Tere Ferdinand Johann Wiedemanni auhinna pälvis tänavu meremees kapten Uno Laur. Uno Laur algatas 1973. aastal Eesti meremuuseumi juures mereterminoloogia komisjoni tegevuse selleks, et arendada eesti merekeelt. Isa töö tulemusena ilmus 1996. aastal soliidne trükis Mereleksikon Merle. 1994. aasta septembris kutsuti Uno Laur Estonia laevahuku uurimise ühiskomisjoni liikmeks ja nimetati eriti 1996. aastal selle komisjoni esimeheks. Pensionile jäänuna jätkas Uno Laur tööd mereterminoloogia komisjoni hilisema merekeele nõukoja esimehena. Nõukoda käib koos omal vabal tahtel ühiskondlikus korras. 2008. aastal valmis mahukas inglise-eesti meresõnaraamat. 2011.-st aastast on Uno Laur merekeele nõukoja auesimees. Minu nimi on Piret Kriivan. Tere tulemast keele saatesse, kapten Uno Laur. Tere. Ja palju õnne Ferdinand Johann Wiedemanni keeleauhinna puhul. Suur tänu. Te olete suure osa oma elust pühendanud eesti keelele eesti merekeelele, aga ometi olete te meremees olnud terve elu, kuidas teist meremeest sai, miks teist keelemeest ei saanud? No meremees, mul isa töötas sadamas, see oli muidugi enne sõda, neil oli seal kividel oli kompanii ja siis sai tihti sadamas käidud. Aga tõeline huvi meremehe elukutse vastu tekkis mul ikkagi. No ma ütlen viiendas klassis, kui mulle sattusid tööta Pitka mälestusraamatut, see oli ikka tõeline huvi tekkis siis. Noh jaa, aeg läks edasi, aega oli ju väga keeruline. Neli klassi ma õppisin prantsuse lütseumis, siis tuli Vene okupatsioon, pidime minema lähimasse kooli. See oli rahu alko ja, ja siis, kui ma seal lõpetasin, siis tahtsin oma vanasse majja tagasi minna, aga seal oli siis vesto. Westholmi enda majas oli laatsaret. No ja siis ma käisin vestamis seitsmenda, kaheksanda. Ja siis oli 44. aasta lõpp. Ma olin üheksandas klassis ja lähen üks päev koju, määrab Kaarli, mis ta oli siis Suvorovi puiestee. Ja vaatan selle kommertsgümnaasiumihoone nurga peale või sinna seina peale on pandud suu plakat elusale laevaga. Et avatakse merekool. Ta tegi jõnksu mõtlesime siis poistega seal ja, ja siis ühel päeval läksin ühe klassivennaga, läksime siis vaatama. No seal oli suur Sagadas tühi maja ja ainult ja üks õpetaja oli seal, see oli Richard jõgi, meie inglise keele õpetaja, ta oli olnud endises sõjaeelses merekoolis ka inglise keele õpetaja, noodema siseergutas meid ja. Aga see merekool läks käima alles mõne kuu pärast ja siis see oli ka eelkursus. Suvel olid mingid tunnid ja sügisel siis algas esimene kursus ja vestolmist tuli mitu poissi minu sabas sinna merekooli. Aga kui palju seal merekoolis toona eesti poisse üldse oli ja kui palju vene poisse olid paralleelgrupid? Eesti grupi vene grupp ja meie õppisime siis tollal veel eesti keeles ja meil oli mitu ennesõjaaegset merekooli õppejõudu ja ka pärast meid siis paar aastat, siis tehti ta venekeelseks kõik. Siis kui teie õppisite siis oli veel, saite eesti keeles merendusega mereasjadega hakkama? Pidime saama. Pärast esimest kursust oli esimene merepraktika. Käisime Saksamaalt tooma reparatsiooni kaupu. Seda ja terve suve, aga ega kõik ei lastud siis nii-öelda välismaale, siis veel viisasid ei olnudki, siis oli see asi nii kergem, aga 47.