Tervist head helikaja, saate kuulajad. Tänases saates on vaatluse all üsna mitmed teemad. Räägime uuest sihtasutusest Eesti pillifond. Samuti tuleb juttu Leedu riikliku sümfooniaorkestri ja ERSO eelmise nädala kontsertidest. Juttu tuleb ka ansambli U kontserdist urr 10 eksootika. Ja räägime ka klassikatähtedest. Mina olen saate toimetaja nelevasteinselt helgaja. Eelmise nädala kõige viimane väga põnev muusikaline sündmus oli kindlasti Eesti riikliku sümfooniaorkestri kontsert sula, kus esitajat Tiit Käbin, projersi Jomannibonaato ja Helena Tulve loomingut. Ja nimetatud kontsert oli ka Mikk Üleoja dirigendi debüüdiks. ERSO ees kõlas kävin projersi klaverikontserdi Eesti esiettekanne ja Jovannipunato teos Vana-vale, kõlas maailma ettekandes. Heliloojad viibisid ka Eestis ja intervjuusid nendega saab kuulata juba järgmises helikaja saates. Ansambel U jätkas sarja urr, mis tähendab U rahvusringhäälingus. Aga kuna raadio mujal remondis toimuvad uued kontserdid nüüd uues asukohas räägib Tarmo Johannes. Sari jätkub ja. Meil on lisandunud veel kolmas partner, kes on kultuurikatel, nii et see otsapidi toimub kultuurikatla haridusprogrammi all. Curry sarja kontserdid jätkuvad kultuurikatla väikeses saalis. Curry kontserdil kõlas Mauricio Kaageli teos eksootika, millest tänases heli kajaste pagustuse saale kareda ja viimase aja üks olulisi muusikasündmus oli kindlasti ka Paavo Järvi tulek Eestisse. 10. ja 12. märtsil oli ta Eesti riikliku sümfooniaorkestri ees ja dirigeeris Pedris täna tsüklit minu kodumaa. Samuti rääkis Paavo Järvi klassikaraadiole antud intervjuus mitmest teisestki olulisest asjast nagu suvila, Pärnu muusikafestival ja tema enda tegemised teistes riikides. Aga juttu tuli veel ühest olulisest teemast, milleks on Eesti pillifond ja seda teemat arutame meie tänases saates laiemaltki. Paavo Järvi. Pillifond on üks uus minu jaoks väga tähtis suund Eesti kultuurimaastikul. See on tõesti selline initsiatiiv, mida on Eestile väga vaja. Häid pille on väheseid. Mis puudutab keelpille, see on niivõrd kallis ja üle jõu käiv ja eriti kõige andekatel noorematel muusikutel, nii et selline fond on erakordselt hea. Oma raha samal ajal investeerida sellise missioonitundega, kus sai Stradivariuse ostad, siis ei ole sellega üldse kunagi muret, et sa kunagi oma väärtuse kaotanud või siis, kui seal mingid Picasso ostad. Täpselt sama asi. Selle filmifondi mõte tegelikult ei ole stardi vorsid ost on mõtet osta väga häid pille, mis on mõeldavas rahalises piiris. Tähendab, see ei ole muuseumikvaliteediga pillide ostmise mõte, aga praktilise väga hea pilli saab osta vabalt ka 30 40 või 50000 euroga. Mida, seda teooriat muidugi selle eest ei saa. Selline oli ülevaatlik kokkuvõte viimasest muusikanädalast, jätkame nüüd pillifondi teemadel. Seitsmendal detsembril asutati Kultuuriministeeriumi eestvedamisel Swedbanki Eesti Rahvuskultuuri Fondi ja maestro Paavo Järvi ka koostöös sihtasutus Eesti pillifond ja selle fondi eesmärk, kui on eesti helikunsti toetamine ja eesti muusikute rahvusvahelise konkurentsivõime tõstmine. Helikaja stuudios on nüüd pillifondi juhatuse liige Marje Lohuaru ja Eesti Kultuurkapitali juht Olavi Laido. Tervist. Tervist. No pillifondi vajadusest Eesti muusikute seas on ikka viimastel aastatel palju räägitud ja kuidas nüüd siis tekkis reaalne võimalus luua sihtasutus Eesti pillifond? No neid reaalseid võimalusi tuleb ikka iseendale luua. Ega järsku ei teki ju mitte midagi ja paraku on muusika selline kunstiliik, mis väljendub instrumendi kaudu. Nii et selleks, et teha tõesti muusikat, vajatakse instrumente ja instrumenti, vajatakse juba lapsena koolis õppides ja instrumente vajatakse ka ja head instrumenti, kui sa oled juba ütleks maailmatasemel muusik ja vot seal on see konkurentsivõime eriti tugev just instrumendi kaudu. Sellepärast et kui käia ikka konkursidel ja kuulata muusikuid seal, siis ka instrumendi kvaliteet on seal tõesti märkimisväärse tähendusega. Nii et hea muusik väärib ka väga head instrumenti. Praeguses Eestis võib-olla jah, see vahe on liiga suur, et meil on palju häid muusikuid, kes on saanud hea ettevalmistuse ja kes on oma kvaliteeti tõestanud ka igasugustel konkurssidel. Ja paraku tõesti see instrument, mille kaudu nad seda nüüd teevad, ei ole võib-olla olnud päris nende vääriline. Ma olen kuulnud, et mõnel nendest muusikutest on siis näiteks mõne välismaa pillifondi kahjuks vahel väga ajutise loomuga leping ja olen kuulnud, et konkurssideks ka renditakse endale teatud kuudeks, väga kallis pill, loomulikult siis oma rahakoti. Nii ta on, aga meie peame nagu arvestama ka ikkagi Eesti konteksti, kus meie praegu oleme, mida tähendab Eestile meie muusika, mida tähendab Eestile meie muusikud ja kuidas siis ka Eesti riik tervikuna koostöös eraette teatega avaliku sektoriga saab siis sellele kaasa aidata, et see tulem, mis nüüd meilt läheb ka välismaale ja loomulikult, mis realiseerub ka Eestis, oleks täiesti maksimaalne. Olavi Laido, ma saan aru, et Kultuurkapital osaleb selles fondis rahaliselt. Praegune pillifondi kapital on 200000 100000 tuleb kulgast, kas see on esimene kord, kus Kultuurkapital investeerib fondi, mis plaanib teha koostööd just eraisikutega? Ma mõtlen just helikunsti sihtkapitali osas, sest kirjanduse osas teatavasti on sellised asjad juba tavaks mitmeid aastaid. Jah, tõepoolest helikunstis, meil ei ole varem sellist ondi olnud ja tegelikult see