Paat kaldub EDP poole veemassid kuhjuvad selle ümber. Väiksena ja abituna tardub paat hetkeks. Siis surub oma nina jälle mustavasse vett kõikudes nagu lastekiikhobu ja lakkamatult vett üle parda pritsides. Jäise duši alt suundub Meeksa kajutisse, kus illuminaatori juures istub tuimalt reisikaaslane saksa kunstnik Peeter Kross. Üsnagi hapu ilme sapisel kõhnal näol. Olgu neetud see paat, meetod, teie, kes mind sõitma veensite, olgu neetud maise teid kuulda, võitsin, korrutab Cross monotoonselt. Jumal, kui hea oli olla vartöös. Ise te ju väitsite, Edward on vaikne ja räpane urgas, kus elavad ühiskonna heidikud. Kõike hakkad taipama võrdluse läbi. Praegu meenutan vartööd kui paradiisi taevas küll kuum kakao, konjakiga keedetud tursk ja praekartul ning mis peaasi võimalusi iga hetk tsivilisatsiooni juurde tagasi pöörduda. Miks te siis üldse sõitsite kross? Mulle tehti ettepanek tutvuda bolševistliku paradiisi, ka. Siis piinata end ilmaaegu, paradiisid ei näe. Ees ootab tohutu suur laostunud maa, mis püüab ellu jääda nälja, külma ja loendamatute vaenlaste kiuste. Lõbus väljavaade. Mind vabandab mu teadmatus, aga kes teid sinna ajab? Olen Kominterni kongressi külaline. Kuid eelkõige sõidan oma laste juurde. Teil oma lapsed, tervelt 65. Kas teate sellist linna nagu Samaara sellist pole olemas? On Volgal. Seal on lasteaed. Ja see lasteaed kannab minu nime taani kirjaniku nime. Ülimalt liigutav. Mille eest selline au? Ah ja teie olete ju loosungi käed eemale Nõukogude Venemaast, autor. Teete on vene keelde tõlgitud kõnelemine, eks krossi irooniast välja tegemata. Kas olete tited lugenud? Pean tunnistama, et ei elu on lühike. Aga teie romaan on epic. Aga näete, venelastel jätkus aega teha revolutsioon, võidelda vaenlastega ja tõlkida tite ületamatu slaavi hing. Võib arvata, et meid ootab soe vastuvõtt. Loodan küll, lausumine, eks, vaikse uhkusega. Luksust ärge lootke, kuid kohtumine saab kindlasti olema südamlik. Vahepeal on kallas nähtavale ilmunud. Paat suubub Murmanski lahte. Kursi võtab ta meite pea, kai vaid söelaadimisega ei suunas, randub kõrgetes kalamehe säärikutes, norra kalurid aitavad selliseks retkeks ebakohaselt rõivastatud reisijaid maale tulekul. Viimastel on seljas kerged mantlid, jalas terava ninalised saapad, seljakotid seljas, kotid üle õla. Neegri annab kaluritele küüditasu. Kui midagi peaks juhtuma, hoiatavad nood, teie ei tunne meid ega meie täid. Ärge kartke, mehed, rahustamine, Eksuneid heasüdamlikult. Meid võetakse avasüli vastu. Kuid nad ei jõua veel kümmet sammugi teha, kui kõlab terav käsklus. Seis. Kross ei taipa veel, mida neilt tahetakse, kui järgneb komando käed üles ja vastu nende rindu toetuvad vintpüssi täägid. Kaest üsna metsiku välimusega mehhiklasest koosnev valvas sadamakaitse on silmapilkselt märganud, kes teab, kust sadamasse tekkinud kahtlasi välismaalasi. Sõnade on arusaamatud. Neid saatev žest teeb aga kõik selgeks. Neegri söja, ta kaaslane tõstavad käed üles. Edasi kavandab üks meestest. Seda siis nimetate soojaks vastuvõtuks pomised Cross. Põrgut. Hüüatab näikse. Olen Andersen näikse, olen kirjanik. Ma pole spioon. Andersen, eks. Ta haarab taskust dokumendid ja pistab vahisõdurile pihku. Too võtab paberid ja uurib neid. Mõtlikul