Aasta lõpp on lähenemas ja aeg on vaadata tagasi möödunud muusika-aastale. Täna teeme seda muusikateatri valdkonnas. Mina olen toimetaja Anne promic. Üha enam hägustuvad piirid muusika, teatri ja erinevate lavastatud kontserdivormide vahel. Ja kindlasti ei muusika aasta meieni rohkelt muusikat, mida oli erineval viisil püütud visualiseerida. Arvo Pärdi ja Veljo Tormise juubelid andsid tõuke erinevate muusikalavastuste sünniks ja tõid Eestisse ka tõeliselt ikoonilise kuulsuse. Lavastaja Robert Wilsoni. Meie oma repertuaari teatritest oli tänavu välja vähem lavastusi kui eelmisel aastal. Uuslavastusi ooperižanris oli möödunud aastast vähem. Võrdluseks. Kui aastal 2014 esietendus festivali arvestamata 11 uut ooperit, siis tänavu võime kokku lugeda napilt viis. Päris aasta alguses, kolmandal jaanuaril esietendus viimati poole sajandi eest laval olnud Imre Kalmani operett tsirkusprintsess. 25. jaanuaril esietendused Vanemuises tantsulavastused Gatsby Aladoltševida Nino rota muusikale lavastas Giorgio madija. Veebruaris küttis kirgi kuuendal kuupäeval, no teatris esietendunud Semperi-Ojasoomuusikal Savisaar. Seitsmeteistkümnendal veebruaril aga käis Eestis Rostovi võitjast helilooja katad suubel, lauldes peaosa oma kirjutatud kammerooperis NUT-i sammul Becketti tekstile, mille kohta ooperit kriitik Alvar Loog leidis, et tegemist on erandliku teosega. Kui ooperiajalugu klassikaliselt teab nagu eelkõige selliseid teoseid, kus sõna on ikkagi eelkõige kasutatud kas mingisuguse tegevuse edastamiseks või tegelase karakteri edastamiseks või tegelastevaheliste suhete edastamiseks või siis tegelase emotsionaalse seisundi edastamiseks siis siin on ta ikkagi suuresti nagu sihukse füsioloogilise seisundi edastamise teenistuses ja see omal moel pingestab kogu seda, seda dramaturgiliselt tervikut teistmoodi, kui see on nagu nii-öelda siis eelnimetatud klassikaliste variantide puhul ja ka seab nii muusikale kui solistile hoopis teistsuguseid ülesandeid, aga see, kuidas see muusikaliselt lahendatud oli, võib-olla ei rahuldanud mind kõige rohkem? Iris Oja hindas kõrgelt ansamblit orkestrile Novi muusike Shimon turaalitsi juhatusel. Ma väga nautisin seda, kuidas mängisid, nad mängisid nagu rokkmuusikud. Mulle meeldib õudsalt see, kui klassikalise muusika esitajad ei hakka tõlkideks. Eriti uues muusikas on tohutult palju uue muusika ettekannetes. Ma võtan partituuri ette ja siis ma hakkan maha lugema seda materjali, mis seal on. Ja ma võin seda küll suurepäraselt vallata, aga ma olen ikkagi kõigest vahendaja vaid et sa võtad selle muusika, sa teed selles sügavalt iseenda omaks, aga sina oleksid selle kirjutanud. Ja siis sa lihtsalt elad ennast välja. Märtsikuu alguses esietendus Vanemuises Draama balleti hübriid Meister ja Margarita. Tantsupool Janek Savolaineni ja draama Katrin Pärna lavastuses. 12. märtsil võis Glehni lossis näha auri Jürna lavastatud katkendeid ooperist Belle aia Melissa ning menotti lühiooperit telefon. 19. märtsil tuli Estonias lavale John Granco kuuekümnendatel loodud ballett oneegin. 28. märtsil oli nordea kontserdimajas võimalik vaadata Elton Johni ja Lee hooli muusikali Billy Elliot. Aprillikuu tõi Vanemuise lavale Bizet ooperi Carmen, millele vastasin George'i oma Tiia. 12. mail esietendus Noblessneri valukojas Pärdi muusikale loodud Aadama passioon. Wilsoni lavastus tekitas eesti kriitikutes küsimuse selle žanri kohta. Teades Müllersoni töid ei olnud minu jaoks ka nüüd eriline üllatus, mida ma Noblessneri laval kogesin. Ma ei tea, kas me saame vaadata seda ooperiteatrina, ma arvan, et mingis mõttes muusikateatrina laiemas mõttes saab seda vaadata küll sellepärast, et hoolimata lavastaja korduvatest rõhutustest või vähemalt need, mis meedias läbi käisid, et lavastus iseenesest võib olla väga narratiivne, ei ole. Ooper ikkagi eeldab mingit konkreetset, teatud vormi valatud muusikateos vastava sõnalise lavastusliku muidugi muusikalise osaga ei saa lihtsalt olemasolevatest teostest, mis ei ole ooperit moodustada nagu vägivaldselt ooper. Aga kui ma nüüd jäta need mõtisklused kõrvale ja mõtlen selle peale, et mis tunne mul oli vahetult pärast seda, kui ma lahkusin sealt Noblessneris oli selline, et Pärdi muusika, mida ma tõesti väga armastan ja mis mulle emotsionaalselt mõjub. Ja siis Wilsoni lavastus, mis noh, oli huvitav ja kõik see visuaalne külg tas kui midagi puudutas, siis oli see Pärdi muusika. Ja siis minu jaoks tekkis teod isoleerituse, et Pärdi muusika oli üks asi ja Wilsoni lavastus oli teine asi, aga seda ma ütlen puhtemotsionaalselt tunnestuslikul pinnal. Üks hea sõber ütles pärast esietendust, et selles etenduses kohtuks just nagu maailma ürgmees eesti suitsusaunaga. Päris võib-olla selle lavastuse alguses, kus tõesti see lava, seda tossu täis last, et mul tekkis ka korraks mingi assotsiatsioon, sellise argise ruumiga hakkasin mõtlema. On see nüüd siis mingisugune spaa, muusika või ootame minekut lennukile või just nimelt tundus, et tegemist on sellise osavalt nagu lihvitud ja hästi turustatud kalli, eksklusiivse tootega ikkagi tootega nagu, nagu kunstiteosega, nii et seetõttu tõesti pisut nagu häiris. Adamo passiooni kommenteerisid Harry Liivrand, Kerri Kotta ja Kristel Pappel. 