loomine, otsus tuli juba üle kahe aasta tagasi, aga eks loomine on võtnud aega ja Marje Lohuaruannet selle raske ettevalmistuste ära teinud, nii et loodame, et nüüd läheb asi minema. Kultuurkapitalilt oli jah see algsumma pandud, kuidas edasi, mis raatsinud hiljem juurde hakkavad tulema, eks seda näitab elu, aga iseenesest on see projekt, kui välja pakuti Kultuurkapitali nõukogus, siis leidis toetust kõikide sihtkapitali poolt, nii et kõik inimesed said aru, et see on üks asi, mida me vajame. Ma saan aru, et erainvestoreid oodatakse sinna jätkuvalt, nad on alati teretulnud, mida rohkem, seda uhkem. Kultuuriministeerium on lubanud toetada 20000 euroga aastas pillifondi. Kas kultuurkapital näeb võimalust sinna ka edaspidi raha panustada või oli see ühekordne? Seda otsustab iga kord vastav seltskond, siis, kes raha jagab, nii et selles mõttes ei ole piiranguid ega kohustusi, ei saa ette panna oma inimestele. Esialgu on plaanitud soetada üks kuni neli pilli aastas ja saan aru ka sellest, et font siis põhiliselt keskendub keelpillidele, sest need on oma väärtust kasvatavad pillid erinevalt puhkpillidest, mis ikkagi ajaga oma väärtust. Paraku see nii on jätnud, pillide fondid ja keelpillide soetused on käsitletud ikkagi ka investeeringutena. Kui rääkida sellest rahvusvahelises kontekstis, siis paljudes maades on ju ka pankade juures, pangad on billi fondide omanikud ja tõesti käsitlevad seda kui küllaltki kindlat ja väärtuslikku investeeringut. Eestisse struktuuri loomine võttis mõne aja ja, ja ma arvan, et see aeg oli vajalik sellepärast, et viia ja Eesti ettevõtluskeskkond ka kurssi mingil määral varalgi selliste pillide olemasoluga ja selliste fondide olemasoluga nõuab ikkagi aega, sellepärast et kui ettevõtja ärieliit hakkab midagi investeerima, neil on vajalik informatsioon, mis asi see üldse on ja vajalik on ju tõestada, et kuidas see investeering siis nende aastate jooksul tõuseb, mis on mujal rahvusvahelised praktikad, miks just nii, on Eestis, nii et ma arvan, et see selgitustöö on väga olulise tähendusega ja ikkagi ta on ka erinevaid valdkondi Eestis ühendav üksus, sihtasutus, tus, Eesti pillifond ja ma pean ka seda väga-väga oluliseks. No Eestis on üks Eesti pank, ülejäänud pangad on ala filiaalid teistest riikidest, aga nüüd on partneriks tulnud just nimelt Swedbank, et kuidas nemad vastu võtsid? Selle idee Swedbanki strateegia on ju väga kultuurisõbralik ja just üks selline positiivne nägemus sellest asjast oligi see, et see pillifond on suurepärane näide sektorite vahelisest koostööst. Ja peale selle see fondi suuremahuline rahastuslik iseloom haakub ka Swedbanga põhitegevusega. Nii et siin võib seda käsitleda nagu mitmetasandilised üks roll Swedpangal kindlasti on ärikontaktide vahendamine ja sobivate investeeringute pakkumine oma klientuuri le eelkõige et see võimaluste paljusus, mis avaneb tegelikult selle pillifondi asutamisega ja praegu selle protsessiga, kus me oleme, see on tõesti minu kogemuste põhjal küllaltki muljet avaldab. Me töötame koos juristidega. Meil on ka oma advokaadibüroo, kes meid aitab kogu selle lepingute väljatöötamises ja, ja muu spetsiifilise ja õiguskeskkonna regulatsioonidega vastavusse viimises. Meil on väga hea partner Soome, Soomes on ju pillifondid on ju väga hästi välja ühendatud, nii et seal on olemas pank, pank, kes omab siis kümmet pilli olemas ka Soome Kultuurkapital, Kultuurirahast, Toolse oma 40 pillipillid on olemas ka maakondades ja pillid on olemas ka koolides. Nii et neljase pillikogu on väga korralik, see on väga hästi manageeritud ja nii mitmedki dokument, tide näidised või kogu see dokumentatsioon, mis on vajalik seal pillifondis, on ju ka ikkagi soome ekspertiisi kasutades ette valmistatud. Te just äsja mainisite, et ühele kuulub 10 pilli teisele 40, et kuidas hakkab meie pillifondis olema. Näiteks kui kultuurkapital on andnud 100000, kas temale siis kuulub näiteks kaks viiulit edaspidi või kui keegi erainvestor tuleb ja annab 200000, kas temale kuulub siis neli viiulit või pannakse see raha kuidagi kokku või kas need pillid seotakse kindlate lepingut? Ühesõnaga, meile eesmärk lepingute ja investeeringute osas on ikkagi olla väga paindlik. Et meil on kolm põhivõimalust, üks on loomulik annetamine, inimene võib annetada, soovib toetada, pilli osta ja annetuse summad võivad olla erinevad. Teine on, need annetatakse pillifondile, raha ja pillifond ostab pilli ja lepingutega reguleeritakse selle pilli kasutusaeg. Ja on võimalus, investoril, see pill või selle pilli soetuse eest makstud finantsilised vahendid näiteks 10 aasta pärast tagasi võtta. Nii et see on üks võimalus. Ja kolmas võimalus on see, et billi ostab omanik. Tähendab, pill läheb omanikule ja pillifond teeb temaga lepingu pilli, hon soetab selle pilli pilli, vald hoolitseb selle pilli säilitamise eest pilli panud, rendib välja selle pilli, aga pill on omaniku omandis. Nii et mina arvan, et Eestis on just selline individuaalne lähenemine nende lepingutega väga, väga oluline ja peale selle veel lepingutingimused töötatakse ka eraldi välja. Igale pilli renti ei ole siis vastav, seda vastavalt küll. Me teame, et kirjanduse valdkonnas on selline eratoetus juba levinud praktika, kuidas teiste sihtkapitali te kaaned, kas midagi sarnast nüüd nagu pilli fon helikunstikapitalis on veel teoksil? Neil paraku nii suurel tasemel ei ole ja, ja selliseid suuri asju nagu Kultuurkapitali algatusel