See on raadio kaks, mina olen Eeva Pizza ja nüüd on mul siin külaliseks Taavi Tõnisson, nukuteatri kunstiline juht, näitleja ja lavastaja ja ja 100 ametit ilmselt veel, et rääkida Taavi sinust n pärast pisut siis sellest ka, et mis nukuteatris uudist ja huvitavat on ja pisut ka Treff festivalist Tredablik tere. Davy kõigepealt ma olen sunnitud küsima, et kui sa peaksid ennast ise esitlema ja sa saaksid öelda ainult ühe ametinimetuse, siis mis oleks. Ma vestleks näitleja. Ma arvan, et kõige esimese asjana olen näitleja. Kõige esimese ja ja see on kasu meelisamet või. Ei, no teised ametid on ka head, aga ma lihtsalt näitlejal on kõige kauem olnud. Ma kuidagi tunnen selles vallas ennast kõige paremini kodus. Aga näitlejaametit oled sa kirjade järgi uurisin välja pidanud vist 11 aastat on vist jah. Aga siis hoopis vähem, oled sa olnud nüüd siis kunstilise juhi rollis? Kui kaua nüüd on kaks aastat täis vist. Kuidas sa siis nüüd ise sellele ajale tagasi vaatad, kuidas hakkama oled saanud või ei ole saanud ikka? Ma ei tea, ma arvan, et teised oskavad paremini öelda, kuidas ma hakkama olen saanud? Mulle tundub, et teater päris põhja ei vajunud, näitlejad laiali jooksnud ei ole. Publikut meil ka käib ja, ja päris huvitavaid asju on saanud teha, et võib-olla päris nii noh, alla Lätti jooksnud. Mul on üks jube keeruline, aga hästi põnev aeg ka, vist on heanike keda minu meelest hea amet ei ole, ma ei tea, ma arvan, et seda ametit saab teha ainult inimene, kes kes on sündinud, seda ametit tegema, ütleme nagu pikka pikka pikka aega saab pidada kunstilise juhi ametit, keegi, kes loomupäraselt selles nagu jube hea Kas see amet on midagi sellist, mida sa enne ette kujutasid või, või? Töö käigus selgunud, et, Ei, no ta ei ole hoopis midagi muud, aga ta on palju rohkem, kui ma võib-olla kunagi arvata oskasin. Ehk siis, et noh, sisuliselt kunstilise juhi ametisse puutub kõik alates sellest, kuidas keegi sööb, kuidas keegi magab milliseid, kui keegi kannab, milline, kuidas inimeste tööeetika liialdad. Ei noh, sõna otseses mõttes. Ma pean silmas seda, et kunstiline juht minu meelest, kui ta tahab teha oma tööd hästi, siis ta peab olema kursis väga paljude asjadega, milliseid sokke keegi kannab. Nojah, tuleb välja. Tead, see on kunstiline liialdus. Sa oled kunstiline juht, et sa liialdad kunstilise? Ei, ei, ma pean silmas seda, et, et muidugi ühtepidi, eks ju, minu amet on see, et ma pean tegema meie publiku hästi õnnelikuks. Teistpidi ma pean tegema õnnelikuks ka need inimesed, kes seal majas töötavad, onju peavad saama omavahel hakkama. Ja mitte mina tahaksin kõige kontrollida, ma üldse ei taha seda teha, aga tegelikult on tulnud ette selliseid väga huvitavaid probleeme ka, mille kohtades. Ma mõtlen, et ah, see on ka osa minu tööst. Ahaa, okei, selge. No ühesõnaga, see on selline ikka veel tuleb neid järjest iga päev, sisuliselt võib tekkida mingisugune kummaline uus olukord ja tüüplahendusi ei eksisteeri, on ja kui palju siis ruumi jääb olla loominguinimene? Ei, aga see on ju ka osa osa sellest loomingust ja paberimajandus ja kõikepaberit majandus on see, mida ma kõige vähem oskan. Ma, ma ei