Tere, head kuulajad heliga ja saade on sel korral eetris vaiksel nädalal ja vaatab tagasi mitmele möödunud muusikasündmusele. Suurel reedel esines pidulikul kontserdil Estonia kontserdisaalis Eesti riiklik sümfooniaorkester dirigent Neeme Järvi juhatusel ja klaveril soleeris Randalu. Mustpeade majas oli ka sel õhtul Tallinnaga kammerorkestri ees, nii dirigendi kui solisti rollis Risto Joost. Aga läinud nädalalõpp oli hoopiski mõnevõrra kevadeootuse meeleolus. Mustpeade majas toimus püha päeval Tartu ülikooli nelja kollektiivi ühine kontsert, lenda üles kurtusest. Seal esinesid Tartu Ülikooli akadeemiline naiskoor, Tartu Ülikooli kammerkoor, Tartu akadeemiline meeskoor ja Tartu Ülikooli sümfooniaorkester. Juhatasid Lauri Sirp, Triin Koch, Alo Ritsing, Kuno Kerge. Koorikontserti käisid kuulamas Silja uss ja Karin kuulback. Esiteks on üldse hästi suur privileeg, et kõik sellised Tartu esinduskoorid olid siis nõus kollektiivselt kogunema ühte kohta just Tallinnasse, sest et tihti ka, kui tallinlane käib Tartus, siis ikka nähakse ühte kollektiivi korraga, aga just, et nad olid kõik Ühes kohas samal ajal ja sai kõiki ka siis nii vaadata, võrrelda, kuulata, et see oli hästi oluline, aga Tallinna inimesena. Samas on mõneti alise kava justkui täis kevade ootust ja ilus sissejuhatus ka väiksele nädalale. Milline see üldmulje oli? Naiskoorikava oli üdini eestikeelne. Kevadine oli tõesti noor kevade Gustav Ernesaks, kammerkoor laulis ka kevadest Alo Ritsingu, mina tulengi vaade oli neil kavas, aga väljas 100. muidugi laia lund. Nad ise ütlesid ka, et pigem see oli selline astronoomilise kevade algus, et kahjuks ilm täpselt ei vastanud, aga nad suutsid kõik, nii koorid, kui siis orkester lõpus Kreigi vihikuga luua küll vähemalt sinna Mustpeade majja väga-väga ilusa ja väga helge kevadise meeleolu arvestades siis Tartu akadeemiline meeskoor ja lauldi nii klassikat näiteks mendel soni, vaimulikke laule või siis nistatit. Ja samamoodi oli ka väga puhas eesti klassika nagu Ester Mägi üks hetk ja Konstantin Türnpu Meil aiaäärne tänavas. Jah, ja lõpetasid nad sellise kergelt humoorika oja kanga kudumise lauluga, mis on alati selline hitt rahva seas. Nende kava oli küll väga ilusti üles ehitatud nii vaimulikust siis rahvalikumaks ja sellise ilusa-mõnusa kevadise kulminatsiooni kaga. See kanga kudumise laul oli tõesti hitt, et väga mehelik kanga kudumise laul pärast tormis sõtta mineku laulu mõjus isegi vaata sõjalikumalt. Pärast meeskoori tuli siis kammerkoor, kes mõjus väga emotsionaalsel aja ehedana ja selline rikas kõla oli neil ja nemad laulsid Mart Saare meie elu ja lõpetasid Ritsingu, mina tulen kevadega ja oli kavas ka Hugo Wolfi, Rahmaninovi ja tšehhi helilooja Peeter eebeniteoseid. No mind alati ikka võluvad eestikeelsed lood minu meelest. Triin Koch on ikka niisugune vägev naine kaeda, töötab hästi palju detailide ja sõnade ja motiividega ja ta saab selle kätte koorist ja siis koor peegeldab seda omakorda publiku nii väga hästi. Mina tooks isegi välja Rahmaninovi kogu ise jumalateenistuse, kolmanda osa, mis tegi tennis, on inimene selle koori üldse Tartu Ülikooli kammerkoori puhul, siis kohe esimesest tegelikult hetkest esimesest noodist ja lauludest hakkas silma väga väga Ilus vokaal ja just Rahmaninovi puhul on seda väga vaja ja seega tekitas võib-olla miinus kõige sellise suurema emotsiooni, et see oli tõesti meeletult ilusti. Ja kõik toimis, kõik kõlas, kõik oli paigas ja oli lihtsalt meeletult nauditav, kuulata seda ja üleüldse kogu kammerkoori siis tämbrit. Ja pärast kammerkoori astus siis lavale akadeemiline naiskoor, kellest Silja alguses ka juba rääkis, et neil oli ainult eestikeelne kava mis üldse nagu võib-olla on märkimisväärne on see, et mõlemad, nii kammerkoor kui naiskoor dirigendiks oli siis Triin Koch. Aga need koorid olid hästi erinevat nägu. Tihtipeale võib juhtuda võib-olla, et kui on üks dirigent, et siis nii kava, repertuaar kui ka külaline, tämber ja nii edasi, et kõik läheb nagu hästi ühte suunda, siis need olid mõlemad väga-väga head, aga täiesti kaks erinevat maailma. Tartu Ülikooli akadeemiline naiskoor tantsisin selles eesti elemendis nii tugev, et Nad eristasid täielikult siis kammerkoorile ja naiskoori eestikeelne kava mõjus esimesest tehasest kuni viimaseni kuni siis lõpetasid Lembit Veevo kullerkupu aegade tsükliga, kus oli siis ka kaks solisti flööti metsasarv, mis mõjus ka hästi värskendavalt kogu selle suure tund 15 minutilise Bella ploki lõpuks. Mulle jättis erilise mulje Märt Ratasepa Tartu etüüd. Tšassilik natuke jällegi iga sõna oli nalja kuulatud ja toodud ja ma täitsa kujutasin ennast ette sinna inglisillale ja kuradisillale. Ja samuti Valkkoneni sinu südames Tagoore tekstile sihuke modernsemat moodi koorimuusika, mille tekst on ka väga ilus. Selle pühapäevase õhtu kulminatsioon oli kindlasti Tõnu Kõrvitsa kreegi vihik. Kindlasti oli, et esiteks see teos on juba nii hea, et lisaks sellele see ei olnud neil esimene ettekanne, et nad olid seda ka sellesama suure koosseisuga siis orkestriga teinud ka eelnevalt. Nii et kindlasti oli olnud aega ka sellel kõigel veidi küpseda ja väga korrektne esitas, oli küll ja ikka päris võimas, kui kogu see muster, saal ei ole ka kõige suurem koht, kus kontserti anda ja kui ikka tuli selline täis forte üle kogu selle saali, et siis võttis külmavärina küll ülakeha. Mulle kindlasti väga meeldis ja oli küll kulminatsiooni vääridele, et kui see ikka lõpeb ja sellega on ka kontsert läbi, et siis jätkub neid emotsioone veel pikaks koduteeks ka kindlasti. Tartu Ülikooli nelja kollektiivi ühist kontserti, lenda üles, kurtusest käisid kuulamas Silja usse, Karin Kuulpakk. Aga selsamal õhtul pühapäeval leidis Estonia kontserdisaalis aset kontsert kahele. Esinesid Tallinna kammerorkester ja sümfonietta Riga dirigent Normuns Šmee