-st aastast olid ebaviisakad ja meil polnud kellelgi viisat. Ja siis me käisime praktikal valgel merel ja Barentsi merel ja, ja siis veel siin rannasõidus edaspidi. Aga ikkagi meil kõigil poistel jäi puudu merepraktikat, et saada esimene töödiplom. Minul oli kuus kuud puudu kuma, siis salt tulime sõjaväe praktikalt tagasi, see oli 50. aasta aprillikuu. Ja kõik me kirjutasime siis avalduse Eesti merelaevanduse samm tööle minna. Läksime siis ennast pakkuma, öeldud? Ei ole, meil. Viisime need paberid kooli tagasi ja mõne päeva pärast, sest saime nad uuesti ja seal oli eesti merele avaldas maha tõmmatud ja minul oli kirjutatud Kamtšatka merele vabandus. Ja selliseid oli neli. Üks, ühel oli ema väga raskes seisus, tema keeldus minemast, aga meie kolmekese ikka otsustasime minna. Ja maikuus siis sõitsime. Ega me kaugemale ei jõudnudki, kui Vladivostoki seal olid Kamtšatka laevad olid remondis ja meid pandi siis kohe laeva ja ma olin seal vahimadrus kuu või rohkem, siis sai remont otsa ja hakati merele minema ja tekkis mingi segadus seal tüürimeestega ja kapten kutsus mu enda juurde ja ütles, et sa hakkad nüüd teiseks tüürimees. Et kapteni vastutusel, aga et Paberi annab ta mulle nagu ma oleks sõitnud madrused, kes noh, ja siis ma olingi täiesti raamatu teine tüürimees. Vedasime sett seal kotkal see erilisi probleeme teisele tüürimehele ei tekitanud. Noh, ja siis pärast olin kolmas tüürimees ja sügisel hilja, tulime Vladivostoki tagasi ja minul oli siis kuus kuud täis, aga üks tähtis paber sellest sõjaväepraktikast misk, kaaluges praktika sisse. See käis mööda esimese osakondi, see ei olnud veel sinna jõudnud ja minule diplomit ei antud, ma jään Vladivostokis remontima d või s üks kuu aja pärast. See paber, see sell olevat tulnud, ma pole ta ihusilmaga näinud. No ja siis ma sain esimese diplomi kätte. Ja siis ta jäitegi kaugidasse pikkadeks, seal oli niisugune süsteem, et kolmeaastane leping ja siis olid soodustused. Iga kuue kuu tagant tõusis palk 50 protsenti, 50 protsenti? Jah. Nii et viie aastaga oli palk kahekordne ja rohkem enam ei tõusnud, see oli kaks kuud, oli puhkust ette nähtud selle kolme aasta jooksul, mitte iga aasta, aga kolme aasta jooksul, siis siis sai ühe kuu veel kojusõiduks sõiduraha. Ja niiviisi tekkiski, et kõik käisid kolme aasta tagant puhkusel. See oli täiesti normaalne tol ajal. Ja ka siis olid ka pikad puhkused, seitse kaheksa uudsest vabad päevad tulid ka veel juurde ja. Millal ja kuidas teist kapten sai? Alles siis, kui ma tulin tagasi siia, siis ma olin üheksa aastat kolm lepingut, olin seal, kant sealt ka. Ja siis abiellusin siin ühel puhkusel. Ja abikaasa oli siis ühe suve on ka kaasas, sõitis minuga koos. Ja need üheksa aastat läks, Nosin. Ja kui tagasi tulite Eestisse, siis kuidas tekkis see mõte, et tuleks tähelepanu pöörata mitte ainult merele endale, vaid ka merekeelele? Sellest, et kui ma kuulsin, kuidas poisid rääkisid nad rääkisid mingisugust segakeelt, teadsid küll neil eestikeelset sõna, ma usun, aga ikkagi no näiteks ma lähen nüüd Assadkat vaatama, see on süvist vaatama või, või lähme nüüd Smardovkad tegema, et lähme nüüd silduma või lahti silduma? See käis mulle hirmsasti närvidele. Ja siis see idee, kes ma läksin siis meremuuseumi direktori juurde, keda ma juba siis tundsin. Siis ma töötasin juba kallal meresõnu ametis. See oli merelaevanduse