Täna on kaja loodimisel semiootik ja kirjanik Valdur Mikita olendeid ammu siia saatesse oodanud. Tere tulemast. Tere päevast. Mina olen saatejuht Kaja Kärner. Veel aastavahetusel oleksime saadet alustanud õnnitlustega sel puhul, et Eesti looduskaitse selts valisteid Valdur Mikita aasta loodusesõbraks looduseinimeseks 2015. Aga nüüd on aeg edasi läinud ja nüüd tuleb hakata rääkima sellest, et teie kõige värskem raamat, lingvistid ka on kahe suure raamatukaupluste keti nii Rahva raamatu kui Apollo müügiedetabelites esimesel kohal ja kes teab juba mitmendat nädalat. See on saavutus. Kirjeldage palun Valdur Mikita, mida inimesed teie raamatutest otsivad ja mida nad siit leiavad? See on küsimus, millele ma tegelikult ilmselt ei oska väga hästi vastata, aga ma võin proovida. Ma arvan, et üks põhjus tõenäoliselt Ta on ikkagi võib-olla teatud selline nostalgia igatsus. Aga ma ise pean ennast kuidagi juhuse tahtel võib-olla selliseks sillaehitus tahaks, et juhuslikult ma olen sündinud sellisel ajal ütleme niimoodi, minu jalad on kusagil analoogkajastus kusagil nii-öelda nõukogude minevikus, aga pean justkui digitaliseerunud, elab sellises tänapäevases globaliseerunud maailmas ja minus on nagu mõlemad poolused olemas. Ja üllatusega teinekord panen tähele, et võib-olla tõesti siis minu roll on olla teatud sillaehitaja võib-olla ka erinevate põlvkondade vahele. Ma arvan just seetõttu, et see aeg on sedavõrd kiiresti muutunud. On ka need põlvkonnad üksteisest hästi kaugele kuidagi laiali lennanud ja neid sillaehitajaid minu meelest võiks Eestis rohkem olla. Ja ma väga loodan, et võib-olla see raamat täidab sellise väikese, ehitab sellise väikese Burda sinna kahe maailma vahele. See on küll nüüd teil enda kohta hästi tagasihoidlikult öeldud, sest kõik need kolm raamatut triloogiast ulguvad rehad annavad justkui eestlasele tagasi selle rahuliku väärika kuulsusrikka mineviku tuletate meelde, kui haruldane on eesti keel, kui palju loomade taimede nimesid on näiteks rahvuseeposes Kalevipoeg kui väärtuslikud on meie pärimusmaastikud ja et Eesti on erakordselt unikaalne paik. Kas te hakkasite neid raamatuid kirjutama selle mõttega, et te nägite ümberringi inimesi, kes teevad vaikse nurina saatel oma igapäevatööd ja kellel nagu ei ole seda suuremat mõtete tunnetust ja siis te otsustasite, et ma annan neile selle tagasi. Nonii oleks muidugi väga ilus öelda, aga ikkagi ma pigem jääksin tagasihoidlikuks ja ma arvan, et väga palju on siin ikkagi võib-olla ka sellist juhuse või juhuslikkuse momenti. Ma kasutasin ise jah-sõna, nostalgia, seda võib mõista, et justkui selline nostalgia on midagi, mida me peaksime natukene võib-olla häbenema, eks ole, või on selline selline natukene kummaline asi. Aga ma pigem mõtlen seda nostalgia, tegelikult on ikkagi igatsus ja ihalus selliste väikeste lihtsate asjade järele ja mida vanemaks ma saan, seda rohkem mulle tundub, et mida väiksemad ja lihtsamad on asjad, seda rohkem on neis jõudu, seda rohkem on alles mingisugust sellist vana arhailist maailma, mis tegelikult Pub tänases elus ja maailmas kaduma. Ja noh, võib-olla kui siin minna natukene selliste suuremate mõtete juurde siis mulle meeldib endale mõelda, et Eesti on justkui koht, kus me näeme sellist ajakaevu, ma arvan, selliseid paiku maailmas võib-olla ei ole enam väga palju. Ja ma arvan, et üks eesti maagia võlusid on see, et meil on alles väga vanad arhailised kihid ja samas sinna peale ladestuvad ka kõik need uued ja modernsed kihistused ja need on kõik koos. Ja kui me justkui selle teleskoobi ühest otsast nagu sisse vaatame siis tekibki selline efekt, et me justkui näeme neid hästi kaugeid tähti. Jah, aga see, mis silma torkab, on see, et neid vana aja kihistusi, neid mälestusmärke, pühapaiku looduslikke paiku keelt väärtustate, annate neile tähenduse ja, ja märgi, et see on midagi, ilma milleta tänapäeva inimene läbi ei saa. Sest vanaaja inimesest elust eesti külas kirjutab lõppude lõpuks ju ka Andrus Kivirähk nii oma rehepapist kui mees, kes teadis ussisõnu. Aga tema, see vana Eesti või, või vana aja kirjeldus on kuidagi niisugune. Et Eesti oli siis armas, aga natuke naeruväärne teil, vastupidi, et see Eesti, mis ta minevikus oli, on narmas, aga ainulaadne tähendab sellele risti vastupidi tähendus. Tõsi, Ma olen kogu aeg püüdnud enda jaoks sõnastada seda Eesti ainulaadsust või unikaalsust, et mis see siis tegelikult on. Ja miks see küsimus nii tähtis on? Ma arvan, vastus on selles, et kui me mõtleme Eesti ja eestlase identiteedi peale siis ikkagi suurelt osata, see taandub sellele, et mille poolest me oleme erilised ja erilised mitte selles mõttes, et me kuidagi oleksime justkui nagu teistest paremad, vaid pigem selles mõttes, et noh, mida on meil teistele anda. Sest teisele saab minu meelest ikkagi anda ainult see inimene, see rahvas, see etnos, kes on millegi poolest teistsugune. Ja loomulikult me oleme siin kõik intelligentsed inimesed ja me saame aru, et kui me väga otsime, siis