juhatusel. Kontserdimuljeid jagab kompositsioonitudeng Alisson. Kui eriline hetk on üldse näha kontserdisaalis korraga laval kaht orkestrit. Ma arvan, et see on väga haruldane, et selliseid kontserte ei tehta väga tihti, mistõttu see kindlasti on ka uudisteose kirjutajatele väga eriline hetk. Ja üldse näha, kuidas kaks nii head orkestrit koos töötavad ja kuidas tekib sünergia. Saalisolijale oli kindlasti põnev näha ka seda, kuidas Tallinna kammerorkester ja Riga oma vahega kohti vahetasid, kuidas see siis täpselt käis? Iga teose ajal oli asetus erinev. Vahepeal oli üks orkester paremal, teine vasakul ja nii edasi, et see tekitas ühes hästi tugeva tervikutaju, et erinev asetus ja erinev rõhk, võib-olla orkestrite ja see oli väga huvitav andisse, midagi ka kõlaliselt juurde. Ma arvan, et kindlasti andis, et seal oli üldse teostas väga palju vastandumist ja siis dialoogi mistõttu ma arvan, et seal tekitas väga hea sellise sünergia. Kontserdikavas oli väga erinevate heliloojate looming küll Chessi, Läti, Ungari ja eesti heliloojaid, kuidas kõrvutamine sulle tundus? Minu meelest oli väga huvitav jälgida, et kuidas erinevad heliloojad, erinevate ajastute muusika on tegelenud küsimusega, kuidas kahte orkestrit panna niimoodi teostesse. Et see oli väga huvitav jälgida, ma arvan, et see oli väga palju ühiseid aspekte, kogu see vastandamine, dialoogid, mis tekkisid ja et see võib-olla ei olegi nii erinev, aga väga huvitav oli jälgida, kuidas erinevad heliloojad on seda näinud. Milliseid ühiseid paralleele sa leidsid, kuulates kindlasti dialoogilisuse selline hõõrdumine kahe orkestri vahel või siis selline mäng, dialoog, ma arvan näiteks Tauno Aintsi lugu, kus on kasutatud sellist regi laululist lähenemisviisi, kus üks orkester on eeslaulja ja teine on justkui koor ja ja seal omavahel vaheldub, et see on väga huvitav. Samas selline rahvaviisile tugineminen komanega partaki loomingule stangel kas tema, Kell pillidele kirjutatud teosest peegeldus kuidagi kindlasti peegeldusega, Tauno Aintsi loo puhul on jälle see oluline. Ta ei tugine päris regilaulul, et tal on ikkagi omakomponeeritud materjal, et see ei ole selline juba olemasolev materjal. Ühelt poolt me teeme siin välja praegu neid ühiseid jooni, teisalt oli see kontsert aga kirev, värvikas küll, pakkudes dissonantsi, küll tonaalsus hea kõlalisust, võib-olla vaataks korraks ka neid punkte, mis siis ei olnud ühised või püüda leida neid erinevusi selle seemnetest, näiteks erinev on või huvitav Martin O topeltkontserdil. Et tema näiteks järginud sellist barokkajastul Obamast Concerto krosso vormi, kus tema jälle tegid kolmas oli see vormi, et esimene oli selline kiirendis keskel Largo osa, kolmas jälle selline väga pingeline. Et see näiteks paistis aga silma, et see on väga selline suurteos, kuigi samas ikkagi kõikides teostes esines dissonants ida ja hea külalisuse sellist vaheldumist. Ma arvan, et see oli kõigile neile väga omana. Alisson, mis sulle endale sel õhtul kõige eredamaid hetki pakkus? Eesti raske niimoodi välja tuua ühte kindlat teost või hetke, mulle väga meeldib vask, siin muusika, aga mulle meeldib väga ka Portugali muusik, et nad on mõlemad väga-väga huvitavad ka ma arvan, et Tauno Aintsi muusika puhul või selle teose puhul võib-olla on heliloojale väga huvitav aspekt see, et kuidas lahendada sellist küsimust, kui järsku on kaks orkestrit ja kõik on justkui topelt, et kuidas seda orkestreerida või kuidas seda materjali käsitleda, et ma arvan, et see oli väga huvitav minu jaoks jälgida kas see on inspireeriv koosseis, kaks orkestrit väga inspireeriv, ma arvan, eriti Tallinna kammerorkestrile sümfonietta Riiga, sest nad on mõlemad tõesti väga head koosseisud kõlavad väga-väga hästi. Mis veel eriline oli selle kahe orkestri koosmängu juures mõned hästi oluline oligi see, selline tervik, mis seal tekkis, selline sümbioos või tervikutaju, et see kava valik, kindlasti dirigent Norman sne väga tervikliku kava kokku pannud ja seda tõesti väga-väga hästi esitanud, et ma arvan, et see oligi selline üks tippmiks, see väga eriline kontsert oli. Tallinna kammerorkestri ja sümfonietta Riga kontserdil käis Alisson Kruusmaa. Üks erilisemaid sündmusi läinud nädala lõpul oli ka kindlasti 18. märtsil Estonia kontserdisaalis toimunud kontsert sula mis tõi kokku kolm silmapaistvat nüüdisheliloojat. Eesti riiklik sümfooniaorkester ja Eesti rahvusmeeskoor dirigent Mikk Üleoja juhatusel tõid ettekandele eesti helilooja Helena Tulve teose sula. Inglise helilooja jäävin Briersi klaverikontserdi solvai kanalit, kus solistiks oli Mihkel Poll. Ja esiettekandes kõlas Itaalia helilooja Giovanni monaato teos Vana-vale kus soleerib metsosopran Anna-Liisa Pillak. Kontserdimuljeid jagab muusikateadlane Kerri Kotta. Tõesti kõik kolme. Heliloojat on kõik mingis mõttes olulised nüüdisheliloojad ja tegelikult oli ju suurepärane võimalus olla kontserdil, kus kõik heliloojad, keda esitatakse, on veel elus ja neid kõiki nii-öelda näha kontserdi lõpus koos kummardamas. Et kui hakata mõtlema, siis väljaspool võib olla mingisuguseid uue muusika festivale. Ega selline situatsioon sellisel tavapärasel sümfooniakontserdil võib-olla kõige tavalisem tänapäeval enam ei olegi. Kuigi kõik kolm heliloojat olid nüüdisheliloojad, olid nad kõik väga erineva käekirjaga. Nii et kindlasti ei saa öelda, et kontsert oleks muutunud kuidagi ühe plaaniliseks või ühe tooniliseks. Et tõesti iga teos sisuliselt kujutas endast ikka väga erisugust maailma. Kontsert kui selline oli tõesti üks suur algus mitmeski mõttes. Võib-olla, kui rääkida alguses dirigendist Mikk Üleoja, sest tõesti talle oli see debüüt ERSO ees ja minu meelest sellisena võimas ja väga omanäoline ja väga läbimõeldud, et minna nagu mingis mõttes endale, mitte väga tuttava meediumi ette ja teha sedasamast teostega, mille puhul suuresti puudub veel