Tere 40 aastat tagasi ilmus Lennart Mere raamat Hõbevalge, mis pani eestlased kihama ja mõtlema, kas tõesti on võimalik, et meist siis kaugel ajal räägiti, et me olime olulised. Lennart Meri lahkus meie hulgast 14. märtsil 10 aastat tagasi. Ja üks, mille eest talle tänulikud oleme, on hõbevalge jutud ja legendid. Jaanipäevaks võib valmistada saada teine hõbevalge tõlge võõrkeelde minu teada, teine soomekeelne on olemas ja nüüd tuleb ka itaalia keeles varsti. Tallinna Ülikooli Itaalia uuringute ja semiootika professor Daniele Montytšelli, tere tulemast keele saatesse. Tere. Minu nimi on Piret Kriivan ja te olete sündinud ja üles kasvanud Milanos ja 20 aastat nüüd elanud juba Eestis. Kuidas te Eestisse sattusite ja kas oli sattumine või, või tulite kohe täie teadmisega siia? Ei, see oli täielik sattumine ja selle selles mõttes eriti meeldiv on ja ei, ma ei teadnud Eestis midagi. Enne puutusin kokku Kuu kõigepealt eestlastega ja mitte Eestimaal või vaid Saksamaal. Ja siis hakati siin arendama sellel ajal itaalia keele ja kultuuri programmi ülikoolis, õppekava siin, tollases Eesti humanitaarinstituudis. Mina hakkasin ülikooli lõpetama oliga ja üks eriti kallis inimene siin Eestist kellega oli soovi nagu hakata koos elama. Nii et kõik asjad nagu kuidagi langesid kokku, kõik oli puhas sattumus ja tulin siia tööle ja hakkasin siin elama. Eks ma tol ajal muidugi mõelnud kuidagi, et, et ma jään nagu siia nii kauaks. Kõigi teie tööde ja tegemiste seast noppisin välja, mis keelesaate jaoks olulised on seal Eesti Eesti itaalia sõnaraamat ja te olete uurinud ka noor eesti keeleuuendust ja tõlkimist. Ja nüüd siis hõbevalge. Kuidas te hõbevalge juurde sattusite? Jah, see on tegelikult hõbevalm, see oli üks mu esimesi lugemisi nagu eesti keeles ma mäleta. Ta on päris esimene oli Oskar Lutsu kevade ja hõbevalge võiks olla, ma ei tea, kolmas, neljas. Nii et see oli, see tutvus raamatuga oli päris päris ammu. Aga nüüd see tuli jälle veelkord täiesti minu jaoks nagu juhuslikult, et Itaalia siukesed estofiilid ütleks entusiaste hinnaga, kes seal tegelevad itaalia-eesti seltsiga Roomas võtsid asja kätte, mõtlesid seda tõlkida. Koos siin Lennart Meri sihtasutuse ja Marta merega kuidagi algatasid asja ja siis nad jõudsid mingil hetkel minu juurde kui võimaliku tõlkija ja vot ma olin muidugi nagu projektist huvitatud ja ja kuidagi ja see oli ikka veel päris eredalt meeles see raamat, nii et kui ma hakkasin seda uuesti lugema ja tõlkima, oli väga tore siukene äratundmine ja meenutas minu eesti praegu siin, kus, kus ma just tulin ja kus ma nagu hakkasin avastama seda maad ja riiki. Mis selles hõbevalges siis paelub. Ühel pool on eruditsiooni, mis seal on nagu noh, see tohutu tohutu hulk teadmisi, mis eks Lennart Meri ammutas väga erinevatest allikatest, aga mis kate tahab nagu ühel pool kogu põhimõtteliselt klassikalist antiiki kultuuri, araabia ja kultuuri ja siis kõike seda, mis puudutab nagu põhjaalad nagu põhjala mütoloogia folkloori, nii et jah, minu jaoks leidub seal lihtsalt hästi palju huvitavat. Huvitav info. Aga teine aspekt on muidugi see, kuidas Lennart Meri kirjutav, sest vot see, ma ütleks, et see energia, see kirg, mis tema tekstis on, nagu see soovi avastada õelda just seda Eesti nagu suuremaks teha, see on, see on väga minu jaoks väga muljetavaldav seal raamatus väga väga liigutav ka. Ja selle