me võiksime iga rahva kohta ilmselt, et kirjutada sellise üsna paksu raamatu, mille poolest on just see rahvas maailma kõige halvem ja mille poolest on just see rahvas maailma kõige parem rahvas, eks ole. Ja mina lihtsalt kirjutasin selle eestlaste kohta, ma arvan, et lätlased peavad ise selle töö ära tegema. Teid kutsutakse väga valedesse kohtadesse rääkima just eestlase identiteedist, et ajasin jälgi, te olete käinud Mooste kultuurikojas ja Haapsalus, et tõesti igas Eesti paigas, mis inimestel on vaja praegu kuulda midagi oma rahvuse, identiteedist, mis vajadus see on, millise nishi ise täidab? Tõenäoliselt on eriti väikerahval alati vaja teatud aja järgi oma olemust ja juuri ikkagi üle mõelda ja ümber mõtestada. See on seesama vana küsimused, et kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme. Ja ma arvan, et, et võib-olla see, et need raamatud kuidagi ootamatult populaarseks sai. See tõesti oli selles mõttes juhus, et need raamatut ilmusid sellel ajal, kui tekkis vajadus Ennast ümber mõtestada. Ja noh, minu meelest on väikerahval seda tarvis kord põlvkonna jooksul tõenäoliselt peaks seda tegema. Kuigi me saame ise väga hästi aru, et ega me ei otsi seda Püha Graali. Et võtame kätte ja, ja mõtestame nüüd ennast ära, et kes me oleme. Noh, minu meelest on see ikkagi selline küsimus mille vastuseni me tegelikult kunagi ei jõua. Aga see, et me kõik koos justkui sinnapoole läheme vot selles on midagi väga olulist. Meeste juures rääkisime sellest, kui palju Youtube'i keskkonnas vaadatakse Eesti rahvusringhäälingusaateid, uudislugusid, videoklippe ja statistiline keskmine vaatamisajapikku, kus on kaks minutit 40 siis juba tüdiletakse ära, on muidugi saateid, mida vaadatakse võib-olla pool tundi või algusest lõpuni ja ja on, on uudislugusid, mida vaadata, seal on 10 sekundit, aga keskmine on siis see kaks 40. Samal ajal kui mul on olnud õnn sattuda niisukestele lugejatega, kohtumistele, suurtesse saalidesse, mis on inimesi täis. Nad kuulavad teid tund aega, poolteist tundi nihelemata, mõni üksik vaatab telefonist uudiseid, et see on midagi mida te suudate inimestele anda. Just seda mõtestatus siiski elul hoolimata sellest igapäevasest rabelemisest, mis jätab hinge tühja tunde. Sellel elul on ometigi mingi mõte, et see võib olla nagu Anton Hansen Tammsaare sõnastusesse lunastus või, või see, et, et inimene tahab aeg-ajalt tunda, et elu siiski ei ole otsatu ja lõputu rähklemine. Kuidas teie tunnetate neid loengupidamisi või inimestega kohtumisi? Ja mida sellele nüüd vastata, et no võib-olla me jõuame veel sellest rääkida, aga tegelikult alustada tuleks sellest, et ma arvan, et ma olen selline väga klassikaline introvert maa tegelikult mulle väga ei meeldi sellised avalikud esinemised. Aga hüva, eks ole, inimene harjub kõigega ja noh, ta õpib ka natukene, kui ta õppida tahab. Ja huvitav on see, et tõesti on olnud üksikuid selliseid loenguid, kus tekib mingisugune ebaharilik energia. Ja ma ikkagi mõtlen, et kirjalik tekst tegelikult kunagi ei küüni sellise jõuli, mida ikkagi on võimalik kogeda sellise suulise kõne ja suulise kultuuri keskpunktis. Selles mõttes ma tegelikult väga väärtustan neid inimesi, kes käivad, räägivad, arutavad ja tulevad võib-olla siis nagu raamatust välja. Aga teisest küljest jah, mind hakkas kummitama see pikkus, kui palju inimene suudab kontsentreerida tänapäeval ma tähelepanu seal kaks 40 kindlasti mõtlema selle üle veel pikalt. Ja Mulle tundub endale sedaviisi, et tegelikult ka seda lingvistika raamatut Ta saab lugeda nõndaviisi, et sa loed ära ühe lehekülje kaks 40 siis paned raamatu kinni ja mulle endale tegelikult meeldivad sellised raamatut, mis ei kohusta seda, et sa justkui loeksid nad ühe hooga läbi. Mulle meeldivad pigem sellised raamatud, mida saab lugeda siit ja sealt võib-olla tagantpoolt ettepoole ja pigem nagu mõelda nende asjade üle. Ja noh, võib-olla see alateadlik soov oli ka siis kirjutada selline raamat, mis juturaamatuna Margan. Ma võib-olla ei ole väga hea. Aga mille üle on hea mõtelda. Et see oli minu selline natuke keeruline vastus sellele keerulisele küsimusele. Ma pean kirjaid ära rääkima, kuidas mina seda raamatut lugesin. Ma sõidan hommikuti tööle päris pikka aega bussiga, panin raamatu kotti ja märkasin iga kord, et et ma lugesingi leheküljed, kas siis panin raamatu kinni uuesti raamatu kotti tagasi ja ma imestasin, et tavaliselt on ju see, et kogu aeg tahab raamatut edasi lugeda, et teada saada, mis nüüd edasi juhtub ka siin, vastupidi, see raamat ei kutsu lugemas. Raamat kutsub mõtlema, et selles mõttes ta on absoluutselt teistmoodi. Aga kuivõrd te juba tõite siia sisse selle intro Verdsuse mõiste. Et kuulajal ei jääks muljet, justkui räägiks lingvistika mingitest Irvus vanadest asjadest, vastupidi, ta räägib kaasaja inimesest samamoodi siis ma teen siin väikese erandi, et loen pool lehekülge sellest raamatust. Et see on siis sellest kohast, kus Valdur Mikita te kirjeldate kõigepealt ekstraverdid, see