pilgul. Oleme kadunud, sosistab Cross. Ta hoiab neid tagurpidi käes. Seal aga ilmub noor kõhn diisikuse punaste põskede ja hiigelsuurem aus Riga valveteenistuse komissar, kes on kultuurientusiast seltsimees Andersen, Taanist kirjanik. Otse korjata. Karjatab ta valve sõduritele, kes relvad vastu tahtmist langetavad. Meie revolutsiooni vahel on saabunud suur Taani kirjanik, muinasjutuvestja, kogu maailma rõhutud inimkonna ja laste sõber. Ning ta rakendab oma lõpetamata keskhariduse lausesse Eeess leebe genossee Andersen. Mõlemad vennikesed sõdurit kraaksatavad süngelt. Hurraa. Ta pidas teid Hans kris tehaniks. No ja mis sellest? Hans Christian on samuti Taani kirjanik. Näete, kuidas hinnatakse kultuuritööliste ja talupoegade maal. Võõrastemaja luks nüüd tsentraalne ja kuhu on majutatud Kominterni kongressi delegaadid. Peaukse kohal on suur tervitus plakat. Vestibüülis vilksatab musti, kollaseid ja šokolaadikarva nägusid. Idamaiseid halate india Saarisid. Siia on kokku sõitnud töölise esindajaid kõigist maailma maadest. Millestki erutatud ja murelike, eks astub krossi juurde. Viimane visandab joonistusploki kõrgekasvulised värvika ilmega aafriklast. Te olete ikka veel siin. Aga mina, kui aus olla, ma ütlesin, et lasksite jalge. Miks teid Kremlis näha pole? Olen seal iga päev teie ilutsete presiidiumis, aga mina olen publiku hulgas. Noh, kuidas siinses teile tundub. Huvitav on vaadata, kuidas plebeid tsaari paleesid omaks teevad. Heeringas ja hobuseliha vorst iidsel marmoril madrused, tugitoolides olen ühtteist visandanud. Cross avab albumi ja näitab, mine, eks oma joonistusi piisavalt mürgised. Kortsutab kulmu. Ma olen satiirik ega ole harjunud ümbritsevatele valetama. Portreevisandid meeldivad mulle enam, kõneleb on eksalbumit lehitsedes. Neis on teravust ja psühhologismi. Kas tunnete ära? See on koshimin, ta on muuseas ka poeet. See siin on mõistatuslik kuusinen. Ja siin on luna charski, see väsimatu kultuuri kandja. Kas teate, Cross, teie pliiats võib palju heatahtlikum olla, kui teie keel. Paistab, et mullune aegseid kadude minu jõud on paljastamises. Pöördun tagasi oma imeilusate kapitalistide juurde, keelon, puudased, lõualuud ja himurat silmad. Ja üldse, eks ma olen taibanud, et revolutsioon on kaunis ainult kaugelt vaadatuna. Mis teile vastukarva on. Kõik siin on lihtsalt rollide vahetus nagu ana dolfranci, inglite mässus. Alumised saatusid üles, need, kes enne olid ülal alla. Muidugi oletariaat tõusis, endised võimulolijad jäid põhja. Mida muud siis teie revolutsioonilt ootate? Midagi muud. Lillija muusikat, karnevali siin ainult korraldatakse istungeid. Mind peavad paljud kuivaks ja sapiseks meheks, kuid südamepõhjas olen parandamatu romantik. Noh, aitab minust. Kuidas teil läheb? Olete piisavalt nautinud Nõukogude austust? Olen nüüd sõidan oma laste juurde Volgale, jätke see mõtteni ekse viiekümneselt ei tohi olla enam selline vaimustu naiivik. Kas te ei tea siis, millised on siinsed raudteed? Kas teile reisist Murmanskis Petrogradi veel ei piisanud, taate jalad lõplikult ära külmetada? Samaaras lähevad rongid sõiduplaani järgi, nelja päeva pärast olen kohal, neli päev teid riisutakse paljaks, kooritakse liidedki seljast ja visatakse rongist välja. Või siis