30. juunil 1969. aastal katkes erakordset tööka ja tahtekindla pillimehe Estonia teatri orkestri raudvara Rudolf millielutee. Maisel päeval mängisin viiulit suures koondorkestris laululaval, aimamata, et hoiab viimast korda käes oma armastatud instrumenti. Kuigi on raske neid nukraid mälestuskilde sõlmitseda. Meenutagem siiski. Pilli viimaseid päevi, Rudolf Milli viimane tööpäev 28. juunil Estonia teatris möödus tema poolt väga hinnatud eemalt Haaba ooperi pikerlastega järgmiselt päeval kell 11 algasime laululaval proovi. Mängida oli meil vähe, aga nii suure osavõtjate arvuga oli proov aega viitev ja meil tuli istuda laval kuuma päikese käes, kes ettekandega kokku kella kolmeni. Pärast seda ta läks mehele. Ja järgmisel päeval, 30. juunil kell 18 saime koju surmateate kerimisi. Pikkamööda tagasi selle väsimatu töömehe elulõnga kes mängis Estonias esimest viiulit 50 hooaega. Õieti jäi küll puudu üksainus viimane etendus. Teatris tööle tuli ta juba enne õpingute alustamist konservatooriumis ja püsis kõik viis aastakümmet heas vormis. Oli eeskujuks vanadele kui noortele kolleegidele. Minul isiklikult oli Rudolf milliga tööl olla pärast suurt isamaasõda. Nimelt 45. aastal, olude sunnil tuli hakata dirigendiks. Ja esimene etendus, mis mul juhatada tuli soli Putšiini ooper, mad hambad laiali. Ja on Rudolf, millist jäänud. Üldiselt töötasime me koos ligemale 25 aastat. Kõigepealt oli Rudolf üks väsimatu töömees, oli küllaltki ränk pääle sõda, kuna koosseisud meil orkestris ei olnud nii suured, et oleks võinud vahetada puududa, tuli mängida meie orkestri liikmetel nii hommiku kui õhtu, mis võiks iseloomustada tema nii-öelda kui viiulikunstnikku. Kui Süts pani rõhku tooni kvaliteedile, see tähendab, mängis espressiivu siis millimängu iseloomustas tugev tehniline baas. Rudolf neli põhimõte oli kõik noodid välja mängida. Ja see avaldas ka mõju kogu viiuligrupile. Mina kohtasin Ruudi milliga esimest korda 20.-te aastate teisel poolel siis tegutses juba töölisMoughi tehing ja see ühing korraldas hommik kontserte pühapäeviti. Mina olin tol ajal kahe-kolmeteistaastane ja nii-öelda töölisühingu kasvandik, aga siis ükskord esines niisugusel kontserdil Rudy milli. Ma muidugi läksin oma konkurenti kuulama. Ta mõjus minule nii päris rabavalt. Hiljem juba kohtusin temaga pikemalt, see on Estonia orkestris, kus mul oli võimalus temaga pikka aega mängida ühes puldis käe all. Nagu Ratasepp ütles juba, et tal oli tehniline baas väga tugev ja sellepärast tema partii ehitused olid väga korrektsed korrektselt võib-olla vähe öelda. Tema tehnil esitus oli väga briljantne ja kõlaliselt olid nad hästi viimistletud. Aga mis mulle eriti võib-olla veel imponeerib, see on talle omadus. Mängida nii öelda üks kõrv muusikas mitte ainult mängida oma partiisid, kuulata muusikat ja panna selle muusikasse sisse sele partini. Partii esitamine ei kujune enam niukseks Sablooniks või igapäevaseks tööks, aga sellega kaasas käib juba emotsionaalne moment. Niisugust kõrva ja südant oli ruudi, milline muusika jaoks väga palju. Ühenduses Rudi milli virtuoosse orkestripartiide esitamisega Raudsep rääkisin, tekkis mul alguses niisugune mõte, et tema tunneb selle teostuse kordaminekust erilist naudingut. Ja muidugi niisugune nauding, alati ongi igal inimesel, kui midagi on hästi korda läinud. Aga hiljem muutsin oma otsust ja arvasin, et see ei ole mitte ainult teostuse nauding. Aga sellest on kujunenud juba eetiline printsiip. Nimelt teisiti ei saa ja