Eetris on teatriluup, mina olen Keiu Virro ja sedapuhku räägime, kuidas tapetakse, hipsterid või noh siis sellenimelisest lavastusest hipsteri surm Von Krahlis, lavastajaks Kertu Moppel, kes on nüüd ka stuudios ühes Lauri Kaldoja, tere tulemast. Tere. Tervist. Enne kui ma hakkan uurima, mis sulle hipster ikkagi tehakse, mõtlesin, et see on nüüd teine lavastus kraalis ütleme sellisel uues Von Krahlis. Et kui natukene korraks rääkida, mis seal ikkagi toimus ja kuidas ansamblimäng täpselt seal käima saan aru, et te teete suure hoogemat, kui ansamblite panete kokku ja ainult inimestest, kes kõnetavad ja kellega omavahel saab juttu rääkida niimoodi, et mis millega tuleb. Kuidas see kõik käib teistmoodi vist isegi teatrit teha või ma tean, et tehakse, aga ma isiklikult ei leia sellele mõtet. Ühesõnaga jah, no vaatame, mis saab, ega tegelikult praegu veel keegi ei tea. Põhimõtteliselt me testime inimesi, kes võiksid omavahel sobida, kellega oleks hea Krahlis tükke teha. Kuidas oli hipsteri surmas töötas või? Minu meelest töötas teil on seal koos kaks koolkonda, Viljandi kultuuriakadeemia lavaka koolkond, vastane. Tegelikult ka sedapidi koolkonnad, et meil on suhteliselt noored inimesed, eks ja siis meil on hästi vana inimene, Marie Abel. Et meil on justkui vana kraal, nii et, et meil on seal mitu asja koos. Minu meelest töötab. Olgu, aga lavastus, hipsteri, surm, Kertu, sa oled selle nii kirjutanud kui lavastanud ja see ei ole mitte esimene selline töö sul. Kas see töötab sinu jaoks niimoodi? Kas sul ei ole vaja seda kõrvalpilku või see kõrval Victor näitlejatelt? Selles mõttes, et kui näitleja aru ei saa, et miks mingi stseen kirjutatud on või miks, miks ta midagi tegema peab, miks ta midagi ütlema peab, siis ta saab seda mulle proovisidusest öelda, et armas lavastaja ja ma ei saa mitte midagi aru või mulle tundub, et see asi siin ei tööta. Ja siis me hakkame kõik koos, mõtleme, kirjutame sellest seni näiteks ümber või teeme täiesti mingi uue asja või toome mingi uue liini sisse. Südame hipsteri surmas juhtus päris palju. Aga kas. Sul on seal päris mitu erinevat teemat, tegelikult lihtsalt lavastusest läbi jooksevad, aga kui sellest pealkirjast kinni haarata, siis hipster ise on juba selline tore sõna, mis enamasti vist tekitab justkui natukene negatiivsed kõrval maikus. Samas võiks ju vaadata mind teid kahte ja mõelda, et ma ikka väga kaugel ei ole samas selles klassikalisest hipsteri definitsioonist. No mis puutub hipster-isse sisse, miks see mind huvitab, et ongi see, et sotsioloogid on uurinud seda teemat, ärge arvake, et nad ei ole ja väidetavalt on see esimene subkultuur, mida sa defineerida selle kaudu, et inimesed ise ütlevad, et nad ei kuulu sinna subkultuuri. Ühesõnaga, klipid ütlevad, et nemad on hipid, punkarid, ettevõtete pung on punkarid, kõik ülejäänud tunnistavad üles, kes nad on, aga hipsterite ka on see, et sa ei saagi teada, kes on see päris hipster või kas ta üldse on olemas, sellepärast et kõik inimesed ütlevad, et mina seda ei ole, kuskil keegi on, aga mina ei ole, kuigi nüüd on jah, aga natukene juba juba mõtlema ka selle peale, et võib-olla meie siis oleme, et kui need teised nagu ei ole ja keegi ei tunnista omaks ka, et siis võib-olla siis mina ikkagi natuke olen täpselt see lause, mis enne just ütlesid, et võib-olla me natuke oleme, nii et ma tegelikult isegi ei tea, mis asi see on, aga mulle meeldib kuidagi see, et on tekkinud selline, kes sa oled ja sotsiaalne nagu klassifikatsioon, mis ongi fiktsioon, mis tegelikult ei ole seda nagu ei olegi olemas, nii et selles mõttes on hipsterid väga lihtne