Bulgaaria rahval on raske, kuid kuulsusrikas ajalugu. Poliitilise ja kultuurilise õitsengu ajastu, mis algas pärast Bulgaaria riigi rajamist 679. aastal. Tallati põrmu 14. sajandil türklaste sisse tungimisega maale. Orjus kestis ligi 500 aastat. Inimesi jälitas viletsus ja raske murede koorem rõhus õlgu. Türklased hävitasid halastamatult kõik selle, mis vähegi meenutas bulgaarlased endist suursugusust ja kultuuri. Kuid ometi suutis rahvas säilitada oma kombeid, minevikku, meenutavaid laule ning tantse. Sügav valu, unistused vabadusest ning rahvatasujate Haitukide kangelasteod said meloodiliste, rütmirikaste ja mitmekesiste rahvalaulude teemadeks. Süvenev Vabadusliikumine tugevnes aastakümnest aastakümnesse muutudes eriti intensiivseks 19. sajandi keskel. Ning lõpuks, 1878. aastal Vene-Türgi sõja ajal vabastasid Vene väed Bulgaaria türklaste ikkest. Türgi hordide hirmuvalitsuse ajal ei saanud bulgaarlased nagu teisedki Balkanimaade rahvad mõeldagi professionaalse muusikakultuuri arendamisele. Tõsi, ka Ungari, Poola, Tšehhi ja Slovakkia rahvad polnud vabad kuid bulgaarlased ja rumeenlased kannatusrohke minevikuga ei saa nende saatuste ometi võrrelda. Sellest kujuneski välja võrdsusete olukord. Kuid Tšehhoslovakkias nimetati juba 18. sajandil Euroopa konservatooriumiks. Siis Bulgaarias polnud 19. sajandi viimaste aastakümneteni loodud peaaegu ainsatki märkimisväärset professionaalset helitööd. Ja seda ajal, mil teiste rahvaste muusika ajalugu tundis selliseid suurkujusid nagu Bach, Mozart, Beethoven, Wagner, Schubert, Brahms, Berlioos, mussowski, Tšaikovski, Rimski, korsakov, šopääd list, Herkel, Smetona, Verdi, Berliini kriik, Monjuška ja veel paljusid teisi. Bulgaaria helilooja ühingu Pioneerideks peetakse laulude ja klaveripalade autorid palajotsbibkovi Manolovid, tuubricheristovi Nicola ja Georgia tänassoid. Anton infošaki õpilase tuubrifilistovi sulest on ilmunud esimesed Bulgaaria sümfoonilised teosed. Kaks Balkani süüti. Mängud Ivaila ja tuttracanebopio. Andekas helilooja, pedagoog ja koorijuht oli ühtlasi ka Bulgaaria folkloristika üheks rajajaks. Tihe side rahvaloominguga on leidnud tee peale eelpool nimetatud sümfoonilise teoste kahvristovi, koori- ja soololauludesse. Üheks neist on rahvaviisi seade, Lukowitzki tütarlapsed milles kõneldakse noormehest, kes palub emalt luba Lukowitzki, imeilusate ja töökate neidude külastamiseks et endale nende hulgast valida kaunis mõrsja. Onu kosmonauti. Luudee. Tuuri ostu. Bulgaaria muusikateatri esimesed sammud kuuluvad 1890.-sse aastasse mil rida noori lauljaid ja näitlejaid lõid pealinna draama ja ooperitrupi. Algatus kutsus esile muusikasõprade suure poolehoiu, kuid majanduslikud raskused takistasid andeka kollektiivi edasist tegevust. Alles 1908. aastal alustati uuesti tööd ning pandi alus Sophie ooperiteatrile. Nüüd ei lasknud end enam kaua oodata ka esimesed rahvuslikud ooperid. 1910.-st aastast pärineb Emanuel Manolo biooper vaeseke, millele järgnesid Ivanovi kaudski Damenjat, Seena Dior, Kiievita hiir, Begu vitsa, Georgia tänassowitz, veeta Boriss lahv Jergaana ja teised. Suurima menu osaliseks sai ajaloolispatriootlik ooper kaamenjazzina, milles juriidiliseks aluseks oli 1877. 