ole seda moodi inimene, et mul oleks kõik hästi korralikud tabelid seinte peal, kaustades gladedes, et ma teaksin kõiki numbreid peast ja sa muidu korralik inimene kodus on asjad korras. Ma olen selline noh, enam-vähem korralik vä? Meeldib küll, kui asjad olla organiseeritud. Millegipärast arvasin varem, et mu enda organiseerimisvõime enese organiseerimisvõime on suurem, kui ma nüüd olen avastanud, et on, ehk siis võib-olla vot need mustad sokid kuskil ei olegi enam üldse nii olulised, et lihtsalt muud on muud asjad on tähtsamad. Aga kas sa enne selle juhi rolli astumist olid kuskil ennast juba juhina katsetanud või sul nagu mingi usk oli juba endasse, sa võid? Hakkama saada või ei, ei, ei, tegelikult nagu juhi ometi see otseselt ei ole olnud, ma küll olen olnud seotud nuku noortestuudio ka päris pikka aega juba ja neile tunda andnud ja ütleme seda tööd natuke organiseerinud Treff festivali juures nii-öelda vedanud mingisugust osa sellest festivalist mõnda aega ja ja muudes valdkondades ka mul nagu mingisugune ettekujutus oli ja noh, eks ma olen kõrvalt mõnda inimest näinud ka ja aga, aga muidugi väga-väga palju tuleb õppida. Ja praegugi Aga järsku sa võtad seda kui näitleja lihtsalt, et see on lihtsalt üks väga pikk näitemänge läbi aastate, eks ole. Ma olen siia, see on peanäitejuhi osatäit, mine, mida sa sooritad. Muuseas, kas kolleegid ei ole selle peale tulnud, et, et anda sulle ladvaõun? Peanäitejuhi rollis sees? Ma ei tea, kui nad seda omavahel mõelnud on, siis need tegudeni ei ole õudne, no mõne räägin siiamaani, kõik head ideed tulevad ikka ainult minut. Ja siis ma sain aru, et kuna su elu oli ikkagi kõigele vaatamata liiga lihtne, siis otsustasid ikkagi veel keerulisemaks oma elu teha ja minna Peterburiga kooli. Jah, kuigi see käis tegelikult sedapidi, et ma kõigepealt läksin Peterburi kooli ja nii oli elu ja siis sa võitsid selle. Just. Nii, aga nüüd ju jõudsime väga huvitava teemani, sa õpid siis Peterburi kui pikka aega juba ja mida sa. No ma lõpetan nüüd neljandat kursust, minu eriala on nukulavastaja selline kool nagu Peterburi riiklik teatrikunstide akadeemia nukukunstiosakond on see osakond, kus mina õpin. No tähendab, sa lähed teatrisse palgale, sa töötad ja mis hetkel sa siis jõuad selleni, et sa tegelikult ei ole üldse küps veel töötama, et sul on vaja edasi õppida. No ma arvan, et seda, seda ei olegi nii keeruline mõista, mulle tundub, et väga paljud näitlejad jõuavad ühel hetkel selleni, et tekib tunne, et ma ei tea veel piisavalt palju. Või siis vastupidi, tekib tunne, et kõik on kuidagi paigas, kui kuidagi harjumuspärane ja, ja sa tahad ennast sellest lahti raputada. Noh, et ei saa ju olla niimoodi, et sa oled, ma ei tea, 28 või 29, et vana ja nüüd on kõik, et nii jääbki, on ju, et ma lepin sellega teadmiste tasemega, mis mul on ja õpin ainult reaalse töö kaudu. Et mul oli endal ühel hetkel oli selline tunne, et ma et ma tahan midagi rohkemat, ma tahan. Kahetine ühtepidi tundus nagu, kõik on paigas, teistpidi tundus jälle, ma ei tea, võib-olla sa oled ise sama tundnud. Vaata erinevaid aastaid töötavad väga erinevat moodi, eks ole. Koolis tuleb, siis