Harri Otsa loomingust on üks viimaseid raadiolindistusi sümfooniaorkestri koosseisuline loodud kolm Eesti tantsu. Need tantsud on nagu omamoodi läbi käinud õige pika muusika tee helilooja elus. Palusime autori stuudiosse teda meenutada. Tõepoolest, nendes tantsudes nagu omamoodi peegelduks minu loomingu ajalugu. Sest esimene tants, nii palju, kui ma mäletan, pärineb 1952.-st aastast, mil ma olin teise kursuse konservatooriumi üliõpilane. Olukorda vee tol momendil selline, et ma kirjutasin eksami prelüüdi. See oli harmoonia lõppeksam antud olite teema Reemarroris ja selle teema improviseerimisel, et edasi näha, kuidas ta võiks kulgeda sattuski mulle näppu alla parajasti just selle Eesti tantsunumber, üks teema. Ma improviseerin seda, see teema iseenesest küttis nagu mind üles ja ma unustasin pea aegusele armooni eksami hakkasin kirjutama, selle asemel et teha prelüüdi seda tantsu. Umbes kella kahe ringis oli mul see tants valmis ja kui siis Villem Kapp tuli kontrollimata, oli mu harmoonia õpetaja. Et kas eksamitöö on juba valmimas, siis selgus tema meelepahaks, et ma ei olnud prelüüdi veel alustanudki. Ja selle asemel oli mul lõpetatud kujul hoopis mingi loominguline TÖÖ. Muidugi ta kasutas seal isegi kurjemaid sõnu, võttis selle lehe mu käest ära ja nõudis, et ma kohe lõpetaksin eksamitöö. Valmiski kahe tunni jooksul. Nii et katki polnud midagi. Sellest eksamist jäi mul siis mälestuseks Eesti tantsunumber, üks sellega selle tantsulugu veel ei lõppenud. Kaks aastat hiljem professor Eugen Kapi juures Orgstratsiooni õppides tegi ta mulle ülesandeks leida oma loomingust üks mingisugune lõik, mida võiks orkestratsiooni õpetusena kasutada. Ja mulle meenus kohe Eesti tants ja selle siis orkistreerisime 1954. Ja kusagil samas ka lindistasime tol ajal konservatooriumi orkestriga aastaid hiljem, see on juba siis käesoleval ajal lindistati ta nüüd uuesti peale väikest korrigeerimist orkestratsiooni osas. Ja nii ta arvatavasti nüüd siis jääb omamoodi mälestusmärgina minu eest esimesest loomingulisest tööst. Eesti tants number kaks pärineb märksa hiljem kusagil 70.-te aastate ringist mil mul jällegi kahe või isegi võiks öelda. Kolme suurema töö tegemisel jäi näppu üks mingisugune väikene pulga taoline tantsu motiivikene mis mulle omale väga meeldis. Ja millest siis kujuneski välja eesti tants number kaks. Kolmas tants on 79.-st aastast siin ma mäletan täpselt, ma kirjutasin tol kevadel vokaalkontserdi amore. See oli nimelt talvisel vaheajal, mul on üks väikene suvilakene Laulasmaal kus ma siis talvisel õppevaheajal maksimaalselt kasutanud seda aega loominguliseks tööks. Ja peale selle vokaalkontserdi valmis mul seal siis Felix, väiksem trio, mida ma nimetan trioliinuks. Ja veel jäi aega üle ja samuti sattus näppu alla üks niisugune huvitav intrigeeriv teema mida ma otsekohe realiseerisin ja see kannab siis nüüd nimetust eesti tants number kolm. Kolm eesti tantsu esitab Eesti NSV riiklik sümfooniaorkester, dirigeerib Kirill Raudsepp. 