on inimene, kes saab energiat suhtlemisest, lakkamatust ringi sebimisest, aga tema vastand introvert kogub jõudu, üksi olles eelistab mõtlemist rääkimisele, tal on vähem. Ometi on nende suhted sügavamad, kestavad pikemat aega. Intro verbil on ennast väljendada kirjutades lihtsam, kui rääkides. Meile ei meeldi massid, introvert tõmbub endasse ja, ja kui on vaja koosolekul midagi öelda, siis vaevalt kui ta jõuab oma mõtteid formuleerida, siis ekstra vertutab juba sõna ja kõik on jälle jälle mokas ja kõige hullem on see, et maailm just sunnib seda endasse tõmbunud inimest ümber kasvama selleks väljapoole, pidevalt suhtlevaks inimeseks. See oli nüüd minu kaks 40 lühike kokkuvõte pikast mõttekäigust, mida Valdur Mikita oma raamatus väga nauditavalt kirjeldab. Kas te räägite iseendast seda kirjeldust esitades? Nii ja naa muidugi tegelikult aus vastus vist on see, et mõlemad raamatud on tegelikult üpris isiklikud. Kuigi ma võib-olla seda isiklikust olen püüdnud püüdnud ka siin-seal varjata. Aga noh, mina olen inimene, kes ikkagi oskab kirjutada üksnes oma isikliku kogemuse pinnal. Ja see intro Hertide teema, see kuidagi hakkas mind jah nagu kummitama, et sageli võetakse sellist introvert tõesti, nii nagu ma ka raamatus kirjutasin, et see, kes sünnib intro Verdina, sellel oleks justkui selline kestev elukestev puue. Ja ainus võimalus on selline inimene võimalikult kiiresti siis eksarverdiks ümber õpetada. Aga ma arvan, et see tegevus ei kanna kunagi vilja. Ja igal juhul mina olen seda meelt, et eestlane saab jalad alla siis, kui ta hakkab ennast teostama introverdina. Ja Ma arvan, et see ühe inimese intro kärtsuse teema kuidagi ikkagi viib välja ka sellise teatud rahva või rahvusliku suletuseni. Vot see on nüüd selline noh, eriti tänasel päeval selline natukene ohtlik teema, eks ole, et kui me hakkame selle üle mõtteid mõlgutama peame väga hästi sõnu valima. Aga samas on mul selline tunne, et teatud suletus on alati iseloomustanud eesti kultuur ja eesti inimest millest ei tulene sugugi see, et me justkui peaksime olema väga vaenulikud sellise võõra elemendi vastu. Eks seda võõrast elementi meie keelde, kultuuri loodusesse. Ta on aegade vältel ju tulnud. Noh, kui vaadata kas või eesti keele sõnu, siis neid keeli, kust eesti keel on oma sõnu laenanud, on ka juba tublisti üle 100. Aga kui me mõtleme mingisuguse eestlasliku ideaali peale sellise kodu ideaali peale, siis ma arvan, et see on just selline väike, natukene üksildane maja kuskil metsaveerel kus oleks väga tore, kui ära paistab naabri suits, aga mitte naaber ja võib-olla isegi mitte naabrimaja. Et meil on vaja enda ümber sellist avarat ruumi. Ja teisest küljest see avar ruum on ju ikkagi selline sulatus. Et need on mingid asjad võib-olla, mida peaks paremini lahti rääkima. Ma ei tahaks seda suletust Eestist ja Eesti rahvahulgast küll nagu minema pühkida, sest minu meelest see seostub kuidagi selle intro kärtsuse teemaga selle üksinduse vajadusega. Jaa, kahel asjal, eks ole, üksindus ja üksildus on ju väga suur vahe. Keegi ei taha olla üksildane küll, aga Eesti inimene vajab üksindust, milleks, milleks ta seda vajab? Jah, kui tehakse, milleks ta seda vajab, vot see on selline. Üksindus on selline maagiline asi, ta annab kuidagi jõudu. Ja mulle on alati meeldinud inimesed, kes oskavad üksi olla. Ma arvan, üks hea asi, intro vertide puhul on see, et neil ei ole kunagi üksinda olles igav. Ja see on päris hea määratlus, kuidas siis eristada introverdid, ekstraverdid? Kas teil oli see mõttekäik, et eesti keel on võõrmõjudele nii hästi vastu pidanud, sellepärast et ta on nii keeruline, et see on just nagu kaitsekiht seal eesti keele ümber? Jah, selline mõte mul tõesti oli ja ma arvan, et see mõte on tegelikult väga sügav. Ma arvan, ma ise jäin oma raamatus võib olla poolele teele selle keerukuse keerulisus taga on veel võib-olla mingisuguseid kihte, mis mul ei õnnestunud lahti muukida. Aga mul tõesti tundub nõndaviisi, et Eesti inimene ei saa enam väga hästi hakkama, aga ma võib-olla oma keele ja kultuuri keerukusega. Ja see maailm lihtsustub kohutava kiirusega ja vot see on ohtlik. Ja. Ma arvan, et selline noh, täitsa me võime nõndaviisi öelda, et eesti keel, eesti kultuur ja Eesti loodus on tõesti väga, väga keerukad süsteemid erinevatel põhjustel aga kuidagi juhuslikult see maailma keerukas on, on siia Eestisse sattunud ja see teeb kogu selle noh, eesti asja selliseks natukene ainstayni relatiivsusteooria sarnaseks, et me justkui mõtleme kogu aeg selle peale. Aga no päris ikka aru ei saa, et kus me elame ja mis siin nagu toimub, see, see maailm on lihtsalt niivõrd hullupööra keerukas. Ja Ma millegipärast usun, et selliste keerukate süsteemide pinnalt saab toitu ka inimese teadvus. Ma arvan, et see on üks põhjus, miks meil Eestis on ikkagi sedavõrd palju tarku inimesi sest need erinevad maailmad, millega me kokku puutume, on lihtsalt niivõrd keerukad, et aju peab sellega kohanema. Ja see on minu meelest