kõige selle juures see kujundlikus, mida ta oskab nagu seal mobiliseerida, tegelikult on tegemist sellise mõnes mõttes puhta nagu ilukirjandusega, et on jah, nagu nagu ta ise ütleb, reisikiri, mis on kirjutatud väga subjektiivsest vaatepunktist. Aga mida te ise arvate sellest infost informatsioonist, mida ta seal jagab, kuidas siis oli, kas Phaetoni legendid on alguse saanud hoopis siit meilt Saaremaalt? No vot, see on väga raske öelda. Ma ei ole õige inimene seda teha, nagu ma ei ole ajaloolane ja ma ei ole folklorist, ma arvan, et et ta esitab muidugi väga huvitavat hüpoteesi ja väga julge hüpoteesi, aga ma arvan ka, et see on väga oluline, seda kontekstualiseerib, eks ju, nagu et ütleme seitsmekümnendatel aastatel noh, stagnatsiooniaeg noh, see oli päris ilge projekt üritada nagu seda otsida nagu side Eesti ja Euroopa kultuuri nagu lätte, nagu vahel, et sealt just see Vahemeri ja Läänemeri hetkel, kui eesti elas nagu suhtelises isolatsioonis, seda tuua Eesti nagu kuidagi Euroopa kaardile ja, ja, ja tuua Euroopaga kaart nagu Eestis. Noh, sellel oli kujutan ette, et tollases Eestis hästi oluline funktsioon lugejate jaoks ja üldse nagu siin siinse nagu rahva jaoks No aga nüüd on üks itaalia estofiil läinud veel kaugemale. Filitsevintsi on kirjutanud suisa kogu mütoloogiline aines tegi, et see kõik sai alguse hoopis Põhjamaadest ja liikus siis mööda veeteid Kreekasse. No vot, see on jälle niisugune väga huvitav ja, ja minu jaoks suht ulmeline hüpotees muidugi, aga otse kui palju on saanud sellest kirjutada, eks ju, kui suur huvi on tekitanud, sest noh, minu teada on Itaalias juba mitu mitu uut nagu väljaanded selles raamatus on tõlgitud hästi mitmes keeles. Et noh, veel kord selge see, et nende sidemeid olid olemas, et selge see, et see Euroopa ei olnud ka sellel ajal nii erinevad Bubba osad ei olnud nii isoleeritud nagu võib-olla me oleme siiamaani mõelnud. Aga noh, kas päris nüüd see Homerose eepos, te kuidagi ajalooline põhi peaks otsima siin siit Läänemerelt noh, minu jaoks on kahtlane Aga isegi Umberto Eco jälle toome ühe suure itaallase mängu, et isegi tema on öelnud, et te litsevintsi teooriatega võib-olla peaks arvestama, et tuulesaar ikkagi oli Saaremaa? Jah, et ma arvan küll. Arvestada võib ja tasub nagu uurida ja mõeldakse või Eestis on ka nüüd kuidagi uuesti tagasi mindud. Lennart Meri teooriate juurde ja kuidagi neid teaduslikumalt ka nagu osaliselt vähemalt tõestatud, nii et. Ma ei, ma ei vaidle vastu, et need sidemed on olemas ja need kontaktid olid olemas kas selles ulatuses nii nagu lyyczewinghis seal neile pakub või, või nii nagu Lennart Meriga meile pakub? Vot seda ma ei oska öelda, tõesti, sind peaks aia, peaksid ajaloolased pigem. Rääkinud kas niisugused teooriad, et mitte öelda legendid, kas need on praegu maailmas üldiselt vist populaarsed. Niisugused mütoloogiliste lugude otsimine? Ja mulle tundub küll ja nüüd kui mõelda nüüd sellele konkreetsele tõlkele. Ma arvan, et jah, see ütleme põhjala mütoloogia ja selline huvi nagu üldse Põhjala vastu nutsioon Itaalias kindlasti üsna suur ja ja nii, et see ootus on kindlasti olemas vahelises mõttes nüüd. Ma olen päris palju hoiatanud Itaalia sõpru, et siin saab olema oluline retseptsioon või kuidas nagu seda teost nagu seal esitada, et et on, kas see risk, et ta satub nagu noh, nii-öelda teatud nishi nagu, kus on, just ei ole