78. aasta vabadusvõitluse periood. Bulgaaria ooperi arenemisvõimalused olid üldiselt väga rasked. Reaktsiooniline Molahistlik valitsus püüdis kõigiti maha suruda eesrindlikke muusikategelaste püüdlusi takistades eriti intensiivselt loominguliste sidemete tekkimist vene klassikalise kunstiga. Kõigest sellest hoolimata tugevnes ja isenesest kardetud kontakt ometi ning seda peamiselt Venemaal muusikalise hariduse omandanud lauljate vahendusel. Kuna esimene Bulgaaria muusikaline õppeasutus 1921. aastal riiklikuks kunstiakadeemia aks muudetud Sophie muusikakool asutati alles 1904. aastal ning võttis hulga aega, enne kui võis hakata lootma tema abile kaadrite kasvatamisel siis on täiesti loomulik, et paljud heliloojad ja interpreedid õppisid väljaspool kodumaad Prantsusmaal, Itaalias, Venemaal. Zagrebis lõpetas oma heliloomingulise stuudiumi Nicola tänassov 1912. aastal valminud esimese Bulgaaria sümfoonia autor. Kuigi helilooja on hiljem kirjutanud veel kaks samasharis helitööd peetakse parimaks esimest Solmi noorsed sümfooniat. Nagu kroonilisedsüüdid põhineb daatanassovi esimene sümfoonia bulgaaria rahva viisilisusel, mida võib eriti tugevalt tajuda sümfoonia viimases osas. Käesoleva sajandi kahekümnendail aastail alustasid oma loomingulist tegevust kolm Bulgaaria silmapaistvamad heliloojad kelle töötahe, aktiivsus ja kunstimeisterlikkus on noorematele kolleegidele eeskujuks ka tänapäeval. Need on Petkostaynov, bandžo Vladi keerab juba mürglit. Kov. Esimesed kaks on tuntud peamiselt sümfonistidena ja kammermuusika viljeleja aina. Bibkov on tegutsenud peale selle veel kaupperi vallas. Kõneldes Bulgaaria kahe, kolme ja 40.-te aastate muusikast ei saa jätta märkimata üle kogu maailma levinud modernistliku suunitluse mõju mis osalt puudutas ka Bulgaariat kuigi märksa tagasihoidlikumalt kui näiteks Tšehhit, Ungarit ja Poolat. Ning samuti seda, et suurem osa heliloojaid omandasid muusikalise hariduse välismaal. Kahtlematult surus ka see nende loomingule tugeva pitseri ning raskendas rahvusliku helikeele ja omapära leidmist. Kõigest sellest hoolimata pärast lühemat või pikemat aega kestnud otsinguid suutsid nii Vladi keerab kui ka 30. aastal esile kerkinud heliloojad Phillip vestel instojanov Marin Coleminov Svjatoslav, Obreteenov ja teised, luua läbinisti rahvusliku helikeele kasutades selleks rahvamuusika, meloodilise intonatsiooni, lisi rütmilisi ja laadilis harmoonilise eripärasusi. Kui vanema põlve heliloojad kasutasid oma orkestriteostes peamiselt rahvaviiside tsitaate siis nende nooremate kaaslaste püüdlusteks oli rahvuslike intonatsioonide loominguline töötlemine mis tõigi endaga kaasa Bulgaaria muusikale üldse ja igale heliloojale eraldi isikupäraselt profiili. Kas taimed ongi 19 väsimatu eestvõitleja raskel, kuid tulemuste rikkal otsingute teel. Hoolimata sellest, et ta viieaastasena kaotas nägemise olid kõik tema mõtted ja unistused juba poisikesena suunatud muusikale. Ta õppis kohalike õppejõudude juures. Tegutses mõningad aega Casand lõki isetegevusliku koori dirigendina kuid lõbuks otsustas siiski sõita õppima Bristoli konservatooriumi. 