üks tarkuse kriteerium. Mulle tuleb meelde üks sõnade raamatust mitmiktaju. Kuidas seda kuulajale selgitada? No vot, see on küll vist selline termin, mida majan käpad püsti, ütlen, et ma vist ei hakka seda selgitama, et kes saab sellest aru saab ja kes ei saa, ei ole ka midagi hullu, ju siis selline inimene saab aru teistsugustest asjadest seal mingi selline intuitiivne tunnetus, et et maailma saab kuidagi teisiti kokku panna, kui nüüd viie meele abil seda, eks ole, ära jagada. Noh, ma arvan, et see mitmiktaju mõnes mõttes ongi selline kuues meel mis minu meelest ka iseloomustab Eesti inimest. Ja Ma ei tea, kas see mõttekäik on õige, võib-olla see on, kuulub sellise kirjaniku fantaasia hulka. Aga mulle endale meeldib mõelda niimoodi, et see on see vana jääk sellisest ürgsust, korilase teadvusest. Sest metsakeskkond, paratamatu on selline hästi sünesteetiline, kõik meeled on seal sassis ja segamini ja selleks, et kuidagi väga hästi sellest keskkonnast aru saada, sellega kohaneda. Siis inimesel peab olema ilmselt mingisugune mitmik, tajuline jääk tema psüühikas. Ja ma arvan, et kuna Eestis on sedavõrd palju metsa, siis see mets on säilitanud ka mingisuguseid väga vanu teadvuse kihte. Ja üks nendest võib-olla on siis mitmiktaju Aga et aru saada, kas see on, kas see on mul või teil või kellelgi kolmandal ikka veel alles, et seda ei saa muidu kontrollida, kui metsa minnes. Nojah ma ei julge nüüd päris nii-öelda, et võib-olla on inimesi, kes just lähevad merele, leia nende mitmiktaju saab, eks ole seal tuule tiibadesse. Aga minu jaoks jah, kindlasti on mets, mis võib olla selle kihistuse kuidagi kuidagi üles äratab. Et ma arvan, et see on täpselt see, et igaüks peab ise katsetama ja proovima. Ja noh, nii palju kui ma olen lugenud tarkade psühholoogide töid, siis ilmselt kõik lapsed sünnivad mitmik tajulistena ja sellel on ka oma põhjus, esiteks aju kasvab niivõrd kiiresti, et väikelapse ajus kõik asjad kipuvadki segamini minema. Ja, ja hiljem siis enamik inimesi nende meeled justkui nagu puhastavad, sellekteeruvad, temast saab see normaalne inimene. Aga teatud hulk inimesi jääb natukene kinni oma lapsepõlve. Ja ma arvan, et just need sünesteedid, mitmik, tajurid ja võib-olla üldse loovad inimesed on ju tegelikult natukene lapsikud, need on kõik need, kes on kinni jäänud oma lapsepõlve. Aga nad on osanud seda lapsepõlve siis kuidagi noh, leida sellele mingi koht siis nagu päriselus ka. Ja noh, ma arvan, et, et on palju kirjanikke, kes tegelikult ei kasva kunagi suureks nagu Pipi Te olete loovusest kirjutanud vist nii magistri- kui doktoritöö. Johniisudes tuli, kuhu kaob see lapse loovus, miks inimese täiskasvanuks saades see võime luua ja soov midagi luua kahaneb? See on üks väga suuri küsimusi tegelikult millele vastust minu teada praegu ei ole. Olen ka selle üle väga palju mõelnud. Ja üks vastus on see, et et tegelikult võib-olla meil ei olegi loost nii palju tarvis. Ma arvan, et kui igaüks mõtleb oma tuttavate peale võib-olla oma vanaema või vanaisa peale, noh võtame see vanaema näide on võib-olla kõige parem minu meelest vanaema ei pea olema ikka ülemäära loovanaema, peab olema hea inimene. Noh, tavaliselt ka ükski laps ei oota, et vanaema roniks, eks ole, sinna õunapuu otsa ja teeks sellist trilli ja tralli. Me ootame tegelikult seda, et vanaema küpsetatakse hirmus häid pannkooke pühapäeva hommikuti ja kuulaks ära meie mure, kui me tahame seda korvata, eks ole. Et selles mõttes ma arvan, et võib-olla me oleme natuke sellise loovuskultusega ka liiale läinud. Ma arvan, et inimeses on tegelikult tähtsamaid omadusi, kui on loovus ja inimlikkus, kindlasti üks joon, mis on, ma arvan, kindlasti loovusest eespool. Aga et mitte need päris sellest küsimusest ära vingerdada. Ma arvan, et lühike vastus on see, et loos on ikkagi suurelt osalt kaasasündinud. Ja need inimesed, kes mingil põhjusel sünnivad, väga loovad täna vaat nendele tuleb seda loovust kuidagi elus nagu anda, siis annab tasakaalus. Ja kõige parem ongi see, et kui me loovat inimest ei takista, ei pea talle andma mingisuguseid loovusharjutusi, panema teda võib-olla kelle erikooli tingimata ja tegema igasuguseid imeasju. Kõige rohkem me saame teha seda, et me lihtsalt ei takista selle lapse loovust. Ja see tundub paradoksaalne, see on niivõrd lihtne. Aga ma arvan, et loova inimese mõistus on täpselt nagu oja. See leiab ise tee, kus ta tahab voolama. Ja täpselt nii see ongi. Mulle tuli meelde August Kitzberg, kes oma tööelus oli kohtukirjutaja luuletaja Ernst Enno, kes oli haridusinspektor ja kirjutas õhtuti imearmsaid ja kauneid luuletusi. Sageli see nii ongi, et ma arvan, et kõige parem kombinatsioon on see, kui inimene on väga loov ja ta on väga kohusetundlik, sest ega loovus, ma arvan, tegelikult muidu võidule ei pääse, kui inimeses ei ole seda võimet teha igapäevast rutiinset tööd. Selle jah, kahe omaduse kombinatsioon võib-olla võib teha inimesest geeniuse. Suvaliselt võtan kiiresti veel ühe mõtte teie