14. mail esietendus rahvusooperis Estonia Paul hindamiti ooper kardiiak, mis räägib enneolematuid, ehteid meisterdavad kullassepast, kes on oma loomingusse nii kiindunud, et ei pea selle nimel ka kuritegusid patuks. Selles mõttes oli esiteks muidugi Estonia valik alguses mulle veidi üllatav, et on ka teisi 20. sajandi teoseid, mis on väga mõjuvad ja väga olulised. Aga pärast eilset esietendus ma pean ütlema, et see oli minu jaoks veenev ja ka see valik siiski õigustas ennast. Huvitav hindamit, mis on ühelt poolt veel ekspersianistlikus laines, aga samas on seal ka väga tugevalt niisukest neobarokki. Mõlemad giidisfäärid tulid esile ka lavastuses ja lavakujunduses. Minu jaoks oli see lavastus tegelikult suur üllatus selles mõttes, et ma ei oleks arvanud, et Estonia teater suudab nii hästi ühte saksa ekspessvistliku ooperit esitada. Et tegemist oli kahe ajastu väga harmoonilise ühendamisega. Tõesti, see tulemus oli kunstiline tulemus. Minu jaoks kardiak läheb Estonia 21. sajandi lavastuste hulgas plusspoolele. Seal suur õnnestumine. Tegelikult peaksid olema kõik Estonia lavastused sellisel tasemel. Esietendust käisid vaatamas Kristel Pappel ja Harry Liivrand. Uute ooperietenduste arvu vähendas ka see, et tänavu ei toonud Eesti muusika ja teatriakadeemia välja uut diplomilavastust vaid tudengid said end proovile panna olemasolevas lavastuses. Esinedes 19. ja 20. mail Estonia laval tonitseti ooperis Armujook Tiiule. Evald pidas seda võimalust noorte lauljate jaoks suurepäraseks. Georg Valviust tegi minu teada kaks nädalat vist nendega proove. Muusikaline töö, mis on Ene Rindesalu peal põhiliselt olnud, oli tehtud inimestel ja hästi tehtud, sest et vastasel juhul ei oleks olnud nii palju rõõmu pakkuda kuv just esimene etendus, kus laulis marjame raharia osa ja Oliver Kuusik oli nii-öelda appi tulnud Nemorinana. 20. mail esietendus prombesti Vanemuise koostööprojekt Verdi Aida esitledes selle aasta ainukest lavastaja tepitanti Madis Nurmsi. Toomas sobing leidis Peaosalised ja maantee, selle saite Ansenina spatška ja Edward Martin njuk leid, suurepärased rollid. Juba nende lauljate pärast tasub seda minna vaatama ja ja loomulikult need lauljad on seal nii võimekad, et noh, nad ikkagi varjutavad selle kohatise lavastusliku ülepakkumised. Kindlasti tasub seda vaadata. Juuni keskel tuli kolmandat korda ettekandele Christian kõrveri raudtants, mille Katariina kirikus esitas ansambel resonaabilis. Muljeid jagab Hele-Mai poobus. Ta on ikka mõistulugu on väga-väga mitmekihiline mitmeplaaniline ja, ja seal on nagu erinevad asjad kokku pandud. Ta ei ole üldse üheselt mõistetav. Seal on väga palju nauditavat groteski, väga vaimukad. Ütleme, et muusika ja teksti sümbioos ja see on väga vaimukalt tehtud. Ma ei tea, kas Kristjan Kõrver ise seda määratlust väga armastab kammerooper kuid see ooperlikus seal sellises grotesksed võtmes veidi nagu üle keeratud. Saaremaa ooperipäevad juuli lõpus tõid meile kolme etendust teatradi Milanost Verdi, Rigolettot, Putšiini, Madame pade, flai Rossini Sevilla habemeajaja ning maailmakuulsa Soome laulja sai Liisa. Kuskil soolokontserdi augustikuisel Birgitta festivalil tänavu traditsiooniliste pärit polnud, kui mitte arvestada promfesti Vanemuise Aida. Lavastust. Tähelepanu pälvis Haydni oratooriumi Loomine, mille lavastas Arthur Braun. Laulsid Johan Tralla ealphia kamaluga. Samal päeval esietendasid Noblessneri valukojas ka Tormise muusikale loodud sünnisõnad, mis võtsid kokku Jalaka, Kaljuste Tormise muusikale loodud suurvormi tsüki. 18. septembril esietendus Eduard Tubina ballett kratt. Rahvusooper Estonia laval. 24. oktoobril sai Vanemuise väikese maja laval esimest korda näha balletti, eriti kesköö Pariisis George Suni muusikale. November oli jaga lastemuusikalide päralt. Kuuendal novembril esietendus Estonias Tauno Aintsi ja Wimbergi lastemuusikal Karlsson katuselt ja 28. novembril Vanemuises Priit Pajusaare Lotte unenäomaailmas. 18. novembril kuulsime aga Estonia teatris kenaks traditsiooniks saanud ooperi kontsertettekannet, milleks seekord oli Richard Straussi Arabella. Sellest kuuleme lähemalt juba järgnevas arutelus, kuhu on kogunenud muusikateatri asjatundjad ja austajad üle Eesti. Muusikateatrietendusi oli tänavu vähem kui mullu, aga siiski ei ole ka kõige suurematel gurmaanidele õnnestunud näha kõiki etendusi, mis Eestis on lavale tulnud. Helikaja stuudios on Kristel Pappel, Harry Liivrand, Raili Sule, Tiina Mattiisen ja Peter Pedak. Tere tulemast. No meil on lõppemas muusika-aasta, mis on olnud küll väga kontsertide rohkem, aga kui ma vaatan siin kavade virna endes laual, siis seal ma ütleks, et palju, palju õhem kui mõne aasta eest. Näiteks kui me vaatame tagasi ülemöödunud aastale, kui nägi ilmavalgust tervelt kolm eesti jalgu pärandit nii Antsi, Rehepapp, kõrvitsaliblikas kui kõrveli raud Ants või kasvõi näiteks rääkides eelmisest aastast, kui tuli välja tervelt kolm täiesti tähelepandavat tudengite õpilaste etendust, muuhulgas ka Mölderi riigi korduma kippuvad küsimused siis muusikakeskkooli, abiturientide lavastus ja Muusikaakadeemia diplomietendus ja lisaks veel Norras esietendus Eesti helilooja Jüri Reinvere beer künt Sist tänavusel aastal võib-olla nii palju meil vastu panna ei ole. Aga kolhoosi teisele poolele jääb fakt, et seoses Arvo Pärdi juubeliga jõudis Eestisse niisugune superstaar nagu Robert Wilson, kes lavastas Aadama passioon ja Arvo Pärdi muusikale. Ja see sündmus tegi ehk Eesti siis maailma muusikateatripildis veidi rohkem nähtavaks. Et kui Eesti muidu ei ole võib-olla muusikateatriturismi siht, punkt, siis seda käidi väljaspoolt vaatamas. Ja siis seoses Tormise juubeliga sai järje Kaljuste jalaka suur vormitsi, kel aga kui nüüd niimoodi üldist pilti vaadata, et missugune mulje teile on jäänud, et kas tänavu oi, Eesti muusikateatris rikkalik aasta? Kristel kahjuks ma jään vastuse peaaegu et ulgu ütleme poolikuks, sellepärast et ma ei ole kaugeltki mitte näinud kõiki Eestis välja toonud lavastused ja rääkimata suhteliselt lühiajalistest projektidest. Nii et ma oleks ebaõiglane, ma ütleks, et