selline välja kujunenud esitustraditsioon on mõnevõrra riskantne, tähendab mõnevõrra ta pakub dirigendile teatavaid võimalusi, sellepärast et mitmeski mõttes saad olla sina see, kes paneb nagu märgi maha või kui alustab ühe või teise teosega seda esitustraditsiooni. Et ühelt poolt on see aga teiselt poolt tõest siiga risk on väga suur, et kassa siis suudad neid oma ideid ja neid teoseid publikule selles mõttes mõistetavaks teha, et tekiks nagu mingisugune kommunikatsioon orkestri ja siis auditooriumi publiku vahel, et kas see muusika hakkab kõnetama, mis nagu traditsiooniliste teoste puhul oleks ju kindlasti lihtsam saavutada. Nii et selles mõttes tuleb Mikk Üleoja algust kindlasti siin tunnustada. See oli ka minu meelest päris tark valik tema poolt. Sest noh, teadaolevalt Mikk Üleoja on ju eelkõige seotud koorimuusikaga ja noh, me teame teda kui koori dirigenti esmajoones kuigi kammerorkestreid väiksemaid instrumentaalkoos ei söanda muidugi juhatanud ka varem. Ja siin minu jaoks oli võib-olla kõige huvitavam vaadata seda, et kuidas nii-öelda siis koori dirigent ennast nagu näitas orkestri ees ja, ja selles mõttes ma usun, et ta tegi nagu interdatatsiooneliselt päris tarkasid otsuseid ja ta suutis nagu välja tuua neid külgi, millest on nagu kodus või milles ta nagu tugev ühed sellised nagu küljed, mis, mis nagu koori dirigent palju märkab ja millega ta ilmselt palju töötab, on just teatavad sellised nüansid-detailid ja nende detailide sissekõlaline balanss võib olla erinevate kihistuste vahel. Ühelt poolt minu meelest nagu õnnestus sele Kevin Prayersi klaverikontsert salvei kanal mikroaja suutis seda mõneti üsna staatilist muusikat nagu seestpoolt elavamaks teha orkestri poole pealt just teatavate selliste nüansside detailide väljamängimisega, mis hoidis seda muusikat nagu elusana ja värelevana ja ikkagi nagu edasi liikuvana. Kuna see muusika põhineb suhteliselt lihtsal materjalil, siis seal on oht, et ta mingil hetkel võib muutuda monotoonseks ja liialt ennast kordavaks. Aga muidugi, võib-olla kõige paremini isegi suutis Mikk Üleoja ennast näidata ta sellest teisest teosest, Joani Bonatas teoses naishäälele meeskoorile, orkestrile vana vale kus just nimelt detailide omavaheline suhe ja seda eelkõige ruumis mängis nagu väga olulist rolli just seal minu meelest disdirigent näidata sellist väga peent diferentseerimist tööd ja panna selle teose, kus ka koor näiteks, eks ole, on paigutatud saali ja kus on mitmesugused võib-olla kõlalised riskid ja karid suutis sellise teose panna kõlama väga värviliselt ja ruumiliselt ja huvitavalt. Ma usun, et päris suurt rolli mängisid seal just need välja timmitud dünaamilised nivood koorile, orkestrile ka solisti puhul, mis siis, nagu lõppkokkuvõttes moodustasid minu meelest täiesti nagu veenva ansambli. Ja lõpetuseks jättis dirigent endale teose, kus ta tegelikult sai siis näidata ka seda teist poolt mäda pika liini seda minekut, sest sest Helena Tulve sula teatavasti Hormilises, kuidas just kujutab endast sellist pikka arengut kulminatsiooni suunas, mida tegelikult tuleb ette valmistada seal 10 12 minutit vähemalt muusikas. Ja mul on tunne, et Mikk Üleoja suurtesse nagu päris hästi. Muidugi jällegi saab öelda, et tegelikult tal selline pikalt dramaatiliselt arenevate suurteoste kogemus on tegelikult olemas, sest ta on varem näiteks on Erkki-Sven Tüüri teoseid esitanud, kus mingis mõttes on, on võib-olla sarnased sellised ülddramaturgiliselt probleemid. Nii et jah, rääkides sellest, kui Mikk Üleoja algusest või Mihkel ojade püüdist võib öelda, et see oli väga mõjuv debüüt. Et ta on võib-olla raske öelda, kuidas oleks seda orkestri poolt vaadata. Aga see, mis nagu saali jõudis, oli nagu veenev ja, ja tundub, et dirigent oli orkestrit nagu selgelt toetav ja selgelt ikkagi nagu teed näitav ja selles mõttes oli see hästi sümpaatne, kui need teistest algustest rääkida. Jah, algus oli see Kevin Prayersi teose puhul klaverikontsert salvei kanal, mis on komponeeritud 2010 ja mis tõesti nüüd nii-öelda on Eesti esiettekanne ja vist ka orkestri esimene kokkupuude Kevin Prayersi muusikaga. No see on muidugi ootuspärane või oli ootuspärane, see on muusika, mida me ilmselt Kevin praeguse puhul ootaksimegi ja eeldaksimegi, et midagi taolist tuleb ja pigem siis kuule jaoks muutub huvitavaks see, et nimetatud teos on siis tituleeritud klaverikontserdiga instrumentaalkontserdi, mis noh, vähemalt traditsiooniliselt eeldab siis virtuaalsust mitmesuguste nagu efektidega mängimist ja samas me teame, et Kevin, praeguse stiil on pigem selline meditatiivne pigem introvertne, pigem sissepoole pööratud ja võib-olla selline põhiküsimus puht nagu kompositsioonilises või ka muusikast eetilises mõttes on just nimelt see, et kuidas helilooja siis nii-öelda need kaks mõneti nagu vastandlik Kuu tendentsi selles teoses nagu sobitab. Ja mingis mõttes nad on siin nüüd sobitatud, aga ühel väga spetsiifilisele viisil teos tegelikult moodustub või, või koosneb sellistest, kuidas öelda pikkadest rännakutest, seal on palju selliseid asju, mida võib nimetada nii-öelda lõpmatuteks, meloodiat, eks või lõpmatut, eks, harmoonia järgnevusteks tähendab mingit harmooniat, järgnevad üksteisele ja meile tegelikult suurem, mas osas ajas pole nagu selge, kuhu nad peaksid välja jõudma, nad pigem ongi nagu kohal. Ja kui tundub, et moni ammendub, siis liigutakse edasi järgmisse armooniasse. Võib-olla mingisuguseid muusikateose struktuuri lokaalsel tasandil tekivad ka sellised nagu väiksed arengud, aga nad jõuavad üsna ruttu oma eesmärgile. Ja sealt terendab mingisugune uus areng, mida sageli ei ole alguses võimalik, nagu ennustada sellises dramaturgia on kari, et ühel hetkel kuulaja vaatab, et Ahja vist midagi ei juhtugi, eriti et nii see nüüd jätkubki ja võib-olla veel päris pikka aega ja kaotab huvi ja