Tere, hea vikerraadio kuulaja, MINA, OLEN, Jaanelgula ja saade, mis nüüd käima läks, on saade nimega väärikate laulud, saade, muusikaküllane ja muusikat ainult väärikatelt. No mida siis täpsemalt taustal juba kõlab üks väärikas heliteos. See on nimelt üks lugu multifilmist aeg maha, autoriks Olav Ehala. Miks see lugu on siis väärikas, loen president poee nimeliselt kodulehelt Eesti vabariigi teenetemärkide kohta teavet. Eesti vabariigi teenetemärkidega avaldab riik tänu neile eestimaalastele ja Eesti sõpradele, kelle kutsetöö ning pühendumuse toel saab Eestit tugevamaks suuremaks hoolivamaks. Riiklike teenetemärkide väljaandmise õigus on seadusega antud Eesti vabariigi presidendile. Nagu me teame, on neid teenetemärke antud välja väga palju poliitikutest, diplomaatideni, põllumeestest, õpetajateni ja samuti on paljude teenetemärkide kavalerid muusikud, heliloojad, luuletajad ja taustal kõlabki Olav Ehala 1987. aastal multifilmi jaoks aeg maha kirjutatud lugu nimega aeg maha. Olav Ehala oma muusikalise ja heliloomingulise tegevuse eest pälvinud valgetähe viienda klassi teenetemärgi aastal 2001 terve selle saatetunnis sisustavadki Eesti vabariigi teenetemärkide kavalerid. Samal aastal nagu Olav Ehala Ki ilusa valgetähe neljanda klassi teenetemärgi saanud luuletaja Doris Kareva. Tema tekstile kirjutas kunagi laulu Valdo Randpere. Laulu nimi on Pühajärv esitavad kõrsikud. Äärel päikse looja mobiile. Istu üksi paali pära, spaatan kaugus. Vahe virve, saades vooga helgeebi järve. Läbi hele ta uduõis. Toomemäel oli ja salapära. Vahiks on, ta on läbi seal. Tavakeele. Selle sil. Rooli rints on aer Mašova. Doris Kareva, Valdo Randpere laul nimega Pühajärv esitasid kõrsikud. No järgmine mees oleks pidanud tegelikult Eesti vabariigi teenetemärgi saama küll juba ammu-ammu, tal võiks olla nüüd ka palju. Nimelt aastal 2006 annetas Eesti vabariigi president riigivapi esimese klassi teenetemärgi seeria 261 Arvo Pärdile. Arvo Pärdi Eesti tutvustamist maailmas ei saa vist küll keegi kahtluse alla. Eelmisel aastal andsid Eesti raadio laululapsed välja Arvo Pärdi lastelaulude plaadi. Selle pealt kuulamegi aatomit. Paistab päike, nii kõiki, aga see kuumakuu. Nii väikene higi kui jõudu. No näed, milline tore lõpp siis sellel aatomi kõlaulul, aga. Jätkame väärikate lauludega, järgmises trios on kaks väärikat, kuigi see, kes teenetemärki pole saanud, on raudselt ka seda ära teeninud. See, kes saanud ei ole, on Juhan Viiding, ehk siis Jüri Üdi ja selles kollektiivis kandis lekka nime Juhan Viiding ja Judgeb Amor triost. Ö kuupaistel hoona luulus on salvestatud Eesti televisioonis kuskil seitsmekümnendatel 72 kuni 73 ilmselt. Ja seal siis musitseerivad Amor Trio ja taustal mängib Olav Ehala instrumentaalansambel väärikaid, kui palju näitleja Tõnis Rätsep on pälvinud valgetähe viienda klassi teenetemärgi aastal 2001 ja teine väärikas Amor trios. Lembit Ulfsak on pälvinud 2006. aastal valgetähe neljanda klassi teenetemärgi. Juhan Viiding kahjuks lahkus meie hulgast ennem, kui ta jõudis seda teenetemärki saada, aga ilmselt oleks ta selle raudselt ka saanud. Kuulame siis Amor triot ja selline lõunamaine laul, öö kuuvalgel hoona luulus. Kui eelmises laulus oli kolm väärikat sees Olav Ehala, Tõnis Rätsep ja Juhan Ulfsak siis