minu meelest see aasta on ikkagi olnud üsna õhuke, et üks suur tähtprojekt nagu Vulcani projekt oli, mis samas tekitas muidugi ka arutlust ja, ja küsimusi, aga noh, kahtlemata on Wilson, üks kuulsamaid lavastajaid, kes on Eestis muusikateatri vallas tegutsenud. Aga samas, kui me vaatame näiteks meie kahte riigiteatrit vanemaist ja, ja Estoniat, et siis tegelikult ju tuli lavale väga vähe. Samas võib-olla kõige positiivsem moment eesti muusikateatris oli minu jaoks just nimelt see vähene, mis tuli õigemini sisse üks ooperilavastus, mis tuli Estonias kevadel välja hindamiti kardiiak. Et see on nagu mingi selline tasand, kust võiks edasi minna edasi arenenud, aga mitte tagasi ja mitte samal pinnal, aga just nimelt edasi. Ma arvan, palju sõltub ikka sellest, kuidas me seda muusikateatrit lahti mõtestama ja millest me räägime, selles mõttes, et draamalaval ja tantsuteatris on ju see juba väga kaua olnud nii-öelda see akadeemilise teatri osa jääb suhteliselt väiksemaks vähemalt, kuigi nad ju tegutsevad edasi ja kõrvale tuleb järjest rohkem mingisuguseid eri valdkondi, ühendavaid ja projekti ettevõtmisi ja sellega seoses mulle tundub, et kui nüüd sellele lõppevale aastale tagasi vaadata, siis neid mitmesuguseid ka uut muusikat puudutavaid ettevõtmisi on selle kahe akadeemilise teatri kõrval päris palju andnud. Et mida me ikkagi vaatame ja mida me hindame, aga tähendab, minu küsimus on ju selles, et meie ootus on väga erinev. Kui me räägime Estonia teatris, siis me ka võib-olla sellisest projekti lavastusest, mis tehakse kammersaalis, ootame märksa rohkem kui sellest mingisugusest noorte algatusest kuskil. Näiteks skulptuuriga ütles, et rõõmustame ka erinevate asjade üle, et me peame nagu need liinid endale selgeks tegema, et kellest ja, ja miks me räägime. Need on ju selge, et Muusikateater on eriti tänapäeval ja mitmetahuline ja paljude võimalustega. Eri kunstiliike on ta kogu aeg ühendanud ja nähtus, aga riigiteatritel On finantsilised võimalused, mida ei pruugi olla projektil ja tähendab selles mõttes mälestama õige väike, ma ütlen, et, et aga et me ainult sellega loomulikult jah, samas lähevad, mis puudutab just ooperivaldkonda, siis mulle tundub sellel aastal selliseid nii-öelda algatusi kuskilt rahva seast oli oluliselt vähem, et kui nüüd sellega, et varem on ikkagi olnud juba ka tõesti noortelavastus ja oluliselt rohkem, siis tänavu oli täiesti ainult auri Jürna lavastatud katkendid divisii Belaja meelist sajandist ja siis me nutitelefon Glehni lossis, aga ei olnud isegi Muusikaakadeemia diplomietendust, noored pidid siis nii-öelda sisse hüppama juba lavastatud Armujook Estonia teatris. See juba tegelikult sellist nagu vähemalt lauldava muusikateatripilti tegi mõnevõrra ehk kitsamaks. Mis puudutab katkendeid depressiibel asest ja Meli sonist Von Glehni Teatris meie ooperistuudio ja siis ori õrna töö tulemusena ja sealjuures siis ka pärast vaheaega oli veel nutitelefon siis see on tegelikult nagu õppeprotsess, mis viis arvestatava tulemuseni, see oli ka selles mõttes huvitav, et telefoni, õigeid eri koosseisudes üks kevadel ja teine sügisel. Siis muidugi see küsimus, et kuidas me arvestame, üks asi on õppetöö ja teine asi näiteks kardijakk Estonia teatris. Aga kahtlemata on see, et üldse näiteks TPS-i ooperist katkendeid, nagu publiku ette toodi oli ülimalt positiivne. Tagasi korraks ole repertuaari juurde mööduval aastal olles ka väga vähe objektiivsetel põhjustel Eestis välja toodud muusikateatrilavastusi pean ma siiski ütlema, et ilmselt kaks jäävad ikkagi tähele pandavateks saavutusteks veel pikaks ajaks ja need on juba ka korraks täna siin mainitud tükid, kõigepealt siis Vilpu kiloni lavastatud karda jakk mis oli ülimalt terviklik, stiilne nii vokaalselt kui köstri poolt kujunduslikult valguslikult erakordselt mõjuv ekspressiivsus, ooperi esitus Eestis mis on kutsutud 2018. aastal ka Berliini siis koomilises ooperis, mis on ju saavutus omaette. Ja teiseks loomulikult siis Pärdi Wilsoni Aadama passioon, mille puhul ma arvan endiselt vaieldakse selle üle jäädaksegi vaidlema ooperikvaliteeti ta või mitte kvaliteeti üle, kui me niimoodi võime seda öelda, kuid vaieldamatult tegemist on suursündmusega ja mitte võib-olla ka ainult põhjusel, et selle lavastajaks on ooperimaailma üks legendaarsemaid režissööre, vaid tegemist oli ka omas liigis äärmiselt stiilse ja väga välja töötatud etendusega. Ning kui me mõtlema, et nende kahe saavutuse peale siin väikses Eestis ma ei ole kahjuks saanud Vanemuise toodangut siis sõidab tegelikult ju rõõmu. Võimeksid. Muidugi teiega saavutustega rõõm, et minul endal on veel üks selline ketserlik mõte, aga Tõnu kaljustele ja Madis Kolgi on välja pakkunud, et kui õnnestuks mingil välisfestivalil näidata koos Wilsoni Pärti ja jalad ka seda tormise projekti, et see on nagu kaks ühel aastal sündinud lavastust ühel teemal ja täiesti noh, mingis mõttes kardinaalselt erineva lähenemisega, aga osaliselt ka kattuvate esid, Te olete ka nii et ei peakski päris võimatu ju olema, et siis see oleks nüüd küll ütleme sellise väikese rahva väikese uudisloomingu kohta ikka selline täitsa vägev väljapanek, et nad mingis mõttes isegi sarnanevad ja mingis mõttes on ju kardinaalselt erinevad loo jutustused, et koos nad võib-olla annaksid mingi täiesti uue kvaliteedi, aga aga see jääb idee tasandile või kas seda on võimalik realiseerida, siis see on juba teine teema, aga lihtsalt see näitab meie rikkust tegelikult piiramatud püüame, töö on suurepärane. Minu arvates on ka tõesti väga-väga hea mõte, mis Tõnugahjust ütles sulle vastanudki, aga Madis aimastades Tõnule Ma lihtsalt kirjutasin, aga Madis, ega me oleme