juures ja leppisime siis Ants pärnaga kokku, tema oli väga rõõmus, et saab ühe komisjoni juurde ja ja nii see komisjon seal tekkis, seal oli meil Russo, Kuivjõgi kapten Leemet ja kõik ikka terve 10 15 inimest. Hakkasime siis koos käima iga kuu viimasel teisipäeval ja nii viis esialgu ei teadnud suurt midagi, mis me siis peame tegema vä. Aga siis tekkis mõte, et peaks ikkagi mereleksikoni tegema, aga see on väga suur töö ja oma jõududega me seal ei oleks sellega mingil tingimusel hakkama saanud. Aga meil olid sealt valguse kirjastusest oli ka üks mees hallikma ja tema siis vaikne poiss oli-ist ja ühel päeval ütleb siis, et aga kirjastus, nõus. Läksime siis kirjastus. Ja, ja seal siis üks naisterahvas, ma ei mäleta ta nime. Ütles, et teate, ma annan teile ühe poisi, kes selle raamatu valmis teeb. Ja see oli Olev Luha klaver. Ja Olev Luhamäel tegi seal raamatu valmis, sest siis hakkas läbi tema kogu see asi käima. Kõigepealt muidugi märksõnastik. Ja siis kellele mida, kes, kui palju mahud olid määratud. Ja, ja siis selle viisime kõik selle asja luha vööri kätte. Aga muidugi see käis kõik, kirjutas masinal arvutit ja ei olnud. See oli hoopis teistmoodi kui praegusel ajal. Ja see venis, venis, kirjastus tahtis välja anda ENSV 50.-ks sünnipäevaks. Aga jumal tänatud, see asi venis nii palju, et ei jõudnud ja ja, ja tuli uus Eesti aeg ja siis tegime ta suures osas ringi nii palju kui jõudsime. Aga ega me kõike ikka sealt välja rookida jõudnud, mis oleks pidanud. Ja lõpuks ta siis ilmus, see oli juba siis Entsüklopeediakirjastus ja, ja seal oli Ülo Kaevats. Aga Ülo Kaevats sai vahepeal riigisekretäriks, jälle jäi asi seisma. Siis ma käisin kusjuures Toompeal ja siis ta lükkas asja jälle käima ja ja lõpuks siis ilmus Lennart Meri oli meil aukülaliseks esitusel, see oli laeva peal. Nii ta läks ja siis mina nüüd edasi teha. Minul oli plaan ammu selge, et me hakkame nüüd tegema inglise-eesti meresõnaraamatut. Mul oli üks võrdlemisi uus paks inglise-vene sõnaraamat, selle mäe lahutasime lehtedeks, jagasime ära. Tegime koopiad sellest ingliskeelsest osast ja siis igaüks hakkas kirjutama eestikeelset vastet sinna, kuhu, kuhu midagi, mis tal pähe tulid. Need siis me koos arutasime ja kirjastusega ka koos ja ja nii see lõpuks raamat valmis sai. Kas te mäletate, ega missuguste sõnadega, või missuguste sõnade pärast, missuguste terminite pärast on kõige rohkem lahinguid tulnud, lüüa? Suur, kõige suuremad vaidlused peetud? Meie kõige suurem probleem on praam. Hiidlased ja saarlased sõidavad ju raamiga oma saartele, aga mis on praam, praam on? Mitte iseliikuv kaubaalus, millega veetakse, ei tea mida, aga ainult mitte inimesi. Reisijatest rääkige rääkimata. Aga kuidas me siis sellele Barbla taevani jõudsime? Leidsin selle sõna isegi koos pilliga ühe sessiaegsest. Kalandus oli vis kalanduse merendusajakirjast ja see on tõlge inglise keeles. Inglise keeles on Ferry, Ferry on parv ja kui see parv, mis käis üle, oli või ülejõe, meil on praegu kahjuks Barr Emajõel, mis käib üle üle Emajõe. Ja kui siis tekkis selle asemel pandi laevad käima, siis see oligi neil Ferryboud nõutavam sealt tagant ära kadunud ja kõik räägivad Anserist. Noh, eks meil võiks ju ka parvest rääkida, aga eks me võiksime sõita parvega Hiiumaale