Istun klaveri juures, helilooja Eino Tamberg on pannud noodipuldile juba natukene sisse mängitud kogumikku käsikirjalise kogumikku, mille peale on kirjutatud laste aasta klaverialbum. Opus 62. See tähendab seda, et helilooja peab seda oma 62.-ks tööks. Ja nodil on ka kirjutatud aasta kõrv 1979 tähendab päris uus muusika Eino Tambergi sulest. Millal siiski see tsükkel valmis sai ja mida ta endast sisaldab? Võib-olla ütleb helilooja. Mina kirjutasin neid palu augustis-septembris. Ja ajendiks oli see võib-olla, et meil pidi tulema aasta lõpul last aastale pühendatud lastepalade konkurss kus lapsed ise mängiksid, lapsed ka hindaksid, Palo oli vaja sinna paar pala kirjutada. Aga kui ma juba hakkasin paari pala kirjutama, siis tekkis nagu isu rohkem kirjutada. Ja mida rohkem kirjutasin, seda rohkem idu kasvas. Ja nii sai neid kokku 36. Ja kuna oli just parajasti laste aasta, siis pühendasin jah, selle lasteaastal eanisemalt. Klaverialbumi pealkiri ongi. No see kogumik ei ole mitte lihtsalt üks palade järjestus, temal on kama, väiksed alarühmad, meie aga ei vaata mitte nii palju seda nuh kui vanale lapsele, kui võimekale. Noorele pianistina on lugu kirjutatud, meie rohkem, vaatame missugune see muusika on. Mida on helilooja nagu katsunud meie silmade ette meie kõrvade kaudu manada nende helide abil. Ja millised kontrastid, millised võimalused siin võib-olla noorele mängijale. Kõigepealt tuleb siin rida tantsulugusid, aga need tantsulood ei ole jälle mitte tavalised, et mina tantsin või meie tantsime iga kordan, tantsija keriline. Kõigepealt tantsivad linnud. No võib ju arvata, et midagi peab siin siis nüüd sellest linnust olema. Kas meenub meile tema liikumine või meenub meile see hääl, mis ta teeb? Meil on väga erinev meie keelest, igal linnul on oma keel apendid lihtsalt kaks väikest katkendit. Kas tuleb mingit ideed? No mis see võiks olla, see on midagi väga väikest, õrna, aga erksat. Helilooja andi kirjutanud, tibutants. Aga järgmine. Siin on minu meelest kõrvuti kaasaegne muusika ja kukk, sest et kukehäälitsus Kikeriki, mis on Eino Tambergi siin üsna vahetult kõlama pandud, on samal ajal vägagi kaasaegne. Tahan dissoneeriv, ta üsna teravakõlaline ja helilooja, sinna kirjutanud ka sort saato, mis tähendab üht äkilist rõhku. Ega Kuki ei hoiata ette, kui ta aiale lendab ja kirema Aga pealegi tahtsin ma veel seda siin lahti, on hästi kerge mängida, oleks see on niimoodi kirjutatud, et üks käsi on kogu aeg ühes kohas ja teine käsi on tühjad, kaasa löövad peaaegu sama noortega seal suurt raskust midagi ei ole, aga noh, seda saavad juba need teada, kes seda noodi kätte võtavad ja proovivad mängida. Aga nüüd on veel üks lindude lugu ja see ei ole sugugi enam tants. Kuigi ta võiks Ugala tants olla, jah, aga pealkirjas seda vähemalt ei ole. Selle pealkiri on igal linnul oma laul. Sellest võib arvata, et peab olema vähemasti kaks kolm lindu, muidu kollektiiv. Igal linnul ja huvitav nüüd kui lapsed seal lugu kuulavad. Kas nad tunnevad ära, mis linnud siin olla? Ma olen päris kindel, et vähemasti üks lind oli kägu. No. Ja teine lind oli rähn. See, kes koputab putukaid puust välja edasi, on juba keerulisem. Siin üleval kõrgel on veel veel nagu kaks