1972. aastal valmis puhkpillikvintett dile viieosaline sõit följetonid. Teos on leidnud laheda tee muusikaellu mängijaiks Jaanemine kvintett raadios on kõlanud 10-l kontserdil. Rohkesti on seda mängitud vabariigi linnades ja kaugemalgi mida interpreedid hõljetonidest arvavad. Janune. Kui rääkida Harri Otsa följetoni test puhkpillikvintetti-le siis peab tuletama meelde tudengipõlve aega, millal praegune ERSO puhkpillikvintett täies koosseisus õpisel Tallinna konservatooriumis. Ja tegutsesime MTÜ liinis omast vabast tahtest ja suurest mõnust tegeleda puhkpillikvintetti muusikaga. Kõigi poolt kardetud ja samal ajal ka lugupeetud Harri Otsa tuli ühel ilusal päeval partituuriga ansambli ja nagu ma mäletan muiga mesi, sai ta esimest korda läbi mängitud muigama isegi teda mängitud veel mitmeid mitmeid aastaid. Loo esialgne pealkiri, kui ma õieti mäletan, oli viis lahedat anekdooti. Ja kui veel rääkida sellest Rootsis siis vast seda, et tihtipeale heliloojad, kui nende juurde minna, paluda, et endad kirjutaksid midagi puhkpillikvintetti, siis esimene reaktsioon on umbes sarnane. Nojah, vaat et et see ansambel on ikka natukene sihukese naljaka kõla, raja ega seda ikka vist päris tõsist väljendusvõimalust sellel ansamblil ei olegi kuidagi see kvintetti üldkõla. Mingil määral sellise koorika värvingu, et ega päris dramaturgiliselt sellist sisulist värvi nisukest nagu ei olegi olemas ja väga tihti kiputakse, ja kui me vaatame üldse künteeti repertuaari, välja arvatud muidugi klassikatöötlused mida väga tihti mängib puhkpillikvintett Natukene niiskertzolikulaadi ja selles mõttes ma leian, et kuigi selle faktiga iseenesest võib nõustuda, võib ka mitte ja kui sellega nõustuda, siis ta kipub natukene vaeseks jääma repertuaari ja kui üldse sellest seisukohast läheneda, siis see ansambel nagu omaski võimalust nihukest väga sügavate väga tõsiseid probleeme lahendada. Aga Harri Otsa följetonid on nagu selle peale kohe spetsiaalselt välja mindudki selle nalja ja mõnusa huumori peale. Iseasi kuidas neid anekdooti millisesse lahtrisse. Neid paugutada on ta nüüd pilalood või on nad mingil määral ka rahvusliku huumoriga tegemist. Jaan tal puhtal kujul linna anekdoodid. Aga üks on kindel, et kõigis nendes viies anekdoodis võib leida mingil määral selliseid kujundeid, muusikalisi kujundeid, mis on nagu, nagu vaadata rahvusvahelise muusikute sellised Dynamis väljendid, pealkirjad on väga tabavad ja, ja ma arvan, et need pealkirjad olid Harri Otsal ennem olemas. Nii nagu neid anekdoodidki, need toolid, millest seal juttu on, tähendab programmiline muusika läbi ja lõhki vestlejad ja hambamees. Siin kahe tegelase vastandamine, üks niisugune tõsine ja asjalik jutt ja ja keegi hambamees torgib ennast kogu aeg vahele ja püüab ikka midagi kõveriti ja valesti ja kuidagi segavalt sinna tõsise jutu vahele torkida, kuidas asi laheneb? Seda peaks kuulaja ise kuulma. Kõutsi unenägu, no siis üks kõuts võiks unes näha. Eksis, läheks kuulemise, seda ämm tuli koju. No kodu on püha paik ja eksemgi võib vahest kodumiljöös midagi korda saata. Pikka rubla püüdmas. See pealkiri vast on kõige üldsõnalisem. Ma leiaks võib-olla kõige lähema väljenduse tuntud euroodi või teemast kui me kuulame seda lugu, õnnetu oboe halamine jaa jaa, alaline rahulolematus olemise ja saamiste pärast. Koidikul koju, noh. Kustika tullakse koidikul lõbusasti ja segase peaga võib leida seal sellest koidikul koju tulemisest, isegi miilitsas ideeniks, kes sätti hoolega kuulab, võib mõnusasti tätsate mõnusasti taaruda. Võib ka jooksu pista. Kõik on selles loos olemas. Peab ütlema, et neid lugusid on mängitud elavas ettekandes päris tihti ja nad jõuavad kuulajale ka kenasti kohale. Üldse