ja Saaremaale, see parvlaev tundub nii pekk ja kohmakas olevat. Aga minu arust on see väga hea sõna, väga hea tõlge ja, ja täiesti loomulik ja siis tuleb vahepeal ka kirjandusklassika meelde, kuidas kevades poisid parve põhja lasid. Öelge siis parvlaev, kui parv tundub olevat nii väga algeline? Ei tore, tundub tegelikult. Mis veel, missugused sõnad veel, mille üle vaieldi, oi teid on vist sadu? Ei, tuhandeid, neid on väga palju. See töö käib niiviisi ja demokraatlikult, meil ei ole seal sellist ranget korda, igaüks võib sõna võtta tihti teeme nalja, naerame ja nii tulevadki need ideed üsna tihti. Ja peale selle on meil side meili teel. Meil on vedel, Meie alustasime muuseumis, aga siis kui hakkasime sedasama raamatut tegema, siis me meil õnnestus üle kolida veeteede ametisse. Seal on meil palju paremad võimalused, ruumid ja kõik ja, ja on üks inimene, Malle Hunt kes kõike koordineerib tema juurde jooksevad kokku kõik need niidid. Meile esitatakse igasuguseid küsimusi ja seda mitte ainult koosoleku jaoks tihtipeale on vaja, hommepäev on vastust näiteks brüsseli tõlgid. Nendel on tihti nii kiire. Ta paari päeva pärast on tal vat on seda vastust vaja ja siis me meili teel konsulteerima. Ja siiamaani oleme hakkama saanud. Kuidas teile tundub, missugused sõnad praegu veel vajaksid hädasti eestikeelset vastet? Teater Neid tuleb kogu aeg ja nad lähevad järjest spetsiifilisemaks. Rohkem tuleb sõnu, kommertsist, kaubaveoste konteinerit sellega seoses ja, ja igasugused sellised sellised noh, tavalised laeva puutuvad samad. No need on jäänud nagu tagaplaanile, sest need on juba jõudnud oma nii-öelda tasemeni, aga just elu läheb edasi ju selle kaubandusega. Ja sealt tulevad, noh, ma võin teile öelda, mis meil viimane oli. Bootresship, Ressepson, Lässilitis sadama vastuvõtuseadmed ja rajatised, olge lahked, umbes sellised sõnad meil praegu jooksevad, mis kusjuures sellest tulevad no tuleb Eestist ka ikka tõlkidel ja, ja kes ei, kes midagi tõlgivad ja tuleb sõnu ette medanud, ei tea. Siis nad pöörduvad meie poole. Kogu parvega sõitmise peale Hiiumaale või Saaremaale mõelda, siis tuleb mulle meelde, et ikka on seal tegutsenud, eks ametimees, kelle nimi või ametinimetus on väga kummaline, natukene romantiline, sans dividor. Kas temal on? Eestikeelne vaste olemas, sest räägitakse ikka vanasõna minu isa oli kast, Ühido ränna sõda, see on juurdunud eestikeelne. Aga ma ei tea, mis ülesandeid tema seal täidab, minu isa tegeles laevade lossimislaadimisega, neil oli oma artell Tallinna sadamas. Niiet Stividor, see on juurdunud. Aga mida teha sõnaga kruiisilaev? Vaata oli ju matke laev oli enne meie väljamõeldud, oli ju veel nii-öelda vene ajal. Aga ma ei tea, miks ei meeldi. See oleks ju väga tore sõna, matke laev jaagu nagu matkamiseks laev matkamiseks, aga ta ongi ju matkamiseks väga huvitav. Aga eks selle nende sõnadega on nii, et mõned lähevad kiiresti käibele ja, ja teine ei saa kuidagi rea peale. Ja nüüd on nagu ma kuulan raadiot seal televiisorist. Seda ühes lauses on praam ja parvlaev näiteks, et praamijärjekorras oli palju autosid, kes kõik tahtsid parvlaevale. No kujutlege, et kui te töötasite Estonia komisjonis ja selle juhina, kas siis tuli teil ka ette keelealaseid probleeme, tuli lahendada keelealaseid