Meil on Mongoolia muusikast muidugi vähe teadmisi. Ma loodan, et tänase saate jooksul me saame ka sellesse veidi pilku heita. Aga enne võib-olla pisut sellest, kuidas näeb välja Ulanbaator, Ulambaator. Asetseb peaaegu Kesk-Mongooli AT mägede vahel. Ja kui võrrelda meie vaikse vabariigiga, siis tema on juba merepinnast 1300 meetrit kõrgemal. See andis kohe tunda nagu rongist välja tulime. Hõre õhk ja esimesed kuud oli küllaltki raske harjuda selle värske mägestiku õhuga. Linn ise asub katlas mägede vahel on umbes sama suur kui Tallinn. Kas majad on kõrged? On kõrgeid maju? Jah, kõige kõrgem maja oli meie saatkonnahoone, see oli kolmeteistkorruseline, aga siis uutasime rajoonides on üheksakorruselisi maju üsna mitmeid näha muudaval linna siluetti eemalt vaadates üsna huvitavaks. Aga samas nende vahel nende kõrgete kõrghoonete vahel, olles madalat juurtad ümbritsetult ära teha. Nii et üldpilt on küllaltki mitmekesine. Põhiliselt on kolme, nelja korruselised elamud. Kas sul õnnestus hästi tuttavaks saada ka Mongoolia rahvuspillidega? Jah, kuna. Mongoolia on muusikakeskkoolis põhilisteks instrumentideks ja kuhu kõige rohkem soovijaid on just rahvapillide osakond, väga omapärased pillid. Põhiliselt keelpillid, nendest on moodustatud mitmesuguseid värvikaid ansamblit, ütleme keelpillidest seal või siis sega segamini, kuhu on juba lisatud midagi ksülofoni taolised pillid või meie kalle tüüpi pillide juurde lisatud, et värv oleks huvitav. Filharmoonia juures on väga huvitav rahvapilliorkester, kus siis esinevad need kõik need pillitüübid kuus. Väga omapärase kõlaga. Missugune rahvuspillidest sinule kõige huvitavama mulje jättis? Minul paistis ja üldse kammida teistele õppejõududele, et kõige suurem tung poiste hulgas. Kui võtsime uusi õpilasi vastu, oli Morinhuuri peale. Morin Huur on taoline tšello klambriga. Rahvuslik põlmoorin, sõnast hobune, Huur on midagi keelpillitaolist pidi tähendama. Tema kaelaks on hobusepea, on ka teisi igasuguseid, Huur, luukuur on seal, mis kujutab ühte IZ koletis siis olla sealt kitsekujutisega ja nii vastavalt sellele loomale, siis on ka nende pillide nimed. Nii et need pead on siis kunstiliselt välja nikerdada don puidust, kunstiliselt välja nikerdatud mängitakse poognaga. Pill toetab naha nii, nagu tšellotki mängivad ainult mehed-naised, marin, uuri, mängi. Mille poolest Mongoolia muusika Euroopa muusikast nii kõige rohkem erineb ja kuidas üldse euroopalik kõrv temasse suhtub? Kõigepealt, tema muusika aluseks on penta tuunika. See tähendab, viieastmeline helilaad ja ta võib-olla siis kas mosoorne pühendaminoorses laadiski ja pooltoonid puuduvad toone ei ole olemas ja teatooniline muusika, seda esineb kaas ja rahvaste juures väga palju. Ja seda esineb ka eesti muusikas. Seda esineb küllaltki šoti muusikas. Aga meil on ta kuidagi see meie Euroopa muusikas esinev penta tuunika on natukene teistsuguse kõlaga, aga Mongoolia muusika on väga rikas just melismidest, igasugustest kaunistustest tohutult palju igasuguseid fooršlageneid, eellööke ja, ja drillerid jaa, jaa. Mida tema siis teeb küll instrumendiga ja küll häälega, olenevalt kuidas esitatakse seal vanade IZ. Meeslauljate juures esines niisugune saal, mida nimetati Humõõdeks. See on mees, laulab kahehäälselt üks kuidagi kõri tuuniga. Teine toon tuleb läbi nina korraga. Kui sa raadiost kuulajaid ei näe seda inimest, kes seda esitab, siis jääb niisugune mulje nagu üks laulja, keda saadab üks instrument, mis nad madal bassi jorin tuleb. Ja samas siis kõri pealt tulevad jälle kõrges midagi flöödi Käämriga sarnase meisterlik figuratsioon. Seal tohutu pinge on seal laulja sees, kui ta esitab ja kunagise laulja ei olnud suuteline ega võimeline kordama oma lugu ilma tekstita, see on ainult teatavatel häälikutel, ta siis esitab seda. Mongoli ja muusika vist põhineb ühehäälsusele. Mul pole veel täpselt ühehäälne kogu