tappa. Kusjuures üks selline positiivsem definitsioon, mida ma olen lugenud, väidab näiteks hipid ja hipsterite suhete kohta umbes niimoodi, et hipi on hipsteri alaliik, muide niipidi ja hipi on selline alaliik, kes ei tegele enese ümbritseva mõtestamisega, kellel ei ole eriti mingisuguseid suuri soove, nats hipster tahaks ikka reklaamiosakonnas töötada või õiguvast hipster tahaks olla kunstnik, aga lõpuks lõpetab ikka reklaamiosakonnas. Ja ühesõnaga hipi on versioon hipsterid, kes teeb kanepit kogu aeg. See on võimalik jah, kuigi hipsteri termin tekkis pärast teist maailmasõda. Juba see käis nende inimeste kohta, kes istusid, jõi džinni, kuulasid jazzi, olid põhimõtteliselt dekadendid ja ütlesid, et kõik on nende jaoks liiga igav. Et ükski nagu kultuurivorm neile ei sobinud. Ükski teos ei sobinud väga pealiskaudselt, et räägin praegu sellest, aga põhimõtteliselt see on pikem jutt ja noh, siis saab lugeda nüüd sotsiolooge eest, Eestis on juba kirjutatud tegelikult Peeter Vihma vist kirjutas paar aastat tagasi Ekspressis sellest pikemalt. Kuskilt ma arvan, et see oli kultuuriuudised siinsamas ERR-is, kus ma esimest korda kuulsin olles selleks ajaks juba küll näinud seda etendust, et üks läbivaid jooni on ka spirituaalne feminism. Ja siis ma sattusin küll korraks segadusse selle pärast, et ma esimese hooga nende naistegelaste puhul ei oleks kahtlustanud kohe feminismi, vähemasti vähemasti mitte selleni ju Anna puhul, keda mängib Liisa Pulk ja kes niimoodi ikka üritab sobituda sinna praamimeeste kampa siis või? Kas sa saaksid selle ümber lükata, mis ma praegu väidan? Vot mina ei oska seda feminismi asja sealt kuidagi esile tõsta või kuidagi või kuidagi ümber lükata. Ma arvan, et see, mis sealt kuidagi esile kerkib, on jah, see poputamine või või noh, samamoodi nagu sa Kärt ütleks, et et ega nüüd päris täpselt aru ei saa, et need, mis funktsioonisse naine nüüd seal on, et kas ta on ta nüüd siis nagunii nõrk, et peab talle iga kord istet pakkuma või, või saab ta ise selle tassikese nüüd tõstetud laualt või endale vaja nagu seda liigutada, et äkki äkki sa paned abi, eks ole. Ma aitan sind, täitsa kukuks kuhugile. Minism ei ole seal päris kindlasti kuidagi otsene, eks. Et sellepärast ma saan aru, miks ta ei, võib-olla ei, ei kerki kohe esimese asjana silme ette, kuigi minu meelest on ta üsna jõuliselt seal sees. Aga kui ma nüüd mõtlen tagasi jällegi teisele naiste keelasel Marioberile, siis. Ma arvan, et tema vist oli minu jaoks see, kes natukene mingis mõttes nagu see kuju, milles ma nägin seda tänapäevas, seda imelikku versiooni, kus põrkuvad, ma ei tea, tippjuht näiteks, kes vabal ajal läheb ja mediteerib, eks ju moodi natukene ida natuke läände natuke tahaks karjääri. Ma ei taha natuke taksos vaimne olla. Kas see on tegelikult ka see alus, mille põhjal sa alustasid, kuidas need kaks maailma põrkuvad või kuidas sa ise üleüldse kütusele peale kogu selle ütleme, sekti tekkimise mehhanismide kõige selleni jõudsid? Umbes nii, jah. Meil on, mis puutub sellesse feminismi, siis kõike minismiga seotud asjad ongi tulenevad sellest, kuidas ühiskonnas mingid grupid põrkuvad omavahel, kuidas põrkuvad need, kuidas põrkuvad naised, kuidas nad omavahel suhtlevad. Need muidugi, et see Liisa Pulga tegelane, kes tuleb, muidugi ta ei karju, noh, et seda, et seal feministlik tükk, aga küsimus on selles, et ma lihtsalt tahtsin lahata neid suhteid, milliseks inimene muutub, kui teda vastavalt kohelda. Et kui tuleb ilus naisterahvas, ruumi inimesed hakkavad talle istet pakkuma, et kuidas tema isiksust mõjutada. Ja samamoodi kui tuleb ruumi