Kui ma kuulen või loen, et mõni näitleja on hiilgavalt oma rolliga toime tulnud siis ajab see mind lihtsalt naerma. Mõtleks vaid, ta oli oma osa ka toime. Mina isiklikult esin, on iga päev, iga tund, kümnetes erinevates osades, aga minus pole keegi kuulnudki. Kuulake siis nüüdki, missuguseid tüüpe mull tuleb mängida. Armastav mees, hoolitsev isa, andekas insener, ühiskondlik aktivist. Need on üksnes mu peaosad. Kõrvaltegelasena esinen vaimuka kaasvestleja innuka, spordisõbra, markide, kollektsioneerija, televiisorivaataja osas ei vääri märkimist igasugused episoodilised rollid, nagu näiteks järjekorras seisja, muuseumi külastaja, bussiga sõitja ja paljud, paljud teised. Nagu näete, on mul osatäitmise rohkem kui ühelgi teatri kuulsusel. Mis siis imestada, et viimasel ajal kipuvad mul need rollid segi minema. Muide, keegi ei pane seda küll tähele. Ütleb ju iidne teatri tõdegi, et tähtis pole, mida mängid, vaid see, kuidas mängid. Kuid andke andeks, mul on aeg minna. Eesriie avaneb. Hommik. Päikesekiired kööritavad läbi akende hubasesse korterisse. Voodis magab kolmekümneaastane inimene. See inimene olemmina. Uksel seisab Olga. See on minu naine. Aitan Valmees, ütleb ta ja kaob. Naine mängib menu näidendis episoodidest rolli. Üksikud repliigid ja see on kõik. Ma lähen kööki, istun laua taha, ent vaevalt saanud praetud muna kallale asuda, kui tunnen hammas tal soola krudisemas. Samal hetkel kehastunud iseenesest ümber söökla külastajaks. Aga mis see siis olgu? Pärin karmil häälel. Miks muna on ülesoolatud? Ei tea öelda, vastab naine. Juhtus nii. Kas siis teie juhuste pärast peavad inimesed kannatama? Kutsuge kohe siia kokk, kes Moabraadis köögiuks avaneb ja sisse astub naise ema, valge põll ees. Vanades komöödiatest nimetati teda emaks. Mis asi, Kedad, küsib ta. Kas tõusid voodist üles vasaku jalaga. Aga mis alusel te mind üleüldse sinatate? Vastan ma. Ega ma teil poeg ei ole. Ja niisuguse munaga võite oma tütart toita. Kooli ja küsib naine tasaselt. Ehk tahad kohupiima? Sööge ise teatama. See on mu märgusõna lavalt lahkumiseks. Ma lähen tööle. Päev. Avar valgusküllane ruum, palju laudu. Neist ühe taga küürutab inimene. See olen jälle mina. Minu ees laual on virn pabereid. Ma koostan puhkuste graafikut, kannan värskeid andmeid hilinemise tabelisse. Kontrollin ametiühingu maksuvõlgnike nimekirja. See töö on sedavõrdmõttelage, et ma ei suuda oma rolli õieti lahti mõtestada. Lõunaks on mul need asjad lõpuks ühel pool ja ma tassin paberisülemi ülemuse juurde. Ta kabinet upub niigi juba paberitesse. Laud, riiulid, kapid, kõik on paberite all. Korrapealt tunne nende esinemas uues rollis. Makulatuuri äraandja. Heidan lagedale esimese repliigi. Võtke vastu. Ma vastab ülemus, mismoodi? Aitüma, imestan mina, aga talong. Missugune talong makulatuuri vastuvõtmise kohta selgitan talle. Ülemus kiikab ümbrust, tasandab siis häält ja ütleb. Kullakene, ma saan ju aru, et see pole insenerid. Kuid mis parata, keegi peab selle ära tegema. Kannatage välja, järgmine kord annan mõnele teisele. Korralagedus kõrgema haridusega töötaja peab tegelema mingisuguste kriitiliselt ustega. Kui kaua see veel peaks edasi kestma? See oli nüüd minu sisemonoloog teel ülemuse kabinetis oma osakonda. Tuba on inimtühi, kõik on lõunale läinud. Siiski. Minu laua juures seisab Leenake viienda kursuse neiu, kes on meie asutuses diplomieelsel praktikal. Mul algab uus osatäitmine. Nüüd olen siis projekti juhendaja. Aga kui ma vaatan ta saledat figuuri ja pisut punetavaid õrnu palgeid, asetunud kiiresti ümber elumehe rolli. Mu päikesekiirgus käsi käeib silma. Milles küll nii nukrad silmad, kas mitte üleväsimusest. Ja vastata. Ma joonistasin öö läbi. Ma võtan ta käe oma pihku ja vaatan talle otse silma sisse. Kas sa ei peaks mitte Taebaar puhkama? Mõtlema hoopis millestki või kellestki muust? Ta punastab millegipärast tõmbab oma käe ära. Mis teiega on Nikolai Aleksejeviga? Kes võib seda teada, mis minuga on? Vast ehk ainult taevas. Mis su minu juurde juhtis? Ei, ei ma tea, kas õnneks või, või õnnetuseks. Ma lähen minema. Ma kutsun teised siia, ütleb ta põbisedes. Seda ta ei tohi küll teha. Olgu, mis on, oota ja kas või viivukski. Sel hetkel tulevad kõik lõunalt tagasi ja seen jääb katki kõige magusama koha peal. Mõnel rolli mõju all veel tükk aega. Kuni tööpäeva lõpuni esinen elu mehe osas, joonestan näitsikutega direktori sekretäriga, isegi vanemraamatupidaja Henri ette, Pavlunaga. Õhtu. Seesama deklaratsioonis hommikul aknast tungib tuppa tänavalampide valgust. Hämara