Ma elan siin. Saatejuht Haldi Normet-Saarna. Tere, Eestis elav armeenlane Spartak Acobtšanyan. Tere, räägime kõigepealt teie valitud algus muusikast, miks just see ja mille poolest ta teile? Oluline on see muusika olla väga ilus muusika, pea laulab. Veniasse ja tala niimoodi ütelda 10 miljon armeenlast. Ainult kolm miljon elavad Armeenias, nad on maailmas väga palju elavad Ameerikas, Los Angeleses ja Prantsusmaa Venemaa ja siis lõuna poole ja selleparast palju räägitakse nagu seal möllasest, kes elavad välismaal ja Arsin laulab nagu mägedes. Vani. Ja ärme unusta, et muiste armeenlasi elab ka Eestis. Nii et armeenlased on sellised inimesed, kellele rändamine pole võõras ja tegelikult hakkama saavad nad igal pool. Ja teie olete ka suurepärane näide selle kohta, aga selleni me veel jõuame, et kõigepealt siis läheks teie lapsepõlvemaile tagasi, et kus te siis sündisite, milline see lapsepõlvekodu ja tollane aeg olid. Olesindivinud pise Armeenias Spitagi linnas, minu lapsepõlve, no ajal oli sotsialismiaeg Armeenias peredes oli palju lapsi. Lapsepõlvekodu oli tavaline oma maja, linn oli palju maad ja põllutööd ja igapäevaelu seestneski kooliski käimisest vanemate aitamiseks. Ja ma epissinistessessivust akordioni mängima ja oli palju Ciprad. Vot selline oli nagu tavaline Armeenia bussi. Lapsepõlvepõlve aeg, Spitaki linn on selline suhteliselt väike või? Jah, taole mingi 7000 inimest ja vis tehas oli suhkrutehas, mis sul Armeenias väga populaarne oli, see ajalt ja töökohad oli ja vot selline Pihe Armeenias ilmulis selliseid nagu Eestis kasvatasime, kartulid ja õunad, vot selline sarnane nagu Eestiga. Ühesõnaga, see oli küll linn, aga sammas teil oli oma põllumaa, oma aiamaa, kus te saite Teliali? Koos aiaga ja kodu koos ajaga eramajas me elasime vist 1000 ruttu maad ja seal Me kasvatasime kartulit, kapslased ja oli oma koduloomad selle parandama, valisin põllumajandusse edasi õppima põllumajandustehnikumi, kust hiljem õppisite. Kas teie kodutänav kunagine, kas see on teil täpselt silma ees, kuidas oli jah? Olin Armeenias ja ma räägin, mis on muutunud, aga see, mis ma elasin, on kogu aeg see silmade ees ja need inimesed, kes seal elasid ja kõik olid väga head tuttavad ja elasime nagu uues seltskonnas ja keegi mured oli ja üksteisele aitasid ja oli tur, et igaühe mured olid kõigi mured ja rõõmud ka ja vot see on siin Eestis ja gruppas natukene töine, mis kannab tulla, annab tunda, aga lõpuks harjub ära, jala. Harjunud samas inimesed harjuvad teiega ja võtavad, võtke sellest teie rõõmsast olekust endale üle ja see võtab aega natukene, aga ma elan juba 32 vastu tõstes ja rohkem mul nagu siin mõne saade tagasi, eks moksalanna jutustas, et nende külas oli niimoodi, et kui keegi, kas maja ehitama, siis terve küla oli appi tulnud, kas see on teile tuttav või teil sellist kommet ei olnud? Teie lapsepõlvekodus ju oli natukene teistmoodi, paljud sugulased elasid seal linnas ja rohkem tulevad sugulased aitama muidugi sõbrannat, aga selline hea asi nagu ruttu lahab ehitamiseks ja selle eest ei pea maksma ja vanemate inimeste austamise komme elab armeenlasi südames. Mul kogu aeg meelde, kuidas kutt tuli, aastavahetus. Minu isa võttis kick nuh, ta oli vanem poeg, veetis oma sugulasedki, käisime minu vanaema, elas veel see ajad ja juurde ja kell 12 peab olema koos vanaemaga. Inimested lavad vanimad juurde. Kogu pere peab olema koos ja