järgmises laulus on kaks väärikat sees. Aastal 1973 salvestas Ivo Linna noor laulja, siis veel ühe Peeter Ilusa ja Rein Rannap laulu, mille nimi on vana Vaksal, seda Me kuulamegi. Rein Rannap annetas vabariigi president aastal 2001 valgetähe neljanda klassi teenetemärgi ja Ivo linnale valgetähe neljanda klassi teenetemärgi aastal 2000 kuulame imeilusat laulu. Vana maksab. Ja ennast valmis. Sest vorst, peatu pro vanas valk seal ees. Ja võtan ka, preemia on sama lihtne ta. Nii nagu la kuudes meil Raumenda Äravi. Okski avale. Miski ärkab ta veel hetk ja olengi vanas vaksalis. Kas ta on lõuna ajal ma või kõik jää nuudli vanas vaksalis see ja vaara ja millest orgastusi? Lähedavama. Jätkan kahe väärika laulu mängimist järgmises laulus on tõesti sees kaks väärikat, kuigi ilmselgelt on neid ka rohkem, kes ei ole pälvinud teenetemärke. Aga aastal 1969 salvestas Eesti raadio raadio orkester Ühe Hans Hindpere laulu mille nimi on Baltivalss. Seda laulu on laulnud ka Georg Ots, vene keeles, aga eesti keeles laulis. Seda laulu laulab tänagi meie saates Uno Loop. Uno Loop sai valgetähe medaliklassi teenetemärgi seeria 927. Aastal 2001. Oma laulja ja kitarristi õpetaja teenete eest. Hans Hindpere sai valgetähe neljanda klassi teenetemärgi aastal 2006 oma heliloomingulise tegevuse eest. Kuulame siis Hans Hindpere laulu Balti valss, mille laulab Uno Loop. Sadamaga hubane kohvik, romantika. Meie kodust tuli Spaa igaks saastus veegaajates ja üldveeniuses. Ja vaese. Lauludes kaika vas, tema kui. Ta olude saatel romantik saabuvad päevas. Laulus D see ja. See ja. Valgete ööde maapall Kutsub meid, noori taga astuvad radu ta õnge tööle ka saali ja vee Tallinnas veel ju selles eas, kus veeunelmaid Argipäev algamas. Atjana päi, keda alla oomikud Me romantika avakson koos võtta vastu, olgu ees. Noore. Nooruse tuule ja veeunelmaid loos keeta. Uno Loop laulis Hans Hindpere laulu Balti valss. Kait Tamra pole saanud ühtegi teenetemärki, kuigi ta võiks seda ju saada olla. Tema onu Kalle Tamra on küll saanud vabariigi presidendilt teenetemärgi. Kait on ju suurepärane helilooja, laulja suure südamega inimene ja võitleb kohalike väikeste koolide eest seal Võrumaal. Kait Tamra laulnud ühe väärika teksti looja tekste kuulama laulu, mille nimi on allnõlva Sarapikus. Viisi on kirjutanud kaid ise ja teksti anda võtnud Jaan Kaplinskile. Selle Jaan Kaplinski luuletusele on kirjutanud ka oma meloodia Valter Ojakäär. Aga täna kuulame siis gaidi versiooni sellest luuletusest. Jaan Kaplinski on meie tänaste väärikate seas eriti väärikas, sellepärast et aastal üheksa seitse pälvis ta riigivapi neljanda klassi teenetemärgi ja aastal 2006 on vabariigi president Talle annetanud riigivapi kolmanda klassi teenetemärgil. Helistasin Kaidile ka ja küsisin tagamaid, tuleb välja, et On on Kaidi väga hea sõber ja, ja need Meeta ja Ants, kes on laulu sisse pandud. Need Meeta Janson siis gaidi vanaema ja vanaisa. Ja see Sillase lehm oli ka täiesti olemas ja see koht, millest Jaan Kaplinski selle luuletuse on teinud, on ka täiesti Võrumaal siiamaani olemas. Kuulame seda ilusat laulu. Siristab tee. Liikus ülal, tunnistab see. Aeg läheb Nava osadus vastu. Kivi ei olegi kõva muus kõnele. Viimane olid silla. Viimane oli krunn jalale sülesilla. Enne ta siis on