on sul oma õpetaja mingisugune struktuur või noh, juba hakkab kujunema vaikselt enda mingisugune nägemus asjadest. Ja minul tekkis pika aja peale selline tunne, et ma ei saanud midagi aru. Ma ei tea enam, ma olen nagu ära unustanud, mis on oluline või mis on, mis on need põhitõed mis on see baasstruktuur, mitte et peakski Läheme üldse mingit universaalset kehtivad kõigi jaoks Pastruktuurijaga endale tundus, et ma tahaksin kuidagi nagu hakata seda müüri uuesti laduma. Noh, võib-olla nüüd juba lihtsalt natuke kogenenumana, eks ju juba reaalses töös olnuna et uuesti asju enda jaoks nagu lahti mõtestada, ümber mõelda, ringi vaadata ja nii edasi ja nii edasi, nii edasi. Niisiis ainus lahendus tundus olevat Peterburi. Noh, kas just ainus lahendus, aga see oli üks käega katsutav lahendus ja peale selle, et et ega seda nukuasja Eestis ju kuskil õppida ei saagi või noh, ta tollel hetkel ei saanud, räägi sellest koolist, rägi on see. Mul on väga Bladiga, ta on väga pikaaegsete traditsioonidega ja hästi klassikaline, noh, tõeline selline Ruska, eakad imidžist Škola noh, neil on ajalugu, eks ole, neil on välja kujunenud õpetamistraditsioonid, neil on oma õppekavad, mis on püsinud aastakümneid, võib-olla nagu suures mahus muutumatutena, hea küll, nad ikka käivad ajaga kaasas ja päris selline sovjetiaegne kõik ei ole. Vähemalt minu õppejõudude puhul ei ole. Aga see mulle mõnes mõttes meeldibki. Sest et kõike seda, mis on kaasaegne, mis on värske, mis on uus, seda ma saan praegu ka. Ma saan koostööd tehes mõne teise lavastajaga, eks ole, käia maailmas ringi vaadates festivalidel, aga just, et seda nii-öelda alusmüüri nagu kõige elementaarsemaid asju uuesti meelde tuletada. Pluss lavastaja suund, mida mul enne ju üldse ei olnud, onju, et mis oli kõik ainult selline hoomatav või, või tunnetuslik või ma ei tea, teie õppimine välja näeb. Ma õpin kaugõppe vormis, onju, mis tähendab seda, et ma olen suure osa aastast, olen kodus siin ja kaks korda aastas siis jaanuari keskpaigast veebruari keskpaigani kuu aega ja juuni algusest juuli alguseni kuu aega olema, siis sealt Peterburis koha peal ja see on selline kuu aega täis. Mulle meeldib seda nimetada nagu positiivseks stressiks, ehk siis sa ei söö, sa ei maga, sa ei mõtle muudele asjadele üldse, eksisteerib ainult see nii-öelda labor, toorium, mis sul seal on see Masters, kahese klassiruum ja, ja siis kaastudengid ja see materjal, mis sul parasjagu käes on sinna juurde käivad ka loengud ja noh, ega see paha ei tee või mööda külgi maha ei jookse, natuke uurida psühholoogia kohta võib-olla veel või. Seal on ka teooria ja praktika käsikäes. Kes su kursusekaaslased on, kas sa oled ainukene kunstiline juht või on neid reas? Ma ei, ma ei ole, ma olen tõesti ainuke kunstiline juht aga enamik nendest on reaalselt teatris töötavad näitlejad. Venemaal on selline huvitav asi nagu Tšiiliš, millest mul enne ei olnud aimugi, mis tähendab sisuliselt nagu ametikooli, kuhu sa lähed pärast üheksandat klassi, nii nagu meie kutsikad on ju ja mis seal mulle üllatuseks on see, et, et seal on võimalik pärast üheksandat klassi minna õppida näiteks näitlejaks saad