küpsetame, valmistame Armeenia toidud ja vot siis koos istume ja pidutseda. Kui sinu laps nagu kuidas austakse mõlemad ja siis niisama läheb edasi. Et siis sinu lapsed austavad, edaspidi jäänud. Aga tema lapsed talle, vot niimoodi läheb traditsioon. See kõlab küll natuke nagu selline arvestuslik lähenemine, aga tegelikult tuleb see sammas ka väga südamest, et teil on hea meel, kui teie vanemad on juures, et see niisugune pere omavaheline Sõbralikus omavaheline soojus on täiesti raudselt olemas. Olid vast ka mingit tõe, et ütleme, niisugused vanemate sugulaste nõuanded, mis teid elus saatnud on, jahtlu, vanemad ja vale sugulased ütlevad, kui sa lähed kuskile elama, kogu aeg austa, vanemad austas riigi seadused ja tee head asjad. Hästi tee see head asjad ja ilusti ela omale Abridega Arasseiga kellelegi lood on selline põhilised tuustid ja asjad, mis nad soovivad ja ma nagu katsu koguaegse seinad peast hoia ja edasi elada ja sellepärast ma leidsin oma koht selles elus ja noh, ma olen talulik ja rahus sellega nagu kuidas ma elasin oma 53 ostab praegu sinna ossa Eestis osa Armeenias ja tegelikult antidele kaasa kadunud selline sõnum, et ole heasüdamlik, ole sõbralik, austa teisi, arvesta teistega, see on suurepärane kaasavara terveks olnuks, seal, ma arvan, inimestele on vaja sellega arvestada. Kuidas sellisel puhul toimida siis kui te kohtute, võib-olla mitte kõige sõbralikumate inimestega, kuidas siis see filosoofia, õigusfilosoofia autoeine, nagu see inimene saa aru, natukene räägib teistmoodi tema keelt, kuidas? Hakkad natukene distantseerima ja nad vahem näha tal oma tee peale, vot selline minu Esmarconna muidugi selgitab teed teistmoodi, kolmas, neljas nagu tema keeles, ta peab aru saama ei tohi niimoodi, vot. Ja kui miski ei aita, siis on alati võimalik distantseeruda lapski, püüda ümbritseda ennast inimestega, kellega saab olla töötajatsest, saab olla sõbratse, saab olla mingi partnerid, vot et ümbritseda ennast ikkagi inimestega, kes räägivad teiega piltlikult öeldes sama keelt. Kuidas te Eestisse sattusite? See oli natukene nagu yin, sellepärast ma õppisin enne Armeenias lõpetasin tehnikumis punane diplomiga ja meil oli valik, kuhu minna edasi õppima ja mingi programmi raames souli linnad, riigid, kus on vaja edasi õppima minna, üks oli Kasahstan latti ja veel oli Eesti oma valisin Eestimaa, sellepärast kui ma olin tehnikumis, meil oli praktika tööd ja kunagi käisime, vagunid tulid, tuli ja ma tahtsin peale Estonia. Ma kuulsin ja lugesin, palju oli, kui eestimaalt tuli toiduaineid Venemaal, Moskvas, Peterburgis ja ma vaatasin, siin on põllumajanduspalju arenenud ja hea olla, kui ma tulin proovima siin elama, kuidas oli alguses ja meeldis ja siis hakkasin paberit andma ja eksamid ja asjad ja siis lõpus siin põllumajandusakadeemias Tartu sisse astusid. Nii et tegelikult nagu algtõukeks sai see, et te olite lihtsalt väga hea lõpetaja. Ja epascabolükitasin punane diplomiga ja mul oli plaanis nagu tagasi minna ja see, mis ma sain siin keegi nagu oma Spitagi linnas. Maavärin segas minu kick plaanid selles mõttes päris dramaatiline lugu, et teil ei olnud plaanis Eestisse jääda. Algus, aga seitsmendal detsembril 1988. aastal toimus väga võimas maavärin Armeenias, teie kodulinn, Spitagi pühiti ära, teie kodutänav ka ja muidugi meil oli kaks kodu ja siis mõlemad ja siis sündis see otsus kohe, et ma jään Eestisse. Esialgu