toa keskel istuvad tugitoolides mees ja naine. Need oleme meie hulgaga. Praegu on parim aeg mängida armastavat abikaasat, kuid ma ei suuda vabaneda ajalehelugeja osast. Ma nägin täna ilusat jakki, lausub naine arglikult. Meie kergetööstus laseb välja üha rohkem kaupu. Loen ajalehest Lõvastuseks. Ei, mitte meie, vaid poola, parandab naine mind. Kaubavahetus v? Enni liikmesriikide vahel on tänavu kahekordistunud. Jätkan samast ajalehest. Oleksin hea meelega ostnud, aga polnud raha, kurdab naine. Abistatakse maavärisemise ohvreid, Loen naisele ette järgmise pealkirja. Kui kas sa annad mulle 40 rubla? Palub naine, ma panen ajalehe kõrvale ning minus ärkab vastastikuse abistamiskassa esimees. Kust kohast, kust ma peaksin võtma 40 rubla? Ega ma raha ei trüki? Ma ei palu ju seda nii tihti, vastab naine. Keegi ei palu tihti, aga täna sulle, homme teisele, ülehomme kolmandale, niimoodi, kallis seltsimees, on rahad peagi läbi. Naine läheb kööki, nüüd kostavad sealt nuuksed. Paistab, et pingutasin pisut üle. Pole midagi imestada, juubelietendus ju seda stseeni mängisime täpselt sajandat korda. Ma lähen kööki naist rahustada. Et ma sulle naiseks ei tuleks. Pärast sääraseid sõnu kehastun paugupealt ümberosakonna juhatajaks. Muuseas, ega me siin kedagi kinni ei hoia, kui keegi soovib lahkuda. Heatootala tiibadesse. Me võime võtta teie kohale noorema ja võimekama. Pöördun tuppa tagasi ja panen teleri mängima. Algab mu lemmiksaade kolm täistooli. Uks avaneb ja sisse astub poiss nii 12 kuni 14 aastat vana. Aga see on mu poeg. Tuleks süveneda hoolitseva Isaos. Kuid olen hõivatud episoodis televiisori vaatamine. Isa Ma tahan sulle midagi öelda. Ainult ära palun pahanda. Michal, pahandada vastan pojale sõbralikult. Selles saates ei vaibu hetkekski naer ja ülem Eerik tuju. Isa. Sind palutakse homme kooli tulla, teatab poeg arglikult, selge, pan direktori juurde. Vastan Macindikult ning mu silme ees sinakad. Ekraanil istuvad 13 tooli, alalised külalised pandi rektor pannspordimees ja panprofessor. Kooli tuleb hästi õppida. Hoiatan poegi igaks juhuks. Muidu ei saa sinust iialgi panprofessorit ja oledki nagu mõni pannes spordimees. Aga mine nüüd magama. Unelaulu laulab sulle, pani soos ja missised Kaarel koti häälega. Kell 11 lava tühjeneb, võtan klemmi maha ja heidan voodisse. Jahedate linade vahel hakkab keha mõnusalt surisema. Jumal hoidku, kui väsinud ma olen. Ja kui need arvavad, et näitlejatel on kerge elu. 1971. aasta maipühade ajal oli eetris Nõukogude naerumeistrite teine saade. Esitlesin autori paari Arkadi Hait Aleksander kurjanski poolteisetunnisest saatest, poolteist aastat hiljem lakas niisugune autor eksisteerimast. Tõsi küll, kunagist viljakat koostööd peegeldavad tänapäevani arvukad huumoritõlked kõigis sotsialismiriikides ja kaugemalgi ning mitmed meie riigi raadio- ja telesaateid. Kuid novembris 1009 72 on Haydgurlianski asemel kaks eraldi autorit. Kaks erinevat kirjanikku. Nüüd, kus Nõukogude naljameistrite autoriõhtute arv hakkab liginima 50-le, tekkis vajadus üht nime selles tsüklis korrata. Arkadi Hait on saanud oma žanris nii oluliseks nimeks tema praeguste esindustundi tegemata või pooleli jättes. Patustaksime lihtsalt õigluse vastu, mis muide on tõsise tähendusega sõna ka huumoris. Eelmisest saatest saadik on palju paberit prügikasti voolanud tuhandeid sõnu naeruks sulatatud mida peab Arkadi Hait nende aastate loomingust kõige õnnestunum maks? Kõige õnnestunum maks loominguliseks saavutuseks peab Hait oma poega, kes sündis täpselt aasta pärast mainitud saadet. Niisiis ei ole need faktid omavahel põhjuslikus seoses ja ükski toimetaja saanud poja kujunemise asjas kaasa rääkida, vahele segada, ütles ta. Ja see on juba üks loomingulisi õnnestumise eeltingimusi. Kõiki muid tehtud töid on võimatu üles lugedagi. Pisivormide viljelejad pole võimalust teose valmides nõnda pikalt selga sirutada kui ehk romaani kirjanikul. Saad ühe lühiloaga maha rõõmustad viivukese ja asuda jälle uue kallale. Kus siis veel aega oodata, kui oota sa järjekordset seeriad mudilastele jälle vaadatud ja režissöör rajab muutkui stsenaristide taga nagu hunt jänest? Nuupagadi see pole muidugi veel kõik. Mitu multifilmi televisiooni jaoks mitu nukunäidendit, pidev koostöö, raadio, laste ja vanade naljanurkadega ja pool raamatu täite õpetlikke stseeni jutukesi ühe kaane all sõbraga tuntud lastekirjaniku endise humoristi Eduard Uspenski kam. Avame sellest 89. leheküljele veendume, et kõiki andmeid kronoloogilise järjestuse panna pole mingit