väga mõtterikkast raamatust. See liigitub küsimuse alla, kuidas rääkida iseendaga ehk maagiline sõna ja see kokkuvõtteks oleks siis nii, et ennemuiste, kui inimene sattus hädaolukorda, siis ta rääkis iseendaga, ütles maagilise väega sõna- ja see aitas tal sellest hädaolukorrast välja tulla, et ta julgustas ennast kasutades sõna jõudu ja sinna sinna käis veel natukene maagiat juurde. Tänapäeval kui inimene satub hätta, on tal kindlustusselts pangal, olen haigekassa ja nii edasi ja nii edasi, ehk inimene on kaotanud oskuse ja võime iseendaga rääkida selles mõttes, et ennast julgustada ja, ja selles mõttes ennast jälle veebel aidata. Ja nii siis on kujunenud meil kurb, ülekaaluline ateist, kes ei mõista iseennast ja sellepärast vihkab liigikaaslasi seal. Tsitaat Valdur Mikitat. Kas teie räägite Valdur Mikita iseendaga? Ja mina räägin iseendaga, kuigi siin kehtib tegelikult selline reegel, et mida rohkem oled sa üksinda, seda rohkem sa hakkad iseendaga rääkima ja ma arvan, et see on väga-väga normaalne nagu asjade käik. Aga kuna tänapäeval tegelikult ikkagi neid inimesi, kes palju üksinda on, jääb järjest vähemaks, siis järjest vähem kohtame kuskil selliseid inimesi, kes nii-öelda omaette iseendaga räägivad. Ja. Ma arvan, et Eestis võib-olla asi nii hull ei ole. Aga kusagil Euroopas kindlasti, et inimene, kes räägib iseendaga, et meil noh, ütleme kaasinimestel tekib tahtmine haarata telefonitoru ja helistada teatud asutusse, et aru saada, et ega inimene äkki meditsiinilist abi vaja. Aga selle iseendaga rääkimise puhul on võib-olla kõige lihtsam näide on see, et küllap on iga inimene üritanud teinekord naela seina lüüa ja naelapea asemel tabanud oma sõrme. Ja siis inimene automaatselt ütleb. Oh sa kurat. Ja see on ju ka iseendaga rääkimine. Ja mulle väga meeldis üks uuring, mida ma hiljuti lugesin. Et kui inimene teinekord vannub põhjusega, vannub siis vandesõna, mis vanas keeles on vägisõna, see võtab ära tema valu. Ühesõnaga, kui õiges kohas kasutada õigeid sõnu, siis kuidagi modelleerib isegi inimese valutundlikkust. Ja see on ju täiesti hämmastav. Ja Ma olen ise tähele pannud, olen seda näidet toonud ka oma raamatus. Teinekord, kui ma rattaga sõidan ja, ja teen sellise pika-pika tiiru ja oled juba väsinud siis kuidagi justkui kogemata lipsavad suust mingisugused veidrad sõnad. Ja ma arvan, et see on tegelikult inimesele omane kasutada sellist mingisugust märgi dopingut. Me sünnime sellise võimega. Aga kuna meil elus ei ole võib-olla väga palju vaja seda kasutada sisse tõenäoliselt hääbub ajapikku. Aga see iseendaga rääkimine, minu meelest on üks oluline osa eesti keelest ja seal kehtivad täiesti teistsugused keele reeglid. Et ma väga tahaks, et ükskord, kas tõesti andekas keele inimene teeks selle asja selgeks, et kuidas me ikkagi eesti keeles iseendaga räägime? Kui te iseendaga räägite, kas see on dialoog või monoloog? See on kindlasti dialoog ja ma arvan, et inimene on üldse selline dialoogiline Ekreatuur, et inimesel on tarvis iseendaga dialoogi pidada. Ja mida rohkem inimesel on selliseid dialoogipartnereid, seda põnevam on võib-olla see inimese mõtteilm. Kindlasti on sisendaga rääkimine dialoog. Ja selles mõttes Eesti on kindlasti üsnagi ebaharilik paik, et kuigi ma seda näidata aegajalt, et ikka toon, ma arvan, et seda võib ikka ära üle rääkida, et kui sellises tavalises modernses maailmas on neid elukaid, kellega inimene tohib rääkida ja kes ei ole inimesed, neid on ainult kaks, on kass ja koer siis rohkem nagu dialoogi partnereid ei olegi, siis Eestis on see asi hoopis teistsugune, et inimesed oma mõtet mõttes väga sageli ajavad juttu puudega ajavad juttu metsloomadega, ajavad juttu isegi oma surnud esivanematega. Et ühel korralikul eesti inimesel see dialoogipartnerite hulk on nagu meeletult suur ja, ja vot see on minu meelest üks väga hea märk sellisest vanast arhailisest teadvusest. Et ajame juttu väga paljude olenditega, võiks siis öelda. Ja minu meelest kehtib siin reegel, et see, kellega sa, Jutajad sellele ei lähe nagu halba tegema. Olen mõelnud isegi nõndaviisi, et kas seesama keskkonnakaitse või kuidas me hoiame loodust. Tegelikult on suuresti taandatav sellele, et kui paljude eluvormidega me tegelikult oma mõttes juttu ajame ja need on asjad, mida tuleks väärtustada. Kalevipoeg, isa, kalmul tuleb mul kohe meelde juttu ajamas. Kalevipoeg on väga hea näide, kui palju on seal selliseid kummalisi kaid, linnud, putukad, kes sellele suurele hiiglasele sageli nõu annavad. Nad, see on väga põnev kihistus, mida Kreutzwald võib olla täiesti alateadlikult sinna kalevipoega sisse kirjutas. Et on küll justkui selline selline tark inimene ja eesti rahva kuningas, aga näed mesilane, lepatriinu ka pika talle tarkused ära kõrva sosistama, ilma nendeta hakkama ei saa. Kiiruga võtan järgmise märksõna, mis käib teil läbi mitme raamatu, see on see, et Eesti on justkui piiririik ja et kõik alad, mis jäävad kahe nähtuse piirimaile, on rikkamad kui, kui need