sellest rääkinud isegi paar korda ja ta ütles, et järsku Eesti vabariik 100, aga, aga ma saan aru, et see on kallis projekt, aga lihtsalt siis oleks minu meelest kohutavalt huvitavas, sest et kumbki võib-olla ei ole mingi täiesti kordumatu asjaga koos. Et see oleks ikka väga huvitav. Ma arvan ainult, et teostuks, mille üle me kõik rõõmustasime, et siis tõenäoliselt ka Kaljuste Jalaka tormise projekt küpseks ja võib-olla mõned rõhuasetused, eriti dramaturgiliselt plaanis, läheksid rohkem paika ja publikule arusaadavamaks. Ja Mulle kohati nagu jalakas oleks väsinud olnud tema sellist fantaasiat, mida me oleme harjunud tema lavastustest leidma. Selles tormis lavastuses oli tavapärasest vähem, pehmelt öeldes oli küll ja mulle tundus, et see Tõnu Kaljuste muusikavalik oli iseenesest päris huvitav ja andis palju tugevamalt välja selle lavastuse, aga lihtsalt paljudest asjadest saanud see aru, mis toimub, aga muidugi minu piiratus, aga ma mõtlen, et avatud publik peaks paljudest, ütleme mitte kõigest aru saama. Võib olla võimatu. Aga enamustest asjadest aru saame, mingi idee peaks kohale jõudma. Minu jaoks jääb selle aasta märksõnaks ka muusika visualiseerimine. Ma siiski väljendan küll ainult enda seisukohta, ma ei ole päris kindel, kas Pärdi muusika vajab lavastamist, aga selge on see, et see oli suur projekt. Ja kui see laiemalt, et seda tutvustada, siis see on ju ainult suur pluss meie muusikale ja ma toetan ka Tiina ettepanekut, et koos siis juba tormisegasest kaks nii tähenduslikku heliloojat eesti muusika jaoks. Noh, ma ei tea, kuna tuleb see aeg, kui kahel nii olulisel mehel on juubeliaasta korraga. Aga kindlasti jäädakse selle üle vaidlema ikkagi selle Pärdi Wilsoni lavastuse üle ja me teame, et need ongi jäänud nagu kaks eri leeri, aga alati teen, ma ei toeta seda visualiseerimise, mis puudutab näiteks Haydni oratooriumi lavastamist Birgitta festivalil. See oli küll rahvusvaheline projekt jällegi, kus olid välislavastaja ja kunstnik ja aga sellel oli liiga palju trikitamist minu jaoks vähemalt et ja sellel trikitamisel puudus seos muusikaga, kuigi oli ju väga suurepärane esitajate koosseis, olid meie omad lauljad Alfjagamaalova ja Juhan Tralla ja poolakas broikovski kolm väga head solisti, suurepärane koor Latvia, keda me veel tahame. Ja Tallinna kammerorkester Risto joostiga. Ma läksin seda küll ilma eelarvamusteta kuulama, aga mis mind hakkas segama, et oli liiga palju just visualiseeritud, siin oli juurde toodud lava kaskadööri Taanist siis koor liikus ka publiku keskel, samuti need kaskadööri, kes lae all kogu aeg vehklesid. Siis koor liikus ka laval ja tähendab selle. Birgitta festivali põrand oli niisugune krigiseb, ma jõudsin kääres istuma, koguama pidin kuulma nagu neid krigisevad põrandalaudu ja siis publik osa lihtsalt ilmselt nautis seda ka, osa oli hämmingus, kes vaatasid lae alla, kes ei kuulanud üldse muusikat ja ja et see niisugune liigne killustatus ja liigne sebimine lagundas ära. Muusika. Ma ei olegi päris kindel selles mõttes, et kas mul on õigus, aga et minu jaoks ikkagi, kui mul oleks valida, kas minna seda uuesti vaatama või siis minna kontsertettekannet kuulama, siis kindlasti kontsertettekanne. Mina ei tea, mina tahaksin näiteks Birgitta festivali kiita, see pole ooperifestival, me ei saa rääkida selles mõttes ooperist sellel festivalil seal igal aastal on, aga ma tahaks kiita selle eest, et nad siiski toovad välja ka mingi oma projekti ja kaasavad ka meie kõigepealt muidugi Tallinna kammerorkester, kes on, ütleme selle festivali baasorkester, aga kasvõi see, et nad toovad meie omi lauljaid siia nii nagu nad tõid Lauri Vasara ja nagu seekord oli Juhan Tralla ajalifiaga ma alluva, keda me muidu ei kuule. Ja lõpuks selline mänguline lähenemine on ju tänapäeva muusikateatriga täitsa olemas. No see ei võta ju võimalust kuulata Haydni kontserdile, et noh, võib-olla läks kohati tüütuks, aga põhimõtteliselt mul oli ikkagi huvitav, vähemalt paljud asjad rõõmustasid mind seal. Ma ütleksin kommentaariks, et loomulikult võib oratooriumi ilma visualiseerima ilma lavastused esitleda, aga nema tunnustaksin ka Birgitta festivali suundad just nimelt selles keskkonnas tuua välja lavastatud oratoorium. Ja selles suhtes oli loomine minu jaoks küllaltki veenev. Võib-olla mõned ettevõtted või trikid olid seal üleliigsed, aga põhimõtteliselt see lähenemisviis, meenutus võib-olla mingit keskaegset ministeeriumi ja muidugi tänapäevased tehnilised võtted. Four Brauni lavastus, päritsed, muusikat minu meelest ta ei lõhkunud, pigem ta andis ühe võimaluse just nimelt, kuidas seda tõlgendada just konkreetses ruumis varemetest kusjuures see võib olla ju ka festivalitaotlus, nad kaskadöör, aga varem kahjendanud endale puhul, et võib-olla see on mingi soon, mida lihtsalt saab ka projekti puhul nagu lihtsamalt katset. Ta ütleme, kui näiteks rahvusooperis proov, just nagu te ütlesite mõlemad, eks ole, et väga rõõmustav oli see muusikaline tase ja meie lauljate kasutame selle hooles näiteks võiks ju vaadata ka väga menukatelt Saaremaa ooperipäevadel mingeid oma projekte ja suurema kõlapinnaandmist. Muusikutele tegelikult ju seega plaanis oli Luigeluulinn Ülo Krigul ja Kristiina Ehini ooper pidi ju esietendama juba sel suvel, lükkasin järgmisesse aastasse. Aga mis ma tahtsin veel Birgitta kohta öelda, on ikkagi see, et mina isiklikult vabandan väga kallutatud lähenemise pärast, olin väga pettunud. Ooperit praktiliselt näha ei saanud, aida ju esietendus juba Pärnu Endlas, Vanemuine sai ka sealt endale nii-öelda pool ooperit juurde, tavaliselt Vanemuises on esietendunud, eks ooper siis ka ida, oli koos Gazprom testiga ja ka