Klassikaraadio stuudiosse on moodustanud nüüd üks vestlusringi ja tänaseks teemaks on Jüri Reinvere värske ooper Puhastus, mis on valminud Sofi Oksaneni samanimelisel romaanil ja millele helilooja on ka ise libreto kirjutanud. Ja tänases vestlusringis osalevad inimesed, kes on Soome rahvusooperis tänavu 20. aprillil esietendunud Jüri Reinvere pelga puhastus juba üsnagi hästi kursis ja mõned on näinud teist, seda ka juba kahel etendus korral ja tänase deltasaate stuudios on muusikateadlane ja muusikateatrispetsialist Kristel Pappel, muusikateadlane Kerri Kotta ja teatrjakult Tuuri kriitik Alvar Loog. Tervist. Tere. Tervislik puhastuse teema on ilmselt tuttav ka sellisele inimesele, kes ei ole võib-olla veel seda romaani ise lugenud ega ka näinud mõnd lavaversiooni. Aga mismoodi siis kõneleb see lugunud läbi ooperižanri ja kas Jüri Reinvere nud sellele loole anda uue värvingu? Mina kuulun nende hulka, kes tegelikult teada saades, et Jüri Reinvere kirjutab ooperit puhastuse järgi ei lugenud romaani, ei käinud vaatamas näidendit ja otsustasin seda ooperit vastu võtta just nimelt nagu omaette teosena ooperina. Ja mitte võrrelda näiteks seda romaaniga või näidendiga. Ja mida ma lugesin siis kõigepealt oli Jüri Reinvere libreto. Esimene küsimus minu jaoks oli, et kas ma saan sellest aru, kas ma suudan ette kujutada, mis toimub laval kas moodustab mingi terviku ja kas seda libreto on võimalik panna muusikasse. Ja minu meelest tõesti arvamusi on kahtlemata mitmesuguseid. Selle libreto, teksti buss oli ooperile väga kohane ja jättis palju võimalusi muusikaks, jättis palju võimalusi ka samas lavastuseks ja üldse laiemalt visuaalseks küljeks minu meelest ka visuaalses plaanis, noh, oleks seda võinud väga erinevalt ja väga mitut moodi lavastada. Samas oli ka kindel, et on vaja väga tugevat lavastajat ja lavastajat, kes tunneb romaani kes oskab selle, mis helilooja jättis teadlikult teksti kirjutamata, lavale tuua. Visuaalselt. Ja täiesti ette rutates ütlen ma, et minu meelest Tiina puuma lai neni lavastuses Helsingi rahvusooperis see ka õnnestus. Et üldiselt see lugu ikkagi tuli välja ja pärast esietendust ma lugesin ka romaani läbi ja ma jäin nagu väga nõus sellega, et Jüri Reinvere keskendus tegelikult ühele loole sellest romaanist siis tuleks üsna võimatu olnud ooperis tuua välja Neid mitmeid liine, mis romaanist läbi käivad ja väga mitmeid tegevuspaiku ja väga mitmeid teemasid. Ja niisugune kindel otsustamine ühe liini ja see on just nimelt Aliide nii noorena kui ka vanana, nagu meile teda ka näidatakse, nii laval kui muusikas sellele keskenduda, aga see oli minu meelest väga õige valik. Tunnistan, et ka mina ei olnud romaani enne lugenud mitte niivõrd teadlikult kui sina ilmselt pooleldi juhuslikult ja selles mõttes esietendusel olles ma olin nagu sama süütus positsioonis ja ma tunnistan, et kui sa ütled, et, et Reinvere ooper kindlasti vajas lavastajad, kes olid Oksase originaalteosega väga hästi tuttav, siis ma ikka parafraseerisin, ma ütleks, et ta vajas ka ikkagi kuulajat, tead, kes oli selle teosega enne päris hästi tuttav, ehk siis romaaniga. Et minu meelest see ikkagi hoolimata Ta lavastaja püüdlustest ja kohati ka suurematest väiksematest õnnestumistest lavastuslikult see lugu ei ole tegelikult väga selge minu meelest laval nende jaoks, kes romaani enne ei tunne Ma natukene vaidleksin sinuga, tähendab, seal on tõesti kohti, mis ei pruugi jääda päris arusaadavaks. Aga üldiselt siiski minu meelest see lugu tuleb välja võib-olla mitte kõikides detailides, aga põhimõtteliselt ta siiski minu meelest tuleb välja. Ma oponeeriks selle argumendiga, et kui sa ütled, et mis on õige, et treinvere, kes ju ise kirjutas libreto, olgu lisatud ise dramatiseerinud selle asja. Ta keskendub Aliidele suuresti ainult minu meelest need ülejäänud tegelased, kes seal ümber on, et kuna nad on suuremal või vähemal määral jäänud ikkagi nii-öelda napilt edastatuks nii sõnas kui ka tegelikult muusikas nad on natuke nagu kõrvaltegelased mida nad romaanis ju ikkagi ei ole, et kogu selle Aliide psühholoogiline portree romaanis, nagu ta on, kõik hakkab ju tegelikult õnnetust armastusloost näiteks mis on ju nii-öelda see niisugune psühholoogiline käimatõmbaja seal ja mida nii-öelda see nii-öelda venelaste tulek Eestisse ju ainult siis annab nii-öelda liidele võimaluse oma oma mingisuguseid nii-öelda hormonaalset pinnal realiseerimata jäänud unistusi nagu teoks teha, vähemalt üritab neid teoks teha. Et Reinvere on ikkagi ju tegelikult, et sellest asjast noh, minu meelest natuke nagu lihtsalt üle sõitnud, et ta liide portree romaanis on ju alguses antud antipoodid oma õele kelle nimi on ingel. Ja minu arust Oksanen on väga küllalt nappide vahenditega ometi väga veenvalt selle ingliportree esitanud ja siis sinna kõrvale ingli peigmehe, Hansu, hilisema siis abikaasa Hansu, keda siis Aliide endale hoopis tahtis. Et see armastuskolmnurga teema, mis minu meelest oleks võinud, et olla, ütleme tinglikult kolmevaatuseline ooperi esimese vaatuse teema. Et sellest oli minu meelest Reinvere ikkagi väga pehmelt üle läinud ja selles mõttes ütleme see Hansu nii-öelda surmaeelne aaria, mille ta oli kirjutanud tinglikult nimetame teda avariaks või minu, minu meelest, kas see kaotas väga palju oma psühholoogilisest veenusest, kuna