tallinn niisugustes maistes ja asjalikes küsimustes Ma arvan, täiesti praktiline noh, selles mõttes, et ta tuli toime endaga, oskas asju korraldada. Huvitavad on need kogu elu jooksul tehtud märkmed sissetulekute väljaminekute kohta. Inimene pidi ju majandama ennast eriti kui tegemist ei olnud kindla kuupalgaga vaid ta elas fonoridest lepingulistes töödest, eriti viiekümnendatel aastatel, kui muud sissetulekut ei olnud, kui luulet avaldada ei saanud. Kui ta tegi tõlketööd kirjandusmuuseumile, tõlkis Kreutzwaldi kirjavahetust näiteks. Kuidas sinna pilti mahtus, Mart Lepik. Kui ma arvan, et Mart Lepik oli ka praktiline igapäevase elu korraldamisel on kirjas, kes käis remontimas, mis töid tehti, millist riiet koordinateks osteti, kui kaua remont aega võttis ja mis eriti huvitav, et uue kodu sisseseadmisel oli ilmselt Betti Alver see-eestvedaja. Eriti huvitav oli see, kui olulised olid lilled ja taimed, mis sinna uue koduaeda kasvama pandi. Et on üks tore kaustik aastast 1957, seda on hakatud pidama, neljandast maist on toodud gladioole võõrasemasid priimulaid, liiliaid, flokse nartsisse, Kress, tulpe, maikellukesi, Marien, ploome ja roosipõõsas. Märkmed on k niisugused, et taime võilillede nimedes hakkab kõlama mingisugune rütm, see on nagu luuletus, kuigi tegemist ei ole luuletusega, jaanilaupäeval tõi pekki Põltsamaa tee äärest kaheksa pisikest Sõnajalga ja niimoodi on ta päevikust tähistanud Mart lepikut ka, tähendab kalli, selline hüüdnimi siis omavaheline vaba siis 29. juuni hommikul olid kõik pojengiõied Tra murtud, võõrasemasid üleskistud lilled peenral katki tallatud peterselliga sibulad ära sõtkutud ja siis on kaustiku järgmised leheküljed tühjad. Et selline kuidagi dramaatiline on see aia rajamine ja siis kellelegi hävitamine siis meenuks Betti Alveri luuletus tulipunasest vihmavarjust, mis murti puruks. Ja seal oli ka noh, niisugune ilmselt ka luule ja, ja vaimse atmosfääriga seotud ülestähendust. Huvitav ongi see, et loomingusse puutuvaid ülestähendusi selle tohutu materjalihulga juures on erakordselt vähe. Ainult sellised üksikud märg kuuldused, et tegelesin jälle oma vana kartulikorviga, näiteks sellise luuletuse Hoodwanale kartulikorvile tippisin midagi masinasse, siis hilisemast aastast on üksikuid märkusi selle kohta, kuidas pandi kokku teoste esimest köidet son luuletuste köidet, üle aegade, assa malla, kuidas Renate Tammega kahekesi laoti eksemplare. Betti Alver. Selleks, et käsikirja koostada, võttis köitest lahti täpsemad luuletuskogud ja siis jagas need luuletused niimoodi tsüklitesse ja ja koostas niimoodi raamatute pealt neid või noh, raamatut abil. Aga seda, mis impulss seda luuletuse loomiseks kas või proosateose kirjutamiseks sai, sellest päevikud vaikivad. Ja huvitav ongi see, et Betti Alver ei ole tahtnud sellest rääkida, ta on ise tunnistanud, sellest on raske rääkida, on paar head katkendit hoopiski nüüd kirjaga austikust näiteks junna mooritsile on ta kirjutanud teisel novembril 1977. aastal küsimuse peale oma elu oluliste daatumite ja perioodide kohta. Et see kõik on niisugune ääretu kõikuv meri, kus ka Tal on raske orienteeruda. Ma pole kunagi osanud endast rääkida, aga muid asju puutuda ei või. Kõige sügavamat mõju avaldasid mulle kaks lähedast inimest. Esiteks, mu ema, kes andis mulle kõige esimese elava poeesia võlu. Ta oli ise poeet ehk ei kõnelenud värssides. Teine, otsustav isiksus oli minu mees, Heiti Talvik taas mulle uksed suurde maailmaluulesse. Peale selle muidugi lugematu arv teisi isikuid mõjusid muljeid, sündmusi, kes suudaks neid kokku lugeda. Ja kõik, see on liiga keeruline, keeruline nagu igasugune inimese elu olemuslikult. Või siis teine