jalasülesilla. Siin ei saa Kedame kalduvus varjad, medame pühilu, teleRäägüpsed maarjaloksud, kangaspuud. Tule külge. Aeg lööb kapsaheinad. Ja teeks õige peestri koogil jaotus. Ja üks kõige peestri koogi viljatus. Uski paasa kõigel on kõigega seos. Et me jääksime kakku. Laagna Maarja linde ja Edei kostuks talu jääkseks kindel paik. Ja palu kanarbik vaiku seavali tee abil ja kanarbik, vaikus ja vaik. Et jääks kuskile ära kodu, mis ootab neid, kes on kava ära. Järgmises laulus on ka väärikad Eesti mehed koos. Nagu ei hakata lugema seda koosseisu, siis on väärikust kui palju. Kuigi üks bändi liige on pälvinud siis teenetemärgi kitarri mängib Urmas Soots ja laulab ka Alar Soots. Tema vend mängib pensiat mandoliini tausta. Rein Kinkar mängib mandoliini akordionit vahepeal ja kindlasti ka, laulab Margus Hanson endine poliitik. Samuti mängib bassi selles bändis ja laulab ja Ove Maidla On mänginud trumme, selles ansamblis aga väärikas mees. Sellest grupist on Alar Karis, endine Maaülikooli rektor, endine Tartu Ülikooli rektor, kindlasti riigikontrolör ja loomulikult ka teadlane, eelkõige Alar Karis mängis selles ansamblis viiulit. Kuulame siis ansamblit rentaablus, mille väärikuse tõstab üles just viiuldaja ja selleks on Alar Karis. Tervitused talle. Seest paistab ülikool kui mees lasele sümbraid mitut masti. Ehk siis see, mis asjad paika paneb. Andre. Silva misse laiekraankõne. Meeste kiirel Lodgendalas sammas. Kes siis lausub õnneks keegi. Homme kohtume kella. Eksamil seisvaid. Specerlitsaks hukas välja autogrammist. Pole siiski professor, sellel. Homme kell kaheksa kohtume kell. Kell. Lähevad saada nii reedel. Tuli poiss, oled. Armunud paarike toomel broneerib armeed, kus veel korpus on. Homme kell kaheksa kohtume, kell on. Olla. Talent maraton, granaadid. Ilmamisse laiekraani sees paistab ülikool, kui mees. Raid mitut massi ringi tantsagress terrassi siis panna see, mis asjad paika paneb. Homme kell kaheksa kohtume kella on. Homme kell kaheksa kohtume kella on. Ooperi kaheksaga. Läksin ennist nii ähmi, et unustasin Alar Karise teenetemärgi teile ütelda. Nimelt pälvis Alar Karis 2007. aastal valgetähe neljanda klassi teenetemärgi ja just rektorina tegutsemise eest. Meie väärikate kontsert on olnud väga maskuliinne, järgmine esineja on ka meesterahvas, aga luuletuse on kirjutanud Ave alavainu Ave alavainu eesti poetess prosaist ja teda on tunnustatud 2006. aastal valgetähe viienda klassi teenetemärgiga. Palju tervist sinna Kärdlasse Hiiumaale ja Ave alavainu teksti. Andke tagasi maa, laulab. Seisan pilvedest pea pool ja otse mu vastas. Ütelge kuude panid vahepeal nutma? Tunnen meeletut rõõmu ja samas ka masendust musta. Reaalsust ei taju, kui ta ei mõned kuskil. Olen ühtaegu reetur ja andunud koerana osta. Olen kehastunud õnnetus salajas nimeks Kell. Andke tagasi maa, et ma teaksin, kust algan, kus lõppen. Andke gaasi, ma, et ma tunneks, et elan ja käi. Jah, ta oli ükssarvik ei ole just õnnestunud. Seda mõistab vaid see, kes ise olla ei. Ja nüüd peitsid minu eest Ma. Andke tagasi maa, et ma teaksin Gustalgangus lõppe. Andke tagasi maa, et ma tunneks relania. Jah, ta sarvik ei ole just. Seda mõistab vaid see, kes ise olla ei. Palun, tehke nüüd nii, et mu piin oleks veidigi Ja kuu täitsid minu. Ootused poode