peetakse spiooniks, pistetakse trellide taha, kui mitte koha peal maha lasta. Võitnud proletariaadi kaid, asu naljatledes, eks. Mul on mandaat Unš lifti enda allkirjaga. Nõksu näitab Krossile mingisugust paberit. Vaadake ja siin on öeldud, kõik organisatsioonid peavad osutama, seltsimees on, eks ole, igakülgset abi. Ülema asetäitja kuulab uhkelt. Paistab, et teil endalgi pole midagi koostöö vastu sellise asutusega. See asutus on revolutsioonikilp. Olete diktatuuri jaoks asendamatu inimene. Teil on võime kõike uskuda ja täielikult loobuda isiklikust arvamusest ning piiritult arenenud karjainstinkt. Sõitke Samaaras, eks. Võib-olla purunevad seal teie roosad prillid. Martin Andersen Eksu nimeline lastekodu võimlemissaalis, mida ka igasuguste pidustuste puhul kasutatakse seisab kõhn, piinatud ilmega tütarlaps viletsalt riietatud lastel rivi ees ja tervitab Nekssed saksa keeles. Liibergenosseneks. Kaeblikule ilmel teatab tüdruk, et suure ploretaalse kirjaniku Martin Andersen Eksu nime kandva lastekodu kasvandikud lubavad tema siia sõidu auks õppida veel paremini tugevdada distsipliini ja pühendada õpingutest ülejäänud energia ühiskondlikule tööle. Kui tüdruk oma kõne mahunigistanud, hakkavad lapsed direktori märguande peale loiult plaksutama. Lapsed kõneleb sellest pingutatud õhkkonnast segadusse sattunud Meeksa. Tema juttu tõlgib sealsamas saksa keele õpetajana. Te ei kujuta ette, kuidas mind liigutes lastekodule minu nimi anti. Olen kohutavalt rõõmused, näen teid. Te polegi nii kõhnad, nagu ma kartsin. See tuleb istuvast eluviisist, selgitab vastutulelikud suurekasvuline poiss pisut turdunud näoga. Me ei pääse palju õue. Nixon näeb, et kõik lapsed kannavad hirmuäratavaid kaltsudest jalavarre see lüpsta, lõplikult rööpast välja. Ta küüritab oma kingituste koti poole. Kui lastel puuduvad jalanõud, on tema annid küllaltki kohatud. Olukorra päästab üks kasvandik, kes hiljaks jääb. Ta sööstab saali. Leekpunased juuksed, tedretähnilise nina, säravad vilkad, rohelised siili silmad uudishimust ja imeootustest tulvil jääss akati ilusate hõbedaste juustega. Kuid noore, praegu pisut Unestatud ilmega meest nähes armub poiss temasse silmapilkselt kogu oma südamejõuga. Iisa. Hüüatab ta joobununa, viskub neegri juurde ning klammerdub ta käe külge. Tema hüüe vabastab nõidusest kogu unise kuningriigiisa isa, meie ei saa, tuli hüüavad õnnetud lapsed, eks ümber piirates. Siin ei pealse tugev inimene vastu ja puhkeb nutma. Sel õhtul ei anta lastekodus öörahu signaali. Neeger istub laste keskel spordisaalis punaseks köetud raudahju ees. Ta silmitseb tähelepanelikult kohaliku noore kunstniku Buuria Ivanovi joonistusi. Siinsamas viibib saksa keele õpetajana, kes aitab lastel ja kirjanikul üksteisest aru saada. Ja kes see on? Küsin, eks. Pildil on uhke ratsanik, ronkmusta hobuse seljas, mõõk puusal. Borjo Ivanov vaikib kohmetult. Saladuse lobiseb välja tüdrukesennist tervituskõnet pidas. Ta ju joonistas sind. Ivanov heidab tüdrukule vihase pilgu, enne kui toreda NASA mind ette kujutanud oled, lausub Meeksa. Aga mina olen vana hallipäine ja mõõka pole mul ka. Ma teen nüüd uue pildi, pomiseb Ivanov. See kingi mulle, palun, eks? Ei, seda mitte, ma kingin uue. Ma pole kunagi hobuse seljas kapanud, räägib