tehakse ka mitte iga kvartal, sellised algatused on nii kui sageli aastate lõppedes, kui vaadatakse, et nii palju selliseid pisikesi pisemaid projekte on toetatud, et siis suur nõukogu on sageli otsustanud, et mingi aja möödudes tuleb ka midagi päris suurt ära teha, mis ikka mõjub siis kogu ühiskonnale. Ja see pillifondi loomine oli üks selline asi, ettepanekuid igal aastal vaadatakse läbi ja ma ütlen ette rutates, et eks mõnigi huvitav asi on veel tulemas. Lihtne kuulaja saaks ka aru, kes ei ole võib-olla kursis helikunsti või filmikunstitaotluse tegemise põhimõtetega või mis on kulu vääriline dokument. Et Pille eraisikul ei ole kulka ju kunagi toetanud, ainult institutsioonid on saanud pillide ostmiseks mingisugust toetust ja nii see on. Ja kui need on pillifond, siis ma saan aru, et iga eesti interpreet võib siis oma taotluse esitada, et siis endale näiteks üks väga hea viiul saada. Kasutus ja minu arust otsustasime nõukogus seda, et see tuleb avatud konkurss, et igaüks võib, kes arvab enda vääriliseks olema, võib esitleda taotluse. Selleni me peame veel jõudma, me praegu tegeleme aktiivselt ikkagi vahendite suurendamisega ja tiga tahame mingil ajal mõne kuu pärast käivitada siis pillide ostuprotseduuri. Nii et sinnani läheb veel veidikene aega. Aga kui need pillid on olemas, siis tuleb kindlasti avalik konkurss sellele. See annab ka väga palju informatsiooni meie noorte keelpillimängijate kohta. Ja. Kusjuures on siis eelkõige noored keelpillimäng, et kas mingi vanusepiirkaaned, kui tahab keegi kogenum interpreet endale. Kas temalgi on võimalus, no me arutasime ka seda nõukogus, nii et ikkagi prioriteet on noorematel ütleks niimoodi. Aga me ei pane ust kinni, nii et siiski see vanusepiirang, võib-olla me seda ei too välja. Räägime natukene ka pillide soetamise protsess, sest ma saan aru, et ühtegi viiulit meil siin reaalselt veel kuskil kapis või kontoris ei ole. No need pillid ei saagi olla kapis, aga kontoris, kui partnerlusest rääkida, siis pillid siiski mingil ajal, kui nad tulevad ja seni ajavahemikus need välja renditakse on vajalik neid kuskil hoida teatavates tingimustes ja kus on ikkagi ka korralik turvasüsteem olemas ja teatab temperatuur. Ja siin ilmselt olen saanud eelkokkulepe, et meile tuleb heaks partneriks Eesti Rahvusraamatukogu kellel on vastavad fondid ja kes juba väga toetada seda projekti, niiet seal on mul seal läbirääkimised, nii et partnerid on Eestis päris mitmeid. Siin on öeldud, et kuni viieks aastaks rendile, kas rent tähendab muusiku jaoks nulltasuga renti? Ka see sõltub ka seda, arutasime, et siin võib tekkida vastuolu, aga võib ka nii, et me tahame anda pilli ikkagi kõige parimale muusikule ja tihtipeale kõige parim music ei ole võimeline maksma teatavaid summasid, kas siis kindlustuse näol rentimise näol. Tahame siin ka olla paindlikud ja üritame nii ikkagi, et me saame seda kvaliteeti seada kõige paremaks, et kõige parimat saavad kõige paremad pillid. Kas pillifond on mõelnud ka sellisele variandile, et see muusik saab sealt pikapeale seda pilli välja osta, et ta saabki selle kunagi lõpuks endale või seda viie aastaga? Teha ei jõua. Me ei ole sellele mõelnud. Pillid on küllaltki kallid. Me lähme esialgu ikkagi niukse nelja ajaloolise ja kõrgetasemelise pilliostule välja. Ja meil oleks soov osta kvarteti pillid alguses mitte just kvartetile, kujut, kvarteti pillid. Me vaatame, kuidas meil õnnestub, meil on olemas eksperdid ja Soome ekspertiisi me saame selleks kasutada. Meil on ka Eestis on Arold pere, kes on andnud ka nõusoleku koos Soome ekspertide osaleda selles valikus. Aga kindlasti me ei välista ka praeguseid Pille, neid uusi pille, mida ka tehakse praegu ja, ja mis on ka tihtipeale väga hea kvaliteediga paljusus, aga esialgu keelpillid seda varianti, et muusik saab pilli välja osta, sellele me praegu ei ole mõelnud või tuleb mõelda. Mis juhtuks näiteks siis, kui noh, ei ole ilus rääkida algava fondi puhul juba sellest, et mis siis juhtub, kui see font peaks oma tegevuse peatama, et mis nendest pillidest siis saab? Tuleb ikka rääkida, et alati, kui midagi mingi selline kooslus luuakse, siis kõige õigem on rääkida läbi see niinimetatud exit variant ka. Et kui inimene ikkagi soovib sellise pillifondiga ühineda, siis võib üks asi juhtuda, et ta ise ei soovi enam seal osaleda, selleks on nagu vastavalt lepinguga võimalused erinevad. Ja samuti, kui tõesti peaks juhtuma, et see fond enam ei eksisteeri, selleks tuleb etena nii-öelda lõpetamise võimalused ja need peavad siis vastama sellele, mismoodi inimene keegi on sinna panustanud. Samuti siis käiks, lõpetame. Ja pillifond siis korraldaks selle konkursi muusikutele, kes siis oma paremust peavad tõestama, kas mingisuguseid otsekontakte tehakse ka näiteks mõne orkestriga või kuidagi, kui näiteks tuleb orkestri kontsertmeister seda pilli endale taotlema, et kas tal on mingisugune eelis või ta lihtsalt, kui eraisik ja viiuldaja või tšellist siis kandideeri. Ei, ma arvan, et need on kõikvõimalikud, me ju tunneme Eestis ikkagi hästi muusikuid ja ja tunneme neid vajadusi. Ja meie nõukogu koosneb Kaiu inimestest, kes hästi tunnevad nii rahvusvahelist muusikamaailma ja ka meie eesti kodust muusikamaailma ja ka keelpillide maailma, nii et ma arvan, et eksperdid on olemas. Ma näen, et see koosseis on võimeline tegema kuulge väga õiglaseid otsuseid. Nüüd. Veel üks põhiküsimus, et kuidas siis ikkagi seda erainvestorit