peitsid minu. No too on ilusa kauni naise häälega siia väärikate saatesse aasta siis oli 2009, kui isadepäeva kontserdil esinesid isa ja tütar. Klaveril mängis ja saatis tütart Märt Hunt ja laulis karri hunt. Laulu nimi on ainus soov, mida me kohe kuulama hakkame. Aastal 2014 annetas vabariigi president Kadri hundile valgetähe neljanda klassi teenetemärgi. Jäid ka muusikapedagoogi ja koorijuhi teenete eest. Kadri on ka Eesti Raadio laululaste kauaaegne juhendaja ja tema loomingut juba tänases saates kuulsime. See oli siis see laul, see aatomit, laul, mille on kirjutanud Arvo Pärt, aga nüüd laulab Kadri ise. Jätkan saadet väärikate laulud ja nüüd veel kord üks ilus naishääl. Thea paluoja on tegelikult väljaõppinud juuksur. Ja muusika on tema hinge sees olnud niimoodi, et ta kohe üldse ei saa. Kes meist mäletab saadet kaks takti ette, siis mäletab Thea paluoja. Astus seal ka omal ajal ülesse küll. Ta ei saanud aga päris kuulsaks küll. Tema korjas üles ansambli proov viis kaheksa, kolm, Lauri Laubre eesotsas. Ja nad tegid 80.-te alguses päris edukalt karjääri. Hiljem on peast samuti aga väga hea lauluõpetaja ja dirigent ja laule kirjutanud ja loonud. Ja see on jäänud ka vabariigi juhtkonnale silma. Ja 2013. aastal muusikaõpetaja tegevuse eest annetati Thea paluojale valgetähe viienda klassi teenetemärk. Kuulame aga nüüd laulu, mis sobib tänasesse päeva imehästi. See on Meil aiaäärne tänavas ja taustal mängib klahvpille kuulus kitarrist, kes elab Austraalias Endel Jõgi ja eeslaulja Thea paluoja. Nii. Kui oli see kus kasteheinas põlvini me lapsed jooksime. Nüüd aga tuleb eriti väärikas kombinatsioon väärikatest, nimelt nii teksti kui muusika autor kui ka esitaja kõik on väga teenekad, inimesed. Räägin laulust, aed ja lauluaeg on kirjutanud Riho Sibul. Teksti on teinud Vladislav Koržets ja esitab ansambel Ultima Thule eeslaulja Tõnis Mägi. Seda laul on mängitud ja kuulatud raadiost ja raadios küll. Nüüd aga siis nende, et autorite kohta. No alustame siis heliloojast. Riho Sibul on kitarrist-laululooja ja laulja ja pälvis 2001. aastal valgetähe viienda klassi teenetemärgi. Teksti autor Vladislav Koržets on kirjanik ja ajakirjanik. Loodushoiu, populariseerija ja nende isikuomaduste tõttu on talle 2011. aastal annetatud valgetähe viienda klassi teenetemärk Tõnis Mägi. Selle laulu eeslaulja on eesti laulja ja helilooja. Ja selle sellest on ta pälvinud 2010. aastal riigivapi kolmanda klassi teenetemärgi seeria 482, kuulama siis nende kolme väga väärika looja ühisteost, mille nimi on aed. Päike paistis et oli hall ja nüüd on murtud kõik metsik ja muus. Nüüd on kõle kõik juua. Paljasvaluvaigistit ja ees. Oli kõik, siis kolin maru, murdis taimed ja tühjaks ja, ja. Kallis naine, saage must aru. Käes meie mure ja. Naine ooda. Veini. Peal. Et Ross ja keeldus naine oodake. Ja elult. Kihlveo Elaotan laiali, saatja painud, seal siis teeme nii ja ei pea. Käib? Ele? Tõesti. Päike soojendas maailma eile. Täna on unistanud, ma. Seda. Aare, mul süda. Armastust. Naine olen minuga. Päike paistis ja ilm oli ilus. Tulvil. Kui ma seda tohutut nimekirja siin läbi hekseldasin ja otsisin väga väärikaid esitaja ja väga huvitavaid esitajaid siis hakkas silma üks asi, et päris palju on saanud riiklikke aumärke. Jah, just näitlejad