kuna Hansul ei olnud enne nii-öelda nii Eili betosega ja eriti ka minu meelest muusikas nagu nii-öelda liha luudele kasvatatud Ja Alvar, nagu sa tead, ma ikkagi tahaksin sinuga vaielda. Ühelt poolt ma olen sinu argumentidega nõus, see on nii nagu sina seda näeksid. Aga minu jaoks nagu, nagu ma ütlesin, see Jüri Reinvere valik keskenduda helidele on põhjendatud. Ja ma ei arva, et sellest oleks pidanud kirjutama kolmevaatuseline. Ja minu jaoks need teised tegelased seal ümber. Pigem aitasid avada Aliide probleemide ja mida ta liide probleemide, vaid kogu selle ühiskondliku tausta, erinevaid tahke. Aga ma isegi ei tundnud niivõrd suurt vajadus niisuguse 19. sajandi ooperi armastuskolmnurga vastu sest minu jaoks teema oli pigem Aliide aeg, ühiskond, õiged või valed otsustused, süütunne või mitte. Süütunne. Ja lõpuks kasepuhastuse vajalikkus mida ka Jüri Reinvere on mitmel pool mainitud, et tema meelest üks Eesti ühiskonna probleeme on see, et meil ei ole tegelikult olnud sellist puhastamis nõukogude ajast. Ja eks selles plaanis oleks nüüd keskendumine ingeli ja Hansu ja Aliide niisuguse kolmnurgaloole. Onu, teine ooper ja keegi teine võib sellest niimoodi kirjutada. Ta lüüriliselt ja nii edasi. Absoluutselt, ma olen täiesti sinuga nõus. Aga et minu jaoks nagu see Reinvere kui antud libreto, kirjutaja ja ooperikirjutaja valik oli õigustatud. Et kalduks siin ka rohkem Kristjaniga nõustuma ja minu võib-olla nagu see argument siin oleks nüüd see muusika. Et see, mida nüüd Alvar kis eeldanuks tegelikult täiesti teistsugust muusika suhet Libretosse. Ma ei tea, kui palju ta seda nüüd teadlikult jälgisite, aga tegelikult need vokaalpartiid ja üldse muusika tervikuna ei olnud kuidas öelda psühholoogiliselt või jah, väga tundlik selle selle teksti suhtes või ta ei reageerinud, vähemalt vokaalpartiid ütleksime siis niimoodi ei peegeldanud tegelikult seda teksti sisu. Vot seal libreto san sellised kohad, kus järsku selline täiesti tavaline argivestlus järsku liigub mingisugusele täiesti teisele tasandile, kus, kus järsku hakatakse rääkima mingisugustest lausa filosoofilistest tõdedest või mingisugusest põhimõttest kätest ja minu jaoks väga suur üllatus oli seal see, et muusikas ja eelkõige just nimelt vokaalpartiide ei toimu mingisugust, väga põhimõttelist ja sisulist muutust. See tähendab, et minu meelest selle muusika suhe selle materjaliga Taali muidugi päris lüüriline, aga mulle tundub, et oma olemuselt oli see natukene selline eepiline ooper tähendab loomulikult taliga dramaatiline teatavates kohtades, aga, aga muusika oli väga üldistatud tasandil. Ühe ooperi kohta teatritüki kohta väga pikka aega ja, ja natuke nagu keeldus sealt sealt alla tulemast ja ja neid sündmuseid, mida me laval nägime noh, niimoodi otseselt nagu peegeldamast, pigem ta kommenteeris ja kommenteeris seda alati nagu mingisuguselt. Et minu meelest selline jah, natukene traditsioonilisem ooper, kus väga oluline koht on võib-olla tõesti eri karakterite väljajoonistamisel ansamblitele nendel karakteri konfliktidel noh, sellises vormis ilmselt ei oleks olnud siin võimalik lihtsalt. Sul on väga huvitavad tähelepanekud ja ma olen põhimõtteliselt nendega nõus. See on põne, mis sa ütlesid, vokaalpartiide kohta ma tegelikult ise selle peale ei tulnud. Sa ütlesid, et nad on suhteliselt vähetundlikud või see ei ole päris õige sõna, aga midagi. Ohtlikud, aga nad on mingis mõttes neutraalsed, nad põhinevad, sellisel klišeelik oleks ka halb sõna, aga nad põhinevad sellist tüüpi meloodiale, mida siis kasutatakse sageli nii-öelda sellises postse realistlikkus, aga siiski naha tonaalses võib-olla neoEkspressionistlikus muusikas see tähendab kus nagu suurte hüpetada suurte intervallide osakaal on võrdlemisi suur. See tähendab, et tegelikult tavakõnes hääl nii palju ei moduleeri. Aga kui nüüd seda kuuled nagu pidevalt ja pikalt siis muutub see nagu mingisuguseks teatavaks selliseks konventsiooniks või, või, või selliseks standardiks selles ooperis. Ja mingil hetkel sa ei pane seda enam tähele ja sa hakkad kuulama võib-olla orkestrit, mis on väga huvitav kommentaar, mootor sealjuures ja mingisuguseid teisi asju. Ühesõnaga mul on nagu tunne, nagu helilooja sooviks mingil hetkel viia meie tähelepanu nagu sealt vokaal partilt ära mingisugustele teistele asjadele. Ma arvan, et kui Jüri Reinvere kuuleks, ta oleks sinuga ehk võib-olla natuke teisest vaatevinklist täiesti nõus. Aga mis puudutab orkestrit, aga ma tuleks korraks vokaalpartiid juurde tagasi, oli väga inspireeriv kõik, mis te siin räägite. Et ma saan nagu arvata, et vokaalpartii oli sina, ütleme standartne nii nagu niisuguse eks ole, post sürrealistliku ooperi puhul ja, ja et teatud mõttes monotoonne Jah, ta oli mingisugusel kindlal tasandil, et ta isegi hakkas mõjuma sellise introvert, sõna lõpp. Vaat huvitav on see, et esietendusel võib-olla ma seda nii tajunud ühel järgmistest etendustest, eks ole, esietendus oli 20. aprill ja siis Alvar ja mina meil õnnestus vaadata Ta ka järgmist koosseisu seal 15. mail, eks ole, nii et sisu, kas mulle noh, rohkem kõrva, sest esietendusel, kus nagunii emotsionaalne laeng suurem ja kus on väga oluline nagu alati muidugi kõikidel etendustel ka nagu laulja enda individuaalne interpretatsioon, tähendab, kuidas laulja sõna ütleb? Seal seda ma ei