naisterahvas, kes on harjunud olema ülemus aga samal ajal ta võib-olla tahaks teha hoopis muid asju või kuidagi, et ta on võtnud selle ülemuse rolli, et küsimus on ikkagi nagu rohkem selles, mis rolle inimesed võtavad seoses teistega ja kuidas need 11 mõjutavad. Aga selle sekti tekkimise juurde, et selline nagu me elame praegu sellist natuke lapiteki religioosses ühiskonnas. See oligi tegelikult selle tüki põhiline liin minu jaoks või see, et miks ma seda üldse kirjutama hakkasin, ma hakkasin mõtlema selle peale, et kuidas juhtub see, et tekib mingisugune uus religioon või vaata, kui palju on igasuguseid sekte, kui palju on igasuguseid kultuseid ja asju, et mind lihtsalt huvitas, kuidas tänase päeva selle pinnal, mis meil praegu on selles olukorras, selles sotsiaalmajanduslikus olukorras, kuidas saaks tekkida mingi uus, mingi grupeering, spirituaalne grupeering, kes läheb oma asjadega lõpuni. Teen valetada ka mulle tundub, et kui ma viimati vaatasin neid usuuuringute analüüs ja siis vist öeldi, et Eestis on üle 70 erineva siukse religioosselt ennast defineerima gruppi ja ma mäletan, et kunagi ülikooli ajal uususundite loengus näiteks üks ülesanne oli moodustada oma religioon kirjutada ise lahti religioon, tundus, et see ei olnud üldse mitte ülearu keeruline ülesanne, sest mina ikka tulevadki, siis sealt äkki tulevadki. Mina leidsin enda jaoks ka sellise variandi, mida ma ikka käisin ja kuulutasin pärast mõnel õhtul kuskil lokaalis. Ma ei tea, kui palju sa üldse oled selle kohta uurinud või lugenud, et kas nad on lihtsalt sellised tähelepanekud elust enesest või või sa oled selleks ikkagi teinud põhjalikku uurimustööd, läbi lugenud sadu raamatuid läbi vaadanud miljoneid dokumentaalfilm, mitte sadu, aga ma olen natukene uurinud küll natukene lugenud mingi pikema aja jooksul lihtsalt huvi pärast. Aga ega seal ei olegi väga midagi muud vaja. Esiteks on vaja seda, et see olukord, millesse oled, on halb ja drastiline, et sul ei ole hea olla. Ühesõnaga, et sulle tundub, et sa ei kontrolli seda, mis maailmas toimub, see kontrolli oma elu siis see on väga viljakas pinnas. Ja teine asi on ikkagi see, mida inimesed teevad, tähenduste otsimine, mingite mustrite otsimine asjadest, et kui sul on tunne, et su elus on kaussi, sa hakkad mustreid otsima. Ja ma ei kujuta ette, inimesed, ma ei tea, loevad mingeid, nägin seda, seda auto numbrimärki täna, järelikult tuleb hea päev või? See natukene meenutab nagu autistide käitumist mingis mõttes Essteetseritud turvastsooni leida sellega, et sa annad tähendust asjadele, millel ei pruugi tähendus olla. Ja mina olen täheldanud, et mul on siiamaani komme, kui ma lähen inimesega teiselt poolt posti, siis ma ütlen mõtte tere, sellepärast keegi kunagi lapsena ütles, et siis on nagu näiteks. No vot, ma vist natukene pelgan oma ebausku rohkem, Sa oled julgema, kuidas see suhestub, Lauri, kogu selle temaatikaga, ebausuga, ebausuga. Ma ei ole väga ebausklik inimene. Ja kogu see esoteerikamaailm on minustki tegelikult üsna mööda läinud mingitesse põhiasjadesse, ma usun jah, umbes sellistesse, et väga lihtsad asjad, et kui sa midagi väga tahad, siis küllap ta sellega saadaks. Kui sa seda tõesti tahad. Aga selline uga puuga, et ma panen selle ühe asja nüüd siia ja siis siis ma panen selle teise asja kuidagi sinna risti peale ja siis nüüd hakkab juhtuma mingi mingi väga võimas asi, ehk siis sellesse ma tegelikult ei usu. Jällegi, ma mõtlen, et levinud moodus, kuidas suhtuda asjadesse, on, ma ei tea, seda vist nimetatakse jumala tagataskus sündroomiks umbes niimoodi võiks olla. Et see on seesama, et ma