Eetris on teate, lup, mina olen Keiu Virro ja sedapuhku räägime lavastusest festival piis ehk meeleheitlik katse pälvida festivalikutse, mis üsna äsja võiks öelda esietendus Kanuti Gildi saali laval. See on Henrik kalmeti soololavastus. Nii et Henrik ise on nüüd siin sellest rääkimas ja lisaks on kõrvalt pilt Meelis Oidsalu. Ma esimese hooga võib-olla küsingi Meelise käest, et kuidas on, et kui võtta Henrik kalmeti ja kinoteatri nimi kogu sellest võrrandist välja, mis siis olles jääb? Minu jaoks kogu selle asja nägu, intriig ongi see täpselt, et kuna see on kalmeti, ma saan aru, on ju sinu nii-öelda debüütlavastus, et sa tuled nii-öelda sealt huumorikapist välja. Et siis kogu selle asja nagu mõnes mõttes sündmuslikus ongi selles, et inimesed tulid sinna teatud ootustega, ma saan aru, et sa läksid meelega kannutisse natuke ka ümber raamida ennast kui nii-öelda kunstniku. Aga mulle tundus, et no kui palju sellest publikust, eks ole, tuli sinna kaasa, kes seal tavapäraselt on ja, ja nad olid üsna ehmunud sellest, mis nad seal nägid. Et kui humorist võtab maski eest, eks ole, sageli olla üsna hirmutav. Minu jaoks ei ole see hirmutav kogemus, minu jaoks oli väga hästi tehtud tehnilisel tasemel väga hästi tehtud lavastus, mulle väga meeldis muusikavideo, ma olin üllatunud sellest, kuidas Hendrik oskab tantsida, sest ta neid välja niisugune tavaliselt siukene puine tüüp suhteliselt käib ringi nagu noh, ma ei tea, riidenagi või või midagi sellist, et seal oli palju siukseid minu jaoks avastuslikke hetked, kus ma nägin, et kalmetis nägingi tõesti mingeid uusi asju, kvaliteete aga oli ka sellist natukene hirmutavat siirust just tänu sellele, et ma tulin ka ise teatud sellise ootusega teistsuguse ootusega sinna noh, ka sedasama lavastuse pealkiri, eks ole. Et meeleheitlik katse pälvida kutse festivalile, et see viitab ka nagu justkui mingi iroonilisele kommenteerimise taotlusele, aga tegelikult, mis me nägime, nägime tegelikult siirast Hendrikut seal mulle vähemalt nii tundus et seal mängulisuse ja sellise siiruse vahekord pigem oli sinna nagu siiruse poole ja see oli väga julge tükk selles mõttes julge samm Hendriku poolt ja ma väga tunnustan teda selle eest, sellepärast et noh, ma ei tea, kui me kujutame ette, et võrdleme Hendrikut Eino Baskiniga või Eino Baskin oleks hakanud järsku tegema moodsat kunsti, eks ole, ja ja lausuma nagu siiralt mingit poliitilisi steitment, et oleks sama üllatunud olnud ilmselt, aga tegelikult noh, selline dissonants ise ei ole halb. Et kui sa tuled nagu teatrist ära ja sul jääb nagu niisugune ebamäärane tunne, et mis asi see nüüd oli, siis see, et tegelikult on enamus juhtudel parem tunne kui see, et okei, et Maalt nagu leidsin oma selle vaataja positsiooni hästi kiiresti üles saalis sain mingisuguse elamuse kätte lähen ära, pakendan selle kähku kokku, seal garderoobis juba selle elamuse ja siis jalutan lihtsalt teatrist minema. Et mulle väga meeldis just Hendriku selle lavastuse puhul see, et ta tegelikult rebis nagu minu kui vaataja näiteks täitsa nagu ribadeni lahti korraks ja ma pidin mitu päeva seda kogemust nagu endaga kaasas kandma, et seda nagu mõtestada ja kuidagi nagu endaga uuesti sina peale jõudma enda kui Henrik kalmeti fänni ja, ja nagu vaatajana. Et väga huvitav ja kreisikogemus oli, see tähendaks sellest Vot, ma mõtlen, et julgustükk ühtpidi võib-olla niipidi, et sa lähed lavale, asetad ennast teise kontekstiga teises mõttes ka sellepärast, et tõepoolest mitte küll Eino Baskiniga, Henrik kalmeti sinu suhtes on mingisugused ootused inimestel tekkinud ja siis on ju see oht natukene olemas, taki publik