just kõige ütleme see lähenemine ei ole kõige nagu teaduslikum, nagu ette, sest sest sellised noh, just ütleme, kõiksuse teooriad, mis ootavad, nagu siin põhjaalalt mingisugused tõed on, on, on olemas küll nagu sealt ja ja võib-olla ei ole päris vahel ei ole jah, need ringkonnad, ütleme, kõige usaldusväärsemad, nii et et jah, et seda, et nüüd, kui esitada sellist teostamis annab nagu sellel põhjal nagu olulisem dimensioon nagu siin, Euroopa kultuuris. Vot seda pead tegema natukene kontekst seda kontekstualiseerib nagu öeldes, nagu, mis oli see ajalooline Ale ajalooline hetk siin Eestis, kus seda kirjutati, millele see toetub ja ja kuidagi nagu noh, just just rahulikul seda teha, et jah, seda kohe siduda teatud põhjala nagu entusiasmiga, mis seal Itaalias osaliselt on ka. No miks Itaalias siis on nüüd niimoodi tekkinud see Põhjala entusiasm? Seotud muidugi kindlasti sellise erinevusega, eks ju, inimesed alati otsivad nagu see, mis on nagu, väga erinev ja, ja tundub eksootiline. Aga samas just nagu, kui see põhi on juba see taust on juba olemas, üksused tänu just Felišewinghile ja teistele, et et kuidagi jah, nagu see idee, et et äkki me peaksime otsima oma juured kuskil muuseumites siin lähedal kuskil mujalt. See on, see on jah, tasapisi nagu sinna selle sellesse mentaliteedis nagu imbunud natukene, aga maa-amet, eks see Põhjala dimensiooni Põhjala lood ja mütoloogia on ajalooliselt ka kuritarvitatud, nii et see on see väike risk, mis seal nagu sellises riigis nagu Itaalias näiteks võiks olla nagu ja võiks siis Saksamaa, eks ju. Et et noh, see on see, mil mida teha mõtlema ja mille suhtes peab ettevaatlikud olemas, sest noh, ütleme jah, sellised ütleme, neofašistlikud liikumised, mis nagu just seda põhjala nagu Boogie asja nagu tänapäeval eks ju kuidagi esile toovad, on, on päris palju nagu Itaalias ka nagu ei ole, need Odini sõdalased ei ole ainult Eesti fenomen ei ole Euroopa tasandil uudise asi. Aga ma ei usu. Ma selles mõttes, ega Lennart Mereraamatus ei ole mitte midagi, mis võiks sellised asjad nagu kuidagi toetada. Aga me ei tea kunagi siis, kui raamat satub mingisse võõras kontekstis, mis, mis sellega juhtuda või. Aga öelge nüüd ausalt, kuidas teile tundub, kas me peaksime seda olukorda ära kasutama ja iseennast nüüd Lennart Meri abiga natuke suuremaks rääkima või peaksime seda ikkagi pelgama? Kõigepealt, aga miks mitte? Te, nagu ma arvan, et Eestis selles mõttes noh, ta on nii, selles mõttes noh, kuidas seda öelda, aga see on niisugune armas ja väike ja, ja, ja teistele ohutu riik, et kui ta räägib ennast suuremaks noh, see on ainult mõnus, mingid mingisugust agressiivsust selle selles nagu noh, olla ei saa. Et võib olla võib-olla jah, kuidas kuidas Eestini nüüd ennast. Nagu sisemisel mutestel vot see on võib-olla see, mida vajab natukene mõtlemist ja ja ma arvan, et siin Lennart Meri raamatus on, on üht-teist, et seda, et seda teha nagu, et mida Lennart Meri näitab, siin on, on, kuivõrd nagu multikultuurne on olnud see see piirkonda nagu aegade algusest, kuivõrd olulised on olnud need kultuurilised kontaktid selle siinsete olude kujundamises. Ja nagu Lennart Mereraamatus ma ei leia sugugi selliseid toetused sellist noh, nii-öelda marurahvusliku identiteedi kontseptsioonile, pigem vastupidi just niisugune avatud ja, ja kus, nagu nad just tuuakse esile. Ja kui, nagu jah, suur segu