nii-öelda uus lavastaja Madis norms. Mina nägin väljasõiduetendust Pärnus, nii et võib-olla see pole päris adekvaatne Vanemuise statsionaarse muljet kolleegidelt. Mina parandasin seda pigem jah, kui from täiesti lavastust tegijate poole peal. Ja promfestil on meie muusikaelus oma koht repertuaari laiendamise Laida, tõsi, pole nüüd meie ooperiteatri repertuaari laiendamine justkui ka tegijat, et puhul kahju on lihtsalt. Kuna see statuut näeb, et Taevi konkursi võitjad saavad seal rolli, et tõttu ei satu sinna eesti lauljaid. Ja kuna lavastaja oli kunstnik, siis ta mingit oma žanrivõtteid tõi võib-olla meie rei lavale mingil määral seda ka rikastades, aga kas kõik veenis ja kas see ei olnud liialt üle kuhjatud ja kirevamaks aetud seal nagu teine teema? Mingi sellise suure saavutusena ei julgeks seda hinnata, aga mingeid uusi jooni ta siiski täi panime, tavaline lavastus ja ta oli nagu lavastaja poolt toodud meie ajale lähemale, aga ta muutus selle tõttu minu jaoks natukene kirjuks, et ta oli nagu kõikvõimalike niukse totaalse võimuga seotud atribuutika ka laval, just et see tegi selle asja kõik kirjuks. No see on küll selle ratastooli nii välja, eks ole, mis on siis nagu nüüdisaegse lähenemiseks märk on see, kui sa paned mingi peategelase rattastoole annad mobiiltelefoniga? Just et ma ütleksin siin, et selles profesti ja siis juba ühistöös Vanemuise k lavastused muidugi kaks lauljat, kes olid väga head, olid amineerisena Anželina Smatška ja oman astronoom Samson Juumovski, keda me teame juba vanadest aegadest, kes palju Eestis laulnud ja mõlemad nad lõid tegelikult ka selle avastuse raamides. Täpsed karakterid. Aga Madis Nurson fantaasiaga kunstnik on väga huvitavad ideed. Nüüd, kui ta lavastab ja see oli tema esimene lavastus, mistõttu noh, võib seda muidugi andestada, siis ma ütleksin, et see ei ole nüüdismuusikat ja see on juba natuke vananenud. Sellepärast et kõik need võtted, mis ta oli entusiastlikult sinna kuhjanud ja mida te mainisite siin mobiiltelefoniga helistamine ja Kinni nöörimisel kaasab rada meest teatab mobiiltelefoni kaudu. Ta ei, ta on ka seal ja ratastool tähendab olnud 20 aastat nii palju erinevates lavastustes vähemalt 20 aastat, kui mitte 25. Et see on vanamuusikateater juba ei ole nüüdisaegne muusika, siis ma väga loodan, et Madis nurks olles väga andekas inimene, jõuab näiteks oma kolmanda lavastusega nüüdisaegsema muusikateatrini. Aga see on ka tore, Brongesid katsetab lavastajaid juurde tuua, sest nad on seda ringi ikka oluliselt laiendanud. Kes oli meie lavastaja ooperit? Jah, just täpselt ja seda rõhutaksingi jätan väga perspektiivis kassaga, lihtsalt tuleb ilmselt läbida see niisugune kõikide võtete, mida ta on näinud teistes lavastustes ja TVd salvestist tal läbi teha ja siis jõuda oma väljendusvahendite. Ja noh, tegelikult, kui veel festivalide peale vaadata, siis see oli ka selles mõttes veidi erandlik aastaid Pärnu ooperipäevad, mis ei ole küll nüüd väga suur festival olnud, aga vähemalt üks selline päris korralik etendus on alati toodud jäid tänavu üldse ära ja ka Saaremaa ooperipäevadel kutsutud siis teatrodimilano tõi meile kell kolm nii-öelda ooperi standardrepertuaari teost lavale. Aga see tase, mida me seal nägime, on küll võib-olla veidi vaieldav, kes ei ole vaielda nagu midagi minu meelest. See tase oli ju nõrk ikkagi ja et on väga tore, kui festivalil on hea maine ja oma kindel publik ja see valitakse Lääne-Eesti turismiteoks ja, ja tõepoolest see töötab, aga seal on väike risk, kui sa annad oma publikule teada, et järgmisel aastal tuleb teater Milanost ja võib-olla vähem kursis publik või potentsiaalne piletiostja mõtleb kohe Milano ka seoses selle skaala peale ja siis peaaegu taidlustrupi. Et seal on ikkagi kuulaja ja vaataja petmise risk, aga see oli mingis mõttes nüüd, kui ma tagantjärele mõtlen, esimese õhtu, Jüri kolleto oli täielik ehmatus see lihtsalt logises igas lülis. Ma ei taha üldse vaidle solvata, võib-olla mingi täitluse ooper oleks isegi parem, sest ma eeldaksin, et taidlejad on kirega koos ja palju koostööd teinud. Kas seal kurjad keeled ütlesid, et orkester sai esimest korda kui Kuressaares? Ma ei ole uurinud, kuidas see tegelikult oli, aga huvitav kogemus oli see, et järgmise päeva pater flai oli juba palju parem. Mis näitab, kui sul on hea teos. Putšiini hea ooper. Ja peaosas oli jaapanlanna Sirokam Moriita ja juba sellest piisas, ta kandis selle välja ja sa annad nii palju andeks, kui sa saad kuskilt mingisuguse elamuse. See oli kena päeva juba koos, nad olid juba teist päeva koostanud, harjunud nojah, ja sa ütlesid, et kolmas, mida ma ei näinud Sevilla habeme oli veel parem, järelikult kui nad kolmanda veel harjutasid, siis oli parem, tegemist on arenemisvõimelise trupiga. Sellest hoolimata ei saa jätta siinkohal märkimata, et Saaremaa ooperifestival edestas külastajate poolest Pärnu Weekend. Festivali ooperikultuur võitis popkultuuri. Mitte Saaremaale ülekohut teha, siis ma tahaks ikka ära nimetada Soyle isugaski kontserdi armastan laulda, et see on täielik luksus, kui sul lubatakse sellist lauluõhtut kuulata väikeses kirikus 100-ga asjatundliku kuulaja seas. See kirik ei olnud isegi mitte täis, millest oli muidugi kahju, aga see, mis meile pakuti ja võimaldati, oli tõeline elamus. Ja järgmisel aastal ilmselt tuleb eksad millestki muust elamused, et aga noh, ütleme selle trupi kutsumine oli minu meelest eksitus. Võib-olla oli see seotud ka siis pidid kutsu jaga, ehk siis kas kutsar on nii palju professionaalsust aru saada, milline trupp on isetegevuslaste oma ja milline professionaaledama? Selles teatris on nagu tugevam pool ballett vist ja ma tean, et see