keskerihariduse, saad keskhariduse, saad näitlejahariduse, mis tundus mulle väga kummaline, tundub siiamaani ausalt öeldes. Ja nuku näiteks sealjuures ka näiteks. Ja paljud nendest minu kaasõpilastest tudengitest seal kursusel ongi need, kes on nüüd tulnud siis omandama kõrgharidust, kellel on see Tšiilis õpe selja taga ja tahavad nüüd edasi areneda, edasi liikuda. Ja mina saan, on need, kes on minuga koos lavastajaõppes ja nemad on enamasti vanemad, seal on mõni salu, et sellega raske leppida mulle, et ma ei ole enam nii väga noor, aga seal on ikka need, kes on minust veel vanemad. Et noh, eks on just hüpanud 40 viiene näiteks ja pööranud elus uue lehekülje tahtnud uusi asju teada saada. No see on kindlasti su kõige suurem sõber, kes annab selle hea Aga tegelikult ei ole, et tegelikult on meil see kursus on hästi suur, meid on üle 30 kokku ja noh, seal on kujunenud kuidagi välja nii nagu ikka kursuselt kujunevad, eks seal mingid oma grupid. Ja mul on üks noor lavastaja kõige parem sõber, mul Kirill, kes on 25 või nii ja, ja siis tema elukaaslane Arina, keda ma kutsun juuks, Nad on sellised. Ma ei tea, kuidas seda nimetada nagu tõelised tööloomad ja ilmselt siis selle jaoks nagu ise püsida rütmis, püsida tempos ja mitte ma tea, laisaks muutuda, siis ma hängin nendega koos, olen nendega, kasutan neid ära nende seda energiat, et ise kuidagi ka läbi vedada ennast see laisk 45 aastane, konutama üksi nurgas ja ei noh, ega ta laisk ka ei ole, kui ta juba kooli õppima tuli. Aga üliõpilaseni. Taavi, sa õpid ju vene keeles mitut venekeelset sõnas, oskasid, kui sa läksid sinna, ma ei saa aru, kuidas see võimalik on, sa õpid vene keeles. Õpin vene keeles ja noh, alustuseks võib-olla võib öelda, et et mu kursakaaslased on lubanud, et kui me järgmisel aastal kooli lõpetama kõigepealt mulle minu isikliku sõnaraamatu või noh, ütleme siis raamatu, kuhu on kirja pandud kõik minu valesti sõnastatud ütlemised või kohatud ütlemised või aga ma ei alustanud nullist, et ma ikka tulen. Sovjetiaegne laps on ju, ma ju kolmeaastaselt lasteaeda ja mis asja varem juba kolme aastasest mul millegipärast on meeles, et oli meil umbes esimene vene keele tund lasteaias ja Loskaja jõuga ja Paabuskaia sellised asjad ikka juba tulid ja terve kooliajal õppinud alguses läksid sinna ja vilka ütlesid kohe. Ta oli esimene kahvel, eks ole, kahvel ja aga ei, meil ju töötas vahepeal Ibragimov nukus ja ta oli meiega kolm aastat. Vaata enne tema tulekut olid eesti keele seis, oli kehva, aga temaga hakkasin suhtlema vene keeles ja temaga koos tulid mõned näitlejad ka sealt kuidagi hakkas paremaks minema, nii et ma mitte, et mul vene keel oleks väga hea, aga ta on selline, et ma saan ilusti hakkama. No tubli poiss, ühesõnaga aasta on meil vastu pidada jäänud ja siis on kooliga ühel pool ja haritum kui keegi meist. Taavi. Nukuteatril on vist tulemas sel hooajal nii mõnedki. Muutused. Mängukoht on teine. Ja tegelikult suured muutused tulevad alates sügisest, kuna lõpuks ometi on asjad nii kaugel, et me saame endale uue maja. Õigemini meie maja saab väärika juurdeehitus ja mida me oleme oodanud pikisilmi, saame endale lõpuks suure