on see kultuuriline keskkond, mis siin, mis siin valitseb ja, ja kas, kas see rahvas ise Kui see hõbevalge nüüd itaalia keeles ilmub, siis missugused itaallased seda loevad, kes seda lugema hakkavad ja kui paljud, mis te arvate, kui paljudeni see jõuab tegelikult? Ja vot see on see suur väljakutse, eks ju, näeks nende nii-öelda põhjala fanaatikud niši et ta ta murraks seal nagu välja, et ma arvan, et siin on kontaktid olnud väga hea ja väga heade kirjastustega, nii et kui see õnnestub nüüd seda avaldada sellel viisil, nagu praegu tundub, et tunnestub siis ma arvan, et see on tagatud, et ta juua ta kuidagi laiemale veidi laiemale publikumile. Jaator võiks tekitada huvi just ka noh, võib olla leeduse või kusagil ülikoolide nagu inimeste hulgas ja, ja miks mitte, võiks sellest teha aga mingit mingisuguseid korraldada mingisuguseid seminare, konverentse, mis, mis sellega seostavad ja ja kus oleks nagu just esile võib-olla see, ma kujutan ette, et see võib-olla see folkloori ja ajaloo siukene ristumispunkt ja, ja mis, kui palju nagu niisugune räägime sellistes ähmastest ja udustes aegadest on see ajalooline tõde või ajalooline fakt ja samas teisel pool nagu seda rahvaluuleline moment. Ja, ja kuidas, nagu me saame neid kokku viima ja ja sellega nagu kuidagi mingit selles osas mingit kompromissi leida, sest ega see ei ole ainult hõbevalge küsimus, nagu seesamamoodi on just vana Deepostega nagu alates Soomerosest seal samamoodi me üritame seal ammutada ka mingit ajaloolist info, aga samas on tegemist ikka luulega. Kuidas Hõbevalge itaalia keeles kõlab ja kas tõlgitud raamatu pealkiri on siis ka hõbevalge? Praegu vähemalt töö pealkiri on selline ja see kõlab jänku Argendu. Ilus jah, niivõrd-kuivõrd, ta ei ole muidugi tavaline mõiste. Noh, ta ei ole siukene käibel nagu muiste, aga ma arvan, et me saame küll seda pakkuda. Kas te tõlgite teose täies ulatuses, siis nagu hõbevalgema kohe? Jah, põhimõtteliselt küll. Me lähtume nüüd viimasest väljaanne, mis sisaldab mõlemad raamatud. Aga mul on. Me oleme Mart seega kokku leppinud, et mul on üsna vabad käed. Et ma olen saanud, kui ma olen arvanud, et et see on hea nagu ka välja jätta Luikud või siis neid veidi sünteesida. Ja me oleme otsustanud kaks peatükki ka sealt välja ei jäta. Üks, mis puudutab Tallinna linna Legende, ja teine, mis puudutab niisugune merenduse ajalugu siin Läänemerel. Aga ikka kogu materjal on umbes, mis, mis itaalia keelde tõlgitud saab, on umbes 400 lehekülge, nii et see on ikka väga mahukas. Ja kas te olete juba lõpu lõpusirgel? Jah, üsna ja kord. Kokkulepe on see, et aprilli lõpuks saab kõik tõlgid ja juba osaliselt ka üle vaadatud, toimetatud, et eesmärk oleks jah enne suvi valmis saada ja, ja raamat avaldada. Nüüd on kaks küsimust korraga, esiteks mis on eesti keele itaalia keelde tõlkimisel raske ja mis on Lennart Mere tõlkimisel raske eesti keele eesti keele tõlkimisel. No vahel on muidugi lauseehitus. Ma ütleks lauseehitus mitte niivõrd lauseehitus, vaid rohud nagu lauses, et et on teinekord päris raske nagu säilita need õiged rõhud, et küll sa lausa ilusti tõlgitud, aga rohud lähevad segamini, et nii, et peab alati seda mõtlema, et kuidas seda itaalia lauset ülesehitus oleks, oleks selline, mis säilitab Eesti nagu rõhud. Aga teine asi on nagu sõnavaras muidugi, et. Ma arvan, et üks asi, mida päris paljud tõlkija mitte