teisiti ei tohi. Sa rääkisid ühel korral millivaimust? Jah? Et kuigi teda enam ei ole, aga see printsiip ja seda nüüd pärast tema surma meie esimesed viiulid taotlevad. Tõepoolest, nii palju kui meie võimaluses on, me püüame seda rakendada kõiki neid printsiipe, neid põhimõtteid ja kõiki, mis sellest kasulikku ja head on ja püüame seda rakendada edaspidi oma tööga, oma heade ja õigete põhimõtetega on ta ennast jäädvustanud nii-öelda Estonia töös. Ja minu arvates see on kõige paremaks mälestuseks temast. Jah, tema pidev harjutamine, meisterlikkuse säilitamine, tõstmine viitas eeskätt muidugi järgimist vääriva suhtumisele orkestrantide öösse palgavajadusele esineda aeg-ajalt solistina. Neid esinemisi oli küll vähe, mõned korrad orkestriga Tšaikovski, Hatšhaturjan, Brahmsi topeltkontsert, mõned raadiosaated, juhuslikud kontserdid, kammermuusikaõhtud väheke nõudva teate töö kõrval oli isegi kiiduväärne. Ja muide, Rudolf musitseeris vajadus ei nõudnudki, ärati publikut. Kuidas olid lood teie kvartetiga? Ja, ja meil oli igal nädalal vajadusel teisipäev. Ja seda me kasutasime õige pikka aega väga viljakalt. Nimelt Me leidsime võimaluse koostada üks alaline keelblise kvartett. Kolm meist olid Estonia teatris, see oli Rudy milli Adolf Fredrik ja mina. Ja lisaks sellele tuli riisi kamp sellist, ta oli isetegevus. Aga tal oli ääretu suur muusikaarmastus, seal oli väga suur noodikogu ja nii see viis meid kõiki kokku regulaarselt, igal teisipäeval musitseerima. Ja me mängisime kokku seal, noh ei oska öeldagi, saastat 10 võib-olla niikaua kui surmakas ühteteist meid ära viima ja laudas selle ansambli. Aga mängitud sai seal. No ütleme kõik Beethoveni kvarteti Tšaikovski hail, Mozart. Ja palju romantikut ja kõike muud, nii et see pakkus meile väga suure elamuse ja ma usun kõikidele meile tuli nii väga suur kasu sellest. Jah, paraku kodus polnud võimalik ionil ansamblit teha. Sest et ei ole repertuaari viiulite Clintetile. Teatavasti hakkasid kõik kolm last korraga viiulit õppima. Aga kes nüüd lõpetas, kas isa või ema ja kuidas üldse nii palju viiuldajad ühte perre ära mahub? Alguses ikka isa, panime lõngale poogna kätte, aga ega ta seda kannatust suurt ei jätkunud, nii et kui ühega sai kannatus otsa, siis ütles järgmine kohe, nii. Vahest oli nii, et palusid mõnda rasket kohta ette mängida ja siis mängis ja naeris, näevad, see on ju nii lihtne käsk siis muidugi jälle harjutada. Mille pärast üldse leidsite võimalusi harjutamiseks, tähendab korteritingimused vist ei olnudki. Aja ajajaotus muidugi tuli teha seal ka mujal sai harjutatud. Ja kuidas abikaasade vahel oli jagatud ära harjutamise aeg. Kas teile Silja Milli jäi üldse üle aega selle suure pere kõrval ja majapidamise töö kõrval, Helviiuli harjutamiseks? Pean ütlema, et napilt, aga tema nõudmisel tuli seda siiski teha. Partiid tuli alati ära õppida. Ja vahest tulivalmistudega väiksemateks sooloesinemisteks. Need olid kõik koos, olete siiski mänginud ja koguni Estonia kontserdisaalis. Ja see oli pereisa 60. juubelil mis kavas oli. Seal kamas oli vitaali Shakunud. Seal mängisime kõik viiekesi, seda kandsime ette oreli saatel. Siis isa mängis pojaga Bachi kahe viiulikontserti. Ja siis isa mängis Tšaikovski viiulikontserti. Ja siis oli meil veel Kuldar Sink kirjutanud just meile selleks õhtuks, kuidas seda nimetati, eertis meeldi, rättis münte. Aga mida te kirjutas millipuhkepäevadel ja suvel? Ega ometi üha ei harjutanud? Seda mitte aga päris nii harjutamiseks seda