1925. aastal pöördus noor muusik tagasi kodumaale ning pani paberile oma kuulsad Traakia tantsud mis on üks tuntumaid Bulgaaria sümfoonilisi teoseid ka tänapäeval. Kuulajad võtsid tantsud vaimustunult vastu, tajudes neis Bulgaaria rahvuslikus ökonismi varakevadet. Kohe pärast Traakia tantse loodud sümfooniliseks legendis on tunda hoopis erinevat meeleolu. Orustikulise tantsulisuse asemel on siin esiplaanil lüürilise romantiline olemus millest on tulvil ka hällilaul ja tants withoro. Kui legend oli staynovi esimeseks lüürilise sümfonismi katseks siis sellele järgnev viieosaline süüt muinasjutt avas muinasjutulist fantastilise karakteriga teoste ahelikku milles helilooja taaselustab rahva mütoloogia tüüpilisi kujusid. Samu mõtteid arendab helilooja kaoma sümfooniliseks Kertsus. Eepiline temaatika avaldub Stailovi roilises avamängus palkal kesksemaks. 30.-te aastate teoseks on aga sümfooniline poeem Traakia võrratu ülemlaul kaunile kodumaale. Rikas ja mitmekülgne on ka Petkust Ainovi koorilooming, mis oma teemade ja kujundite poolest on lähedade dema sümfoonilistele teostele. Staynovi muusika haarab kuulajat oma sügava emotsionaalsusega, avades maailma tulvil hingesoojust, üllust ja humanismi. Kõik need jooned kanduvad üle ka tema sõjajärgsesse loomingusse, mille suursaavutuseks on mõlemad sümfooniad. Avar ja huvitav on Bulgaaria heliloomingu kõige silmapaistva meistri tantsu, Vladi, Keerovi muusikat. Temale kuuluvat kaks sümfooniat ja rida ulatuslikumad, sümfoonilisi hobuseid. Ooper, tsaar, Galojan, ballett, legend järvest neli klaverikontserti viiulikontsert rida laule. Viimastest kuuletegi praegu populaarsete Sudjat vardal. Banzulady Kerov alustas oma muusikaalaseid õpinguid Sofias toobri Hvostovi juures sõitis 13 aastasena Berliini, kus lõpetas 1918. aastal kunstide akadeemia kompositsiooni ja klaveriklassi. Nooruke äratas tähelepanu oma erakordse andekusega ning juba aasta enne akadeemia lõpetamist omistati Vladigeerovile tema esimese klaverikontserdi eest nendel soni nimeline preemia. Kolm aastat hiljem auhinnati tedasama preemiaga Impressioonide orkestritöötluse eest. 1920. aastal valmis viiulikontsert, mille esimeses ja kolmandas osas kasutas helilooja oma loomingus esmakordselt Bulgaaria rahvaviise. Kuigi alles kujunemisjärgus olev noor muusik elas kuni 1933. aastani Berliinis ei katkenud side kodumaaga kunagi. Viiulikontserdile järgnevaid suurvormidest põhinevat Bulgaaria meelusel, teine klaverikontsert, Bulgaaria süüt ja mitmed teised teosed. Juba kodumaal ilmuvad helilooja sulest kolmas klaverikontsert improvisatsioon ja Tokaata, sümfooniaorkestrile esimene sümfoonia ja rida väiksemaid palu. Kõik Nad kõnelevad Vladi Kirovi kunstimeisterlikkuse pidevast süvenemisest, dünaamilisest mõtlemisviisist, huvitavast heli kiiresti ja mitte külgsusest. Bulgaaria balletimuusikas on üks kesksemaid 1940. aastal loodud maringule Miinovi Nestynarca. Narkade nimetust kandsid Bulgaarias vanade rituaalsed tule tantsude esitajad. Nii kantud balleti jutustabki tantsijate Artemla ja tema armastatud traagilisest saatusest. Balletikirjutamise ajal viibis helilooja mõnda aega väikeses pulgary nimelises mägikülakeses õppides põhjalikult tundma vanade