väike fragment kirja mustandist Endla Köstile, kes on pärinud niinimetatud loomingu psühholoogia kohta niinimetatud loomingu psühholoogias on Betti Alveri enda märkus. Betti Alver on talle kirjutanud siis nii, neist asjust võib ju tuhandet moodi rääkida, tõelised impulsid jäävad ometi varjule. Teistele õnnelikumas olukorras on muidugi täielik õigus neid küsimusi käsitleda ja valgustada. Mina seda ei suuda. Jätke minusse puutuv osa oma tööst üldse välja. Loodan, et mu palvet arvestate mind, mõistate ja mulle andestate Siin on suur osa kindlasti isiklikul inimlikul tagasihoidlikkuse aga siin on ka teatud niisugust trots ja uhkust selles sisepagenduses elatud pikkade aastate, noh, niisugune kajastus. Aga ma ei saaks öelda, Betti Alver elas pikki aastaid sisepagenduses. Et sõjajärgsed aastad olid ju teada. Kuni aastani 56 oli kõigi kirjanike olukord raske. Mõtlen neid kirjanikke, Eesti vabariigiaegseid, kirjanikke, need, kes olid endale kirjanikuna juba nime teinud, võib-olla noortel tulijatel uues olukorras oli lihtsam, kui me mõtleme lihtsalt loomingu avaldamise peale. Oli lihtsam kaasa minna uue aja nõudmistega uue luulelaadiga. Muidugi, see on ju ka üldteada, Betti Alver hoidus intervjuudest, ei tahtnud esineda telesaadetes. Oli tõrges selle filmi suhtes, mida Paul-Eerik Rummo temast teha tahtis. Film sai valmis, tehti, Siiski tehti jah? Ei, ma tahtsin öelda seda, et ta siiski aeg-ajalt käis ka kodust väljas käis mõnel sünnipäeva üritusel Luhkel juubeliüritusel, aga see on olnud talle ka tohutult raske. Päevikutes on aeg-ajalt selliseid selliseid märkusi et ta on rabatud inimeste niisugusest tähelepanust mitte ainult kirja inimeste tähelepanust, vaid lihtsate inimeste tähelepanust. Üks huvitav märkus pärineb 1981. aasta päevikust. Kuuendal detsembril on toimunud Vanemuise kontserdisaalis Betti Alveri-le pühendatud orelihommik kus Milvi Koidu luges Betti Alveri luuletusi ja siis on märkus päevikust saal ja rõdu inimesi täis. Märjad silmad. Naised, kes ootasid seistes ja kummardades saali ukse juures, rääkisid midagi sellest, et tänavad mind elavad, hingavad minuga, langevad, tõusevad minuga, tänasin neid kõiki kättpidi. Või näiteks need märkused, mis puudutavad Betti Alveri luuletus kogude läbi müümist peki, Alver saiu, teatud kindla arvu autorieksemplare nagu iga teinegi kirjanik, aga neist ei jätkunud kunagisest tema tutvusring, kond oli nii suursõpru, oli nii palju. Tänutunnet oli nii palju, et Betti Alveri tänutunnet inimeste tähelepanu vastu et alati hankis Tartu erinevatest raamatukauplustest Sis eksemplare lisaks ja siis tuttavad raamatukaupluste müüjad rääkisid talle missugusi lahinguid on löödud tema luuletus kogude ostmisel. Tähe tänava raamatukaupluse ees olevat löödud lausa tänavalahinguid. Betti Alver kirjutab juurde, kas tõesti? Ta on pidanud vajalikuks üles märkida näiteks selle, kui raamatukaupluse müüja ütleb, et kuni elab Betti Alveri luule elab kui Eesti rahvas ja siis on noh, petja natukene skeptiline olnud selles suhtes Tuleme veel korraks tagasi selle dokfilmi juurde, mis tehti Paul-Eerik Rummo käsikirja alusel ta ennast filmida selle jaoks ei lubanud. Tartu Ülikooli aulas ühelt ürituselt on dokumentaal kaadrite sellesse filmi jõudnud, aga nüüd kui mindi seda filmi talle näitama koju sinna Koidula tänava majasse, siis on sealt üks niisugune episood, vest, stseen, mis on käinud läbi ajakirjanduse ja kirjandusega. Paul-Eeriku naine Viiu Härm, vestles temaga või, või Nad vahetasid paar lauset väga olulist lauset. Et ma olen ju surnute pärast tihti tõrviku, surma olen, et ma ei ole elus terminisse. Ja see on mul meeles, ma lugesingi sellest viimati Karl Muru raamatust