ainult itaalia keeldunud kogenud, on see raske on selleks üks suur sõnavarade valdkond eesti keeles on see, mis seostub helide nagu nii-öelda reprodutseerimises nagu keeles, et onomatopoeetilisdeskri Janad näiteks jah, just. No võib-olla jah, mitte ei ole alati onumatult poeetilise taga. Jah, enamasti küll jah. Et sellest on kirjutanud Jaan Kaplinski, nagu, kuivõrd eesti keel on rikas selle poolest ja kuivõrd avatud ta on nagu noh, põhimõtteliselt saab nagu luua järjest juurde. Ja paraku itaalia keel on paraku väga-väga vaene selle selle poolest, et ükskõik, kas mingi asi, ma ei tea, solise või sahiseb või mis ta teeb nagu noh, see on alati umbes üksonane. Et noh, väga raske eristada siin ja, ja midagi läheb kaduma, mis teha, siin ei ole väga. Ei ole väga lihtne siin leida ekvivalente, nii et muidu kiputakse moto väga sageli, kui mulle minuga räägitakse, öeldakse, öeldakse. Too. Vaata, kui me peaksite tõlkima itaalia keelest eesti keelde, itaalia keel on niivõrd rikas. Ja see nagu eesti keelde tõlkima nagu vaesustuv. Aga tegelikult noh, see ei ole nii, oleneb, mis sõnavaravaldkonnaga tegemist on, et et tõepoolest see helide, Jaunumatub poeetiliste sõnade valdkond on eesti keeles palju rikkam. Aga mis valdkond on itaalia keeles rikkam ja mis valdkonnas eesti keel vaesemalt siis? Noh, seda, seda on, seda on raske öelda tegelikult ega keeled, mis on nagu noh, nii-öelda täielikult välja arenenud, see tähendab millel on oma teaduskeel ja, ja kõik nagu ütleme, kõrghariduse tasemel. Noh, nad on välja töötanud oma sõnavara nagu kõikides vajalikes vajalikes valdkondades noh, teinekord võib-olla jah, Itaalias on itaalia keeles on võib-olla terminoloogia teatud no näiteks ütleme kunsti või, või siis nagu ma ei tea, muusika või, või ma ei tea moevaldkondades vot selline väga peenelt välja arenenud ja teinekord on ei ole alati kõik ekvivalenti taga. Aga noh, ma arvan, et kui ma ütlen, kuna eesti keeles tegeletakse absoluutselt kõigega ei ole ühtegi valdkonda, milles eesti keeli ei, ei kasutata ehk siis on juba ammu pidanud nagu siin tuua suunad, nui või luua nagu sõnu. Noh, see oli juba just 20. sajandi alguses juba see probleem, et just nagu nad need Johannes Aaviku ja need et ma arvan jah, et on päris raske leida nagu mingit valdkonda, mis on, mis esitaks mingi olulist väljakutse nagu eesti keelele. Aga kas teil tuleb mõni mõni tõeliselt tõeline pähkel, millega te tegelesite, kui ta Lennart merejutu tõlkisitaja, mis see kõige keerulisem oli ja ma näen, et kõige keerulisem Kas see, mida tõlkeuuringutes nimetatakse need reaaliad, ehk siis need on need sõnad, mis seostuvad teatud kultuuriliste nähtustega mis siin on ja, ja Itaaliasse ei ole ja Lennart Meri puhul noh, selge eesti folklooriga ja üldse Põhjala folklooriga no näiteks sõnade kobar, mida ta kasutab ja sageli, mis on väga olulised raamat, on see, mis seostub sellekaali või kali viigiga kale viitega või siis kali puu, vot see on nagu, no sellel puudub mingi ekviValentina itaalia keeles ja see on päris raske nagu tekitada just seda, seda optilist võrgustiku seal, et näidata, et need suunad oleksid kuidagi omavahel seotud, nii et seda tuleb lihtsalt ümber seletada, sellist teha või siis nagu selline vaade tava, noh, just selliste tavadega oli probleemid näiteks mõrsja tanutaminenud sellised asjad, et kuidas kuidas seda tõlkida ja seal ikka ümber