Ta tuli läbi rooste, kõrvarohu ja adru, mis vääristab rangemaid järve tema kannul lonkis veendunud. Oli valge peaga. Tema juuksed olid kahvatukollased ja kui ta pead kratsist, tuli juuste vahelt nähtavale heleroosa nahk. Tema silmad olid väga sinised, nägu tedretähti täis. Ninaots vaatas rõõmsalt ülespoole. Ta meeldis mulle hirmsasti. Pidasin teda umbes nelja ja poole aastaseks vendaga kaks korda nii vanaks. Neil olid jalas sinised puuvillased püksid, mis mõjusid väga reipalt järvelt põgus värske tuul ja panid püksid nende jalge ümber Lipendama. Nende sõltumatu ilme järgi otsustades ei tunnistanud nad ühtegi autoriteeti. Nad peletasid eemale kaks kiivitajat, keda ma olin jälginud. Hirmunud karjatustega, tõusid linnud õhku ja lendasid külitasi vastutuult. Nad põikasid helesiniste taevalappidega pilve lahmakate alt läbi, jalutasid madalal vee kohal tiibu lehvitades minema. Vahetasime poistega tervitusi ja silmitsesid 11. Ma arvan, et ma meeldisin neile. Pisem poiss esitas mulle mitu küsimust, mis puudutasid minu isikut. Tahtis teada, mis ma siin teen. Miks mul on roheline särk seljas, kus mu ema on. Vastasin tema küsimustele lugupidamisega, millega tuleb suhtuda igasse teadmishimulise inimesse. Siis küsisin ka temalt midagi. Sain kohe teada, missugused hädaohud õnnetused teda teede ajal olid varitsenud. Kust te selle armi endale pähe said? Küsisin talt siis. Keset otsaesist jooksis punane arm läbi tedretähtede. Väike poiss vaatas kiiresti venna poole. Vend vastas tema eest. Pisike oli seda nähtavasti oodanud ja oli sellega täiesti päri. Ta vaatas ootusärevalt vennale otsa ja kui vend rääkis, leita silmad särama ja huuled paotusid nagu inimesel, kes kuulab põnevusjuttu. Kui ta väike oli, kukkus ta lastetoolilt maha, seletas vend. Ta ei pea vastu labidat veriseks. Jaa, venitas väike poiss, tundes aukartust selle pildi ees ning tema silmades oli vaimustus ja möödunud hädaaugu põnevus. Ta vaatas peegelsileda vee poole, mõeldes ikka veel toolile ja labitale ja verele. Ükskord tuli lehm talle kallale, ütles vend. Lehm, hüüatas imestades ja kinnitas vend. Räägi sellest. Shoo käis väike poiss peal. Ta seisis venna ees ja vaatas talle alt üles otsa. Ta tahtis lehma jalgu kinni siduda, selgitas lehmaga, pääses lahti ja virutas talle jalaga kõhtu. Kõhtu rõhutas väike poiss kiiresti minu poole pöördudes ja pead noogutades. Heldus, ütlesin mina. Heldus, kordas väike poiss nagu kaja. Tall jäi klapp kinni, ütles, joo. Mul jäik klapp. Kinni kordas pisike aeglaselt nagu kõheldes. Mis tähendab, klapp jäi kinni, Choom. Ta ei saanud korralikult hingata. Need sõnad olid adresseeritud mulle. Ma ei saanud üldse hingata, ütles väike poiss ja kinnitas Chou. Joe silmitses hoolega väikest venda, just nagu otsides veel mingite konfliktide jälgi. Ükskord kukkus talle redel selga, ütles ta siis. Pisike vaatas kiiresti minu poole, et näha, kui suurt mõju see mulle avaldab. Tema ise oli sellest vapustatud. Ei või olla, ei suutnud ma uskuda. Kas ma näitan talle chow? Küsis väike poiss innukalt. Näita, soovitas Choo. Päike heitis minu poole kiire rahuloleva pilgu, kummardus siis allapoole ja pani käed põlvedele. George tõmbas venna särgikrae tagant eemale ja piilus sooja hämarusse tema selja ja riide vahel. Siit võib näha, ütles ta ebakindlalt, otsides midagi valgelt nahalt. Väike poiss pani käe selja taha ja püüdis tabada mingit kohta õlal. See on siin sho. Kas sa näed seda Chou? Ja siin see ongi, ütles tšjom. Tulge vaadake, Ta