nähtused, mis on niisugusesse monotoonses piirkonnas, et Eesti on Piiririik maismaa ja mere vahel, ta on kultuuride, keelte usundite piir. Te olete toonud näiteks piiri meie maailma ja teispoolsuse vahel. Teil on tohutult pikk huvitav teooria selle kõige kohta. Aga kas te siinkohal raatsite jagada mõne oma kogemuse piirilt meie maailma ja teise maailma vahel? Ehk siis teie valik on vaba. Jah, siin mõtter annab ta ka erinevates suundades. Ma arvan, et kõige parem selline mudel, kuidas ja mispärast Eesti on piiririik, tegelikult tulebki meie juurde, kui me vaatame seda Eesti loodust, see on tõesti hämmastav selline piiride kogum. Ja kuna me oleme selles maanurgas ikkagi niivõrd kaua elanud, siis ma arvan, selline piiri peal elamise võime. Või noh, mulle meeldib kasutada sõna perifeeria, et, et Eesti inimene on, on kindlasti sellise psüühikaga, kes mingis mõttes armastab elada piirile, talle meeldivad piirid. Ja, ja tegelikult ta otsib ka sellist piiri. Kõige võib-olla lihtsam näide ongi see, et kui Eesti inimene mõtleb oma ideaalsest kodust, siis sageli asub see kuskil piiri, enamasti on see metsapiiril võib-olla ka merepiiril need, kes on mere ääres üles kasvanud, aga see piir on hästi-hästi tehtis. Väga vähesed tahavad elada üksikul saarel või, või siis hoopiski keset metsa, et see on väga selline ebatüüpiline mõtlemine. Parim lugemiskoht on piiri peal. Olete te veel? Jah parim lugemiskohtun tõesti kusagil aidatrepil ait sageli asub juba üsna üsna metsa metsaserval või kusagil võib-olla sellel suurel kivil, mis on sauna läheks pandud, eks ole. Mis asuka metsa serval ja võib-olla piimapuki otsas tänapäeval suurte heinarullide otsas on päris mõnus lugeda. Ja jah, see kuidagi noh, mulle endale meeldib mõelda nõndaviisi, et et eestlasel on kaks väga suurt sellist mitteformaalset haridussüsteemi, et üks on mets ja teine on raamatud. Ja kui me oleme seal serva peal, et me loeme raamatut seal metsaservas või ajame juttu targa inimesega metsa servas siis kuidagi see piiri tunnetus muutub väga teravaks. Ja piiril olek tähendab seda, et sa võtad midagi mõlemast maailmast ja sa oled rikkam. Ja noh, võib-olla see on üks põhjus, miks see, see eesti keel, kultuur ja loodus on nii rikkad ja nad on nii keerukad just seetõttu, et seal on hästi-hästi palju piire. Te olete kuskil ka öelnud, et kui te ei oleks oma elus sattunud sellistesse paikadesse, nagu te olete sattunud, siis neid raamatuid kolme viimast vähemasti poleks sündinud mõni nendest paikadest, mis on teile tähenduslikud. Noh, võib-olla sinna libiseks jälle ära. Ma arvan, et tegelikult sellistest nii-öelda isiklikest pühapaikadest ei tohiks rääkida. Ja jätame siis need saladuseks, aga ma olen väga tänulik selle küsimuse üle, sellepärast et ma arvan, et eestlane on, on väga paigatundlik tema jaoks paik on peaaegu kõik. Kui ta on vales paigas, siis miski tal elus ei edene, kõik läheb untsu. Ja kui ta on õiges paigas, siis ta äkki kuidagi kummalisel kombel saab jalad alla, see maailm hakkab avanema. Mis on jah, hea küsimus, mis on? Ma olen isegi mõelnud nii kaugele, 19.-sse sajandisse, kui hakati seda Eestimaad ja eesti rahvas sind meisterdama, eks ole, baltisakslaste abiga siis eks seda Eesti riik kib, püüti ikkagi teha sellisega korraliku kultuuri sarnaseks. No ütleme, mitte Eesti riiki, vaid siis ütleme seda, seda Eestimaad ja Eesti kultuuri Eesti Epnast. Ja mudeliks oli ikkagi kas siis saksa või prantsuse kultuur. Ja Eestist hakati otsima just neid asju, mis nii-öelda nendest päriskulptuurides olid olemas. Ja samas need asjad, mis tegelikult olid võib-olla just sellised, iseäranis soomeugrilased, kuidagi teistsugused kui tüüpilises euroopa kultuuris. Vaat kogu see pudenes sealt sõelast nagu läbi. Ja ma ise oletan, et üks sellistest asjadest, mida enam tähele ei pandud, oligi paiga tunnetus. Ka selles raamatus on mul kaks märksõna, millest ma kirjutasin, üks on see kummaline paiga tunnetus ja teine on see kummaline ilma tunne. Ja minu meelest nad mõlemad viitavad sellisele vägarhailisele teadvusele. Sest kui me mõtleme noh, sellist müütilist korilast siis tõenäoliselt edukad olid need, või ellu jäid need, kellel oli väga hea paiga tunnetus ja kellel oli väga hea tunnetus, mis ilm homme on. Sest ilmaste sõltub see, kas sa näed seda suurt loomakassa, kas sa oled hea kütt või mitte. Ja mulle väga kuidagi imponeerib tänase päevani see, kui kui ilm hakkab muutma tuuma ja siis vanematel inimestel hakkavad ristluud valutama hakkab, hakkab valutama käsi või jalg. Et nad on justkui sellised kummalised ilmajaamad, et, et kuidas sa küll nõndaviisi on, ma ei tea. Aga võib-olla see tõesti on mingisugune märk sellisest vanast arhailisest soome-ugri elemendist, mida me kõik veel omavahel jagame. Kajaloodi saates on külas kirjanik ja semiootik Valdur Mikita. Te olete öelnud, et teil oli õnnelik lapsepõlv. Et teid lükati hommikul toa uksest välja. Teid kasvatasid koerad, lambad ja suured puud. Kas te võite rääkida mõnest suurest