probleeme? No see töö, kes kõike inglise keeles. Ja meie töö lõpuks ilmus meie tööaruanne üsna paks raamat, see oli ingliskeelne. Me alles siis hakkasime seda eesti keelde tõlkima, samuti soomlased ja rootslased hakkasid tõlkima. No siis oli muidugi probleeme, aga me jagasime selle ka ära siin omavahel ja ja saime paari kuuga hakkama. Kui Estonia hukkus, siis pärast seda arutleti ka palju selle üle, et kas sellel laeval ei olnud mitte vale nimi. Riigi nimi. Vaadake, miks tal oli Estonia nimi, eks sellepärast, et enne sõda käis sellel liinil ka Estonia. Selle tõttu ta saigi Estonia nime. Aga kas muidu on nagu mingid reeglid ka, kuidas laevadele nimesid pannakse? Noh, ma tean, et enne sõda sakslased vahetasid oma Deutschland küll ringi. Ja no ei ole ju ilus, kui, kui riigi nimega laev läheb põhja või mind, aga midagi juhtub ja ega nüüd praegu enam ei panda ka ei ole kuulda. Aga noh, oli aeg, kui pandi rohkem naisenimesid. Perenaise nimi või, või mis nad välja mõtles, et aga praegusel ajal on niisugune virvarr, neid nimesid on nii palju igasuguseid. Majast ei saa mitte midagi aru. Firma teeb oma nime ja, ja laeva nime ja mis nad välja mõtlevad? See on täielik segadus. Ja praegu on ikkagi, kui teie alustasite, et nii-öelda keelemehe tööd, siis oli vene keele survele vaja vastu pidada, praegu on inglise keel selles rollis. No loomulikult, Eesti merelaevandus oli ju põhiliselt venekeelne ja Eesti merelaevanduse laevadel, seal oli vast üks eestlane, Mallel oli kaks, kolm no ma ei tea, kas oli selliseid, kus ühtegi ei olnud. Kapten neid oli nagu rohkem üks kolmandik, kaptenid oli eestlased. Aga see laevapere muidu koosnes põhiliselt venelastest. Ka tänapäeval on seltskond kirju jana päevale Eestis Eesti lipu all ühtegi kaubalaeva. Kõik nad on ära läinud sellepärast et Eesti riik ei toeta merekaubandust, teised riigid kõik toetavad. Näiteks lätlased tegid alguses samuti kui meie nendel kadus ka kaubalaevanduse täiesti ära. Aga need mõni aasta tagasi tuli neil aru pähe ja muudeti seadusi ja tehti soodustused ja need on paarkümmend päeva juba Läti lipu all. Nendest üks ka Tallinki laev, mis käib Ventspilsi ja Stockholmi vahel, seega on ka Läti lipu all. Nii et on võimalik, kõik on võimalik, aga mingisuguste noh, kivinenud arusaamade järgi ei taheta maksudega mängida või kuidas, kuidas nüüd ütlevad, et maksudega ei mängita? Meil oli 72 kaubalaeva, kui Eesti vabariik tekkis, taas tekkis ja seal on ju kõik kadunud, seal oli 50000, sib puistlastilaevu ja, ja väga ilusaid suuri laevu, väikesed oli ka. Aga need on kõik kanud. Kui ma lugesin ühte merekeele nõukoja Teo kirja, mis on ka üks väga ilus sõna tegelikult protokolli asemel Dio Kellon teoseri. Et kiitus selle eest tõepoolest, lugesite Dio kirje seal olid sellele koosolekule oli arutatud mere seisundi kirjeldamist ja neid sõnu, kuidas, millega, et kirjeldada, neid on päris terve hulk. Kas oli tükk aega tagasi või ma leidsin internetist, vaata aastaarvu ei mäletagi. Noomen, Diogeri on seal üle 100. Meile igal ega koosoleku järel. Me Malle TPO kirja ja me siis kooskõlastama ja panemata sinna üles. Mere seisund, seisund, mere seisund oleneb, sellest. On igasugust Märd nähtud. Minu kõige pikem torm Ophoto merel oli 11 ööd ja päeva. Kui me ei saanud