interpreedi ülesanne siin ilmselt on hoidasse tekstuur. See muusikaline kude elusana tähendab säilitada teatav erksus ja kohalolu igal hetkel. Vot siin tekib see konflikt sellise traditsioonilise interpretatsiooni ka, et eks ole, tegemist oli klaverikontserdiga, et kui me näiteks läheme nii-öelda klaveritundi, siis ma arvan, et üks väga oluline aspekt vähemalt sellises pilliõpe algstaadiumis on see, et meid õpetatakse kujundama fraase, motiive ja nendest siis vormima ka mingisuguseid kõlalisi tervikuid. See tähendab, õpime otsima seda, et ahaa, et siin on meil fraas, et kus võiks olla selle fraasi kulminatsioon, kuhu ma selle muusika välja viin, et see on tavaliselt viis, kuidas ma sellist tonaalset muusikat sageli esitame ja mängime. Ja Kevin Prayers on ju ka näiliselt tonaalne või selles mõttes ta kasutab ju Neid samu hormooniaid sarnaseid tehnikaid, Sarpeediocid, kõike seda, mida me tegelikult võime ju näha traditsioonilises muusikas. Aga selle muusika põhiline erinevus on see, et need fraasid on seal mingis mõttes virtuaalsed seal justkui nagu oleks mingi kaasaga, aga need ei jõua välja vähemalt sellisesse klassikalisse selgelt defineeritud kulminatsiooni ja minu meelest nagu interpretatsioon Eliselt üks üks raskemaid ülesandeid ja see ei ole mitte niivõrd tehniliselt, kuivõrd selline mäng reaalselt minu meelest raske ülesanne on see, et kuidas ma nüüd panen selle elama ja kuidas ma teen seda niimoodi, et see ei jääks nagu ühe plaaniliseks. Mulle tundus, et Mihkel Poll, kes oli selles klaverikontserdis solist suutis leida enda jaoks nagu juhtniidid, kuidas seda materjali, mis ei pruukinudki alati olla tehniliselt raske, ta isegi oli tehniliselt häirivalt lihtne, mõningates kohtades, mis ju teatavasti alati tekitab, võib-olla isegi intervjueeris pigem kimbatust ta liiga vähe mängida. Aga ta suutis olla mõnikord orkestri varjus ja siis selle varjust korraks jälle välja tulla. Väga delikaatselt. Ja, ja mulle tundub, et Mihkel Poll üsna edukalt suutis asuda vastu ka kiusatusele hakata tõesti soleerima a'la Rahmaninovi või midagi taolist, eks ole, hakata soleerima traditsioonilise kontserdi mõttes vaid pigem ta oli just see solist, kes nagu on kogu aeg märgatavalt kohal, aga kes ei ole esiplaanil, tundub, et see oli autoritee ja tundub, et Mihkel Poll oli selle nagu enda jaoks hästi kui läbi tunnetanud ja ja suutis nagu tõesti selles mõttes võib-olla oma ego või isikuselist halvemas mõttes nagu kõrvale panna ja ja täita siis tõesti seda rolli, mis selles konkreetses kontserdisse klaver kannab. Ega see on ka tegelikult virtuoosse, aga see on selline natukene introvertne virtuoosse sissepoole pööratud virk kooslus, mis väljendub pigem maletan võib-olla mingis kontsentratsioonis ja selles pingehoidmises Kevin Prayersi puhul on, on veel see kihistus, et kuidas ikkagi mitte lasta nüüd ka ennast võib-olla liiga kaasa kiskuda ja mitte teha sellest nüüd lihtsalt sellist muusikat, a'la Klaidermanna sihuke pianist, eks ole, kes mängib mahedaid meloodiaid orkestri saatel. See esteetika seal domineerib. Aga samas vormilises mõttes on ta palju nagu komplekssem muidugi kui selline stra tal on jah, selline omamoodi estraadiesteetika, millele on siis rakendatud natukene suur vormilise mõtlemine. Et sellest läbi ennast mängida, see suurvormina samuti veenvaks teha ei ole lihtne ülesanne, aga ma arvan, et sind, Mihkel Polli peab selle eest kahtlema. Nii Kevin pärsi kui Giovanni banaato teoste juures oli väga oluliseks punktiks need tekstid, millele teosed toetusid. Kas see oli nagu väljapääsmatus, et pidi samal ajal kavalehelt teksti kaasa lugema või mänginud see üldse mingisugust rolli? Ma seda isiklikult ei teinud ja tutvusin tekstiga pigem pärast see on alati jah, küsimus vokaalteoste puhul, et kui tähtsad need tekstid on, ilmselt on tekst mingis mõttes oluline selle Kevin rajasse klaverikontserdis, et tegemist oli tõesti väga ebatavalise klaverikontserdiga, kuhu oli haaratud lisaks orkestrile Cave meeskoor, kus mulle tundub selle teksti ülesanne, oli artikuleerida mingisuguste pikemate muusikaliste arengute, nagu lõppusid et siin justkui nagu ei astus natukene selline Beethoveni üheksanda mudel hoopis teises kontekstis muidugi, aga noh, seesama idee, et kui instrumentaalselt on kõik öeldud, et siis on tekst korraga järsku see, mis tegelikult nagu artikuleerib selle teose mingi kõige suurema üldistus tasandil. Mis puudutab Schumanni bonaatod, siis kindlasti see tekst oli oluline võib-olla kogu selle teose ideestiku ja programmilise seisukohast. Aga mulle tundus, et, et ta oli ka palju rohkem selline puhtalt foneetiline materjal. Eks ta oli üldse tämbriliselt väga rikas ja, ja selles teoses ju teatavasti helisid ei tekitatud ainult traditsiooniliselt, vaid ka ebatraditsioonilisel viisil mitmesuguste võtetega, samas ka koori poolt. Ega nad ainult ei laulnud, nad seal tilkusid ja loksusid ja sisisesid ja tegid igasuguseid, mitte selliseid puht muusikalisi hääli ja ja mulle tundus, et seal nagu see tekst, selle selline puht verbaalne või puht nagu sisuline mõte oli võib-olla teose tervik idee seisukohalt tähtis, kuid võib-olla sellise vahetu taju seisukohalt natuke nagu sekundaarne. Aga võib-olla seda on ka veel vara nagu praegu, ära otsustada lihtsalt peale üht kuulamist, sest teos on tegelikult üsna kompleksne ja mitte koheselt haarata. Nii et selles mõttes mulle tundub see tekstikäsitlus Kevin Prayersi, Johnny bonaato teostest nagu üsna erinev. Bonato teose ajal paiknes osa esituskoosseisust saalis ümber publiku. Kuidas saalisolijale mõjus, kas oli selline puhtalt visuaalne vaatepilt või või andis ta midagi tõesti teosele juurtega? Minu meelest see on üks, üks roos üle mõne aja, nüüd, kus mulle tundub, et see on vägagi õigustatud. Tegelikult jah, ega see võttena ei ole ju enam midagi enneolematut ja tõtt-öelda