linnukest. Ja nüüd ma ei tea isegi, kas null kaks ühesugust lindu, ma ei tea, kas lõokest või kes need võivad olla või või on need kaks erinevat lindu, ma ise usun küll, et need on vist ühesugused linnud, üks natuke madalama kõrgema häälega, nüüd ajad omavahel lihtsalt juttu. Aga on ka niimoodi võimalik, et helilooja kirjutabki mõnikord kas peab konkreetselt kohe ühte kindlat lihtsamat, selgemat häälitsust või mingit muud looduse, kõlab meeles. Ja teinekord ta nagu annab kokkuvõtlikult on küll lind, aga polegi tähtis, milline selle pala juures minule väga meeldis, mängides see, kui iseseisvunud need linnud kõik on, noh, tõepoolest nagu metsas. Ega üks lind ei oota kuni teine vait jääb viisakalt või nii, igaüks laulab, kui parasjagu isu tuleb, nõnda ka selles palas. Linnud on siis nüüd tehtud põhiliselt häälitsuste järele. Aga siin tantsivad kalumad. Noh, tantsib siin nisugune. Ilmselt see peab olema üks üsna suur ja üsna raske ja üsna kohmakas loom. Karu jah, kes teatavasti nagu räägitakse, vähemasti hea meelega õpibki tantsima, kui on kedagi, kes viitsib õpetada. Aga üks põnevamaid loomi salapärasemaid, kellest kunagi ei tea päris, mis ta arvab. Kas Meil on siin kogunisti kaks kassi või vähemasti seesama kass, kes kas on või tegutseb. Kõigepealt vaatame, mis kas teel minna parasjagu õue peale ja kui kassilisi just päiksepaistel, siis te väga sageli hiilib ringi. Hiilita tavaliselt ikka kellegi pärast kellegi poole. Siin ta peaaegu et vahepeal kurgur häälitsust ka see mulle eriti meeldib, aga kui ta kedagi kätte saabi, ründab. On ta väga krapsakas ja väga võidurõõmus. See ongi pala, mille nimi oli kass, hiilib. Aga siis on veel üks teine kassipala ja selle nimi on lihtsalt kassitanud ja siin mingit tantsutegelikult ei olegi. Minu meelest see on üks kass, kes natukene nii õrnalt libistab ennast kas perenaise vastu või mitte hilja enam, natuke lööb nurru ja natuke selle juures tantsib ka. See on niisugune väga-väga pehme kassi. Ja natuke on singa ta mitte otseselt ei nõu siin aga tema nõugumise mingi toon on selles olemas niuke kiisulik ja siin täiesti välja kuulda, aga see on meelitav ja see on natuke nagu lubav ja igal juhul ka veidike peale käia. Ja väga graatsiline, nagu helilooja ongi kirjutanud siia andantiinogratsiooson. Väga tihti on neli loojad ka varasemas muusikas kujutanud linde ja loomi, eriti laste jaoks, mõnikord ka suurte inimeste jaoks. Eino Tambergile on siin veel ühed huvitavad karakterid. Need on pilli kõla järgi või vähemasti mingisuguste pillidega seotud. No mis pill võiks olla? Ma mängin lihtsalt ühe pisikese katke. Nojah, siin võiks ju mitut moodi ütelda, minul on pealkirjaks pandud viiulitants kuid ilma pealkirjata kuulata, siis võiks ju arvata, get ülemist pala mängib flööt näiteks jalt mängib viiul, aga viiul päris kindlasti. Sellepärast et ma ei tea, kas te olete kuulnud, kui näiteks pille häälestatakse või kontserdi eel kas siis tahetakse, et kõik need hääled oleksid korras ja viiulil. On need hääled nisukesed vintidesse hääletatud. Ja nüüd selles palas on kogu aeg niimoodi, et, et need, need lahtised keeled, mis viiulil on need kogu aeg helisevad kaasa. Käsi üleval mängib viis, aga mina arvasin emase ülemist viisi