näikse mõtlikult. Aga härja seljas olen küll ratsutanud. Olin lapsena karjapoisike, hoidsin peremehe suurt karja. Üks härg sai mu heaks sõbraks. Ratsutasin ta tugeval turjal sarvede vahel. Lapsed kuulavad viisakalt, kuid samas nagu osavõtmatult. Mu lapsepõlv oli raske. Teenisin rikaste peremeeste juures. Toit oli vilets, arvatavasti sellepärast kasvasingi aeglaselt tõusta tuli mul pimedas ja paljajalu, lippasin üle lumme tuisanud õue. Teda hämmastab võõrdumuse ja igavuse ilme laste nägudel. Talle endale tundub, et just nüüd on ta leidnud tee nende südamesse isa lausuda äkki punapäine poiss. Me teame vaesuse ja nälja kohta isegi kõike. Räägi meile midagi ilusat. Ma olen elus Ühe ilusat näinud vastamine, eks tasakesi. Siis mõtle ise välja, sa oled ju kirjanik. Ma pole niisugune kirjanik, ma oskan ainult sellest, mida ise olen näinud. Siinkohal ta naeratab. Taanis oli üks teine kirjanik, samuti Andersen, aga mitte Neeks. Oi, mina olen lugenud väikesest haldjast, hüüatab kõnet pidanud tüdruk. Just just see mees alles oskas välja mõelda. Ta mõtles välja maailma kauneimaid muinasjutte. Kas olete kuulnud lumekuningannast? Lastekodu direktor, valvekasvataja ning üks õpetajatest. Igav Levad võimlemissaali suletud uste taga. Lastel on aeg magama minna, korrutab valvekasvataja. Lastega pole veel kõige hullem magavat, seekord pisut vähem. Vastab direktor. Nad on neegri ära vaevanud. Küllap ta teekonnast väsinud oli, ega ta enam poisike ole. Teil tuleb vahele astuda, ütleb noor meesõpetaja otsustavalt. Küllap külaline juba aru saab ega solvu. Direktor astub ukse juurde, paotab seda õige pisut ja piilub võimlemissaali. Kuid seda polegi enam onu, hoopis salapärane tuisu, lumine avarus kuupaistes. Ja läbi selle avaruse kihutavad põdrasaanid. Esimeses saalis on imeilus naine, valgeis rõivais kroon peas. Direktor paneb ukse tasakesi kinni. Seal pole kedagi, lausub ta imelise naeratusega. Nad kõik on muinasjutus. Tagasihoidlikult sisustatud kabinetis istuvad lastekodu direktor Jane eksanendevaheline kõnelus käib saksa keeles. Seltsimees direktor, ma tulen ikkagi oma palve juurde tagasi. Ostke lastelevildid. No kust ma neid võtan, laiutab direktor käsi. Ainult erategijatelt. Üksartell küll vorbib siin vilti, aga hinnad on neil kohutavad. Ma pole argade killast. Kõnelemine eksa. Mulle maksti välja raamatu honorar. Raha on mul olemas. Kas me võime arvestada, et see küsimus on otsustatud? Direktor teeb liigutusi, mis tähendab, sündigu teie tahtmine. Eks heidab pilgu taskuraamatusse edasi kalamaksaõli asi, lastel on see hädavajalik ja kust seda võtta, laiutab direktor lootusetult käsi. Kas seesugust artelli pole, naeratab Meeksa. No küllap on ainult mitte Samaaras. Kalamaksaõli saadama taanist. Vilets on see küll halvasti puhastatud, kuid teist pole praegu võimalik hankida. Oleme ka selle üle väga rõõmsad, kinnitab direktor. Ma hakkan igal kuul postipakke saatma ühes toiduained ja teises riidekraam. Ja palun teid tungivalt teatada oma vajadustest. Kõik mu raamatute honorari nõukogudeväljaannete eest lähevad lastekodu jooksval arvele. Meie lapsed on saanud hea isa, ütleb direktor tänulikult. Kabinetti astub sissekasvataja seltsimees direktor, publikuna ärevil ja esinejad samuti. Ei