Kuidas nüüd üksinda lähed? Issake, kaks kõrget mäge. Isegi tervel on raske. Aliisas oleks hobuse vankri ette rakendanud ja kohale viinud. Mine sina oma vankriga. Milleks inimestele nalja teha? Maastun pikkamisi aega on maa ja ilm. Rongi ei tule veel nii pea. Vince Smilaasius paneb värisevate sõrmedega kinni triibulise särginööp, bet uued püksid jalga tõmmatud. Naine dekle, hoiab käes pintsakut. Õues päeva soojadel kividel on kenasti siruli ja tukuvad kaks kassipoega. Üleaedse tamme otsas plagistavad kured. Jõe luht on roheline just nagu värvitud. Maheõnnistusrikas. Vaikus ja rahu on laotunud üle kogu küla ja selle ümbruse väljade ning metsatukad. Valge rätikuga naine läheb piki jõeäärset rada õhtupoole päikese kiirtele vastu. Kaugelt kaugelt on kuulda mingi masina undamist. Dekleon, kõhn ja kuivetu. Tema elavad silmad nukrad. Vintsas 100-ga aegamisi pintsakut selga. Pärast seda, kui ta oli loobunud küüdist rakendas tema vanapoisist vend hobuse ette ja logis kas kaugele oma aiamaale, et seal pisut töötja ja kartuleid metssigade eest kaitsta. Mööda tõttab väike mehike, pea viltu ja küsib pintsase käest. Tavatult jämedal häälel. Koosa siis ka aastud. Asjus, vaatab mees silmi, viidutades ei tunne teda kohe ära. Kõik on nagu udu sees. Sõidan Vilniusse tohtrite juurde. Kas midagi on pahasti? Halvasti ja Belius kurat teab, mis varakevadest peale lahti on. Printsess Milaisus ütleb sõna kurat pisut rõhutatult. Silselt peab see sõna lisama jaksu eemale peletama tema tõve ja lähendama teda põldudel töödele, argipäevasele elule. Ja kuhu lähed sina, Bellijus? Eks ikka vangimajja komistab mees ikka veel. Nuia väärsed, õnn kaasa, peenius. Et sul seal kõik lõpuni hästi läheks. Ja sulle palju terrorist onu. Mees viskab pambu üle õla, hakkab astuma. Ta läheb tõepoolest vangimajja, sest kukkus puskariajamisega sisse. Naaber oli kaevanud, tuldi otsejoones metsa, kui esimesed piisad just hakkasid nõrguma. Kaks korda kuus lastakse beelius üheks päevaks koju, et ta saaks Taist aidata. Entsulis Herleb dekle. Ma saadan sind rongile. Kannan vähemalt kompsugi. Sina jääd koju. Minule pole seda vaja. Ütlesin, et lähen üksi. Intsas Milaasius kaisutab oma kuivetud naist, kes pöörab väikese halli pea kõrvale ja surub end vastu mehe vähe kantud rõivast. Elage siis hästi, lausu kitsas Milaasius ja läheb juba mõne sammu järel, pöörab ümber. Ja ärge mind kuigi tihti vaatama jookske. Seda ei maksa teha. Seni, kui ta komberdas õues, paistis nõnda, et tervist selleks korraks jätkub. Nüüd aga kõndis 10 sammu ja juba hakkas rinde all pitsitama. Tuli seisma jääda. Voolu takistasid kobraste ehitatud tõkked ja mis lakkamatult kuulises muutis ainult vahetevahel tooni kordolise madalam, kord kõrgem. Varem isegi veel pärast viimast sõda parvetati jõel palke ning tal enneltki tuli kokku seotud Baltidel, seistes korduvalt otsekui mingil võõrama mehel mööda sõita oma külast, kus olid üles kasvanud tema ise tema vanemad, vanavanemad, Need, möödasõiduhetked olid omamoodi pidulikud, uhked ainult, et alati saanud ringi vaadata. Jõgi oli tollal märksa kiirem. Juhtused, palgid jäid jõekäärus kinni või takerdusid mõne välja juuritud vees ujuva puu taha. Siis oli vaja pingutada lihaseid ja näidata kogu oma osavust. Kui said vahti ümberringi pilku heita, hellitas südant niisugune