seletada ega ei saa, ühesõnaga seda seda muiste edasi anda. Nii et päris kõike ei saagi otse tõlkida, vaid peab lahti seletama. Ei saa jah, ei saa, ehkki mulle meeldib ka nagu vahel nagu niisugune. Mulle on alati meeldinud loominguline lähenemine keelele, ükskõik mis keelelema, mis keeles ma kirjutan. Mulle meeldib alati veidi forsseerida, nagu üritada sinna sisse tuua midagi uut, võib-olla, või midagi, mis kõlab nagu alguses võõras, aga äkki nagu võetakse omaks? Me tegelikult kuulaks nüüd hea meelega väikest katkendit, kuidas kõlab Hõbevalge itaalia keeles? Jah, on lugeda ühtegi. Kliendi, mis on üsna raamatu alguses ja mis kirjeldab just seda, kuidas nii-öelda muinaseestlase või mis ei olnud veel eestlased, võiks ju Volga, need Volga rahvad, kes, kes siia tulid, jõuavad siis metsast mere äärde. See tuleb itaalia keeles. Nii. Ja Lennart Meri kirjutas, kuidas niimoodi. Käes lühikese varrega oda. See on hoolega lihvitud. Ta näojooned on kummalised, nukilised, tankarbane. Ta on pisut hirmul. Metsa hääled ei jäänud vähemaks, kuid nad vajuvad kuhugi selja taha. Jätavad ta silmitsi vaikusega, mis luurab eespoolt. Ta vähendab sammu. Kuulatav kõik tema meeled on valmistunud muutuseks ootamatu ja ikka veel tundmatu ohu kiireks tõrjumiseks. Linnukisa. Nii heledad ei ole ta varem kuulnud. Tõuseb tuul mähe võbisevalt, ninasõõrmed tabavad erutavat lõhna. Ta ei ole seda varem tundnud. Mis sunnib teda edasi, kuid kõik kisub tagasikeelena pingul, lükkab ta kõrvale viimase Saara puuoksa. Tema ees häilib neere ääretu süli ühtaegu vaenulik ja lahe, tõrjuv ja kutsuv, metsast salapärasem, tähistaevast kodusem, ühe maailmalõpp ja veel suurema algus. Ma usun, et tänu teile tahab nii mõnigi vikerraadio keele saate kuulaja täna õhtul raamaturiiulist uuesti valge välja ja vaatab, mis põnevat seal tõepoolest sees oli. Aga oleksin. Aga mis teile endale ma küsisin, et mis oli raske, aga mis nagu mis oli väga lihtne ja mis oli, mida oli kohe mida on hea praegu meenutada, et selle, selle probleemiga või selle lausega sai tegeleda või, aga mis mul oli lihtne. Mul oli mõnus nagu ja ja tore nagu teha, oli just et seda nagu kujundlikus ja seda luulelist nagu poolt sinna edasi anda, sest see kuidagi muutus mulle väga südamelähedaseks, siis seda tõlkisin. Ja ja see pakkus lihtsalt rõõmu. Lennart merest hõbevalgest eesti ja itaalia keelest ja legendidest ja müütidest tänases Euroopas rääkis Tallinna Ülikooli professor Daniele montid selli Itaalia Eesti Seltsi ja Ülle Toode ja estofiil Channing. Lynni on hõbevalget esitlenud Itaalias paljudel üritustel juba 2012.-st aastast alates. Ja nad on kindlad, et hõbevalge teema pakub Itaalias väga suurt huvi. Rooma sapiensa ülikooli juures detsembris sündinud eesti ja balti uuringute keskuses plaanitakse tervet ürituste sarja hõbevalge tutvustamiseks. Kaali meteoriidiplahvatusest, selle jäljest kogu Euroopas rahvapärimuses ja Lennart Meri elutööst. Ja sellest, kui kaugele paistis Euroopas käte tule kukkumine Saaremaale ja kuidas sündmus Euroopat mõjutas, võib kuulata lisaks ajale saatest kuuendast Eesti loost pealkirjaga Kaali saladus. Ja keelesaate kodulehelt leiate selle saate üles ja sealt leiate ka vikerraadio eetris olnud pikema intervjuu hõbevalgest Estofiili Janni klinniga. Mina olen keelesaate toimetaja Piret Kriivan. Ilusathomset emakeelepäeva põnevaks etteütlust, kõike head.