võib ka viiul mängida. Jah, ja siin võib ka torupill kaasa mängida, see ei ole üldse tähtis, sest peale selle ta niisugune natuke küla loo moodi seda läks iseäranis vahva mängida kuskil vanaema juurde külla sõita. Disaini, aga see, mis selle põhirütmi annab seal ikke viiul ja sellepärast on selle pealkiri viiulitants. Mängija jaoks on kogu selles klaveripalade kogumikus üks võib-olla mängimise mõttes kõige põnevam või, või teistmoodi kui tavaliselt pala, mille pealkiri on trompetimängija õhtulaul. No võib arvata, et ta on rahulik pala haavatuid trompetimängija nüüd õhtul enam kuskile tormama hakkab. Ja ta on arvatavasti endajate mängimise pala. Aga eriti põnev on see, et siiani on märgitud terve rida ristikesi. Kuidas helilooja seletab, kuidas neid mängida ja miks. Need vasakul käel olevat ristikese tähendab seda, et terve suur klahve tuleb alla vajutada niimoodi, et nad üldse häält ei teeks, aga alla vajutatud vajutada võib kas käega või pliiatsi sinna peale panna. Ja mis nüüd juhtub, kui need helid on vasaku käega alla vajutatud ja parema käega mingisugust viisi mängida siis ei kõla mitte ainult need noodid, mis, mida parema käega lüüa, vaid hakkab helisema klaveril, kaasa hakkavad helisema ka need keeled, mis vasaku käega alla vajutatud ja tekib huvitav pedaali efekt. Nii et lapsed, kellel kodus klaver on, proovige niisugust asja, vajutage ühe käega klahvi alla ja siis hakake parema käega. Ükskõik mis te ootate, sinna peale mängima tuleb tore niisugune kaja. On selline tunne, et oleks nagu ruum, muusikased, nagu oleksid väljas ja nagu hüüaksid metsa ja kõik on avar ja kõik heliseb kaasa. Seda on eriti huvitav ise mängida. Aga siin on veel üks õige vägev lugu. Ja siis selle pealkiri on, pillimehed marsivad mööda, see on ikka päris orkester, kohe kui midagi marsitakse kuskilt mööda või sõidetakse mööda, siis enamasti heliloomingus on ikka nõnda, et hakkab nagu vaiksemalt peale, sest eemalt juba kostab siis tuleb lähedale, läheb üha valjemaks, siis ragistas kuigi kõvasti, kui meie juures ja siis läheb jälle tasapisi kaugusse. Millised need pillimehed on, võib-olla helilooja ütleb, see on niisugune isemoodi muusika. No, ma mõtlen, need on kõigepealt puhkpillimängijad, üks puhkpilliorkester ja ma usun, et väga uhked oma mängu üle. Nad mängivad kogu hingest, eriti kui nad ligidal on kogu jõust mängivad ja ja see nii ilus, niisugust ei olegi, aga, aga see rõõm, millega seda mängitakse, see on küll väga suur. Eino Tamberg on kirjutanud lastele õige ohtrasti klaverimuusikat. Oleks väga huvitav teada, kas see album lihtsalt jätkab endist tööd või on heliloojal iga kord mingi eriline ülesanne, eriti kui ta on kirjutanud juba palju 15 aasta jooksul neid teoseid ja milline on siis ülesanne praegu, mida helilooja enesele seadnud on, kirjutamise eel? No kui ma oma kõige esimesed lastepalad kirjutasin, siis ma olin veel tüki maad noorem siis oli mul kange tahtmine lastele kirjutanud niisugust muusikat, mis oleks natukene uuemas helikeeles. Me teame, et on olemas vanamuusikat ja keskmist muusikat ja hoopis uut muusikat ja hoopis uue muusika külad on päris teistsugused. Aga laste palades lastealbumites neid uusi kõlasid kohtadesse suhteliselt harva. Ja