pilt. Kõik, kes olid kodus õues või tares, tormasid maja taha vaatama. Lapsed sööstsid mööda künkanõlva jõe äärde, hõitlesid ja vehkisid kätega isegi koerad, needki tirisid ketid pingule ja kippusid jõe poole. Ning ainult udid kükitasid paigal. Saates oma pesitsevad Te viletsate silmadega sõitvaid palke ja inimesi. Tuli ette ka õnnetusi, kortsulpsasid jäises ette, kortsatusid jalgupidi palkide vahele. Kuid see kõik oli tühiasi, võrreldes selle õnnestuva möödasõiduga külast. Puhatas tuuleõhk juba oli pisut parem edasi, mida kuigi jaam pole kaugel. Aga ega ta ligidal ka ei ole. Infindsasmilaasius ähib piki jõeäärset rada, kõnnib üle allika rikkamite, kunagi kuivava oja viiva Sillakese samal ajal aga Koidudes tubli tükk maad tahapoole käib salamahti tema kannul dekle, paljapäi ja argiselt riides. Naine kartis teda üksinda lasta niisugusele teekonnale läbi Lepavuse rikku ja pajude okste dekle vahetevahel plaatiuse pisut viimasselga pikaldasel Tatsemaid jalgu. Näeb seda ammust aega, vintsas oli ta endaga kaasa toonud teisest külast. Niisama kõhnakese ning nukk kra ainult väga noore. Ja mil ta mõistis, missuguste pilkudega vaatavad teda siinse küla tüdrukud ja naised, kes lausa pakatasid tervisest. Hirmus oli see tunne olla võõras kuni temaga harjuti. Kuni hakati kõnelema nagu oma inimesega. Gavintšoosasele ei öelnud nüüd enam keegi, kelle sa oled endale toonud. Issake. Saiu pead temaga varsti hüvastijätt päewinsulis. Kas siis temale on kontimööda meie tööd, mis kunagi ei lõpe? Ometigi pidas vastu ja ka tütar on juba suur, kasvas üles ja lendas minema. Isa kodus näitab ennast harva. Näe, nüüd lendaks kadeks nagu linnuke ühe künka juurest teise juurde. Intsasmilaasius on juba tõusnud esimesele kingule leidnud vana kännu ja istet võtnud tekk. Lihaga on ennast peitnud nänni jussi taha. Ainult et tema ei istu kännu loid, türklase kombel maas, jalad risti. Milaasius näeb nüüd hästi ka oma hooneid. Alles mullu oli ta Jaaksukam ja Stare katuse õlgedega. Kuid kollased õled on aasta jooksul tublisti allimaks läinud. Tema tare tagant kahe tamme vahelt paistab ammu surnud naabrimehe maja. Veider mees. Tema naine aga Oliver, veelgi veidram kui juhtus, et oli vaja mõne asja pärast neile sisse astuda, eriti talvel, siis algul, kui olid öelnud tere, ei näinud mitte tuhkagi, kuulsid ainult tuhk miinimäelt ning mõne aja pärast ronis vanaaegsest leiva ahjust välja, ent seal soojendanud räbalapundar ja lausus. Aa, see oled sina, Winsulis, mida sa soovid? Ning naine, kes oli tublisti noorem, jäi kahe lapsega. Üks neist oli säherdune imelik, mitte siit ilmast. Kui keegi temaga tõrelist, siis läks ta metsa ja tuli tagasi alles järgmisel hommikul. Ükskordinaasata üldse kevadel leidsid inimesed, kes elavad sellesama jõe lähedal ainult siit külast üsna kaugel kalda jäässe külmunud surnukeha. Ning siis kõik aina mõistatasid, arutasid, et ehk ongi see saama. Ja siis räägiti veelid ahju. Naise teine mees polevat poissi silmaotsaski sallinud et ei olevat raatsinud talle anda keedetud kartulid ning et naine, kes armastanud seda meest väga ja olnud talle isegi meeli järele aidanud, ise oma teese ilma lapsel jõkke libiseda. Jumal jumal kui palju on kõiki inimesi elus. Aga seda pole nagu kuhugi panna. Sellist ei tule miskit head, miskit tulu. Just nagu oleksid