päevikutest ei jäänud mulle seda silma, aga võib-olla ma kommenteeriksin natukese neid, Betti Alver, Heiti Talviku suhet Betti Alveri, Mart Lepiku suhet. Kui on olemas elu armastus, siis võib-olla Heiti Talvik oli Betti Alveri elu armastus. Ja see on kordumatu. Iga järgmine armastus on uus armastus ja seisa olla selle esimese koopia. Võib-olla aitab seda mõista näiteks Betti Alveri värsirida, miks elu tähetund on kordumatu elu tähetund on kordumatu, aga Mart Lepiku ja Betti Alveri suhe oli ka lähedane. On säilinud Mart Lepiku, Betti Alveri kirjavahetus. Nad on olnud teineteisele tõesti väga olulised inimesed. Ma ei tea, kas Aili Paju mälestuste raamatust peti kibuvits õitseb, on läinud käibele Se teadmine, otsekui oleks Betti Alveri ja Mart Lepiku abielu olnud fiktiivne. Mulle tundub, et see nii ei olnud. Aga see oli kahe väga huvitava inimese omapära. Oleme kooselu niisugune kooselu, kus jäeti teineteisele ruumi. See on nüüd minu hästi subjektiivne mulje sest mina lugesin ainult Betti Alveri päevikuid. Mart Lepiku häält siia kõrvale võtta ei ole. Aga päevikutes? Betti Alver kasutab Mart Lepiku kohta kord hüüdnime kalli, õieti tähistate, seda siis k-tähega, ainult teinekord kirjutab välja, Mart Lepik oli ka kaasas, noh kui olid mingid väljasõidud sõprade autoga Nüplisse või pühastesse. Kord on kaasas ka ehk kalli, kordan Gazas Mart Lepik. Aga hästi dramaatilised ja kurvad olid päevikuleheküljed pärast Mart Lepiku surma. Seal ei olnud pikki sissekandeid nagu dollastes päevikutes on tavaline ainult sellised märksõnalised ülestähendused. Ja siis kuidas on üles tähendatud see, mismoodi Betti Alver leiab Mart Lepiku kapist Nende kirjavahetuse, mida ta on kord Mart Lepikult palunud ja Mart Lepik on siis kirjad pannud ühte pakki ja kirjutanud sinna peale Betti Alver, Lepikule ja aadress ka juures. Et noh, mingisugune selline distants või olemise ruum on olnud, kulub nende kahe ümber. Aga ei mingeid selliseid pikki kirjeldusi, analüüse, mitte midagi, et ilmselt luule Betti Alveri luule annab sellest põhjalikuma pildi. Täna on jah, meie eesmärk olla rohkem isiklik, me ei räägi tema loomingust. Aga nüüd see periood, kui ta oli Võrtsjärve lõunatipus pühast, oli see koht vist ja kas isal olid, on seal väiketalu ostetud? Nad olid saksa ajal seal nagu sõja varjus. Kas sellest ajast on ka huvitavat materjali päevikutes? Üks kiri riida Talvikule Heiti Talviku emale, see pärineb küll 1939.-st aastast juba, kõneleb Talviku ja Alveri viibimisest pühastes. Aga see on niisugune, noh, ämmale siis Heiti Talviku emale saadetud kiri, see on niisugune optimistlik ja 39. aastal ei olnud ka ju veel põhjust olla. Pessimist. Räägitakse sellest, kuidas on tehtud rasket talutööd, aga kuidas mõlemad on siiski reipad ja kuidas heiti on kenasti pruuniks päevitunud ja kuidas pühastes on olnud tunne joogiuputus ja kuidas siis on haugi kaasa toodud ja söödud nädalapäevad seda küll keedetult praetult ja kaaviorina. Ja kui tore ikka oli, et pekki taipas kõik musta pesu pühastesse kaasa võtta, et seda siis seal puhtaks pesta. Ja huvitavad olid ka veel näiteks Martin Alveri kirjad petile, Martin Alver, Olybeti vend. Sealt tuleb seda 50.