koostöö jätkub, et praegu oli seal Teet Kask lavastamas ja, ja ma saan aru, et midagi tuuakse vist veel siis, kui Eesti kontser on seda asja ajanud. Aga jah, võib-olla, et ei olnudki võimalus neid avastusi kutsujal vaadata kuskil, sest neid vist eriti ei ole mängitud. Seal meenutame üheksateistkümnendat sajandit ja 20 sajandi algust, kui käisid Tallinnas esinemas kahtlased trupid ja igaks juhuks kogu aeg nimetasid ennast, et nad on itaalia trupid, ehkki olid näiteks vene lauljate trupid Peterburist või Moskvast. Ja, ja 20 sajandi alguses oli ka just täpselt samamoodi üks Milano trupp, mis oli ka tõesti itaallaste trupp, aga lihtsalt Milanos majanduslikel põhjustel tüütuks lauljatest kokku pandud trupp, kes alustas teekonda siis keiserliku Venemaal Odessast jõudis ka Tallinnasse. Et kui me räägime Eesti selle aasta muusikateatrist, siis ma paneksin selle sisse ikkagi ka välismaal elavad hästi ooperilauljad eesti ooperi dirigendid, ma vaataksin seda eesti muusika teateid natukene laiemalt, on see, mis toimub meil siin siin Eestis vaid ka, millega tegelevad tõesti meie artistid kusagil mujal. Ja rõhutaksin siin ehk hästi lühidalt Berliini paari sellist sündmust, et kõigepealt Kristiina Poska juhatas koomilises ooperis suurepäraselt moodsati lutše Sillat lööve, minu veetlevat leedit, mis tuli välja alles paar päeva tagasi ja tõesti tegi seda erakordselt jõuliselt ja tempokalt viimases mainitud lavastuses. Ning Lutsu sillas ta peaaegu et nii-öelda võttis võimu enda kätte ja tegelikult oli selle ooperi pea sorist, ehk siis ta muutis tegelikult orkestri selleks kandvaks jõuks seal. Ja ma kujutan ette, et ilma Kristiina Poska siis on erakordselt hea, dramaturgiliselt vastuta, ei oleks võib-olla see, see Mozarti suurepärane barokkooper saavutanud sellist tähenduslikkust, sellist emotsionaalset väljenduslikkust, nagu see kontsert andis välja tuli, see oli, see oli oivaline. Ning teisena oleks rõhutanud, et need siis Lauri Vasara debüüt tüüp Berliini stants ooperis, Figaro pulmas, nimiosas mis on vaieldamatult selle aasta üks Berliini kõige võimsamaid saavutusi. Ja terve see etendus, lavastus, orkester, solistide koosseis, koor, valgustus, Beogat, ideaalilähedane, mida ma olen näinud. Jah, võiks öelda, et meil on mujal veel päris palju lauljaid, keda võiks loetleda, et et see on üks selline imelik vastuolu, et kui me siin teeme muusikateatrit, siis on selline tunne, et eesti lauljaid ei ole teab kui palju ja me peame kutsuma kuulsaid külalisi solist kaasa lööma, etendused kannaksid ja publikut huvitaksid, aga ma ei hakka praegu loetlema, aga olgu siis Ain Anger ja Mati Turi ja Kai Rüütel ja nii edasi, et tegelikult meil olla ja kui rääkida, et kas me peaksime kutsuma lauljaid mujalt? Vello Pähn rõhutas mulle just, et miks Arabella solistid olid väga mitmed mujalt, et meie enda ansambel ei anna lihtsalt selliseid lauljaid välja? Võib-olla ei annagi, tähendab, Arabella oligi ju välja, rõõmustas mind küll, suurepärane, suurepärane. Näe. Kontsertettekanne siin oli vastupidi, just et Estonia Trio orkester oli vist suhteliselt lahe saanud proovida neil lihtsalt noh, ajapuuduse tõttu oli vähe aega, aga see, mida orkester tegi, see oli imetlusväärne. Ja võib-olla tõesti, et meie lauljatega ei kanna välja, ma ei oska selle koha pealt küll sõna võtta, aga aga et need välissolistid, kes olid meie solistid, olid täiesti võrdsed nendega, nii et et see oli ikkagi väga suur ettevõtmine. Kui laiemalt lauljate kasutamise kohta paar sõna öelda, siis kahtlemata paistab silma, et nii Estonias kui ka Vanemuises ehitatakse repertuaari mõnikord üles külalissolistidena. Näiteks Vanemuise Carmen peaosalised on kõik selle aasta lavastuses külalissolistid. Ja siin võib muidugi küsida, et mis on suurem väärtus, kas kosmopoliit, sus või mingi kolkapatriotism, kas me peaksime tingimata oma lauljaid eelistama, aga nii ta on, et ma arvan, eesti inimene. Me siiski suurema huviga ootab Eesti lauljaid, kaasa arvatud neid, kes töötavad välismaal. Ilmselt on ka seal töökorralduslikke ja majanduslikke põhjusi, miks neid nii sageli Eestis ei esine. Aga ma võin kindlasti öelda ainult seda, et teatrite asemel ma teeksin rohkem jõupingutusi, et nad sagedamini eesti lavadel esineksid. Jako vest viimases sirbis Tiiule Evald Arabella alustas, küsib, et, et kas repertuaari tuleks valida vastavalt siis dirigendi ambitsioonidele või siis lähtuvalt ansamblist ja see tegelikult on tõesti tõsine küsimus seda, et suurte püüdluste korral on võimalik siiski edukat välismaal viibivat eesti lauljat kutsuda siia lavastuskaaslane. See parim näide on muidugi Ain Anger kadavabakutseline, aga ta on vabakutseline just nimelt ja ja mat täiesti olen sellega nõus, et Eesti publikule on ka Eesti laul ja väga oluline. Muidugi loeb ka kvaliteedilt mingi kompromiss tuleb leida, aga ma ei ole ka rahul ja nõus selle Vanemuise liiniga, mis tundub viimasel ajal olevat, et põhimõtteliselt nagu valida külalislauljaid. Isegi kui võib-olla enam-vähem samal tasemel või natuke nõrgem, aga siiski hästi välja kandev oma nuia oleks olemas. Karmen isa oli just see näide olemas, kus tõesti mõni solist külge sai, võib-olla väiksema rolli peal oleks ka kandnud välja suurema rolli. Aga mingil põhjusel siiski kipub see nii olema, et nendes vähestes ooperilavastustes, mis meil üldse välja tuuakse, siis tõesti nüüd ikkagi mõned aastad on Vanemuises absoluutselt maksimaalselt üks ooperietendus välja tulnud. Seda tegelikult on tõesti vähe. Kui me seda Arabella pääl nimetaksime, siis minu arvates heli Veskus oleks täiesti võimeline seda seda partiid laulma. Kui lähtuda olemasolevatest lauljatest ja valida nii-öelda nende