millegita. Just nagu oleksid alles nüüd alustanud, mõtleb dekle hiilidestaažisemeni tagant teise taha, laskmata silmist intsast valmis appi tormama. Kuvaja. Palju inimesi puhkab juba külakalmistul, seda ümbritsevat aeda on loomad kõvasti lõhkunud. Aed on lagunenud ka vanadusest aja mõjul. Varem panid inimesed mõnigi kord raha kokku, ostsid laudu ja tõmbasid tara ümber. Nüüd nagu räägitakse, on asjasse sekkunud ka külanõukogu esimees ise, sõitnud kohale, kusagil kostitatud teda, nii et kalmistule jõudnud üsna pooles purjes ja aina seletanud paarile taadi krõbile keskunutasid viltu vajunud ristide juures, et seda ei tehta mitte mingisuguse religiooni pärast, vaid sellepärast, et kalmistu on meie minevikumälestusmärk. Ning nõnda siis on külanõukogu ostnud raudaia, ainult et seda ei ole millegagi kohale toimetada ja et keegi oskasin niisugust aeda ka üles seada. Kui paljud kõnnivad ringi läbi lastud jalgadega ja murtud külje kontidega vigastatud selgrooga. Kui keegi juba kolkima hakkab, siis teeb seda oskuslikult. Gavintsulist sai natuke kannatada Läks, sügisel lauta ja kuulised. Keegi oigab. Hirm südames näitas ta laternaga valgust. Nägi poolsurnud inimest, kandis tarre ning alles pärast selgus, et see on sakslane. Aega kauni säherdune, et isegi kõige viletsamat sakslast poleks siin tohtinud mingi hinna eest olla. Ta oli auklikuks lastud alles alati valust, kui dekle tema sidemeid vahetas. Jah, kui sakslane natuke kosus, rääkis vintsas asiastmanile naabrimehele sest temaga oli tarvis midagi ette võtta. Kõik kogunesid saavuna, sakslane ajas silmad pärani, kohkus koledasti. Siis küsis temalt üks vanem mees. Mida sa mõtled? Et elu on sant, vastas sakslane. Mehed vahetasid pilke. Sakslane hakkas jutustama, kui hirmus oli olnud, Saksamaal paistis ei valetagi, silmad olid märjad. Temal on sant, aga meil oli hea, eriti siis, kui nad sind tsiklitega ringi kihutasid. Žaotlane, vihastas vanamees. Ausal inimesel oli seal väga sant. Siis see vanamees ütles kõik, mida saame meie teha. See oli lihtne, aga suur tõde ja neil aastail veelgi suured. Ning nad võtsid nõuks teha nii palju, kui palju tol ajal üldse oli võimalik teha. Andsid talle toidupoolist kaasa, viisid aida ta ja saatsid ühe. Eks mine Saksamaale, kulla mees. Hoidku jumal, et see asi ja ei. Ütles vana tahet ning teised noogutasid heakskiitvalt pead. Ja, ja kindlasti lähen, katsun kodukanti jõuda. Tühja temast. Ensulis tänu taevale, et sinu jaama minek läheb kenasti. Vilniuse tohtrid on teistsugused kui meie omad kes ainult põue piiluvad. Seal saab läbi ka ilma rahata, neid ei huvita sinu Taskoib õu, Aid, sinu tõbi ja selle arstimise teadus. Vintsasmilaasius istub nüüd juba teisel kingul. Raudtee pole siit enam kuigi kaugel kiviga visata. Pikki metskonna teerada roomab väike traktor, näe küla teises servas tulevad mehed. Tulevad kirvestega, üks tassib mootorsaagi. Inimestel on tööd küll ja küll pole mahti tuhnida möödunud aegades. Aja on elada. Tõstad pea ja lükanud mütsi kuklasse silmitsi Finces Mihhaasius kõrget tuletõrjetorni. Rõõmustab, et seal pole kedagi valves. Pärast suurt vihma on mõned päevad rahu, muidu põrnitseb keegi teda õlalt, saadaks pilguga kogu tee, nagu mingid sitikad ka, näe, kode häälis käeksutab lõõtspoolikut anale sinine. Mitte ei saa ilma lõõts Monikute, see on