märganud. Ja seal rõõmustas mind just vastupidi, et minu meelest, sest Soome ja kohati eestikeelne tekst nii-öelda nagu istus hästi muusikasse, ta sobis nagu hästi muusikasse vahel kuulad nüüdisooperid ja tundub, et, et tekst ja muusika nagu täiesti konfliktis omavahel, et see keel ei kõla muusikas. Aga noh, et üks asi, mis minu jaoks oli positiivne, oli see, et see keel tõesti nagu kõlas ikkagi muusikas. Ja teiseks, seal oli minu jaoks selliseid küll jah, tõesti lüürilise momente, mis kandsite tõesti ilus oli see nagu sureva Hansu nii-öelda hällilaul, mis oli tõesti väga kaunis väga kauni torkestreeritud koori taustal ja mis mulle väga meeldisid. Kohaldatist rääkides olid Aliide partiis olevat kulminatsiooniks vanaliide puhul jaga nooreaalide kulminatsiooni esimeses vaatuses kulminatsioon teises vaates, mis olid nagu väga mõjuvalt ja tõesti esile tulevalt kirjutatud, ehkki tõesti selline võttestik nagu suured hüpped ja, ja eks ole kõrguste näitamine. Aga minu jaoks nad toimisid ja väga head tööd ja see tuli näiteks esihästi välja. Minu meelest oli lavastaja teinud osalisti tekstiga selles mõttes, et, et mis nüansiga nad üht või teist asja, seal oli tõesti kohati irooniat, kohati sarkasmi, vahel ka ja see oli ka heliloojat partituuri kirjutatud, vahel ka tõst lihtsalt nagu urisemist on üks niisugune märkus urisedes ja tõesti sellist Urizonist. Et võib-olla siin isegi annab veel mingisugused mitmekesisust rohkem tuua. Aga seda esietendus oli rohkem kui sellel 15. mai etenduse. Aga nüüd orkester, orkester, selles ooperis võib-olla isegi ei ole mitte ainult kommentaator, vaid orkester, põhijõud, orkester on sündmustiku kandja, orkester, võib-olla see, ma lähen nüüd natukene seisma sandi, klišeelikke väljenduste juurde saatus või ühiskond või teil kindlasti tuleb parem sõna. Ühesõnaga kogu seda lugu, neid tegelasi kandev vägi või jõud. Ja nagu see ooper ise tegelikult areneb seal orkestripartiis ja loomulikult vasaku kommenteeri funktsioon kahtlemata ja isegi helilooja partituuris on nagu vähemalt ühe tuleb, mulle meeldib ja seda rohkem. Mõned niisugused märkused, kus tuleb nagu välja, et orkester nagu isikustatud orkester ärkab, on talist ühes kohas öeldud, et orkester algab jälle. Et orkester on peaaegu nagu orkestri suure algustähega, et peaks panema siia tegelikult kui praegu võtame osaliste nimekirja, siis esimene osaline on noori Aliide, aga enne peaks olema seal orkestris, eks ole. No ja ja minu jaoks orkestri pealt ja oli väga huvitav ja, ja nagu faktuurilised mitmekesine, erinevad liinid, mis paralleelselt sageli arenesid mitte igal pool muidugi selliseid hõredamad faktuuri. Ja Ta siin mainisid juba on hea ekspressionismi ja, ja suures osas minu jaoks ka nagu tegelikult ma järele mõtlesin, et kui tahta, eks ole, Disme siin üldse välja tuua, mis tegelikult noh, ei ole muidugi eesmärk tänapäeval, aga et kui lihtsalt püüda selgitada, et siis see võiks täiesti nii olla ja, ja see muidugi ka sobib selle ainestiku ja sellise nagu kõrgendatud pingeväljaga. Mis siiski kogu aeg selles ooperis on. Aga kuulasin, esietendus ma kogu aeg, mõtlesin, et, et tegelikult võiks öelda võib-olla, sest seal on ka tämber väga oluline. Et võiks öelda, et see on nagu ooper, ütleme aasta 1900 paiku, ainult et 21. sajandi alguses. Tähendab sellega ma tahan lihtsalt öelda, et, et siin on midagi nagu impressionismi mingil kolmandal-neljandal astmel. Loomulikult väga palju ekspressionismi jälle mingi kolmandal-neljandal astmel 21. sajandi vaatepunktist ja selles mõttes see kaar, kes debatti oli minu jaoks väga huvitav. Minu jaoks Reinvere kui helilooja, vokaal käekirja, kuidas ta vokaalile kirjutanud ka just eelkõige iseloomustab see mingi selline teatavas mõttes kultiveeritud selline distantseerinud võitlus oma tegelastest, mis kannab enamasti kuni siis nende nii-öelda suurte aariateni, kus lastakse nagu siis hobused vabajooksule minu meelest päris ja mis on ka nagu ainuke selline heas mõttes, kuidas selline loov kontrast minu meelest selles selles ooperis ma nagu teistpidi siia nüüd sellesse juskui komplimendina mõeldud lausesse panin implitsiitselt ka väikse kriitika, siis teistpidi ta ta ju ikkagi pisut monotoonne on ja eriti minu meelest avavaatus jäi ikkagi kuidagi selgelt nii dramaturgiliselt venima kui ka minu meelest nagu muusikaliselt natukene jäi kuidagi kuidagi staatiliseks, ehkki et tulen tagasi oma esimese jutu juurde selle dramaturgia juurde, et see lugu ise oleks ju ju võimaldanud palju suuremaid kontraste ikkagi. Kristjan, nagu sa mainisid, et orkester on personifitseeritud ja ta justkui jah, kuidas me seda iganes nimetame kasvõi ajastut mingil kujul portreteerib või seda teatavat sellist ängistuse võib olla meeleolu või nende raskete valikute mingisugust ängi või õudu, mida, mida peategelane seal ju ikkagi tegelikult langetab, sest palju on ju valiku ometigi tegelikult ja ta ja ta valib ju tegelikult kogu aeg valesti ja need teised inimesed tema ümber alates tema õest ja õe, lapsest ja õemehest ja siis hiljem tema, tema enda mehest ja ja kõike kannatavad nii-öelda kõrval tema enda suure tragöödia justkui nagu varjus oksjonil ta ei olnud varjus, aga Reinvere puhul on, et ikkagi, et selle peategelase varjus toimuvad niuksed, väiksed tragöödiad, mille ta minu meelest on natuke nagu jätnud välja joonistamata. Aga et ka ajastu puhul, et kui Oksase romaanis on nagu selgelt kolm ajalist liini, üks on siis nii-öelda helge rohkem või vähem jutumärkidesse nii-öelda kodanlik aeg selle lõpp, siis 40.