aeg, koorilaulu ei ole redelt kunagi olnud. Kui ka lauldi, siis ikka oli üks rahvalaulik, kes esitasid. Sõnnik hobusest või oma õnnetuste armastusest või midagi niisugust pika-pika loo. Aga nemad kunagi kooris elamut seal neid alles kõik. Pärast kolmekümnendat aastat hakati esimesed koorid Rooma, aga need on kõik unisoonis laulmine. Teeksime Sid väikese kõrvalpõike, sa nimetasid hobuseid Mongollased viste kohe istuvad pärast sündimist juba hobuse selga. Jah, seda oli märgata küll, eriti kui me käisime rajoonides uusi õpilasi kevadel välja otsimas siis päris pisikesed poisikesed vaatanud, vaevalt nad kõndida oskavad, aga hobustega olid nad kõige suuremad sõbrad. Aga keda ma kunagi hobuste seljas näinud olid nahist, kas Vello lipandid ka nähti hobuse seljas? Mongoolias nähti ükskord, see oli enne ärasõitu, kuna tegin kaasa Mumbol filmis? Jaa, mängisin seal Ameerika luureohvitseri osa ja seal viimane episood oli niisugune. Põgeneme siis punaste eest ja tahame üle minna Hiina poole, aga satume, kobi kõrbesse ja peale astuma oma ratsuga üle niisuguseid kuristikulise lõhe, aga siis nagu ma hobuse selga astusin, hobune vajus vasakule küljele ja tegi õudsalt seal. Ja siis kõik režissöörid jooksid juurde. Ruttu ära ei ole see hobune on, võiksin ta ära tappa, et olevat niisugune juhus olnud hiljuti, et ei võtnud mind vastaja jäigimuse hobusega sõita, uut hobust ei toodud, ei toodud, öeldi, et tooge talle kaameleid, see on nad hoopiski olekski selga saanud istuda, jalad oleks ikka mööda maad, lohiseb Thaasi nädalaselt väiksed värski tüüpi hobused. Hästi karvased ja pisikesed eesli suurust. Sa olid seotud ka siis filmi tegemisega, jah, juhtus niisugune asi, võib-olla siis mõni sõnaga filmimuusikast. Mangol kino on teinud ka filme kaasaegselt emaatikal ja kaasaegsest noorusest kaasaegsete töötajatesse, nii linna- kui maaelust, kus on juba tunda kani estraadihõngu sees. Ja mul ongi plaadi peal näiteid kaasaegsetest Mongoolia filmidest, võib-olla siis kuulaksime täitmatu. Kahjuks on need pealkirjad kõik mongolikeelsed ja ehkki ma pisut nüüd oskonnaga see tõlkimine käib natukene üle jõu, kui pisut lastega sain hakkama tunnis mongoli eesti keeles põhiliselt muidugi helikeel ja itaalia keel aitas ka kaasa, siin. Kuidas siis Mongoolia keel kõlab, kas saad midagi ütelda? Dali Timesilin aimanud näiteks, vaata, kui ma läksin iga päev koolis ja seal üleval katusel põles neoontuli. Ja ma õppisin selle pähe katusel oli neoonkirjas oli kirjutatud üks loosung. Üks tervitus. Rahvavabariigi aastapäevaks. Sa rääkisid, et Mongoolia eesti keeles on palju ühiseid sõnu ja on kuna ta ei, ma ei ütleks, tühised sõnad on, aga näiteks kui piimaauto sõidab mööda, siis piimaauto peale on kirjutatud Su. Mõtlesin, mis nüüd on, siis tuli välja, suu tähendab siis nende keeles piim siis on ja kohe ilusti kahe aaga jälle. Jaam on ministeerium näiteks sisult tool, nendelt tuul on olemas, üldse on väga palju mongoli keeles sõnu, kus esineb, hakkas ühesugust vokaaliga skaks Atkaks e'd kaks, kaks kuud ja kaks uud. Nii et selle poolest väga sarnane eesti keelega. Ma jaa, la ja nõngol ise ei häälda kuidagi neid vokaale pikalt, tema neelab vokaalid üldse sõna keskelt ära ja püüab rääkida, kui ta kiiresti räägib, ainult konsonantide. See tundus natukene võõras, kui loed ise ja vaatad seda kirja, siis leiad, et nad väga vokaalrikas. Aga kui ta räägib tegelikult, siis kasutab neid vokaale, läheb. Kas sul oli juhust ka Mongoolia ooperis käia, Ma mõtlen rahvuslikus ooperis oli? Ja üks esimesi ettevõtmisi kohe oli mul, et ma vaatan kõik nende kõigepealt ära nende just rahvuslikud ooperid. Need on heliloojad, mis on kirjutanud viimastel aastatel. Online's suur veeni poolt koostöös Moskva helilooja Smirnovi selle ooperi nimi olnud kurbade mägede vahel. Kas neuroopalikule orkestrikoosseisule, see on täiskomplektne ooperiorkester kõikjal