rohkem meelitada osalema sellises koostöös, kus saaks eesti kultuuri toetada, aga praegu maksusoodustused on selline karm teema ju, et mida üks investor siis tegelikult saab sellest, et ta sellises üllas projektis osaleb? Tähendab praegu sihtasutus, kuna me oleme vastasutatud, me ei ole veel selle maksusoodustuse nimekirjast kindlasti seda taotleme. Aga eks investoritel on ka ju erinevad, võib ju firma osta endal pilli osta eraisik pilli, nii et eks ikka see võimaluste paljusus ja ei ole ju välistatud ka, et ka välismaalt keegi soovib seda toetada. Nii et need võimalused on kõik erinevad ja need struktuurid, mille kaudu need võid teha, need on ka lahendatavad. Esmaselt peab kindlasti olema inimese soov sellist asja toetada ja huvi ja teiseks on siis see, et kas ta nüüd majanduslikult millalgi tasub ära või ei tasu. Ega sellele ainult lootma ei saa jääda, see oleks muidugi boonus sealjuures. Aga muidugi eelkõige ootame liituma inimesi, kes tegelikult on muusikahuvilised ja kellele meeldib, et eesti muusikutel läheb hästi maailmas. Me eesti kultuurihuviline publik on ju kindlasti kursis, et on olemas erinevad kunstikogud, mida kalt eksponeeritakse, mis kuuluvadki Eesti rikastele inimestele. Pillikogudest me veel ei saa rääkida, aga, aga mõnes mõttes pillifond ju sinnapoole siiski tüürib või ta nagu algatab sellist mõtteviisi, selle väärtustamist. Ja see on täiesti õige, nii et meil esimene selline tutvustusõhtu oligi ju 12 märts pärast siis ERSO ja Paavo Järvi kontserti kus siis olid kokku kutsutud huvilised, kellel on huvi, aga võimalust toetada sellist projekti. Minu meelest oli see huvi väga suur Anna-Liisa, pess soodne ja siis tutvustas Soome kollektsiooni oma omati viiulit seal. Nii et ma loodan, et võib-olla järgmine kord me saame juba tutvustada Eesti pillifondi kvaliteetset ajaloolist kõrgetasemelist instrument. Stuudios olid pillifondi üle arutamas pillifondi juhatuse liige Marje Lohuaru ja Eesti Kultuurkapitali juht Olavi Laido. Nüüd aga räägib Igor Karsnek kahest kontserdist, kui Eestit külastas 11. märtsil Leedu riiklik sümfooniaorkester ja samuti tuleb juttu ERSO kontserdist, mida juhatas Paavo Järvi. Kui nüüd rääkida kahest järjestikusest sümfooniaorkestri kontserdist, siis on muidugi kiusatus neid kahte orkestrit omavahel võrrelda, aga ma võin juba niimoodi etteruttavalt lubada. Skaalal hea-parem veel parem seda muidugi tegema ei hakka, küll aga teatud orkestri kõla nüanssidest, mis jäi nagu meelde, sellise mehe kõrvu jäi Leedu riikliku sümfooniaorkestri puhul ja teiselt poolt need plusside aktivad. Mis jäid Meie ERSO puuduv kõrvajajameete sellisena alustuseks võib-olla sellest Leedu sümfooniaorkestri kavast, mis oli selles mõttes atraktiivne, et kuulda Moritz ravilje klaverikontserdid vasakule hääle, kusjuures üliheas ehituses restart šimkuse ettekandes ja kontserdi teises pooles Igor Stravinski kevadpühitsus, mis on igale orkestrile väga tänuväärne materjal, näitamaks orkestri külalise ja kogusele esitusliku pagasitäit ulatust. See, et leedukad alustas oma kontserti Cherloonise sümfoonilise poeemi ka metsas. Ei, muidugi teatud mõttes sümboolne kuulamiskogemus Jerevanis kui leedukate rahvusliku muusikas identiteeti RAF helilooja. Ja ma usun, et sellises ettekandes ei pea Kulad eriti pettuma, kuna dirigent Martin, seda oskus on väga kujundliku mõtlemisega, orkestri juht, tähendab see Tšul joonise sümfooniline poeem polnud kuigivõrd pikk, et kuulavad, väsikesid ära ja dirigent tegi selle dramaturgi joonise väga loogilises kulminatsioon oli väga hästi ajastatud, väga hästi ette valmistatud ja mis siin salata, vaata see on küll heas mõttes dekoratiivne muusikana, me ju teame Tšurioonis või maalikunstnik ja tal on sama pealkirjaga maale päris mitu pealkirjaks metsas nüüd Morris ravilli laveri kontsert vasakule hääle. Asjaolu, et seda mängis restart šimkusse, oli muidugi ülihea leid. No ma usun, et mitte ainult meie, vaid ka maailma muusikakriitikud ei väsi läti pianisti, kuigi ta on rahvusvaheline mees oma noorusele vaatamata natukene üle 30. Ei väsi kiitmast, aga kuna see Ravelli kontsert vasakule käele on iseenesest juba üsna ekstravagantne teos ja restart simkus on ise ääretut artist selline natukene yriteeriva festikulatsiooni ja, ja sellise kergete šõumees siis selle kontserdi ettekandes oli ja sealt väga palju pakkuv. Aga nüüd tulles sümbuse esituse juurde, siis ma tahaks, toonitan siin kahte asja. Üks on muidugi see, et selle klaverikontserdi ettekanne käiks tegelikkus šimbuse dirigeerimisel. Šimkus määras tempod, dirigent jälgistada. Kusjuures me ju teame, kui palju on selles klaverikontserdis neid soolaga tantsija. Lõikesiin olekski teistsugune lahendus, kus on võib-olla natukene keeruline nüüd teine moment, mis šimkuse esituse puhul tahaks rõhutada, see on tema mitmekesine Pedaliseerimise oskus. Kuigi ravilli klaverikontsert on üheosaline, formaalselt on sind selgesti eristuvad kolmaalaosa ja millal on ka erinev selline kõlaline dramaturgia. Esimeses osas jäi kuidagi kõrvu ülimalt mahlakas Pedaliseerimine kuskil minuti-kahe pärast ma sain aru, et šimkus pole mitte unustanud oma jala klaveripedaali peale, vaid see on tegelenud värvide sidumise ja mis eriti oluline registrite sidumise mõttes ainuõige lahendus, sellepärast et Tal õnnestuski ainult ühe ühega siduda madalat registrit ja kõrget ja, ja see Pedaliseerimine oli valitud nii täpselt, et kuskilt ei läinud