tavandite ja usunfittle rituaalide omapära. Siit ongi aluse saanud muusika sügavalt rahvuslik koloriit, mis värvika orgestratsioonid Bulgaaria viisidele omase pulseeriva rütmi ja samas kõlava unistavalüürikaga loob otse visuaalse taju romantilises suhtes. Võttes piirikiviks 1944. aasta mil Nõukogude väed vabastasid Bulgaaria fašistlikust diktatuurist ning jagades seega Bulgaaria muusikakultuuri kahte suuremasse rühma. Enne ja pärast 1940 neljandat aastat kuuluvad esimesse perioodi peale juba nimetatud saavutuste veel terve rida andekate noorte töid. Nimetagem neist Svjatoslav, Fabreteenovi sümfoonilisi tantse. Juba Mirbib povi esimest sümfooniat, esimest keelpillikvarteti, Filipp kuutsevi, Bulgaaria rapsudjat varingule Miinovi sümfoonilisi variatsioone, tuubriskistovi teemale, Christian instujanovi esimest klaverikontserti ja grotesksed orkestri süüti paiganju. Selles aliku konstantiinovi jutustuste motiividel loodud süüdis kirjeldab helilooja humoristliku lüürilise stuunis Bulgaaria talupoja Canius seiklusi. Eriti tabavalt Onstujanov edasi andvad jutustuste satiirilise olemuse süüdi kolmes esimeses osas. Milledeks on paiganiudeed paiganju Viinis ja paiganju saunas. Süüdi neljas osa paiganju külas langeb mõningast õnnestumistest hoolimata teose ül stiilist tunduvalt välja. Kuulakem süüdi esimest osa, mille erutatud rütm ja need, kes värvikate teemade kiire vaheldumine loovad elava ja vaimuka kujutuse roosiõli müüma sõitva Kalju üksteisele järgnevast reisimuljeid. Bulgaaria heliloojad ei taganenud oma loomingulisest kreedost ka fašistliku diktatuuri kõige ägedamal perioodil 30.-te aastate lõpul ja 40.-te algul. Vastupidi rida muusikuid lõi teoseid, mis kõnelevad ägedast protestist valitseva korra vastu. Ning kuigi seda tuli sümboolsete mõistete taha varjata, jõudsid autorite mõtted ja tunded ometi rahvani. Nii näiteks ilmus 1938. aastal noorelt heliloojalt Filipp kutsevilt sümfooniline poeem härman milles autor kirjeldab rahva kannatusi ja leinafašistliku rese imikes. Hermaniks nimetatakse Bulgaarias vihma väljameelitamise IZ Avandit. Põua. Seal suvepäevadel tegid tütarlapsed savist nuku Hermanni ning viskasid ta pärast vastavat rituaali vette. Kuna tegevust saadavad kombe kohaselt kurvad laulud, olid Avandi kogu süžee rahvatunnet nii-öelda legaalseks väljendamiseks kõigiti sobiv. Võitlus paatosest kantud suurvormidest nimetagem 1941. aastal loodud Svjatoslav Fabretinovi revolutsioonilist sümfoonilise poeemi palkan laulab Haitukide laulu ning 1940.-st aastast pärinevad juba mürglit kovi esimest sümfooniat, mille noor helilooja pühendas Hispaania kodusõjanimetatule kangelasele. Heites pilgu veel kord tagasi Bulgaaria muusika esimesele perioodile, veendume et heliloojate panus on olnud suur ning on tolleaegse Bulgaaria interpreteerimist kunsti suhteliselt madalat arengutaset, arvestades seda väärtuslikku. Bulgaaria heliloojate teoseid esitati sümfoonia kontserditel juhuslikult. Eksisteeris ainult üks riiklik sümfooniaorkester. 