oli planda mingi aastad mu hellal. Ma teen Eestisse oma emale venna pele parast nad kahe aasta pärast sõitsid tagasi ja mõtlesin lahabril normaalsed, seal ehitatakse ja sõidan tagasi, aga no too juba pere lapsed, kes sündisid Eestis ja Eesti läks Euroopa pulle. Majandus arenes, Armeenias on praeguse majanduslikke raskused ja meeldib Eestis. Ma olen tänulik, kui mingi pidu ma ütlen, vitame hästi mahes, sellepärast tema meil priltis vastu oleme juba EPazlipetanud ja töökoht andis ja vot see on hea. Nii et praegu te võite ikkagi täiesti kindlalt väita, et Eestis on teie kodu? Jah, sellepärast 32 aastal ma elan Eestis ja see, see on juba aeg, kui te tulite. Et Eestisse 32 aastat tagasi, siis millised need kõige esimesed emotsioonid olid? Esimesed, mis halb emotsioon oli, inimesed olid külmad ja vot ma mäletan, ei olnud hotellis tuba, mulli alli, mingi aadress, nagu keegi oma maa 1000 annab rendile, ma käisin seal seal üks ei pandud lahti, vanem naine oli ja ta keti taga rääkis minuga. Ma ütlesin. Mina tahan näha ja noh, mul on vaja tuba, jah, see oli nii halb minu jaoks nagu Armeenias oli uksed lahtigi, kui tuled külla kohe vastu viltakse, antakse juua kohvi, tee veel midagi, siin sinuga räägitakse ainult ketid, aga vot see mulle ei meeldinud, kontrast oli tegelikult meeled ja muidugi inimesed omavahel ses suhte. Kuidas te hakkasite harjuma, kuidas see niimoodi sammhaaval välja nägi, et ta harjusite ühe asjaga siis teisega, et võib-olla ühel hetkel see inimeste külmust enam nii väga ei häirinud, et kuidas see protsess Töötasime kohalik, oli meil kurss kurssi, vend, kes mulle otsis ka töökoht ja vot niimoodi järel järele läheks, läheks ja lõpus vot andis see 32, aastal juba, kui ma elan Eestis, siis tähendab nagu võtnud vastu sellised kiks emotsiooni asjad, seadused ja kuidas eesti keel tuli kergelt või raskelt. Alguses, kui ma episin teisel kursusel juba hakkasin tööle minna, otsisin ja seal oli eestlased rohkem ja hakkasid mind kogu aeg õppima eesti keelt. Ja nagu tahan korda teha see, mis välja ei tule, selle parad, mitu keelt korraga räägime kodus armeenia keelt, töö juures eesti keelt, no vene keelt ja ingliskogu aeg, nagu siis peab olema kursis. Aga seal Tartus. Too autovedudest seal ma sain arusele sihuke päris sõbralik kollektiiv, et õpetati teile eesti keelt ja võeti kuidagi omaks kiiremini. Olles mõletav sealse Mulle otsti elamiskoht ka enne ma elasin ühiselamus, aga pärast me otsisime korteri, kus me noh, tema tuttav andis, mulle oli väga sõbralik, nad vastu võtsid mult see kollektiivse seltskonnale. Teil oli selles mõttes toredaid avastusi ette puudusite kokku nii külmavõitu ja selliste võib-olla isegi tõrjuvat eestlastega ja samas suhtlesitega väga soojade inimestega eesti rahvusest. Muidugi ikka näitasin enne aasta alguses ja seal oli palju head inimesed ka alguses olla natukene selle distants, aga kui mingi aja lahab ja üks näeb teisele ja Tänasel päeval olete te ennast kenasti üles töötanud ja nagu ma aru saan, teie unistus on täitunud, et räägime siis sellest nüüd, millega te täna siin Eestimaal elades Töötajate pärast seda, kui te olete siin 32 aastat elanud. No alguses ma lõpetasin ja kastsin, olid siku pilatüviajad, atlasime mingi ääritegima parasmad, tegelesin põllumajandussiga Lõuna-Eestis, lihatootmine oli lihatööstus, avasime firma, mis oli sealihakasvatusega tegelev firma pärast oli