tuleb ja vaatab, et nad ei saagi kohe kukutama hakata, hakkab mädamunadega loopima. Noh, või siis teeb seda ehki Kanuti Gildi saali publik, kelle mängumaale trüginud. Ja see oht on küll, aga seesama see dissonants mitte Mehlis ka mainis, et kui nüüd seda ei oleks seda tausta siis ei oleks ma saanud ka sellist asja teha, et ta tulebki mingit pidi kasuks sellele, et ütleme, et võtame selle tausta ära, eks ju. Ma olen n x tüüp, lihtsalt ükskõik mis taustaga, kasvõi sellesama kooli taustaga, kust mina tulen, aga ütleme ei ole mingisugust teadmist, ma ei ole midagi varem teinud ja mõtlen, et pigem ma teen kannutis. Ja siis ma teeks sellise tüki, eks ju, siis jääb seal kihvt, selles mõttes palju vähemaks, siis ei huvita see kedagi, noh, üks järjekordne tüüp, kes tuleb ja proovib olla, eks ju, hästi siiras. Et tegelikult see on mingi pidi tuleb mulle ju ka kasuks selle tüki tegemisel. Et see taust mängib seal kaasa teistpidi, nägu mängib kaasas taust, mis võib-olla etenduskunstnikel etenduskunstilavastustest. Et tegelikult, kui seal on erinev publik, siis nad näevad erinevalt, aga aga õnneks või noh, oleneb, kellel, kuidas neid kihte väga palju vähemaks ei jää. Et kellel puudub suurem taust sellest etenduskunstide maailmast, et tal võib-olla ei ole niivõrd ei sähvate ära mingisuguste konkreetsete lõikudega, et see on sealt või see võib olla kommentaar või tsitaat sellele või teisele asjale siis tal on võib-olla see minu taust ja siis tal tekib lihtsalt see suur vahe nende kahe asjaga tõmbab seda skaalat laiemaks või lihtsalt mängib selle skaalaga või jooksutab seda kokku. Aga seda pidi on jah, võib-olla mingisugune ma tajun küll, et võib-olla niisugune eikellegimaale sattumine noh, et kolleegid kuskilt linnateatrist vaatavad, mõtlevad, et no mis sa nüüd kujutasid ette, et sa hakkasid nüüd suurt kunsti tegema, et sulle see enam ei sobi, et mis me teeme, et sul on nüüd vaja, ahah, sul on vaja ennast nüüd lagu lahti kiskuda ja ühelt poolt oled sealtpoolt natuke väljas ja teiselt poolt on, eks ju, need etenduskunstnikud, kes ütlevad päris etenduskunstiga, et sina nüüd tuled oma meelelahutus ja selle taustaga, arvad, et sa võid ka lihtsalt nii-öelda ukse lahti lüüa ja ja sul piisab ka, et sa teed kaks nädalat proovi, et me oleme nii-öelda 15 aastat olnud pimedas ruumis ja võidelda oma õiguste eest ja nüüd sina tuled, eks ju ja saal on täis ka mingit publikut, kes võib-olla ei taju igat etenduskunsti nüanssi, eks ju, et võid nagu asetada ennast, et ei, ei päris ühesõnaga, päris teises, mis on ka huvitav, mis on ju tegelikult nagu kokku kogu selle protsessi juures, et seesama, mis Meelis ütles, et okei, selle mingisuguse siiruse asjaga sellega ei saa minna nagu üle piiri, eks ju, seda ei saa toppida nagu publikule täiesti näkku, sest et sellest hakkab õudne, mul endal hakkab ka publikuna õudne, et kui sa võtad selle nagu ainukeseks nagu eesmärgiks, et ma nüüd tulen väga siiralt ja nii, siis on nagu see. Ma ei ole su pereliige või ma ei ole su terapeut, eks ju, et miks ma pean selle kõik ära kannatama, aga mingil määral eksi, mingi piirini on, on kõik see, mis on selle asja ümber, on samamoodi osa sellest tükist panna ennast sellesse rolli, et sa oled nagu mingisuguse asja taga ja, ja võib-olla satud sellest mugavustsoonist välja, et satud sellest kollegiaalsest tsunftis tsoonist välja ja satud vastamisi selle teise nii-öelda kannuti tuumikuga, kes pruugib kas rohkem või vähem rahul olla sellega, mida sa teed. Minu esimesed mälestused Kanuti Gildi saalist juba nüüd küll aastaid tagasi on umbes sellised, et esimeste etenduste ajal meenub kunagi päris