1944. aasta üheksas september. Bulgaaria vabastamispäev tõi endaga kaasa põhilised muudatused ka muusikaelus. Käesoleval ajal tegutseb Bulgaarias 12 riiklikku sümfooniaorkestrit. On avatud rida uusi diaatride muusikalisi õppeasutusi. Iga aastaga suureneb riiklike ja isetegevuskollektiivide arv on pandud alusheliloojate liidule ja oma muusikakirjastusele. Palju tööd on ära tehtud uute kaadrite kasvatamisel ning see on kandnud tänuväärt vilja. Bulgaaria riiklik laulu- ja tantsuansambel raadiokeelpillikvartett, Abramo, Sophia ooperi- ja balletiteatri kollektiiv, riiklik koorikapell ja rida teisi on omandanud laialdase populaarsuse. Silmapaistvatest solistidest on mitmed leidnud tee ka kaugele väljaspool kodumaa piire, kus neid tuntakse ja armastatakse. Kuulakem neist mõningaid. Boriss Christoph. Isegi meie väikese vabariigi muusikasõpradel on olnud üsna mitmel korral võimalus vahetult näha ja kuulda Bulgaaria kunstnike dirigendi Mihhail Angelovi lauljat Dimitri suunavid, Violetta Nikolavat, Lilianalast tasuvat, Aleksei milkowskid, viljana paarivad Nikola Nikolovid, Ivan Arsovid ja teisi. Ka noorte interpreetide edukad esinemised rahvusvahelistel konkurssidel ning sealt kaasa toodud laureaatide nimetused kõnelevad selget keelt Bulgaaria muusikakultuuri jõudsast kasvust. Koduma vabastamisega 1944. aasta septembris avanes uus teemade ring ka Heili loojaile. Kui varem sai kõigest, mis pakitseb hingel kõnelda ainult vargsi ja vihjamisi siis nüüd lasti südamehäälel kõlada julgelt ja vabalt. Valmisid ajaloolisele tähtpäevale pühendatud Svjatoslav Obletteenovi roilise avamäng, Giorgi dimeetrov pantšarlady Kirovi avamäng, üheksas september juba Merbikovi roiline avamäng poristikonoomovi kuues keelpillikvartett Philipp kuutjevi kantaat üheksas september ja Petka Ždanovi suurepärane meie ajastu romantikat, vaimusuurust ja üllust ülistab teine sümfoonia. 40.-te aastate lõpul said reale heliloojale eriti lähedasteks noorte teemad. Dmitri kraadi, noorte ehitajate töörõõm ja entusiasm. Uute raudmägiteede kangelaslik rajamine sinna, kus seda senini oli peetud võimatuks innustas paljusid laulude ja marsside kõrval loodiga noortele pühendatud sümfooniaid milledest on silmapaistvamad Vladi, Keerovi May sümfoonia staynovi, noorte avamäng, kuutjevi, esimene sümfoonia, jahelshjevi, noorte tantsu süüta kuulakem praegu Ivan marinovi massi laulu ehituslahingusse. 1948. aastal esietendus Sophie ooperi- ja balletiteatris juba mürglit kovi ajalooline ooper Mompsil millele aasta hiljem omistati Dmitrijevi preemia. Ooperi tegevustik toimub 14. sajandil. Ajal, mil Fjodaalide poolt rõhutud bulgaaria rahvas ägas arvutades sõdade ränga koorma all. Tuhanded talupojad põgenesid mägedesse ning astusid rahvatasujate ridadesse. Rudopi mägestikus siirdunud päris orjuslik talupoeg vahtsil ühendas üksikud ülestõusnute rühmad tugevaks armeeks hävitas bojaaride mõisu ning maksis kätte rõhutud rahva eest. Mul on selline muusika on võrsunud Bulgaaria rahva meeluse rikkal ja mitmekesiselt pinnasel. Meisterlikult kirjutatud koorid ja rahvas. Stseenid haaravad traagilised episoodid huvitavaid ja isikupärased, aariad ja duetid ning eelkõige monghilienda jõuline üllasse. Dramaatiline kuju tingivad muusikasõprade suurt huvi teose vastu, mida kinnitas ka edenduse vaimustunud vastuvõtt 1953. aastal Moskvas. Ajaloolise sündmustiku taustal