nali ja mõnus huumor on ju see, mille vastu alati natukene niimoodi aldid ollakse. Eanalija olla igal ajal igas kohas omal kohal ja huvitav on see, et, et isegi näiteks tuleb meelde, sai mängitud neid hüljatuna anekdoote ukraina dekaadi ajal Kiievi konservatooriumis ja ei tea muidugi, millised assotsiatsioonid seal, aga nad võeti väga elevusega vastu ja kenasti. Harri Otsa klaverikontserdi esmaesitajaks oli Matti Reimann. Millistele mõtetele ärgitab see muusika? Matti Reimann? Rääkides Harri Otsa klaverikontserdist tuleb ütelda, et on mitmesuguseid, Kontsert on kontsert, kus klaver on nii-öelda puhtalt soleeriv pill. Orkestri funktsioon on nagu teatud määral saator, kuigi see on üsna tinglik, aga neid on õnnele, niisuguseid kontserte nagu näiteks Stravinski sümfoonia kolmes osas kuskile naeran nagu solist, aga tegelikult on ta jälle siiski üks. Lõõtsakontsert on minu arvates niisugune sümfooniline kontsert, kus on orkestri klaveripartiid niivõrd tihedalt põimunud, kusjuures klaver on ikka solisti funktsioonidega, aga pianistina nii-öelda ilma orkestrit tunnetama, et seda mängida ei ole võimalik. Ilma orkestri Patti tunnetamate teadmata. Kui ma asusin seda õppima, siis olime Harri Otsa loomingust mänginud juba umbes 25 klaveripala nende hulgas siis neli prelüüdi, Foogad, kevadised killud, klaveripalad paatides ja mõndagi muudkui ma nüüd tagantjärele selle peale mõtlen, siis mulle tundub, et see klaverikontsert on sealt nagu alguse saanud, et need palad on nagu omamoodi noh, kuidas öelda soovid või kusjuures siiski need palad asetavad praegu ikka rohkem ja rohkem varju otsa loomingu samale kohale. Vot see on nagu huvitav, kui kuulata ühte helilooja loomingut nii-öelda tervikuna vaadata, vaadata sealt, ütleme mingisugust pala eraldi mulje on minu arvates täiesti isesugune. Kontserdis on väga palju, ma ütleksin, ilusat materjali, vaimukat materjali. Ja mis mind kõige rohkem elatas, suur sümfooniline mõtlemine. Mina soovitaks küllari otsal praegu, kui on selleks võimalus kasutada oma selle sümfoonikum mõtlemise eelised suurte teoste loomiseks ja praegu väiksemad palad kõrvale. On teil kõik muusikamõtteid juba paberile jõudnud või on midagi jäänud vaid oma teada ka? Eks oma teadvale kindlasti ühte ja teist. Ma mõtlen kõige suurema sellise teema sünniaeg vist hakkab lähenema. Son nimelt sümfoonia hoovõtt on olnud küllaltki pikk ja tundub, et oleks praegu paras aeg võtta üks selline fundamentaalne elutöö käsile. Selle kõrval on muidugi mõista veel väiksemaid ülesandeid. Mul hiljuti valmiski üks kahele klaverile. Prelüüd ja fuuga. See fuga ei ole küll muidugi üldse klassikaline puuga, vaid ma nimetaksin ta teatud mõttes talupoja Fungaks segamini polüfoonilise homofoni stiiliga, nii et selle järel võiks sõna otseses mõttes nagu tantsida. Ja siis on veel üks auvõlg Laulasmaa kaluritele kes aastate jooksul on mulle etteheiteid teinud, miks majale kirjutanud kalurite elust tööst mõnda laulu tsüklist, et see idee ongi mul nüüd realiseerumas takistuseks on siiani olnud lihtsalt teksti puudus. Selleks, et kirjutada kohapealsest eludest, oludest. Peaks muidugi leiduma, luuletaja, kes neid olustike tunneb teab kalurite rõõmusid muresid, nende võiks öelda humoristlike ja mõnikord isegi niisugused traagilisi külgi. Ja sellest tuleks tõepoolest kirjutada ja see on mul ka siis nüüd plaanis.