ei saa nimetada, aga viiul oli tal ikka puhkusel ka kaasas. Ja kui ilmastik vahest või või ümbrus ei võimaldanud kalal käia, siis ei olnud tal küll midagi muud teha kui ikkagi pilliga tegeleda. Päris ilma harjutamata ta küll kunagi läbi ei saanud. Isegi varastel hommikutundidel, kui ta kalale valmistus minema, siis tegi niinimetatud trummiharjutusi. Ma isegi ei tea, mis meetod see oli aga ta ütles, et oi kui palju kasu oleks, kui te kõik seda teeks mägede lastele reetnud selle saladus. Seda harjutamisaega oli nii vähe ja nood pidid ikka juba kuuldavalt harjutama, nendel ei olnud seda tingimust tarvis kasutada. Oma harjutamisega ei häirinud kedagi, aga tema harjutamine vahest oli hommikul kella nelja paiku. Aga kuidas siis tema kui kalamehe köite loodan? Kalamees oli ta tugev. Kõigepealt, igal inimesel jääb osa vaba aega peale tööd ja koduste toimetamiste selle vab ajada, kasutas enam-vähem kõik kalal käimiseks. Vaatamata aastaajale ja ilmale oli tema kala jõe ääres meres, järvedel. Ta oli meil üks niisugune tõsisem organiseerija teatris. Meil oli omal ajal niisugune ja komme, et me mõtleme, suur grupp orkestrist mehi oli seal kooris neid kalamehi tegime väljasõite teatribussiga ja tema oli üks niisugune esimene organiseerija initsiaator nende väljasõitude juures siis peale seda peab ütlema, et ta oli niisugune suur optimist, Kalawidmiseerus. Temal ei eksisteerinud, niisugust küsimust üldse kala ei ole või et siin ei ole mõtet püüdovi, küsimusi selles, et tema arvates, et see kala ei võtnud momendil just seda lanti või või sellist püügiviisi või tuleb vahetada, oli väga innustunud mees. Aga kes need kalad ära puhastust, mida ta kuradi. Kalu tuli ikkagi minul puhastada. Aga tegin seda päris meeleldi, vaestusi kümneid. Mäletan karjalast lihtsalt sportimates. Lugesime ära, need olid 300 ahvena. Aga kes nad ära sõi? Kogu pere on suur kalasõber. Sa mäletad, vist päris mõni päev enne tema surma, me olime koos kalapüügil. Kalale ja me olime rohukülas ja seal oli üks niisugune huvitav asi millele võib isegi nagu mingisuguse tähenduse anda või me tulime sealt ära. Ta unustas maak spinningu ja kalal käimise pussi. Kalamehel tavaliselt on ikkagi mingisugune Arist kaasas, mida läheb, vast vajab. Ja ta käis järgmine päev seal tagasi ja ei leidnud üles oma spellingut. Niisugune juhus juhtus Wystemal esimest ETV, see oli tema viimane kalal käimine. Mulle väga meeldis, kuidas ta tahtis reisida. Neid võimalusi kasutas ta Eestimaa uurimiseks väga palju, ta tundis nii hästi Eestimaa kaarti, jõgesid ja järvi, et lust oli teda kuulata, kuid sümfooniaorkester sõitis Siberisse esinema, aluse ennast kaasa võtta. Aga ta sai selle maaga tutvuda, no millises vaimustuses ja seal, sest loodusest ja järvedest oli, kuidas ta seda meile kodus hädas andis, seal unustamatult meeles. Ma olen veel kuulnud palju tema fenomenaalset mälust kuidas ta rakendas ja kasvatas. Ta tundis isegi huvi enda mälu vastu ja kontrullis vahest niisuguseid asju, mida ta ei olnud paarkümmend aastat mänginud tuli järsku meelde, näiteks mõni kontsert ütles täiesti, ma ei ole seda muutnud. Et ma läksin metsa ja hakkasin mängima. Oi, üks koht ei tule välja, ma vaatan järgi. Ja noh, siis mängis vahest korra läbi selle noodist ütleski käsu, mis on ikka noores eas õpitud, see püsib väga tihti, oli niisugust juhust, ta tuli koju ja läks vestluseks laua juures seal mõne raskema koha üle ta ütles. Tahate, ma kohe kirjutan teile? Ma nooti ei viitsinud võtta kaasa? Ma