puust, mis on teid? Ja muidugi võiks. Ma arvan, et kõige rohkem on mind mõjutanud lapsepõlves aida kõrval kasvanud suurkask. Ja see kask kasvab siiamaani. Ja ma mõtlen, kui palju ma selliseid väikseid lapse mõtteid olen, olen mõelnud seal kase all. Nii nagu ikka sellise suure puuoksa külge oli pandud selline pisike kiik ja mul tänase päevani tegelikult meeldib kiikuda ja mõelda oma mõtteid ja vaadata üle väikese põllulapi, kus loomulikult kasvas Jõgeva kollane. Et mul on selline nagu mütoloogiline tunne, et head mõtted tulevad alati üle, tuli, et nad teevad sellest kartulist üle hüppama, enne kui nad siis inimeseni jõuavad. Muidugi nad tulevad metsast, aga see mingisugune kartulipõlluvaheriba on hästi oluline, et et metsast tuleb mõte, siis justkui puhastub ja tabab siis inimest nagu selline vana nõianool. Hiljem on ka olnud selliseid noh, minu jaoks tähtsaid puid, kes on minu jaoks olnud dialoogipartnerid ja vist ka raamatusse kirjutasin ühe selles mõttes kurva loo, et mul on olnud kaks taimset eluvormi oma elus kelle surma pärast ma olen tõesti pisaraid valanud. Ja ma arvan, et selles mõttes ma olen üsna tüüpiline eestlane. Paljud eestlased on tegelikult kas mõne puu pärast mõne puu loomulikku surma või siis nagu ebaloomulikku surma ikkagi neid taga nutnud. Et ma arvan, et see kuulub tegelikult eesti kultuuri juurde. Ja kuna nendest asjadest võib-olla tegelikult väga palju ei räägita, siis ehk see on natuke teraapiline, et ma arvan, ikka tuleb kurvastada, kui puud meie juurest ära lähevad. Ja siis te olete öelnud, et taimed olid teie mängukaaslased või mänguasjad ja erilist tähelepanu pöörasite võilillele, miks just võilill teie silmis armu leidis? Väga hea küsimus ei oskagi öelda, minu meelest võilill võiks olla ka väga kenasti Eesti rahvuslill. Ikkagi noh, eriti need talvisel ajal, kui me mõtleme, et, et huvitav on see, et iga inimene, kes elab sellises piirkonnas, kus on neli aastaaega just talved hakkab igatsema sellist kevadet ja suve. Ja kui me mõtleme sellise teade suve piiri peale, siis üks märk on just see, kui ühel hommikul äkki kõik need võililled on lahti läinud ja see hullumeelne lõhn ja kimalaste sumin. Ja, ja kuidagi see Eestimaa on äkki selline või kollane, selles on midagi imelist. Ja võilill on selline eriti tore tore lill, et temast saab väikse pasuna teha, me kõik oleme puhunud, eks ole, tõenäoliselt võilille varrest tehtud sellist pisikest pasunat. Siis ma mäletan, kuidas ma väiksena kuivatasin neid võilillevarsi, neid saab siis küünega lõhestada, panin päikse kätte kuivama ja minu jaoks nad olid mingisugused sellised nagu niidu pealt püütud kalad, mõni väiksem, selline väga kirglik kalamees, aga kuna noh, päris igav ei saanud kalal käia, siis ma asendasin need võilillevartega, kes olid minu jaoks siis need välja püütud müütilised, kalad ja nii edasi ja nii edasi, et noh, võllile nupuga saab tulistada, kui võilille on ära õitsenud, siis saab neid hõilile nute puhuda. Ja noh, olen ka ise nagu toonud sellist võilillemütoloogiat natukene raamatus, et kuna võilillel teatud põhjustel tekivad väga kergesti sellised uued pisiliigid siis võib-olla just sina võisid olla see, kes eks ole, seda võilille puhudes puhus välja täiesti uue eluvormi. Et vot millisena mütoloogiline jõud on tegelikult nendes Eesti võililledest ja see, kui me neid puhume. Vat te räägite nii lihtsatest asjadest, et iga kuulaja võib selle haakida oma lapsepõlve mälestustega ja kui oluline on selles mälestustes kase loomingulisuse moment, mille te just välja tõite. Et mina võisin olla mingi uue asja looja. Jah, see vist ongi nüüd, tegelikult me oleme tagasi jõudnud selleni, millest see jutt alguse sai, et seesama nostalgia, et tegelikult see ongi see, see nostalgia, sellist jõudu andvate asjade järele mitte see, et me tahaksime sinna vana maailma tagasi kolida, vaid ikka see, et me sealt päris maailmast võtaksime kaasa need asjad, mis on meile tähtsad. Ja miks mitte mõelda nõndaviisi, et see, mida vanemad võiksid oma lastele õpetada, on just see, kuidas võililli puhuda. Et eks see lapsepõlveteema tänapäeval on. Mee läheb natukene mustaks ka selle peale mõelda. Et ikkagi see tahvelarvutite võidukäik on ilmselt olnud niivõrd tugev, et ta jätab kusagile ajapiiri taha kõik need olulised asjad, mis tegelikult tekitavad lapses selle vabaduse tunde. Ja kui me lapsed selle vabaduse ära võtame, kui ta on väike, kui ta ei käi veel koolis siis minul tekib küsimus, kas ta üldse hakkab seda kunagi oma elus kogema. Et võib-olla seetõttu tuleb väärtustada järjest rohkem selliseid lihtsaid asju. Te olete rääkinud ka pärimuse kogumisest justele, Jakob Hurda kõige traditsioonilisemad mõttest, ütlete, et kultuurikihid kaovad kõige selle mõjul, mis mujalt maailmast peale tuleb, see oma pärimus lahjeneb. Ma küsin. Kuhu peaksid inimesed tänapäeval panema oma vanad pildialbumid, vanad sünnipäevakaardid, mida nad on saanud kirjavahetus? Hea küll, kui see on, kui seal millegi poolest eriline, ma