-te algus. Ja siis nüüd 90.-te aastate algus. Et mina oma mingil määral 19. sajandi algusest pärinevate ooper ideaalide kohaselt näeksin seda väga korraliku kolmevaatuses. Ja mis oleks ka võimaldanud nii-öelda mitte ainult need erinevad kolm või nelinurgad, mis seal tegelaste vahel tekivad, olgu nad armu või muud kolmnurgad nagu välja joonistada, vaid, vaid see oleks võimaldanud ikkagi iga kütuse ka muusikalise dramaturgia mõttes siukseid selgeks tervikuks kirjutada ja sel moel võib-olla sellist kontrasti ja isegi nagu dünaamikat siin ooperisse juurde tuua. Mis ta sellest arvab? Alles ta oli ju selge, tähendab, kui, kui rääkida tragöödiast, siis, siis üks selline mõte, et minu arvates tragöödia seisnes siin just nimelt selles, mis sa ütlesid, et Aliidel oli valik ja ta tegi sellise valiku, nagu ta tegi. Teistel tegelastel tegelikult valikut ei olnud, nad mingis mõttes, nende saatus kujunes selleks, mida tänu Halida jah otsustas, mis tähendab, et see ei ole võib-olla klassikaline arusaamine tragöödiast, aga võib-olla natukene moodsam arusaamine tragöödiast, et kuna teised ei saanud valida, siis mingis mõttes teised nagu ei vastuta või teisi, see nagu selles mõttes on muidugi väga hull olukord, milles nad sata toovad. Aga neil ei ole, nagu öeldakse, hingelisi dilemmasid, aga see ooper oli ju tegelikult ühe inimese just nimelt Aliide tragöödiast. Ja tragöödia just nimelt selle üks aluskivid teks oli ju see, et ta oleks võinud teha teistsuguseid valikuid, aga aga ta tegi just selliseid, nagu ta tegi ja see kogu selle selle sündmustiku kujundas. See tähendab, et keegi peale Aliide otseselt justkui nagu ei peaksin mingeid südametunnistuse piinu või, või kahetsust või midagi tundma, see tähendab, et nende olukord võib olla halb, aga aga see on asjaolude kokkulangemine. Alideo mingis mõttes ainsana natukene nagu saatuse perenaine ja ometigi ta teeb need valikud, mis ta teeb. Ja see minu meelest on, on selline tõeliselt. Ma ütleks 20 või 21. sajandi tragöödia mis ei ole lihtsalt sattumine halbades oludes või väljapääsmatusse oludesse, vaid just nimelt, et sul on võimalus valida ja sa ikka teed midagi, mis tegelikult ilmselgelt ei anna nagu resultaadina tegelikult neid kõige paremaid tulemusi. Minu meelest see inimese müstika on seal just kõige paremini sees nagu olemise ja kõige selle. Nagu selline paradoks, aalsus. Ühesõnaga, see, mis sa ütled, on see, et näiteks sind siis ütleme, vaatajana kõnetab ikkagi see nii-öelda kurjategija tragöödia mites ohvri tragöödia. Siis esimene on seal olemas, ei ole, kui sa, kui sa sellise sildi külge pane, detalide on kurjategija, jah, siis see oli natuke meelevaldne. Aga samas, ehkki nii Oksanen kui Reinvere tegelikult natukene sellest lõplikust hinnangust hoiduvad, mis on minu arust mõlema kunstiteose nii romaani kui ooperi puhul kindlasti üks, üks selle nii-öelda tugevuse põhjuseid, tegelikult nad ei ole väga plakatlikud ju kumbki. Just aga minu arvates nagu see eestlast, see ajalooline põhitragöödia 20. sajandil ei ole see, et meid on võib-olla küüditatud, et meie, Me oleme kuidagi kannatanud või oleme, oleme mingisuguse võõrvõimu all olnud, sest seda on juhtunud paljude rahvastega 20. sajandil vaid minu meelest kõige fundamentaalsem asi on just nimelt see, et meid on pandud selliste valikute ette ja, ja igaüks on teinud siin väga erinevaid valikuid, eks ole, kes missuguseid jah, ma arvan, et just see on see, mis on lõpuks olnud ju tegelikult tragöödia. Jah, ma mängiks selle aktsendi samamoodi, see on ka põhjus, miks ma seda romaani kohe ei lugenud, kui ta tulijatest hästi palju kirjutati ja räägiti, sest ma sain aru, et romaani ma ei tea, aga seda lugu ma juba tean, sest minu vanavanematega on enam-vähem analoogsed asjad juhtunud ja mind on ka kogu aeg just eriti sellest õrnast east peale, kui meil siin laulev revolutsioon ära oli, hakati asjadest uuesti rääkima, oli alati, on ka neid nii-öelda küüditajad ja, ja need, et nii-öelda venestajad ja need olid alati mingisuguse impersonaalist inimesed ja justkui nagu vaikivalt, et need olid venelased. Tegelikult on selge, et need ei olnud venelased, need olid meie enda inimesed ja, ja see on, mingis mõttes ma arvan, Sofi, Oksase romaani ja nüüd siis ka Reinvere ooperi võib olla üks väga suuri sõnumeid, just nimelt eestlastele endile, mitte väljapoole. Et ma arvan, need inimesed, kes ühesõnaga mitte meie kultuuriruumist tulnuna nende teostega kokku puutuvad, ma arvan, nende jaoks see sõnum on, on hoopis enamasti milleski muus, pigem see, et kas sellised asjad tõesti juhtusid. Aga meie jaoks on just see, et me teadsime, et nad juhtusid, aga, aga see tuletab meile meelde ja võib-olla paljude jaoks isegi esimest korda sunnib sellele tõele otsa vaatama, et need olidki meie enda inimesed, kes seda tegid tegelikult ja liide on siis selle, kogu selle võib-olla suure nii-öelda, isegi teatud mõttes rahvast tabanud tragöödia, selline suur isegi selline sümbolväärtusega tegelane, karakter. Täitsa nõus just et ma ei nimetaks teda kurjategijaks, aga ma arvan, et see on see, et ta on pandud valikute ette. Pealegi