proovisin ka mõned korrad niimoodi peast kirjutada, aga ei õnnestunud. Ütelge, kas te ise on pärandanud teema mõte mitte ainult teile, vaid ta teie õdedele oma andekuse ja töökuse ja selle mälu ja muusikaarmastuse. No, ma usun küll, et armastasin muusikat on kindlasti meil kõigil väga suurt, Alatleme töölt tuleme, siis toimub ikka niisugune arutlus pärast etendust, kus teie töötate? Estonia, aga teie õed, Kadri töötab ka Estoniasse, aga Silja töötab televisioonis. Kas silla on loobunud täiesti viiuli mängimisest? Ei ole, ma töötan praegu 20 teises keskkoolis õpilastega. Ma tahaksin rääkida veel ühest momendist, mis mind nii väga köitis, tal oli väga raske õnnetus. Ta kukkus ja murdis ära õla ja vasakul käel viiulimängija, eriti niisugune ohtlik trauma. Tal pandi see kokku ja siis ta hakkas pidevalt võimlemas käinud, minul isiklikult head usku ei olnud, et sellest käest asja midagi tuleb, aga niikaua ta sellega toimetusse tegi. Kui ta sai uuesti viiulit mängima, hakkad seal nii tugeva tahtejõuga mees ta käik pojale Pirital sõudmas, nii tugevalt ennast kätte võtta, nii vanal mehel sai siiski minu meelest päris nii. Visadus oli Rudolf millile omane juba nooruki eas sest algõpetuse viiulimängus omandas ta ju tegelikult kirja teel vanemalt vennalt. Süstemaatilised õpingud algasid alles siis, kui noormees teenis juba orkestrantide ülalpidamist. Hämmastav oli tema energia igal õppeaastal esineda vähemalt neljal õpilasõhtul ja paljudel koolivälistel kontserditel. Muude väiksemate palade kõrval sai sel perioodil esinemisküpseks 11 kontserti. Paganiitlaslow, Beethoven, Tšaikovski, luu venedes ja paljude, kelle suudaks milliga ansamblites mängides muuhulgas Enn Võrgukvartetti ja Artur Kapi kvintetti. Rudolf milli avastas oma muusiku kutsumuse vanemate käsi seal vist mängus ei olnud. Teda õhutas mängima tema vend, kes oli temast 11 aastat vanem ja oli saanud Peterburis muusikalist haridust. Ja et vend oli juba Tallinnas saanud kindla töökoha viiuliga. Ja siis vend kutsus ta Tallinnasse enda juurde. Viis ta Paulsoni juurde ja Paulson võttis selle poisi meeleldi vastu olevat on öelnud, et kuidas need sõrmed küll käivad, aga nad on väga veedad. Ja siis ta rääkis, kuidas ta seda oli treeninud. Õed ei lubanud tal enne toast välja minna, kui ta on oma harjutused ära teinud. Nooditagavara oli nende juures kodus ja siis ta võttis need noodid ja mängis otsast lõpuni kiiresti-kiiresti etüüdi hulga läbi. Ütles, kuidas see oli mängitud, seda ma ei oska ka praegu enam meelde tuletada, aga läbima nad mängisid, need sõrmed, mul tõesti käis. Mõned aastad tagasi oli meil üks perekonnaõhtu. Üks isa räägib üldse oma viiuli õppimise algusest. Ja meil on võimalik seda linti praegu kuulata. Minul algas see nii, et vend oli mul minust märksa vanem minust ja tema oli viiuldajad ja no Ma mõtlesin, et, kuid saaks ka hakata viiuldajaks nagu vent. Siis soovisin seda, aga viiulit ei olnud, siis palusin vennale, et saada mureks viiul. Vend tuli koju, ent elas mujal ja reisis riiuli on muidugi pandi lõual maks nutma. Ei sobinud kohe. Alboli noh, aga siis pikapeale leppisime kokku, nii et läks asi libedalt ja nii see algas. Kuidas vanemad suhtlesid oma noorema poja püüdlustes muusikuks saada? Minule tundub juttudest, et vanemad erilist huvi selle pilli vastu ei tundnud. Aga kui nad hiljem kuulsid, et poeg sellega korralikult ära elab, siis muidugi nad olid selle poolt. Kellena töötasid Rudolf milli? Vanemad olid Kreenholmi vabrikus, töölised.