mõtet sest arvudega on niigi liiga keerulised lood. Minu meelest on kõige raskem õppeaine ajalugu no mitte niivõrd ajalugu ise, kui just aastaarvud muu jututuubid veel kuidagi pähe, aga katsu sa meeles pidada, millal oli esimene ristisõda või mis ajal valitses Ivan Groznõi või kui kaua kestis punaste ja valgete rooside sõda. Ükski inimene ei tule sellega toime. Välja arvatud muidugi meie ajalooõpetaja. Aga temal on ka hulga lihtsam, sest tema ei pea peale ajaloo midagi muud õppima. Aga meil on ju igasuguseid keemiad ja füüsikad ja geograafiad ja muu jama ka veel mine või hulluks. Mõtlesin tükk aega, kuidas neid neetud aasta arve ette ütelda. Lõpuks mul tuligi geniaalne mõte pähe. Üleüldiselt on väga raske ette ütelda, õps istub ju näoga klassi poole, kui keegi liigutab suud või hakkab kätega mingeid märke tegema, paneb õps seda kohe tähele. Siis ma mõtlesingi välja uue meetodi aevastamise. Näiteks küsib õpetaja mingit aastaarvu ja poisid kukuvad aevastama. Aga mitte niisama lihtviisiliselt, see pole üldse mõeldavgi. Näiteks toimus Kulikovi lahing 1380. aastal, aga kes viitsiks 1380 korda aevastada? Pealegi võib sellest ajupõrutuse saada. Nipp on hulga peenem. Kui mitmendast pingist taevastatakse, nii suur on ka Arv. Võtame kas või seesama kuulikova lahing aerastataks esimesest pingist, see tähendab üks siis kolmandast pingist kolm siis kaheksandast kaheksa nulli jaoks on ekstrapink keskmises reas viimane, kus istuvad vennad kiljatškinnid. Kui nemad ajastavat, siis järelikult on null ja ongi käes 1380. Lihtne ja tervislik. Minu ettepanek meeldis, teistele muidugi mitte kõigile. Alati leidub selliseid, kes arvavad, et igaüks peab kõik aastaarvud endale ise pähe taguma. On meilgi selliseid inimesi, kes mõtlevad ainult iseendale. Lõpuks otsustasime nii, kellel pole midagi teha, las see õpib. Kõik teised aga kasutavad minu meetodit seda hakatigi kutsuma röökini meetodiks, sest minu nimi on prükkin. Meil läks kõik asi nagu õlitatult, teistes klassides nägid inimesed jubedamat vaeva. Kahed lendasid, aga meil puha neljad ja viied. Sergei Fomits, meie ajaloo õpetaja, jõudnud ära rõõmustada. Lõpuks ometi olete hakanud aru saama, et ajalugu on kõige tähtsam teadus, ütles ta. Kogu loo keerasega kihva Petkaga slov. Ta tuli kooli gripisena. Oleks võinud ennast kodus Braavitud, aga tema keris kooli keris kooli eestlas oma esimesse pinki maha. Inglise keele ja füüsikatunnis polnud sellest miskit. Aga kui tuli ajalugu, hakkas märul pihta. Sergei Fomits kutsus mu tahvli juurde ja ütles. Naaber, röökin, räägi meile poolotnikovi ülestõusust, millal see toimus. Seepeale peika esimesest pingist aevastas korra. Üks mõtlesin enda viisi. Aga peid kaevastas veel ja veel ja veel kokku neli korda. See tähendab, et neli ühte ja avastasingi. Polotnikovi ülestõus toimus aastal 1111. Soovitas Sergei formiks siis aevastada spetka veel ühe korra, selge, viis ühte. Ema, parandasin ennast aastal 11111. Seda ma teadsin ja ilma igasugu saevastamiseta. Ütlesin, et 1977. Kuidas võis Polotnikovi ülestõus toimuda 11111. aastal, kui praegu on alles 1977. aasta? Küsis õpetaja. Mõtlesin, et see on tõepoolest pisut imelik ja vaatasin poiste poole. Nemad aga naersid. Teine inimene vintskleb tahvli ees, Nemad aga itsitavad. Siis turtsatas Pitka jälle sedapuhku kaks korda ja ma teatasin. Volodnikovi ülestõus toimus 11. aastal. Kas enne või pärast meie ajaarvamist, palus õpetaja täpsustada. Nüüd läksime pärise, sest ajaarvamise kohta polnud mingi taevastamist ette nähtud. Ei enne ega pärast, vaid ajaarvamise ajal rohmasin huupi ovita huvi Ta mõmises, Sergei Fomid. Ega sa plõgin, äkki haige ei ole? Ei, vastasin mina, haige on hoopis pelgas wow. No ja mis siis sellest, ta ajab mul oma aevastamisega kõik sassi. Öelge talle, et ta enam ei aevastaks. Ütles õpetaja, sa, Pedja, katsun kuidagiviisi aevastus tagasi hoida, muidu läheb su klassivennal kõik sassi. Petka pani taskurätiku, suu jäi vait ja meie signalisatsioonisüsteem asus otsemaid tööle. Kõigepealt aevastada lünki audi kuuendast pingist siiski leads kin null pingist ja siis jälle liend, k järelikult 606 606. aastal vastasin julgelt. Kas lihtsalt 606.? Jah. Ei, ütles Sergei pomits, mitte niisama lihtsalt. Noh, PDA aevastasinaga korra. Küsis Sergei pomits 1606. aastal. Ma läksin näost punaseks ega lausunud enam sõnagi. Ah they taevastajaid, ütles Sergei Fomits. Kas neil häbi ei ole? Tahtsite mind petta, aga tegelikult petate iseennast istub, röögin, sulle on isegi kahtiga ju panna. Kas sa tead, mida su vastumus