situatsioonis, kus Sa ei saa rahulikult ja vabalt kaaluda poolt-vastu argumente, sind pannakse mingisugustesse sund seisudesse. Aga sellistesse sundseisundisse, kus sa pead tegema valikuid, mille eest vastutada ainult sina hoolimata sellest, et see situatsioon on selline, nagu ta on ja, ja ma arvan, et selle nagu väljatoomine oli täitsa õnnestunud ja, ja minu meelest täitsa õige aktsent, mis, mis valitasin selleks keskseks mitte niivõrd need suhted, mitte niivõrd, et kes on head, kes on pahad vaid see on jah, ta mingis mõttes monodraama, ma olen nõus ja. Tähendab minu jaoks teeb huvitavaks just selle, selle valiku ja nendest valikutest sündiva mitmekordse tragöödia, see, et tegu ei ole nii-öelda surmahirmuga, mis on see argument, mis sunnib teda valima, mis on tavaliselt just see, mida võiks arvata ja mida ilmselt ka eelkõige sellistel puhkudel esitatakse, et mul ei olnud valikut, et nii-öelda kas kas olla maha lastud või olla mahalaskjate poolel. Et Aliide valik ju ei olnud see surma, ta ei kartnud, tema valikut, tegid tema hormoonid ikkagi. Ja kuna ta dramaturgiliselt nii on, siis ma ütlen, et, et Reinvere libreto nii-öelda seda versiooni tegelikult väga ei toeta hormoone jah, või seda liini ikkagi, et millistest psühholoogilistest valikutesse tragöödia lõpuks ikkagi välja kasvab. Et neist minnakse natuke üle, ütleme kahe lausega öeldes isegi minu jaoks on see probleem hakkab sellest pihta, et, et Reinvere on Sofi Oksase romaani struktuuri ooperi libreto struktuuriks üle võtnud. Tähendab, okslasel on ajaliinid segamini kõik ja, ja see lugu nii-öelda keritki niimoodi. Mitte et ooperilaval ei sobi ajaliinide segamine, aga kindlasti mitte nii paljude tegelastega loo puhul ja üldse ütleme ikke suure lava ooperi puhul, ma arvan, et see ei tööta piisavalt hästi juba puht rezii tehnilistel põhjustel, sageli isegi laval toimub midagi väga segast pidevalt, seal on nagu erinevatest ajaliinidest, inimesed on korraga laval, neid ei suudeta nii-öelda piisavalt kiiresti sealt ära liigutada ja siis tehakse nende üheaegsest sealviibimisest justkui nagu, nagu kunstiline taotlus, mis minu meelest ei tööta. Aga see on siis juba reži küsimus. Siin on nüüd vahepeal väga huvitavaid teemasid puudutatud, aga ma alustanud sellest libreto ajaliinidest. Ja nagu ma saan aru, eks ole, siis oleks soovinud, et Reinvere oleks kirjutanud niisuguse lineaarse loo ja mitte erinevate ajatasandite ja erinevate kohtade vahel käinud. Jah, ma, ma oleks seda soovinud, aga mitte sellepärast, et, et see oleks mul mingisugune eriti jäik ja selline muutumatu esteetiline ideaal, mis laieneb automaatselt nagu ooperikunstile vaid et antud loo puhul ma usun, et see lugu oleks olnud kordades selgem ja temaga sellised nii-öelda dramaatiliselt kõrgpunktid, mida ometi ju Reinvere oli selgelt püüdnud ja minu meelest on ju nii-öelda otsinud oma muusikas ja minu meelest ka leidnud, et sellel ooperil olid mitmed väga sellised suured kombinatsioonid et neid ka nii-öelda proportsionaalselt ikkagi nii-öelda kuhugi siis vaatuste või, või piltide lõppu ära jagada. Tähendab, anna andeks, minu meelest kulminatsiooni tulid väga hästi jagatud ja ka see taotlused, teine vaatus oli tegelikult nagu tihedam ja pingelisem ja rohkem kulminatsioon tuli teise vaatusse. Et see oli väga hästi kalkuleeritud ja see, et esimeses vaatuses üks väga mõjuvaid stseene Ta just nimelt kulminatsioon vaikuses või, või vale kulminatsioon, nagu ka helilooja ise seda nimetatud, see oli sisse vägistamisstseen, mis tõesti minimaalse orkestri, aga samas väga pingelise niukse minimaator testri taustal toimus, et see oli nagu juba üks oluline kulminatsioon esimeses vaatuses, mis tema jaoks oli siiski oluline helilooja jaoks, ma arvan ka mingil määral siiski ka hallide käitumise motiveerimise veel ehkki noh, motiivid olid juba ka varasemad. Ja ka niisugune Halide väike monoloog seal esimeses vaatuses, pluss niisugune esimese vaatuse koodamis küll ei olnud enam kulminatsiooni funktsioonis, vaid see oli seal Vladivostoki pilt Taara ja ja siis ingelsaare vanaema, aga noh, see oli just nimelt koda ja minu meelest see oli küllaltki veenes esimese vaatuse ülesehitus ja teises vaatuses ei olnud siis nii-öelda vale kulminatsiooni või kuulmine seal vaikusesse, vaid oli kõigepealt niisugune kulminatsiooni line Aliide monoloog ja siis süütamine, tulekahju. Ja mis oli siis orkestris tegelikult niisugune viimane orkestri suur välja enamine plussis Maibumine ja, ja täiesti nagu vaikusesse tuubumine, nii et selles suhtes nagu need minu meelest need ooperi dramaturgiliselt eriti, mis muusikat puudutab, aga seda ka koos tegevustik arenguga. Põhipunktid, mis tõenäoliselt olid helil kõige olulisemad, olid minu arvates väga hästi nagu paika pandud ja läbimõeldult paika pandud ajatasandite osas. Meil on olnud juba väga huvitavaid diskussioone sellest ja mina ikkagi selle juurde, et ma ei arva, et Reinvere automaatselt võttis mugavuse või lihtsalt et romaan väga meeldis pärast, et üle niisuguse erinevad ajatasandid, dramaturgia. Reinvere ise on ju, mitte, on helilooja, vaid ta on ka kirjutanud ja, ja ta on noh, kirjanduslikult tundlik ja andekas inimene. Jällegi, ma ütleksin, et tuleb mõni teine helilooja, kes kirjutab ilusa, lineaarse ütleme või palub kirjutada ilusa, lineaarse libreto ja kirjutab sellele niisuguse hästi klaasis arusaadava areneva sündmustiku Cooperi. Aga mina küll mõtlen seda, et kui me oleme 21. sajandi alguses, kunstis on olnud niivõrd palju erinevaid nähtusi ka selliseid nähtusi, kus tõesti on väga palju näiteks simultaani, kas või ooperikunstis, on viiekümnete aastate lõpust, 1960.