-te aastate olustiku. Martin pidi ikka tegema seal rasket kolhoositööd ja oli rahapuuduses, niiet peti pidi teda aeg-ajalt ikka toetama. Koguni niipidi, jah. 55. aastal tõlkis ta juba Kreutzwaldi kirju kirjandusmuuseumile, tal oli tööleping, tal teatav sissetulek oli olemas ja neid tõlketöid ikka nagu tuli, siis oli Mart Lepik juba tema kõrval sõbrana ja teised sõbrad ka, et see oli üsna elav suhtlus. Kas suhetest võimude või Kirjanike Liiduga või ka, ütleme Tartu linnavõimudega on ka mingisuguseid jälge ja märke. Ta on võrdlemisi tõrges tõesti sellise ametlikuma pöördumise suhtes või seal 55. aasta päevikus on toredaid materjale dollastest kirjastusoludest. Parajasti on päevakorrale kerkinud Jevgenia Neigini tõlkimine ja siis Betti Alver on saatnud tutvumiseks ajakirja looming või õieti juba avaldamiseks ajakirja looming, oneedin esimese peatüki mille peale tuleb siis vastuseks negatiivne kriitika, kus Torisetakse priimide üle. Betti Alver on halvasti riiminud ja see on talle olnud tõsine šokk. Ilmar pikema aja on saatnud kirja hirmus õhtu ja öö, kirjutab Betti Alver. Ja Mart Lepikuga asja arutades on otsustatud, et et juhul, kui Betti Alveri oneegini tõlkimise katkestab küsimuses on ikkagi siis sissetulek siis hakata tõlkima hoopis Otto Villem Masingu kirju. Hommikul 23. oktoobril seal olnud pühapäev on joodud koos Kaaga kohvi, ehk siis Mart Lepikuga. Kole meeleolu on veidi lahenenud. Ja Betti Alver on hakanud sepitsema vastuskirja Ilmar sikke mäele, kus ta siis põhjendab oma tõlkemeetodit ja ütleb, et kui selline tõlge ei sobi, siis ta katkestab oneegini. Tõlkimise taustaks on veel see joon. Werner on tõlkinud ka peatükke oneeginist ja need on omal ajal üsna hästi vastu võetud. Nii Ilmar Sikene on kirjutanud, et Alveri tõlge on täpne, probleemiks on ainult siis halvad riimid ja Betti Alver siis ütleb, et tõlge ei ole kaugeltki mitte täpne. Nagu mu senine tõlkepraktika on näidanud, sünnib säärases ümbersulatamise protsessis üks kvaliteet harilikult ikka teise kulul. Ja kahjuks ongi mu tõlkes vormi järelikult Kariimi nõuetele nõnda suuri järeleandmisi tehtud, et just sisulised puudujäägid minu arvates kõige valusamini silmadeta hakkavad. Igatahes on küsimus halbades Reimides, aga siis, 28. oktoobril on Betti Alver kutsutud kirjastusse Felix kauba juurde. Et siis on neegri küsimusi arutada. Kauba istus vanas männiku toas kellelegi daamiga, kes mingi suure käsikirja taga midagi kirjutas. Kauba tõi välja lepingu terve Uneegini kohta lõpptähtajaga 1959. aasta, mida tema ütlemist mööda ka pikendada saavad, aga nemad ei tohtivat lepinguid pikema aja kui nelja aasta peale sõlmida. Säärase lepingu olevat kirjastus sellepärast vormistanud, et mulle terve teose ulatuses 25 protsenti avansina välja maksta. Et teid aastaks pooleteiseks majanduslikult kindlustada, et teil majanduslikke muresid ei oleks. Vastasin selle peale, et ma säärast avanssi ei taha ja et kui tema viimati minu pool käis temale ju ütlesin ja kirjutasin, et sõlmin lepingu ainult tehtud töö, see on esimese peatüki kohta. Ta möönis seda ja avaldas imestust, et ma nende soodsa pakkumisega nõus ei ole. Siis rääkisin ka väikesest südamlikust korrespondent Sist, mis mul vahepeal sikke mäega tekkinud ja mulle esitatud Riini pretensioonidest. Kauba oli selgi puhul väga üllatunud ja vastas nii Sykemäe Smuul kui ka teised, kellega ta asjast juttu teinud. Kõik ilma reservatsiooni deta avaldamisega loomingus nõus olnud, näis, et ta oli pahane. Ütlesin, et enne, kui ma loomingu kolleegiumilt vastust ei saa, maga mingisugust lepingut ei sõlmi, et selles asjas peab selgusele jõudma ja kui moneeginit edasi peaksin tõlkima, siis mulle ka vabadus peab jääma nõnda tõlkida, nagu ma esimese peatüki olen tõlkinud, kus ma siiski oma maksimumi olen andnud. Ilma kedagi süüdistamata, rõhutasin just seda momenti. Kaubaütles kõik nende pretensioonid on Kööne tema lemmiksõna. Peale nende on olemas ju ka kirjastus ja meie tahame just niisugust tõlget, nagu teie olete teinud. Mina vastasin, minu silmis olete teie, see on kirjastus ja Loomingu kolleegium üks ja see sama kauba ägedalt ei ole üks ja see sama mina. Aga teie seisukohad peavad ju olema