on sellist muusikute saali paigutamist harrastatud juba aastakümneid või võib isegi rääkida veel veel suurematest aasta numbritest siin. Aga selle teose puhul oli see väga selgelt põhjendatud, et, et selles teoses mängisid olulist rolli natuke loodus olete sarnased, ma ütleksin, sellised Atomaarsed sündmused, noh, mingisugused ülilühikesed motiivid orkestrist mõnelt pildilt, võib-olla vokaalpartiide, kusjuures mulle tundub, et selleks, et nimetatud efektid või motiivid pääseksid mõjule, oli tähtis paigutada nad nagu ruumiliselt laiali ja see andis sellele teosele väga palju juurde. Tähendab ruum selles teoses kindlasti oli üks, üks keskne karakteristik tall tegelikult ka puhtalt efektne. Ma usun, et päris paljud said elamuse sellest eriti võib-olla need, kes olid partneris, kus ruumiline efekt avaldus võib olla ilmselt kõige tugevamalt. Aga mulle tundub, et seal taga on ka teatav semantiline aspekt, et sa kuuled ja siis sa kuuled kuskilt kauguselt midagi sarnast, mis mõjub juba mingis mõttes selle, mis sa kuulsid nagu teatava mälestusena. Mis jällegi seda teose teemat esimest maailmasõda, mis on ka mälu küsimus, eks ole, ja minu meelest päris hästi nagu väljendas ka ruum alisele alu teema artikuleerimisse, nagu haaratud. Muusikateadlane Kerri Kotta jagas mõtteid ja muljeid 18. märtsil Estonia kontserdisaalis toimunud kontserdilt. Sula. Nüüd aga muusikauudiseid mujalt maailmast. Muusikauudised maailmast muusika uudised. 14. märtsil suri 81 aasta vanuselt Briti helilooja ja dirigent sööbidumeks val Davis. Davis sai muusikalise hariduse kuninglikus Manchesteri muusikakolledžis, kus temaga ühel ajal õppisid ka näiteks Harrison pöötlustu, John oktan ja Elga havast. Teavis täiendas end Rodgers. Session siia Milton Päbiti juures Princetonis ja naases seejärel Suurbritanniasse, kus temast sai 60.-te aastate üks omanäolisema helikeelega kunstnik. 1971. aastal kolis taaga ookeani saarestik, kui sealne looduskeskkond mõjutas tugevalt ka tema loomingut. Kuus aastat hiljem rajas ta Sand Magnuse festivali, kus sai oma teoseid ette kanda ja kuhu kogunesid ka paljud heliloojad, mõttekaaslased ja peagi ka rahvusvaheline publik. Sööbitrimaks val Davise loomingusse kuuluvad 10 sümfooniat, kuus pärit hulgaliselt kammerteoseid, mitmeid instrumentaalkontserte ja palju vaimuliku sisuga kooriteoseid. 50 maailma muusikaelu juhtfiguuri on esitanud palve Itaalia riigile, et neil võimaldatakse juurdepääsu Giuseppe Verdi Giacomo Putšiini käsikirjadele. Ettevõtmise eestvedajateks san Daniel võõrenboim, Ricardo Shay, plasside Domingo, Antonio Papanoiad, Christian diilemann. Tegu on kahe olulise privaatarhiiviga, mis mõlemad kuuluvad Verdi ja Putšiini pärijatele. Mõlemas arhiivis asuvad olulise tähtsusega käsikirjad, ent riikliku loata neile juurde ei pääse ja tegelikult ei ole ka teada, kus nad täpselt asuvad ja millises seisukorras arhiivid praegusel hetkel on. Üle terve Euroopa on aga levinud tava, et privaatkogudes asuvatele käsikirjadele antakse nii-öelda juurdepääsu õigus. Ligipääsu keelamine on aga kultuuripärandi seaduse rikkumine. Maestro Valeri kergev plaanib taastada Sergei Prokofjevi-le kuulunud suvila, mis asub Moskva lähistel. Võtmises löövad kaasa ka neli kerge või sõpra, kelle nimed ei ole avalikustatud. Valeri kergem juhib ka tänavusi Prokofjevi pidustusi, sest helilooja sünnist möödub 125 aastat. Briti väljaanne The Guardian plaanib rahapuuduse tõttu koondada 100 ajakirjanikku, sest eelarvet kärbiti 58 miljoni naela võrra. See on põhjustanud protesti väga paljudes kultuuriinimestes, sest The Guardian on üks väheseid meediaväljaandeid, mis pühendab palju aega ja energiat ka kultuuri ja muusikateemade põhjalikule käsitlusele. Soome tippdirigent Susanna Mälki sõlmis Aga plaadilepingu firmaga Bism Records ja esmaseks eesmärgiks on välja anda neli CD plaati. Esimesel plaadil kõlab Belaportoki muusika ja see peaks müügile ilmuma järgmise aasta maikuus. Susanna Mälki on Helsingi filharmoonia orkestri uus peadirigent ja tema eriti tugev külg on just nüüdismuusika juhatamine. Muusikauudised maailmast. Muusikauudised. Seekordne saade on eetris vaiksel nädalal ja see on mõneti aeg mõtisklasteks. Täna kuulame heliloojate mõtisklusi inspiratsiooni teemal. Saate vestlusringis on heliloojad Evelin separ, Marianna Liik, Liisa Hirsch, Elis Vesik ja Pärtuvus sberg. Tere tulemast teile kõigile. Kas inspiratsioon on selline klišee, täielik subjekt või teema, kas teie kirjutades mõtlete inspiratsiooni peale või otsite seda teadlikult? Elisesik? No oleneb, mida selle inspiratsioon Nonii all mõelda, ma arvan minu jaoks on kindlasti oluline see, et ma leiaksin mingisuguse ei tee või, või mingisuguse loo, millele ma saan nagu toetada. See on selle jaoks oluline, et kui ikka kirjutada ühte teost, mis võtab ju tegelikult päris palju aega, tihtipeale isegi kolm-neli kuud siis see lugu on nagu oluline selleks, et et iga kord, kui seda kirjutamist nagu jätkata, et siis oleks nagu hästi hea millegiga kohe nagu kontakteeruda. Et vastasel juhul on väga raske nagu süveneda sellesse materjali ja see nagu hõlbustab kui asja. Kas mistahes asi võib-olla inspireeriv, Evelin, kuidas sina tunned? Pigem ei. Et see võib teinekord olla üllatav, et mis on inspireeriv selles mõttes, et näiteks mingisugune maas lamav plastpudel ei ole intri. Et nagu argised asjad ei ole inspireerivat. Aga minu jaoks on näiteks loodus, on inspireeriv vaade, mis siin on inspireeriv võib-olla miski, mida keegi teine on kirjutanud siis muusika või, või mingisugune kirjatükk, see ionis bee, kellegi teise mõtted. Ma arvan, et jah, ta ei ole argine asi, kui teda asjaks üldse nimetada saab. Liisa no ma arvan, et kindlasti mingisugune selline suurem põnevus, selle loome algimpulsiga nagu käib kaasas et, et see on nagu see jõud, mis hakkab kõigepealt asju liigutama, et siis