Buzz viskas näkku sinist bensiini suitsu ja oligi läinud maanteel, veer oli sulanud ning seejärel külmunud lume Roobastest peaaegu käimiskõlbmatuks muutunud. Aga sellest polnud lugugi. Autosid liikus vähe. Maantee keskel oli puhas, ehkki kiilakas. Nad võtsid end kuuekesi kõrvu, põimisin käed selja taga kokku ja maantee sai neist riiki. See oli üks kirju vangerdav, libiseb hõikuv, naerevia killuv rida. Kai käed olid koos Aivari ja Tõnu kolivist Tõnu omadega. Siis tuli vihviks kutsutu ja seejärel lange või Lambe imeliku nimega pikk tüdruk ja selle poiss. Kai Aivari tutvus oli üsna napp kuu või pisut üle. Tai tundis Aivarit ammugi teadis nime kooli, et ta tegelevad purjetamise võis jõudmisega. Aivarit teada polnud, imetüdrukute hulgas oli, ta oli ilusa ja huvitava poisi kuulsus. Või mida sa teist saadki öelda mehise väljanägemisega ja sportliku rühiga poisi kohta, kelle pruunid juukse kahlamyd üle teiste peade kaugele silma hakkavad. Aivar tutvus kaiga koolipeol juhuslikult oli kai veendunud. Aivar tantsis enamasti ühe pikkade mustade juustega tüdrukuga. Ja kuidas tol korral Kai selle tüdruku kõrval oli sattunud, kuidas too Aivaril nii-öelda nina alt ära napsata. Kuidas Aivar siis kai oli tantsima kutsunud endale meelepaha pilgus seda juhuste rodu oli kai hiljem mitu korda lasknud. Need, kes mööda libiseda. Aivar oli tantsinud sõnatult kaid märkamata ja heitnud aeg-ajalt pilke oma musta juuksesuunas. Kui järgmine tants algas, tuli Aivar esimesena üle põranda ja kummardas. Kai ees. Kai tõusis ning ehkki ta teadis, et ta on vaid vahend väikeseks kättemaksuks oli tal ometi imehea ja kuidagi uhke tunne selle kõikide poolt ihaldatud poisiga tühjal põrandal tantsu alustada. Järgmine tants oli tütarlaste valik. Nüüd tõusis mustajuukseline tüdruk esimesena ja valis oma eelmise tantsupartneri. Aivar seisis poiste summas ja naeris lõbusalt, justkui ei läheks tantsupõrandale üldse korda. Siis tõusis kai nagu unes ja peaaegu jooksis Aivarit valima. Poiss järgnes kutsele ja vaatas kai meelest esimest korda tüdrukule tähelepanelikult otsa ja naeratas kuidagi sõbralikult ja andeks paluvalt. Igatahes mitte ülbelt. Sellest naeratusest, arvas Kai, saigi nende tutvus, alguse. Nutt tuli maanteelt ära pöörata. Suvel olevat siin üsna mõnus väike autotee, nüüd aga oli kõik umbe tuisanud. Tuli lasta kätest lahti ja igaüks Sompa sealt, kus ta arvas oma jalavarjuga läbi saavat. Kai jäi seisma, oli juba ammugi kalendri järgi kevad. Kuid paar ööd tagasi oli uut lund visanud kui kotist ja nüüd ei tõusnud jalg astuma ja seda puutumatut Valevust rikkuma. Või Türkus pea ja mingi salajane meel vastu minemas tundmatusele. Nad läksid sünnipäevapeole kas tõelisele või välja. Mõeldule sõnul öeldi olevat sünnipäev. Kai pidi kohtuma Aivari kaid, kinno minna. Läksin välja kinno, lebas Sky kodus köögilaual sellele emale. Ja siis selgus, et kohtamispaigas ootab kaid viiene punt ja ees seisab Tõnu sünnipäevapidu Aivari vanemate suvilas. Kai ei tundnud Tõnu ega tema sõpru. Kuid ta teadis, et peole minekust keeldumine oleks pahandanud Aivarit ning pruss. Temaga oli kaile väga tähtis. Muidu oleks ta öelnud, nagu süda mõtles. Ei, mina küll ei tule talvel suvilasse, mitukümmend kilomeetrit õhtul linnast välja, millal me sealt ükskord tagasi jõuab. Nüüd aga naeris ta koos teistega lõbusalt, justkui oleksid sellised ootamatud sõitmised ja pidutsemised, igapäised asjad pani tüdrukutega rahad kokku, et kaks kilo sardelle osta. Kamina jaoks tegi, nagu ei märkaks poistel pärast poeskäiku põuetaskud kahtlaselt punnis olid, sest teised ülejäänud kõik pidasid asjade niisugust käiku täiesti loomulikuks. Suvila juba paistis. Vasakult kolmas, oli Aivar öelnud. Kena, ja samas nii tavaline suvilakooperatiivi majake, nii sarnane, teistega, sama elutu, sama surnud kui kõik teisedki praegu kevadtalvel. Mõne juurde viisid kinni sadanud ähmased rajaneedid võib-olla vana aasta õhtust võib-olla juhuslikust kontrollkäigust, et kas kõik on ikka terve ja korras. Aivari vanemate suvilani viis puhas, puutumatu lumi. Kai astus paar sammu, teised tormasid ees naerdes kilgates ja 11 lumme lükates. Tüdruk tundis, et annaks teab mis, kui saaks praegu kaduda, olematuks sulada. Et jääksid ainult need paar jälge tema selja taga ja siis ei midagi, Ena. Mis ootab teda ees. Niiske kütmata suvila, hiire must põrandal, võõras ülemeelik ja peojanune seltskond. Nii, ja mis sellest? Miks tema alati mõtleb ja heietab, kõhkleb ja kardab. Teised on samuti kooli õpilased, mis sest, et väheke vabameelsemad. Minnakse jooma suvilasse, missistide vanemate teadmata. Pole siin plaanis lõhkuda aknaid, tungida, võõramajja rikkuda, jala kastada. Küllap nad koristavad pärast kõik ära, nii et kevadel ei teki kahtluse varjugi ja see paar pudelit veini, mis seegi kamba peale. Ja ometi tahtis ta nii väga siit ära. Kai teadis, et kui ta nüüd ümber pöörab, muutub ta naeruväärsemaks kui kunagi varem. Kodus hakatakse varsti muretsema. Mis võiks veel naeruväärsem olla jäänud, kuhu lähen. Aga seda ei öeldagi ju. Kai teadis, et ta läheb raskusest ja eelseisva seikluse pettumus aimusest pungil. Ta teadis, et selja taha jääb rida üksildasi jälgi mida juba homme tahaks lumest ja mälestustest maha kraapida. Aga kas see on võimalik?