-te aastate alguses piisavalt selliseid oopereid, kus laval toimub vähemalt kolmes eri tegevuspaigast paralleelselt tegevus. Erinevad tegelased laulavad samaaegselt, see on Perm Taloist, Zimmermanni ooperis soldatid, mis augustis, muide tuleb jälle Salzburgis festivalil lavale või näiteks Luciano piirkop, kui ma ei eksi, Reeennaskoltav ühesõnaga kuningas kuulata ja, ja neid on veel. Ja noh, siin niisugust simultaansust tegelikult Need olid tõesti ajatasandite vahetamist, aga oskusliku lavastuse puhul ja visuaalse lavastuse puhul minu meelest ei ole ka ei diaatrilt ega ka vaatajal palju nõuda, tähendab nagunii. Me oleme harjunud killustunud vastu. Me oleme harjunud hüppama ühest teemast või ühest geograafilisest punktist teise, tegelikult nii virtuaalses maailmas kui ka kasvõi selles ühiskondlikus maailmas, mis meid ümbritseb. Nii et see ei olnud minu jaoks nagu probleem, aga ma hoopis kiiresti hüppan korraks neid ise ka, aga eks ole sinu meelest libreto Reinverel, et mulle väga meeldis üks sõna, mis sa ütlesid enne juba tükk aega tagasi orkestri kohta, et see võiks olla nagu ajastu, vot see oli see sõna, mis, mis vaga, mõtlesin ajastu ja et minu meelest siiski selle Aliide loo tõukama panev jõud Reinvere veel mitte ainult hormoonid, nagu sa ütlesid, mis kahtlemata siin oluline vaid ka ühiskondlik situatsioon, mis seda sündmustiku arengut soodustab. Selles mõttes ajastu ka ikkagi, mis on, eksole Rein merel väga oluline, mis, mida me võiksime nagu näha nii-öelda orkestri kehastuses, eks ole, kui tudengikeeles väljenduda. Ja äng oli ka väga oluline moment ja see, mis te mõlemad, mainisite tõesti, et need, kes olid küüditajad või äraviijad ja pealekaebajad, reeturid, ma arvan, meil kõigil on kogemusi, need olid tõesti ju eestlased väga sageli naabrid, tuttavad, sõbrad või ka lihtsalt möödakäijad. Ja see on tõesti nii Reinvere kui ka Oksaneni romaanid üks väga oluline moment, et ühelt poolt näidatakse seda eestlaseks olemise mitmenäolisust või palgelisust või et eestlane ei ole mitte ainult niisugune puhas kangelane. Aga teiselt poolt muidugi ei anta ka hinnangut üheselt ja plakatiivselt, kas Aliide on kurjategija või Johha, ühesõnaga ta lihtsalt on nagu üks selle ajastu esindaja. Ajastust rääkida, mul on veel üks tagasihoidlik selline torge, võib-olla siis libretistil suunas, kes antud juhul on helilooja ise et minu meelest kenakene kergelt kasutamata võimalus on Reinvere ooperi puhul nüüd kooripartiide näol, mida ju tegelikult, et ikkagi peaaegu ei ole, koor on seal laval küll päris sageli, aga ta on sellises deklaratiivses funktsioonis enamasti üldse. Ja just eriti minu meelest selleks, et, et sinna siukseid väikseid esiteks mingeid siukseid kulminatsiooni tuua, teiseks, et kontrasti tuua midagi koor solistide alati toob ja ka lavastuslikult on, on koori kasutamine nii-öelda alati dünaamiline. Et on selle peaaegu kasutamata jätnud, ometi selles teemas endas on seal selliseid punkte, mille nii-öelda siis avamine publikule oleks isegi päris vajalik ja seda saaks avad ainult koor, nagu näiteks seal siis 40.-te alguse puhul näiteks ühtepidi nii need kommunistid, kes sinnapoole koonduvad, teistpidi need metsavennad, kellest seal justkui tegelikult räägitakse. Aga ega ma arvan, islik soomlane ei tea, kes nad olid, mis asja nad ajasid, miks nad metsas olid anda poistele väikene, korralik kooripartii, kõik oleks selge, see töötaks väga hästi seal ja minu meelest ka eriti selle 90.-te alguse nii-öelda siis pildi puhul kus Oksanen oma romaanis väga hästi ju maalib küllaltki nappide vahenditega ka väga selgelt pildi sellest, milline on Aliide siis selle tolleks hetkeks juba nii-öelda pensioneerunud peategelase ja tema külaelanike vaheline suhe sest nii-öelda uus vabadus on kätte jõudnud ja ega küla pole unustanud, et ta koputas. Ta oli nii-öelda ja poisikesed käivad tal aknaid sisse viskamas ja et minu meelest see oleks ka nagu üks võimalus. Üheksa Ta väga huvitavaks ja ka mingis mõttes võib-olla vaatusele ja ühtlasi siis sellele ajastule, mida vaatus võib-olla võiks kanda nii-öelda fooni andvale, kooli partiile, võiks olla alus, ma leian, Reinvere pole seda kasutanud. Ma ei süüdistada selles, aga ma ütlen, et see on kasvatamatu võimalus minu silmis. Jah. Ma siin võib-olla isegi jah, nõustun, et see koor on, on suhteliselt tõesti tagaplaanil mul on natukene tunne, et kui nüüd muusika juurde jälle tagasi tulla, et see muusika on siin ka, noh, see mitmeplaanilisus ei avaldu võib-olla mitte eelkõige siis tõesti mingisuguses stiililises kirevuses või motiivide paljususes või mingisugustes sellistes selgetes kontrastides, vaid minu meelest seal mitmeplaanilisus avaldub nagu kogu aeg ja, ja ütleme, erinevates partiides, et vot meil oli siin alguse poole juttu nendest vokaal partiidest kui rääkida mingisugustest aja plaanidest, mis esindavad nagu oleviku või, või sellist nagu hetkel toimuvat. Ja olen siin täiesti Kristeliga ühel nõul, et, et nad on tegelikult tõesti teksti hästi