ma mõtlesin, et noh, et noortele mängijatele neid tuttavamaks teha, et nad kui nad pärast juba suuremast peast lähevad juba täitsa raskete tõsiste kaasaegset asja teosed, siis oleks neil kergem. Et oleks ka kergem kuulata seda kaasaegset muusikat, mis nende ümber kõlab. Ja muidugi, eks nii kaasaegseid külasid on selleski uues kogumikus. Aga võib-olla siin oli küll peamine sihtseep, et anda niisugusi lastepalu, mis igaks ärataks natuke lapse fantaasiat või oleks mingi pealkirjaga seotud ja kus oleks võib-olla mõnikord ka mingi tegevus, nii et laps seda mängides saaks kujutada natukene rohkem kui tavalise niisuguse tavalise pealkirja, Rondovi sonaadi või mingisuguse muu puhul. Ja, ja et seda saaks kujutleda ka kuulaja, see oli üks mu ülesandeid tähendab, lihtsalt äratada niisugusi huvitavaid mõtteid ja ma arvan, et need mõtted, mis lapsel tekivad, ei pruugi olla hoopiski need, mis minul tekkisid peatselt üldse mingisugused mõtted, tekiksid. Eelmises saates kuulasime kõnesolevast klaveritsüklist muusikalisi pildikesi lindudest ja loomadest. Aga kus sa siis inimesed ja inimesed on siin ka, aga et see tsükkel on laste jaoks kirjutatud, siis need on enamasti erilised inimesed. Kas nad on siis muinasjutust pärit või nad on mingi erilise elukutsega, võib-olla, aga igatahes nad enamasti on ikka muinasjutukujud. Kõige kohutavam kuju nendest, mida on peaaegu jube mängida, on nõiatants. See on üsna kuri nõid. Mille poolest ta kurioon, kuidas me seda aru saame? No vot ei teagi, minu meelest madalas madalate nootide peal see on niisuguse aktiivse tempoga samad on vaikne, siis ähvardab oleks ta väga kõvasid ja põlevkivi on hirmus, võib-olla, aga kuna ta nii vaikne on. Alguses. Me ei tea, me ei tea, missugune jõud temas on. Õnneks pala jooksul seda teada ei saagi. Aga selle kõrval on siin ka väga head, väga armsad olendid. Tuhkatriinutantsul siin ja Tuhkatriinu muidugi on niisugune väga ilusad, aga armas tüdruk tuhka Triinuga seotud, see lugu, kuidas ta seal pallil olles kuuleb, et kell lööma hakkab, esitab minema, jooksma vot siin selles palas ongi mulle alguses näidatud, kui kuidas. Katrin valgus nii mõtlikult tundsid, tantsib ja sibul ei olegi veel ballil. Aga siis. Järsku me siiski nagu oleksime seal ballil juba ja ja siis korraga hakkab kell lööma. Ta on nii õrn, Danny, nõtke, Se Tuhkatriinu, tal ei ole ju mitte kerge elu. Aga ta on selle juures väga ilus ja see, mis tema ümber on rasket ja kurja olnud, ei ole teda mitte kahjustanud. Nojah nii see, kel lööbki, jah, kuigi siin muusikas on niisugune asi võimalik, et kui me vaataksime filmi, siis peaks kogu Tuhkatriinu muusika seal ballil olema kindlasti väga rõõmus ja hoogne tants. Aga siin ilma Fimmita või teatritükid on ühtlasi võimalik, et alguses me kujutame nagu Tuhkatriinu unistusi pärast Me kuuleme. Mul on isegi mälestused, see võib ka niimoodi olla, et Tuhkatriinu koju tagasi jõudnud ja siis meenutab seda palli, tal on väga toredad armsad mälestused ja siis talletatud tuleb meelega Siguas Kell Mahakas, mis ongi, meenutas, ma, mõtlen. Aga siis on siin veel üks, üks lugu. Natukene muinasjutuline lugu, kuigi päris muinaste siin ju ei olegi, inimesi siin ka enam ei ole. Aga siin on midagi, mis