faktuur paksuks tekstuuri hakanud hämmastuma ja kõik oli kuulda. Kui rääkida esinduslikkust tervikuste ravile klaverikontserdi puhul, siis dirigent kindlustus väga hea balansi klaveriorkestri kohal. Tähendab see kõlaline tasakaal oli ideaalilähedaselt paigas, mitte kuskil ei tekkinud ka karvavõrdki seda ohtu. Orkestri vaskpillid muuseas kõlasid väga hästi ja väga-väga sellise ümara samaskada sihukese massiivse tooniga, et kontserdi viimase loona kõlas leedulastel Stravinski kevadpühitsus. Vaat selle teoseid taganna näitab iga orkestri kaasa arvatud siis nüüd Leedu sümfooniaorkestri puhul kõike kvaliteete, mida orkester võimeline välja panema ja nüüd ma ütleksin küll niimoodi, et ma ei mäleta viimaste aastate jooksul niivõrd orgestraalset selget reljeefi, nagu oli nüüdne kevadpühitsus ettekanne. Kusjuures me teame, et see on ju balletimuusika ja tähendab põhimõtteliselt jaguneb nagu kaheks suuremaks alaosaks. Ja oli tunda, et kummaski osas oli dirigent püstitanud erinevad ülesanded vaata esimese osa, mis on maha kummardamine, vot see tsükli osa soli eksponeerimaks erinevate orkestri värve, et joonistada välja detaile, et kuulajad jõuaks registreerida artikulatsiooni nüansse, ansamblite mängimine, puhkpillid samaaegselt keelpillidega soola, repliigid, see, mida võiks kirjeldada nagu kõlavärvispektriga ja vot selle erinevates spektri osad näitamine. Vot siis see teine poolse süüdise ohvri osa. Siin oli tunda, et dirigendid oli teistsugune. Eesmärk, mille ta minu arvates ka väga hästi täitis, on selline muusikarituaal meditatiivsuse rütmilise pulsi. Samas sellise lennanud Ridualistlikud tempo nagu aeglasel tulel küpsetamine kuni kunis nagu lõpuni välja. Paberi värvid küll aga, aga raskuspunkt nihkus natukene ja ma ausalt öeldes muidugi sellise hea tulemuse üle ei peakski üürit imestama sõdalase Martins taskus on ju teatri dirigent eeskätt ja ta väga pikaaegse staažiga lavamuusika juhataja olnud juba jah, kaks aastakümmet, kui mitte rohkem. Ja päev hiljem, laupäeva õhtul esines meie enda orkester, Eesti riiklik sümfooniaorkester Paavo Järvi juhatusel. Tegelikult äsja arutatud leedu orkestri esinemine oli tegelikult ühe festivali osa, et, et selline balti orkestrite festival, kus siis ERSO läheb omakorda esinema Baltimaadesse ja tuleb kevade poole meile siia ka veel Läti rahvuslik sümfooniaorkester, et kui nüüd vahepeal mõtiskleda natukene selle üle, nagu ka orkestri direktor Kristjan Hallik, meil on maininud, et selline festival on heaks kogemuseks, saame teada, mida naabrid teevad ikkagi. Mida oleks ERSO võib-olla endast kolm korda nooremalt orkestrilt pida, näiteks ERSO meil saab varsti 90, Leedu orkester on 30. Et 60 aasta vanusevahe, eks ole. Ma usun, et Leedu sümfooniaorkestrilt oleks õppida. Võib-olla seda muidugi rõhutan see väga palju sõltub dirigendist ja sellest ampluaas, mida see dirigent peab oma muusikalises karjääris pärisosaks. Aga kindlasti leedukatele pida. Orkestrirühmade omavaheline ansamblimäng, omavaheline koostöö ja orkester, rühmade selline ühismõtlemine, mis puudutab, ütleme nii keelpillide legato ja fraseerimise Finess omakorda siis seotud ja sellises nagu ülekandemehhanismis Puubilde legaatode ja tähendab see ansamblimäng, see ongi ühine mõtlemine, ühine hingamine. Ja teine asi, kindlasti on see, kui reljeefselt orkestrirühmade töö eraldi välja joonistub, külalise peenhäälestuse mõttes jättis Leedu riiklik sümfooniaorkester on muidugi väga hea mulje. Kui nüüd rääkida sellest viimatistest ERSO kontserdist Paavo Järvi ka siis see kava oli minu arvates igale dirigendile üsna riskantne, sellepärast et sellel nimetatud kontserdil pealkirjaga RAHA kõlas Paavo Järvi juhatusel Vetši Smetona sümfoonilise põimida tsükkel minu kodumaa tegemist oli siis kuue sümfoonilise poeemi järjestikuse ettekandega ilma vahe ajada, see kestis kokku täpselt üks tund ja 20 minti. Mis siin pattu salata, Smetona muusikat, sellise suure tabletiga tund 20 järest ei ole üldsegi, Kerge ei kuulata, ei dirigeerida ega ega orkestrantide mängida. Ja Peab ütlema, et Paavo Järvi ilmselt läks seda teed, mis tunduski nüüd takkajärgi nagu ainuõige. Ja selleks annab põhjust natukene ka Smetona muusika. Nimelt et ta nagu esitusliku karakteri kujunduse mõttesse grupeeris nagu tegelikkuse selle tsükli esimesed kaks poeeme, mis on siis Schibraadia tava ja kaks viimast Taborea plaanik. Ja siis keskele jäi siis eraldi siis kolmas osa msn. Ja neljas osa pika pealkirjaga tšehhi väljadelt metsadest need olid siis nagu omada teravikuga. Põhimõtteliselt karakteri kohta võiks öelda, et esimene osa välja mängitud dirigendipood eetris heroise karakteri kujundamisele siis teine osa haavanantak läksid praktiliselt täiesti järjest. See on siis ütleme selline romantiline melodisk väljatoomine, ajasite dünaamikakontrastid ka mängimine, et see on siis nagu Paavo Järvi esituse puhul ja hästi pikki, isegi mitte sissejuhatus, aga ütleme kas siis nagu kahes osas koosa Uwert või selline tsükli ekspositsioon. Ma usun, et kõige tänuväärsem esituses linlikus mõttes see kolmas osa šarca saanud teistes osades natuke lühem. Paavo Järvi esitus oli kontsentreeritud ja vahva, tõi väga hästi välja sellises Kertzoliku karakteri Myanskused. Natuke nurgelised rütmi, seal sellist motoorikat ja kuskilt tuleb mänguga korraks lüüriline tundele, mis kaob siis jälle ära selle Scessoliku karakteri. Tahan, et see, see oli esituslikust kandis vaadatuna