läheb veel pikalt aega, enne kui see algimpulss hakkab vormuma ja muutub nagu selleks teoseks võib käia nagu väga suured keerdkäigud läbi ja muutuda hoopis millekski muuks, kui alguses plaanis oli, aga ma arvan, et nagu neid, selliseid hetki, kus asjad jälle muutuvad väga põnevaks või avanevad enda jaoks, et neid on nagu mitu tükki tegelikult, nagu selle ühe teose loomise protsessis. Jah, ma arvan ka, et inspiratsioon mingis mõttes selline impulsside ahel, et lihtsalt võib-olla vahel on kõige raskem tõesti saada seda kõige esimest impulssi, et üldse kuidagi nagu liikuma hakata, aga siis ta on juba nagu mingis mõttes selline nagu pöörlev ratas, mis saab järjest hoogu juurde uuesti impulsist ja ütleme, kui ta on sihuke nagu täiesti ehe inspiratsioon, siis Ta tabab sind ootamatult, Ma arvan, või noh, see ongi võib-olla inspiratsiooni juurde kuuluv mõiste on see ootamatus, et sa ei saa seda nagu ise välja pressida, kuidagi? Ma arvan Aga Marianna, kuidas sulle tundub, kas üldse helilooja puhul inspiratsiooni otsingutest saab rääkida? Otsingutes selles mõttes, et alati muusika kuulamine ja kontsertitel käimine, millegi õppimine ja võib-olla ka õpetamine veel midagi, uurimine on alati inspireeriv ja see üldse annab sulle laiemas mõttes mingit teadmised, ei mida sa sinna teosesse paned, võib-olla, aga inspiratsioon selles mõttes, et ei vajadused sul yldse teos paberile või siis arvutisse kaks. Ma olen tähele pannud, et minu puhul on see seotud ka võib-olla sellise viieosalise protsessiga kus siis esiteks sa pead leidma selle aja, sa pead ennast distsiplineerima, et üldse saaks midagi sündida, eks sa pead tööd tegema. Teiseks, ma olen tähele pannud, et kui ma seda inspiratsiooni otsima hakkan, siis ma ei jõua mitte kuskile nagu viskan selle minema. Kolmandaks mõõtsin nagu enda jaoks mingit konstruktsiooni, mingit ehitust või süsteemi, mida luua üldse mitte mõeldes võib olla emotsionaalselt või mingisuguse inspiratsiooni peale mis on päris kuiv, vastik töö vahel. Aga nii on minu meelest üldse võimalik leida. Neljandaks, inspiratsioon, ehk siis inspiratsioon tuleb ise tagasi, kui seal on nagu selle protsessi läbi käinud võib-olla ja siis viiendaks sa pead jätkavad tööd ehk siis uuesti see distsipliin ja meil tulebki ilus nagu ABC, B2 A2 vorm, ettevõtluse häälda, seda loomisprotsessi, nii et sa ei tohi seda inspiratsiooni ootama. Vot minu jaoks, sest aitab sellest lahti laskmine ja sa mõtled täiesti süsteemselt. See on selles mõttes nagu huvitav ka, et, et vahepeal peab nagu oskama lahti lasta justkui sellest algideest või sellest mingisugusest võib-olla esimesest konstruktsioonist, mis juhtub loo sees, et tekiks uuesti see vabadus näha, et mis seal tegelikult on. Ja tihti on ka nii, et kui sa näiteks planeerida endale ette kogu selle järgneva, siis mina olen ka öelnud seda, et mõnikord see muutub isegi vägivaldseks, kui sa üritad sellest kinni hoida, sest et see teos ise tahab vahepeal käia kuskil täiesti teistes kohtades ära. Ja siis mõnikord seal on, kui avastad, et kust see nüüd tuli, aga samas on jube äge, mis sealt tuli, isegi kui sa lõpuks vaatad selle peale ja siis mõtled, et nii see pidigi nagu olema, siis ei ole mingit kahtlust, aga samas Ta ei ole see, mis algselt oli plaanitud. Et see inspiratsioon või nagu kogu see töö ja see sümbioos seal sa kunagi ei oska seda tegelikult ette näha. Minu meelest suhteliselt põnev. Aga kui tihti see, mis on teose inspiratsiooniks, jääb kuulajate saladuseks. Inspiratsioon on isiklik asi. Selles mõttes on isiklik, et see on miski, millega sa pead ise väga lähedalt seotud olema ja sellega nagu koos kogu aeg elama või noh, mina räägin inspiratsioonist siis siis see on ikkagi tihtilugu mingisugune suurem idee viimasel ajal, minu jaoks on see oluline, et ma pigem võtame hästi kaua aega selleks, et see konkreetne idee leida, mis mind tõesti väga sügavalt vaimustab. Ma mõtlen sellist päris kaua aega. Ja siis, kui ma selle olen leidnud, märkan mitu nädalat selle teadmisega, et jah, see nüüd on see õige idee. Kui see ei ole see õige idee, siis ma ärkan järgmine hommik ja mõtlen, et mis siis see oli siis, mis sellest ei saa lihtsalt midagi. Aga jah, et ma nagu ealsele teie juurde ja samas elan sellega nagu väga-väga kaua tihtipeale, kuid ja seetõttu ma arvan, et see on ikkagi väga isiklik idee või inspiratsioon, ehk et teine asi on see, et ma ei tahaks kunagi sundida kuulajatele peale seda, mida mina olen selle asjaga nagu mõelnud. Pigem mul on oluline see, et kuule saaks mingisuguse terviku või mingisuguse ühtse nagu elamuse sellest kätte sai valgust nagu kuidagi laiali või ühesõnaga, et see kõnetaks kuulajaid kuidagi eriliselt. Iga kuulaja jaoks ma isegi hea meelega võib-olla ei peal kirjastaks oma teoseid, aga noh, tihtipeale midagi peab nagu panema ja väga banaalselt midagi ma ka ei taha panna. Et seetõttu ma panen ikkagi sellest ideest lähtuvalt midagi. Aga jah, et ma pigem arvan, et nagunii igaüks saab sellest isemoodi aru ja ja seetõttu isegi kavaprogrammides ma eriti ei tahaks nagu kirjutada lahti seda asja. Minu jaoks on päris palju muutnud sellist helilooja olukorda, see tuleb tellimustele kirjutada, olgugi et ma üritan seda teha alati võimalikult isiklikult ja leida siukse isikliku puudutuse siis ikkagi on see pisut ka minu tahaks ikkagi niisugune kohustus ja seetõttu võib olla selliseid noh, nii tohutuid isiklikke hetki sinna võib-olla ei talletu, kui võib-olla varem, kui ma alustasin loominguga tegelemist ja ei olnud nii-öelda nagu helilooja, vaid lihtsalt kirjutasin, et siis oli minu jaoks looming erakordselt isiklik ja poleks võib-olla üldse saanud Annotatsioone kirjutada, sest olid nagu hästi isiklikud põhjused. Et miks üldse lugu tuli. Ja kuna ma ei arvanudki, et see kuidagi ollakse mu töö, siis oli just nagu ainult siis, kui see muusika ise tuli, siis