on väärt, on just siis aevastada spetka jälle korra? Kuus üks. Sinnapaika momeetod jäigi veel hulka aega, takkajärele naerdi koolis minu üle. Mina mõtlesin asja üle järele ja leidsin, et olin talitanud valesti. Õigem oleks olnud mitte aevastada, vaid ohata. Siis poleks ükski õpetaja haisu ninna saanud, sest ajaloo tunnis on igal õpilasel õigus ohata. Teate ju ise, kui raske on nende aastaarvudega. Kui Arkadi haidil tuleks tahtmine kellegi ees hoobelda, mis ta siis oma mitmepalgelisust loomingust esile tõstaks Kõigepealt tuleb arvesse võtta, et uhkeldada pole üldse ilus, seda me õpetame lastele. Aga muidugi teeb rõõmu, kui teada Arkadi Raikini ranget suhtumist autorisse ja seda, kui kitsas oli ikkagi tema juures löögile pääsenute ring. Ja kui ometi praeguses uues Raikini kavas Saviisikat nas mängitakse kolme sinu monoloogi. Raikine esitab neid muidugi hiilgavalt. Raske öelda, kas Gennadi Hadanov kunagi säärast kuulsust ja populaarsust saavutab, kui vanameister, aga paljud märgid sinna pole, näitavad Jahazanov muide, kasvas konkursi võitjaks välisesinemistele sõitjaks ja publiku üldiseks lemmikuks just Arkadi haidi tekstide najal. Kuid meie saate peategelaseks pole Hasanov niisiis peatähelepanu kirja pandule. Kaks Haiti meelejahutaja Ast. Oh, jeesus küll. Vesi siis ometi Olgo, igal pool aina üx, igavene pettus ümberringi. Räägitakse, et teadus teab kõike täpselt. Tühja ta teab. Teadus on samuti üks pettuse värk. Mina ütleksin hoopis, teadis operett Rapale, puhas operett ja ei miskit muud. No võtame näiteks niisuguse asja nagu elekter. Ei, ärme kohe võtame, enne paneme ikka kenasti kalossid jalga. Me oleme ju ka õpetatud mehed ja tahame ka elada. Nii et mis asi see elekter siis õieti on? Teadlased ütlevad, et nähtamatu elektronide voog hästi kui nähtamatu, siis nähtamatu asi ka, mida vaadata. Aga miks ma pean siis maksma elektri eest 10 rutsi kuus. Ja kust nad seda 10 üldse võtavad, äkki on hoopis kolm kui nähtamatu aha seda, mis neil vaja on, see tähendab, näevad küll ja sina muudkui maksa kommunaalmaksu Mituraks või võtame näiteks raadio, hiljuti räägiti raadios, et maakera pöörleb, võib-olla juhtusid Te kuulama. Ei juhtunud. No hea küll, ma siis räägin teile, tähendab maakera ja kõik, mis selle peal on, pöörleb kõik seal timmi niiviisi. Niimoodi pöörleb. 24 tundi visiimi vidin. Pöörlev 24 tunniga teeb täistiiru ära, aga iga asi jääb oma paiga peale. Ükskõik, kas siis mingi elumaja või asutus või õllekiosk seal, kus tema oli seal tema seisab. Ajakirjaniku nimi ei teagi, aga see kõik see aeg seisab niimoodi. Kõik oleneb asjast endast. Ma ei usu, et see päriselt nii on, näiteks mingi konservatoorium see muidugi seisab, kellele ta ikka nii kangesti vaja on, hoopis iseasi on kannu õlut. Wade jätata hetkeks oma pead, tuled tagasi ja polegi enam. Vaat sulle niiviisi viidi ja mis kõige imelikum kandma on alles, aga õlu on lännu. Teadusjärjekordne ilmaime, võib-olla teadvus seletab selle ükskord ära, vaevalt Köll, sest ükski teadlane ei jäta õllekannu kuhugi vedelema, sellepärast et ta on ju teadlane. Nii et teadusemeestel on, mida nuputada. Aga mis nemad teevad Hoyama, selle asemel, et vanades teadustes kõik klaariks teha, mõtlevad nemad uusi välja. Alles see oli, kui läks moodi. Geneetika. No on üks sihuke teadus, võib-olla olete kuulnud. Geneetika ei ole, ei ole. Ei masinatel ära, vaat geneetika on teadus sellest, mis keegi kelleltki pärib. Mitte selles mõttes, et sureb ja jätab. Tähendab, see teadus arvab, et kõik tunnused lähevad pärilikkuse teel vanematelt lastele edasi. See kõik on paljasteooria bluff. Kuidas asi tegelikult on? Ma räägin ära, näiteks mina olen brünett, ei, see on minu naine, on mul ka musta peaga, järelikult peaks poeg samuti brünett olema. Võta näpust, mul üldse polegi poega. Mul on hoopis tütar. Ja veel linalakk. Kuidas niisugune fakt küll läbi läks, vaat seda ma ei tea. Ma pöördusin geneetika instituudi poole, nemad seal ütlevad, võib-olla oli teel keegi kolmandast põlves heleda peaga, aga see kustkohast, kelle põlvest. Mis te räägite, võib-olla hoopis, et ma nagu ei ma selle ära. Tal pole mu naisel head loota. Siis ma lugesin ühest lehest, et Eskywood pärandavad oma külmakindluse lastele edasi ja sellepärast neil seal Alaskal kogu rahvas armastab, külma lausa jumaldab lehes kirjutati, et eskimod ostavad maailmas kõige rohkem külmutuskappe. Hiljuti lugesin ja mõni võib arvata, et milleks veel külmutuskapid, kui neil niikuinii ükski toit Erikne, sest väljas on 50 kraadi külma. Aga mina ja