aja. Seltsimees näikse Meid palutakse kontserdile, mille lapsed teie auks korraldavad. Kasvataja ulatab, eks ole, kunstipäraselt kujundatud kavalehe unikaalne kava on säilinud tänini. Sinson esimeseks internatsionaal, teiseks võidame nälja vodevill. Kolmandaks Stenkaraazin instseneeringu, neljandaks koorilaul viiendaks ballett, kuuendaks sportlike esinemine teadvustuste foonil kõlabki internatsionaal. Järgneb imelik vodevill võidame nälja, kus punapäine poiss ja kunstnik Ivanov kangelaslikult alistavad nälja, kohutava peletise. Ja mängitakse ka Sten garaažinit kust ei puudu kõhnukese lapseliku vürstinna Volgasse heitmise stseen. Aga samal ajal kui esineb laulukoor, väljub direktor saalist ja helistab vanaaegsel telefonil. Artellikus valmistatakse pilte. On teil vilte palju? 65 paari, kuidas oleme jõukaks saanud, võtame sularaha eest. Poleks paha, kui orbude jaoks vaid hinnaalandus teeksite noolgu eiei tingimata täna ja nii ruttu kui võimalik. Ta pöördub tagasi saali, kus kõhnukesed poolnälginud sinaka, vistrikulise nahaga baleriinid esitavad väikeste luikede tantsu. Pärast võimlemisnumbreid rõivastuvad esinejate riietusruumis ümber. Isa sõidab täna ära, lausub punapea nukralt. Ja meie ei saa isegi saatma minna, õhkab kunstnik Ivanov. Kuidas ei saa, hüüatab punapea. Mina olen igal juhul ei lasta, uksed pannakse lukku. Aga aknad? Mina lähen ka, hõikab Ivanov, mina ka, mina ka, mina ka, löövad teised lapsed kaasa. Uksele ilmub kasvataja. Seltsimehed näitlejad, palun teid kaasa tulla, saabusid vildid. Lapsed on rõõmu pärast endast ära vildid, see ei tähenda ainult sooja jala varje, see tähendab õuevabadust, liuglemist, suuskadel, kelkudel, Volga järsakutest kallastest alla. See tähendab uut imekaunist, elu ja punajuukseline poisiklutt surub õrnalt vastu rinda kohutavaid lohmakaid, ebamäärast värvi vilte ega jõua neid küllalt imetleda. Millised teadvildid? Hüüatab peaaegu hõisates ning lisab siis maamehe otse kohesusega ja koledad. Samaara vaksali perroonil teeb fotograaf objektiivi musta kaanega sujuva liigutuse ning jäädvustab neks 65 orvu keskel. Uutes villastest mütsidest kinnastes tugevasti tallutatud viltides näevad lapsed viletsate Lepalitutele vaatamata lausa pidulikud väljanägemiseni. Lapsed ütleb, näikse. Saite mulle väga armsaks. Nägemiseni, isa, kõlab vastuseks. Ma saadan teile ka pildid oma lastest, kes on nüüd teie vennad ja õed. Nägemiseni, seltsimees Nix, lubage lastekodu direktor annab metsale pidulikult üle mingisuguse raamatukese. Son Samaara linnanõukogu, auliikme tunnistus. Tänan, lausub liigutatud Meeksa. Proletariaadi kodumaa on revolutsioon. Valisite oma linnanõukogusse mitte välismaal vaenlase, vaid vene revolutsiooni. Poja. Revolutsioon on meie ühine kodumaa. Ta surub direktoril kätt, jätab lastega hüvasti, astub vagunisse. Rong nõksatab Neeksu, seisab paljapäi vaguni uksel ja lehvitab. Ootamatult, sööstab punapea kohal, jookseb rongile järele kiindunud pilk, neeger. Pois peatub alles seal, kus lõpeb platvorm. Tema tillukese kuju viib kirjanik alatiseks kaasa oma südames. 1923. aasta 26. juuni. Margrethe loendab köögis vahaküünlaid, mis peavad põlema sünnipäeva kringlil. 