saali. Ja ehitus läheb suvel lahti, siis me oleme sunnitud sealt laia tänava majast ära kolima ajutiselt. Ja me liigume üheks hooajaks Pelgulinna auna tänaval, ristiku põhikooli taga on üks hoolemist, esma vaatlusel tundus sellise noh, küllalt tavalise kontorihoonena aga nüüd on seal kõvasti räsitud ja tööd tehtud ja vaeva nähtud ja saalid on peaaegu valmis, et me saame endale kaks uut ajutist mängupinda seal. Ja, ja see ei ole mitte kõik veel, et nukumuuseum jääb endiselt lahti ja muuseumi tegevus jätkub, kaasa arvatud muuseumietendused, on ju sissekäik, lihtsalt hakkab olema Nunne tänava poolt. Ehk siis, kui kellelgi on nüüd jäänud muljet lukku pannakse kinni aastaks ja mitte midagi ei toimu, et siis see tuleb kohe kummutada, et lugu on lihtsalt ta on mõnda aega mitmes erinevas paigas. Et mängime peale selle auna tänava maja veel näiteks ka kultuurikatlas, mis nüüd sügisel valmis saab. Meil on see rõõm, et meil esimene uuslavastus, mis seal tuleb meie lavastus ja mitte ainult teie lavastus, vaid nagu ma saan aru siis sinu lavastust jah, no tegelikult minu. Ma olen juba teine, et kultuurikatla katelde saalis on oktoobri alguses, esietendub Mirko rajas täiskasvanutele mõeldud lavastus Leemal Pitkeni demonteerimine mille proovidega me hakkame peale tegelikult nüüd kohe varsti ja mina ise mängisin kaasa, ma olen väga põnevil, see on üks ütleme selline põnev, kurb, väga tõsine lugu. Ja siis järgmise asjaga kohe kultuurikatlas on detsembri alguses, Lindgreni Madlike, saab olema, ma loodan, väga huvitav töö. Et kokku saavad meie näitlejad, nukunäitlejad ja siis Viljandi kultuuriakadeemia tudengid. Ja ühtlasi on see ka minu diplomitöö. Ehk siis ma plaanin suhtuda sellesse väga tõsiselt, Teet vene keeles või? Ei, kindlasti mitte. Aga sinu õppejõud ei saa aru, ei noh, küllap nad nii palju ikka tulevad ikka. Süsteem käib, et süsteem on selline, et seda korralikult linti võtta. Ja, ja siis ma pean seda seal Peterburis presenteerima, et nad ikka siia ei sõida. Kahju muidugi oleks väga tore olnud, aga nad on lihtsalt nii. Sina käid neli aastat seal ja nad siis ei sõida üks kord ja nagu ma aru sain, oled sa veel ainuke välisõpilane. Oma kursusel jah, ainuke olen seal, noh muidu on teisi ka veel mitte väga palju, aga mõned see su ainuke diplomilavastuse jälgedel tegelikult kui ma isegi veel täna ei oska öelda, mul on mingisuguseid mõtteid ja selle nelja aasta peale materjali on kogunenud päris palju ja nii nagu koolis ikka käib, et mõni töö, mida sa oled teinud, mida sa üldse ei ole diploniga diplomine plaaninud, võib osutada ühel hetkel diplomics, et õnneks mul midagi on juba selles ka midagi on kogunenud, aga see on kindlasti seal osa diplomist kindlasti semadlike mis saab. Aga ma ju alustasin valest otsast, me peame rääkima hoopiski tegelikult sellest, mis on palju lähemal. Et suvel siin juuni keskel on Heliose kino vallutanud üks lavastus, mida teeb Vahur Keller. Et esietendub Dorian Grey portree. Noh, see on klassika. Vahuri plaanid on, on nii, kuidas ma ütlen heas mõttes hullud selle materjaliga. Et ma väga tahan näha, kuna see esietendus, kui ma nüüd õigesti mäletan, siis on 12 