tegelikult ei usu, aga igaks juhuks on hobuseraudukse kohal või ma ei usu jumalasse, aga kui midagi on väga halvasti, siis igaks juhuks ikka palvet. Ta on. Et mine tea, et mina ei usu, ei tähenda, et teda olemas ei oleks, eks ju. Mis on iseenesest üsna vastuoluline, aga umbes niimoodi paistab töötavat ESTO umbes nii see käibki, et ega see ju halba ei tee, kui ma usun, ega see ju midagi halba ka ei tee, kui ma panen need kristallid siin, äkki juhtub. Et see on umbes nagu lotopileti ostmisega ju, et me keegi ei osta seda selleks, et me teame, et me võidame, aga noh, ma ei tea, nalja pärast võib, et äkki äkki võidabki, kes teab, kogu see lavastusprotsess, kas see on pigem selline neutraalne uuring sellest, mis ümberringi toimub või, või teil on ikkagi mingisugune konkreetne seisukoht, et tahaks natukene loengut pidada ja öelda, kuidas asjad on, sest sellisel kujul mina näiteks seda välja ei lugenud, et kui ma lavastuses nägin ka mingisuguste asjade üle nalja tehakse, siis ma ei tundnud kordagi, et see on selline nagu mõnitav, vaid pigem oli nagu niisugune, mida aktsepteerivad, noh, nii ongi. Ma arvan, et see oleks väga halb, kui selline mulje jääks, et et me kedagi mõnitama või jumala eest paiguta oma neid kristalle või, või usu, millest sa tahad, et mis see minu asi on kokkuvõttes. Ja mis on see kuidagi siis veel eriti teatriasi näidata inimesele saalis, et vaat nii peab käima või niimoodi peab toimima nagu päris piinlik. Ei, ei, me ei näita ju seda, me tegeleme sellega, kuidas need kaks väga erinevat maailma põrkuvad. Kui keegi midagi väga usub ja suudab sellega kaasata teisi siis mis saab, eks ta juba põrkub kõikide teiste vastu, aga murrab läbi. Nii et ühesõnaga, et seesama konflikt ei ole seal selle tüki ja vaataja vahel või tükkija tegijate vahel, vaid, vaid seal on tegelaste vahel on seesama konflikt, et kui üks usub ja väga tahab uskuda, aga teine ei usu, missis saad, kes kelle ära veendub. Pigem siis antropoloogiline uurimus, mõnes mõttes natukene, aga selles mõttes teater ongi ju see koht, kus sa saad panna ennast mingitesse olukordadesse, kus sa kunagi olnud ei ole või, või rääkida laval seisukohti, mis võib-olla ei ole sinu seisukohad, aga samal ajal sa pead seda 100 protsenti sellel hetkel uskuma. No näiteks me võime ju kõik mängida mõrvareid, kes ei tähenda, et me ise peaksid olema, aga samal ajal kui seda veenvalt teha, siis see on ju huvitav. Ideaalis võiks siis kogu selle protsessi juures ka midagi juurde õppida, avastasite uusi maailmu? Ma arvan küll jah, alati vabast midagi, ma ise nüüd tuua mingi kolme lausega väljend umbes seda ma varem ei teadnud. Aga ikkagi on huvitav. Huvitav on juba seda jälgida, kuidas trupi sees inimesed mingeid asju enda jaoks lahti mõtestavad. Täiesti nõus, mul on küll tunne, et ma käisin selle protsessiga kuidagi mingis kohas ära. Aga noh, et kui lihtsalt vaadata seda, et mis, mis punktist siis mulle tegelikult ei meeldi üldse teha mingit rolli, analüüs on õiged või noh, minu jaoks on see suhteliselt igav. Aga kui ma vaatan seda, et kuskohast ma või mitte, mina siis võib minu tegelane alustab ja kus ta lõpetab mingisuguse väga imeliku tripi, ma tegin oma peas läbi küll nüüd siis mina, mitte tegelane. Ja see on päris lahe Nii palju siis seestpoolt, tõmban vaikselt selle loo siis kokku öeldes, et uus religioossest ja spirituaalsuse ste natukene finismist ja ja natukene inimsuhetest lavastus räägib lavastus, hipsteri, surm Von Krahlis. Ja kas ja kuidas hipster ära tapetakse, vot seda tuleb siis vist küll igalühel ikkagi minna ja ise vaadata. Aitäh, Kertu Moppel, Lauri kolda. Aitäh.