tsüklis sugune keskne osa, muse natukene jäi selline skeptiline moment, neljanda osa fuuga ja selle fuga osa sidumine järgneva sellise hümnelise paatusega. Kõik oli veenev, aga minu jaoks oleks võinud olla fuuga võib olla tempolist natukene energeetilisi, tähendab, seal on peidus juba selline kutsuv rütmijoonis, mis paneb, vähemalt võiks panna kuule nagu jalga nagu kaasa niimoodi rütmi. Nüüd mulle veel üks osa meeldis mulle, ettekandes väga sai see viies osa tahapoole see on natukene juba Smetona muusikas testis osadega võrreldes, ta väljub oma muusikast materjalis seal palju selliseid alteratsioone muusikas, sellised Krumat Dismia, Paavo Järvi rõhutas selle muusika siis siis, kuid müstilist salapära seal oli juba üks tase keerulisem kunstiline väljendus kui selline Euroiline lotos. Kaunid meloodiad ja ülevad tunded. Vot selles ettekandes oli muidugi selline pärl, need nad nagu rääkisin konsoyosharca ja viiruse Taabar, need olid sellised elektriseerivad ja kuulad aktiveerivad esitused kindlasti. Viimane osa plaanik on helilooja idee järgi peaks olema kogusele Liis filosoofiline üldistus, ta kasutab seal ka eelmiste osade teemasid. Aga seda muusikalist materjali on Smetona sinna kokku kuhjanud päris palju. Ma usun, et enamus muusika dealisi, kuna te pole just tšehhi muusikateadlased, on, on ehk minuga nõus, et selle tsükli viimase sümfoonilise poeemi kompositsioon on küllaltki selline laialivalguv ja seda muusikast materjali hoida mingi ühtse esitusliku nimetada, aga koos on võrdlemisi keeruline ja arvestades seda, et, et see oli tsükli viimane osa siis oli tunda sellist ütleksin, esitusliku väsimust. Eriti nagu orkestri poolt tähendab kõlast võis, võis aimata sellist Ardiculatsioonist teravust ja ütleme, fraseerimise reljeefsus, need mõlemad hakkasid nagu kergelt nagu jumaldama ja noh, siin ei oleks saanud ükski dirigent ilmselt midagi teha, seepärast et see ülesanne oli juba püstitatud niimoodi, et kõik kuus osa järjest ettekanded. Ja eks mina ka, kui kuula, olin juba selleks tahaks ilmselt juba natukene hakanud, nagu rammestamas Smetona muusikast, nii et ma ei taha sugugi öelda, et see ettekanne kuuenda osa ettekanne oleks kandnud mingeid miinusmärke või andnuks põhjust midagi ettekandest midagi kriitiliselt öelda, kui mingi senine toonuse tutvumist. Mina igatahes nagu tundsin Kas selline ühele teosele keskendunud kontsert, mis oli siiski küllaltki pikk tsükkel, nii umbes tund 15 tund 20, kas see väärinuks võib-olla mõnda instrumentalist tiga instrumentaalkontserdid näiteks kontserdi esimesse poolde ja siis teises osas selline? Tsükkel ma usun, et siin on oleks olnud kaks võimalust. Üks võimalus oleks olnud see, et kontserdi esimeses osas oleks kõlanud mingi atraktiivne lühike Löw kumide instrumentaalkontsert, siis mingi kontsert Tiina või ta on ju palju repertuaari, kus mis on kirjutatud soola instrumidele ja sümfooniaorkestrile, mis ei ole samas ka instrumentaal. Näiteks Tõnu Kõrvits kirjutab selliseid lugusid kui Eestil jäävatest ja need leiaks veel, see annaks nagu sellise tähelepanu terituse kontsert alguses, teine võimalus seal muidugi oleks olnud päris huligaane. Oleks teha sama Concertliku hobuse esituse pärast Smetona etetet Kuudad uuesti üles äratada, eks ole, et, et see on küll asi, mida väga harva praktiseeritakse. Solist peab ootama kontserdi lõpuni, aga miks mitte, kui keegi pole teinud, siis alati võib olla esimene kord. Igor Karsnek rääkis kahest sümfooniaorkestri kontserdist Leedu riikliku sümfooniaorkestri esinemisest ja ERSO esinemisest Paavo Järvi juhatusel möödunud nädalal Estonia kontserdisaalis. 2015. aasta märtsikuus andis ansambel luu oma viimase kontserdi Eesti rahvusringhäälingu esimeses stuudios. Kontsert sarjas urr kandis nime urr üheksa poliitika. Vana raadiomaja ühes stuudio remondis, siis läks nüüd aasta aega ja urr sari jätkus sel korral hoopis kultuurikatlas ja 14. märtsil toimus seal kontsert sarjas url 10 ja see kandis nime eksooti. Ansambel luu kandis seekord ette ühe teose pealkirjaga eksootika, mille autoriks on Mavitš Kaagel. Ja sellel kontserdil käis saale kare. Ansambli U poolt ettekandele toodud Mauricio Kaageli eksootika oli mitmes mõttes väga meeldejääv, alustada natuke kaugemalt. Nende luu on meie nüüdismuusikale pühendunud koosseisudest kahtlemata kõige julgemalt. Nüüdismuusika süvahoovusi soovib ja muusika kui sellise piire kompav ja eksperimenteeriv ansambel lähevad oma otsingutes väga sügavale. Nad esitavad oma loomingu kaudu väga põhimõttelisi eksistentsiaalseid, fundamentaalseid küsimusi ja, ja tõesti, ansambli U puhul on see niisugune kompromissitu laevale minek ja nende põhiküsimuste esitamine üks üks põhilisi iseloomujooni nende tegevuses. Kui räägime sarjast ur ehk ansambel U rahvusringhäälingus Sis, üks neist nüüd juba 10-st kontserdist on olnud täiesti erakordne muusikasündmus mis on pühendatud siis mingile konkreetsele teemale vaatenurgale ja just see ansambli U võime vaadata nüüdismuusikat niivõrd paljude erinevate põnevate ja vahel ka ootamatut nägemisnurkade alt, et on kindlasti selle ansambli isikupära, üks niukseid, eredamaid, silmatorkavaid komponente ja nad ei tee endale elu kaugeltki kergeks, sest sageli näeme neid mängimas instrumente, mida nad ei ole elukutseliste muusikutena õppinud. Ja nüüd Kaageli puhul oli väga oluline ka hääle meisterlik valdamine. Ehk siis nad on oma hoiakult muusikut selle sõna kõige olemuslikumas