juuni esietendus, aga võib-olla oli neil ka siis äkki oli 14 selle igaüks. Kas siis oled ka sina, kui kunstiline juht natuke silma visanud, prooviperioodi? Mitte et ma oleksin trüginud neile proovisaali, et ma Vahurit usaldan küll väga palju ja ei ole nagu vajadust olnud ja Vahur ei ole siiamaani väga kutsunud, et kuule, tule vaata aga, nii palju, kui ma näitlejate ja Vahuriga rääkinud olen, tundub, et kõik läheb väga hästi. Et nad on kõik sellised põlevate silmadega, selliste silmadega nagu ainult näitlejatel saab olla, kui nad on millessegi süvenenult õnnetavate varjendeid. Jah, näiteks. Räägime sinust kui näitlejast ka natukene ja millega rõõmustad. Praegu on suht hull aeg, et mul on korraga käsil mitu erinevat tööd, plussis kooliks ettevalmistamine ka aga täitub üks väga pikaaegne selline soov. Et Mart campuse ja Aita Vaheriga teeme ühte väikest lavastust. See on ühe norra näitekirjaniku kirjutatud ja siis mardi poolt dramatiseeritud näitemäng nimega puur räägib kaotusest ütleme pigem sellega toimetulemisest. Ja esietendub ta 31. mail nukuteatris. Ja tegemist ei ole otseselt nukuteatriprojektiga, on täiesti eraldiseisev asi, aga me pöördusime ja lukku oli lahke ja tuli meile appi, andis meile ruumi, et mängime 31. ja mängime teisel juunil ja siis vaatame, mis edasi saab. Sellepärast on väga nagu oodatud asi, et ma ju tean nii Martin kui aidati on tegelikult väga pikka aega, olen neid kõrvalt vaadanud ja alati on olnud see soov, et noh, et saaks ka kuidagi nendega koos midagi teha ja, ja nüüd kuidagi läks täide. Ühesõnaga, tohutult hõivatud oled sa ka näidena, suvelavastus on sul tulemas ja loomulikult ka need vanad asjad, eks seal ajuloputus ja mida minagi, beebi ja nii edasi, mida mina isiklikult soovitan küll kõigil, kes ei ole näinud seda, siis vaatama minna, aga tead. Ma küsin ühe asja veel enne, kui me Treff i juurde, et praegu on väljaselgitamisel selle hoo ja sellise käimasoleva hooaja parim lavastus ehk publiku lemmikladvaõun ja kutsume siinkohal ka üles, et kes on käinud nukuteatris midagi vaatamas, et see kodulehel saab hääletada ja. Okei, lehel ja nukuteatri kohvikus on see infoväljas kodu meie kodulehel on olemas ja et kutsume Peale seda, kuidas sina, kui reakodanik hääletaksid A, no see on jällegi tavaline reakodanik, ma ei saa kuidagi luku suhtes olla. Et mulle tundub, kui ma vaatasin selle selle aasta uuslavastustele, siis see aasta on näitlejate aasta väga paljuski naiste aasta, et naiste monolavastusi on tulnud sellel hooajal repertuaari päris mitu, üks tugevam kui teine. Ja kas sa peaksid ühe noh lahti, ma peaksin pead kirjutama, see on ju keeruline? Aa ei tähendab, selles mõttes on keeruline, palun tulnud head materjali, aga aga teisest küljest ei ole ka ma täiesti häbenemata võiksin kirjutada sinna lahtrisse kentsakas juhtum koeraga. Hilisel näete, ma eksin pealkirjaga? Ma ei tea seda täpselt. Ühesõnaga kentsakas juhtum koeraga Sander Puki lavastus, mis esietendus märtsi alguses, see on suurepärane asi, soovitan väga vaadata. Selge, nii ja kena kevade tähendab nukuteatri jaoks alati ühte olulist sündmuste jada, milleks on Treff, milleks on Treff