ta tuli ja võib olla mitu kuud ei tulnud midagi ja siis jälle tekkis tahtmine kirjutada, aga nüüd on nagu olukord seda elukutset õppides. Ja nüüd nagu olles vabakutseline helilooja, on see olukord ikka väga palju muutunud, sisuliselt tuleb ikkagi igapäevaselt töötada ja ma ei oska jah, see on nagu teistmoodi, mitte et see ei oleks isiklik, aga siis ühesõnaga pole vist olnud väga sellist, nii suurt nüüd saladust, et mida ei saaks annatatsiooni kirjutada. Kui rääkida tellimustest ja inspiratsioonist, siis muidugi see, kui keegi sulle helistab või meili saadab ja soovib Sult lugu, et siis on võib-olla yldse, eks, kõige tugevam vabam inspiratsiooniallikas üldse ma arvan. Ja kui sinna juurde käib ka veel mingisugune jutt või ta kujutab näiteks interpreet ruumis laiali olevat, siis, siis see juba mitte ainult abistav võib-olla, või tähendab minule ka nii palju võimalusi, aga see juba paneb teoses nagu midagi paika. Me oleme need tellimused, mõnes mõttes annavad võimaluse sündida teostel, mis muidu ei oleks sündinud. Vähemasti minu puhul on see alati nii. Ja teinekord on hea, kui on aega olnud, mõelda näiteks, mida ma tahaksin järgmisena kirjutada, mõtteid on terve ports kuhjunud, sa ei ole näiteks jõudnud nendega tegeleda ja siis, kui tuleb mingi tellimus, mida sa saad kohandada nende mõtetega, siis see on juba päris hästi. Ja mina siinkohal ka nõustuksin teiega, tundub, et nagu esimesena, kui keegi sinu poole pöördub ja teeb ettepaneku kirjutada sellisele-sellisele koosseisule, siis siis see inspiratsioon juba tekib tegelikult selles kõla kujutlusest, mis on üldse võimalik seal või mis mind isiklikult huvitaks selle või teise koosseisu juures ja siis hakkavad sealt kõik ülejäänud asjad hargnema ja aga ma hakkasin siis mõtlema nagu veel selle eelmise küsimuse peale kuidas nende Annoltatsioonidega on ja noh, minu jaoks on näiteks üks küsimus, võib olla küll, et kui palju on üldse vaja seletada tegelikult, kui palju on vaja kuulajal seda teksti informatsiooni ja ma usun, et see on igalühel, on see täiesti erinevalt, et kes tahab noh, välja tuua selle mingisuguse loomeprotsessi. Aga samas selle teinekord seda tabamatu see tõeline Tartus ei ole nagunii võimalik kirja panna. Siis peab nagu olema väga ettevaatlik, et ei paneks kirja midagi sellist. Peab inimeselt ära selle võimaluse seda tegelikku tähendust kogeda. Aga teosed sünnivad ikkagi mingisuguses loomingulises keskkonnas ja võib-olla kohati on meil mingisugune idülliline pilt sellest, kuidas helilooja istub kauni looduse keskel majakeses ja komponeerib, vaadates samal ajal aknast välja ja näeb seal linnukesi lendamas või mis iganes ja küllap see nii on ka olnud. Aga kui nüüd päris ausalt rääkida teist, siis milline on see teie ideaalne keskkond, kus teie oma teoseid kirjutada? Minu jaoks on kindlasti vaikne. Praegu ma just kolisin uude kohta, kus alumine naaber on agar teleka vaataja. See nii häiriv, see on lihtsalt uskumatu. Ja siis tõesti sa hakkad aru saama, mille väärtus tegelikult vaikusel on. Ja mis ka alati aitab, on avar vaade. Sest see on kuidagi mõtetele silmadele hea. Saad vahepeal ära käia, kuskil töötav asi. Evelin, kas sul on see oma pelgupaik, see avara vaatega suvemajake või midagi taolist olemas? Unistustes hetkel kahjuks ei ole. Aga saab hakkama. Minul ei ole ka seda ideaalset keskkonda, vähemalt väliselt mitte kindlasti ja pealekauba on mul ka väga lärmakad naabrid. Aga ma arvan, igaüks saab sellise ideaalse keskkonna luua sellise vaikuse või mis on kõigil heliloojatel vaja, on selline sisemine vaikus siiski lisaks selle välimisele, et sa nagu eraldi ennast võib-olla kogu sellest muust elust ja sellest, et su telefon kogu aeg läriseb, mingi meil tuli või sa suudad kogu sellisest asjaajamismaailmast ennast korraks nagu eemale saada ja selles mõttes vaikne olla. Et selline vaikus on võib-olla veel isegi see esimene vaikus, et sa nagu selle suudad leida, siis võib-olla suudad komponeeridega keset lärmakad tuba või siis, kui keegi jälle naabritest kitarri mängib või midagi sellist. Aga Marianne, kui sa nüüd julgelt tunnistaksid, nii nagu Evelin asja siis mis see unistuste kohta läks? Muidugi, unistuste kohtlen Hiiumaal keset metsa ja metsa taga on meri ja hästi suur laest maani aken. Aga kuulame vahepeal veel kahe helilooja mõtisklusi. Helena Tulve ja Kevin Braieres räägivad neid inspireerivatest keskkondadest. Kindlasti on mingid kohad, mis on noomiseks paremad kui teised, võib-olla, aga iseenesest ma mõtlen, et see loomise kohta on ikkagi minu sees. Ja kui ma selle kohaga enda sees nagu saan ühenduse, siis siis ei ole nagu väga oluline, mis kontsert see nii-öelda väliselt juhtub olema, et lõppude lõpuks on loomiseks iga koht nagu omamoodi sobiv, et aga, aga jah, et seda oma sisemist maastikku elus hoida ja seda sisemist kohta, millest luua ja milles luua, toita. Et see on nagu selline oluline asi, mida ei tohi unustada, et ilma selleta ei saa. Helilooja Kevin Preiers kirjutab muusikat väikses vaikses ja eraldatud stuudio nurgas oma aias, mille akendest avaneb vaade puudele. Mõnikord tahab ta aga pead selgeks saada, selleks läheb ta jalutama, teinekord aga ujuma. See aitab loomingu juurde kergemini tagasi pöörduda. Eriti imetleb ta Edward kriigi majakest Bergenis ja mõtleb, et kui ta ise oleks seal elanud, kirjutaks ta võib-olla ehk samasugust muusikat nagu kriik. Aga meie jätkame oma juturingi nüüd siit stuudiost, kus külalisteks on eesti heliloojad. Marianna Liik, Evelin separ, Liisa Hirsch, Pärt Uusberg ja Elis Vesik. Võin korra mõtlema ainult veel selle ideaalse koha pealt, et ma kuidagi viimasel ajal olen kogu aeg sellises situatsioonis olnud, et tuleb siiski väga pingsalt keskenduda sel ajahetkel, mis seal parasjagu on, siis olenemata sellest, mis ümberringi on, eks. Aga no üks asi on kindel, et kindlasti ei saa