ma tean, mina lahendasin selle mõistatuse ära. Väljas on miinus 50, aga külmutuskapis on miinus viis. Nad panevad toidu külmutuskapp pisooja ja ongi kogu lugu. Ei, mina küll kahtlen sügavasti selles teadvuse värgis, eriti mis puutub inimese põlvenemisse. Kas evolutsioonist olete juhtunud kuulma evolutsioonist? Ei ole. Ma seletan teile, tähendab, teadlased räägivad, et inimene on arenenud afis Afapis, kes seda näinud on, kes ma küsin teie käest? No kes on seda näinud, tõuske püsti või andke käega märku. Näete seal ahvist arenenud. Aga tõesti, see asi on keegi, tõuse kinni, jälle märku. No olete mete häbeneda, oletame, aga siis öelge mulle, kui inimene on arenenud aktist, mis pärast siis loomaaia inimeseks ei muutu? Teie ei tea jah, aga mina tean, mina ütlen teile, nad elavad soojas poris, neile tuuakse kolm korda päevas toit nina ette ja nad ei pea tööl käima. Missugune peaks niisuguse elu juures inimeseks tikuma? Ainult debiilik lollakas, eks ole. Meenul. Plaksutavad need, kes on kannatada saanud. Minul isiklikult on teadvusele üks teine küsimus, kas inimene võib ahviks muutuda, kui ja siis paluks mulle kohe teatada, mismoodi see asi käib. Hea meelega, mina kohe. Arkadi haid, leskkotletid iga inimene abiellub isesugustel asjaoludel, mõni armastuse pärast, mõni eksituse tõttu. Mind puhusid abielu sadama poole tööalased asjaolud. Ühesõnaga mina olen köögis, kuna ma töötan kokana, nagu ikka, tema tuleb ja küsib. Miks teie puljong on ülesoolatud ja pistab mulle tassi nina alla, et sähke, vaadake eemalt paistab nagu vaht. Pistad lusika sisse, sool, puljong puha untsu keeratud, kurdab neiu. Ma ütlen endale viisakalt, nagu asi on, et see seltsimees külastaja pole puljong, see on kompott. Tema pistab kisama, kuidas kompott, aga miks siin siis kanapoeg sees ujub? Mina seletan, et tibu ei oska veel lennata, ta sellepärast ujuki. Neiu sai vihaseks ja käratas, kuidas nimi on mina vastane tal vaesekesel polegi nime taan inkubaatoris. Metega ala, poja, vaid teine nimi. Mina ütlen, et mina olen samuti ka sealt inkubaatoris. Ja siis ta läks joonelt juhataja juurde ja nii me hakkasime seal iga päev kohtuma. Corp puljongi kort, mainin kookide kortse Lanka asjus. Lõbuks ei pidanud juhataja enam vastu ja ütles mulle, et aitab jamast. Anna lahkumisavaldus, võid paluda kätt. Võta naiseks ja mürgita teda kodus. Ära mulle pahandusi kaela too. Käsk on käsk, hankisin noore daami aadressi, Läcilia lasin uksekella. Avama tuli keskealine naine, nähtavasti tema ema. Tere, ütlesin ma, tulin abielluma. Kahjuks olen juba abielus, vastas see. Ma räägin siis nähtavasti teie tütrest, ütlesin mina, assoo Leena juurde, taipas naine. Tähendab, ta nimi on siis Leena, mõtlesin omaette. Jumal hoidku, teie ei tea ta nime keegi, kes ta niisugune on, kes teie olete? Mina olen kutsekooli õpilane, ütlesin ausalt, ja kust te üldse tulete? Mäo restoranist? Vastasin ausalt, aha tähendab, panite pudeli hinge alla tagasi? Ei pannud, vastasin, ma võtsin kaasa. Nüüd tuli üks meesterahva nägu nähtavale, küllap vist isa. Kui kaasa võtsid, astu aga sisse, kutsus ta. Astusin sisse ja teenetasin, teie olete nähtavasti Leenakese isa, ütlesin mina. Ei, ma olen Leenakese mees. Vastas mees. Ma ehmatasin päris ära, aga kes siis mina olen, hüüatasin, sina oled kutsekooli õpilane, vastas mees. Väga hea, palun andke mulle sel juhul tõend, et Leena on mehel. Ma võin anda teile tõendi, et teil on aju põrutus. Käratas see, aga mul ju ei ole, julgesin öelda, kohe saate kaljus Leelakese mees ja ma panin minema, nagu jalad võtsid. Ja et ta mulle järele jooksnud, muidu oleksin dast kotleti teinud. Sest muud ma teha ei oska, ükskõik, mis ka eales kätte võtan, ikka tuleb välja kotlet. Üle kõige armastan ma kirjutada jutustusi, jutustus esindab autorit puhtal kujul ta on kas hea või halb oled sinagi kas hea või halb kirjutaja multifilmis näidendis monoloogis, seal sõltub palju kellestki teisest, magadestan kunstnike poeet, nemad nähtavasti ei saa luua midagi mitmekesi koos. Raske on ette kujutada kahe peale kirjutatud luulet. Kui Puškin oleks kirjutanud Kernile pühendatud luuletuse mitte üksi vaid ütleme kahasse küljest Jazenskiga, mis sellest siis välja oleks tulnud? Kui ime jäise tund meil meelde just nagu põgus nägemus, sa kaunis ilmusid meie teele kui puhta ilu kehastus. See oleks lihtsalt paroodia, lüürilised, luuletused, luuletus. Nii et kui oleks võimalus valida, siis ütleksin mind, kui autorit esindavad kõige täpsemalt, jutustasid muidugi raadiost pole jutustusedki enam autori