talle nagu nagu titele lutt. Kui ta oli noorem. Ja kui veel kellelgi ei olnud neid. Käeskantavaid raadioid sõitis kui tõelisse igal õhtul rongiga rajoonikeskusse jaks jaamas mängima. Siin oli ka pluustilises tujus mehi tõstnud klaasijaama, einelauas tahtsid nad tantsida igakale, mitte mingi neetud küla. Ja pole vaja peljata, et keegi sulle kere peale annab. Kalevist tuli rahvast, tants käis hilise ööni, kuni jaamaülem minema ajas. Kudelisele anti mängimise eest alati rüübet. Seepärast asus ta koduteele tihtilugu öösi viimase rongiga ning enamasti ilma lõõts Monikuta, sest jaamas oli samasugune lullitaja valvur. Ainult et temal polnud nii suuri andeid. Ta ei osanud nõndaviisi mängida ega nii ilusasti kõnelda. Ta mitmekesistas oma elu märksa lihtsamal kombel kui kude Alice. Vinti võttis ta lõõtspilli väetiskude häälise kenasti rongile. Piletid osta polnud vaja, sest kude Alice kannab tänapäevani raudtee, lase vormi. Tollal aga töötas ta tõepoolest raudteel. Järgmisel õhtul, kui Thlis jälle jaama jõudis, ei saanud ta lõõts Monikud niisama kätte tuli maksta. Ning valvuril polnud kuigi kaua vaja paks oodata. Varsti oli ta kui tõelisest luustilisemgi, sest kude Alice, keda paluti mängida ja kostitati, ütles alati kulla mees, pakku temale, ka tema on minu parem käsi kordajas jaamaülemtähelise lõplikult minema, käskis eemale hoida, mitte enam oma nägu näidata, siis vististi lugemistoa juhataja oli kuhugi kaevanud. Code Alice meelitab kõik noored kokku ebamäärasel eesmärgil ja üsna ebamäärasesse kohta. Kodeeris harjus käima taaskoore jama uuel töötajal, kellel oli noor naine. Algul meeldis kõigile nii piimamehele kui ka tema naise leeridega kudelisele sest temal olid tulu kõige suurem piimamehe juures. Polud puudus inimestest ja asjaajamistest, aga kus on inimesi, asjaajamise, seal on kabuteel. Nõnda hakkasid siingi õhtu õhtu järel keerima paarid keset Kunikudelisel mängimine taas ära keelati, sest niisuguseid asju ei tohi ilma organiseerimata teha. 1000 ja tuline pahandas kude Alice, aga hea seegi, et seal käia lubatakse. Pilli virutas sahvrisse. Võib-olla tüdines pererahvas viimaks ära, võib-olla tekkis mingi kuri kahtlus, kordolikud, häälistikunud suudleva metsliku naist, kui oli vanamehel veel mingeid isevärki kavatsusi. Üks kord kuulutas piimamees, kogu külaled sõidab Vilniusse mingile õppusele, õhtul aga tuli äkitselt paali, leidiski eeskude älise, kes oli üleliia armatsevalt meelestatud sõidelnud Toomakat naist, sidustagudeelise käed ja jalad kinni. Viskas vanamehe mootorratta külgkorvi, viis ta koju ning heitis halastust tundmata lauta. Keegi ei näinud seda. Nikud Alice oleks võib-olla lämbunud, kui õigel ajal poleks silmud lapsed, kes ära kadunud isa lahti päästsid. Toibunud kude häälis krahvas küünist, Uusti õlgi süütas need karjus kogu külale, hoides pea kohal leegitsevad tõrvikud. Panen ta raisa põlema. Päeva palen põlema. Aasa astub vintsasmilaasias pikkamisi edasi, heidab pilgu kellale. Aega on veel küll ja küll. Veel võib lasta silmadel ringi käia, oma küla, vaadata, igaüht meelde tuletada nii neid, kes elus kui ka neid, kes lahkusid siit juba ammu jätnud inimestesse selle hea või halva, mis olid Heljeegolmudomaane. Kae Bospurise korstnast tuleb musta suitsu. Ei tea, mida Bush Kris praegu teeb. Mullu ajasta samal ajal