on veel õrnem, veel hapram, kui oli Tuhkatriinu või näiteks samas kogumikus olev väike baleriin. Need on lumehelbed. Me kuulame ka seda lumehelveste tantsu, aga enne seda mina küsiksin helilooja käest ja see on kirjutatud niimoodi hästi kiirelt ja kergelt. Allegro chero. Miks see muusika on nii kiire ja nii erksalt liikuv kommeti lumehelbed nagu tulevad ju tasakesi aeglaselt? Nojah, nii raskem kohe vastata, lumehelbed tehti, langevad aeglaselt, aga see on lumehelveste tants. Ja nüüd ma mõtlesin ka niimoodi, et et kuidas lumehelbed saavad tantsida, see on siis, kui tuul puhub. Muidu on ju nii, et lumehelbed langevad aeglaselt alla. Aga kui tugev tuul tuleb mõnikord, siis juhtub niisugune asi, et lumehelbed hakkavad mõnikord hoopis ülespoole minema keerlema keerlema hakkavad igast asjad tulevad ja siis nad marka päris kiirelt olla, aga kogu maailm on udune ja see, mis vasakus käes, kogu aeg toimub vasakus käes. Mängib kogu aeg väga-väga ühesugused foonia pedaal on ka veel all. See on nii nagu kogu maailmale udus. Aga paremas käes on need üksikud tipud. Need on need üksikud lumehelbed, kes hüppavad kord siia, kord sinna, nii nagu tuul neid viib. Pisulise palavalgi. Ja natuke siis on ka seda, mis meis endis on. Kui me vaatame niimoodi üksisilmi aknast välja ja mõnda aega seda lumehelveste tantsu oleme näinud sigineb meis endas juba samasugune tunne nagu väljas ja ka see on lumehelveste tant. Aga veel, miks ta nii kiire on, on lihtsalt selle tõttu, et kui seal sama lugu oleks palju aeglasemalt mängitud sisse ja läheks igavaks ja selleks, et igav ei oleks, te olete natuke kiiremini mängida. Siis on siin Eino Tambergi laste klaveripalade kogumikus veel üks väike alapisik väga ilusa pealkirjaga kellad tiksuvad, kellad helisevad, kellad tiksuvad, see tähendab minu meelest, et aeg on aeg, tuleb, aeg läheb, aeg liigub. Mõnikord liigume temaga kaasa, mõnikord me nagu jääme istuma ja laseme ajal endast mööda libiseda. Aga kellad helisevad, see tähendab, et kellad kuidagiviisi kajavad vastu sellest, mis on meie sees. Kui me oleme rõõmsad, nad virisevad, rõõmsad, säravad ja kui me oleme kurvalt kurvad ise, siis on ka kellad meie ümber, need, mida me ise endasin meie ümber, kuuleme. Kurvad, tõsised, aeglased, aga ma ei tea, mis sa arvad sellest, Eino Tamberg. No eks, nii see ongi ja siin on üks niisugune pala, näiteks see on rõõmus ootus. Kell tiksub siin hästi kiire, palju kiiremini kui õige küll tikiti. Aga see. Sellest kiirelt, et on väga-väga rõõmus midagi oodatud peale, kohe-kohe saabub midagi väga toredat. Ja see muusika väga särav. Aga siis on siin teine, üks üks päris kurb kurb lugu, see on leinakellad. Kusagilt kaugelt kostavad mingisugused kurvad kellad. Keegi on surnud. Midagi väga kurb on juhtunud. Kurb viisik kilo seal peal ka. Ta aitab nendest kelladest, aga siis oli veel ühed väga rõõmsad kellad ja need rõõmsad kellad, aisakellad, see on siis kui hobustega sõita. Kuljusad kõlisevad. Ja siis on veel üks päris tavaline kell mis tiksub nüüd aeglaselt, aeglane sellepärast et ootamine on nii pikk. Ja üksinda on kurb olla nähtavasti see laps, kes ootab, on üksinda ja mõtlen, et millal millal, millal tuleb küll keegi koju juttu ajama. Või ei tea