lihatööstus kaubandussuma lihatoodet, aga 2000 kaheksandal aastal oli raskused Se. Me sellega lippetasime ja mõtlesin avale oma restorani. Otsisin ja see koht oli Pärnus kesklinnas Armeenia restoran, mis juba tegutseb kuus aastat ja oleme rahul sellega sellepärast rohkem me vitame, turistid on erinevad rahvusest inimesed ja suvel kindlasti on, paljunevad ja vitame vastu, näitame Armeenia toidud, headsiast, Ligibki, Paabid, dolmaad ja vot niimoodi see on me töö ja see on teie unistus, mis on täitunud ja vot see oli, mägi ütles, kas see oli omal ajal siis kuus aastat tagasi natuke hulljulge idee ka, et selline restoran võtta ja avada või te olite selleks igas mõttes valmis nii majanduslikult kui psüühiliselt, kui kuidas sellega oli. No muidugi Bergaa palju aitas, minu naine töötab koos minuga ja tema oli armeenia toidudega rohkem tegelenud muidugi šašlõki kebabid, mina teen. Me võitsime, vele, inimesed näitasime, nad ka aitavad praegu. Ja no see oli minu unistus nagu teha armeenia restoranid. Suurepärane teid kuulates hakkab suu vett jooksma, aga teie naine, teie, kus te tutvusite oma naisega ja mis rahvusest tema ja temaga me õppisime armeenlast tehnikumi ja kui ma olin Eestis juba kolmas kursusel, sõitsin tagasi, võtsin asja. Ja kus tulime, Eestis muidugi tema jaoks oli rohkem raskuseks, sellepärast. Tal oli oma pere, seal rohkem. Mehed teevad valjas tööd, sellepärast nende jaoks ei ole nii raske nagu naised kogu aeg kodus. Naabritega ei olnud suhte ja vot siis aga on harjunud. Praegu me elame koos terve pere siin Tallinnas ja Pärnus ja Tartus. No ma saan aru, teie abikaasaga elate päris olulise osa ajast ikkagi Pärnus, Tartus, Tartus, Pärnus, restoran ja Pärnus, aga mitu aastat me elasime Tartus praktilised 26 aastat me oleme tahtnud 26 aastat elasite Tartus, aga praegu siis kus teil on juba kuues aasta Pärnus restoran jalad? Jah, põhilise osa ajast Pärnus ja siis aeg-ajalt Tallinnas, jah, vabad päevad, kui me tuleme Tallinnas, sõidame Tartusse rohkem Tallinnasse, sest Tallinnas on teil kaks tütart ja muidugi kohe kutsub meil aga Pärnus elada kuus aastat. No teate, natuke pärnakad ka juba. Mul meeldikarn, miks? Hommikus Hargla tulles vitad jalgrattamere juurde loo juures teed ringi, ujub vot seal meres otse on minu nagu unistus, ma tahaksin elada Tammeri juures, vot see oleks kõige suurem asi, mis tõmbas meil seal Pärnu mererand. No talisuplejate ilmselt ei ole jah, no seal on palju spa spaad, mis me käisime, väga meeldiv, viimasel ajal avati seal Viking Spa, mis väga meeldib nädalas kaks, kolm korda käisime seal ja. Tärn on väga ilus linn, elate mere lähedal, siis jaak kesklinnas Kuninga tänava. Kas olete ka mõne rahvusvähemuse seltsi liige? Olen Armina seltsi liige. Mis te teete seal rahvusseltsis, uuridused, teeme, paevad oleme koos. Tuli 100 aasta Armeenia genotsiidi-ist, Me olime kooskiks Jaani kiriku Tallinnas ja oli kontsert, organiseerime kiks, halb ja head. Paivad Me oleme koos. Palju armeenlasi, elab Eestis nagu mingi 800 inimest terve Eestis, seda pole üldse vähe ja põhiliselt elavad Tallinnas, Pärnus on peale teie veel ja jah, ma tean, perekond seal, aga Tartus elavad veel mingi saadabelikud, viimased andmed muidugi rohkem Tallinnas. Suladose, kes tuli see, kui oli maavärin ja tuli siin hipima ja tuli sõjavägitööd tegema ja siis lõpuks jaks Arminnas. Natukene raske. See Mägi-Karabahhi probleem oli. Ja