ainulooming, ilma näitlejateta ei tule siin midagi välja. Saate alguses, keda nad ühe näitlejateater ilmus, literatuurne Gazetas, nüüd mängime sellelt ülel. Duell on samuti tänavu selles samas väljaandes trükitud pala. Ökonomist Kunder nimetas insener Sanderit kolme tunnistaja juuresolekul lollakaks. See tavaline igapäevane juhtum viis ootamatutele tagajärgedele. Insener sander kutsus Kunderi nendesamade tunnistajate juuresolekul duellile ning kõndis seejärel kõrgil kõnnakul oma osakonda. Kuuldus kahevõitlusest levis kiiresti üle kogu instituudi koridorides, suitsetamisruumides ja treppidel räägiti ainult duellist. Nii peabki tegema. Võttis kätte ja kutsus välja. Ma hakkasin seda mees koera rohkem austama ja ta vaat kus tuli ta välja, rahuneb maha ja unustab ära. Ära sa ütle, ta on jonnakas. Kuni oma tahtmist ei saa seeni, mis ajasse ta saab valju noomituse. Jutud ei vaibunud lõunani, siis astus Sanderi juurde ametiühingukomitee esimees, penn Nendel sisse. Kohe. Siin räägitakse maja peal igasuguseid lollusi. Justkui oleksid sa Kunderi duellile kutsunud, see pole mingi lollus, see on tõsi. Ära naljata, täiskasvanud inimene, diplomeeritud insener, just nimelt diplomeeritud. Ja ma ei luba kellelgi ennast solvata olgu-olgu, kui sa just peale käid. Me kutsume ta ametiühingukomiteesse, töötleme teda pisut ja mis ametiühing siia puutub? Ega ta ametiühingut lolliks ei sõimanud, ta nimetab mind lolliks, aga minul on oma arusaamine aust, mis ausa meie asutuse skotsid. Mis pagana duell arit, momeetritel või duelli tingimused esitama kirjalikult, sellega on jutul lõpp. Päeva lõpuks olid duelli tingimused otsustatud ja mõlema osavõtja poolt alla kirjutatud. Otsustati nimelt nii. Kell üheksa õhtul istuva duell Andid Sanderi juures kodus laua taha. Iga viie minuti järel valavad sekundandid klaasid vett täis aga vastased peavad selle ära jooma. Esimene, kes keeldub duelli jätkamast, loetakse kaotajaks ja peab andma töölt lahkumise avalduse. Tingimused olid lõplikud ning ei kuulunud edasi arutamisele. Täpselt kell üheksa istusid vastased Sanderi köögilaua taha. Üks sekundantidest võttis klaasi ja keeras veekraani lahti. Kraan sisises ja vilistas, mulksatas korra. Ent veejoa asemel tuli torust vaid sügav ohe. Siin on mingi arusaamatus. Ma teen kohe asja selgeks, ta tormas telefoni juurde. Palve, Luksepp kuuleb. Tervist. Tervist. Hallo. Ma räägin 26.-st korterist, meil ei ole vett ja me sees kogu maja on veeta. Aga miks, kust mina seda tean? Sellepärast et ei ole. Helistage dispetšerile, aga teie olete, Tiiu Luksepp, muidugi loksepp Veidemanni teadete büroo peksja peksma eksamiks kapsapea, palun rääkige viisakalt, Malle, õuan ette. Kõrvaldaks. Kuule, lollakas, oled põgus rüüd, kargas kallale. Et kuidas mind nimetada tahtsite, ma kutsun teid välja ja kotsu, kotsu, kotsu, kotsu, ega ma nagunii ei tule. Abas. No on üks. Ma helistan dispetšerile. Hallo hallo, ma räägin neljandast majast, meil ei ole vett. Me teame, teate, aga miks elanikke pole hoiatatud. Kodanik, ärge närveerige, toru läks katki, hommikuks parandatakse, võib olla. Aga kui ma ei saa hommikuni oodata, võib-olla mul on vaja kiiresti vanni minna. Vanni ehhi, kas te siis nii mustal ette? Kodanikul pole aegade lollusi kuulata, ma olen tööl. Sander haaras kaks email ämbrid käe otsa, jooksis naabermajja ja helistas esimese ettejuhtuva ukse taga. Kostis susside sahinat. Uks pandi ketti ja avati irvakile ning unine mehike pidžaamas piilus välja. Andke andeks, et ma tülitan kastke, mulle vett saaksite anda. Mis siis täna Lüdobe teod käivad ja käivad tõbinudki minutitki rahu. Vabandage, kui mul väga vaja ei oleks segama. Mis? Sul on veel midagi vaja? Ei, ei, ei saanud must aru, mul on vett vaja, kõigest kaks ämbrit, sul kaks töösele tütt. Kolmandaks tuleb süsteemiga aga maa peal öö otsa üleval passima võimis. Kuulge, kuidas teil häbi ei ole, olete inimene või ei ja mina olen küll. Aga teie olete küll vist sutsu põrutada saanud, kuidas? Küll ma teile? Sa põrutas ukse kinni. Tehke lahti. Tehke lahti. Ma kutsun teid välja. No on inimesed, mis siis nüüd teha? Ma ei saa ometi kõiki järjest duellile kutsuda, ma võin niimoodi v tõppe jääda, kui vett oleks. Sealt tuleb tänava kastmisauto. Pidage, pidage kinni, pidage kinni, seid ogaraks läinud või mis, mis asja sa vehklesid auto ees? Mul on niigi palju tööd. Sa kihutad, viinapood on ammu juba kinni, jälle sõimad, aga olgu. Palun laske mulle kaks ämbrit vett täis, jõuad, kus tuli alles vett laskma. Ega veevärk ei ole? Ei raatsi siis tavalist