tähenduses, sest nad on võimelised muusikaliselt väljendama tõesti nagu mis tahes instrumentidele või esemetel millega saab luua muusikat. Hästi ere. Täna on selles mõttes mällu sööbinud nende kolmanda plaadi live esitlus viimaste eesti muusikat päevade ajal hellemanni tornis, kui nad kandsid ette Christian Wolfis tiks puupulkadele. Seal tornis tekkis tookord lõõgasva tuule käes mantlites istudes parimas mõttes niisugune eksistentsiaalne, peaaegu et apokalüptiline kogemus. Tekkis nagu niisugune atmosfäär, et kui ka tsivilisatsioon kaob ja meile jäävad alles ainult tõesti puupulgad siis niikaua, kui me elame täisväärtuslikku loomingulist elu siis tegelikult meil on kõik olemas, isegi kui meil on ainult puupulgad. Sellise essentsiaalsed tunnetuse ja sügavuseni jõudmine nõuab muusikutel kompromissitu hoiakut. Omaloomingulisi otsinguid ütles ja seda teed on uue ansambel käinud. Ansambli kontsertitel on kõik alati 100 protsenti elus. Ning vaadates seda, mis toimub meie stagneerunud ja lagunemas ühiskonnas siis on see üks äraütlemata oluline pulss, mida ansambel U annab kõigile, kes siis tulevad kontsertidele või ka kuulavad ülekandest. Kaageli eksootika on loodud kuuele laulvale instrumentalistina eksootilistel pillidel ja see on loodud tellimustööna 20.-te olümpiamängude jaoks Münchenis. 1972. aastal. Argentiina päritolu ka Saksamaal tegutsenud Mauricio Kaagel on teatavasti instrumentaalteatri rajaja. Ja selle žanri puhul võib tuua paralleele häppeningi žanriga, ainult et nüüd antud Kaagel eksootika puhul on meil tegemist kindla pardituuriga, kus kohati on antud, et muusikaline materjal selgelt ette. Kohati on jäetud väga suur improvisatsiooniline vabadus ning pillide valik ka on alati muusikute teha. Miinimumpillide hulk selles teoses on 10 eksootilist kas puhkekeel või löökpilliesitaja kohta. Ettekandel pidid kuus muusikut tulema toime 200 erineva eksootilise puhkkeel ja löökpilliga ja esiette kanda. Annotatsioonist seisis niisugune informatsioon, helilooja soovis asetada küsimuse alla õhtumaise muusika üleoleku teiste muusikate ees ning pöörduda tagasi musitseerimise ürgläte juurde kust laulmine oli veel orgaaniliselt ühenduses igapäevaste esemete kõlama panekuga. Kultuurikatlas kõlas seekord ansambel Uudeose lühendatud versioon sest terve teos ei oleks koos Jäpanoloog Maret Nukke huvitava sissejuhatusega tunni sisse ära mahtunud. Seekordne versioon, mis teosest vormus oli väga õnnestunud Kompaktne dünaamiliselt põnev sidus ja üdini elus fantaasiarikas tervik jättis kuulamismällu väga ereda jälje. Eksootika Ta esitab mitmeid küsimusi. Siin on meil ida ja lääne kohtumise teema, kultuuride kohtumised, teema, aga ma tooksin esile ühe veel teistsuguse küsimuse, mida ma tajun, et on, mis on meie selles ajahetkes ja kontekstis, kus me oleme äärmiselt oluline selle teosega ja selle esitus tusega väga selgelt toodi esile kontrast vaba ja sõltumatu vaim versus stagneerunud mõtlemine ja nimelt, et esitajad olid pannud selga lääneliku akadeemilise riietuse. Ja samas asusid nad siis improviseerima ja looma niisugust kastist välja mõtlemist muusikas, nii et see, see kontrast oli väga hästi nagu välja toodud neil ja kõige selle käigus, mida me praegu ühiskonnas läbi teeme, me kohtame niisugust fenomeni, et see vana ja stagneerunud mõtlemine, stambid, klišee see ilmselgelt ju jääb minevikku ja me seisame suurte muutuste ees. Ja inimestel on päris suur hirm nende muutuste ees, aga kõige olulisem on olla loominguline, olla suuta, mõelda kastist välja suuta ta, panna need vananenud bürokraatlikud ettekirjutused kõrvale ja liikuda süvitsi ja olla julge oma loomingus. Sest et kõik see vana ja ahist tav nisugune gängitsetuvus suretab meie loomingulisest ja see tegelikult süvendab kriisi. Kõik, kes suudavad loominguliselt mõelda, avardada piire. Kõik see on tegelikult see, mis meid edasi viib. Ja just selles võtmes oli ansambli U esitatud eksootika ülimalt vabastav puhastav stampidest lahti raputav ja ülimalt nauditav kontserdielamus. Saale kareda kommenteeris ansambli U kontserti URL 10 eksootika. Järgmine urr kontsert toimub juba 18. mail, samuti kultuurikatla väikeses saalis. Möödunud nädalal alustasid suure hooga ka uued klassikatähed. 13. märtsil oli esimene televoor, kus mängiti Virtoosseid teoseid. Ja 16. märtsil oli Estonia kontserdisaalis juba traditsiooniks saanud kontserdivoor, kus kõik kaheksa osalejat esinesid 15 minutilise kavaga. Esinejaid oli kuulamas ka telekonkursi klassikatähed 2014 võitja Katariina Maria Kits. Tänased kaheksa esinejat on sul nüüd kuulatud, kuidas sa iseloomustaksid kava valikut? Kõige üldisemas mõttes olid hästi valitud lood või, või võib-olla mitte nii hästi just selliseks kontsertvooruks? Täna oli üllatavalt nagu heaga valik, vähemalt minu maitse suhtes, iga esineja puhul tekkis minul vähemalt selline moment, et oo, et nüüd ma tahan tõesti kuulata ja see on väga nauditav ja oli ka natuke halvemaid valikuid, mis võib-olla arvestades seda publikut, kes täna saalis oli, ma võin väita, et tegemist ei ole klassikalise muusika kuulajaskonnaga. Aga võib-olla need komistuskivid on just need kõige kaasaegsemad teosed, et siis nagu oli kuulda, et publik nagu väsis saalis ära ja hakkas nihelema, mida sa ütleksid iga mängija kohta, iseloomustame nende tänast esitust valesti, on siis kahekava algusest. Kristiina äraga Ševičil oli väga mitmekülgne valik ja ma tooksin välja just selles