mida veel. Aga mina olen ka tähele pannud, et, et nüüd, kus me oleme juba vanemad ja veelgi vanemad, meie aeg liigub natuke rohkem ühtlaselt, aga ma mäletan täpselt, et lapsena oli aeg väga isepikkune. Mõnikord oli ta silmapilk möödas, mis oli hea ja mõnikord ta ei läinud üldse mööda ja vaat siin on niisugune koht elus, kus aeg enam üldse ei liigu. Nüüd tuleb üks rida klaveripalu mis jutustavad nagu mingisugusest sündmusest. Ja esimene neist on, mis paneb ojad voolama. Kuidas alguses tulevad väga üksikud tilgad aeglaselt esimesed vihmatilgad, aga siis hakkab nüüd üha rohkem tulema. Järjest järjest tuleb, tuleb need vihmad. Kui juurde ja ja siis, kui need tilkunud juba väga palju saanud, siis hakkavad ojad voolama. Ja kui nad ojad voolama on saanud siin rõõmsalt voolavad, lõpuks selle pala lõpuks jääb jälle vihm, saab, üleojad voolavad juba rahulikumalt. Ja päike tuleb võib-olla jälle välja. Vihma 100. rõõmsasti aga mitte alati too vihm kaasa. Päikest ja rõõmu iga igal aastal üks kord toovad vihmad kaasa sügise. Ja siin on üks pala, millel on sügisene Pealkiri, minu arvates tuul ja lahkuvad linnud. Siiani meil on, polnud tegemist enamasti ühe nähtusega või ühe olendiga või välja arvatud siis, kui me siin kuulasime lindude lugusid. Aga siin on päris kaks vastandlikku kujundit muusikas. Tuul. Mis lõõtsad üha tugevamini ja Niukene kurb meloodia kahjutunne huvi olla läinud. Linnud lähevad ära, nemad viitavad meile jumalaga. Tuksi meie saadame neid natuke igatsema pilguga, et lendaks ka meediast. Kaasa, ja siin võib mõlemat moodi mõtelda, see keskmine osa võib ju olla isegi linnud, kes tunnevad väikest kahjutunnet, kui nad ära ära lendavad ja laulavad omanisus, kurba laulukest või mis veel loomulikum, nüüd oleme ikka meie ise lindudel järele, vaatame ja mõtleme, et millal nad küll tagasi tulevad. Siiamaani me oleme enamasti olnud päevas. Aga nyyd õnneki magame ja pala pealkiri on. Öö toob unenäod kaasa. See on rahu. Ega siin väga palju midagi juurde ütelda ei olegi. Kõik on nii ilus ja rahulik, hea, aga siis hakkab, tuleb, on uni peale tulema, hakkame und juba nägema, midagi heliseb ilusasti. Ei teagi, mis unenäod on, igaüks võib isemoodi mõtelda. Aga mingisugused unenäod, nad on Janinate head unenäod. Siin on ka üks väike vihikuke ala vihikuke isonic tüüdidega. Noh, me peame kõikide tüüdid niux, enamasti igavavõitu värke tuleb palju harjutada ja tingimata peab kiiresti sõrmi liigutama ja enamasti üsna ebamugavalt, muidu polekski mõtet kirjutada. Eino Tamberg on õnneks kirjutanud mõnede tüüdid, mis ei ole nii väga, ainult tüüdlikud. Ja siin on üks lugu, mis on tõepoolest lugu, lugu väikesest tüütust kärbsest. Seda võiks peaaegu lavapildina endale ette kujutada või igaüks oma kodus näha. Nojah, ma mõtlesin niimoodi, et algab see niisuguse väga ilusa ja toreda olemisega on ilusti. Pehme tugitool ja keegi istub seal tugitoolis ja loeb raamatut või teeb midagi muud. Saab minema aetud ja siis inimene püüab jälle hakata edasi lugema. Ei olegi tarvis. Vaat siis sõnul temast lahti ei saa ja siis läheb tagaajamiseks lahti. Suur tagaajamine. See on väga kurb lugu muidugi ülesse kärbes hukkus. Aga noh, vähemalt nüüd rahu majas ja saab jälle edasi lugeda.