Katiivana ise, Julius olid jälle mu vanaemal külas seekord küll ainult üheks päevaks, sest kuusk oli tarvis metsast ära tuua. Vanema maja taga oli mets, kust seda võtta tohtis ja sinna nüüd sammud seatigi. Jälle tormas Julius rõõmust ogar, anna edasi-tagasi, aga keerutanute vähemalt tolmu üles nagu suvel. Seest lasi ta alailma liugusest õhuke jääkoorik kattis nii mõneski kohas nende teerada. Üsna pea leidis vanaisa just selle paraja suurusega puu. Oma elutuppa kenasti sobis. Kati ja Julius vaatasid hardalt, kuidas vanaisaga Harbukese maha saagis. Julius proovis tüve korraks ka lakkuda, aga sai okkaga torgata ja põrkas jahmunult eemale. Jajaa okkalistes tasub eemale hoida Sulju suvel siiliga. Mingi seiklus oli, mäletad, lohutas vanaisa. Siis võib loota, et jõulus kuusega mürama. Joka. Ohkas Kati elutargalt ja silitas koera pead. Tagasi. Minu ema juurde jõudes hakati pihta jõulutöödega. Vanaisa läks kuuri uut kuusejalga meisterdama. Vanaema koristas ja Kati otsis välja piparkoogivormid. Julius jälgis seda kõike eemalt. Aeg-ajalt katsus koer käpaga oma nina, mis torkivastokast ikka veel kipitas. Kui vanaema koristamisega lõpule jõudis, hakkasid nad katiga piparkoogitainast rullima. Vanaisa oli jõulupuu koos uhiuue jalaga ilusti otseks sättinud ja imetles oma saavutust käed puusas. Kati oli tõsiselt kimbatuses. Koogitegu oli küll täitsa pooleli, aga kange isu oli ka kuuske ehtima hakata. Üks asi korraga, rahustas vanaisa. Eks ma võin üksi ka tainast rullida, küll laps jõuab oma taigna elukaid hiljem teha, arvas ala ema siiski. Nagu välkali käti teises toas ja avas hoogsalt koguka ehete kasti. Juulis jälgis seda kõike pea käppadel ja urises vaevukuuldavalt. Jõulupuu ehitud ja ahjust imbus esimeste piparkookide võrratut lõhna. Õdus õhtupoolik neis kestvat igavesti. Jõunius haigutas pikalt ja häälekalt. Siis otsustas, et aitab Mussitamisest. Vaename kipitanud ja ta julges metsast toodud torkivale asjandusele veidi lähemale minna. Huvitav, mida õlad kõik temas leiavad, et niimoodi ahhetavad ja ohhetavad metsaga võrreldes säras ja kiiskas pealegi nii et silmadel valus vaadata. Aga küll läheb inimestele, siis meeldib. Ja sel juhul tasub teha nägu, et endale meeldib ka. Sest iga arukas koer püüab oma perega hästi läbi saada. Siis on oodata paremaid palu ja ägedamaid mänge. Seda teab iga kaski. Nõnda tegi Julius Bay näo pähe ja nihkus sammukese veelgi lähemale. Kena hõbedane klaaskuul, tonkses talle vastu nina, kuid see polnud üldse valus. Tükk maad eemal aga rippus midagi hoopis ahvatlevat. Suur-kirjupaberiga komm. Koer mõistis, et see oli juba sulaselge sõpruse märk. Uus okkaline sõber pakkus talle lepituseks kommi kui see ainult nii kõrgele ripuks. Kati, vanaisa ja vanaema jõudsid elutuppa just sel hetkel, kui jõulus hüppas. Vanaisa tormas kõikuma löönud kuuske päästma. Vanaema pillas ehmatusest taignakausi. Kati komistas kausi ja seejärel vanaisa otsa. Vanaisa lendas istuli, aga mitte põrandale, vaid kaussi. Tekkinud vaikuses krabistas koera, valas asjalikult oma saagi ümbert paberi ära ja. Oh seda õnne. Oligi ehtne komm.