Lätisonaadi, mis mulle jäi mulje, tavaliselt kuidagi oma kerguse ja lihtsusega, ta suutis nagu paeluda. Siis järgmisena mängis Jakob Peäske, kes ma võin ka öelda, et tal on oma Nore hea kohta, on väga-väga hea tehnika ja karakterid on väga selged ja ma loodan, et tal läheb hästi. Edaspidi. Järgmisena mängis Merike Heidelberg, mulle väga meeldis tavalises eesti muusikat, sest seda sageli väga palju esitatavas sellises kontekstis on ma võin öelda, et eesti vioolamängijate taseme kohta äärmiselt kõrge tasemega, mis teeb mulle väga head meelt, sellepärast et ma ei olnud teda nagu varem kuulnud ja ta avaldas mulle just tänasel kontserdil suurt muljet, et kui oli see esimene saade, siis kuidagi nagu selle kolme minuti jooksul ta minule isiklikult ei jätnud nii sügavalt muljet kui täna kontserdisaalis mis hea, ja siis järgmisena mängis Silvia Ilves ja mulle jälle valik meeldis, tal on väga suure energia just mängides kuidagi ta nagu suudab oma energiaga kõik, isegi ütleme niimoodi, et ma tean, et see on pingeline situatsioon mingile kontserdi pärast, sellepärast et ennem voorud ja edaspidi on voorude, peab väga palju harjutama. Kahtlemata ei jõua nagu kõikide teostega tohutult palju tööd teha, aga minu arust tal on selline väga hea külm närv, et ta suudab nagu lihtsalt külma närviga tulistada ja lihtsalt ei ole nagu sellist muretsemist, et mina olen pigem selline inimene, kes nagu võib-olla kipub muretsema ja siis on nagu raskem on kokku võtta ennast, aga tal on see väga hea omadus. Muidugi tohutult andekas ja musikaalne. Ja järgmisena mängis Karl Johan Kullerkupp. Ma just äsja kuulsin, et tal olevat ainult 39 kraadine palavik, talid näost täiesti valge, kui ma läksin talle õnne soovima, noh ja ta siiski mängi, seda väga-väga köitis mind tõesti minu jaoks, tal on väga orgaaniline mäng ja teosed olid ka väga hästi valitud, väga mitmekülgne ja ma olen tohutult valmistunud hetkel temast. Ja siis järgmisena mängis Jaan Mesi, kelle kava valik minu jaoks oli, mitte just kõige suurepärasem, aga samas tal oli väga hea kandev toon, et kohati mul oli selline tunne, et see kõla siiski võlub mind ja mul isegi tekkis värinat paaris kohas, et et see oli väga võimas. Ja järgmisena mängis Mik, langeb rool ja mulle meeldis tema pahvega, et ta suutis kuidagi erinevad liinid väga välja tuua ja need kaasaegsed teosed olid võib-olla komistuskivi ise kord edaspidi siis nagu teadmiseks, et ei tasu sellist sammu teha. Ja siis kontserdi lõpuks oli minu vaieldamatu lemmik, kes on minu jaoks alati olnud nagu selline pisike geenius, mina leian, et tema muusika lihtsalt geniaalne. Ta suudab tekitada selle atmosfääri, et sa oled nagu ajas paigale, sa lihtsalt jääd kuulama ja sind ei huvita enam üldse, mis ümberringi toimub ja isegi taha vaadata, mis sa lihtsalt kuulad. Ja see kuidagi minu jaoks on täiesti vaimustav ja ma väga loodan, et ta läheb kõrgele ja kaugele. Sinu lemmiku saime nüüd siis teada nende kaheksa seast kõige-kõige lemmikumad. No kui sa nüüd mõtled, saade veel kestab enamus saateid tegelikult laneez üks telesaade vaadatud. Mida sa soovitad kõigile, mida silmas pidada, et mitte läbi põleda või et mitte põruda mingi halva valiku pärast või et mis võiksid olla need karid, millest hoiduda, millest sina omal ajal aru said ja üle said? No vahepeal ma kuulsin kõlakaid, et barokkmuusika on nagu komistuskivi, et saateid, kokkuvõttes ma nägin, et alati, kui keegi mängisingi barokkteatris nagu langes välja, ma ei tea, miks see nii oli, sellepärast et tegelikult Braggi saab ju väga virtuaalselt ja väga hästi mängida. Üks asi, mida mina tegin, isiklikult, oli see, et mulle hakkas mingi teos meeldima, siis. Ma lihtsalt saatsin selle kõikidele enda sõpradele. Just nimelt sõpradele, kes ei olnud nagu muusikud. Sellepärast et teatavasti enamik inimesi, kes saadavad klassikatähti, ei ole, ei olegi muusikud ja ka oluline, sellepärast et näiteks kui ma saatsin selle oma vennale, talle tohutult meeldis teha, siis ma saatsin enda teisele vennale, kes ei ole muusikale, absoluutselt ei meeldinud. Nii et tuleb leida selline kuldne kesktee eksteos, mis on nagu meelepärane kõigile. Kava valik on väga tähtis. Aga tähtis tegelikult see, et sulle endale meeldiks, sellepärast et ei ole võimalik mängida teost veenvalt, kui see sulle ei meeldi. Sellised olid Katariina Maria kitse muljed tänavustest klassikatähtedest, kes esinesid kontserdivoorus 16. märtsil Estonia kontserdisaalis selga ja selline oli siis tänane helikajasaade, kus vaatasime tagasi muusikanädalale. Rääkisime pillifondist, rääkisime Leedu riikliku sümfooniaorkestri ja ERSO kontsertidest ansambli U esinemisest ja klassikatähtede tegemisest. Klassikatähed on eetris uuesti juba pühapäeva õhtul, siis on eetris saade nimega unustamatu meloodia. Ja pühapäeval, 20. märtsil algusega kell 12 toob klassikaraadio oma kuulajate niga palmipuudepüha euroraadio eriprogrammi ja kuulata saab kolme kontserti. Need on ülekanded Vatikanist, Amsterdamist ja Brüsselist ja muuhulgas tuleb ettekandele ka Johann Sebastian Bachi Matteuse passioon. Seda siis Bachi sünniaastapäeva eel, mis on 21. märtsil. Järgmises helikaja saates on fookuses aga heliloomingu teema ja samuti saab kuulata intervjuusid kävin projersi ja Giovanni Bonatoga, kes viibisid hiljuti seoses oma teoste ettekannetega ka Eestis. Mina olen heliga toimetaja, nelevasteinfelg ja saate mängis kaku Helle Paas. Ilusat päeva jätkusülgaja.