pillid, puupillid, vask, pil samuti ka isegi harfon olemas sees ja ka koolikoor on sees. Huvitav oli see osa koori laval, aga põhiline koor asus kaal orkestriruumis. Et saada paremat kontakti lava ja dirigendi solistide vahel. Kas seal rahvuslikke instrumente sisse ei olnud? Toodode oli värviks, seal oli näiteks eelmängus, on väga huvitav koht, algabki ooper, sellega. Orkester on, vaikib laval Ongi, Morin Huuriga üks vanarahvalaulik, kes laulab niukse eepose, mongoli kangelaslikust minevikust. Ja soolona alustab selle pilliga, siis hakkab laulma ja siis koor ühineb sellega, see nagu sissejuhatus selle ooperile. Ja siis võtab üle selle orkester juba ja läheb siis ooper täies käigus samuti lõpeks ooperis alustati sellega, et alguses koor, siis tuleb see jällegi see vana rahvalaulik omamorin uuriga ja siis vaikselt-vaikselt langeb eesriiet. Väga tore oli, ballett, oli neil jälgida rahvuslikel ballete teda üsna tugevalt nende ballett. Sest meie kuul oli ju ka tegelikult muusika ja koreograafiline keskkool ja need balletisolistid olid põhiliselt kõik noored mehed kooli lõpetanud. Tantsijad, tantsi, annad, ooperisolistid on aga oma erihariduse saanud siis kass, kes Berliinis, kes Sofias, kes Moskvas ja varem ka pekingi konservatooriumi des. Väga toredat solist, ilusat kõrget naishääled, tüsedaid, mahlakad, bassid, missuguste resultaate tennisist, koorilooming jõudis? Looming hakkas meil siis kõik seaded ja tuli ise teha külma, siis kasutasin mongoli rahvaviise ja eesti rahvaviise ja ka teiste rahvaste viisi vene rahvalaule revolutsioonilisi laule. Ja lõpptulemus oli nii, et kui oli Repsum, oli seal nende komsomoli 16. kongress. Siis esines juba kooliühendkoor, kus oli üle 120 lauljad, laulsime nelja häälses seades. Üks minu enda laul oli, mille ma kirjutasin ka agendatoonikas, seal oli elav Lenin Kareli Corsoni. Jah, sain sõnad, laulsin keeles. See oli vene keeles Heino Kaljuste laulukiigel nakatseeli selga laulsime vene keeles, siis oli meil seal olgu jääv meile päike ja rahvusvaheliselt demokraatliku noorsoohümnid nõudvad kõik sai tehtud, koori seal seal samuti olis kahe mongoli kaasaegse hautori. Aga kõige toredam oli see, et tegime ära sealt poistekoori poistekoorile neljakümneliikmeline ja poisid panime kolmehäälselt laulma, see sõlmiti ka ära. Ja kui see 40 liikmeline poistekoor tuli lavale ühtlases riietuses, kusjuures seal oma šnitti, olid nad saanud meie Järvela poiste koorilt. Aga tore seda nägi, nemad olid saanud brošüüri, kus oli meie poistekooride võistukoolivormiriided seljas. Aga muidugi, mis oli tehtud nende oma rahvuslik, kuhu selle riietuse järgi. Aga see pilt oli tore ja toredalt kaks väikest solisti olid seal ees. Nii et see läks alati kordamisele, kui ma esinesin. Juba efekt oli suur, 40 poissi laval. Milline üldse Mongoolia rahvuse jättis väljana? Väga värvikas on tänavapilt ja huvitav on see, et nad siiski oma rahvuslikust eelist teeli on nimelt nende halati taoline rahvuslik üliriietus, pikk allapoole põlve, väga värvikas, punane, sinine, kollane, roheline, igasugusest tuunides siidist sisuline ornamentika on väga rikastav peal, kas sul siis mingisugused rõngakujulised või on siis vaakumit peal või mingisugune lillemustrit on peal. Ja nii mehed kui naised kannavad ühesuguseid, nüüd täpselt lõige on ühesugune. Värvid on ühesugused, meestel on olnud küll rohkem tumesiniste, tumeroheliste pruuni rohkem, aga ka naised, vanemad daamid kandsid neid. Ja tore on vaadata, et tänavapildis on tohutult palju. Me oleme selle poolest väga populaarne, on see noh, jalas on siis tavalised püksid säärikute sees. Peas on siis meestelt kaabu ja ümber olnud pikk, varem oli kuni viis meetrit, no nüüd on kolm meetrit isegi kaks meetrit, keerutatakse umbes niisugune paarikümne sentimeetri laiune vööümber, mis on samast materjalist aga teisest väärilist kujutleme puna näha, latt on siis on