Ester Mägi variatsioonid klaverile, klarneti-le ja kammerorkestrile ning ühendkooride kantaat merelinnale Ellen Niidu tekstile on esitatud Nõukogude Eesti preemiale. Variatsioonid on valminud 1972. aastal. Teostan korduvalt mänginud Valdur Roots, hiljem ka Alexandra Jasate näit eesmaa ning kõik meie paremad klarnet istid Roland Kriit, Alfred Sikk, Rein Karin ja Hannes Altrov. Nii nagu ester sümfoonia, kuuluvad ka variatsioonid meie kõikide dirigentide repertuaari. Teos on jõudnud ka heliplaadile. Variatsioone on korduvalt esitatud ka väljaspool vabariiki. Variatsioonid on tegelikult klaverikontsert vormi valiku tingis soov. Klarnet kannab küllalt olulist materjali, mis teemast alguse saab. Tekib veel üks dialoog kahe soolopilli vahel. Variatsioonide teema on algupärane, karakterit lähedane rahvalaulule. Esimesed variatsioonid on rangemad teema lähedasemad edasi muutuvad aga järjest vabamateks. Areng nõuab igalt järgnevalt pingelisemad käsitelu. Piss kulminatsiooni viib, et siis taasalustada. 22 variatsiooni moodustavad üht kokku ühtsest mõttest kantud sisulise terviku. Teose esitavad Alexandra Giuseppe näiteisma Alfredsik ja riiklik sümfooniaorkester. Ester Mägi, kuidas te olete oma käekirja kujundanud rahvaviiside järgi. Kuna ma olen Mart Saare õpilane olnud, siis on loomulik, et tema tõi mind esimesena rahvaviiside juurde ja õpetas neid kasutama. Õpetas neid tundma õppima. Ja eks seegi kahtlematult kujundas ka minu muusikalist käekirja. Võtsin neid alguses viise kui emaatilist materjali. Selge oli ka kohe see, et sellele materjalile tuleb leida niisugune sobiv ja vastav harmooniline baas või muusikaline keel. See ongi, oli ja on praegu ka üks keerulisemaid küsimusi. Mäletan, et alguses ma püüdsin tähelepanu pöörata eriti viiside laadilisele küljele, mõtlesin sealtkaudu leida mingisuguse võtme Nende Härmoniseerimiseks ja tõesti, ma kasutaseni igas žanris neid viise päris teadlikult püüdsin neid viise isegi instrumentaalmuusikasse tuua. Näiteks klaverikontserdi esmatäiesti teadlikult võtsin kõik teemad rahvaviisidest ja mitte ainult instrumentaalsete meloodiad viisid, vaid ka lauluteemad. Nüüd hiljem kui viisidega on juba nii rohkem läbi käidud, neid ise ka korjatud ja nii edasi, siis muidugi need viisid on nii-öelda nagu külge jäänud. Ja ma kujutan ette, et nad niisugused rahvaviisikäänud intonatsioonirütmid laadid on kuidagi nagu minu muusikalise keelde nagu, nagu sisse tunginud ja nad hakkavad nii kõlama, noh, ilma et ma nüüd päris nii teadlikult neid viise sinna paneks või isegi ka seda. Neid teemasid enam nii otseselt kasutaks. Aga midagi on nüüd juba nii külge hakanud. Kindlasti sellel pinnal on kasvanud ka teie variatsioonid klaverile, klarnet pile ja kammerorkestrile. Jah, õigus küll. Need on ka niisugusel perioodil kirjutatud, kus mani puhtakujulist viisi ei kasuta. Ainult võibolla teema lõpus on üks päris lõpukäik, mis on mõeldud nii kadentsiks töötamiseks, kuid samal ajal ka niisuguseks dünaamiliseks impulsiks järgneva variatsiooni jaoks. Aga muidu viise seal ei ole, kuulajale tundub teema ise väga lähedane ülevalt rahvaviisile jahiteemas avalduv variatsioonilisus rütmiliselt marineeritud kordus. Ja võib-olla seda Kell. Kuidas teil teos sündis? Ma tahtsin kirjutada ikkagi tegelikult nagu klaverikontserti ja seda ta muidugi On. Ja püüdsin anda seekord niisuguses teises vormis variatsioonivormis ja samal ajal püüdsin teda kani natukene teisiti žanriliselt kuidagi seda kontserdižanrit natuke teisiti kujundada. Sellepärast ma siis valisin ka niisuguse koosseisugi, et ei ole mitte üks solist, vaid kaks solisti, kusjuures Sarnet on muidugi värvi jaoks tämbri jaoks, kuid samal ajal ka ta omab siiski nii küllalt suurt dramaturgiliselt tähtsust. Ja kolmas komponent siis on muidugi keelpilliorkester ainult selles mõttes on nagu klarneti värv ka eriti nagunii mõistetav, et ta oleks, siis oleks ka üks puhkpill ansamblis sees. Variatsioonid ise on kirjutatud võrdlemisi vabalt. Seda teemat hiljem nii tervikuna palju ei kasutagi, vaid rohkem opereerin üksikute motiivide üksikute intonatsioonidega. Te olete öelnud, et Dylan aeglane mõtet, vot siis kirjutate aeglaselt. Kas mäletate, kui kaua variatsiooni kirjutasite? Ei mäleta tõesti no pikaks venib see protsess sellepärast et ma võib-olla natukene kaua mõtlen. Jaa, jaa, hoian omale varuks alati