vett anda, võib-olla ma olen näiteks haige, tahan juua. Meie majas ei ole vett. Ma olen haige ise, kriblebsees aga teeb lollusi. Ma töötan ööd ja päevad läbi. Ega mul pole aega lipsu ja ämbriga ringi jalutada. Kui sul vett ei ole, helistad dispetšerile paleest ära. Sigadus. Sigadus. Aga tänavale pritsib küll kallist vett. Olgu-olgu lähen koju tagasi. Kuule under, kulla mees, ma sain asjast aru, mul polnud õigus, anna mulle lollakale andeks, jätame selle duelli. Sel hetkel hakkasid veetorud paukuma ja törtsutama ning kraanist hakkas voolama ühtne veejuga. Ent see ei huvitanud enam kedagi. Ma ei tea, kas sa oled jõudnud intervjuulõikudes tähele panna Arkadi Haiti lõbusat jutumaneeri. Paljude teiste kuulsate humoristide kinnitas pidi on haid mitte ainult väga seltside heatujuline, vaid ka töiselt nakatav ja kaasakiskuv. Hiljutisel seminaril pele telkimas Moskva külje all, kus toimus põhjapanev arutelu naljakirjanduse edendamise asjus. Kujunenudki välja niisugune töörežiim. Haiti istub laua taha, tõmbab kellelegi varrukad pidi ligi ja teeb ettepaneku teatud teemat arendada. Peagi kirjutavad kõik nimised, sahin tõuseb Hait lõpuks pausi pidama, laguneb kogu kolleegium töölaua tagant laiali. Säärane laus, lustiline meeleolu äratab ikkagi kahtlust, seepärast pärisin aru. Klient ütleb, ega mu töövõime ja kasutegur õhtuks sellest tõuseks, kui päev otsa mornina ringi käiksin huumorijutuajamistest, see on minu jaoks niisama tähtis nagu pianistina näpuharjutused ei saax klaverimängija järsku pilli taha istuda, Tšaikovski kontserti maha mängida, kuid aeg-ajalt IGA PÄEV klahvi sõlmitseks. Treening on vajalik kõiges. Mis aga puutub arvamus, nagu oleksid humoristid üldiselt need inimesed siis minu arust on see kellegi poolt neile juurde mõeldud tunnus. Tean ka lõbusaid ja kurvameelseid poete, kelle igapäevane meeleolu ei vasta sugugi nende loomingulaadile. Kõik sõltub iseloomust. Mina olen hariduselt ehitusinsener, kui ma ei kirjutaks, oleksin lõbusa ehitusinsener. Aga näe, tuli välja niimoodi, et olen lõbus huumorikirjanik. Haike kullianski teenisid koos töötades välja kuldvasika konkursi teise preemia, möödunud aastast 12 oli klubi huumorit, paremusjärjestuses langetati esikoha otsus Arkadi haidi kasuks. Kuldvasikaväärilise loo pealkiri, kui ma vaatan peeglisse ühel pühapäevasel keskhommikul kuule, sinna juba vaadanud, kuid peegeldame pealegi ka teisel katsel. Seda enam, et siin saates Arkadi Hait rohkem eesriide ette ei ilmu. Nii kaua, kui ma mäletan, on mind ikka kellekski teiseks peetud. Kelleks just, seda ma ei tea, aga igatahes mitte minuks jäneseks. Nähtavasti on mu näos midagi niivõrd manaalset ja harilikku, et ta meenutab kõiki nägusid üheaegselt. Kui ma näiteks peeglisse vaatan, tekib isegi minul tunne, et seda inimestele ma kusagil näinud. Ainult et ei mäleta, kus, kas bussis leivapoes, töö juures või kuskil mujal. Kui ma noorem ja naiivsem olin, siis vaidlesin oma inimestele sageli vastu. Läksin ägedaks, näitasin koguni oma dokumente, aga aastate jooksul muutusin leplikuks. Jõudsin arusaamisele, et ma kellelegi niikuinii midagi tõestada ei suuda ja häälestan inimesi ilmaaegu enda vastu. Nii ma käingi ringi ja olen teistega ühte nägu. Volodja. See käis vist minu kohta. Kuigi mu nimi on üldiselt peetia. Volodja, ma vaatasin taha ja nägin, et minu poole tormas keskmist kasvu täidlane naisterahvas, pükskostüümis kaugeltki mitte minu maitse. Aga teda see häirinud. Voovakene kisas ta juba kaugelt ka enni geene. No kuhu sa ometi kadusid, südametu? Ei helista, ei tule külla. Ah, mul oli tegemist, vastasin ettevaatlikult ja ähvardas naine sõrmega, tean neid sinu tegemisi ega meie esimest aastat tuttavad, ole selge, mitte esimest aastat. Tähendab, et see kestab neil juba kaua aega. Naine võttis mu käest kinni. Kuule, võib-olla lähme, veetlev ja kas või momendiks. Ma ei saanud keelduda, kui mulle niisuguste silmadega otsa vaadata võetakse, olgu peale, aga ainult natukeseks ajaks. Ühistu seisis võõra naisega võõras korteris. Jõime kuiva veini, mis mulle põrmugi ei maitse ja tuletasime meelde Kaagrat, kus ma kunagi elus pole käinud. Tasapisi sai jutt otsa, istusime mõned minutid vaikides, siis sõnas naine. Oh sind küll, mina olen sinu pärast kõigeks valmis. Petan oma meest ja minus ärkas mehelik solidaarsus, see on paha, ütlesin mina. Mehe petmine on paha. See on kõige hullem, mis naine teha võib, lurjus, lausus naine väsinult. Pärast kõike seda veel loomid, mind sa oled, sa tead, kes sa oled, seda ma teada ei saanudki, kes