kindel, et kui mulle ei meeldinud, et kas siis nagu mina olen lollakas ja ei saa aru või on päriselt halb etenduse selline etenduskunstide maastikku Tommy publikut võib-olla vähem kunstnikud on nagunii sellised noh, niisugune subkultuur, keda rõhutakse pidevalt, ehk siis see tekitab justkui mingisuguse õigustuse kohati, et järelikult on suur kunst, järelikult ei saa aru, kuidas mees vahete jaksan. Keeruline, aga ma ei tea, kas nüüd vastab otseselt küsimusele, aga see on seesama asi, millest ma olen rääkinud mõne inimesega seda lavastust vaadates, mida nad on toonud välja, kes on toonud seda välja plussina, kes on toonud välja seda miinusena, et kui ta istub maha, et siis ta ei saa nagu aru, et kuidas ta seda võtma peaks, eks ju. Noh, et kas ta peaksite võtma nüüd kuidagi iroonilise kommentaarina või ta peaks võtma seda siiralt. Ja minu jaoks on see teatud mõttes ikkagi pluss, et, et ma ei tea, kas me oleme nagu siin jõudnud natuke, liiga tugev, et võib-olla on see, et saalid on täis ja inimesed on harjunud istuma, et tal on kaks inimest kõrval. Et me ei suuda nagu teatris võtta vastu isiklikke otsuseid. Et me suudame vastu võtta ainult nagu publiku kollektiivseid otsuseid või selles mõttes, et me oleme harjunud käima vaatamas sellist nagu teatrite, et esimesel hetkel läheb see suur tuluke seal üleval põlema, et kas, kas aplaus väär või, või nutt ja siis me vaatame kõik ühe teisele otsa, noogutame, saame kõik rahulikult aru või, või on keegi saalis, kes väga Ta avalalt naerab või on saalis keegi, kelle me ära tunneme, mingisugune nii-öelda teatri arvamusliider, vaatame, kas tema nägu on rohkem naerul või on naerab nagu mask või nutta ja siis me saame aru, ahah, tegemist on sellise asjaga ja siis me kollektiivselt nii-öelda hingame kergendatult, et me seda otsust vastu ei pea võtma ja siis me saame nagu puhtalt vastu võtta, et miks on ka seda, et kui sa vaatad kuskil, eks ju, nii-öelda suured saksa näited ja inimesed lähevad ära, siis ma arvan, et seal on jäänud seda, et et neil on selles mõttes, kas võib öelda, pohhui selles mõttes, et, et seal võib-olla viis inimest näen, mina ei saa midagi aru. Ma lähen ära isegi nagu püstita enda jaoks seda küsimust, et kas ta nagu nagu universaalselt hea või ta on universaalset all, mis vahet seal on, kui mulle nagu täiesti nii-öelda käib vastu. Mina isiklikult on ka publikul käinud igasuguseid asju vaatamas siin nagu tead mis nii-öelda öeldakse, et universaalselt head see, mul see mind kuidagi ei lohuta, see mind ei tõmba käinud tagantjärgi, et nojah, öeldud nii kui mina ei saa sellest midagi, siis mina ei saa midagi, ma arvan, et sellest nagu tuleks lähtuda publikuna. Jah, igal sellisel skeenel on oma retseptsiooni formaat ka, et nagu sa n ennist mainisid, et et sa said ka kogeda seda näiteks Kanuti aadist ookeani pärast seda, eks ole. On ka selline kergelt selline kanooniline vorm juba moodsamate etenduskunstide puhul, et see ongi tore, et kui inimene võtab täiesti nii-öelda ette valmistamata publikut kui ka, kui ka võib-olla oma kolleege iseennastki võtabki täiesti seda nii-öelda platsi vahetada ja vaadata, mis siis saab, et nišis toimub, et et see tegu ise on selles mõttes juba mingi kommentaar asjale ja see nõutus, noh ma olin ka pärast rääkisin Veiko Tubin ega ka sellest ja oli üks nendest kades, mainis, kellega me rääkisime ka sellest nõudlusest ja, ja siis noh, minu jaoks see oli nagu pigem nagu selline noh, hea, et ma sain selle nõudluse laksu seal, et kui seal oleks lihtsalt Kalmet teinud, et mingit head kunsti või siis ka lihtsalt head nalja, mida ta oskab teha hästi, et siis see oleks olnud