niisuguse aja lihtsalt distantsi jaoks nii kontrollida ennast. Ei tulevast võib-olla kohe välja sellega, mis ma olen kirjutanud selles mõttes nagu see aeg venib pikale. Jah, kirjutamist kui niisugust mõjutavad väga tugevasti ka välised tegurid, kindlasti nogeenslaste tee kantaat. Merelinnale on vist üks viimaseid kantaat? Ei, loomingust jäägu. Ja siin on märgatavad täpselt samad, niisugused loomingujooned, mis varatsiooniski, see on muusika mis baseeruks just nagu rahvaviisidele. Aga tegelikult kardan alati tegu just otseselt viisidega. Mõned viisid mul siin tõesti on, naiskooriosas on originaalne mõte Rasal loomingust ja päris lõpus on ka. Aga muus osas ja nii teadlikult küll ei ole, tänu kelle diktile näitasin egantaadi Ellen Niidu hulk, ma palusin selle teksti spetsiaalselt selle kantaadi jaoks. See oli tegelikult niisugune tellimus konkursiks. Ja kuna nii eesmärk või ülesanne oli täpselt teada Siis ma muidugi püüdsin seda aga teksti autorile nii avaldada, missugused nõuded seal on? Inseri konkursi eesmärgiks muidugi laulupidu. Aga kuna seekordne laulupidu on Ühel ja samal aastal ja peaaegu ühel ja samal ajal olümpiaga, siis oligi mõte siduda nii sisuliselt seda laulupidu ka meie linna kui olümpialinnaga ja tegelikult võibki seda kantaat tiga lihtsalt nimetada niisuguseks pühenduseks. Tallinnale. Ellen Niit sai minu mõttest väga hästi aru ja tegi minu meelest aga õnnestunud ja ilusa teksti pildi esitusest kantaat kõlanud kantaat on kõlanud praegu Teaduste Akadeemia kooride poolt. Kuidas teie kui helilooja kuuletuma lugusid näiteks kasvõi neid kahte konkreetset variatsiooni? Jaa jaa, kantati. Missugune tunne on helilooja kuulata oma teost? Oleneb sellest, mida ma kuulan, kui ma näiteks kuulan esiettekannet, siis on hästi paha tunne. See on hästi päev, tunne. Ei tea õieti, kuidas ta välja kukub, ma kuulen esimest korda alati väga kriitiliselt, mul on selline tunne, et ta ei ole veel võib-olla valmis, võib-olla tuleb midagi muuta. Aga kui on juba sisse mängitud asi, no siis on väga meeldiv kuulata. Kas olete hiljem midagi muutnud ka? Mõtlen peale esiettekannet? Ma olen Kell variatsioonide puhul sai küll väikselt muudetud, mitte palju, aga kantaadis külm, peaaegu midagi. Variatsiooni on mänginud väga paljud interpreedid. Ja variatsioonid on üldse üks õnnelik teos mul selle koha pealt, et täiesti teda on palju mängitud paljude interpreetide poolt. Kõik meie dirigendid on seda dirigeerinud teose esimesest esitusest peale on mänginud väga palju kordi. Seda teost. Valdur Roots. Ja hiljem Alexandra ja sappenaite klarnetipartiid on mänginud ka peaaegu kõik meie flarnetistid alates Roland kriidist, sisalfretsik Rein Karin. Ja nüüd viimane kord. Hannes Altrov, see oli hiljuti Kvatro foonilises saates, kas võiksite eelistada ühte ettekannet teisest või on omamoodi põnevad. Ja kindlasti ongi? Ei, ma ei eelistaks jah, kedagi eriti. Ei, minu meelest on nad kõik väga toredasti teinud ja üldse on alati hea jälgida erinevaid interpreet, igaüks teeb isemoodi. Igaüks paneb oma poolt midagi teosesse ja see ongi kõige kõige toredam, sest interpretatsioon on ikkagi nagu teiskordne looming. Ja iga interpreet lisab sellele omapoolselt juurde. Nagu ma aru saan, teljele midagi selle vastu, kui mõni interpreet ka natukene teistmoodi midagi mõistab, kui näiteks teie kirjekümnete kas või pannud. Ja see on isegi väga, väga soovitav. Esmaettekandes on minul alati niisugused niuksed, meeldivad üllatused selle koha pealt just et interpreedid äkki toob midagi niisugust väga huvitavalt välja, mida ma nagu ise ei, ei kujutanud ettegi, et ta nii võiks kõlada. Meie saate lõpus kõlab ühendkooride kantaat merelinnale nagu autor ütles, peale esiettekannet parandusi teha ei tulnud. Teos leidis kohese huvitatud vastuvõtukooride ja koorijuhtide poolt. Ka selles teoses on haruldase loomulikkusega sulanud rahvaviisid Ester Mäe käekirja. Nagu eespool helilooja mainis, kasutas ta kaht originaalviisi naiskooriosas ja lõpuosas. Aga kui lähedane vanadele rahvanõudele on ükskümmentaadi, põhiteemasid selle merekohas selle rannarinnal. Kantaat on kuuridelt vokaaltehniliselt lahedasti omandatav faktuur kandev kõlaliselt kompaktne, peenelt diferentseeritud poeetiliselt sügav, samas üldistusena ajalugu kajastav on kantaadi tekst. Merelinnale esitavad Teaduste Akadeemia koorid Arvo Ratassepa juhatusel.