ma just olen, sest välisuks paukus, see on mu mees. Hüüdis naine hirmunult, heitsin kiire pilgu, ümberringi laual pooleli täidetud pokaalid, konisid täissuitsutoos diivanil, kodukitlis naine, see siit puudus tõesti ainult komandeeringult enneaegu naasnud mees. Ja seal ta ise oligi. Uksele ilmus kiilaspäine mees, kohevate paken Mardidega nagu puudlil. Ta silmitses mind kaua ja ütles siis palju tähendavalt niimoodi. Kaks korda ütles, niimoodi. Siis astus ta otsustavalt minu juurde. Ma panin silmad kinni ja vajusin sügavamalt tugitooli. Mulle üldiselt ei meeldi nimelt, kui mind pekstakse. Niimoodi, kordas mees. Nüüd teeme arved klaariks. See ei ole mina. See on arusaamatus. Googeldasin vastuseks, mis arusaamatus, häbenege ometi. Semjon Vorizovitš laenasid raha kaheks nädalaks, aga nüüd saab juba pool aastat täis. Ikka ei maksa ära. Muia asi läks aina hullemaks. Ka see ajas mind kellegagi segi ja oli muidugi parem osutada kinni püütud võlglaseks kui teolt tabatud armukeseks. Ma tulin just võlge ära tooma, ütlesin mina, kui palju ma teile võlgnen? Juba meelest läinud või? 50 rubla? Kui palju? Vaatasin ehmunult naise otsa, temaga vaikis. Mul ei ole rohkem kaasas kui 30, naeratasin ma haledalt. Kui teil midagi selle vastu ei ole, ma toon 20 rubla homme ära. Mees tiris mul raha käest, andke aga süüa ja homme olgu ülejäänud 20 rubla mul peo peal. Tormasin korterist välja. Segasin veidi jälgi ning veendunud, et mind jälitata. Astusin tänavale, seal ootas mind keegi laiaõlgne mees. Valeri, sõnas ta küsivalt. Noogutasin igaks juhuks vastu. Seda silmapilku olen ma kaua oodanud, ütles mees rõõmsalt ja virutas mulle hoogsa kõrvakiilu. Mille eest, mille eest? Karjusin mina, mille eest, aga selle eest kuu on vaevalt möödas, aga juba meelest läinud, kuid siiski rääkis mulle kõik ära, mis, kuid siiski ma ei tunne ühtegi kuldsidski ja saevallaga taraakovid, küsis mees ja ründas mind uuesti. Tundsin end parem, on siiski nõustuda. Tarassodid tunnen ma küll teadmis, homme lähed ise Ivalmad veesi valgete ja räägin, loon nii ära, nagu oli. Räägin küll, nõustusin hea meelega, vaata ette, ma kontrollin sind. Ilmtingimata vastasin. Usalda, aga kontrolli. Jäin üksi. Huvitav, mille Eeessevaleerivaste lõugu sai, mis ta pahadegi aastasin puiesteel ja mõlgutasin mõtteid Kultšitski, Tarassovi ja paljude teiste üle, kellest ma kunagi midagi teada ei saa. Kodanik hüüdis mind elatanud naine lapsevankriga, mis see siis olgu, ütlesid teised, lähete mõneks minutiks, aga ise kadusite pooleks tunniks. Vabandage, sõnasid harjumuslikult läks veidi kauem aega, kauem aega nagu mul muud teha ei oleks, kui teie last hoida. Ja naine lükkas vankri otsustavalt minu kätte. See oli ju vali isegi minu jaoks. Vabandage, ütlesin mina. Aga see pole minu laps, kuidas pole teie laps? Ise palusite, et ma teda natuke aega vaataksin. Teeksite teid, palus keegi teine. Naine silmitses mind tähelepanelikult. Imesid. Sama välimus, sama riietus, imelik riietus küll on võib-olla sama, aga mitte laps. See pole minu laps, saate aru? Mul pole üldse lapsi, imelik, väga imelik, lausus naine. Häälte peale ärkas laps süles, ajas end vankris sirgu, sirutas käe minu poole ja ütles, isa. Isa. Koletis sõnas naine. Lase lapses algab maha. Ta keeras jälestusega minust ära ja kadus kandekotiga vehkides alleed sügavusse. Me jäime kahekesi, mina ja võõras laps, me ootasime. Päris isa pidi talle ju ometi järele tulema. Möödus 10 minutit, veerand tundi, ei kedagi, vihma hakkas sadama, kõik tormasid meist mööda, et varju alla saada, aga lapse isa ei ole. Laps hakkas tihkuma risti, hakkas külm või läks tal kõht tühjaks või tegi Märjaks ennast. Ma vaatasin vankrisse, sümpaatne poiss ja nagu isegi pisut minu moodi. Ma peaksin vist tõesti ta koju viima, soojendaksime ennast, sööksime ja tuleksime siis tagasi. Maastusid mööda tänavat võõrast last enda ees lükates. Külmad vihmatilgad kukkusid mulle krae vahele, aga ma ei pööranud sellele tähelepanu. Mul oli hea olla, tänavad olid tühjad ja ma sain vähemalt natuke aega olla, mina ise. Mul oli seda hädasti vaja, seal polnud ju veel otsas, ees seisis veel kohtumine naisega. Huvitav, kelleks ta mind täna peab? See oli siis veel ühe humoristi loominguline peegel Moskva kirjanik Arkadi haid pealkirja all ühe näitlejateater. Ehk küll mõnes mõttes on elu igale inimesele ühe näitlejateater tuleb neid teisi üheainsa tunni jooksul tubli hulk. Siin olid näitlejad Endel Pärn, Endel Zimmermann, Harri vasarnäitejuht, Vello Viisimaa ja siis veel toimetaja Priit Aimla.