kogu küla kihevile. Tema vanaks jäänud isa loovutas talle oma aiamaa, et poeg selle üle Saariks täis külvaks, kuid buspuris laskis seal lokata umbrohul. Seepärast andis isa aiamaa küla kõige arukamale piigale. Nagu kõik ütlesid, sest see piiga kasvatas üksinda kolme last. Kõik teadsid sedagi, kes on nende laste isad. Piiga nimi oli Stephanie. Niisististe paljale andiski isa oma aiamaa, mis pärast seda vaid oletati. Eesti asi oli vististi lihtsamast lihtsam. Kuigi isa oli vana, mõistis temagi, mis on hea. Usburis, istus marru ja laskis vedru äkkega üle. Kõik need sajandikud kooli külvatud rukis sõitis õue, ratsanahk märgäke taga lohisemas, hüppas hobuse seljast ja koer Stephanie juure. Anna pool liitrit jäta. Mis hea eest Maarisinsul ilma palumata, jama üles. Aia lõi kogu ümbruskonna jalule, isegi nooruke miilits sõitis kohale, kuid tema ei saanud kaks päeva piiga vahest väljagi. Külaline kostitas Aaveti mees Ootralt, lootes ülekaalukat võitu. Kuid võta näpust. Mees venitas ja venitas siis aga lepitest kalja ning Bosporuse ilusasti ära. Ongi ja intsesti asjus vaatab juba luugist sisse, kas kassapidaja on seal? Deklejaga, varjab end teeäärses männikus, pidades aru, kas minna või jääda, otsustab oma nina mitte vahele toppida, sest vinksulis võib närviliseks muutuda, hakkab veel teiste kuuldes. Vince Smile ostab pileti, küsib harjumuspäraselt. Mida teeb kassapidaja mees, kaseke õngitseb. Naisterahvas vastab, et hommikul kella neljast peale loksub järvel. Ja sina, onu, sõidad ja peab järele vaatama kontrollima, mis, kuidas illektinces minaasius, näost kaame, surmväsinud kassapidaja silmitseb teda uurivalt. Otsekui õigustab ennast. Pagan teab, mis mul on. Mida meie tohtrid ütlevad? Käskisid sõita, nemad teavad paremini. Aga Andy ja mis on? Võib-olla lihtsalt vanadus? Ütle pindses Aasias lähib, istub pingile. Ruttu terveks, onu soovib kassapidaja pistes dialoogist välja. Intsasmilaasias istub pingil. Kasiit paistavad küla katuspuud ja osa teest. Tal on hea meel, et tunneb kõiki küla inimesi, et ja kui keegi on läinud, kes mida teeb koguni mida mõtleb või kavatseb mõtelda. Tal on hea meel, et ka nemad teavad insasmilaasiuses peaaegu kõik, et nad õhtul kodus räägivad, kuidas insulis Hasu Steele Vilniusse. Ning sellise ühistunde tõttu on Milaasiusel kergem Öelda hüvasti külale ja kodule. Well mõtleta Declest hinges koguni kripeldab, et ei lubanud naelasel saatma tulla. Võib-olla oleks neil mõlemal nüüd Parev ikkagi ei pikk tee ja nii tähtsad asjad ees. Aga ei, dekle hakkaks nutma. Ta on ju niisugune pilli ja. Kui jumal annab treplintsas veel tagasi, saab kokku kõigega. Aga kui juhtubki midagi, siis jääb kõik endistviisi. Kahju ainult, et teda ei ole. Rong veeres jaama. Elaesusel polnud hõlpus peale ronida. Ja kui rong taas liikuma hakkas, pukist dekle kaeblikult nutma hoides männi ümbert kinni. Ta õieti nutnudki vaid Niiuuksus, nagu mõni loomake tahtis lipata, rohtu kasvanud jaama esisele. Äged Fintrullis vaatas aknast välja, tundus, et just sinna, kuhu naine oli end peitnud. Kui kõik korduks, siis tormaks dekle välja metsatukast. Ütleksin Tšullisele veel mõned sõnad. Kuid mis möödas, seda tagasi ei saa. Kus sa leiad niisuguse vedurijuhi, kes peataks rongiajaks selle tagurpidi koos Winsas Milaasusega, kuni tekk, lennukra, peidupaigani.