seesama Kalmet ja, ja ma ei oleks näinud midagi uut teatrikriitikute puhul, eriti on see komme küsida nõukogude midagi uut ja kui siis keegi teeb midagi nagu täitsa autos sink, et siis kui öeldakse, et see mingisugune noh, ma juba lugesin kuskil listist, et see on mingi haltuura ja inimene kasutab ära lihtsalt oma head nime, et siis kuidagi ennast presenteerida, noh populistlikult kõik, kes seda tegelikult näinud on, saavad aru, et seal pigem on see vastupidi, eks ole, pannakse oma nagu senine kuvand täiega nagu liku kogu selle aktsiooniga see nõutuse aspekt, jah, ma arvan, et see on nagu alahinnatud üldse kunstide retseptsioonist, seda tullakse rohkem väärtustada. Aga kui sa ei selle esimese küsimuse peale, millega sa mind ründasid, see, et kui nüüd jätta välja kõik see noh, kogu see kalmeti jutt seal ja vaadata nagu tervikuna, kuidas lavastus oli, et siis seal oli jah, väga häid tehnilisi aspekte minu jaoks. Kompa oli natukene ei olnud kõige parem selles mõttes, et ta natuke liiga vara lõppes ära või kuidagi, et ei sõlmitud sõda esteetiliselt kokku. Viimane stseen ei olnud, ta oli küll niisugune taotluslikult esteetiliselt visuaalselt võimas, aga ei olnud päris see mu jaoks, et nad siukseid kobavust oli ja sellist kergelt naivism ja siirust ka. Aga kokku nüüd koos selle raamiga oli see väga huvitav. Minu jaoks ma tahtsin nagu kommentaariks öelda sellele publiku jutu peale ja ega ma ei ole nagu peale iga etendust selle publikuga kokku saanud, aga mis on nagu huvitav, et kui ma tooks nagu eelmise näite linnateatri suvelavastus vanamees ja meri ja mäletan, enne seda oli linnateatris suur mure ja kogu aeg räägiti seda, et nimetame kraaliga koos ja ma saan aru, et me teeme siukest teistmoodi lavastust ja okei teatrigurmaanidele, aga meil on pea 400-ni, et noh, et mis me teeme meie publik ja meie publike meie publike meie noh, et mis saab ja kuidas ja mis siis lõpuks juhtus, jättes kõrvale, see lavastus on ja, ja sellest siis see nii-öelda see publik, kelle pärast nad muretsesid see nii-öelda teatri tunded, kuna nemad olid näinud seda asja, siis nemad ootasid palju rohkemat, kuna nad on näinud palju selliseid asju, nende jaoks oli vaja pakkuda seda ühte, teist ja kolmandat asja. Aga siis see nii-öelda see linnateatripublik, kellel oli see esmakokkupuude, sellega oli väga rahul, sest et tema vaatas seda kui kasvõi žanrit, mida talle presenteeritakse esimest korda, tal on huvitav juba sellepärast ja mul on tunne, et natuke selle lavastusega on sama asi, et me räägime sellest publikust ja siis tuleb see Henrik kalmeti publik ja, ja mis saab sellest, mis on, aga linnateatris sule looma publikut ja no mina ei tea, sellest me üldse ei tea, ma arvan, see on ülehinnatud, kui me reaalselt nagu, kui ütleme, et Henrik, kalmeti publik tuleb siia, ma arvan, see 15 inimest tuleb kokku ja ongi kõik, et see on noh, see on ka niisugune nagu ülepaisutatud, aga see selleks, ma arvan, et niimoodi mõned inimesed, kui nad saavad üle sellest, et, et nad nagu peatavad stopperid, et millal tuleb esimene nali, siis sellel hetkel nemad võib-olla saavad sealt isegi rohkem, sest et nad nagu koos minuga puutuvad kokku mingisuguse žanriga, millega neil võib-olla ei ole nagu kokkupuudet. Et nad ei ole nii nõudlikud selle suhtes, et kui me ütleme kõige labasema, ma ütlen, et neile piisab sellest esimesest halastusest. Nende jaoks ei ole 10. 