kooskõlastatud kauba raius vastu nagu rauda ikka, et ei ole ega ole, et nemad teevad, mis tahavad, teavad, mis teevad, et nemad annavad rahvale, mis tarvis anda ja nii edasi ja nii edasi. Nüüd segas vahele ka daam, kes seni istus vaikides käsikirja taga, vabandas ja ütles, et tema olevat seltsimees Alveri tõlget lugenud ja et see olevat hea ja ladus ja Puškin. Et seltsimees Beekman võivad need asjad ju Kirjanike Liiduga joonde ajada ja seltsimees Alver olevat liiga tagasihoidlik, tal pidavat rohkem enesetunnet olema ja nii edasi. Vastasin, et enesetunnet on mul koduseks tarvitamiseks küllalt, kuid ma pole lõvi, mille peale nii kauba kui daam naerma hakkasid. Muuseas, küsisin daami käest, kas tal on ettekujutust, mis on heegeni tõlkimine, tähendab tema vastas, ma tean, see töö on kohutav, kohutav on alla joonitud. Selles vaimus läks meie jutuajamine veel tükk aega. Daam jooksis äkki toast välja ja kaubakirus ikka pretensiooni mehi. Kas nad kujutlevad seda siis nii, et sinna võib ükskõik mis riimid asemele panna? Umbes nii. Täna päris kena ilm. Sinine on, sinu silm, sopsasin, mina. Olin suitsetanud ühe pakutud sigaretti ja hakkasin lahkuma, lisades jumalaga jättes, et kaubaonju õieti selle tõlkimise asja käima pannud. Järelikult resultaatide puhul kaassüüdlane kaubaütles. Kui te teaksite, mis ma veel teinud olen, aga ma ei tohi sellest rääkida. Kas saite mõne väga hea tõlke? Tema vastas luule antoloogia teise osas olevat minu värsid sees ja see käsikiri juba kirjastusest töösse antud. Mis tähtsust sel on, küsisin mina kauba vastas, seal olevat väga-väga suur tähtsus ja pakkus mulle sigaretti, kuigi maa juba jumalaga jätsin täna siin, kuid ei võtnud sigaretti ja ütlesin ainult veel nii palju, et kui Loomingu kolleegiumilt vastuse saan ja temale siis lepingu asjus midagi vastan, siis palun mind mitte väga kaua vastust oodata lasta, kuna see asi novembrikuu jooksul siiski nii või teisiti ära otsustada tuleb. Lisasin veel, et juhul, kui Joneegini tõlkimisest loobun, siis mul selleks puhuks juba uus töösoolas on kaubaütles kuidagi ruttu ja natuke segaselt. Ta olevat mulle ju varemgi teatanud, et mul nende juures ükskõik mis keelest ükskõik missugust tööd valida on. Kui aga soovin, ma teadsin, et teie süda valutas, kuna teieni Helia pirtsakas olete, lisasin mina eiei, mitte pirtsakas, ütles tema. Siis aga jätsin kähku jumalaga ja lahkusin. Tänavale jõudes jooksin Barclay platsi juures Udo Väljaotsale kaenlasse. Siis läksin hoopi sisse ühte ärisse, kus rahva hulgas seisis kivinenud näoga Jaan Kärner. Nagu saatuslik ja väga selge hoiatus Jevgenia neegini tõlkijale. No niisugune pikk lõik need kirjastuses käigu kohta ka see iseloomustab päris hästi Betti Alveri hoiakuid. Ja, ja seda teiste ametnike poolt ka tõepoolest 56. aastal hakkasid asjad nagu sujuma juba ja ilmusse eesti luule antoloogia köide, kus olid ka seitse luuletust Betti Alveri sees, et tasapisi hakati jälle avaldama. Aga Betti Alveri tõrksus selle uue maailma suhtes või on ju siin ka selgesti tuntav tema uhke hoiak, sirge selg, sirge selg ja. Nonii. Nüüd me oleme siis nüüd neid päevikuid siin põgusalt tutvustanud, rääkinud nendest. Aga mis on teie niisugune üldine tähelepanek ja mulje, kui te nüüd kokkuvõttes püüaksite midagi ütelda? Ühelt loojalt jõuavad inimesteni küll tema teosed mis on niisugune ääretu maailm, aga teosed ei ole veel kõik inimese elu, inimese biograafia on enamgi veel. Ja mis need teosed siis muud on kui biograafia või elulooosad, inimese elu tulemus või produkt või kuidas me sellest räägime? Aitäh kirjandusteadlane Kristi Mets teeb, me rääkisime täna Betti Alveri päevikutest maailmapildi saate toimetaja Martin Viirand.