Aga üritan ka minusuguse mõnikord sääraseid hetki kus oleks nonii, natukenegi meeldivamat seltskonda, kadakast taevast saadaks minulegi mõne kena sõbra muidu ainult kiiremini saadaks. Sarjas lauluteatrite hääli on meil olnud ikka väga auväärsed lauljad kavas seni aga täna räägime juttu Annika Tõnuriga, kes on Estonia teatris laulnud alles teist hooaega. Nii et millal te siiski siia tulite, milliste trollidega alguses kohe kokku puutusid. Ja mis on need paar hooaega teile toonud siin teatris teatris ja ma tulin 89. aasta kevadel muusikaliga viiuldaja tusele. Praeguseks teen ma kaasa viies teatritöös. Võluflöödi kahtrolli. Need on meenutaksime põgusalt kronoloogilises järjekorras, pärast viiuldajat tuli Cosi fan tutte. Siis Maaritsa siis Mikado ja nüüd kõige värskem võluflööt. Mulle tundub kõrvaltvaatajana, et teid väga usaldada võetakse. Sest te olete saanud endale väga ilusaid osi, kas on nii, näiteks Nooritsaga seoses või? Jah. Maaritse sündis natukene nüüd enneaegselt. Ma olin küll rollil, aga teadsin, et ma tulen välja palju hiljem. Ja osalesin tööprotsessis ka rohkem ühe jalaga. Ja see, et ma nii ruttu lavale sattusin, see oli küll juhus, asi. Naaritsarull on saanud omaseks etendusest etendusse. Ei olnud valmis ja vaevalt ta seda praegugi, kui pidi teda rahvale pakkuma juba kui valmistoodangut. Aga nendest viiest osast, mis teil praegu tugevasti kanda tuleb, missugune omale on kõige südamelähedasem? Kätte nad on nii erinevad, neid ei saagi võrrelda. Minul on omased ja armsad, kõik igaks erinevalt. Saaks, on nagu lastegagi. Sa armastad igaüht mingi nurga alt teistmoodi kui, kui teisi. Aga ühtmoodi nad, armsad kõik, ma ei oska praegu, keda eelistada, mõni on raskem vokaalselt, mõni on raskem puhtfüüsiliselt. Aga armsad on nad kõik saan suurepäraselt aru selles mõttes, et töö, mida tehakse armastusega ei saa olla ükskõikne. Et järelikult ongi kõik meeldiv. Kõiges olete sees, mida te teete. Aga nüüd viimane roll ristoli pamina, võluv löödis. Kuigi kõige värskem esietendus on olnud teise daamina sellesamas võluv laadis. Nii et olete kahel rollil, jah. Kas te ise soovisite niimoodi või pakuti? Ei, niimoodi oli juba ette nähtud ja mõnes mõttes on see tore. Võluflööt on niisugune armas klassikaline tükk, mida on ikka mängitud teatrites ja seda armastavad nii suured kui ka väikesed. Kui te olete nüüd selles ooperis sees kogunisti kahel rollil teise daamina ja Pamiinana. Et kuidas te olete süvenenud sellesse oma töösse, mida need rollid on teile andnud? Jaa, Pamiinanagi tulite ju lavale tegelikult häireseisukorrast olite ju haige, aga esietendust ikkagi laulsite teistes etendust. Kuidas te tunnete, kas teil on eeskujusid näiteks? Pamina rolli osas? Kas te olete kõrvalt hoolega vaadanud teisi pominasid? Siin teatris? Ja loomulikult meistrilt selline igavesti õppija? Ma katsun jälgida kõiki ainult sama rolli tegijaid, vaid kõiki soliste ja samaväärselt balletti. Kõiki, kes midagi loovad, kuidas neil õnnestub, millised on nende püüdlused kuidas nad kujundavad oma rolli. Nii lõputult huvitav jälgida. Ja ma ei oskagi täpselt öelda, kellelt ma õpin rohkem, kellelt vähem nagu seedin selle kõik läbi ja, ja siis püüan sealt hulgast leida midagi, mis on päris minu. Nii et ei oska midagi füüsiliselt üle võtta, aga tekib selline keemiline reaktsioon. Kui mitu korda te olete nüüd Camiinana tulnud lavale juba? Või teisendamine? Mõlemat olen siiani teinud ainult ükskord. Me rääkisime siin ennist Maritsust, et Rolli tuli teil teha ootamatult ja küllaltki kiiresti ja täiesti ebanormaalsetes oludes. Mõtleksin siiski, kas teised rullid on tulnud loomulikku teed mööda. Mul on olnud kogu aeg