sisse kirjutanud teatud ja tõesti need nüansid, millest Krister rääkis, on seal kõik olemas. Aga just nimelt, et miks siis enne Gazemonotoonsuse nagu jutt tuli, et see on just seotud sellega, et nad tõesti järgivad mingit üsna kindlat stiili ja, ja see natukene võib-olla loob sellise distantsi ja et ei ole sellist otsest nagu psühholoogilist haaratust sellest, mida tehakse natuke nagu on, aga, aga siis on ta jälle kuidagi mingi sordiini all. Samas selline eestlaste introvertsust ja kõike seda arvestades võib-olla see on isegi päris päris hea variant, et seda kõike niimoodi Itaaljalikult kohe-kohe välja ei öelda, vaid et ta nagu peenemate nüanssidega antud nüüd teine plaan muusikas, minu meelest on juba sisse mainitud orkester ja minu meelest orkester peaaegu kunagi ei ole olevik, kui nii võib öelda, muusikas on muidugi äärmiselt raske öelda, eriti kui see on puhtalt instrumentaal mingisugune partii või, või mingisugune osa, millest me räägime. Kuidas need aia tasandit seal siis tegelikult väljenduvad, et eks nad on kõik sellised metafooriliselt kujundid, aga noh, minu meelest kas või vägistamist, see noh, on täiesti selge. Et sellisena see muusika kindlasti. Ta ei illustreerinud seda hetkel toimuvat laval, vaid see oli täiesti mingi teine plaan. Aga mul on tunne, et see ei olnud mitte ainult selles nii-öelda selles anti kulminatsioonis või mitte kulminatsioonis, vaid see oli ka palju mujal, et muusika oli alati kas natukene sellest ajast ees või taga või muusika vaatles seda, mis toimub üldse hoopis mingisuguselt distantsilt, juba kuskilt kaugelt tulevikust. Ja, ja siit nüüd tagasi tulles, eks ole, selle lavastuse ja selle nii-öelda režii kriitika juurde. Mulle tundub, et kuna muusikas tegelikult pidevalt need erinevad ajatasandid olid, siis minu jaoks tõesti ei olnud häiriv see et need erinevad ajaplaanid seal laval samamoodi olid kohal. Sest, sest tegelikult muusikas olid mõlemad mõlemad kihid olemas ja just nimelt üsna üsna läbivalt ja pidevalt. Sellega ma olen täiesti nõus. Mina ikkagi näeks ooperi puhul ühte paljudest eeltingimustest, et ta võiks olla nii-öelda dramaturgiliselt eneseküllane selles mõttes, et ikkagi kõik see info, mida sul on tegelaste ja tegevuse ajastu kohta enam-vähem vaja teada saada, selle, sa saad ooperist endast ja, ja mulle tundub, et just paljuski tänu sellele ajaliinide ära segamisele on Reinvere nagu paljust sellisest nii-öelda nagu justkui siis täitematerjalist nagu kogu aeg natuke üle läinud, et on läinud kogu aeg nagu, nagu järgmised seini nii-öelda südamiku kohe seal, kus nii-öelda nagu asjadest räägitakse, kus midagi toimub. Mul mulle tundub, et see ei tööta päriselt vähemalt minule näiteks just esietendusele, mul oli ikkagi tegu, et aru saada, mida need inimesed täpselt teevad seal hiljem kui ma juba teadsin, kohe teist korda läksin, ma olin romaaniga üle lugenud, siis see tundus mulle loogiline. Ja, ja mulle tundub, et sellisel kujul ei ole see ooper nii-öelda ooperiturul väga jätkusuutlik. Ma kardan, et me ei näe kolmandat lavastust. Kui nüüd vallanbergilt palju tuntumad ma olen Bergil on seitsmendal juulil karsruues tõesti järjekordse lavastuse esietendus, tobias kratser, üks noor saksa lavastaja. Üsna pöörane, aga ma ei tea, kui pööraselt ta lavastab, Allanbergi toob selle siis publiku ette. Aga ma arvan, et me jääme siin ilmselt natuke eriarvamusele. Ja ma ütleksin, et tegelikult pärast esietendust, kus oli palju teatriinimesi, sealhulgas ka teatrijuhte Skandinaaviast et tegelikult see vastuvõtt nagu just nimelt teatriinimeste poolt oli väga soodne. Et ometi üks nudis ooper, mida saab näidata publikule. Ja, ja ma veel kord kordan ennast, ma väga vabandan, aga tänapäeva ooper ei pea olema dramaturgiliselt eneseküllane, minu meelest ta võib-olla see on suurepärane, see on üks ooperiliike kohe koriseerinuma järgmises loengus, tudengitele, aga seal kõrval võib-olla ka sellise dramaturgia ka oopereid, mis jätavad väga palju režile visuaalsele küljele publiku fantaasiat, isegi Cupik mitte igast detailist aru ei saa. Ja lõppude lõpuks on juba 19. sajandi oopereid, mis algavad nii-öelda in media res täiesti ja kus tegelikult tuleb ikka väga palju teada, enne et üldse aru saada, mis toimub. Rääkimata barokkooperist, neid on, aga need ei ole need õpiku näitud. Aga miks me lähtume õpikutes 21. sajandil? Me võime seda teha loomulikult ja tegelikult, kui hakkad ooperit kirjutama vähemalt libretistil kindlasti töötab ka selle kallal, millised on need mõjuvad libreto ja nii edasi. Olgu, aga mind huvitab näiteks keri, sina nägid sellist etendust, kus meid kumbagi Anvariga ei olnud, et millised on sinu muljed muusikalisest tõlgendusest, kui võiks küsida, kuidas see kõik funktsioneeris ja. Võib-olla selle algus oli natukene mõneti hillitsetud põhjus võis olla ka äkki sellega, et tegemist oli sellise päevase etendusega ja tähendab esimese vaatuse puhul mul tegelikult tekkiski see mõte, mida me natukene oleme siin juba juba varem ka arutanud. Et sa ütlesid, et esietendusel, eks ole, see, kuidas nad ennast nagu muusikas väljendasid, et see kõik oli nagu selline, päris veenev, ma ei oska öelda, kas see oli nüüd mingisugune väsimusega, minul tuli võib-olla esimese vaatuse puhul pigem nagu tekkis mõte see just nimelt see, et mida laulja selle materjaliga saab