palju inimesed jadasid siin elama. Teil on oma kindel sõpruskond? Jah? Ei ole, ainult armeenlased on eestlased, soomlased ja sakslased muidugi grusiinlased ja mul ei ole nagu rahvuse järgi v mingi töö. Tuleb sellest, milline on inimene, selle järgi te valite sõpru, no see ongi ilmselt ainuvõimalik viis sõpru valida, aga kõik need vägagi mitmest rahvusest, mida te nimetasite, teie sõbrad, nad elavad siis jah, praegu elavatest, aga vot ma olin Armeenias mul koolis Sibraat, nii see oli mõleta mitu aastat, palju juba laks ja mis me tegime koolis ja otse pärast oli sõjavägi, vot seal ma tunnen oma head sõbrad, olid nad kunis siiamaani me kirjutame ja oleme Skype'is ja kes kaugel elavad Tartusse õppisime, mul oli see arstiosakonnas, kes Ameerikas oma Jah, sõprus kujuneb niimoodi pikkade aastatega, eks ole, oma staatuse järgi. Sugulasi, nagu te rääkisite, elab Telvist põhiliselt Armeenias, annad siin Eestis külas käinud, teil ja mul oli külaski ainud, nad olid rahul, see oli mingi 15 aastat tagasi 20 aastat tagasi küllalt amm ja praegu natukene raskesse viisadega keegi tuleb. Sibrad tuli mul Moskvas, sink julla nagu turisti nõustatustega. Kuidas nende enda elu välja näeb, seal Armeenias näiteks palju mul sugulased tööle käivad Moskvasse suutis ja Venemaal nagu nendel. Ta elatas. Ja vaatame, mis edasi tuleb, just sellepärast pensionid, vaiksed töökoht, aga ei ole, palgad ei ole nii suured kulud palju juba see aasta aasta peale ma vaatan, kuidas see küttehind tõuseb ja läheb, Iszek Juttavad. Siin oli keskkütte ja sooja vett tuleb Armina son kick koordilt asjad isegi ütlevad. See oli gaasiga ja siis nyyd tõuseb elektri hind majanduslike raskuste, selle paras nagu naabririigid, rohkem, vot türklastega probleemne nad ei avapiid. Ja noh, vaatame, mis Iraamiga tuleb. Nii et Armeenias on siis raskem leida töökohti kui näiteks Venemaal. Jah, sellepärast Armeenia on blokeeritud, tal transportiteet ei ole, otse siin maailma nagu meil ei tee, ei ole ja lennugagi kääri tehakse ja rohkem on monopolid ja vot sellepärast tal olnud kõrval elavad turgee ja noh, Aserbaidžaan, Nato blokeeritud Armeenia piidist, jah, Mere piirita riik Lõuna-Kaukaasias ja huvitavad naabrid. Roosi, Aserbaidžaan, Iraan, Türgi. Aga teie ise nüüd alles hiljaaegu käisite Rumeenias ja see teie kodulinn, Spitak, kuidas täna välja näeb? Iga riigi esitas seal mingi ossa Spitakis ja oli Estonia ka eestlase toolis seas esitusmehed. Räägin ka, kui oli kohapeal ja talle esitati see kiirikvaga ilus spitaki keskel ja vaja muidugi palju veel on esitamata nad seisavad, on mingi abiprogrammid, mis tuleb veel, lubatakse nagu edasi välismaal elavad rikkasarmellased näiteks Ameerikas, keskoriaal ja Prantsusmaa ja Argentiinas, kes aitavad, teevad programmid, projektid ja selle järgi aitavad, finantseerivad ja siis esitad. Aga palju on ehitatud, aga kodutäna ka ehitatud vennapojad elavad seal. Mul muidugi seesama maja ei ole, aga tema asemele ehitati nud lage, ilus, kui ma lähen nagu südame rahvla. Kodutänav on ikkagi äratuntav, kuigi seal on kõik uued majad, on mingisugused detailid sellest tänavast, mis tuletavad seda lapsepõlve meelde. Ja mingi. Võtame nüüd teie tänase kodu ja täpsustame kohe neid kodusid, on teil täna siin Eestis kaks? Üks on Tallinnas ja üks on Pärnus. Siis mõlema kodukohta võib öelda nii, et see on nagu tükike Armeeniat keset Eestimaad. Ja vallas muidugi, kuidas