toimub ooperis munk Chili ja teda rängalt solvanud bojaari tütre isiklik draama. Tahtes bojaarile kätte tasuda, röövib Mošileerina, kuid armub temasse ning varjab end vale nime taha. Kailinas lööb lõkkele armastus Norki vastu, kellest aga midagi tea. Tõe ilmsikstulekul võitleb neiu iseendaga. Kuni lõpuks mõistab mow tšilli hinge ja tegude suurust. Rahvatasujate haidukide teema kõlab kaasaegses Bulgaaria muusikas peale monghili veel noore helilooja Aleksander raigheri 1952. aastal lõpetatud balletis Hay Tucci laul. Balleti tegevustik toimub türgi anastajate võimutsemisse viimasel aastail ning lõpeb Bulgaaria vabastamisega vene vägede poolt. Pöördusid uued leheküljed ajaloo raamatus ning rahvatasujaid tuli taas minna mägedesse ning haarata relv seekord fašistide vastu. Bulgaaria partisanide kangelaslik võitlus on leidnud käsitlemist Obretinovjoratooriumis, partisanid reas kuuria massilauludes ning Georgi Ivanovi sümfoonilise Spuimis. Legend Slovjanski metsast, mis oli ühtlasi noore helilooja esimeseks suurvormis kirjutatud teoseks ning silmapaistvaks saavutuseks. Otseselt või kaudselt programmiliste minevikusündmusest jutustavate tähelepanuväärsemate suurvormide hulka kuuluvad veel 1923. aasta ülestõusule pühendatudgi kovi, teine keelpillikvartett ja teine sümfoonia. 1953. aastal Dmitrijevi preemiaga autasustatud Vladi, Kirovi, juudi Boynim sümfooniaorkestrile sai mõttelise alguse juba teise maailmasõja päevil ning muusikaliseks mälestusmärgiks ebainimlikke kannatusi läbi elanud rahvale. Bulgaaria heliloojate tähelepanu keskpunktist pole loomulikult eemale jäänud ka kogu maailma progressi kandjale omane rahu ja rahvastevahelise sõpruse teema. Bulgaaria rohketes kontserdisaalides ja raadiosaates on korduvalt kõlanud Obreteenovi kantaat võitlus rahu eest. Bibkovi oratoorium meie ajast ja kantaat sõprusest Vladigeerovi rahulaul, sümfooniaorkestrile, Rida vokaalsümfoonilisi teoseid on pühendatud Bulgaaria rahvajuhi Georgi timmitrovi mälestusele. Parimad nendest on raighievioratoorium. Dmitri elab Jabriteenovi kantaat, laula meie koduma. Rõõmustavaid tulemusi on andnud instrumentaal sümfooniline muusika mida viljelevad nii vanema ja keskmise kui ka noore põlvkonna esindajad. Viiulikontsertidest jaanuarist Pirkovilt Jahadžiiril pikovi Dujanovi ja Vladi Kirovi klaverikontserdid on kirjutanud palju uut ja huvitavat Bulgaaria muusikaajaloo lehekülgedele. Me leiame Epikat juurdlevad mõtisklusi, kaasaja pulseeriva elurütmi ja õrna poeesiat, dramatismi tarmukust, Mõtket laululisust ja muidugi koloriitse rahvamuusika sugemeid, nagu seda rohkelt esineb suure helimeistri pansionaadi Kirovi neljandas klaverikontserdis. Öelda oleks veel palju, on jäänud nimetamata terve hulk teoseid, heliloojaid ja interpreet. Ning meie saates kõlas ainult murdosake Bulgaaria helide vallast. On raske lühidalt kirjeldada seda loomisrõõmu ja saavutuste küllust mis iseloomustab tänapäeva Bulgaaria muusikaelu. Kuid olgem tähelepanelikud ning küllap nii mõnigi edaspidine kontsert, kuuldud heliplaat või vestlus toovad teid taas tagasi, lumiste mägi tippude roheliste orgude, sügava mere lõhnavad rooside ja tublide inimeste kodumaale Bulgaariasse.