ja meil Eestis on tõesti palju väga häid näitlejaid ja on ka väga häid laulvaid, näitlejaid. Siis jõudsin järgmise nime juurde näiteks. Võtame siis järgmise esineja ja tema on Jaak Johanson eesti näitleja, laulja, pärimusmuusika edendaja. Ja tema pälvis jah, tõesti 2010. aastal valgetähe neljanda klassi teenetemärgi. Igal juhul on neid laulvaid näitlejaid veelgi. Ja nüüd pakuksin kuulamiseks Raimond Valgre laulu Helmi, mis on salvestatud aastal 1986. Ja see lugu on pärit noorsooteatri etendusest. Valge tee kutse taustal mängib kitarri Ants laik ja eeslaulja on meie väärikas Jaak Johanson. Helmi mulle õpeta, kuidas võiks must saada tantsija, kui on panna mind džässirütmis ja see mõnus muusika mulle näitavaid mõnivoodsansambuis Vaccis käin mõnest sammust, teadsin. Ta ma, kui ma tahan tantsida. Ja kui siis kõla lemmik viis tantsimas. Ma olin siis paraadi, mis meile on avatud, nii Helmi mulle õpetada. Ta, kuidas võiks saada tantsija, kui on vallanud mind džässirent jaaminud ana Põlumbussa. Läheme enne saate lõppu veel ühe huvitava valdkonna juurde, no minu jaoks oli vähemalt see ikkagi päris huvitav. Kalle Muuli on sündinud siis tapal ja on eesti ajakirjanik ja luuletaja ja nüüd siis ka 13. riigikogu liige ja ta on töötanud puusepana, ajakirjade Pioneeria kultuur ja elutoimetajana on töötanud ajalehtedes Postimees ja Rahva hääl. Eesti Päevalehe peatoimetaja on ta olnud õpetajate lehe pea toimuma. Samuti on ta rääkinud olukorrast riigis nii Kuku raadios kui ka keskpäevatunnis raadio kahes. Ja peale kõige on ta jõudnud ka kirjutada laulutekste või siis luuletusi, mis on päris tore. Näiteks tal on ilmunud aastal 1986 luulekogu sajus. Jah, 91. aastal klaasi tumeduses ja ta on kirjutanud ajalooraamat matum Isamaa tagatuba, Mart Laar valitsus 1992 kuni 94. Vabariigi sünnimärgid, varjatud murdehetk Eesti poliitikas 1987 kuni 2007. Ja aastal 2014 ilmus tal raamat Reformierakonna ajaloost. Kalle Muuli on siis kirjutanud ka väga kauneid laulutekste ja luuletusi. Ja üks nendest kõlab kohe teile nüüd ansambel Jääääre esituses, helilooja sööd aga Kalle Muuli pälvis valgetähe neljanda klassi teenetemärgi. Aastal 2008 ja 2012 pälvis ta Enn Soosaare eetilise esteetika auhinna. Noh, see läheb lihtsalt juba sinna sulgudesse, aga meie tänane väärikas verstapost on ikkagi valgetähe neljanda klassi teene. Saatule. Suka nullomplid. Lööb helendama mees. Rohelise mered puhkeb. Õrna habrast, kordumatu. Kui naerad, mis püüa, mainis ka Kui mis püüja mais üheksa? Üks väga vaikne. Ma põlen tuvad. Veel enne kui Supampliv vaibus Peeerrinnakuma vaikimise määr. Teeb rinnad. Paikimisem. Natule. Suuka nullo. Löövelendama. Rohelisi. Hakkabki meie väärikate saade otsa saama, see ei tähenda seda, et väärikad saavad otsa, vaid aeg saab otsa ja mõtlesin, et mängin siia saate lõppu ühe minu arust Eesti viie parima või viie, kõige ilusama heliteose. Ja kuigi selle autor ja esitaja on juba saatest läbi käinud. Ma ei saa mitte midagi sinna parata, sellepärast et kuu laps on üks väga väärikas teos. Minu meelest kuulabs võiks saada juba ise ühe Eesti vabariigi teenetemärgi. Seda mängib VSP projekt sinna taha, siis mahuvad vee Vaigla, ess, sibul ja bee puder. Selline trio ja Riho sibulast rääkisime. Ilusat pidupäeva teile kõigile, elagu Eesti.