ümber sobivad teosed ka kontsertettekandeks. See on ju olnud Estonias läbi aegade, mida Arne Mikk on juba rääkinud, et teatavad juhtivad solistid pannudki oma elu unistuste rolle teostada sellepärast et ei olnud tervet koosseisu võimalik kokku panna. Tollal oli ilmselt kontsertette kanneteks külaliste kutsumine keerulisem aga tänapäeval oleks see võimalik. Võib-olla tänapäeval ka nii-öelda juhtivate solistide ja teiste solistide eristamine on kuidagi ähmastunud ja seda ei peetagi sobivaks. Et on üks ühtlane ansambliteater ja kellest lähtudes siis see kontsertettekanne ette võtta. No mina saan küll nii aru, et ikkagi need kontsertettekanded on püütud teha nii, et laiendada seda repertuaari, mida siis Eestis on üldse olnud võimalik kuulda. Ma nüüd julgen kõigi kohta öelda, aga mulle tundub, et peaaegu et reeglina on tegemist siis Eesti esiettekanne ega olnud kontsertettekanne, ma olen täiesti nõus, on tegelikult ikkagi niisuguse teose ettekanne, mida tõenäoliselt lavale ei tooda? Jah, kuigi vahel on ka kahju, et suur töö tehakse ära ja see ja täiesti ühekordseks ettekandeks, et sama probleem on ka muidugi nende festivali projektidega, et tehakse terve lavastus ja siis nagu rohkem ei saagi mängida, kui ühel õhtul, et Ma olen mõelnud sellele, et väga sageli need eesti heliloojate muusikateatrivaldkonda kvalifitseeruvad teosed, mis nõuavad vähem võib-olla sellist avastusliku poolt, et need esitatakse sagedamini uuesti. Et kui eelmisel aastal Helena Tulve kammerooper toodi uuesti välja Kadrioru lossis, siis tänavu ärkas uuesti ellu resonabelise poolt lavale toodud kõrveri Raud-Ants? Jah, see oli tegelikult väga tänuväärne ettevõtmine, sest ta küll esietendus Saaremaa ooperipäevadel, jah. Aga et nüüd siis Püha Katariina kirikus kahel õhtul jah, kantida ette ja ja nii sai Tallinna või tähendab laiem mandri publik ka sellega tutvuda, see oli põnev ettevõtmine. Siis tegelikult veel üks asi, millele ma tahtsin tähelepanu juhtida, et et võib-olla igal aastal ei juhtugi seda, et Eesti muusikateatrit jäädvustataks ka kas siis filmilindile või DVD-le, et noh, siin viimati Preemia saanud Faust jäädvustati aga et tänavu lisaks siis sellele, et Aadama passioonist tehti nii dokumentaalfilm selle tegemisest kui ka lavastusest endast. Samuti valmis ka dokumentaalfilm eesti lauljast Annika Tõnurist, postuumselt? Jah, no see ajaloo või üldse see talletamine on muidugi täitsa eraldi teema, et salvestamine selle nõukogude aja, mida me keegi ju tagasi ei igatse, siiski ilmselt need etendusi ja saateid telematerjali on nagu märksa rohkem kui praegu, et ilmselt see kõik on keerulisem ka heliloomingu salvestamine, et aga kui vähegi on võimalik, siis on see muidugi väga oluline ja selles mõttes võib ju siin kas või möödaminnes nimetada ka vaariuse teatri tema lavastatud unustatud primadonna Els Vaarman. Võib-olla see ei kvalifitseeru muusikalavastuseks? Meie ajaloo elustamise traditsioon, vaarius on selle võtnud oma südameasjaks nagu Annika Tõnurist, filmgi opereti nimega jõudnud. Meil nii vähe, et sellest rääkida. Mõnes mõttes on Kalmanit rehabiliteeritud nii nii Vanemuises kui Estonias. Ma mäletan, kui Arvo Volmer oli Estonia peadirigent, siis ta ütles, et klassikalisest vini operetist kaugemale minna ei maksa. Nüüd on seda siiski tehti. Jah, aga see muusikaliuputus hakkab ka vist natuke vähenema, et vahepeal oli hästi palju neid muusikale, et sel aastal suhteliselt vähe ja suurem osa neist laste muusikalid, kui nüüd vaadata aasta lõpul, et tuleb lastele suunatud etendusi lavastusi järjest välja, tuli Estonia Karlsson katuselt. Vanemuises tuli Lotte unenäomaal ja näiteks Tallinna filharmoonia tegi Kiviräha ja Rannapi vana saab ballooni et üritatakse vähemalt noort kuulajat kasvatada. Aga kui ma mõtlen selle algse küsimuse peale, et kas oli rikkalik aasta, siis ma ütleks, et vaheldusrikas nimetusi oli ju väga palju. Ma ütleks üldistuseks veel, et võib-olla objektiivselt uuslavastusi oli vähe. Samas ilmus statistika, et Eesti on ooperietenduste arvult maailmas miljoni elaniku kohta teisel kohal. Ja kui draamapilte on võimalik seda väga väikeste vahenditega laiendada, siis ooperis seab ikkagi piirid orkestri kasutamise võimalus. Ja selles mõttes võib-olla muusikateatripildi laiendamiseks meie kaks teatrit Peaksid oma sisemised ressursid võib-olla kuidagi teistmoodi ümber jagama, et neid, neid lavastusi võiks ikkagi rohkem olla. Aga mis mõttes orkestrile on takistuseks selle selles mõttes, et tuba teatris tuua välja näiteks klaveri saatel, ooper võib olla väga tore, aga teda on raske võrrelda. Siiski, ütleme suure orkestri ja koosseisuga esid teatud ooperiga. Et sõnateatris on võib-olla need käärid natuke väiksemad, ütleme mingi trupp, kes tahaks hakata andma ooperietendusi, ei saa seda teha, kui tal puudub orkester. Mingi trupp, kes tahab anda draamaetenduse ajal, läheb näiteks vaba lava teatrikeskusesse telliskivisse ja lavastab selle. See on selline objektiivne paratamatus. Ja siis tuleb välja, nii nagu sa alguses rääkisid see itaalia ooperi truppidest Venemaal, et kõik need lauljad, kes ei mahu teatrite lavale, teevad oma ettetrupi ja annavad mööda Eestimaad kontserte, kas siis väikse koosseisuga või klaveri saatel. Meil on täiesti puudu impro ooperitrupp, näiteks ma ootan põnevusega kuidas hindab eesti teatrite repertuaaripoliitikat laulupedagoog Tiiu leevalt. Minu jaoks on on see, et kui me oleme nii väike vabariik ja vahemaa on kaks tundi bussisõitu kahe linna vahel. Et me toome ühel ajal välja ooperi Carmen või et me toome nüüd vastu kevadet üheaegselt jälle alles möödunud aasta oli proov festi ja Vanemuise koostöös Verdi Aida, kuskil siin