ankrol seista, sest seal sadamaid ei olnud ju, pidime seisma ankrol ja siis veeti raamidega kaupa ju sinna kalakombinaati me ju Kamtšatka laevanduse selleks loodud, et varustada Kamtšatka rannikuäärseid kava kombinaati. Sest kala oli seal palju ja see oli väga tähtis. Ja siis me seisime seal ankrusega, siis peale Petromaalaski ei olnud seal ühtegi sadamat ainult ankru peal, aga tuulega ankru peal seista ei saa. Ja siis me nii üles-alla-üles-alla vastu tuut. Ööd ja päevad. Vahest ta rauges natuke kaheksa pallini siis jälle tõusis 11 12, siis jälle ja lõpuks kui siis saime jälle ankru peale, siis oli ranniku ranna ääres oli niisugune murdlainetus, et näed praamidest, kui nad sealt välja pidime jälle ootama. Seal oli suur ootamine. Me seisime vahest kuu või rohkem ühes kohas. Aga laev seisab ankru peal, mitte ankrus. Noh, võib nii ja naa öelda, missugune on teie lemmikmeri, missuguses seisundis meri? No peab ikka natuke tuult olema, siis on jänesed jooksevad ja aga muidugi suure tormiga on see asi, et inimene lihtsalt väsib. Ei ole ju ka õiget hammastega puhkust, kui ta rullub. Ja noh, tormiga on see vältimatu. Isegi kui me sõitsime vastu lainet ikkagi ta oli ka külg rullumine ja oli raske magada, raske oli see ja raske oli kõike teha. Ja see väsitas, ei olnud midagi näha ja noh, söömisega oli ka toiduvalmistamisega oli probleem. Kastrul ei seisnud ju pliidi peal, mis on tuulepealne meri, te olete kirjutanud ka raamatu tuulepealne meri, see on minu mälestused Kaug-Idast, kuidas seda võtta, eks ta ikka ole tuuline. Mis teile praegu merekeele või keelekasu eesti keele kasutamise juures rõõmu teeb? No rõõmude, kui ma kuulen televiisoris raadios räägitakse parvlaev. Aga kui sinnasamasse samasse lausesse tuleb praam, siis küll enam rõõmu ei tee. No üldiselt on muidugi eesti keelega hoopis teised probleemid, minu arvates. Aga eks keel areneb ju, tulevad uued sõnad. Ja rõõmu ei tee muidugi see kui räägitakse sekka täiesti võõraid sõnu, kui näiteks Bauer on palju tugevam kui jõud. Ja sellised asjad, see ei ole ju kultuurne. Inimene peab ikka ühes keeles rääkima, mitte oma väidetavad tarkust näitama, hea. Leidsin, et teie tiitliks oli kirjutatud juhendus, kapten, mis on juhendus, kapten, see oli Eesti merelaevanduses oli niisugune süsteem. Laevad olid jaotatud gruppideks ja iga grupi peal oli meresõidu ammedes juhendus kapten, vene keeles. Kapitammastaablik. Aga minul ei olnud grupi, mina tegelesin avariidega. Ja minu tiitel oli ka juhendus, Cap. Ma käisin siis mööda kohtuid ja arveltraaže ja neid õnnetusi ikka oli pretensioone ja see kõik oli raha küsimus. Kõik tahtsid ju kahjutasu saada ja, ja eriti kui laevade kokkupõrke puhul siis oli ju väga keeruline. Kes on süüdi ja kes teab, kui palju maksma ja kellel on kui missugused kahjud, see oli ju väga keeruline selgeks teha. Aitäh, kapten Uno Lauri ja veel kord, palju õnne Wiedemanni auhinna puhul ja jõudu, sest jätkate tegelikult tööd. Suur tänu, Ma ikka veel püüa. Keelesaates oli kapten Uno Laur, kes pälvis tänavu Ferdinand Johann Wiedemanni keeleauhinna keelemeheliku pühendumise eesti merekeele järjekindla kaitsmise Eesti merendusterminoloogia arendamise ja levitamise eest. Mina olen saate toimetaja Piret Kriivan, kõike head. Kuulmiseni nädala pärast.