53 54. Miks nii palju küünlaid, ema pärib noorim tütar. Sellepärast, et isa saab 54 aastaseks. Kas seda on palju? Kuidas kellelegi? Isa jaoks pole seda sugugi palju. Väraval heliseb kell. Margaret läheb avama samaaegselt mehega, kes on uues elegantses ülikonnas. Selle õnnesoovid, lausub naine. Kuid koos kirjaga ulatab Postimees neile suure raske kasti. Kingitus ka, on Margaret vaimustuses. Ja veel missugune toetab teda neegri kujun, heitnud pilgu kirjale. On ikka üks tubli mees, Johannes peeker. Ta saatis mu lastele 12 kilo šokolaadi. Miks nii palju, küsin Margaret kohkunult. Sai taibanud. Vastab neegrinaisele tõsiselt otsa. See on nendele lastele seal aha, andesta mulle, kallis, ma ei suuda veel ikka harjuda mõttega, et meil on nüüd 70 last. Oleks juba aeg, sõnab, näikse õrnalt. Noh, me läheme pisut jalutama. Storm kutsub ta poega. Tulge hommikusöögi ajaks tagasi, lausub Margareeta meest suudeldes. Nexuias torm astuvad tänavale. On kaunis suvepäev päev. Aasad rohetavad taevas on kerged rünkpilved. Ruskettani lehmad napsivad värsket rohtu. Isa pojaga jõuavad raudteeni. Nagu tavaliselt, seisab raudtee vahi naine suurekasvulise ja tüse, täna oma uksel tema ümber sebivad lapsed muugivad rasvaleiba ja tirivad ema seelikusabast. Neeger tervitab naist, too hoiab imikut süles. Mis väikese nimi on, küsib eks lahkelt. Vigo. Nõnda kutsuti seda, kes talvel sütt korjates rongi alla jäi. Me otsustasime väikesele selle nime panna. Neexuias torm lähevad edasi. Mööduvad väikestest ubastest majakestest, mis ehitud Taani rahvuslippudega mööduvad jäätisekioskitest. Storm saab topsikutäie vanillijäätist. Nüüd jõuavad nad Strandwaini tänavale. Jalutajaid on siin palju. Varase hommikutunni tõttu on liiklus väike, miski ei sega nautimas imeilusat päikselist hommikut. Nüüd on isa ja poeg raamatu poees. Janek Su lubab endale lõbu sisse astuda. O. Lausub ta tuttavale raamatukaupmehele, kui on pilgu üle riiulite libistanud. Siin on minu tiite kaliseerleo. Kas te ka teate, ainult teie juures on neljas köide läbi müümata. Keegi ei osta, sõnab kaupmees vaikselt. Aga miks ma siis teistes poodides seda köidet ei märka? Nad on lihtsalt riiulitelt ära korjanud. Kas tõesti, lugejad on neljanda köite puhul ära väsinud? Naerab neegri. Ometi on neid ootamas veel viies köide. Aga Herleo, öelge päris tõemeeli, mis on ostjatega juhtunud? Kolm esimest köidet osteti ju lausa lennult. See oli enne teie Venemaareisi või õigemini enne teie Russofiilsete kirjutiste ilmumist. Lugejad on teile selja pööranud, näiks? Ma ei usu seda. Igaühel tohib ju olla oma arvamus. Ma käisin Venemaal ja kirjutan sellest, mida oma silmaga nägin. Aga meie bolševismi hurjutavad imevad kõik välja oma räpasest sulepeast. Tunnistage mulle herlov, et mõtlesite selle ise välja, sest lihtsalt ei oska kaubelda. Siis vaadake siia, herlov õngitseb leti alt välja mingisuguse paberile. Mis see on? Üleskutse kõigile raamatumüüjatele boikoteerida Nexu raamatuid. Ma olen ainus, kes julges jätta teie teosed riiulitele. Exe surub raamatumüüja kätt ja lisab reipalt. Ja ikkagi tuleb neil tiitel läbi lugeda. Kadestamisväärne usk enesesse, ohkab raamatukaup. Mees. Mul ei jää muud üle, naeratab Nexuse kauplusest välja astudes end üleni jäätisega kokku määrinud Stormile, lausub ta ainult. Sinu isa sai veel ühe sünnipäeva kingituse.