festival ja mis loomset ref son, kes järsku ei teagi. Treff on sellise kõlava nimega nuku- ja visuaalteatrifestival varasemalt olid rehv ütleme vormilt hästi suur ja hõlmas hõlmas väga paljusid erinevaid valdkondi, siis nüüd viimase ajad rehv on olnud pigem hästi kontsentreeritud. Treffi kunstiline juht Vahur Keller sõidab aasta läbi nagu järjepidevalt ringi mööda maailma mööda tugevamaid festivale, et leida üles need visuaalteatri tipud, keda siia kutsuda. Ja kui ma vaatan seda programmi, mis tal on õnnestunud kokku panna, siis on see suurepärane. Mul on ka muidugi see eelis, et ma olen paari lavastust näinud erinevatel festivalidel ja ma väga väga julgen soovitada, et tuge, sest programmi jätkub nii väikestele lastele kui koolilastele kui noorele vaatajale. Kui täiskasvanutele. Selge, aga siiski midagi tuleb ka välja tuua. Kui ma nüüd midagi peaksin välja tooma, siis üks täiskasvanute lugu, mida minul õnnestus näha Sloveenias möödunud sügisel on Mattia, Sults lavastusprotsess. Ja see on selline lugu, mil minul tekitas nagu katarsise kõigis teavad Kavkat ja lugenud protsessi, siis nendel on mingisugune ettekujutus sellest teemade ringist, aga ma iial mingisugune tal on nagu ainuomane oskus asjadele vaadata kuidagi läbi. Ma ei oska öelda sellise huumori, mis ei tähenda seda, et ta kõike naljaks pöörab. Ei, aga ta kuidagi käsitleb seda materjali jube tõsiselt, jube sügavalt, aga ta jääb terveks ja inimene, kes vaata, ma tulen, ma olen enam kui kindel, et saab puudutatud, aga mitte painatud. Sest see materjal on iseenesest väga Paynev, onju. Et seda ma julgeksin kindlasti soovitada peale selle ta saab mängitud ühes väga erilises keskkonnas Patarei vanglas, mis peaks ka väga palju kaasa andma. Mida veel välja tuua? Mitmed korrad need pärllavastused nagu. Laval saavad mängijad saavad protsessi, minu teada mängitakse neli korda treffil treffiga ei ole seal päevakorda siis eile hetke ja piletitega, tõsi on see, et, et sinna saali mahub vähe inimesi, ehk siis tasub kindlasti varakult soetada endale pilet mida peab esile tooma, mida mina ise väga ootan, ma ei ole seda näinud ainult Youtube'ist, väikest katkendit on siis topeltpilt ehk see avaldaks tõus mis Soome ja Lõuna-Korea ühistöö selline tantsuline, vähemalt selle pildi järgi, mis ma sealt Youtube'ist näinud olen ja mida Vahur on kirjeldanud, kui noh, väga võimsalt. Seal teie reklaamplakatil on, seesama ongi, seesama ongi ja mina mõtlesin, et vaata, kui huvitav, et Mart Müürissepa. Keeritud selliseks, et ta meenutab mulle pisut Helen Sildna. Absurd, odad. Näete, et seal mingi korea näitleja, jajaja aga, aga on olemas, eks ole, teine treffi plakat ka, mille veel ongi Mart Müürisepp. Vaat seda ma pole näinud, üks plakat on selline, kus ongi Mart ja teine plakat, mis ongi selle tabamiseks pluuside plakat. Aga raadionukud, aga see ei ole näinudki, ma arvan, sa mõtlesidki marti selle, kus on koka, ärme nüüd tülli lähme, aga siis tervitame Tiina Tõnis, kes ütles, et selle plakatiga seal, kus on üks nägu, et mina ütlesin, et seal Mart Müürisepp ja tema ütles, et ei ole seal korealane ka. Tervitame Tiina, tervitame Tiinat, minul oli alles esikas ka jõudu talle jõudu. Nii räägime veel üks uskumatult sensuaalne ja võimsa lavaenergeetikaga naisterahvas Iisraelist. Aerosooli on tulemas. Tuleb isegi kahe asjaga. Üks asi on peiburgat ehk väljalõige, mis on sisuliselt ühe õnnetu sekretäri monoloog. Aga mitte üldse kurb. See väga vaimukalt tehtud ka täiskasvanutele mõeldud lugu ja teine asi, mis on, ta laulab, tuleb tema kontsert, Ta laulab sellist. Ma ei teagi, kuidas seda õigesti nimetada, sellist 20.