20. lavastus, kus nad näevad seda alastust, et nad hakkavad küsima, et aga mis aga see aga tahaksid veel, see, ma tahaksid kaugemale minekut. Et tegelikult noh, on teistpidi, et mul selle kuvandi puhul on ka mul on olnud selline tunne, et sellest eelnevast kuvandist on raskem olnud lahti saada vaid mööda vaadata nendele nii-öelda etenduskunstipublikul kui sellel tavalisel publikul. Just vastupidi, mulle jäi see mulje sellest lavastusest ka, et seal võeti tegelikult mingisugused moodsa teatri klišeed see indiaanipärismaalane seal, eks ole, oma seda ängi välja tantsimas või siis seesama alastus, eks ole, et seal seal Nutella saia vänt väljas, et mis Wood muias oligi, et sa võtsid mingit noh, väga sellised märgilised, klišeed, moodsast etenduskunstist ja ja üritasid nad kuidagi noh, ise käima saada oma nagu isiklikku tatsiga. Et noh, see ajaski natuke juhtme kokku jällegi, et sa tuled, okei, Nutella sai okei riist ja siis järsku vaatad, et kurat hakkabki seal nagu reaalselt mingit sõnumit andma selle kaudu. See oli ka niisugune huvitav dissonants, mis, mis juhtme kärssama ajas, paljudel, ma arvan ja ja palju õnne neile. Olen ka mõelnud, et siis, kui jahtliku Hendrik võtab ennast ükskõik, keegi võtab alasti, siis kogu selle uudsust otsingu juurde käib alati kriitikaga koos see, et, et millegi põhjusena mõtlesime midagi provokatiivset teed, siis sa justkui tahaksid midagi uut sellega teha. Ehk siis kriitika ei ole mitte sellel põhinevaid, miks sa ennast alasti võtsid vaid ahah, jälle, üks võttis ennast alasti. Ja ma ütlen nagu, millest see tuleb, et sa pidevalt käida, üritad nagu kritiseerida asju läbi selle kohta olnud. Näed sellega veider asi on see, et ise luuakse, see uudis tehakse sellest, et see on kellelegi jaoks, kes, kes vastu võtab on tema jaoks ikkagi nagu uudse või uudis väärtusega siis ja siis öeldakse, et keegi ikka võttis alasti, sest et kui see ei oleks uudne uudisväärtusega keegi ju ei ütle, ma ei tea, noh, võib-olla öeldakse mõnel pool, aga mingisuguse ma ei tea, mis elemendi kohta öelda, keegi jälle ma ei tea, tantsis laval, kellel kelle oli musta värvi riided seljast, noh selles mõttes, et seda ei öelda. Et kui sa ise mängid seal ühtepidi suureks, eks ju, noh. Ma arvan, et see on nagu element, nagu kõikide teiste hulgas ma seda ei ole vaja nagu vaadelda niimoodi tõesti, selles ei ole tõesti midagi uut. Uut võib-olla konkreetse isiku kunstniku jaoks, kes seda teeb, ta ei ole seda varem teinud. Küsiks lõpetuseks, et mis su isa arvas sellest etendusest oli ka esietendusega, mõtlesin, ja mina ise nagu ma väga mures ei olnud? Ei, tema oli nagu väga rahulolev, ausalt öeldes. Sest ta suutis võtta selle võib-olla sellest igasugusest sellest taustast väljaspool, eks ju. Et seal on veel nagu mingisugune täiesti eraldi kategooria, kui sa mõtled oma inimesedki, tal ei ole probleemi, võib-olla selle siirusega, see ei ole tema jaoks midagi uut, tal ei ole mingisugust seda üllatust, et oi, minu pojas on ka mingi muu tahk, eks ju, ja siis keegi tuletas meelde, ma olin ise ka unustanud, ma arvan, kuskil samas vannud, mille peale võib mõelda, on see, et keegi ütles, et ahaa, et meenutas talle lavastust loll prints, kus Madis ise oli nii-öelda kogu tüki alasti ja siis ma mõtlesin, et tõesti, see tuli mulle meelde ja mõtlesin, et see on 90.-te alguse noorsooteater või siis Linnateater, kus oli. Ja siis ma hakkasin mõtlema, et aga meil oli see artist toob pärast ja Mart Kangro ütles, et noh, et sa tahad teha, sa tahad oma piirekas kunstnikuna avada. Aga miks mitte alustada linnateatris? Et miks sa tuled siia. Ja siis ma mõtlesin, et noh, seda, mis ma tegin Kanutis seda ma kindlasti linnateatris teha ei saa. Aga 20 aastat tagasi või 25 aastat tagasi sai. Okei, aitäh, Hendrik Kalmet, Meelis Oidsalu festival piis meeleheitlik katse pälvida festivalikutse Sis Kanuti Gildi saalis.