vaatas minu poole ära, liigutenasime. Sho leidis selle koha üles, kuulutas Chimmi, pöörates vaevaliselt pea minu poole. Olin istunud seni keset rohtu kivil, kust ma nüüd püsti tõusin ja poiste juurde astusin. Kummardusin allapoole ja vaatasin krae vahelt sisse. Õlavalgel nahal oli näha sile haavaarm. Siinse siis ongi, ütlesin. Küllap sa nutsid, kui see juhtus. Väike poiss pöördusho poole. Kas ma nutsin, sho? Natuke nutsid? Sõnast show, ma ei nuta kunagi, palju eksolatša ei nuta. Oligioon nõus. Kuidas see juhtus? Tundsin asja vastu huvi. Olid konksud küljes, seletas Choo. Konksud olid küljes, kinnitas väike poiss minu poole pead noogutades. Ta tõmbas redeli endale pähe, jätkas, jou. Oi. Hüüdis väike poiss ärevusest käsi kokku lüües. Ta pistis käed põlvede vahele, trampis jalgu, vastu maad. Oi, oi, oi. Redel lõi ta täitsa uimaseks, ütlesid soo. Ma olin täitsa uimane, kuulutas väike poiss aeglaselt, otsekui alles nüüd seda fakti enda jaoks avastades. Hetkeks oli vaikus, sel ajal, kui väike poiss oma mõtteid nautis. Täna on ilus ilm muud juttu teha. On küll. Väike poiss seisis venna ees ja vaatas talle paluvate silmadega otsa. Mis minuga veel juhtus? Nurusta. Sho vaatas maha, näris pöidlaküünt ja mõtles järele. Sinuga ei juhtunud enam midagi, ütles ta lõpuks. Väikest poissi kurvastas juttu, nii. Järsk lõpp äkida, kummardus alla ja tõmbas püksisääre üles. Ta otsis paljalt jalalt mingeid vägivalla märke. Mis see on? Tša? Ta näitas vaevaltmärgatava täpile põlvel. See ei ole midagi, ütles ta, tahtis hoopis jahi tuhkrutest rääkida, teatamist, tuhkrud, ta tahtis juba alustada. Siin nagu oleks midagi, ütlesin seda kohta lähemalt silmitsedes. Sho kallutas ennast ettepoole ja uuris selle samuti. Väike poiss kortsutas kramplikult püksisäärt käes ja vaatas kord minu kord venna otsa, oodates ärevalt mingit otsust. Joe vaatas hoolikamalt järele hõõrudes sõrmega Chimmi põlve laike. Poiss jälgis lootusrikka tähelepanuga. Võib-olla sa põletasid ennast kunagi? Ma ei tea. Ma tahan, et ma oleksin ennast kunagi põletanud sho, ütles väike poiss. See kõlas nagu palve, et Joe sellega nõus oleks. Agatsioon tahtis tingimata tõele truuks jääda. Ma ei mäleta, et sa oleksid ennast kunagi põletanud, ütles sho. Küsi ema käest. Võib-olla tuleb sulle mõni muu põnev asi meelde, õhutasin teda ja võib-olla tuleb, toetas väike poiss agaralt. Ta tuli minu juurde, võttis mu käest kinni ja nii me siis ootasimegi koos chow mõtiskluste tulemust. Kemi vaatas mulle otsa, ütles joon hea, eks ole. Väga hea, kinnitasin mina. Ta teab minust ja üldse igast asjast ja tead küll. Meie selja tagant kostis nõrk hüüatus. Vaatasime kõik kolmekesi ringi. Väike tüdruk jooksis kivide vahel rannaribal, mis Valdas järve küntud maast. Tal olid peened sääred ja mustad sukad jalas. Üks sukapaela alt lahti tulnud ja tüdruk kummardus vahetevahel, et sukakummipaela alla toppida. Liikuski ta hüpeldes ja ebaühtlaste sammudega edasi. Ta hüüdis joostes oma vendi nimepidi ning tema häälest oli tunda, et tal on neile mingi uudis. Tuli vist koju, ütles sho. Väikest poissi aga pahandas niisugune vahelesegamine. Mida ta tahab, küsis ta pahuralt. Väike tüdruk oli jõudnud tasasele rohule ja lisas need kiirust. Tema lühikesed juuksed lehvisid tuules, ta vehkis käega. Hüüdis ta juba eemalt. Hüüatas väike poiss põlglikult. Ta pööras õele selja ja kiskus Chood käisest. Kas sulle tuli midagi põnevat meelde? Äkki lõi ta nägu särama. Räägi talle, kuidas kalkun mind taga ajas. Hüüdis ta.