lärmis, ükskõik kui palju sa tahad või sellises olukorras, kus sa pead lihtsalt enda tähelepanu nagu mitme asja vahel jagama. Noh, see on täiesti võimatu, et noh, teatud määral see lärm või mingisugune segaja võib veel olla. Aga jah, et viimasel ajal ma olen tõsisemalt hakanud võtma igasuguseid nippe ja trikke, mis aitavad siis pühenduda konkreetselt sellel hetkel, mis sul on sellele konkreetsele asjale nagu, mis sa teed, et mis hõlmab tegelikult kogu sellist elufilosoofiat, et kõike, mida sa teed, oled hetkes ja teed naudinguga, et see tegelikult kõlab väga lihtsalt ja naiivselt, võib-olla. Aga reaalsusesse aitab ja samas seda on väga raske nagu rakendada. Aga töötab väga hästi, kui seda nagu igav kõikide asjade juures rakendada, mis sa teed. Ja muidugi ma mõtlen, et ma tahaks ideaalis lihtsalt seda, et ma ajaliselt saaksin suurema osa päevast kirjutada, et noh, praegu ei ole see võimalik, aga koht niivõrd ei olegi vast oluline, et mulle meeldib isenesest linnas olla selle elu keskel, et ma olen avastanud, et see, et kui ma lähen kuskile maale või metsa, et see ei toimi, niikaua kui mu oma mõttes ei ole nagu saavutanud mingi rahu ja tihtipeale maal läheb veel asi nagu hullemaks. Et selleks ma praegu nagu üritangi tegeleda mingisuguse vaimse praktikaga, et kõik oma nagu mõtted hoida nagu käesolevas hetkes, et mitte liiga palju mõelda ette ega taha ja kõikide kõrvaliste asjade peale, et et see on nagu ma olen päris oluline selles töös. Ja noh, tervis on selles mõttes ka hästi oluline, et see töö on ikkagi väga pingeline või noh, selles mõttes füüsiliselt üsna kurnav kui kogus niisugune mõte ja vaim on selle asja kallale. Tugevat tervist on vaja, mul on tunne selle elukutsega nagu tegeleda nii nagu vaimset kui füüsilist. Aga ma lihtsalt nagu nõustun kõigiga, kes, kes siin enne rääkisin, sest et noh, testis nii vaikus kui ka omaenda koha loomine tegelikult, mis võtab vahel aega või noh, ükskõik kus sa oled sa ikkagi nagu lood selle mingisuguse lauanurgakese või kuhu sa siis nagu lähedalt, kuidas kellegil on, mäletan, Jörg Frey kunagi rääkis, et tema stuudio on see, kui ta avab oma noodiraamatu või märkmikku, kus ta siis on ja tegelikult helistasin välja siin ka nagu selle füüsilise vastupidavuse, mis tegelikult mina tunnen, et noh, et me nagu istume, istume või mina olen, ma tunnen, et mul on tohutult vaja mingisugust vastukaalu selleks, et saada oma keha kuidagi liikuma ja kas minna jooksma või teha midagi, mis, mis ka ühel hetkel nagu annab mu mõttele puhkust. Jah, mina näiteks käin jooksmas, käin võrkpalli mängimas. Lihtsalt tekkisid juba täiesti siuksed, nagu seljavalud sisuliselt niga loomingut, viietiibetlast harjutust ja et lihtsalt see tõesti on erakordselt saatiline, nagu füüsiliselt just selle istumise mõttes agaralt, nagu tohutult nõuab sellist muu totaalset kontsentratsiooni, et kui sa oled vähegi nagu natuke magamata või väsinud, siis tegelikult midagi nagu tõsisemalt kirjutada. Väga raske ja mina ka täpselt nagu siin helis rääkis, olen viimasel ajal palju siukest nagu kohalolu endas arendanud või üritanud nagu keskenduda sellele, et kuidagi nagu ökonoomselt elada või hoida oma meel rahulik ja just siis ka lisaks sellele, et vaikne peab olema, siis tõsteta palama, aega, tegeleda sellega ja, ja mida ma olen avastanud, et mida rohkem ikkagi regulaarselt sellega tegeleda siis ka see inspiratsioon nii-öelda tuleb kõik kiiremini, seda ütles mulle ka mu õpetaja Tõnu Kõrvits, et tal on tunne, et see on niisugune eriala nagu viiuldaja Ta mängib, iga päev harjutab ja kui ta siis mingi nädal ei harjuta, siis juba see sõõrm hakkab rooste minema. Plussis, nagu ütles Heino, hell. Liigu ise liiguvad su mõtted, nii et tõesti alati jooksmast tulles või jalutamas tulles on järsku lihtsam olla. Mul on meeles kui Tõnu Kõrvits eskord ütluses varasemas intervjuus, et helilooja amet on ka väga üksildane amet. Kuidas nagu oma elurütmi seada, minul on praegu veel selline nagu kahepaikse inimese olemine, et ma olen ühtlasi ka koorijuhti, nii et siis siis ma nagu olen selles kahes rollis ja Ühest küljest on see hästi kurnav, kuna need on nagu mingis mõttes hästi erinevad alad, et kui helilooja võib-olla nagu selline nagu ajatu ja natukeseks udune olend, kes nagu hõljub ringi ja teeb, mis tahab mingis mõttes siis koorijuhtimist on niisugune hästi asjal väike konkreetne peab olema, kõik eeldavad sult, et sa ei, seal ei kaaluks liiga kaua jäi vaagiks mingi asja ülevaid, ütleks, mis oli, mis me edasi teeme. Aga samas kohtumine inimestega kuidagi nagu äratab ellu teistmoodi jälle, et selles mõttes, et aga kui ma soomes olin niimoodi paar kuud järjest täitsa üksi, ainult kirjutasin kirjutamise rütm, väga tore, aga mingi hetk lihtsalt see muutus väga siukseks rõhuvaks üksildus, mis tekkis, ja see oli päris kõhe, isegi. Ma arvan ka, et ega me keegi sellest üksindusest ei pääse, aga kõige hullem, mida teha ja ongi minu meelest see, et me jääme nagu täiesti üksi. Ei noh, oledki päevast päeva kogu aeg üksi ja üldse kellelegagi väga ei suhtle ja teine see, kus me tõesti üldse ei liigu ja seda ma tavaliselt teen ja mängige, hullem seda ei tohiks, tegelikult peaks nagu mingisugune tasakaal ellu jääma. Aga sellegipoolest, mul on rõõm näha, et teisend seda elurõõmu Suvel sai natuke natukene veel, annan aitäh täna klassikaraadiosse tulemast ja tore oli teie mõtteid kuulda inspiratsiooni vaikuse ja selle oma ruumi teemal. Ja mida head teile siis soovida? Loomulikult palju inspiratsiooni. Ja ärge siis ka üksi olla, sest tegelikult on igal heliloojal ikkagi interpreedid ja kuulajad. Selline oligi tänane heligaja saade vaiksel nädalal. Vestlusringis oli täna helilooja Marianna Liik, Evelin separ, Liisa Hirsch, Pärt Uusberg ja Elis Vesik. Saate tegid helioperaator Katrin maadik ja toimetaja Johanna Mängel. Soovime teile kaunist päeva.