eestlastega eesti keelt venelastega, vene keelt ja niimoodi aga kodus katsume ainult armeenia keelt, räägib ta. See on üks assi, teine tala, juba on keegi internetis ja näeme Armina televisioon ja ots, praeguse melon SDV, mis pakub Armeenia üks hea kanali teleris Armeenia, kuuleme Armeenia muusikad ja muidugi, sest ikka jaa, see sööme Armeenia moodi sind praegugi nagu Lawashid ja palju head toidud on müügil siin me isee valmistama kodus. Ja on peedid, mis ei räägi juba armeenia keeled omavahele. Armeenlaste armeelaste Spedest, mis elavad välismaal, ei ole ainult Eestimaal, aga valitsusmaal ma näen, paljud tuttavad see on juba üks suht juba oma nagu rahvusunustamine ja. Tuleme korraks veel nende armeenia kommete juurde, et mingid sellised teie lemmikkombed, nisukesed, säravamad kombed, mis teevad ka sellest rahvusest rahvuse ja armeenlaste armeenlased on nad teiega siia kaasa tulnud ja kui jah, siis mis need on ja mis te teete? Nalja peab saama iga päev ja, ja mida rohkem, seda Aldabellata, aga mingid sellised rahvuslikud kombed, jah? No aasta algus muidugi jõulupidu, aastavahetus ja siis tuleb ta nendes tehakse Sullike ja inimesed hüppavad pealt üle lõkke ja ja parasse istuvad, söövad armeena toidud, seal on spetsiaalsed toidud, kuid hüpatakse, siis halb asjad. Puliebara liked peast täitsid ja Pärnus teinud Medeemiat. Kust te siis lõket teete, see on niisugune talvine tava. 13 veebruar. Ma vaatan siia kirjutada. Veel teised kohad oli vot niimoodi ja see oli ka suvel nagu jaanipäeva Armeenias ükse teistelegi ollakse veega ja see pae peabki märg olema, seos soe, suvine paev ka. Vot sellised kombed. Ei unusta neid kombeid ära, mitte kuidagimoodi. No Pärnus on teater ja Pärnus on kultuurielu täitsa olemas. Olete jõudnud Pärnu teatrisse? Äsja me teatri mingi kontserttoolis seal ja jätsime muidugi suvepäevad, meil on väga raske töölt ära minna, tüütum paljus suvel, aga talvel mingi paevad, siin tuleme kontsertide, vot viimased ajad oli see, millal seeme olime kontserdis, seal eestikeelsest teatrietendusest on raske aru saada või saab hakkama. Kui rahulikus räägivad, siis sobib ja lehti loete ka eesti keeles ja televiisorit vaatate, kui ma peale iga paev üks hästi uudis eesti keeles vaatama, see on r-i, noh, see reporter ja katsu nagu suvel ei tule vallavaga, aga vot parrast ma näinud, mis juhtub, ja muidugi Pärnu Postimees, vaata silma, dealiga hommikukohvi joomisega ja tippinka, iga paev mingisse hinnad juurde, sellepärast edasi ovaja arenena noh, inglise keelt ja eesti keelt vene Armeeniaga ei ole probleem. Iga siin elatud päev te hoolitsete selle eest, et hoida nii-öelda oma keelevaist erksana, et midagi juurde õppida ja samas olla kursis Eesti eluga ja maailma uudistega. Puhkuse ajal mul on nagu tuhis, ma pean praegu vaatama, mis juhtus ja kuidas sulle Te olete valinud ka meie saate lõpuloo, mis see on ja miks te selle valisite? Inga Jaanus, karssadiaalne, kes laulab minu armeenia. No muidugi, kui sa elad veel natukene kaugel ja kuuled, kuidas Armeenia Laulu Ararat mägist ja Sevane järvest nad on sellised asjad, mis armeelastele väga meeldiv ja Armeeniast ja seal palju veel armellases, nagu nad on Armeenia armeenlased koos on nagu väga tugev. Otseb viimane laul. Suur tänu teile Eestis elav armeenlane Spartak hakko Chanyan stuudios olid ka Haldi Normet-Saarna ja maris Tombak ja nüüd siis see teie valitud laul.