teha, et mind hakkas just nimelt kummitama see teatav spetsiifiline vokaalstiil. Mis sisenemisel Ta on küll tundlik ja nii, aga jah, et kui kõik üldised asjad öeldakse nagu ära orkestris, et mida saab teha, lauljaorkester oli väga hea, ta kõlas hästi ja minu meelest oli ta väga orgaaniline ja seal mul tõesti ei tekkinud muljet, et midagi on valesti. Aga mida ma just nagu esimese vaatuse puhul tõesti mõtlesin, et, et mida nad tahavad või mida neil on palutud teha või öelda ja kas nad seda saavad teha, sest jah, kui see vokaalpartii on mõneti distantseeritud, et mis võimalusi siis ta üldse artistile pakub ja ja mida sa artist siis nagu teha saab, kui palju sõltub temast ja kui palju sõltub nendest muudest liinidest, mis tema kõrval on, mis muidugi viib jälle lavastaja, nii et mida ta laseb teha. Aga, aga mulle tundub, et teises vaatuses nagu kuidagi see tuli paremini välja. Ja et võib-olla siis esimeses vaatuses oli sinu etendusel ka nagu niisugune väljenduse otsimine ja pisut oli otsimist. Sest esietendusel mulle meeldis eriti peaosaliste puhul just, millest me ka rääkisin, see, kuidas teksti nüansirikkalt karaktiivselt antakse edasi on nagu väga oluline teksti karakteersus. Ja mitte tekstist kõlab jälle liiga üldiselt vaid sõnal on karakter, et on tõesti erinev, kuidas ütelda, ma vihkan või et et olen andnud allkirja või et nüüd ma maksan kätte ja et nagu see niisugune karakter, intonatsioon oli väga hästi tabatud ja mitmekesine intensiiniast just esietendusel. Ja ikkagi üldiselt võiks öelda, et soome lauljate üldine vokaaltase on väga tugev, et nende küllalt keeruliste partiide ka ikkagi hakkama said. Ja siin esietenduse näite, eks Aliidedena Helena tunnen ja Johanna Rusanen kartonovi ka Saara oli väga veenev Niina Keitel või Hans toomas kadajala. Ja neid nimesid võib veel jätkata ja küllalt ühtlane oli ju ka see hiljem nähtud koosseis kus väga mõjuvalt ja, ja eriti teises vaatuses nagu sihuke võimsate kulminatsioonidega vana liidet laulis heli Veskus. Ja muidugi see muusikaline ettevalmistustöö, mida meie Paul Mägi oli teinud nii orkestriga kui ka vokaalosaga on kahtlemata väga oluline, et see ooper mingi adekvaatse publiku ette jõudis. Aga minu jaoks jäi näiteks väga suureks küsimuseks see, miks, miks Reinvere oli otsustanud osa partiisid eesti keelde kirjutada ja enamik oli soome keeles väga kummaline valik minu meelest. Ja kui üldse mingisuguste nii-öelda nagu tõetruudust taga ajada, siis see olekski pidanud ju eesti ja vene keeles olemas ooper. Aga praegu on nagu soome ja eesti keeles. No ma arvan, et võib võtta telefonikõne heliloojale, aga, aga minu meelest on need Et niisugused fraasi pikemad tekstilõigud, mis on olnud heliloojaks, anda olulised eesti keeles, aga võib-olla nad need eestikeelsed osad on siis nagu teatavad aknad sellesse, et kuidas see nagu päriselt oli, et kui see soome keel tõesti on see ooperikeel, mis on nagu tinglikum keel, mis on juba mingis mõttes nagu loo ümberjutustamine või loo ümbermängimine siis need eestikeelsed repliigid justkui on nagu mingisugused piltpostkaardid sellest minevikust, kuidas ta siis oli noh, mida tehakse näiteks sõnalavastustes ka, et me laseme näiteks lindi pealt kellegi autentset kõnet, kuigi see võib olla mingisse näidendisse sisse kirjutatud. Ja seda loeb ka näiteks näitleja seal lavalt, eks ehitame nagu tinglikkuse ja realistlikkuse vahele mingisuguse, sellise distantsi, et võib-olla oli see kuidagi sellistest mõtetest lähtuvalt tehtud, siis on hea mõte, mis sa ütlesid, et tõesti nagu aknad aknad, mine käsku või? Ma ei imestaks, kui ta ütleb, et seal on lihtsalt mingi intuitsioon, On ja muud midagi. Jah, sellepärast et Reinvere Hannes intuitiivne tähendab, teinekord otsustas, et aga, aga tähendab see, see põhjus võib olla täiesti see, et Reinvere on väga keele ja kõlatund. Aga ta ütleb, et see peab kõlama nii, nagu ta võis nii-öelda noh, justkui autentselt kõlada soome keel ju muusikas ikkagi kõlab ühtmoodi eesti keel teistmoodi, eesti keel on pehme ja olemine suure algustähega Reinvere jaoks alati olnud, tähendab, ma ei tea, palju seal tema teisi teoseid ja tarva, aga, aga noh, peaaegu kõigi ja kõige pühitsemine pidevalt, mis tema teostes toimub, et, et see on, see on tegelikult selles stiilis ja mitmekesisuse kõrval tegelikult üks, üks Reinvere, üks püsivamaid, autori nii-öelda käekiri ja mingisuguseid aspekte, sest noh, ütleme erinevalt paljudest teistest heliloojatest Reinvere tegelikult. On üsna vabalt suhtuv stiilides mingisuguste koosseisudes teatava materjali arendamise printsiipides, tähendab Reinvere puhul sa nagu teada, oluliselt vähem näiteks kui tüüri puhul, et millest ja missugune see järgmine teos võiks olla, et et on heliloojad, kelle, kes on väga kindla käekirjaga, kes mingis mõttes proovivad kogu aeg ühtelugu natukene eri erineval moel kirjutada, aga Reinvere vastupidi leiutab nagu iga kord uut maailma kuidagi oskab, ükskõik mida ta teeb, ta oskab seda kuidagi mängida välja niimoodi, et et kuulake, see on tähendusrikas, tal on mingisugune loomulik anne näidata seda asja kuidagi tähenduslikuna olulisena paljudel heliloojatel ei ole seda või et nad peavad kasutama vähemalt 15 minutit, et selleni jõuda. Reinvere jõuab kahe minutiga selleni, et ta on selles mõttes nagu suur illusioonist. Minu meelest.