selline tunne, et. Kõik rullitud tulud natukene varem, kui nad on saanud ütlemini esitusküpseks. Võib-olla see on? Tähendab, see on kindlasti minu viga. Ajan aeglast aeglast tuld. Pikemat küpsetusaega seda enam tore etendusest etendusse pidevalt muuta isegi mitte täiustada, vaid just muuta proovida natukene rohkem üht serva pidi või teist serva pidi nende jaoks nii. Enne ma räägin küll valesti, see tegelikult väljaspool igasugust režissööri tahtmist. Lavastajale on üks kindel kontseptsioon, on nüüd küll, aga teie, teie õigus, on ju pidevalt rolli seda või teistpidi oma pilgu läbi näha, kas teeb ja ilmselt te olete siis seda tüüpi laulja, kes enne kui ta Läheb lavale partneritega suhtlema tahab just seda pikka küpsetustuld läbi teha, koos klaveri Riga isekeskis ja siis lavale minnes on juba olemas see omapoolne mõte milliselt pinnalt hakata alles üldse teisega suhtlema partneriga suhted tema ja siis alles tekivad võib-olla niisugused pidevalt muutuvad värvid ja mul on isegi pahaks pandud, et ma proovides tei nagu nagu poole koormusega või mitte endast kõike välja pannes. Aga ma väga kardan teha valesti, see on võib-olla tulnud enesealalhoiu instinktist. Ma kardan väga palju Kuda et liiga haiget saada. Ja sellepärast ma katsun samm sammu haaval otsida õiget teed. Väga paljud solistid, praegused väljapaistvad solistid on tulnud ju teatrisse tegelikult koorist. Ja see kooris laulmine ilmselt ka võib-olla natukene tasandab neid närvipingeid. Teie tulite ju kohe ise olema solist olema. Ja võib-olla siit Ma väga tugev enesekriitika. Ansambli laul kui selline te rääkisite koorist? Ja koos laulmisest ansambli laul on tegelikult midagi täiesti täiesti erilaadset. See võib olla suurim rõõm laulda, kaunist muusikat. Partneritega ühes ansamblis, luua midagi ühist, see on hoopis midagi muud, kui esitada aariat või heas muusikas näiteks Mozartil, Otsardilon, nähtavasti geniaalsed ansamblid. Milline kohtilisel võluflöödi kõige rohkem meeldib? Oi, ma ei oska seda, seda ma võin öelda, milline koht lastele kõige rohkem meeldib, see on esimese vaatuse finaalis. Pamiina, papa geeno duett koos kellamänguga. Kas praegu ka linnukesed laulavad kosmopageenoga, nii nagu Jüri Kruus siin omavoliliselt esietendusse tõid, need linnud järgnevatele etendustele on olnud butafoorne linnud, aga noh, eks ole seal ümber katsunud laulda nii nagu need linnukesed vähemalt püüelda sinna poole. Öelge, kuidas teie oma lapsed atavad, kui emal laval on, täna õhtul üks ja homme teine ja üleüldse nii tundmatuseni riietatud ja krimineeritud parukas peas? Vaikse on neile üsna põnev, aga. Iga nad enam väga ei imesta ja Adolfist juba aru saanud, tema on lootusetult teatris. Ja tihti muutuv, ega ega ma siis kodus ei ole ka ühte mahuti kokku ehk. Aga neil on väga põnev, nad ikka küsivad. Kes sa täna oled, ah jaa, seda ma mäletan. Ja kesa homme oled ja mis tükitel järgmisena tulevad ja kes sa seal oled? Kui ma alustasin konservatooriumi ajal pidin üsna mitu rolli järjest tegema Michtosi. Ja kui tuli välja esimene teatreid viiuldaja katusel siis minu tütar vähemalt ohkas kergendatult, ütles lõpuks ometi enne teed sarnoinist. Kaks hooaega teatris, kas te olete rahul praegu, kas te olete rahul nende rollidega, mida teile on pakutud, kuidas ta end tunneb? Ma tahaksin teha palju palju paremini ei õnnestunud iga kord. Ausalt öeldes ei õnnestu peaaegu kunagi nii, nagu tegelikult tahaks, sest head enesetunnet, head vokaalset vormi on tegelikult ju nii vähe. Etendusi võib sõrmede peal üles lugeda, kus tunned ennast täiesti oma elemendist, aga rollid on olnud liigagi suured. Vastutusrikkad ja haruldaselt kaunilt vajanuks ühtegi ära.