-te 30.-te muusikat nagu imeilusa noor jumal, ta on uskumatult võimas. Kui see kontsert läbi sai, siis mulle tundus, et oota, mis mõttes juba, et palun veel ja veel ja veel ja veel noh, teda peab tulema vaatama, ta lihtsalt on suurepärane. Mis on veel äge, on see, et meile tuleb trepile tule, Viktor Antonov Venemaalt, kes on hetkel küll vist tuuritab rohkem hoopiski Ameerikas. Aga kes on totaalne Marjeriety kuru? Et seda nukku tüüpi Eestis kohtab harva, meie ju ise eriti märjanetiga ei tegele või noh, meil puuduvad need oskused. Aga tema noh, ta on geniaalne, et tema tsirkus niitidel on väiksematele lastele mõeldud, tasub vaadata, ja mitte ainult väikestel lastel, vaid kõigil tegelikult et suurepäraselt tehtud, mida veel välja tuua. A peab ütlema ühe olulise asja veel, et see aasta treffil sedamoodi, et Vahur on teinud ka valiku meie eesti teatrist ja toonud trahvile, et kellel veel vaatamata noh, näiteks no-teatritüdruk, kes otsis oma vendi, mida minul endalgi ei ole veel õnnestunud näha, ehk nüüd treffil õnnestub. Aga mida Vahur on kirjeldanud kui eesti mõistes visuaal kõige paremas mõttes visuaalteatrit. Et tasub tulla trefil vaatama kindlasti. Kas luku teatrilt endalt on ka midagi? Nukuteater on treffil esindatud päris mitmelavastusega, üks nendest on Cantervilla lossi vaim, mida saab näha treffi eelõhtul, ehk siis kolmanda juuni õhtul kell seitse ja siis on Sandra Lange lavastus Võlupood, mida mängisime jõuluajal ja mis oli nomineeritud nüüd Eesti teatri aastaauhindadel. Seda tasub ka kindlasti vaatama tulla. Nii selge väiksed killukesed programmis tõid välja esinemiskohad. Esinemiskohad on, nad ei ole väga üle linna laiali, aga siiski põhiline staap ja keskus, kus kogu infot saab, on siiski lukku. Aga nagu ma ütlesin, et puutumata ei jää ka näiteks sellised kohad nagu Patarei vangla, eks ju. Et kas tänavatel on ka väikseid võlu väidetajatega? Päevaprogrammi tänavu ei ole, ei ole, üldse ei ole, aga on kuulda olnud väikseid vihjeid selles osas, et võib-olla järgmise aasta trehvilt leiab tänavaprogrammi suuremas mahus. Sedakorda jah, on Treff pigem sees, küll aga treffi õhku hingama tasub tulla nukusse igal juhul, sest et isegi kui ta etendustele enam ei pääse või piletid on välja müüdud, siis majas toimub kohutavalt palju ja võib-olla natuke midagi ka maja ümber. Niisiis kõik, kes meid kuulevad ja ka need, kes ei kuule, on oodatud Treff festivalile, mis algab neljandal juunil ja kestab kuni seitsmenda juuni õhtuni, mil on siis treffi lõpetamine, on meie vana majaga hüvastijätmise pidu ja sisehooaja lõpetamise pidu. Ja järgmisel hooajal siis tere tulemast Auna Auna lavale, just, aga tänan, Taavi ja edu tegemistes.