veebruaris tuleb Estonias välja ja siis just samal ajal Vanemuine jälle uuesti mängib seal kaks-kolm korda sedasama aida ooperit. Ma ei suuda sellest mõtlemisviisist aru saada. Jutt ei ole ju mitte sellest, et kuidagi on see repertuaar kas napp või ta ei ole seinast seina, kui me võrdleme siin, et meil on nii kardiljak, hindemeti, muusika siin vist märtsis või aprillis 100 aastat on olnud Verdi Travjaata laval just nimelt seinast seina, aga jutt. Peaks olema valuline sellest seisukohast, kui palju leiavad rakendust meie lauljad sest et eriti Vanemuine on millegipärast hakanud tegutsema sellisel joonel, et tuues välja uue lavastuse arvestatakse kohe väliskülalistega, heal juhul antakse võimalus, siis noh, jah, kõrvalosades osaleda ka oma trupi lauljatel, aga välistatud on peaaegu. No ma ei saa seda nimetada ooperis tegutsemiseks, kui aasta jooksul mängitakse näiteks Vanemuises paar korda Oneginit ja seal ikkagi kutsutakse jällegi peaosatäitjateks mujalt lauljaid. Ma toon näiteks ikkagi justin kõige viimase, sellesama Richard Straussi Arabella, siin oli erakordne solist muidugi peaosas vini folkse ooperist Kristine Kaiser. Aga teised kõrvalosatäitjad suurelt jaolt ju olid meie lauljad ja kui ma kujutan ette, et näiteks Oliver kuusikule oleks usaldatud sedasama Matteo tenori roll, väga oluline roll. Ma põikan veel temaga seoses kõrval, ma käisin vaatamas ka värsked Karlsson katusel. Uskumatu, milline koomiline Anne tal on ja vaat seesama oma deo roll näiteks seesama Kristiine Kaiser, tal oli ju see debüüt selle rolliga, tal oli klaver käes, aga sellest hoolimata ta oli absoluutselt rollis. Kui Estonia peadirigent väidab, et meil ei ole katet lauljate näol, et tuua näiteks seesama Arabella ainult oma lauljatega välja, siis minu jaoks oleks selles ettekandes vajalik olnud laenata ainult bariton seal Mandrikka rolli, kes külalise näol oli, vabandust väga, aga ta oli allpool kõikide meie lauljate taset. Tartus esietendunud Carmenit laulab peaosa Aleksandr kavaliivitš Moskva Helicon teatrist. Kui me omame endil niisuguseid lauljaid, kes ma ei suuda mõista, miks kutsud D Moskvast see noor laulja seda Carmenit laulma? Ta on kindlasti väga perspektiivne laulja, aga kas tema just Carmen on? Ja teine küsimus on minu jaoks siiski see, et meie Estonia Carmenit on nüüd siis viimaste kuskil 10 15 aasta jooksul siin ma ei tea, mitu lavastust tehtud ja minu jaoks andke andeks, ikka hullemaks läheb, sellepärast et see viimane karmil lavastus on minu jaoks niivõrd Vastupidise mõtlemisega, mida kujutad ette seoses meri meega või, või siiski seega ja seoses selle Hispaaniaga, kus on ikkagi 90 protsenti päevadest aastas, päikeselised, siin on lava, on nii pime, et ma ei näe, millal tuleb Karmen lavale ma ei näe, millal tuleb eskamilio lavale. Aga võib-olla siis Vanemuise teater sellepärast tahtiski teha teist, kui seal on. No ja ma ei taha, miks mõelda, et ikka käib see Pearu ja Andres sündroom kogu aeg meil Eestis? Meie toome need välja, aga nüüd teeme hoopis oma, et see minu Kroab on parem kuskil siin. Küsimusi tekitab ka teatrite majanduslike ressursside jaotamine Tiiule. Evald usub, et eeskätt huvitab publikut ikkagi laval olev kunstnik. Mitte niivõrd, kui palju on sinna kulda, karda kuskilt idamaadest tellitud materjali ja siis veel teistkordselt sinna saadetud ja tikandeid peale tehtud, mis läheb meeletult kalliks maksma. Tõenäoliselt, kes on asjaga kursis, saab aru, et ma räägin balletilavastuses, doneegin, mis on tegelikult silmale tõesti kohutavalt ilus lavastus. Aga samas, kui me oleme nagu Toomas Edur just oma intervjuus teater muusika kinos, noorele usutlejale Soonanbergile vastab, et me oleme siiski nii vaesed, meil on seal neli-viis korda väiksem eelarve kui näiteks Helsingi ooperil ja et me ei saa teha kõiki niisuguseid asju, millest unistaks ja Need inimesed, kes teatrit juhivad, nendel peaks siiski olema nagu põhimissioon, see et mitte turundusest lähtumine, vaid sellest, et me kasvatame oma kunstnikke selleks, et nad oleksid nii tugevad, nagu meie tahame. Muusikateatrielamuste üle vahetasid mõtteid Kristel Pappel, Harry Liivrand, Raili Sule, Peter Pedak, Tiina Mattiisen ja Tiiule. Üha keerukam on piiri tõmmata, kust lõppeb lavastatud kontserti. Algab muusikateater sest niivõrd palju tuli lavale visualiseeritud muusikat, traditsioonilist muusikateatrit, ooperit, operetti ja balletti. Tyh esietendus varasematest aastatest vähem uusi eesti algupärand, teid nägime vaid lastemuusikalide hulgas, kuid teatrite mängukavast ja mitmekesised, sisaldades nii standardrepertuaari kui ka eksperimentaalsemaid teoseid. Ehk tasuks ainult kahe suure teatri Vanemuise ja Estonia muusikajuhtidel teha koostööd, et need vähesedki esietendavad ooperid ei kattuks. Uus aasta algab Estonia saeda esietendusega. 22. jaanuaril. Teisel aprillil esietendub Vanemuises tonitseti ooperit chia tila Merkuur. Maikuus peaks valima Rahvusooper Estonia konkursi võitnud noore helilooja Rasmus Puuri uudisooper, mis põhineb Jaan Kruusvalli näidendile pilvede värvid. Oodata tasub ka suvefestivale. Pärnu ooperipäevade peakülaline tuleb Peterburist, tuues siia Eestis seninägemata tonitseid diast kinni. Ooperid. Saaremaa ooperipäevadel on külas protsavi ooperiteater ja oodata on ka algselt juba tänavu etendama pidanud eesti helilooja algupärandit Ülo Krigul ja Kristiina Ehini luigeluu linna. Jääme põnevusega ootele. Kaja. Detsembri esimene heligajali pühendatud muusikateatrile aastal 2015 järgses helikaja saates teevad Ivo Heinloo ja Liina Vainumetsa tagasivaateid folgi ja džässmuusika vallas. MINA OLEN Annebrammik. Tänan kuulamast ja soovin teile ilusat advendiajajat.