tean, et praegu antakse välja palju Siberist, et Eestisse tulnud kirju. Aga kui see on lihtsalt sugulaste omavaheline igapäevastest asjadest jutustav kirjavahetus, kas seda säilitada ja kus säilitada? No igal juhul me elame juba täna sellises maailmas, kus mitte mingil juhul ei tohi ära visata ühtegi vana pilti ja ühtegi vana käsitsi kirjutatud teksti, ükskõik milline ta ka ei oleks tänapäeval lihtsalt keegi ei kirjuta enam käsitsi ja peale tavaliste kirjade, postkaartide, kõik need märkmed, mida kunagi, eks ole meie vanemad või vanavanemad, on kirjutanud, et neil on juba tegelikult kulla väärtus. Üks õpetaja ütles mulle sellise kummalise asja, mille peale ma jäin nagu mõtlema, et kuna tänapäeva lapsed kirjutavad käsitsi niivõrd vähe siis kui laps on juba täiskasvanud ja ta palutakse midagi käsitsi kirjutada siis tuleb välja selline täielik lapse käekiri, üheksakümneaastase lapse käekiri ja keegi. Ma arvan, et see inimene, eks ole, täiskasvanud, kes selle kirjutas. Vot nii palju on maailm juba muutunud. Ja mis ma selle kohta oskaks öelda, võib-olla üks mõte, mis mind veidi kummitab, on see, et kui me mõtleme, et 20 aastat tagasi veel 30 aastat tagasi siis oli üks selline imelik hobiteadus, mis toona võis Eestis olla lausa maailmatasemel ja see oli koduuurimine. Ja on väga palju põhjusi, miks eestlased olid sellised hullud kodu-uurijad. Üks vastus on selles, et see oli selline väga omapärane vastupanuliikumise vorm just täpselt nagu ka raamatute lugemine, et miks meie vanemad ja ka meie ise seisime, eks ole entsüklopeedia sabades, eks ole, kaks ööpäeva see oli nagu vastavaks sellele maailmale, kus me elasime. Ja selle tulemusena tekkis väga palju selliseid suurepäraseid koduarhiive. Ja minu süda tõesti tilgub verd nagu sellepärast et ma püüdsin ükskord võttes kokku arvutada, kui palju neid selliseid nähtamatuid koduarhiive Eestis võiks olla. Ja ma arvan, et see arv jääb kusagile 1000 2000 vahele. Ja mis nendest saanud on? Paljud need inimesed on juba manalateed läinud erinevatel põhjustel, võib-olla need hooned on maha müüdud, ei ole enam järeltulijaid, kes seda oskaksid väärtustada. Ja tegelikult ütleme, hiired, tuul ja vihm on hakanud neid koduarhiive lülitama orgaanilise aineringesse see kõik kaob. Ja võib-olla olekski selline väike palve või üleskutse, et kui te head inimesed, teata, et kusagil on meil olemas mingit sellist materjali, mida on võimalik päästa siis palun võtke ühendust kas oma lähima muuseumiga või, või lihtsalt mõne mõne targa inimesega, kelle käest nõu küsida, kas sealt oleks veel midagi päästa. Sest see on just täpselt selline nagu mikromuuseumid. Me hoolitseme tegelikult selliste suurte muuseumite eest, aga me ei tohiks nagu ära unustada neid pisikesi mikromuuseume. Sest noh, 10 aasta pärast meilt ei ole sa enam mitte midagi võtta. Nii on hirmus kurb on see, et saateaeg hakkab täis saama. Tuleval nädalal, Valdur Mikita, teil on sünnipäev. Siis läheb veel napp viis aastat justkui lenneldes ide peate hakkama vastu võtma juubeliõnnitlusi. Kui te nüüd iseendaga peate kahekõnet, siis mis soov jääb peale, kas soov midagi oma elus oluliselt muuta, alustada mingit täiesti uut vagu pidi minekut? Või jääb peale soov kõndida seda rada pidi, mis on toonud tellingi palju au ja kuulsust mis on tutele turvaline. Ja need konksuga küsimus noh, au ja kuulsust, ma arvan, tegelikult ükski introvert ei vaja. Introvert vajab natukene tunnustust ja selle eest muidugi olen tänulik. Aga mina olen seda meelt, et lõpuks ikkagi ja kaalukeeleks see, et kas inimene käib oma südame teed või ta seda ei käi. Kui ta seda käib, siis ma arvan kuidagi see maailm hakkab iseenesest avanema. Ja selles mõttes ma arvan, et igal inimesel võiks olla natukene sellist nagu riskijulgust teha seda, milleks ta tunneb, et ta on siia maailma sündinud. Ja kui sellest ka midagi välja ei tule, esimesel korral, et sellest ei ole midagi, et siis tuleb lihtsalt järgmine kord uuesti proovida. Nii et ma arvan, ikkagi iseendaks jäämise teema on see, mis lõpuks annab vastusele sellele sellelesamale vanale küsimusele, et kas õnn on inimese juures või ei ole. Selle küsimuse üle saab iga kuulaja nüüd kodus järele mõelda. Ma tänan teid pika intervjuu eest ja tänutäheks ma kingin teile ühe raamatu, mille mina olen kingiks saanud ja see inimene, kes selle kinkis, on omakorda selle kingiks saanud ja võib juhtuda, et kui te olete selle ükskord ammendanud, siis te kingite selle edasi. Kas see raamat võiks olla teie jaoks? Oi muidugi Felix Oinas kalevipoja kütkeis. Me oleme käinud ühes koolis Suislepa koolis tõesti, ja noh, aga 50 aastat visteri vahet jah, tubli 50 aastat oli vahet. Aga tore on võrrelda oma mõtteid rahvuseeposest ja tema ehk varasema koolivenna mõtteid, nii et süvalugemist aitäh, kõike ilusat. Kajalood üritas natuke sügavamalt uurida mõnda nähtust paljude hulgast, millest Valdur Mikita oma viimati ses raamatus lingvistika kirjutab. Samuti uurida Valdur Mikitat Ennast. Kaja Kärner küsis.