kas kollane või roheline salat sisaldas roosa või mingi teine. Millised on nende rahvuslikud tavad, peavad nemad väga kinni. Praegu veel on. See on Mongoolia maadlus. Nüüd toimuvad alatasa iga nädal, kas siis talvel muidugi võimlas või mõnes suuremas saalis suvel juba väljakute peal. See on siis umbes nagu maadlus midagi, ainult vaela vastane ei tohi siis käega, kui tema juba käega puutub maad, siis ta on juba kaotanud ja püütakse ühesõnaga Talle viia sellesse seisu, et ta peab tingimata tuge leidma seal midagi judo või midagi sinnapoole judole tahan rohkelt judole lähedale, kui on maalasele Nathan rahvuslikult riietatud vastava niisugune müts on peas juba see kõrget Kutaalid, niuksed, pikad säärikud jalas vööd ümber ja see, kes on võitnud seesist, tõstab käed üles kõrgele ja Tepp võiduka kotkatantsu siis publiku, kui suure aplausi saatel ära siis üheks toredaks on jälle hobuste võiduajamine. Üllatas mind, et male malemäng on väga kõrgel järjel. Ja veel suurem üllatus oli, et nad mängivad peast kahekesi sõidavasel hobuse seljas, üks ütleb, b4, teine ütleb tee seitse g, kuus. C5 või nii edasi. Ja kui mina ise peaksin võib-olla neli, viis käiku meeles, aga nemad terve terve partii partii mängivad peastele juhust nendega võidu mängida. Mina kolm, neli käiku pidasime vastu, siis mul juba meelest ära läinud, mis käigud teinud oli, sest mina ei suutnud nii kiiresti. Aga veel huvitav oli see, kui me olime Songi Noossen üks 20 kilomeetrit eemal pealinnast. Ühes niukses puhkekodus. Äkki seal väljas vaatad, mingisugune ruudustik on muru peal maas ja suured niisugused peaaegu meetri kõrgused jämedad pakud ja hakka vaatama väga sarnased malenditele. Joolicy malendid tähendab vaba humale. Panime ka need üles, sinna andis sikutada netwaliseks hakkasin siis mängima kahe mongli õpetajaga seal. No aga kui sa ise oled nende malendite keskel, ega siis ei oska selget ülevaadet saada, selle eest ikka igav, käigu järele, jooksen paarkümmend meetrit edasi eemale, et vaadata, kuidas laua peal on, aga tegi mulle vist kuue käiguga. No nüüd eriti, kui oli kuulda, et hakkas ses pask ja Fischeri vaheline duell, siis nad olid nii tutvustuses ka juba seal omaette ja magus on praegu olnud päris põnevusega jälgima, siis on üks huvitav on veel nendel jahi kullidega. Neid kasvatatakse kõvasti, need on maal, rajoonides on väga palju neid. Kui nad oma juurdades elavad, siis kasutad jahikulli, millega käiakse jahil ja need on ka vastavad võistlusmängud. 11. juuli on nende revolutsiooni aastapäev, siis toimuvat, seda nimetatakse Naadam, vana traditsiooniline juba rahvusmängud, vot seal siis need kõik need Maled ja põhid ja ja hobusteajamised siis on kolm päeva pidutseptervema. See on kõige suurem püha nendel siis kahjuks me sõitsime kaks nädalat enne. Kalu püüda see, mis meie maal on tohutu haruldus juba viimastel aastatel. Mongoolia jõed on väga kalarikkad ja seal esinenud haruldusi. Näiteks taimeenid kasvavad kuni 40 50 kilo grammiseks. Jõgisoo madal on, kuni see aasta oli eriti madala lipp põlvini, oli ainult vesi. Aga siis, kui tema selle mats Akadee vee peal ühe hüppe teeb, siis ise päriselt. Minul viis kaks korda õnge ära. Lihtsalt mul ei pidanud tamiil vastu. Ise tegime niisugused mõõgad, nagu nad mongolid õpetasid. Rebasenahast said tehtud. Hiiretaolised kahe konksuga konksud kaks korda murdis ära, lihtsalt ei pidanud vastu. Et see roosa forelli taoline kala aga ta on suurem, ta on võib-olla ka isegi üle meetri meeter 20. No me tõmbasime välja see kõige suurema kuuesed ja neljakilosed Küllo, maitsev kala. Siis on harjusid, 60 80 sentimeetrit on tavaline harjusti ja kui rajoonis liikusime, siis kahetsesin, et ma kodus teevad nad oma tugevat spinning, võtke kaasa, et mul oli see kõige-kõige nõrgem ja kõige vile, see metallist. Need olid niisugused kõige toredamad puhkepäevad ja puhkehetked. Saime jõe äärde kalale.